Skip to main content

Eelnevaks teadmiseks

De achtergrond van de Bhagavad-gītā

Ehkki laialdaselt trükitud ja loetud eraldiseisva teosena, on „Bhagavad- gītā" algupäraselt üks episood iidsest sanskritikeelsest eeposest „Mahābhārata". „Mahābhārata" jutustab meile sündmustest, mis jõuavad välja käesoleva kali ajastuni. Selle ajastu alguses, umbkaudu viis tuhat aastat tagasi jutustaski Jumal Kṛṣṇa „Bhagavad-gītā" Oma sõbrale ja pühendunule Arjunale.

Hoewel wereldwijd gepubliceerd en gelezen als een afzonderlijk boek, verscheen de Bhagavad-gītā oorspronkelijk als een episode in het Mahābhārata, de epische historie van de oude wereld. Het Mahābhārata beschrijft gebeurtenissen tot aan het huidige Tijdperk van Kali. Vlak voordat dit tijdperk begon, zo’n vijfduizend jaar geleden, sprak Heer Kṛṣṇa de Bhagavad-gītā tot Zijn vriend en toegewijde, Arjuna.

Nende vestlus – üks suuremaid filosoofilisi ja religioosseid vestlusi, mille tunnistajaks inimkond on eales olnud – leidis aset vahetult enne seda, kui algas suur vennatapusõda saja Dhṛtarāṣṭra poja ja nende onupoegade Pāṇḍavate, Pāṇḍu poegade vahel.

Hun dialoog — een van de meest verheven filosofische en religieuze dialogen die de mensheid ooit gekend heeft — vond plaats vlak voor het begin van een oorlog, een groot conflict tussen de honderd zonen van Dhṛtarāṣṭra en hun neven, de Pāṇḍava’s, de zonen van Pāṇḍu.

Dhṛtarāṣṭra ja Pāṇḍu olid vennad, kes sündisid Kuru dünastias, mis sai alguse kuningas Bharataga, Maa varasema valitsejaga, kelle nimest teose pealkiri „Mahābhārata" tulenebki. Kuna Dhṛtarāṣṭra, vanem poeg, sündis aga pimedana, sai troonile, mis muidu oleks kuulunud talle, tema noorem vend Pāṇḍu.

Dhṛtarāṣṭra en Pāṇḍu waren broers binnen de Kuru-dynastie. Deze dynastie stamde af van koning Bharata, die vroeger over de wereld heerste en van wie de naam Mahābhārata komt. Omdat Dhṛtarāṣṭra, de oudste van debroers, blindgeboren was, werd de troon, die anders hem zou zijn toegekomen, overgedragen aan de jongere broer, Pāṇḍu.

Kui aga Pāṇḍu juba noores eas suri, võttis Dhṛtarāṣṭra tema viis last – Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula ja Sahadeva oma hoole alla, ja tõusis seeläbi ise troonile. Seega kasvasid nii Dhṛtarāṣṭra kui Pāṇḍu pojad üles samas kuningakojas. Neid mõlemaid treenis sõjakunstis selle ala suur asjatundja Droṇa ja muid elutarkusi õpetas neile kõrgelt lugupeetud suguvõsa „vanaisa" Bhīṣma.

Toen Pāṇḍu op jonge leeftijd stierf, werden zijn vijf kinderen—Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula en Sahadeva—onder Dhṛtarāṣṭra’s voogdij geplaatst, die daardoor tijdelijk koning werd. Zo groeiden de zonen van Dhṛtarāṣṭra en de zonen van Pāṇḍu op in hetzelfde vorstenhuis. Ze werden allemaal opgeleid in de krijgskunst door de bedreven Droṇa en kregen onderricht van de gerespecteerde ‘grootvader’ van het geslacht, Bhīṣma.

Ometigi tundsid Dhṛtarāṣṭra pojad, eriti vanim neist, Duryodhana, Pāṇḍavate vastu sügavat kadedust ja vihavaenu. Ning pimeda ja pahatahtliku Dhṛtarāṣṭra sooviks sai, et kuningriigi päriksid tema pojad, mitte Pāṇḍavad.

Maar de zonen van Dhṛtarāṣṭra, in het bijzonder de oudste, Duryodhana, hadden een hekel aan de Pāṇḍava’s en waren hen vijandig gezind. En de blinde en zwakke Dhṛtarāṣṭra wilde dat zijn eigen zonen, en niet die van Pāṇḍu, het koninkrijk zouden erven. Daarom smeedde Duryodhana, met Dhṛtarāṣṭra’s toestemming, plannen om de jonge zonen van Pāṇḍu te vermoorden en het was enkel dankzij de zorgvuldige bescherming van hun oom, Vidura, en hun neef, Heer Kṛṣṇa, dat de Pāṇḍava’s aan de vele aanslagen op hun leven ontkwamen.

