Mida enam pühendunu kuuleb Kõigekõrgemast Jumalast, seda enam ta valgustub. Seda kuulamise protsessi soovitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis": „Jumala Kõrgeima Isiksuse sõnumid on äärmiselt mõjuvõimsad, nagu on võimalik teadvustada, kui arutada Kõigekõrgema Jumalaga seotud teemasid pühendunute seltskonnas. Sama tulemust pole võimalik saavutada mõttespekulantide või akadeemilise õpetatusega uurijate seltskonnas, sest nemad ei ole neid teadmisi teadvustanud."

Pühendunud on pidevalt hõivatud Kõigekõrgema Jumala teenimisega. Jumal mõistab iga Kṛṣṇa teadvust arendava elusolendi meelsust ja siirust ning annab talle arukust, et ta suudaks mõista teadust Kṛṣṇast pühendunute seltskonnas. Kṛṣṇast vestlemine on väga mõjuvõimas ning kui mõni õnnelik inimene omab võimalust suhelda pühendunutega ning püüab omandada teadmisi Kṛṣṇast, siis saavutab ta vaimse eneseteadvustamise teel kindlasti edu. Et julgustada Arjunat üha enam arenema Jumala mõjuvõimsas teenimises, jagab Jumal Kṛṣṇa käesolevas üheksandas peatükis veelgi väärtuslikumaid teadmisi kui need, mida Ta eelnevalt andis.

„Bhagavad-gītā" algus, esimene peatükk, on enamal või vähemal määral sissejuhatus ülejäänud raamatule ning teises ja kolmandas peatükis kirjeldatavaid vaimseid teadmisi nimetatakse väärtuslikeks. Seitsmendas ja kaheksandas peatükis käsitletavad teemad on otseselt seotud pühendunud teenimisega ning kuna nad valgustavad kuulajat Kṛṣṇa teadvusega, nimetatakse neid veel väärtuslikemaks. Üheksandas peatükis käsitletakse aga puhast ja kõigutamatut pühendumust. Seepärast nimetatakse seda kõige väärtuslikumaks. Inimene, kes teab neid kõige salajasemaid teadmisi Kṛṣṇast, asetseb loomulikult transtsendentaalsel tasandil ning seetõttu ei kannata ta materiaalsete vaevade käes, ehkki viibib materiaalses maailmas. „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" öeldakse, et kui inimene omab siirast soovi teenida armastusega Kõigekõrgemat Jumalat, siis tuleb teda pidada vabanenuks, ehkki ta viibib materiaalse eksistentsi tingimustest sõltuvas olukorras. „Bhagavad-gītā" kümnendas peatükis leiame me samuti, et igaüks, kes teenib sel moel Jumalat, on vabanenud isiksus.

Käesoleval esimesel värsil on eriline tähtsus. Sõnad idaṁ jñānam („need teadmised") viitavad puhtale pühendunud teenimisele, mis koosneb üheksast tegevusest: kuulamisest, laulmisest, mäletamisest, teenimisest, kummardamisest, palvetamisest, kuuletumisest, Jumalaga sõpruse hoidmisest ja kõige loovutamisest Jumalale. Neid pühendunud teenimise üheksat protsessi praktiseerides tõuseb inimene vaimsele teadvuse tasandile, Kṛṣṇa teadvuse tasandile. Kui inimene on puhastanud sel viisil oma südame materiaalsest saastast, siis mõistab ta teadust Kṛṣṇast. Ei piisa üksnes mõistmisest, et elusolend ei ole materiaalne. See võib olla vaimse teadvustamise alguseks, kuid tuleb eristada ka kehalisi tegevusi ja vaimseid tegevusi, mida sooritab inimene, kes on mõistnud, et ta ei ole keha.

Seitsmendas peatükis me juba arutlesime Jumala Kõrgeima Isiksuse külluslikust võimsusest, Tema erinevatest energiatest, madalamast ja kõrgemast energiast ning kogu materiaalsest avaldumisest. Üheksandas peatükis kirjeldatakse nüüd Jumala hiilgust.

Sanskritikeelne sõna anasūyave on käesolevas värsis samuti väga tähtis. Valdavalt on kõik „Bhagavad-gītā" kommenteerijad, isegi kui nad on väljapaistvad õpetlased, Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse peale kadedad. Isegi kõige erudeeritumad õpetlased seletavad „Bhagavad-gītāt" ebatäpselt. Kuna nad kadestavad Kṛṣṇat, on nende kommentaarid kasutud. Ainult Jumala pühendunute poolt antud kommentaarid on autoriteetsed. Keegi ei saa selgitada „Bhagavad-gītāt" või anda Kṛṣṇast täielikke teadmisi Teda kadestades. Inimene, kes kritiseerib Kṛṣṇa iseloomu, Teda tundmata, on rumal. Seepärast tuleb selliste kommentaaride kuulamist väga hoolikalt vältida. Selle jaoks, kes mõistab, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, puhas ja transtsendentaalne isiksus, on käesolevad peatükid väga kasulikud.

Seda „Bhagavad-gītā" peatükki nimetatakse hariduse krooniks, kuna see sisaldab kõikide eespool selgitatud doktriinide ja filosoofiate tuuma. India kesksete filosoofide hulka kuuluvad Gautama, Kaṇāda, Kapila, Yājñavalkya, Śāṇḍilya, Vaiśvānara ning loomulikult Vyāsadeva, „Vedānta-sūtra" autor. Seega pole filosoofiast ega transtsendentaalsetest teadmistest kindlasti mitte puudust. Jumal ütleb aga ometigi, et käesolev, üheksas peatükk on kõikide selliste teadmiste kroon, kõikide „Vedadest" ja erinevatest filosoofiatest omandatavate teadmiste tuum. See on kõige väärtuslikum, kuna väärtuslikud transtsendentaalsed teadmised hõlmavad hinge ja keha erinevuse mõistmist. Ning kõikide salajaste teadmiste krooniks on pühendunud teenimine.

Üldiselt ei õpetata inimestele neid usalduslikke teadmisi. Neile õpetatakse vaid n.-ö. väliseid teadmisi. Tavapärase haridussüsteemi kohaselt võimaldatakse inimesele õppida paljusid erinevaid aineid: poliitikat, sotsioloogiat, füüsikat, keemiat, matemaatikat, astronoomiat, tehnikat jne. Üle kogu maailma on paljudes hiiglaslikes ülikoolides palju erinevaid teaduskondi, kuid kahjuks pole ühtegi ülikooli või haridusasutust, kus õpetataks teadust vaimsest hingest. Ja ometigi on hing keha kõige olulisem osa. Hinge kohalolekuta pole kehal mingit väärtust, kuid sellegipoolest asetavad inimesed suurt rõhku elu kehalistele vajadustele, pööramata tähelepanu elutähtsale hingele.

„Bhagavad-gītā", eriti alates teisest peatükist, rõhutab hinge olulisust. „Bhagavad-gītā" alguses ütleb Jumal, et see keha on häviv ning et hing ei ole häviv (antavanta ime dehā nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ). Need on väärtuslikud teadmised: vaimne hing on sellest kehast erinev ning oma looduselt muutmatu, hävitamatu ning igavene. Kuid seda mõistes ei oma me ikkagi veel tegelikke teadmisi hingest. Vahel arvavad inimesed, et hing on kehast erinev ning kui keha sureb või kui inimene kehast vabaneb, jääb hing tühjusse ning muutub impersonaalseks. Kuid tegelikkuses on see teisiti. Kuidas saab hing, kes on kehas viibides ülimalt aktiivne, kehast vabanemise järel lakata tegutsemast? Hing on alati aktiivne. Kui ta on igavene, siis on ta ka igavesti aktiivne ning hinge tegevused vaimses kuningriigis on vaimsete teadmiste kõige usalduslikum osa. Hinge tegevusi kirjeldatakse siin kui kõikide teadmiste krooni, kõikide teadmiste kõige salajasemat osa.

Nagu selgitatakse vedakirjanduses, lähtuvad nendest teadmistest kõige puhtamad tegevused. „Padma Purāṇas" analüüsitakse inimese patuseid tegevusi ning näidatakse, et need on pideva patustamise tagajärg. Oma töö viljade nimel tegutsevad inimesed satuvad oma pattude erinevat laadi järelmõjude köidikuisse. Kui näiteks külvata puu seeme, ei hakka puu otsekohe kasvama, vaid see võtab veidi aega. Algul on see väike taimevõrse, mis omandab seejärel puu kuju, hakkab õitsema ja vilju kandma ning kui puu on suureks kasvanud, naudivad selle istutanud inimesed puu õisi ja vilju. Samamoodi külvab inimene pattu tehes seemne, mis hakkab vilja kandma hiljem. Sellel protsessil on erinevad etapid. Inimene võib olla juba patused teod lõpetanud, kuid varem sooritatud pattude vilju tuleb tal maitsta ikkagi. On patte, mis omavad veel seemne kuju, ning neid, mis kannavad juba vilju, mida maitstes me kogeme kannatusi ja valu.

Seitsmenda peatüki kahekümne kaheksandas värsis selgitatakse, et inimene, kes on kõikide pattude järelmõjudest ja selle materiaalse maailma kahesustest vabanenud ja sooritab üksnes jumalakartlikke tegusid, rakendab end Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa pühendunud teenimisse. Teisisõnu öeldes on need, kes tõepoolest teenivad Jumala Kõrgeimat Isiksust, juba vabanenud kõikide tegude järelmõjudest. Seda kinnitatakse „Padma Purāṇas":

Kõikide patuste tegude järelmõjud – olgu need siis juba küpsed, teatud ajaks kõrvale pandud või alles seemne kujul – kaovad järk-järgult, kui inimene hakkab pühendunult Jumala Kõrgeimat Isiksust teenima. Pühendunud teenimise puhastav jõud on väga suur ning see kannab nime pavitram uttamam, „puhtaim". Uttama tähendab transtsendentaalne. Tamas tähistab seda materiaalset maailma või pimedust ning uttama seda, mis on materiaalsete tegevuste suhtes transtsendentaalne. Pühendunud teenimist ei tohi kunagi pidada materiaalseks tegevuseks, ehkki vahel võib näida, et pühendunud tegutsevad samamoodi nagu tavalised inimesed. See, kes näeb ja teab, milles seisneb pühendunud teenimine, mõistab, et pühendunud ei soorita kunagi materiaalseid tegevusi. Kõik nende tegevused on vaimsed ja pühendumuslikud, materiaalse looduse guṇadest puhtad.

Öeldakse, et pühendunud teenimise praktiseerimine on sedavõrd täiuslik, et selle tulemusi võib kogeda koheselt. See on tõepoolest nii. Me omame praktilist kogemust sellest, et igaüks, kes kordab Kṛṣṇa pühasid nimesid (Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare) püha nime seejuures solvamata, tunneb transtsendentaalset naudingut ning puhastub väga kiirelt kogu materiaalsest saastast. Seda on võimalik tõepoolest näha. Kui inimene mitte ainult ei kuula pühendunud teenimise sõnumit, vaid püüab seda ka teistele levitada või kui ta tegeleb Kṛṣṇa teadvuse misjonitegevusega, kogeb ta järk-järgulist vaimset progressi. Vaimses elus arengu saavutamine ei sõltu eelnevast haridusest või oskustest. See meetod on iseenesest niivõrd puhas, et inimene lihtsalt seda praktiseerides puhastub.

„Vedānta-sūtras" (3.2.26) kirjeldatakse seda sõnadega prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt. „Pühendunud teenimine on niivõrd mõjuvõimas, et lihtsalt seda praktiseerides inimene kahtlemata valgustub." Praktilise näite sellest võib tuua Nārada eelmisest elust, kes oli tolles elus teenijatüdruku poeg. Ta polnud haritud ega sündinud kõrget positsiooni omavas perekonnas. Kuid ta ema teenis suuri pühendunuid ning vahel, ema eemalolekul, hakkas ta neid ka ise teenima. Nārada ise ütleb:

Selles „Śrīmad-Bhāgavatami" värsis (1.5.25) kirjeldab Nārada oma õpilasele Vyāsadevale oma eelmist elu. Ta ütleb, et nelja kuu jooksul, mil ta teenis neid puhtaid pühendunuid, oli ta nendega lähedastes suhetes. Vahel jätsid targad oma taldrikuile toitu järgi, ning nende nõusid pestes soovis ta seda maitsta. Ta küsis suurtelt pühendunutelt selleks luba ning kui nad selle andsid, vabanes Nārada neid toidujäänuseid süües kõikidest pattude järelmõjudest. Suurte tarkade toidujäänuseid süües muutus ta aegamööda sama puhta südamega inimeseks kui targad ise. Suured pühendunud nautisid Jumala lakkamatu pühendunud teenimise maitset Temast kuulamise ja Tema ülistamise läbi, ning järk-järgult hakkas ka Nārada seda nautima. Nārada jätkab:

Tarkadega suheldes sai Nārada osa Jumalale ülistuse laulmise ja selle kuulamise maitsest, ning temas tekkis üha tugevam soov teenida pühendunult Jumalat. See kinnitab „Vedānta-sūtra" sõnu: prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt. „Kui inimene lihtsalt teenib pühendunult Jumalat, avaneb talle kõik iseenesest ning ta on suuteline kõike mõistma." Seda nimetatakse pratyakṣaks, otseseks mõistmiseks.

