TEXT 29

Tekst

samo ’haṁ sarva-bhūteṣu
na me dveṣyo ’sti na priyaḥ
ye bhajanti tu māṁ bhaktyā
mayi te teṣu cāpy aham

Synonyms

samaḥ — ens indstillet; aham — Jeg; sarva-bhūteṣu — over for alle levende væsener; na — ingen; me — af Mig; dveṣyaḥ — forhadt; asti — er; na — ej heller; priyaḥ — elsket; ye — de, som; bhajanti — yder transcendental tjeneste; tu — men; mām — til Mig; bhaktyā — i hengivenhed; mayi — er i Mig; te — sådanne personer; teṣu — i dem; ca — også; api — afgjort; aham — Jeg.

samaḥ — võrdselt meelestatud; aham — Mina; sarva-bhūteṣu — kõikide elusolendite suhtes; na — mitte keegi; me — Minule; dveṣyaḥ — vihkamisväärne; asti — on; na — ega; priyaḥ — kallis; ye — need, kes; bhajanti — teenivad transtsendentaalselt; tu — aga; mām — Minule; bhaktyā — pühendumuses; mayi — asuvad Minus; te — sellised isiksused; teṣu — nendes; ca — samuti; api — kindlasti; aham — Mina.

Translation

Jeg misunder ingen, og Jeg er heller ikke partisk over for nogen. Jeg er ens mod alle. Men den, der tjener Mig med hengivenhed, er en ven og er i Mig, og Jeg er også hans ven.

Ma ei kadesta kedagi. Ma olen kõigi suhtes erapooletu. Ma suhtun kõikidesse võrdselt. Kuid igaüks, kes teenib Mind pühendunult viibib Minus, on Minu sõber ning Mina olen ka tema sõber.