Ning sedaviisi mõtles Duryodhana Dhṛtarāṣṭra nõusolekul välja plaani noorte Pāṇḍu poegade tapmiseks, ning vaid tänu nende onu Vidura ning nende onupoja, Jumal Kṛṣṇa hoolitsusele ja kaitsele, õnnestus neil pääseda eluga mitmetest nende vastu suunatud vandenõudest.

Śrī Kṛṣṇa polnud mitte tavaline inimene, vaid Kõigekõrgem Jumal Ise, kes oli laskunud Maale ning mängis printsi rolli ühes tolle aja dünastiatest. Niiviisi oli ta ühtlasi ka Pāṇḍu naise Kuntī, ehk teisisõnu Pāṇḍavate ema, Pṛthā, vennapoeg. Seega olles ühtlasi nii religioossete printsiipide igavene alalhoidja kui Pāṇḍu õiglameelsete poegade sugulane, võttis Ta viimased Oma kaitse alla.

Heer Kṛṣṇa was geen gewoon mens, maar de Allerhoogste God Zelf, die naar de aarde was afgedaald en de rol van een prins speelde in een dynastie van die tijd. In deze rol was Hij ook de neef van Pāṇḍu’s vrouw Kuntī of Pṛthā, de moeder van de Pāṇḍava’s. Omdat Hij dus hun familielid was en ook de eeuwige instandhouder van religie, steunde en beschermde Kṛṣṇa de rechtschapen zonen van Pāṇḍu.

Lõpuks õnnestus aga kavalal Duryodhanal siiski meelitada Pāṇḍavad osa võtma ühisest hasartmängust. Ning selle saatusliku võistluse käigus said Duryodhana ja tema vennad oma valdusse Pāṇḍavate kombeka ja pühendunud naise Draupadī, keda nad püüdsid seejärel terve kuningate ja printside kogu ees häbistavalt paljaks kiskuda. Kṛṣṇa jumaliku vahelesekkumise läbi ta siiski pääses sellest, kuid ebaausa hasartmängu tulemusena jäid petetud Pāṇḍavad ilma oma kuningriigist ja olid sunnitud järgnenud kolmteist aastat veetma eksiilis.

Uiteindelijk daagde de sluwe Duryodhana de Pāṇḍava’s echter uit tot een gokspel. Tijdens dat beslissende spel namen Duryodhana en zijn broers de kuise en toegewijde vrouw van de Pāṇḍava’s, Draupadī, in hun bezit en probeerden ze haar te beledigen door haar in het bijzijn van alle aanwezige prinsen en koningen te ontkleden. Ze werd gered door de goddelijke tussenkomst van Kṛṣṇa, maar doordat de Pāṇḍava’s het gokspel, waarmee geknoeid was, verloren, werden ze gedwongen afstand te doen van hun koninkrijk en dertien jaar in ballingschap te leven.

Kolmeteistkümne aasta järel, eksiilist koju tagasi naastes, nõudsid Pāṇḍavad õigustatult, et Duryodhana neile nende kuningriigi tagasi annaks, kuid viimane ei nõustunud seda mingi hinna eest loovutama. Kuna nad olid printsid, siis oli nende ülesandeks valitseda ning nad vähendasid oma nõudmist üksnes viiele külale, kuid Duryodhana vastas neile ülbelt, et ta ei anna neile mitte jalatäitki maad.

Nadat de Pāṇḍava’s uit ballingschap waren teruggekeerd, vroegen ze Duryodhana om hun rechtmatige koninkrijk, maar die weigerde er botweg afstand van te doen. Omdat ze als prinsen verplicht waren een bestuurlijke functie uit te oefenen, verminderden de vijf Pāṇḍava’s hun verzoek tot slechts vijf dorpen. Maar op een arrogante manier antwoordde Duryodhana dat hij hen nog niet eens een oppervlakte land zou geven waarin een speld zou kunnen staan.

Siiani olid Pāṇḍavad vaatamata kõigele alati tagasihoidlikult ja aupaklikult käitunud, kuid nüüd näis sõda juba vältimatuna.

Tijdens dit alles waren de Pāṇḍava’s voortdurend verdraagzaam gebleven, maar nu leek oorlog onvermijdelijk.

Kõik maailma printsid jaotusid kahte leeri, ühed ühinesid Dhṛtarāṣṭra poegadega, teised Pāṇḍavatega. Kṛṣṇast Endast sai aga Pāṇḍu poegade käskjalg, ning Ta läks rahupalvega Dhṛtarāṣṭra õukonda. Kui Tema palved tagasi lükati, polnud sõja alguses enam kahtlust.

Terwijl de prinsen van de wereld zich verdeelden — sommige kozen partij voor de zonen van Dhṛtarāṣṭra en andere voor de Pāṇḍava’s — besloot Kṛṣṇa niettemin om Zelf als boodschapper van de zonen van Pāṇḍu op te treden en naar het paleis van Dhṛtarāṣṭra te gaan om voor vrede te pleiten. Toen Zijn pleidooi werd afgewezen, was de oorlog een feit.