Sõna dharmyam tähendab „religiooni tee". Nārada oli teenijatüdruku poeg. Tal polnud võimalust koolis käia. Ta lihtsalt aitas oma ema, ning õnneliku juhuse tõttu oli tema ema pühendunute teenija. Ka Nārada sai võimaluse teenida neid pühendunuid ning lihtsalt nendega suheldes saavutas ta kõikide religioonide kõrgeima eesmärgi, milleks on Jumala pühendunud teenimine, nagu seda kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis": sa vai puṁsāṁ paro dharmo yato bhaktir adhokṣaje. Religioossed inimesed tavaliselt ei tea, et religiooni kõrgeim täiuslikkus on teenida pühendunult Jumalat. Nagu me juba arutlesime kaheksanda peatüki viimases värsis (vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva), on eneseteadvustamiseks tavaliselt vaja omandada vedalikud tarkused. Kuid ehkki Nārada ei käinud kunagi vaimse õpetaja koolis ega õpetatud talle vedalikke põhimõtteid, saavutas ta vedakirjanduse uurimise kõrgeima tulemuse. Jumala pühendunud teenimine on sedavõrd mõjuvõimas, et isegi religioosset protsessi regulaarselt järgimata võib inimene jõuda kõrgeima täiuslikkuseni. Kuidas on see võimalik? Ka sellest räägitakse vedakirjanduses: ācāryavān puruṣo veda. See, kes suhtleb suurte ācāryatega, isegi kui ta ei ole haritud ega ole kunagi uurinud „Vedasid", võib õppida mõistma kõiki eneseteadvustamiseks vajalikke teadmisi.

Pühendunud teenimise protsess toob väga suurt õnne (su-sukham). Ja miks? Pühendunud teenimise protsesside hulka kuuluvad śravaṇaṁ ja kīrtanaṁ viṣṇoḥ, seega võib inimene lihtsalt kuulata Jumalale austuse laulmist või autoriteetsete ācāryate filosoofilisi loenguid transtsendentaalsetest teadmistest. Inimene võib õppida lihtsalt istudes ning samuti võib ta süüa Jumalale pakutud toidu jäänuseid, häid ja maitsvaid toite. Pühendunud teenimine on rõõmutoov igal tasandil. Pühendunud teenimist võib praktiseerida isegi kõige vaesemates tingimustes. Jumal ütleb: patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyam. Ta on valmis pühendunult vastu võtma iga ohverduse. Talle võib pakkuda kasvõi taime lehte, lilleõit, puuvilja või veidi vett, mis on kõik saadaval igas maailma paigas. Nende pakkujaks võib olla ükskõik kes, sõltumata inimese ühiskondlikust positsioonist. Kui ta teeb seda armastusega, võtab Jumal ohverdatu vastu. Ajaloost võib selle kohta rohkelt näiteid tuua. Lihtsalt maitstes Jumala lootosjalgadele pakutud tulasī lehti, said suurtest tarkadest, nagu Sanat-kumāra, suured pühendunud. Pühendunud teenimise protsess on väga ülev ning seda saab praktiseerida õnnelikus meeleolus. Jumal võtab vastu vaid selle armastuse, millega Talle midagi pakutakse.

Käesolevas värsis öeldakse, et pühendunud teenimine on igavene. Māyāvādīdest filosoofide väited ei ole seega paikapidavad. Ehkki nad vahel praktiseerivad niinimetatud pühendunud teenimist, arvavad nad, et nii kaua kui nad pole veel vabanemiseni jõudnud, jätkavad nad pühendunud teenimist, kuid lõpuks, vabanemiseni jõudes, „saavad nad Jumalaga üheks". Selline ajutine pühendunud teenimine ei ole puhas pühendunud teenimine. Tegelik pühendunud teenimine jätkub ka pärast vabanemiseni jõudmist. Kui pühendunu tõuseb vaimsele planeedile Jumala kuningriigis, teenib ta ka seal Kõigekõrgemat Jumalat. Ta ei püüa Kõigekõrgema Jumalaga üheks saada.

„Bhagavad-gītās" öeldakse, et tegelik pühendunud teenimine algab alles pärast vabanemist. Vabanemiseni jõudes saavutab inimene Brahmani positsiooni (brahma-bhūta) ning alustab pühendunud teenimist (samaḥ sarveṣu bhūteṣu mad-bhaktiṁ labhate parām). Keegi ei saa mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust, praktiseerides iseseisvalt karma-, jñāna-, āṣṭāṅga- või ükskõik millist teist joogat. Need joogaprotsessid võivad aidata inimesel areneda veidi bhakti-jooga suunas, kuid pühendunud teenimise tasandile jõudmata pole võimalik mõista, kes on Jumala Isiksus. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse, et kui inimene puhastub pühendunud teenimise praktiseerimise läbi, eriti kuulates „Śrīmad-Bhāgavatami" või „Bhagavad-gītāt" eneseteadvustamiseni jõudnud hingedelt, siis suudab ta mõista teadust Kṛṣṇast ehk teadust Jumalast. Evaṁ prasanna-manaso bhagavad-bhakti- yogataḥ. Kui inimese süda on puhastunud kõigest väärtusetust, siis suudab ta mõista, kes on Jumal. Seega on pühendunud teenimise ehk Kṛṣṇa teadvuse protsess igasuguse hariduse ja ka kõikide salajaste teadmiste kroon. See on religiooni puhtaim vorm ning seda saab praktiseerida rõõmuga ja raskusteta. Seepärast peaksid inimesed selle omaks võtma.

Selles värsis öeldakse, et uskmatud ei suuda käia seda pühendunud teenimise teed lõpuni. Usk tekib aga pühendunutega suhtlemisest. Õnnetud inimesed ei usu Jumalasse isegi pärast kõikide vedalikus kirjanduses toodud tõenduste kuulmist suurtelt isiksustelt. Nad kahtlevad ega suuda püsida Jumala pühendunud teenimise teel. Seega on usk Kṛṣṇa teadvuses arengu saavutamiseks kõige olulisem faktor. „Caitanya-caritāmṛtas" öeldakse, et usk tähendab täit veendumust, et lihtsalt teenides Kõigekõrgemat Jumalat, Śrī Kṛṣṇat, võib inimene saavutada kogu täiuslikkuse. Seda nimetatakse tõeliseks usuks. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse (4.31.14):

„Kastes puu juurt, saavad toitu ka puu oksad ja lehed, ning toites magu, rahuldab inimene kõiki keha meeli. Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalset teenimist praktiseerides rahuldab inimene samamoodi kõiki pooljumalaid ja teisi elusolendeid." Seepärast peaks inimene pärast „Bhagavad- gītā" lugemist jõudma „Bhagavad-gītā" järeldusele: tuleb loobuda kõikidest teistest tegevustest ning võtta omaks Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa, Jumala Isiksuse teenimine. Usk on see, kui inimene on veendunud selles elu filosoofias.

Kṛṣṇa teadvuse protsess tähendabki selle usu arendamist. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed jagunevad kolmeks. Kolmandasse klassi kuuluvad need inimesed, kel pole usku. Ehkki nad praktiseerivad väliselt pühendunud teenimist, ei saavuta nad kõrgeimat täiuslikkuse tasandit. Kõige tõenäolisemalt libastuvad nad mõne aja möödudes. Nad võivad küll praktiseerida pühendunud teenimist, ent kuna nad ei oma täit veendumust ja usku, on neil Kṛṣṇa teadvuse arendamist väga raske jätkata. Meil on oma misjonitööst praktiline kogemus, et mõned inimesed tulevad ja hakkavad Kṛṣṇa teadvust praktiseerima teatud varjatud tagamõtetega, kuid niipea kui nende majanduslik olukord on veidi paranenud, loobuvad nad sellest protsessist ning pöörduvad tagasi oma vanade elukommete juurde. Ainult tänu usule on võimalik Kṛṣṇa teadvuses arengut saavutada. Mis puutub aga usu arendamisse, siis esmaklassiliseks Kṛṣṇa pühendunuks nimetatakse sellist inimest, kes tunneb hästi pühendunud teenimist puudutavat kirjandust ning kes on jõudnud kõigutamatu usu tasandile. Teise klassi moodustavad inimesed, kes ei mõista veel väga täpselt pühendumusest rääkivaid pühakirju, kuid kes omavad loomupäraselt kõigutamatut usku sellesse, et kṛṣṇa-bhakti ehk Kṛṣṇa teenimine on parim toimimisviis, mida nad seetõttu on kindlas usus praktiseerima hakanud. Seega on nad enam arenenud kui kolmandasse klassi kuuluvad inimesed, kes ei oma ei täielikke teadmisi pühakirjadest ega tugevat usku, kuigi üritavad järgida Kṛṣṇa teadvuse protsessi selle lihtsuse ja hea suhtluskonna tõttu. Kolmas klass Kṛṣṇa teadvuses viibivaid inimesi võib langeda, kuid teise klassi kuuluv pühendunu enam ei lange ning esimesse klassi kuuluva Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimesega ei juhtu seda kindlasti mitte kunagi. Esimesse klassi kuuluv Kṛṣṇa pühendunu jätkab kindlalt arengut ning saavutab lõpuks oma eesmärgi. Mis puutub kolmandasse klassi kuuluvatesse inimestesse, siis ehkki nad on veendunud, et Kṛṣṇa pühendunud teenimine on väga hea, ei ole nad veel omandanud küllaldasi teadmisi Kṛṣṇast sellistest pühakirjadest nagu „Śrīmad Bhāgavatam" ja „Bhagavad gītā". Vahel kalduvad nad karma- ja jñāna-jooga praktiseerimisse ning vahel satuvad nad segadusse, kuid niipea kui nad on alistanud karma- või jñāna-jooga nakkuse, saavad neist teise või esimese klassi Kṛṣṇa pühendunud. Ka usk Kṛṣṇasse jaguneb kolme tasandisse, ning neid tasandeid kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis". Esimese, teise ja kolmanda klassi kiindumusi selgitatakse samuti „Śrīmad- Bhāgavatami" üheteistkümnendas laulus. Nende jaoks, kellel isegi pärast Kṛṣṇast ja pühendunud teenimise ülevusest kuulmist pole usku Kṛṣṇasse ning kes arvavad, et see kõik on vaid kiidukõne, on pühendunud teenimise tee väga raske. Isegi kui nad väliselt praktiseerivad pühendunud teenimist, on neil väga vähe lootust täiuslikkuseni jõuda. Seega on usk pühendunud teenimises väga oluline.

Jumala Kõrgeimat Isiksust pole võimalik tajuda läbi jämedakoeliste materiaalsete meelte. Pühakirjades („Bhakti-rasāmṛta-sindhu" 1.2.234) öeldakse:

Jumal Śrī Kṛṣṇa nime, kuulsust, mänge jne pole võimalik mõista materiaalsete meelte abil. Kṛṣṇa avaldab End ainult neile, kes praktiseerivad autoriteetse juhendamise all puhast pühendunud teenimist. „Brahma- saṁhitās" (5.38) öeldakse: premāñjana-cchurita-bhakti-vilocanena santaḥ sadaiva hṛdayeṣu vilokayanti. See tähendab, et Jumala Kõrgeimat Isiksust, Govindat näeb alati endas ja endast väljaspool see, kes on arendanud välja transtsendentaalse armastuse Tema vastu. Teistele inimestele pole Ta nähtav. Selles värsis öeldakse, et ehkki Jumal on kõikeläbiv ning kõikjal kohalolev, pole Teda materiaalsete meelte abil võimalik tajuda. Sellele viitab sõna avyakta-mūrtinā. Kuigi me ei suuda Teda näha, asub kõik tegelikult Temas. Me arutasime seitsmendas peatükis, et kogu see materiaalne kosmiline avaldumine on vaid Jumala kahe erineva energia, kõrgema ehk vaimse ning madalama ehk materiaalse energia kombinatsioon. Täpselt samamoodi nagu päikesevalgus levib üle kogu universumi, levib Jumala energia üle kogu loome ning kõik asub selles energias.

Sellest ei tohiks aga järeldada, et kuna Ta on laotunud üle kogu loome, on Ta kaotanud oma isiksusliku eksistentsi. Ümber lükkamaks sellist väidet ütleb Jumal: „Ma olen kõikjal ning kõik on Minus, aga ometigi olen Ma kõigest lahus seisev." Näiteks kuningas võib juhtida valitsust, mis on vaid kuninga energia avaldumine. Valitsuse erinevad ametkonnad pole midagi muud kui kuninga energiad ning iga valitsuse ametkond sõltub kuninga võimust. Keegi aga ei oota sellepärast, et kuningas viibiks isiklikult igas valitsuse alajaotuses. See on vaid lihtsustatud näide. Samamoodi toetub kõik, mida me näeme ja kõik, mis eksisteerib nii materiaalses kui ka vaimses maailmas, Jumala Kõrgeima Isiksuse energiale. Maailma loovad Tema erinevad kõikeläbivad energiad ning nagu öeldud „Bhagavad-gītās" – viṣṭabhyāham idaṁ kṛtsnam – Jumal viibib kõikjal Oma isiklike esindajate, erinevate kõikeläbivate energiate abil.

