Skip to main content

Eelnevaks teadmiseks

Setting the Scene

Ehkki laialdaselt trükitud ja loetud eraldiseisva teosena, on „Bhagavad- gītā" algupäraselt üks episood iidsest sanskritikeelsest eeposest „Mahābhārata". „Mahābhārata" jutustab meile sündmustest, mis jõuavad välja käesoleva kali ajastuni. Selle ajastu alguses, umbkaudu viis tuhat aastat tagasi jutustaski Jumal Kṛṣṇa „Bhagavad-gītā" Oma sõbrale ja pühendunule Arjunale.

Although widely published and read by itself, Bhagavad-gītā originally appears as an episode in the Mahābhārata, the epic Sanskrit history of the ancient world. The Mahābhārata tells of events leading up to the present Age of Kali. It was at the beginning of this age, some fifty centuries ago, that Lord Kṛṣṇa spoke Bhagavad-gītā to His friend and devotee Arjuna.

Nende vestlus – üks suuremaid filosoofilisi ja religioosseid vestlusi, mille tunnistajaks inimkond on eales olnud – leidis aset vahetult enne seda, kui algas suur vennatapusõda saja Dhṛtarāṣṭra poja ja nende onupoegade Pāṇḍavate, Pāṇḍu poegade vahel.

Their discourse – one of the greatest philosophical and religious dialogues known to man – took place just before the onset of war, a great fratricidal conflict between the hundred sons of Dhṛtarāṣṭra and on the opposing side their cousins the Pāṇḍavas, or sons of Pāṇḍu.

Dhṛtarāṣṭra ja Pāṇḍu olid vennad, kes sündisid Kuru dünastias, mis sai alguse kuningas Bharataga, Maa varasema valitsejaga, kelle nimest teose pealkiri „Mahābhārata" tulenebki. Kuna Dhṛtarāṣṭra, vanem poeg, sündis aga pimedana, sai troonile, mis muidu oleks kuulunud talle, tema noorem vend Pāṇḍu.

Dhṛtarāṣṭra and Pāṇḍu were brothers born in the Kuru dynasty, descending from King Bharata, a former ruler of the earth, from whom the name Mahābhārata derives. Because Dhṛtarāṣṭra, the elder brother, was born blind, the throne that otherwise would have been his was passed down to the younger brother, Pāṇḍu.

Kui aga Pāṇḍu juba noores eas suri, võttis Dhṛtarāṣṭra tema viis last – Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula ja Sahadeva oma hoole alla, ja tõusis seeläbi ise troonile. Seega kasvasid nii Dhṛtarāṣṭra kui Pāṇḍu pojad üles samas kuningakojas. Neid mõlemaid treenis sõjakunstis selle ala suur asjatundja Droṇa ja muid elutarkusi õpetas neile kõrgelt lugupeetud suguvõsa „vanaisa" Bhīṣma.

When Pāṇḍu died at an early age, his five children – Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula and Sahadeva – came under the care of Dhṛtarāṣṭra, who in effect became, for the time being, the king. Thus the sons of Dhṛtarāṣṭra and those of Pāṇḍu grew up in the same royal household. Both were trained in the military arts by the expert Droṇa and counseled by the revered “grandfather” of the clan, Bhīṣma.

Ometigi tundsid Dhṛtarāṣṭra pojad, eriti vanim neist, Duryodhana, Pāṇḍavate vastu sügavat kadedust ja vihavaenu. Ning pimeda ja pahatahtliku Dhṛtarāṣṭra sooviks sai, et kuningriigi päriksid tema pojad, mitte Pāṇḍavad.

Yet the sons of Dhṛtarāṣṭra, especially the eldest, Duryodhana, hated and envied the Pāṇḍavas. And the blind and weak-minded Dhṛtarāṣṭra wanted his own sons, not those of Pāṇḍu, to inherit the kingdom.

Ning sedaviisi mõtles Duryodhana Dhṛtarāṣṭra nõusolekul välja plaani noorte Pāṇḍu poegade tapmiseks, ning vaid tänu nende onu Vidura ning nende onupoja, Jumal Kṛṣṇa hoolitsusele ja kaitsele, õnnestus neil pääseda eluga mitmetest nende vastu suunatud vandenõudest.

