Skip to main content

Eelnevaks teadmiseks

Leidėjų žodis

Ehkki laialdaselt trükitud ja loetud eraldiseisva teosena, on „Bhagavad- gītā" algupäraselt üks episood iidsest sanskritikeelsest eeposest „Mahābhārata". „Mahābhārata" jutustab meile sündmustest, mis jõuavad välja käesoleva kali ajastuni. Selle ajastu alguses, umbkaudu viis tuhat aastat tagasi jutustaski Jumal Kṛṣṇa „Bhagavad-gītā" Oma sõbrale ja pühendunule Arjunale.

Nors „Bhagavad-gītā“ plačiai publikuojama ir skaitoma kaip savarankiškas kūrinys, iš tikrųjų ji yra „Mahābhāratos“ – sanskrito epo, pasakojančio praeities amžių istoriją, epizodas. „Mahābhāratos“ įvykiai aprėpia laikotarpį nuo seniausių laikų iki mūsų dienų, Kali amžiaus. Kali-yugos pradžioje, maždaug prieš penkis tūkstančius metų, Viešpats Kṛṣṇa perteikė „Bhagavad-gītą“ Savo draugui ir bhaktui Arjunai.

Nende vestlus – üks suuremaid filosoofilisi ja religioosseid vestlusi, mille tunnistajaks inimkond on eales olnud – leidis aset vahetult enne seda, kui algas suur vennatapusõda saja Dhṛtarāṣṭra poja ja nende onupoegade Pāṇḍavate, Pāṇḍu poegade vahel.

Viešpaties Kṛṣṇos ir Arjunos pokalbis – vienas didingiausių filosofinių ir religinių dialogų, žinomų žmogui, įvyko prieš didįjį brolžudišką karą, kuriame vieni prieš kitus stojo šimtas Dhṛtarāṣṭros sūnų ir jų pusbroliai – Pāṇḍavai, Pāṇḍu sūnūs.

Dhṛtarāṣṭra ja Pāṇḍu olid vennad, kes sündisid Kuru dünastias, mis sai alguse kuningas Bharataga, Maa varasema valitsejaga, kelle nimest teose pealkiri „Mahābhārata" tulenebki. Kuna Dhṛtarāṣṭra, vanem poeg, sündis aga pimedana, sai troonile, mis muidu oleks kuulunud talle, tema noorem vend Pāṇḍu.

Dhṛtarāṣtra ir Pāṇḍu buvo broliai ir priklausė Kuru dinastijai, kilusiai iš karaliaus Bharatos, tolimoje senovėje valdžiusio Žemę. Jo vardu ir buvo pavadinta „Mahābhārata“. Kadangi vyresnysis brolis, Dhṛtarāsṭra, gimė aklas, sostą, turėjusį atitekti jam, paveldėjo jaunesnysis brolis, Pāṇḍu.

Kui aga Pāṇḍu juba noores eas suri, võttis Dhṛtarāṣṭra tema viis last – Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula ja Sahadeva oma hoole alla, ja tõusis seeläbi ise troonile. Seega kasvasid nii Dhṛtarāṣṭra kui Pāṇḍu pojad üles samas kuningakojas. Neid mõlemaid treenis sõjakunstis selle ala suur asjatundja Droṇa ja muid elutarkusi õpetas neile kõrgelt lugupeetud suguvõsa „vanaisa" Bhīṣma.

Anksti mirus Pāṇḍu, penkis jo sūnus – Yudhiṣṭhirą, Bhīmą, Arjuną, Nakulą ir Sahadevą – imasi globoti Dhṛtarāṣṭra, po brolio mirties tapęs valdovu. Dhṛtarāṣṭros ir Paṇḍu sūnūs auga vienoje karališkoje šeimoje. Ir vienus, ir kitus auklėja gerbiamas genties senolis Bhīṣma, o karo meno moko prityręs karžygys Droṇa.

Ometigi tundsid Dhṛtarāṣṭra pojad, eriti vanim neist, Duryodhana, Pāṇḍavate vastu sügavat kadedust ja vihavaenu. Ning pimeda ja pahatahtliku Dhṛtarāṣṭra sooviks sai, et kuningriigi päriksid tema pojad, mitte Pāṇḍavad.

Nepaisant to, Dhṛtarāṣṭros sūnūs, ypač vyresnysis Duryodhana, nekentė Pāṇḍavų ir jiems pavydėjo. O piktos valios neregys Dhṛtarāṣṭra troško, kad karalystę paveldėtų ne Pāṇḍavai, o jo sūnūs.

Ning sedaviisi mõtles Duryodhana Dhṛtarāṣṭra nõusolekul välja plaani noorte Pāṇḍu poegade tapmiseks, ning vaid tänu nende onu Vidura ning nende onupoja, Jumal Kṛṣṇa hoolitsusele ja kaitsele, õnnestus neil pääseda eluga mitmetest nende vastu suunatud vandenõudest.