Jumal ütleb, et kõik tugineb Temale (mat-sthāni sarva-bhūtāni). Seda lauset ei tohiks aga valesti mõista. Jumal ei ole otseselt seotud selle materiaalse avaldumise alalhoidmise ja ülalpidamisega. Kindlasti on paljud näinud pilti Atlasest, kes hoiab maakera oma õlgadel ning tundub sellest väga väsinud olevat. Kui me räägime, et Kṛṣṇa hoiab ülal seda loodud universumit, ei tule meil ette kujutada midagi sarnast. Kṛṣṇa ütleb, et ehkki kõik tugineb Temale, on Tema sellest kõigest lahus seisev. Planetaarsüsteemid hõljuvad avaruses ning see avarus on Kõigekõrgema Jumala energia. Kuid see ei tähenda, et Ta Ise oleks see avarus. Tema Ise asub mujal. Seepärast lausub Jumal: „Ehkki kõik asetseb Minu käsitlematus energias, olen Mina, Jumala Kõrgeim Isiksus, kõigest lahus seisev." Selline on Jumala käsitlematu võim.

Vedalikus „Nirukti" sõnaraamatus öeldakse: yujyate 'nena durghaṭeṣu kāryeṣu – „Kõigekõrgem Jumal avaldab Oma energiatega käsitlematuid ja imepäraseid mänge." Tema isik on täis erinevaid võimsaid energiaid, ning Tema soovid iseenesest ongi tegelikkus. Sellisena tulebki Jumala Isiksust mõista. Me võime mõelda millegi tegemisest, kuid oma plaani täideviimisel kohtame me paljusid takistusi ning alati pole meil võimalik teha, mida tahame. Ent kui Kṛṣṇa midagi tahab, siis pruugib Tal vaid soovida ning kõik toimub niivõrd täiuslikult, et keegi ei suuda seda ettegi kujutada. Jumal selgitab seda tõsiasja: ehkki Ta on kogu materiaalse avaldumise alalhoidja ja ülalpidaja, ei ole Ta mateeriaga kokkupuutes. Kõik luuakse, säilitatakse, hoitakse alal ning hävitatakse üksnes Tema kõrgeima soovi kohaselt. Kuna Kṛṣṇa on absoluutne vaimne olend, pole Kṛṣṇa mõistuse ja Tema Enda vahel mingit erinevust (samas kui meie ja meie praeguse materiaalse mõistuse vahel on). Jumal viibib üheaegselt kõiges. Tavalised inimesed ei mõista, kuidas saab Ta säilitada seejuures Oma isiksuslikkuse. Ta seisab lahus materiaalsest avaldumisest, ometigi tugineb kõik Temale. Seda selgitatakse siin sõnadega yogam aiśvaram, mis tähistavad Jumala Kõrgeima Isiksuse müstilist jõudu.

Tavalise inimese jaoks on peaaegu võimatu mõista, kuidas tohutu materiaalne loome saab Jumalas asuda. Kuid Jumal toob meile näite, mis võib selle mõistmist lihtsustada. Taevas on tõenäoliselt suurim avaldumine, mida me suudame haarata, ning selles taevas on tuul ehk õhk kosmilise maailma suurim avaldumine. Õhuvoolud mõjutavad kõige liikumist, kuid ehkki tuul on võimas, asetseb see ikkagi taevas ega ole sellest väljaspool. Samamoodi eksisteerivad kõik imepärased kosmilised avaldumised Jumala kõrgeima tahte kohaselt ning kõik nad alluvad sellele kõrgeimale tahtele. Ka kõnekäänd ütleb: „Isegi rohulible ei liigu Jumala Kõrgeima Isiksuse tahteta." Seega liigub kõik Tema tahte kohaselt: Tema tahte järgi kõik luuakse, hoitakse alal ning hävitatakse. Ja siiski on Ta kõigest lahus, nii nagu taevas on alati lahus tuule tegevusest.

„Upaniṣadides" öeldakse: yad-bhīṣā vātaḥ pavate. „Tuul puhub hirmust Kõigekõrgema Jumala ees." („Taittirīya Upaniṣad" 2.8.1) „Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣadis" (3.8.9) öeldakse: etasya vā akṣarasya praśāsane gārgi sūrya- candramasau vidhṛtau tiṣṭhata etasya vā akṣarasya praśāsane gārgi dyāv- āpṛthivyau vidhṛtau tiṣṭhataḥ. „Kuu, Päike ja teised hiiglaslikud planeedid liiguvad Jumala Kõrgeima Isiksuse järelevalve ja kõrgeima korralduse kohaselt." Ka „Brahma-saṁhitās" (5.52) öeldakse:

See on Päikese liikumise kirjeldus. Päikest peetakse Kõigekõrgema Jumala silmaks ning see omab tohutut võimet levitada soojust ja valgust, kuid ikkagi liigub see mööda kindlat orbiiti Govinda korralduse ja kõrgeima tahte kohaselt. Seega võime me vedakirjandusest leida tõendeid sellest, et see materiaalne avaldumine, mis näib meile äärmiselt imeline ja suurepärane, on täielikult Jumala Kõrgeima Isiksuse kontrolli all. Seda selgitatakse täpsemalt käesoleva peatüki järgmistes värssides.

Selle materiaalse kosmilise avaldumise loomine, alalhoidmine ning hävitamine sõltuvad täielikult Jumala Isiksuse kõrgeimast tahtest. „Ajastu lõppedes" tähendab „siis, kui Brahmā sureb". Brahmā elab sada aastat ning iga tema päev kestab 4 300 000 000 Maa aastat. Sama kaua kestab tema öö. Tema kuu kestab kolmkümmend sellist päeva ja ööd ning tema aasta koosneb kaheteistkümnest sellisest kuust. Pärast sadat sellist aastat, kui Brahmā sureb, toimub materiaalse loome hävitamine – Kõigekõrgema Jumala poolt avaldatud energia tõmbub Temasse tagasi. Ning kui on taas aeg avaldada kosmiline maailm, toimub see Kõigekõrgema Jumala tahte kohaselt. Bahu syām: „Ehkki Ma olen üks, laienen Ma mitmeks." See on üks vedalik aforism („Chāndogya Upaniṣad" 6.2.3). Jumal laieneb selleks materiaalseks energiaks ning sel viisil ilmub kogu kosmiline avaldumine taas.

See materiaalne maailm on Jumala Kõrgeima Isiksuse madalama energia avaldumine. Seda on selgitatud juba korduvalt. Loomise ajal vabaneb see materiaalne energia mahat-tattvana, millesse Jumal siseneb Mahā- Viṣṇuna, esimese puruṣa inkarnatsioonina. Ta lebab Põhjuste merel ning hingab välja lugematul hulgal universumeid, millest igasse siseneb Jumal Garbhodakaśāyī Viṣṇuna. Sel viisil luuakse kõik universumid. Samuti avaldab Jumal End Kṣīrodakaśāyī Viṣṇuna, kes siseneb kõigesse – isegi väikseimasse aatomisse. Seda tõsiasja siin selgitataksegi. Jumal siseneb kõigesse.

Mis puutub elusolenditesse, siis sünnivad nad siia materiaalsesse maailma, kus nad vastavalt oma varasematele tegudele omandavad erinevad positsioonid. Sedasi saavad alguse selle materiaalse maailma tegevused. Elusolendite erinevad liigid hakkavad tegutsema kohe loomehetkel. Pole tõsi, nagu areneksid nad teineteisest. Erinevad eluvormid luuakse koos universumiga. Inimesed, loomad ja linnud – kõik nad luuakse üheaegselt, kuna soovid, mida elusolendid omasid eelmise hävingu ajal, avalduvad uuesti. Sõna avaśam viitab siin selgelt, et elusolendeil ei ole selle protsessiga midagi pistmist. Lihtsalt nende eelmises loomes omatud eksistentsi seisund avaldub taas ning see kõik toimub üksnes Jumala tahte järgi. Selline on Jumala Kõrgeima Isiksuse käsitlematu võime. Ning olles loonud erinevad eksistentsi liigid, ei oma Ta nendega enam midagi ühist. Loome saab teoks, et erinevad elusolendid võiksid rahuldada oma soove ning kalduvusi, ning Jumal Ise sellesse ei sekku.

Sellest värsist ei tohiks järeldada, nagu Jumala Kõrgeim Isiksus ei teekski midagi. Oma vaimses maailmas on Ta alati tegevuses. „Brahma-saṁhitās" (5.6) öeldakse: ātmārāmasya tasyāsti prakṛtyā na samāgamaḥ. „Jumal on alati hõivatud Oma igaveste, õndsust täis vaimsete tegevustega. Ta ei soorita kunagi materiaalseid tegevusi." Materiaalsed tegevused saavad teoks Tema energiate kaudu. Jumal on loodud maailma materiaalsete tegevuste suhtes alati neutraalne. Seda kinnitatakse siin sõnaga udāsīna-vat. Ehkki Jumal omab kontrolli kõikide materiaalsete tegevuste iga üksikasja üle, on Ta Ise nende suhtes neutraalne. Võrdluseks võib tuua näite riigikohtu kohtunikust. Tema otsuse järgi puuakse keegi üles, keegi pannakse vangi, keegi saab suure varanduse omanikuks, kuid ta ise on sellegipoolest neutraalne. Teda kohtus aset leidvad võidud ja kaotused ei puuduta. Samamoodi on Jumal alati neutraalne, ehkki Tema käsi on mängus igas tegevuste valdkonnas. „Vedānta-sūtras" (2.1.34) öeldakse: vaiṣamya-nairghṛṇye na. See tähendab, et Jumalat selle materiaalse maailma kahesused ei mõjuta. Ta on kõikide nende kahesuste suhtes transtsendentaalne. Samuti pole Ta kiindunud selle materiaalse maailma loomisse või hävitamisse. Elusolendid omandavad erinevad eksisteerimise vormid vastavalt oma eelnevates eludes sooritatud tegudele, Jumal sellesse ei sekku.

Siin öeldakse selgelt, et Kõigekõrgem Jumal, ehkki olles kõikidest materiaalse maailma tegevustest eemal seisev, jääb ikkagi kõige kõrgemaks juhtijaks. Kõigekõrgem Jumal on kõrgeim tahe ning selle materiaalse avaldumise taga seisev jõud, kuid otseseks juhtijaks on materiaalne loodus. Kṛṣṇa ütleb „Bhagavad-gītās" samuti, et Ta on kõikide erinevat liiki elusolendite isa. Isa annab seemne lapse ema üsasse, ning samamoodi viljastab Kõigekõrgem Jumal lihtsalt Oma pilguga kõik elusolendid materiaalse looduse üsas, misjärel nad avalduvad erinevate liikide ja isenditena, vastavalt oma varasematele soovidele ja tegudele. Kõik need elusolendid, ehkki sündinud Kõigekõrgema Jumala pilgust, omandavad erinevad kehad vastavalt oma varasematele tegudele ning soovidele. Seega ei ole Jumal selle materiaalse loomega otseselt seotud. Ta heidab lihtsalt materiaalsele loodusele pilgu, misjärel see aktiviseerub, ning aset leiab loomine. Kuna Kõigekõrgem Jumal heidab materiaalsele maailmale Oma pilgu, võtab Ta loomisprotsessist küll loomulikult osa, kuid Ta ei ole selle materiaalse maailma avaldumisega otseselt seotud. Smṛtis on antud järgmine näide: kui inimese ees on lõhnav lilleõis, siis tunneb tema lõhnameel lillelõhna, ometigi on lõhnameel ja lill ise teineteisest erinevad. Samasugune seos kehtib ka materiaalse maailma ja Jumala Kõrgeima Isiksuse vahel. Jumala Kõrgeimal Isiksusel pole õigupoolest materiaalse maailmaga midagi ühist, kuid Ta loob ja valitseb seda. Kokkuvõttes ei saa materiaalses looduses toimuda midagi ilma Jumala Kõrgeima Isiksuse juhenduseta. Ja ometigi on Kõrgeim Isiksus kõikidest materiaalsetest tegevustest lahus seisev.

Käesoleva peatüki eelmiste värsside selgitustest ilmneb, et Jumala Kõrgeim Isiksus pole tavaline inimene, ehkki Ta ilmub inimese kujul. Jumala Isiksus, kes juhib kogu kosmilise avaldumise loomist, alalhoidmist ja hävitamist, ei saa olla inimene. Ometigi on palju rumalaid inimesi, kes peavad Kṛṣṇat lihtsalt võimsaks inimeseks ja ei millekski enamaks. Tegelikult on Ta aga algne Kõrgeim Isiksus, nagu kinnitatakse ka „Brahma-saṁhitās" (īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ). Tema on Kõigekõrgem Jumal.