Thus Duryodhana, with Dhṛtarāṣṭra’s consent, plotted to kill the young sons of Pāṇḍu, and it was only by the careful protection of their uncle Vidura and their cousin Lord Kṛṣṇa that the Pāṇḍavas escaped the many attempts against their lives.

Śrī Kṛṣṇa polnud mitte tavaline inimene, vaid Kõigekõrgem Jumal Ise, kes oli laskunud Maale ning mängis printsi rolli ühes tolle aja dünastiatest. Niiviisi oli ta ühtlasi ka Pāṇḍu naise Kuntī, ehk teisisõnu Pāṇḍavate ema, Pṛthā, vennapoeg. Seega olles ühtlasi nii religioossete printsiipide igavene alalhoidja kui Pāṇḍu õiglameelsete poegade sugulane, võttis Ta viimased Oma kaitse alla.

Now, Lord Kṛṣṇa was not an ordinary man but the Supreme Godhead Himself, who had descended to earth and was playing the role of a prince in a contemporary dynasty. In this role He was also the nephew of Pāṇḍu’s wife Kuntī, or Pṛthā, the mother of the Pāṇḍavas. So both as a relative and as the eternal upholder of religion, Kṛṣṇa favored the righteous sons of Pāṇḍu and protected them.

Lõpuks õnnestus aga kavalal Duryodhanal siiski meelitada Pāṇḍavad osa võtma ühisest hasartmängust. Ning selle saatusliku võistluse käigus said Duryodhana ja tema vennad oma valdusse Pāṇḍavate kombeka ja pühendunud naise Draupadī, keda nad püüdsid seejärel terve kuningate ja printside kogu ees häbistavalt paljaks kiskuda. Kṛṣṇa jumaliku vahelesekkumise läbi ta siiski pääses sellest, kuid ebaausa hasartmängu tulemusena jäid petetud Pāṇḍavad ilma oma kuningriigist ja olid sunnitud järgnenud kolmteist aastat veetma eksiilis.

Ultimately, however, the clever Duryodhana challenged the Pāṇḍavas to a gambling match. In the course of that fateful tournament, Duryodhana and his brothers took possession of Draupadī, the chaste and devoted wife of the Pāṇḍavas, and insultingly tried to strip her naked before the entire assembly of princes and kings. Kṛṣṇa’s divine intervention saved her, but the gambling, which was rigged, cheated the Pāṇḍavas of their kingdom and forced them into thirteen years of exile.

Kolmeteistkümne aasta järel, eksiilist koju tagasi naastes, nõudsid Pāṇḍavad õigustatult, et Duryodhana neile nende kuningriigi tagasi annaks, kuid viimane ei nõustunud seda mingi hinna eest loovutama. Kuna nad olid printsid, siis oli nende ülesandeks valitseda ning nad vähendasid oma nõudmist üksnes viiele külale, kuid Duryodhana vastas neile ülbelt, et ta ei anna neile mitte jalatäitki maad.

Upon returning from exile, the Pāṇḍavas rightfully requested their kingdom from Duryodhana, who bluntly refused to yield it. Duty-bound as princes to serve in public administration, the five Pāṇḍavas reduced their request to a mere five villages. But Duryodhana arrogantly replied that he wouldn’t spare them enough land into which to drive a pin.

Siiani olid Pāṇḍavad vaatamata kõigele alati tagasihoidlikult ja aupaklikult käitunud, kuid nüüd näis sõda juba vältimatuna.

Throughout all this, the Pāṇḍavas had been consistently tolerant and forbearing. But now war seemed inevitable.

Kõik maailma printsid jaotusid kahte leeri, ühed ühinesid Dhṛtarāṣṭra poegadega, teised Pāṇḍavatega. Kṛṣṇast Endast sai aga Pāṇḍu poegade käskjalg, ning Ta läks rahupalvega Dhṛtarāṣṭra õukonda. Kui Tema palved tagasi lükati, polnud sõja alguses enam kahtlust.

Nonetheless, as the princes of the world divided, some siding with the sons of Dhṛtarāṣṭra, others with the Pāṇḍavas, Kṛṣṇa Himself took the role of messenger for the sons of Pāṇḍu and went to the court of Dhṛtarāṣṭra to plead for peace. When His pleas were refused, war was now certain.