Kõrgete moraalinormidega Pāṇḍavad tundsid Kṛṣṇas ära Jumala Kõrgeima Isiksuse, samas kui Dhṛtarāṣṭra jumalakartmatud pojad seda ei mõistnud. Vaatamata sellele tegi Kṛṣṇa ettepaneku, et Ta osaleb lahingus nii nagu seda soovib vastaspool. Jumalana ei astu Ta isiklikult võitlusse, kuid juhul, kui keegi soovib kasutada Kṛṣṇa armeed, saab Kṛṣṇast vastaspoole nõuandja ja abistaja. Duryodhana, poliitiline geenius, kasutas sedasi ära võimaluse saada oma käsutusse kogu Kṛṣṇa sõjavägi, samal ajal kui Pāṇḍavad said oma soovi kohaselt enda poolele Kṛṣṇa Enda.

De Pāṇḍava’s, die mannen van het hoogste morele kaliber waren, erkenden Kṛṣṇa als de Allerhoogste Persoonlijkheid Gods, terwijl de goddeloze zonen van Dhṛtarāṣṭra dat niet konden. Toch bood Kṛṣṇa aan om deel te nemen aan de oorlog overeenkomstig het verlangen van de tegenstanders. Omdat Kṛṣṇa God is, zou Hij persoonlijk niet vechten, maar wie dat verlangde, kon gebruik maken van Zijn leger; de andere partij zou Kṛṣṇa Zelf krijgen, als adviseur en assistent. Duryodhana, het politieke genie, greep naar de gewapende strijdmachten van Kṛṣṇa, terwijl de Pāṇḍava’s even blij waren met Kṛṣṇa Zelf aan hun zijde.

Sel viisil sai Kṛṣṇast Arjuna vankrijuht, võttes Enda peale selle meisterliku vibuküti vankri juhtimise. Sellega olemegi jõudnud hetkeni, mil „Bhagavad-gītā" algab – kaks armeed on üles rivistunud, valmis astuma võitlusse, ning Dhṛtarāṣṭra pärib murelikult oma nõuandjalt Sañjayalt: „Mida nad teevad?"

En zo werd Kṛṣṇa de wagenmenner van Arjuna en nam Hij het op Zich de strijdwagen van de legendarische boogschutter te besturen. Dit brengt ons tot het punt waarop de Bhagavad-gītā begint, met de twee legers opgesteld en klaar voor de strijd, terwijl Dhṛtarāṣṭra bezorgd aan zijn secretaris Sañjaya vraagt: ‘Wat deden ze?’

Taust on selgunud, nüüd veel vaid paar märkust, mis puudutavad käesolevat tõlget ja kommentaare.

Ten slotte nog enkele woorden over deze vertaling.

Tavapäraselt on tõlkijad armastanud „Bhagavad-gītāt" inglise keelde tõlkides, lükata Kṛṣṇa isik tahaplaanile, et teha ruumi omaenda filosoofilistele kontseptsioonidele. Nad suhtuvad „Mahābhāratasse" kui mingisse veidrasse ürgaegsesse mütoloogiasse, ning Kṛṣṇast saab nende jaoks vaid poeetiline vahend, kes esitab mõne anonüümse geeniuse ideid, või parimal juhul suhtutakse Temasse kui ühte vähetähtsasse ajaloolisse isikusse.

De meeste vertalers die de Bhagavad-gītā naar het Engels hebben vertaald, hebben geprobeerd Kṛṣṇa als persoon opzij te schuiven om hun eigen inzichten en filosofieën de ruimte te geven. Het Mahābhārata wordt als onwerkelijke mythologie beschouwd en Kṛṣṇa als een poëtisch middel om de ideeën van een of ander anoniem genie te presenteren. Op zijn best wordt Hij als een minder belangrijke historische persoonlijkheid beschouwd.

Kuid Kṛṣṇa isik on nii „Bhagavad-gītā" eesmärk kui ka sisu, vähemasti niikaua kui „Gītāl" ise enda eest kõnelda lastakse.

Maar volgens de Gītā zelf is de persoon Kṛṣṇa zowel het doel als het onderwerp van de Bhagavad-gītā.

Käesolev tõlge aga, ja kommentaar, mis sellega kaasneb, püüavad juhtida lugejat Kṛṣṇale lähemale, mitte Temast eemale. Nii omandab „Bhagavad-gītā" terviku kooskõlalisuse ja täie mõistetavuse. Kuna Kṛṣṇa on nii „Gītā" jutustajaks kui lõplikuks eesmärgiks, esitab käesolev tõlge seda väärtuslikku pühakirja selle tõeses olemuses.

Deze vertaling en de commentaar erop hebben tot doel de lezer tot Kṛṣṇa te leiden, in plaats van deze bij Hem vandaan te halen. Zo wordt de Bhagavad-gītā volkomen samenhangend en begrijpelijk. Omdat Kṛṣṇa de spreker van de Gītā is en daarnaast ook haar hoogste doel, presenteert de Bhagavad-gītā zoals ze is deze verheven tekst werkelijk in haar eigen woorden.

Kirjastajad

— De uitgevers