Eksisteerib palju īśvarasid ehk valitsejaid, kes näivad igaüks eelmisest võimsamana. Materiaalses maailmas võime juhtidena leida ametnikke või direktoreid, kellest kõrgemale jääb mõni teine ametnik, kes omakorda allub ministrile ning viimane presidendile. Igaüks neist on valitseja, kuid keegi valitseb ka nende üle. „Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Kṛṣṇa on kõrgeim valitseja. Nii materiaalses kui ka vaimses maailmas on kahtlemata palju valitsejaid, kuid Kṛṣṇa on kõrgeim valitseja (īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ) ning Tema keha on sac-cid-ānanda (vaimne).

Materiaalsete kehadega pole võimalik korda saata selliseid imepäraseid tegusid, mida kirjeldatakse eelmistes värssides. Kṛṣṇa keha on igavene, täis õndsust ja teadmisi. Ehkki Ta pole tavaline inimene, pilkavad rumalad inimesed Teda ning peavad Teda inimeseks. Tema keha kirjeldatakse sõnaga mānuṣīm, sest ta käitub inimese kombel, olles Arjuna sõber ja Kurukṣetra lahinguga seotud poliitik. Nii mõneski suhtes käitub Ta täpselt nagu tavaline inimene, kuid tegelikult on Tema keha sac-cid-ānanda-vigraha ehk igavene ning täis õndsust ja absoluutseid teadmisi. Seda kinnitatakse ka vedakirjanduses. Sac-cid-ānanda-rūpāya kṛṣṇāya: „Ma avaldan oma lugupidamist Jumala Kõrgeimale Isiksusele Kṛṣṇale, kes on igavene ning täis õndsust ja teadmisi." („Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.1) Vedakirjandusest võime leida teisigi kirjeldusi. Tam ekaṁ govindam: „Sa oled Govinda, meelte ja lehmade naudingute allikas." Sac-cid-ānanda-vigraham: „Ning Sa omad transtsendentaalset, teadmisi ja õndsust täis igavest keha." („Gopāla- tāpanī Upaniṣad" 1.35)

Hoolimata nendest Jumal Kṛṣṇa keha transtsendentaalsetest omadustest ning hoolimata sellest, et see on täis õndsust ja teadmisi, on mitmeid niinimetatud õpetlasi ja „Bhagavad-gītā" kommenteerijaid, kes pilkavad Kṛṣṇat, pidades Teda tavaliseks inimeseks. Õpetlane võib olla eelmistes eludes sooritatud hea töö tulemusena väljapaistev inimene, kuid selline arusaam Śrī Kṛṣṇast tuleneb tema teadmiste vähesusest. Seepärast on ta mūḍha, sest ainult rumalad inimesed peavad Kṛṣṇat tavaliseks inimeseks, põhjusel, et nad ei oma teadmisi Kõigekõrgema Jumala ja Tema erinevate energiate salajastest tegevustest. Nad ei tea, et Kṛṣṇa keha on täielike teadmiste ja õndsuse sümbol, et Kṛṣṇa on kõige eksisteeriva omanik, ning et Ta võib vabastada igaüht. Kuna nad ei tea nendest Kṛṣṇa paljudest transtsendentaalsetest omadustest, pilkavad nad Teda.

Samuti ei tea nad, et Jumala Kõrgeima Isiksuse ilmumine siia materiaalsesse maailma on Tema sisemise energia avaldumine. Tema on materiaalse energia valitseja. Nagu korduvalt selgitatud (mama māyā duratyayā), kinnitab Kṛṣṇa, et ehkki materiaalne energia on väga tugev, on see Tema kontrolli all ning igaüks, kes alistub Kṛṣṇale, pääseb selle materiaalse energia kontrolli alt vabaks. Kui Kṛṣṇale alistunud hing pääseb vabaks materiaalse energia mõjust, siis kuidas saab Kõigekõrgem Jumal, kes juhib kogu loomet, kogu kosmilise looduse alalhoidmist ja hävitamist, omada meiega samasugust materiaalset keha? Seega on Kṛṣṇa taoline käsitlemine täielik rumalus. Rumalad inimesed ei suuda mõista, et ehkki Jumala Isiksus, Kṛṣṇa, ilmub siia maailma tavalise inimese kujul, on Ta kõikide aatomite ja kogu hiiglasliku universumi valitseja. Suurim ja vähim jäävad väljapoole nende arusaamasid, ning seetõttu ei suuda nad mõista, et inimese kehaga täpselt samasuguses kehas viibiv olend võib samal ajal kontrollida nii lõpmatut kui ka vähimat. Ning ehkki Ta kontrollib nii piiritut kui piiratut, on Ta Ise kogu avaldumisest lahus seisev. Tema käsitlematu energia (yogam aiśvaram) kohta öeldakse, et Ta suudab samaaegselt kontrollida nii piiritut kui piiratut, olles Ise nendest lahus. Ehkki rumalad inimesed ei mõista, kuidas suudab Kṛṣṇa, kes näeb välja just nagu inimene, kontrollida nii piiritut kui ka piiratut, aktsepteerivad Tema puhtad pühendunud seda fakti, sest nad teavad, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seetõttu alistuvad nad täielikult Kṛṣṇale ning rakendavad end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, Jumala pühendunud teenimisse.

Jumala ilmumine inimesena on põhjustanud suure hulga lahkarvamusi personalistide ja impersonalistide vahel, kuid pöördudes „Bhagavad-gītā" ja „Śrīmad-Bhāgavatami" poole, mis on autoriteetsed tekstid, mõistmaks teadust Kṛṣṇast, mõistame me, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Ta ei ole tavaline inimene, ehkki Ta ilmus siia maailma tavalise inimese kujul. „Śrīmad-Bhāgavatami" esimese laulu esimeses peatükis esitavad Śaunaka juhitud targad küsimusi Kṛṣṇa tegevuste kohta. Nad ütlevad:

„Jumal Śrī Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus koos Balarāmaga mängisid kui inimesed, saates sedasi varjatult korda mitmeid üleloomulikke tegusid." (Bhāg. 1.1.20) Jumala ilmumine inimesena ajab rumalaid inimesi segadusse. Ükski inimene pole võimeline korda saatma selliseid imepäraseid tegusid, nagu seda tegi Kṛṣṇa siin maailmas viibides. Kui Śrī Kṛṣṇa ilmus Oma isa ja ema, Vasudeva ja Devakī ette, ilmus Ta neljakäelisena, kuid pärast vanemate palveid võttis Ta tavalise lapse kuju. „Bhāgavatamis" öeldakse (10.3.46): babhūva prākṛtaḥ śiśuḥ. „Ta omandas tavalise lapse, tavalise inimese kuju." Siin kinnitatakse taas kord, et Jumala ilmumine inimesena on üks Tema transtsendentaalse keha omadustest. Ka „Bhagavad-gītā" üheteistkümnendas peatükis öeldakse, et Arjuna palus Kṛṣṇal näidata Oma neljakäelist kuju (tenaiva rūpeṇa catur-bhujena). Ilmutanud Arjuna palvel End Oma neljakäelisel kujul, võttis Ta tagasi Oma algse, inimesesarnase kuju (mānuṣaṁ rūpam). Need Kõigekõrgema Jumala erinevad omadused näitavad selgelt, et kindlasti pole Ta tavaline inimene.

Mõned neist, kes pilkavad Kṛṣṇat, olles nakatunud māyāvāda filosoofiast, tsiteerivad tõestamaks, et Kṛṣṇa on tavaline inimene, järgmist „Śrīmad-Bhāgavatami" (3.29.21) värssi: ahaṁ sarveṣu bhūteṣu bhūtātmāvasthitaḥ sadā. „Kõigekõrgem viibib igas elusolendis." Kuid mitteautoriteetsete, Kṛṣṇat pilkavate inimeste kommentaaride asemel on targem kuulata nimetatud värsi tähendust vaiṣṇava koolkonna ācāryatelt nagu Jīva Gosvāmī ja Viśvanātha Cakravartī Ṭhākura. Kommenteerides seda värssi, ütleb Jīva Gosvāmī, et Oma täieõigusliku ekspansioonina Paramātmā ehk Ülihinge näol, asub Kṛṣṇa igas liikuvas ja liikumatus elusolendis. Ta lisab, et algaja pühendunu, kes pöörab tähelepanu vaid templis asuvale Kõigekõrgema Jumala kujule, arcā-mūrtile, austamata teisi elusolendeid, teenib templis asuvat Jumala kuju kasutult. Jumala pühendunud jagunevad kolme kategooriasse ning madalaimasse neist kuuluvad algajad pühendunud. Algaja pühendunu pöörab templis olevale jumalusele rohkem tähelepanu kui teistele pühendunutele ning seetõttu hoiatab Śrīla Viśvanātha Cakravartī Ṭhākura, et selline suhtumine vajab parandamist. Pühendunu peaks nägema igat keha kui Kõigekõrgema Jumala kehastust või templit, sest Paramātmāna viibib Kṛṣṇa iga elusolendi südames, ning kõrvuti Jumala templile austuse avaldamisega peaks pühendunu samaväärselt austama ka igat keha, milles paikneb Paramātmā. Seega tuleb igaühte suhtuda väärilise lugupidamisega, kedagi ignoreerimata.

On palju impersonaliste, kes pilkavad Jumala teenimist templis. Nad ütlevad, et kui Jumal on kõikjal, siis miks peaksime me Jumala teenimiseks templisse minema? Ent kui Jumal on kõikjal, kas Teda siis templis ega altaril pole? Personalistid ja impersonalistid jäävadki üksteisega igavesti võitlema. Täiuslik Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu teab aga, et ehkki Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, on Ta kõikeläbiv, nagu seda kinnitatakse „Brahma-saṁhitās". Ehkki Tema isiklik elupaik on Goloka Vṛndāvana ning ehkki Ta asub alati seal, viibib Ta samal ajal ikkagi kõikjal materiaalses ja vaimses maailmas Oma erinevate energiate avaldumiste ja Oma täieõiguslike ekspansioonide näol.

On palju pühendunuid, kes peavad end Kṛṣṇa teadvuses viibivaiks, pühendunud teenimist praktiseerivaiks inimesteks, kuid kes oma südames ei tunnista Jumala Kõrgeimat Isiksust Kṛṣṇat kui Absoluutset Tõde. Nemad ei saa kunagi maitsta pühendunud teenimise vilja – Jumala juurde tagasijõudmist. Samuti ei saada edu neid, kes pilkavad Jumala Kõrgeimat Isiksust Kṛṣṇat, ehkki nad on hõivatud karmaliste jumalakartlike tegudega ning loodavad lõpptulemusena vabaneda materiaalsetest köidikutest. Teisisõnu öeldes on Kṛṣṇat pilkavad inimesed deemonlikud ehk ateistlikud. „Bhagavad- gītā" seitsmendas peatükis selgitatakse, et sellised uskmatud inimesed ei alistu kunagi Kṛṣṇale. Seetõttu jõuavad nad oma mõttespekulatsioonides Absoluutsest Tõest eksliku järelduseni, et tavaline elusolend ja Kṛṣṇa on üks ja seesama. Sellisest valest järeldusest lähtudes arvavad nad, et iga inimese keha on hetkel lihtsalt materiaalse loodusega kaetud ning et niipea kui inimene vabaneb sellest materiaalsest kehast, pole tema ja Jumala vahel enam mingit erinevust. Selline üritus Kṛṣṇaga üheks saada on aga määratud nurjuma, sest nimetatud järeldus on ekslik. Selline vaimsete teadmiste ateistlik ja deemonlik ärakasutamine on alati asjatu. Selline on selle värsi mõte. Sellistel inimestel pole mingit kasu omandada teadmisi vedakirjanduse erinevatest teostest, nagu „Vedānta-sūtrast" ja „Upaniṣadidest".

On suur solvang pidada Kṛṣṇat, Jumala Kõrgeimat Isiksust, tavaliseks inimeseks. Need, kes seda teevad, on kindlasti eksiteel, sest nad ei suuda mõista Kṛṣṇa igavest kuju. „Bṛhad-viṣṇu-smṛti" ütleb selgelt:

„See, kes peab Śrī Kṛṣṇa keha materiaalseks, tuleb ajada eemale śruti ja smṛti rituaalide ja toimingute juurest. Kui keegi juhuslikult juhtub nägema sellise inimese nägu, peab ta viivitamatult kastma end Gangesesse, puhastumaks saastavast nakkusest." Inimesed mõnitavad Kṛṣṇat, kuna nad kadestavad Jumala Kõrgeimat Isiksust. Nende saatuseks on kindlasti sündida korduvalt ateistlikku ja deemonlikku elu elavate liikide hulgas. Nende pettekujutelmad saavad lakkamatult võimust nende tõeliste teadmiste üle ning aja jooksul taanduvad nad loome kõige pimedamatesse regioonidesse.