Kõrgete moraalinormidega Pāṇḍavad tundsid Kṛṣṇas ära Jumala Kõrgeima Isiksuse, samas kui Dhṛtarāṣṭra jumalakartmatud pojad seda ei mõistnud. Vaatamata sellele tegi Kṛṣṇa ettepaneku, et Ta osaleb lahingus nii nagu seda soovib vastaspool. Jumalana ei astu Ta isiklikult võitlusse, kuid juhul, kui keegi soovib kasutada Kṛṣṇa armeed, saab Kṛṣṇast vastaspoole nõuandja ja abistaja. Duryodhana, poliitiline geenius, kasutas sedasi ära võimaluse saada oma käsutusse kogu Kṛṣṇa sõjavägi, samal ajal kui Pāṇḍavad said oma soovi kohaselt enda poolele Kṛṣṇa Enda.

The Pāṇḍavas, men of the highest moral stature, recognized Kṛṣṇa to be the Supreme Personality of Godhead, whereas the impious sons of Dhṛtarāṣṭra did not. Yet Kṛṣṇa offered to enter the war according to the desire of the antagonists. As God, He would not personally fight; but whoever so desired might avail himself of Kṛṣṇa’s army – and the other side could have Kṛṣṇa Himself, as an advisor and helper. Duryodhana, the political genius, snatched at Kṛṣṇa’s armed forces, while the Pāṇḍavas were equally eager to have Kṛṣṇa Himself.

Sel viisil sai Kṛṣṇast Arjuna vankrijuht, võttes Enda peale selle meisterliku vibuküti vankri juhtimise. Sellega olemegi jõudnud hetkeni, mil „Bhagavad-gītā" algab – kaks armeed on üles rivistunud, valmis astuma võitlusse, ning Dhṛtarāṣṭra pärib murelikult oma nõuandjalt Sañjayalt: „Mida nad teevad?"

In this way, Kṛṣṇa became the charioteer of Arjuna, taking it upon Himself to drive the fabled bowman’s chariot. This brings us to the point at which Bhagavad-gītā begins, with the two armies arrayed, ready for combat, and Dhṛtarāṣṭra anxiously inquiring of his secretary Sañjaya, “What did they do?”

Taust on selgunud, nüüd veel vaid paar märkust, mis puudutavad käesolevat tõlget ja kommentaare.

The scene is set, with only the need for a brief note regarding this translation and commentary.

Tavapäraselt on tõlkijad armastanud „Bhagavad-gītāt" inglise keelde tõlkides, lükata Kṛṣṇa isik tahaplaanile, et teha ruumi omaenda filosoofilistele kontseptsioonidele. Nad suhtuvad „Mahābhāratasse" kui mingisse veidrasse ürgaegsesse mütoloogiasse, ning Kṛṣṇast saab nende jaoks vaid poeetiline vahend, kes esitab mõne anonüümse geeniuse ideid, või parimal juhul suhtutakse Temasse kui ühte vähetähtsasse ajaloolisse isikusse.

The general pattern translators have followed in rendering Bhagavad-gītā into English has been to brush aside the person Kṛṣṇa to make room for their own concepts and philosophies. The history of the Mahābhārata is taken as quaint mythology, and Kṛṣṇa becomes a poetic device for presenting the ideas of some anonymous genius, or at best He becomes a minor historical personage.

Kuid Kṛṣṇa isik on nii „Bhagavad-gītā" eesmärk kui ka sisu, vähemasti niikaua kui „Gītāl" ise enda eest kõnelda lastakse.

But the person Kṛṣṇa is both the goal and the substance of Bhagavad-gītā, so far as the Gītā speaks of itself.

Käesolev tõlge aga, ja kommentaar, mis sellega kaasneb, püüavad juhtida lugejat Kṛṣṇale lähemale, mitte Temast eemale. Nii omandab „Bhagavad-gītā" terviku kooskõlalisuse ja täie mõistetavuse. Kuna Kṛṣṇa on nii „Gītā" jutustajaks kui lõplikuks eesmärgiks, esitab käesolev tõlge seda väärtuslikku pühakirja selle tõeses olemuses.

This translation, then, and the commentary that accompanies it propose to direct the reader to Kṛṣṇa rather than away from Him. The Bhagavad-gītā thus becomes wholly consistent and comprehensible. Since Kṛṣṇa is the speaker of the Gītā, and its ultimate goal as well, the Bhagavad-gītā As It Is presents this great scripture in its true terms.

Kirjastajad

The Publishers