Bg. 9.29

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui Kṛṣṇa on kõigi suhtes võrdne ega ole kellegi eriline sõber, siis miks pöörab Ta erilist tähelepanu Oma pühendunutele, kes on pidevalt hõivatud Tema transtsendentaalse teenimisega? Kuid selline suhtumine ei välista Kṛṣṇa erapooletust, vaid on loomulik. Iga inimene selles materiaalses maailmas võib olla kõikide suhtes ülimalt heatahtlik, kuid ometigi hoolitseb ta eriliselt omaenda laste eest. Jumal kinnitab, et iga elusolend, olenemata sellest, millist keha ta hetkel ka omaks, on Tema poeg, ning seetõttu annab Ta kõigile heldelt eluks vajalikku. Ta on kui pilv, mis kallab vihma kõikjale, hoolimata, kas see langeb kividele, maapinnale või vette. Kuid Oma pühendunutele pöörab Ta erilist tähelepanu. Selles värsis kirjeldatakse sellist pühendunut: ta viibib alati Kṛṣṇa teadvuses ning asub seetõttu alati transtsendentaalselt Kṛṣṇas. Juba väljend „Kṛṣṇa teadvus" ise viitab sellele, et sellisel teadvuse tasandil viibijad on elavad transtsendentalistid, kes asetsevad Kṛṣṇas. Jumal ütleb siin selgelt: mayi te – „Nad on Minus." Sellest lähtub, et loomulikult on Jumal ka neis. Kṛṣṇa teadvus on vastastikune, nagu selgitatakse sõnadega ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Samavõrd kui inimene alistub Minule, hoolitsen Mina tema eest." Pühendunu ja Jumala vahel on selline vastastikune transtsendentaalne suhe, kuna nad mõlemad on teadlikud olendid. Kui kuldsõrmusele asetada teemant, siis näeb see väga kena välja. Seda sõrmust vaadates kiidetakse nii kulda kui teemantit. Jumal ja elusolend on igavesti sädelevad, ning kui elusolend hakkab teenima Kõigekõrgemat Jumalat, näeb ta välja justkui kuld. Jumal on aga kui teemant, ning seega on see kombinatsioon väga ilus. Puhta seisundini jõudnud elusolendeid nimetatakse Jumala pühendunuteks, Kõigekõrgem Jumal Ise hakkab aga Oma pühendunute pühendunuks. Kui Jumala ja Tema pühendunu vahel poleks vastastikust suhet, ei saaks rääkida ka mingist personalistlikust filosoofiast. Impersonalistliku filosoofia kohaselt ei ole Kõrgeima ja elusolendi vahel midagi vastastikust, kuid personalistlik filosoofia kinnitab vastupidist.

Tihti tuuakse näide, et Jumal on kui soovide puu, mis annab kõike, mida talt soovitakse. Kuid käesolevas värsis tuuakse veelgi täiuslikum selgitus. Siin öeldakse, et Jumal suhtub poolehoiuga Oma pühendunutesse. See väljendab Jumala erilist armulikkust pühendunute vastu. Ei tuleks arvata, et Jumal vastab neile karma seaduste tõttu. Jumal ja pühendunu suhtlevad transtsendentaalsel tasandil, mis on nende tegevusplatvormiks. Jumala pühendunud teenimine ei ole osa mitte materiaalsest, vaid vaimsest maailmast, kus valitsevad igavikulisus, õndsus ja teadmised.