Selles värsis kirjeldatakse selgelt mahātmāt. Mahātmā esimene tunnus on, et ta asetseb juba jumaliku looduse mõjuvallas. Materiaalne loodus ei oma tema üle kontrolli. Ning kuidas on see võimalik? Nagu selgitati seitsmendas peatükis, vabaneb see, kes alistub Jumala Kõrgeimale Isiksusele, Śrī Kṛṣṇale, kohe materiaalse looduse võimu alt. See on mahātmā esimene tundemärk. Materiaalse looduse võimu alt on võimalik vabaneda niipea kui alistutakse Jumala Kõrgeimale Isiksusele. See on esimene eeldus. Olles marginaalne energia, asub elusolend, niipea kui ta vabaneb materiaalse looduse võimu alt, vaimse looduse juhtimise alla. Vaimse looduse poolset juhtimist nimetatakse daivī prakṛtiks ehk jumalikuks looduseks. Kui inimene on sel viisil – s.o. Jumala Kõrgeimale Isiksusele alistudes – edasi arenenud, saavutab ta suure hinge ehk mahātmā positsiooni.

Mahātmā ei pööra tähelepanu millelegi muule peale Kṛṣṇa, sest ta teab täpselt, et Kṛṣṇa on algne Kõrgeim Isiksus, kõikide põhjuste põhjus. Selles pole vähimatki kahtlust. Selliseks mahātmāks ehk suureks hingeks on võimalik areneda suheldes teiste mahātmādega, s.o. puhaste pühendunutega. Puhtaid pühendunuid ei köida isegi mitte Kṛṣṇa teised kehastused nagu neljakäeline Mahā-Viṣṇu. Neid köidab üksnes kahekäeline Kṛṣṇa. Samuti ei huvita neid ühegi pooljumala või inimese kuju. Kṛṣṇa teadvuses viibijatena mediteerivad nad üksnes Kṛṣṇale. Nad on alati vankumatult hõivatud Jumala teenimisega Kṛṣṇa teadvuses.

Inimene ei saa mahātmāks sellest, kui teda niiviisi nimetada. Selles värsis kirjeldatakse tema tunnusjooni. Mahātmā laulab alati Kõigekõrgemale Jumalale Kṛṣṇale, Jumala Isiksusele ülistust. Millegi muuga ta ei tegele. Ta on alati hõivatud Jumala ülistamisega. Teisisõnu öeldes pole ta impersonalist, sest kui räägitakse ülistamisest, siis tähendab see Kõigekõrgema Jumala, Tema püha nime, Tema igavese kuju, Tema transtsendentaalsete omaduste ning Tema ebatavaliste mängude ülistamist. Kõike seda tuleb ülistada ning seetõttu on mahātmā kiindunud Jumala Kõrgeimasse Isiksusse.

Seda, kes on kiindunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalsesse aspekti ehk brahmajyotisse, ei peeta „Bhagavad-gītās" mahātmāks. Sellist inimest kirjeldatakse järgmises värsis. Nagu kirjutatud „Śrīmad-Bhāgavatamis", on mahātmā alati hõivatud pühendunud teenimise erinevate tegevustega, kuulates ja lauldes Viṣṇust, mitte aga ühestki pooljumalast või inimesest. See on pühendumus: śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ ja smaraṇam, Jumala mäletamine. Selline mahātmā omab kõigutamatut sihikindlust, saavutamaks lõpptulemusena Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemise ühes viiest transtsendentaalsest rasast. Et selle eesmärgini jõuda, suunab ta nii keha, mõistuse, hääle kui ka kõik muu, Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa teenistusse. Seda nimetatakse täielikuks Kṛṣṇa teadvuseks.

Pühendunud teenimise hulka kuulub rida ettekirjutatud tegevusi, näiteks paastumine kindlatel päevadel nagu täis- ning noorkuu üheteistkümnendal päeval ehk ekādaśīl, ning Jumala ilmumise päeval. Suured ācāryad on kehtestanud need reeglid nende jaoks, kes tahavad tõepoolest pääseda Jumala Kõrgeima Isiksuse seltskonda transtsendentaalses maailmas. Mahātmād, suured hinged, järgivad rangelt kõiki neid reegleid ning seetõttu saavutavad kahtlemata soovitud tulemuse.

Käesoleva peatüki teises värsis öeldi, et pühendunud teenimise praktiseerimine on mitte üksnes lihtne, vaid ka rõõmuküllane. Selle praktiseerija ei pea läbi tegema karme askeese. Ta võib elada oma elu, praktiseerides pühendunud teenimist vaimse õpetaja juhenduse all, igas olukorras. Olenemata sellest, kas ta on perekondlik inimene, sannyāsī või brahmacārī, ning olenemata ka sellest, millises maailma paigas ta asub, võib ta pühendunult teenida Jumala Kõrgeimat Isiksust ja saada sedasi mahātmāks, suureks hingeks.

Käesolev värss on eelmiste värsside kokkuvõte. Jumal ütleb Arjunale, et need, kes viibivad täielikult Kṛṣṇa teadvuses ega huvitu millestki muust peale Kṛṣṇa, on mahātmād. Ent on ka neid, kes ei asu mahātmā positsioonis, kuid kes samuti teenivad Kṛṣṇat erinevatel viisidel. Mõningaid neist on juba nimetatud, nagu ahastuses viibijaid, majanduslikus kitsikuses olijaid, uudishimulikke, ning neid, kes püüdlevad teadmiste poole. Kuid lisaks nendele on ka teisi, veelgi madalamaid Jumala kummardajaid, ning nemad jagunevad kolme jaotusse: (1) need, kes kummardavad end kui Kõigekõrgema Jumalaga üht; (2) need, kes mõtlevad Kõigekõrgemale Jumalale välja mingi kuju ning kummardavad seda; (3) need, kes tunnistavad Jumala Kõrgeima Isiksuse kõiksuse kuju, viśva-rūpat, ning kummardavad seda. Loetletud kolmest grupist on kõige arvukamalt madalaimaid – neid, kes teenivad iseend kui Kõrgeimat Jumalat, pidades end monistideks. Sellised inimesed peavad ennast Kõigekõrgemaks Jumalaks, ning sellise meelsusega kummardavad nad ennast. Ka see on omalaadi Jumala teenimine, sest sellised inimesed mõistavad, et nad ei ole mitte materiaalsed kehad, vaid vaimsed hinged; igal juhul on selline seisukoht nende hulgas valdav. Peamiselt kummardavad impersonalistid Kõigekõrgemat Jumalat just sel moel. Teine jaotus hõlmab pooljumalate kummardajaid, kes peavad suvalist elusolendit Kõigekõrgemaks Jumalaks. Ning kolmandasse jaotusse kuuluvad inimesed, kes ei suuda mõista midagi sellest materiaalse universumi avaldumisest väljapoole jäävat. Nad peavad seda universumit kõrgeimaks organismiks või olendiks, ning kummardavad seda. Ka see universum on üks Jumala avaldumisvorm.

Jyotiṣṭoma nime kandev vedalik ohverdus on samuti Kṛṣṇa, ning samuti on Ta smṛtis mainitud mahā-yajña. Pitṛlokale ohverdatud ohvriannid või Pitṛloka elanike rõõmustamiseks sooritatud ohverdused, mille ohvriandi ehk puhastatud võid peetakse teatud laadi ravimiks, on samuti Kṛṣṇa. Samuti on selle ohverduse käigus lauldavad mantrad Kṛṣṇa, nagu ka paljud piimatoodetest valmistatud ohvriannid. Ka ohvrituli on Kṛṣṇa, sest tuli on üks viiest materiaalsest elemendist ning seega üks Kṛṣṇa eraldiseisvatest energiatest. „Vedade" karma-kāṇḍa alajaotuses soovitatud ohverdused on seega kokkuvõttes kõik Kṛṣṇa. Või, teisisõnu öeldes, tuleb Kṛṣṇat pühendunult teenivat inimest pidada samuti kõiki „Vedades" soovitatud ohverdusi sooritanuks.

Kogu see kosmiline avaldumine, nii liikuv kui ka liikumatu, on avaldunud tänu Kṛṣṇa energia erinevatele tegevustele. Materiaalses eksistentsis loome me erinevaid suhteid erinevate elusolenditega, kes pole midagi muud kui Kṛṣṇa piiratud energia, ning prakṛti mõju all olles peame me neid oma isaks, emaks, esiisaks, loojaks jne, kuid tegelikult on nad kõik Kṛṣṇa lahutamatud osakesed. Ning sellistena pole need elusolendid, kes näivad meile näiteks meie isa või emana, midagi muud kui Kṛṣṇa. Sõna dhātā tähendab selles värsis „looja". Mitte ainult meie isad ja emad pole Kṛṣṇa lahutamatud osakesed, vaid ka looja, vanaema ja vanaisa – õigupoolest kõik elusolendid – ja selles mõttes on nad kõik Kṛṣṇa. Seega on kõikide „Vedade" eesmärgiks üksnes Kṛṣṇa mõistmine. Ükskõik, mida me „Vedadest" teada tahame saada, on nende teadmiste omandamine üksnes samm Kṛṣṇa mõistmise suunas. Need teadmised aga, mis aitavad meil puhastuda ning jõuda oma algolemuslikku positsiooni, on eriliselt Kṛṣṇa. Elusolend, kes on uudishimulik ning soovib mõista kõiki vedalikke põhimõtteid, on samuti Kṛṣṇa lahutamatu osake ning on sellisena samuti Kṛṣṇa. Kõikides vedalikes mantrates esinev sõna oṁ, mida kutsutakse praṇavaks, on transtsendentaalne helivibratsioon ning samuti Kṛṣṇa. Ning kuna kõikides nelja „Veda" – „Sāma", „Yajur", „Ṛg" ja „Atharva" – hümnides on praṇava ehk oṁkāra väga kesksel kohal, tuleb ka neid vaadelda kui Kṛṣṇat.

Sõna gati tähendab sihtkohta, kuhu tahame jõuda. Lõplik sihtpunkt on Kṛṣṇa, ehkki inimesed ei pruugi seda teadagi. See, kes ei tunne Kṛṣṇat, on eksiteel ning tema niinimetatud edasiliikumine on kas osaline või puhas kujutlus. Paljud seavad enda eesmärgiks erinevate pooljumalateni jõudmise ning selleks mõeldud rangeid ettekirjutusi täpselt järgides jõuavadki nad erinevatele planeetidele nagu Candraloka, Sūryaloka, Indraloka, Maharloka jne. Kuid kõik sellised lokad ehk planeedid, olles Kṛṣṇa loome, on Kṛṣṇa ja ei ole seda üheaegselt. Kṛṣṇa energia avaldumistena on need planeedid Kṛṣṇa, kuid tegelikult tähendab nendeni jõudmine vaid üht sammu Kṛṣṇa teadvustamise suunas. Läheneda Kṛṣṇa erinevatele energiatele tähendab läheneda Kṛṣṇale kaudselt. Et aga kokku hoida aega ja energiat, tuleks Kṛṣṇale läheneda otseselt. Kui näiteks maja ülakorrusele on võimalik sõita lifti abil, miks peaksime me siis minema sinna aste astme järel, treppi mööda? Kõik lasub Kṛṣṇa energial, seega ei saa Kṛṣṇa kaitseta mitte midagi eksisteerida. Kṛṣṇa on kõrgeim valitseja, sest kõik kuulub Talle ning kõik eksisteerib tänu Tema energiale. Asetsedes igaühe südames, on Kṛṣṇa kõrgeim tunnistaja. Elukohad, maad ja planeedid, kus me elame, on samuti Kṛṣṇa. Kṛṣṇa on lõplik varjupaik ning seepärast tuleks turvalisuse leidmiseks või kannatustest vabanemiseks kaitset otsida Kṛṣṇa juurest. Ning mil iganes vajame me kaitset, peaksime me meeles pidama, et seda võib pakkuda vaid elav jõud. Kṛṣṇa on kõrgeim elusolend. Ja kuna Kṛṣṇa on meie allikas või kõrgeim isa, ei saa keegi olla meile parem sõber ega heasoovija kui Kṛṣṇa. Kṛṣṇa on loome algne allikas ning lõplik rahupaik pärast hävitust. Seega on Kṛṣṇa kõikide põhjuste igavene põhjus.

Oma erinevate energiate abil levitab Kṛṣṇa soojust ja valgust elektri ja päikese kaudu. Suveajal on Kṛṣṇa see, kes ei luba vihmal sadada, ning vihmaperioodil saadab Ta lakkamatuid vihmavooge. Energia, mis meid üleval peab ning võib meie elu pikendada, on Kṛṣṇa, ning Kṛṣṇa on ka see, kes meid elu lõpul surmana vastu võtab. Analüüsides neid Kṛṣṇa erinevaid energiaid, võime veenduda, et Kṛṣṇa jaoks pole vaimu ja mateeria vahel erinevust, või teisisõnu öeldes on Ta nii mateeria kui ka vaim. Seetõttu, Kṛṣṇa teadvuses edasi arenedes, ei tee ka inimene enam selliseid eristusi. Ta näeb kõiges üksnes Kṛṣṇat.

Kuna Kṛṣṇa on nii mateeria kui ka vaim, on ka kõiki materiaalseid avaldumisi hõlmav hiiglaslik kõiksuse kuju samuti Kṛṣṇa, ning Tema mängud Vṛndāvanas kahekäelise Śyāmasundarana flööti mängides on Jumala Kõrgeima Isiksuse mängud.