Purport

FORKLARING: Her kan man stille spørgsmålet, at hvis Kṛṣṇa er ens mod alle, og ingen er Hans særlige ven, hvorfor har Han da en særlig interesse i de hengivne, der altid er engageret i Hans transcendentale tjeneste? Men dette er ikke forskelsbehandling. Det er helt naturligt. Hvem som helst i denne materielle verden kan være gavmildt indstillet, men man vil alligevel altid have en særlig interessere i sine egne børn. Herren erklærer, at alle levende væsener, uanset hvilken form de har, er Hans sønner, og derfor forsyner Han gavmildt alle med deres livsfornødenheder. Han er som en sky, der lader det regne overalt, uanset om regnen falder på klippe, jord eller vand. Men Han viser alligevel Sine hengivne særlig opmærksomhed. Sådanne hengivne omtales her. De er hele tiden i Kṛṣṇa-bevidsthed, og de er derfor altid transcendentalt situeret i Kṛṣṇa. Selve udtrykket “Kṛṣṇa-bevidsthed” antyder, at de, der er i en sådan bevidsthed, er levende transcendentalister, der er situeret i Ham. Her siger Herren klart, mayi te: “De er i Mig.” Det betyder, at Herren naturligvis også er i dem. Dette er gensidigt. Det forklarer også ordene ye yathā māṁ prapadyante, tāṁs tathaiva bhajāmy aham (Bg. 4.11): “I samme grad, som nogen overgiver sig til Mig, tager Jeg mig af dem.” Denne form for transcendental gensidighed findes, fordi både Herren og den hengivne er bevidste. Når en diamant er indfattet i en guldring, ser det virkelig flot ud. Det kaster glans over guldet, og samtidig kaster det glans på diamanten. Herren og det levende væsen er evigt funklende, og når et levende væsen bliver tiltrukket af den Højeste Herres tjeneste, ligner han guld. Herren er en diamant, så denne kombination er meget smuk. Levende væsener i deres rene tilstand kaldes hengivne. Den Højeste Herre bliver Sine hengivnes hengivne. Hvis der ikke er et gensidigt forhold mellem den hengivne og Herren, kan der ikke være tale om personlighedsfilosofi. I upersonlighedsfilosofien er der ingen gensidig udveksling mellem den Højeste og det levende væsen, men det er der i personlighedsfilosofien.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui Kṛṣṇa on kõigi suhtes võrdne ega ole kellegi eriline sõber, siis miks pöörab Ta erilist tähelepanu Oma pühendunutele, kes on pidevalt hõivatud Tema transtsendentaalse teenimisega? Kuid selline suhtumine ei välista Kṛṣṇa erapooletust, vaid on loomulik. Iga inimene selles materiaalses maailmas võib olla kõikide suhtes ülimalt heatahtlik, kuid ometigi hoolitseb ta eriliselt omaenda laste eest. Jumal kinnitab, et iga elusolend, olenemata sellest, millist keha ta hetkel ka omaks, on Tema poeg, ning seetõttu annab Ta kõigile heldelt eluks vajalikku. Ta on kui pilv, mis kallab vihma kõikjale, hoolimata, kas see langeb kividele, maapinnale või vette. Kuid Oma pühendunutele pöörab Ta erilist tähelepanu. Selles värsis kirjeldatakse sellist pühendunut: ta viibib alati Kṛṣṇa teadvuses ning asub seetõttu alati transtsendentaalselt Kṛṣṇas. Juba väljend „Kṛṣṇa teadvus" ise viitab sellele, et sellisel teadvuse tasandil viibijad on elavad transtsendentalistid, kes asetsevad Kṛṣṇas. Jumal ütleb siin selgelt: mayi te – „Nad on Minus." Sellest lähtub, et loomulikult on Jumal ka neis. Kṛṣṇa teadvus on vastastikune, nagu selgitatakse sõnadega ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Samavõrd kui inimene alistub Minule, hoolitsen Mina tema eest." Pühendunu ja Jumala vahel on selline vastastikune transtsendentaalne suhe, kuna nad mõlemad on teadlikud olendid. Kui kuldsõrmusele asetada teemant, siis näeb see väga kena välja. Seda sõrmust vaadates kiidetakse nii kulda kui teemantit. Jumal ja elusolend on igavesti sädelevad, ning kui elusolend hakkab teenima Kõigekõrgemat Jumalat, näeb ta välja justkui kuld. Jumal on aga kui teemant, ning seega on see kombinatsioon väga ilus. Puhta seisundini jõudnud elusolendeid nimetatakse Jumala pühendunuteks, Kõigekõrgem Jumal Ise hakkab aga Oma pühendunute pühendunuks. Kui Jumala ja Tema pühendunu vahel poleks vastastikust suhet, ei saaks rääkida ka mingist personalistlikust filosoofiast. Impersonalistliku filosoofia kohaselt ei ole Kõrgeima ja elusolendi vahel midagi vastastikust, kuid personalistlik filosoofia kinnitab vastupidist.

Et ofte givet eksempel er, at Herren er ligesom et ønsketræ, og ligegyldigt hvad man vil have fra dette ønsketræ, opfylder Herren det. Men her er forklaringen mere fuldstændig. Herren siges her at være partisk over for Sine hengivne. Dette lader forstå Herrens særlige barmhjertighed mod de hengivne. Man må ikke tro, at Herrens gensidige udveksling sker under karma-loven. Den er en del af den transcendentale situation, som Herren og Hans hengivne opererer under. Hengiven tjeneste til Herren er således ikke en aktivitet af denne materielle verden. Den tilhører den åndelige verden, hvor evighed, lyksalighed og viden råder.

Tihti tuuakse näide, et Jumal on kui soovide puu, mis annab kõike, mida talt soovitakse. Kuid käesolevas värsis tuuakse veelgi täiuslikum selgitus. Siin öeldakse, et Jumal suhtub poolehoiuga Oma pühendunutesse. See väljendab Jumala erilist armulikkust pühendunute vastu. Ei tuleks arvata, et Jumal vastab neile karma seaduste tõttu. Jumal ja pühendunu suhtlevad transtsendentaalsel tasandil, mis on nende tegevusplatvormiks. Jumala pühendunud teenimine ei ole osa mitte materiaalsest, vaid vaimsest maailmast, kus valitsevad igavikulisus, õndsus ja teadmised.