Sõna trai-vidyāḥ viitab kolmele „Vedale" – „Sāma", „Yajur" ja „Ṛg". Brāhmaṇat, kes tunneb kolme „Vedat", nimetatakse tri-vedīks. Igaüht, kes on tugevalt kiindunud nendest kolmest „Vedast" omandatud teadmistesse, austatakse ühiskonnas. Kahjuks on aga palju „Vedasid" uurinud õpetlasi, kes ei tea nende uurimise kõrgeimat eesmärki. Seepärast kinnitab Kṛṣṇa siin, et Tema on tri-vedīde lõplik eesmärk. Tõelised tri-vedīd otsivad varjupaika Kṛṣṇa lootosjalgade juurest ning rakendavad end Jumala rahuldamiseks Tema puhtasse pühendunud teenimisse. Pühendunud teenimine algab Hare Kṛṣṇa mantra kordamisega, millele samaaegselt kaasneb püüd Kṛṣṇat tõeliselt mõista. Kahjuks aga on puhtformaalselt „Vedasid" uurivad õpilased rohkem huvitatud Indra ja Candra taolistele pooljumalatele sooritatud ohverdustest. Seeläbi puhastuvad erinevate pooljumalate kummardajad kindlasti looduse madalamate omaduste saastast ning tõusevad niiviisi kõrgematesse planetaarsüsteemidesse või taevalikele planeetidele nagu Maharloka, Janoloka, Tapoloka jne. Nendes kõrgemates planetaarsüsteemides asudes on võimalik oma meeli rahuldada sadu tuhandeid kordi paremini kui sellel planeedil.

Kõrgematele planetaarsüsteemidele tõusnud elusolendid naudivad seal küll pikka elu ja paremaid võimalusi meelte rahuldamiseks, kuid keegi ei saa jääda kõrgematele planeetidele igavesti. Jumalakartlike tegude resultaatide ammendudes saadetakse nad taas tagasi sellele maakerale. See, kes ei ole saavutanud teadmiste täiust, nagu „Vedānta-sūtras" viidatakse sõnadega janmādy asya yataḥ, ehk teisisõnu öeldes see, kes ei suuda mõista Kṛṣṇat, kõikide põhjuste põhjust, ei saavuta elu lõppeesmärki ning on pärast kõrgematele planeetidele tõusmist sunnitud sealt taas alla langema, justkui karussellil sõites, tõustes vahel üles ja langedes vahel alla. Selle asemel, et jõuda vaimsesse maailma, kust pole enam võimalik langeda, keerleb elusolend korduva sünni ja surma tsüklis, vahelduvalt kõrgematel ja madalamatel planeetidel. Inimene peaks pigem tegema algust pühendunud teenimisega ning tõusma seeläbi otsekohe vaimsesse maailma, nautima igavest elu täis õndsust ja teadmisi, et mitte kunagi enam sellesse haletsusväärsesse materiaalsesse maailma tagasi pöörduda.

Inimene, kes pole võimeline elama hetkegi, viibimata Kṛṣṇa teadvuses, ei saa mõelda millestki muust kui Kṛṣṇast kakskümmend neli tundi ööpäevas. Ta rakendab end Jumala pühendunud teenimisse, kuulates Temast, lauldes Temast, mäletades Teda, lugedes Talle palveid, kummardades Tema kuju ees, teenides Tema lootosjalgu ning teenides Teda teistelgi viisidel, arendades Temaga sõprust ning alistudes täielikult Temale. Kõik sellised tegevused on headtoovad ning täis vaimset jõudu, mis aitavad pühendunul jõuda eneseteadvustamise täiuslikkuseni, nii et tema ainsaks sooviks jääb suhelda Jumala Kõrgeima Isiksusega. Selline pühendunu jõuab kindlasti raskusteta Jumalani. Seda nimetatakse joogaks. Jumala armust ei pea selline pühendunu kunagi tagasi pöörduma sellesse materiaalsetest tingimustest sõltuvasse ellu. Sõna kṣema viitab Jumala armulikule kaitsele. Jumal aitab pühendunul jooga abil Kṛṣṇa teadvuseni jõuda ning kui pühendunu saavutab täieliku Kṛṣṇa teadvuse tasandi, kaitseb Jumal teda haletsusväärsesse tingimustest sõltuvasse ellu langemise eest.

Kṛṣṇa ütleb: „Pooljumalate kummardajad pole väga arukad inimesed, kuigi kaudselt teenivad nad pooljumalaid teenides Mind." Kui inimene kastab näiteks puu oksi ja lehti, kallamata vett puu juurtele, viitab see sellele, et inimene ei oma piisavalt teadmisi või ei järgi õigeid põhimõtteid. Samamoodi seisneb erinevate kehaosade teenimine mao varustamises toiduga. Pooljumalaid võiks kujundlikult nimetada „Kõigekõrgema Jumala valitsuse ministriteks ja juhtideks". Kodanikel tuleb aga järgida valitsuse, mitte üksikute ministrite või juhtide otsusel vastu võetud seadusi. Samamoodi peab iga inimene teenima üksnes Kõigekõrgemat Jumalat. Sellega rahuldab ta koheselt ka Jumala erinevaid „ministreid" ja „juhte", kes tegutsevad valitsuse esindajatena. Neile altkäemaksu pakkuda on seadusevastane. Sellele viitab käesolevas värsis sõna avidhi-pūrvakam. Teisisõnu öeldes ei kiida Kṛṣṇa tarbetut pooljumalate teenimist heaks.

Siin öeldakse selgelt, et kõik erinevad vedakirjanduses soovitatud ohverdused (yajñad) on tegelikult mõeldud Kõigekõrgema Jumala rahuldamiseks. Yajña tähendab Viṣṇu. „Bhagavad-gītā" kolmandas peatükis öeldakse selgelt, et inimene peab töötama üksnes Yajña ehk Viṣṇu rahuldamiseks. Inimühiskond oma täiuslikul varṇāśrama-dharma nime all tuntud kujul ongi suunatud Viṣṇu rahuldamisele. Seepärast ütleb Kṛṣṇa käesolevas värsis: „Kuna Mina olen kõrgeim valitseja, olen Mina ka kõikide ohverduste nautija." Vähem arukad inimesed, kes seda tõsiasja ei tea, teenivad aga teatud ajaliku kasu nimel pooljumalaid. Seepärast langevad nad materiaalsesse eksistentsi, saavutamata ihaldatud elu eesmärki. Kui keegi peaks ikkagi tahtma täita oma materiaalseid soove, on ka temale parimaks toimimisviisiks paluda Kõigekõrgemat Jumalat, (ehkki sel juhul pole tegu puhta pühendumusega) ning sedasi saavutab ta soovitud tulemuse.

Kui keegi soovib minna Kuule, Päikesele või mõnele teisele planeedile, siis võib ta saavutada ihaldatud sihtpunkti selleks otstarbeks mõeldud vedalikke põhimõtteid nagu näiteks darśa-paurṇamāsī meetodit järgides. Neid põhimõtteid kirjeldatakse üksikasjalikult „Vedade" karmalistele tegevustele pühendatud osas, kus antakse soovitused erinevatel taevalikel planeetidel elavate pooljumalate kummardamiseks. Samamoodi võib teatud yajñade sooritamise läbi jõuda Pitā planeetidele või mõnele rohketest viirastuste planeetidest ning saada yakṣaks, rakṣaks või piśācaks. Piśācade kummardamist nimetatakse „mustkunstiks" või „mustaks maagiaks". Tänapäeval tegelevad paljud selle „musta maagiaga", pidades seda spiritualismiks, kuid tegelikult on selline tegevus läbinisti materialistlik. Puhas pühendunu, kes teenib üksnes Jumala Kõrgeimat Isiksust, läheb aga kahtlemata Vaikuṇṭha planeetidele või Kṛṣṇalokale. Selle olulise värsi abil on väga kerge mõista, et kui pooljumalaid teenides võib inimene jõuda taevalikele planeetidele, pitāsid teenides Pitā planeetidele ning musta maagiaga tegeldes viirastuste planeetidele, siis miks ei peaks puhas pühendunu jõudma Kṛṣṇa või Viṣṇu planeedile? Kahjuks puudub paljudel inimestel teave nendest ülevatest planeetidest, kus elavad Kṛṣṇa ning Viṣṇu, ning seetõttu nad langevad. Isegi impersonalistid langevad brahmajyotist tagasi materiaalsesse maailma. Seepärast jagab Kṛṣṇa teadvuse liikumine kogu inimkonnale seda ülevat sõnumit, et lihtsalt Hare Kṛṣṇa mantrat korrates võib inimene oma elu jooksul jõuda täiuslikkuseni ning pöörduda tagasi koju, Jumala juurde.

Arukate inimeste jaoks on äärmiselt oluline viibida Kṛṣṇa teadvuses ning teenida Jumalat transtsendentaalses armastuses, et jõuda püsivasse, õndsust täis elupaika ja elada seal igavesti ja õnnelikult. Meetod sellise imepärase tulemuse saavutamiseks on väga lihtne ning selleni jõudmist võivad üritada isegi vaesemad vaeseimatest, kellel pole mingisuguseid erilisi võimeid. Ainsaks eelduseks on Jumala puhtaks pühendunuks saamine. Ei oma mingit tähtsust, milline on inimese positsioon või millises olukorras ta viibib. See protsess on sedavõrd lihtne, et kui seda järgida siira armastusega, võib Kõigekõrgemale Jumalale pakkuda kasvõi lehte või pisut vett või puuvilja ning Jumal võtab selle rõõmuga vastu. Seega ei saa midagi takistada ükskõik kellel Kṛṣṇa teadvust arendamast, sest see protsess on sedavõrd lihtne ning universaalne. Kes oleks nii rumal, et ei tahaks jõuda Kṛṣṇa teadvuseni, järgides seda lihtsat meetodit, saavutades sedasi kõige täiuslikuma ja igavese elu täis õndsust ja teadmisi? Kṛṣṇa soovib vaid, et Teda armastusega teenitaks ja ei midagi muud. Kṛṣṇa võtab Oma puhtalt pühendunult vastu kasvõi väikese lilleõie. Mittepühendunutelt ei taha Ta ühtegi ohvrit. Kuna Ta on Iseenesest täiuslik, ei vaja Ta kelleltki midagi, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse Oma pühendunult vastastikuse armastuse ja kiindumuse märgina. Kṛṣṇa teadvuse arendamine on elu ülim täiuslikkus. Selles värsis esineb sõna bhakti kahel korral, rõhutamaks, et bhakti ehk pühendunud teenimine on ainus viis Kṛṣṇale läheneda. Brāhmaṇaks, haritud õpetlaseks, äärmiselt rikkaks või suureks filosoofiks saamine ei pane Kṛṣṇat ohverdust vastu võtma. Ilma seda keskset bhakti põhimõtet järgimata pole võimalik Kṛṣṇat panna midagi vastu võtma. Bhakti ei kanna kunagi mingit tagamõtet. Bhakti protsess on igavene. See on otsene tegevus absoluutse terviku teenimiseks.

Olles esmalt selgitanud, et Tema on kõige ainus nautija, algallikaline Jumal ning kõikide ohverduste tegelik objekt, paljastab Kṛṣṇa käesolevas värsis, milliseid ohvreid tuleb Talle tuua. Kui keegi soovib rakendada end Kõigekõrgema pühendunud teenimisse, et puhastuda ja jõuda elu eesmärgini – Jumala teenimiseni transtsendentaalses armastuses – peab ta selgeks tegema, mida Jumal temalt soovib. See, kes armastab Kṛṣṇat, annab Talle kõik, mida Kṛṣṇa tahab ning väldib millegi soovimatu või ebavajaliku ohverdamist. Seetõttu liha, kala või muna Kṛṣṇale ohverdada ei tohi. Kui Ta oleks soovinud selliseid ohverdusi, oleks Ta seda ka öelnud. Kuid Kṛṣṇa ütleb selgelt, et Ta soovib, et Talle pakutaks lehte, puuvilja, lilli ja vett, ning sellise ohvri kohta ütleb Ta: „Ma võtan selle vastu." Seetõttu peame me mõistma, et liha, kala ega mune Ta vastu ei võta. Juur-, tera-, puuviljad, piim ja vesi on inimesele sobiv toit. Jumal Kṛṣṇa on Ise inimesele sellise toitumise ette kirjutanud. Kõike muud, mida me sööme, Kṛṣṇale pakkuda ei saa, sest Ta ei võta seda vastu. Teisi toite pakkudes ei saa me seetõttu toimida armastuse ja pühendumuse tasandil.

Kolmanda peatüki kolmeteistkümnendas värsis selgitab Śrī Kṛṣṇa, et ainult ohvrijäänused on puhastatud ning kui inimene soovib elus areneda ning vabaneda materiaalse maailma küüniste vahelt, siis on vaid see toit söömiseks kõlbulik. Samas värsis ütleb Kṛṣṇa ka seda, et need, kes toitu eelnevalt Talle ei paku, söövad üksnes pattu. Teisisõnu öeldes seob iga nende suutäis neid vaid üha tugevamalt materiaalse maailma võrku. Kuid valmistades lihtsaid ja häid taimseid toite, pakkudes neid esmalt Jumal Kṛṣṇa pildi või altari ees Kõigekõrgemale, kummardades Tema ees ja paludes Tal see tagasihoidlik ohverdus vastu võtta, areneb inimene pidevalt edasi, puhastades sedasi oma keha ning tootes aju peenkudesid, mis juhivad teda selgele mõtlemisele. Olulisim on see, et ohverdus tuleb teha armastusega. Kṛṣṇa ei vaja meie toitu, kuna kõik eksisteeriv kuulub niigi Talle, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse sellelt, kes soovib Talle oma ohverdusega rõõmu valmistada. Olulisim toidu valmistamise, serveerimise ja ohverdamise juures on teha seda kõike armastusega Kṛṣṇa vastu.

Impersonalistidest filosoofid, kes püüavad väita, et Absoluutne Tõde on ilma meelteta, ei suuda seda „Bhagavad-gītā" värssi mõista. Nende jaoks on see kõik vaid kas metafoor või tõendus „Bhagavad-gītā" jutustaja, Kṛṣṇa, ilmalikust loomusest. Kuid tegelikult on ka Kṛṣṇal, Kõigekõrgemal Jumalal, meeled, ning kinnitatakse, et Tema meeled võivad oma funktsioone omavahel vahetada, ehk teisisõnu öeldes võib iga Tema meeleorgan täita ükskõik millise teise meeleorgani funktsiooni. Seda tähendab Kṛṣṇa absoluutsus. Kui Ta ei omaks meeli, oleks väga raske väita, et Ta omab täielikult kõiki jumalikke omadusi. Seitsmendas peatükis selgitab Kṛṣṇa, et Tema viljastab materiaalse maailma elusolenditega ning Ta teeb seda lihtsalt materiaalse maailma peale vaadates. Ning kui Kṛṣṇa kuuleb pühendunu armastusest lausutud ohverduspalvet, on see samamoodi täiesti võrdne sellega, kui Ta tõepoolest maitseks ja sööks pakutavat toitu. Seda seika tuleb eriti rõhutada: kui Jumala positsioon on absoluutne, siis on see, kui Ta kuuleb ohverduspalvet, täiesti samaväärne sellega kui Ta maitseks ja sööks toitu. Ainult pühendunu, kes aktsepteerib Kṛṣṇat sellisena nagu Kṛṣṇa Ise End kirjeldab, ilma igasuguste omapoolsete tõlgendusteta, suudab mõista, et Kõrgeim Absoluutne Tõde võib toitu süüa ning seda nautida.

Igaühe kohuseks on seada oma elu nii, et ta üheski olukorras ei unustaks Kṛṣṇat. Igaüks peab hinge sees hoidmiseks tööd tegema ning käesolevas värsis soovitab Kṛṣṇa, et seda tööd tuleks teha Tema heaks. Igaüks peab elus püsimiseks midagi sööma, ning seetõttu tuleks süüa Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid. Iga tsiviliseeritud inimene peab sooritama mingeid religioosseid rituaale ja tseremooniaid ning seepärast soovitab Kṛṣṇa: „Tee seda Minu heaks." Seda nimetatakse arcanaks. Igaühele on omane kalduvus anda annetusi ning Kṛṣṇa ütleb: „Anneta Minule." See tähendab, et kogu ülejääv raha tuleks kasutada Kṛṣṇa teadvuse liikumise levitamiseks. Tänapäeval omavad paljud inimesed kalduvust praktiseerida meditatsiooni, mis ei ole käesoleval ajastul aga praktiline. Kui aga inimene mediteerib Kṛṣṇale kakskümmend neli tundi ööpäevas, korrates Hare Kṛṣṇa mantrat oma palvehelmestel, siis on ta kindlasti suurim mediteerija ja joogi, nagu kinnitatud „Bhagavad-gītā" kuuendas peatükis.

Inimest, kes tegutseb Kṛṣṇa teadvuses kõrgemapoolse juhendamise all, nimetatakse yuktaks. Tehniline termin sellise teguviisi tähistamiseks on yukta-vairāgya. Rūpa Gosvāmī selgitab seda „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (2.255) järgmiselt:

Rūpa Gosvāmī ütleb, et nii kaua kui me viibime selles materiaalses maailmas, oleme me sunnitud ka tegutsema. Me ei saa tegevustest loobuda, ent kui me töötame, ohverdamaks oma tegude viljad Kṛṣṇale, siis nimetatakse seda yukta-vairāgyaks. See on tegelik loobumus ning sel viisil puhastame me oma mõistuse peeglit. Kui selliselt toimiv inimene vähehaaval vaimse teadvustamise suunas edasi areneb, siis alistub ta lõpuks täielikult Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Seetõttu saavutab ta lõpuks vabanemise, mille läbi ta ei liitu mitte brahmajyotiga, vaid läheb Kõigekõrgema Jumala planeedile. Seda kinnitatakse siin selgelt sõnadega mām upaiṣyasi, mis tähendavad „ta tuleb Minu juurde". Ta läheb tagasi koju, Jumala juurde. Eksisteerib viis erinevat vabanemise tasandit, ning siin täpsustakse, et pühendunu, kes on kogu oma elu elanud Kõigekõrgema Jumala juhenduste kohaselt, on arenenud tasandini, millelt ta võib pärast praegusest kehast lahkumist minna tagasi Jumala juurde ning suhelda otseselt Kõigekõrgema Jumalaga.

Igaüks, kes soovib pühendada oma elu üksnes Jumala teenimisele, on tegelikult sannyāsī. Selline inimene peab end alati Jumala igaveseks teenriks, kes sõltub üksnes Jumala tahtest. Kõik, mida ta teeb, on tehtud Jumala heaks. Ükskõik, millist tegevust ta ka sooritab, sooritab ta seda Jumala teenimisena. Ta ei pööra tähelepanu „Vedades" mainitud karmalistele tegevustele või ettekirjutatud kohustustele. Tavalised inimesed on kohustatud täitma „Vedades" nimetatud ettekirjutatud kohustusi, kuid ehkki pidevalt Jumalat teeniv puhas pühendunu võib vahel näida tegutsevat nendele vedalikele kohustustele vastukäivalt, pole see tegelikult nii.

Seepärast ütlevad vaiṣṇava traditsiooni autoriteedid, et isegi kõige targemad inimesed ei suuda mõista puhta pühendunu plaane ja tegevusi – tāṅra vākya, kriyā, mudrā vijñeha, nā bujhaya („Caitanya-caritāmṛta", Madhya 23.39). Inimest, kes on alati hõivatud Jumala teenimisega või kes pidevalt mõtleb ja planeerib, kuidas Jumalat teenida, tuleb pidada juba hetkel täielikult vabanenud isiksuseks, kes pöördub tulevikus kindlasti tagasi koju, Jumala juurde. Ta on igasugusest materialistlikust kriitikast kõrgemal seisev, täpselt samamoodi nagu Kṛṣṇa seisab igasugusest kriitikast kõrgemal.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui Kṛṣṇa on kõigi suhtes võrdne ega ole kellegi eriline sõber, siis miks pöörab Ta erilist tähelepanu Oma pühendunutele, kes on pidevalt hõivatud Tema transtsendentaalse teenimisega? Kuid selline suhtumine ei välista Kṛṣṇa erapooletust, vaid on loomulik. Iga inimene selles materiaalses maailmas võib olla kõikide suhtes ülimalt heatahtlik, kuid ometigi hoolitseb ta eriliselt omaenda laste eest. Jumal kinnitab, et iga elusolend, olenemata sellest, millist keha ta hetkel ka omaks, on Tema poeg, ning seetõttu annab Ta kõigile heldelt eluks vajalikku. Ta on kui pilv, mis kallab vihma kõikjale, hoolimata, kas see langeb kividele, maapinnale või vette. Kuid Oma pühendunutele pöörab Ta erilist tähelepanu. Selles värsis kirjeldatakse sellist pühendunut: ta viibib alati Kṛṣṇa teadvuses ning asub seetõttu alati transtsendentaalselt Kṛṣṇas. Juba väljend „Kṛṣṇa teadvus" ise viitab sellele, et sellisel teadvuse tasandil viibijad on elavad transtsendentalistid, kes asetsevad Kṛṣṇas. Jumal ütleb siin selgelt: mayi te – „Nad on Minus." Sellest lähtub, et loomulikult on Jumal ka neis. Kṛṣṇa teadvus on vastastikune, nagu selgitatakse sõnadega ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Samavõrd kui inimene alistub Minule, hoolitsen Mina tema eest." Pühendunu ja Jumala vahel on selline vastastikune transtsendentaalne suhe, kuna nad mõlemad on teadlikud olendid. Kui kuldsõrmusele asetada teemant, siis näeb see väga kena välja. Seda sõrmust vaadates kiidetakse nii kulda kui teemantit. Jumal ja elusolend on igavesti sädelevad, ning kui elusolend hakkab teenima Kõigekõrgemat Jumalat, näeb ta välja justkui kuld. Jumal on aga kui teemant, ning seega on see kombinatsioon väga ilus. Puhta seisundini jõudnud elusolendeid nimetatakse Jumala pühendunuteks, Kõigekõrgem Jumal Ise hakkab aga Oma pühendunute pühendunuks. Kui Jumala ja Tema pühendunu vahel poleks vastastikust suhet, ei saaks rääkida ka mingist personalistlikust filosoofiast. Impersonalistliku filosoofia kohaselt ei ole Kõrgeima ja elusolendi vahel midagi vastastikust, kuid personalistlik filosoofia kinnitab vastupidist.

Tihti tuuakse näide, et Jumal on kui soovide puu, mis annab kõike, mida talt soovitakse. Kuid käesolevas värsis tuuakse veelgi täiuslikum selgitus. Siin öeldakse, et Jumal suhtub poolehoiuga Oma pühendunutesse. See väljendab Jumala erilist armulikkust pühendunute vastu. Ei tuleks arvata, et Jumal vastab neile karma seaduste tõttu. Jumal ja pühendunu suhtlevad transtsendentaalsel tasandil, mis on nende tegevusplatvormiks. Jumala pühendunud teenimine ei ole osa mitte materiaalsest, vaid vaimsest maailmast, kus valitsevad igavikulisus, õndsus ja teadmised.

Selles värsis kasutatud sõna su-durācāraḥ on väga oluline, ning seda ei tohi valesti mõista. Kui elusolend on tingimustest sõltuv, siis sooritab ta kahte liiki tegevusi: tingimustest sõltuvaid ja algolemuslikule positsioonile kohaseid. Oma keha kaitsmiseks või ühiskonna ja riigi seaduste järgimiseks, on ka pühendunud sunnitud sooritama teatud tegevusi, mis on seotud tingimustest sõltuva eluga, ning selliseid tegevusi nimetatakse tingimustest sõltuvaiks. Kuid selle kõrval sooritab elusolend, kes on täielikult teadlik oma vaimsest olemusest ning kes on rakendanud end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse ehk Jumala pühendunud teenimisse, ka tegevusi, mida nimetatakse transtsendentaalseteks. Need tegevused vastavad tema algolemuslikule positsioonile ning nende kohta kasutatakse terminit „pühendunud teenimine". Tingimustest sõltuvas seisundis käivad pühendunud teenimine ja kehaline tingimustest sõltuv teenimine vahel kõrvuti. Vahel aga on nad teineteisele vastukäivad. Pühendunu on väga ettevaatlik, et ta, kui vähegi võimalik, ei teeks midagi, mis võiks olla kahjulik tema tervele seisundile. Ta teab, et tema tegevuste täiuslikkus sõltub tema arengust Kṛṣṇa teadvuse mõistmises. Vahel võib aga Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene sooritada tegusid, mis võivad ühiskondlikult või poliitiliselt tunduda äärmiselt laiduväärsed, kuid selline hetkeline langemine ei tee pühendunut kõlbmatuks. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et kui inimene ka langeb, kuid tegeleb täie siirusega Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimisega, siis Jumal, asetsedes tema südames, puhastab teda ning andestab talle tema häbiväärse teo. Mateeria saastav mõju on sedavõrd tugev, et isegi üksnes Jumala teenimisega tegelev joogi võib vahel langeda selle püünisesse, kuid ometigi on Kṛṣṇa teadvus sedavõrd tugev, et sellise juhusliku langemise viga on võimalik koheselt parandada. Seepärast toob pühendunud teenimise protsess alati edu. Ideaalselt teelt juhusliku langemise tõttu ei tohiks keegi ühtegi pühendunut pilgata, sest nagu selgitatakse järgmises värsis, niipea kui pühendunu jõuab täieliku Kṛṣṇa teadvuseni, selliseid juhuslikke langemisi enam ei esine.

Seetõttu tuleb igat inimest, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses ning kordab sihikindlalt Hare Kṛṣṇa mantrat (Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare) pidada transtsendentaalses positsioonis asuvaks, isegi kui ta juhuslikult või kogemata peaks langema. Sõnad sādhur eva, „ta on pühaku omadustega", on väga tähendusrikkad. Need on hoiatuseks mittepühendunutele, et juhusliku langemise tõttu ei tohiks ühtegi pühendunut pilgata, ning et teda tuleb ikkagi pidada pühaku omadusi omavaks, isegi kui ta on juhuslikult langenud. Veelgi olulisem on aga sõna mantavyaḥ. Kui inimene ei järgi seda reeglit ning pilkab pühendunut tema juhusliku langemise pärast, siis eirab ta Kõigekõrgema Jumala korraldust. Ainsaks nõudeks pühendunule on teenida kõigutamatult üksnes Kõigekõrgemat Jumalat.

„Nṛsiṁha Purāṇas" öeldakse:

Selle värsi mõte seisneb selles, et kui inimene, kes on end täielikult Jumala pühendunud teenimisse rakendanud, sooritab vahel häbiväärseid tegusid, siis tuleb neid tegusid vaadelda kui musti täppe Kuu pinnal. Sellised mustad täpid ei takista Kuud eredalt säramast. Samamoodi ei tee juhuslik langemine pühaku teelt pühendunut veel häbistamisväärseks.

Samas ei tohi sellest aga järeldada, et transtsendentaalse pühendunud teenimisega hõivatud pühendunule on lubatud toimida kõikvõimalikel häbiväärsetel viisidel. See värss viitab üksnes materiaalsete ahelate tugeva võimu poolt ajendatud juhuslikule langemisele. Pühendunud teenimine on nii või teisiti illusoorse energia vastu sõja kuulutamine. Nii kaua kui inimene pole veel piisavalt tugev võitlemaks illusoorse energia vastu, võib esineda ka juhuslikke langemisi. Kuid nagu eespool selgitatud, ei lange inimene enam mateeria püünistesse, kui ta on juba küllalt tugevaks saanud. Keegi ei tohiks seda värssi ettekäändena kasutades sooritada igasuguseid rumalusi ning pidada end ikka Jumala pühendunuks. Kui ta ei paranda oma iseloomu, teenides pühendunult Jumalat, siis tuleb mõista, et ta ei ole oma arengus kuigi kaugele jõudnud.

Seda värssi ei tohi valesti mõista. Seitsmendas peatükis ütleb Jumal, et inimene, kes teeb oma tegudega teistele kurja, ei või saada Jumala pühendunuks. See, kes ei ole Jumala pühendunu, ei oma mingeid häid omadusi. Siit võib tekkida aga küsimus, kuidas saab inimene, kes kas juhuslikult või tahtlikult sooritab häbiväärseid tegusid, olla puhas pühendunu? Selline küsimus on õigustatud. Seitsmendas peatükis kinnitatakse, et uskmatud, kes ei hakka kunagi pühendunult Jumalat teenima, ei oma mitte mingeid häid omadusi. Sedasama kinnitatakse ka „Śrīmad-Bhāgavatamis". Jumala pühendunu praktiseerib tavaliselt pühendunud teenimise üheksat erinevat meetodit, puhastades seeläbi oma südant sinna kogunenud materiaalsest saastast. Ta asetab oma südamesse Jumala Kõrgeima Isiksuse, ning puhastub kõikide pattude saastast. Pidev Kõigekõrgemast Jumalast mõtlemine teeb ta loomult puhtaks. „Vedade" kinnituste kohaselt eksisteerib kindel reegel, mille kohaselt kõrgelt positsioonilt langenud inimene peab enese puhastamiseks läbi tegema teatud rituaalsed toimingud. Pühendunu olukord on aga teistsugune, sest ta mäletab alati Jumala Kõrgeimat Isiksust ning seetõttu on puhastusprotsess tema südames pidev. Seepärast tuleb mahā-mantrat – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – korrata vahet pidamata. See kaitseb pühendunut kõikide juhuslike langemiste eest ning hoiab teda jätkuvalt vabana igasugusest materiaalsest saastast.

Selles värsis kuulutab Kõigekõrgem Jumal selgelt, et pühendunud teenimises ei tehta eristusi alamasse ja kõrgemasse klassi kuuluvate inimeste vahel. Sellised eristused omavad tähtsust materialistliku elukäsitluse puhul, kuid Jumala pühendunud teenimisega hõivatud inimeste vahel selliseid eristusi ei tehta. Kõrgeima sihtpunkti võib saavutada igaüks. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (2.4.18) öeldakse, et isegi madalaimad inimesed, keda nimetatakse caṇḍālateks (koerasööjateks), võivad puhastuda puhta pühendunuga suhtlemise läbi. Pühendunud teenimine ja puhta pühendunu antud juhendused on sedavõrd tugevad, et igasugused eristused alamasse ja kõrgemasse klassi kuuluvate inimeste vahel muutuvad tähtsusetuteks. Pühendunud teenimist võib praktiseerida igaüks. Puhta pühendunu juurest varjupaika otsides võib täpse juhendamise all puhastuda ka kõige tavalisem inimene. Vastavalt materiaalse looduse erinevatele guṇadele jagatakse inimesed nelja klassi: vooruse guṇa mõju all tegutsevad brāhmaṇad, kire guṇa mõju all kṣatriyad ehk valitsejad, kire ja teadmatuse guṇade koosmõju all vaiśyad ehk kaupmehed, ning teadmatuse guṇa mõju all śūdrad ehk töölised. Nendest veelgi madalamale jäävaid inimesi nimetatakse caṇḍālateks, kes on sündinud patust elu elavasse perekonda. Tavaliselt ei suhtle kõrgemasse klassi kuuluvad inimesed patusesse perekonda sündinutega, kuid pühendunud teenimise protsess on sedavõrd mõjuvõimas, et Kõigekõrgema Jumala puhas pühendunu võib aidata igast klassist pärit inimestel saavutada elu kõrgeimat täiuslikkust. See on võimalik üksnes siis, kui inimene annab end Kṛṣṇa kaitse alla. Nagu viidatud sõnaga vyapāśritya, peab inimene andma end täielikult Kṛṣṇa kaitse alla. Siis saab inimesest kõrgem isiksus kui suured jñānīd ja joogid.

Selles materiaalses maailmas elavad inimesed jagatakse küll erinevatesse klassidesse, kuid kokkuvõttes ei ole see maailm kellelegi õnnetoov paik. Selles värsis öeldakse selgelt: anityam asukhaṁ lokam. See tähendab, et see maailm on ajalik ning täis kannatusi ning ükski arukas inimene siin elada ei soovi. Jumala Kõrgeim Isiksus kuulutab, et see maailm on ajalik ning täis kannatusi. Mõned filosoofid, eriti māyāvādīdest filosoofid, ütlevad, et see maailm on võlts, kuid „Bhagavad-gītāst" saame me teada, et see maailm ei ole mitte võlts, vaid ajalik. „Ajalik" ja „võlts" ei tähenda ühte ja sama. See maailm on ajalik, kuid eksisteerib ka teine maailm, mis on igavene. See maailm on täis kannatusi, kuid too teine maailm on seevastu igavene ning täis õndsust.

Arjuna oli sündinud pühas kuninglikus perekonnas. Ka temale ütleb Jumal: „Rakenda end Minu pühendunud teenimisse ning tule kiiresti tagasi Jumala juurde, tagasi koju." Mitte keegi ei pea jääma siia kannatusi täis ajalikku maailma. Igaüks peab otsima varjupaika Jumala Kõrgeima Isiksuse juurest, sest ainult siis võib elusolend olla igavesti õnnelik. Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimine on ainus meetod lahendamaks kõikide inimklasside kõiki probleeme. Seepärast peaks iga inimene arendama Kṛṣṇa teadvust ning tegema sel viisil oma elu täiuslikuks.

Selles värsis öeldakse selgelt, et Kṛṣṇa teadvus on ainus vahend selle saastase materiaalse maailma küüniste vahelt vabanemiseks. Mõned häbitud „Bhagavad-gītā" kommenteerijad moonutavad tihtipeale seda, mida öeldakse selgelt käesolevas värsis: kogu pühendunud teenimine tuleb ohverdada Jumala Kõrgeimale Isiksusele, Kṛṣṇale. Häbitud „Bhagavad-gītā" kommenteerijad pööravad oma lugejaid aga uskuma midagi täiesti võimatut. Sellised kommenteerijad ei tea, et Kṛṣṇa mõistus ja Kṛṣṇa Ise ei erine teineteisest mitte millegi poolest. Kṛṣṇa ei ole tavaline inimene, Kṛṣṇa on Absoluutne Tõde. Tema keha, Tema mõistus ja Tema Ise on üks ja absoluutsed. Nagu öeldud „Kūrma Purāṇas" ja tsiteeritud Bhaktisiddhānta Sarasvatī Gosvāmī poolt „Anubhāṣyas", tema kommentaaris „Caitanya- caritāmṛtale" (Ādi-līlā 5.41 – 48): deha-dehi-vibhedo 'yaṁ neśvare vidyate kvacit. See tähendab, et Kṛṣṇa, Kõigekõrgema Jumala puhul ei ole Tema ning Tema keha vahel mingit erinevust. Ent kuna mitteautoriteetsed kommenteerijad ei tea seda teadust Kṛṣṇast, varjavad nad Kṛṣṇat ning eraldavad Tema isiksuse Tema mõistusest ja kehast. Ehkki selline seisukoht on ilmne tunnistus, et kõneleja ei tunne teadust Kṛṣṇast, lõikavad mõned inimesed teiste inimeste sedalaadi eksitamisest kasu.

On ka deemonlike kalduvustega inimesi, kes mõtlevad küll Kṛṣṇast, kuid teevad seda Kṛṣṇat kadestades, täpselt nagu Kṛṣṇa onu, kuningas Kaṁsa. Ka Kaṁsa mõtles alati Kṛṣṇast, kuid tema mõtteis oli Kṛṣṇa tema vaenlane. Ta oli alati mures, mõistatades, millal Kṛṣṇa teda tapma tuleb. Sel moel Kṛṣṇast mõtlemisest pole meile mingit kasu. Kṛṣṇast tuleb mõelda pühendumuslikus armastuses. See on bhakti. Inimene peab pidevalt viljelema teadmisi Kṛṣṇast. Ja mis on kõige soodsamaks viisiks viljeleda neid teadmisi? Selleks on õppimine tõelise õpetaja juhenduse all. Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, ning me oleme juba korduvalt selgitanud, et Tema keha pole mitte materiaalne, vaid igavene, täis teadmisi ning õndsust. Selliste Kṛṣṇast rääkivate teadmiste kuulamine aitab inimesel saada pühendunuks. Valest allikast omandatud teadmistega ei õnnestu kellelgi Kṛṣṇat mõista.

Seetõttu tuleb suunata oma mõistus Kṛṣṇa igavesele ja algsele kujule, olles oma südames veendunud, et Kṛṣṇa on Kõigekõrgem, ning selle veendumuse kohaselt peaks inimene asuma Teda teenima. Indias on sadu tuhandeid templeid, kus teenitakse pühendunult Kṛṣṇat. Kṛṣṇa pühendunud teenimist praktiseerides kummardab inimene Kṛṣṇa ees. Inimene peab langetama pea jumaluse ees ning rakendama nii oma mõistuse, keha, teod – kõik – Jumala teenimisse. Sedasi saab inimene täielikult ja kõrvalekaldumatult Kṛṣṇasse süveneda ning see aitab tal jõuda Kṛṣṇalokale. Ei tohi lasta end eksitada „Bhagavad-gītā" häbitutest kommenteerijatest. Inimene peab praktiseerima pühendunud teenimise üheksat erinevat meetodit, millest esimesed on Kṛṣṇast kuulamine ja Temale ülistuse laulmine. Jumala puhas pühendunud teenimine on inimühiskonna suurim saavutus.

„Bhagavad-gītā" seitsmendas ja kaheksandas peatükis selgitati, milline on Jumala puhas pühendunud teenimine, mis on vaba spekulatiivsetest teadmistest, müstilisest joogast ja karmalistest tegevusest. Neid, kes ei ole veel täielikult puhastunud, võivad kütkestada Jumala erinevad aspektid nagu impersonaalne brahmajyoti ja igaühe südames asetsev Paramātmā, kuid puhas pühendunu rakendab end otseselt Kõigekõrgema Jumala teenimisse.

On olemas ilus luuletus Kṛṣṇast, kus öeldakse selgelt, et iga inimene, kes rakendab end pooljumalate teenimisse, on äärmiselt arutu ega saavuta eales ülimat autasu – Kṛṣṇat. Pühendunu võib algul nõutud tasemelt ka langeda, kuid ometigi tuleb teda pidada kõikidest teistest filosoofidest ja joogidest kõrgemal seisvaks. Igaüht, kes on pidevalt hõivatud Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, tuleb pidada kõiki pühaku omadusi omavaks inimeseks. Tema juhuslikult sooritatud, pühendunud teenimisega mitte seotud tegevused vähenevad aja jooksul, ning peatselt jõuab ta kahtluseta absoluutse täiuslikkuse tasandile. Puhas pühendunu ei saagi tegelikult langeda, sest Kõigekõrgem Jumal hoolitseb Ise Oma puhaste pühendunute eest. Arukas inimene peaks seega tegelema otseselt Kṛṣṇa teadvuse arendamisega ning elama õnnelikult selles materiaalses maailmas ning lõpuks jõudma ülima autasu – Kṛṣṇani.