Duryodhana, Dḥṛtarāṣṭrai pritariant, sumano nužudyti jaunuosius Pāṇḍu sūnus, ir tiktai dėdės Viduros ir jų pusbrolio Viešpaties Kṛṣṇos rūpestingai globojami, Pāṇḍavai išvengia mirties, tykojusios juos ne vieną kartą.

Śrī Kṛṣṇa polnud mitte tavaline inimene, vaid Kõigekõrgem Jumal Ise, kes oli laskunud Maale ning mängis printsi rolli ühes tolle aja dünastiatest. Niiviisi oli ta ühtlasi ka Pāṇḍu naise Kuntī, ehk teisisõnu Pāṇḍavate ema, Pṛthā, vennapoeg. Seega olles ühtlasi nii religioossete printsiipide igavene alalhoidja kui Pāṇḍu õiglameelsete poegade sugulane, võttis Ta viimased Oma kaitse alla.

Viešpats Kṛṣṇa nėra paprastas žmogus, o Patsai Aukščiausiasis Dievas, nužengęs į žemę ir ėmęsis vienos karališkos dinastijos valdovo vaidmens. Šiame vaidmenyje Jis – taip pat ir Pāṇḍu žmonos (Kuntī, ar Pṛthos), Pāṇḍavų motinos, sūnėnas. Taigi ir kaip giminaitis, ir kaip amžinas religijos globėjas, Kṛṣṇa palaikė teisiuosius Pāṇḍu sūnus ir juos gynė.

Lõpuks õnnestus aga kavalal Duryodhanal siiski meelitada Pāṇḍavad osa võtma ühisest hasartmängust. Ning selle saatusliku võistluse käigus said Duryodhana ja tema vennad oma valdusse Pāṇḍavate kombeka ja pühendunud naise Draupadī, keda nad püüdsid seejärel terve kuningate ja printside kogu ees häbistavalt paljaks kiskuda. Kṛṣṇa jumaliku vahelesekkumise läbi ta siiski pääses sellest, kuid ebaausa hasartmängu tulemusena jäid petetud Pāṇḍavad ilma oma kuningriigist ja olid sunnitud järgnenud kolmteist aastat veetma eksiilis.

Galiausiai gudrusis Duryodhana metęs iššūkį priverčia Pāṇḍavus lošti. Lemtingo žaidimo metu ištikima, skaisčios sielos Pāṇḍavų žmona Draupadī tampa Duryodhanos ir jo brolių nuosavybe, kurie įžeidžiamai pamėgina išrengti ją susirinkusių karalių ir princų akivaizdoje. Draupadī išgelbsti dieviškas Kṛṣṇos įsikišimas, tačiau apgavikiško lošimo metu Pāṇḍavai netenka savo karalystės ir pasmerkiami trylikos metų tremčiai.

Kolmeteistkümne aasta järel, eksiilist koju tagasi naastes, nõudsid Pāṇḍavad õigustatult, et Duryodhana neile nende kuningriigi tagasi annaks, kuid viimane ei nõustunud seda mingi hinna eest loovutama. Kuna nad olid printsid, siis oli nende ülesandeks valitseda ning nad vähendasid oma nõudmist üksnes viiele külale, kuid Duryodhana vastas neile ülbelt, et ta ei anna neile mitte jalatäitki maad.

Grįžę iš tremties, Pāṇḍavai reikalauja iš Duryodhanos grąžinti jų teisėtas valdas, tačiau jis atvirai atsisako tai daryti. Gimę princais, broliai Pāṇḍavai privalėjo valdyti, todėl jie nusileidžia ir sutinka valdyti tik penkis kaimus, tačiau Duryodhana įžūliai atsako, kad neduosiąs jiems žemės ir adatai įbesti.

Siiani olid Pāṇḍavad vaatamata kõigele alati tagasihoidlikult ja aupaklikult käitunud, kuid nüüd näis sõda juba vältimatuna.

Visą tą laiką Pāṇḍavai buvo pakantūs ir atlaidūs, bet dabar karas rodėsi bus neišvengiamas.

Kõik maailma printsid jaotusid kahte leeri, ühed ühinesid Dhṛtarāṣṭra poegadega, teised Pāṇḍavatega. Kṛṣṇast Endast sai aga Pāṇḍu poegade käskjalg, ning Ta läks rahupalvega Dhṛtarāṣṭra õukonda. Kui Tema palved tagasi lükati, polnud sõja alguses enam kahtlust.

Sukilo viso pasaulio valdovai – vieni jungėsi prie Dhṛtarāṣṭros sūnų, kiti prie Pāṇḍavų. Patsai Kṛṣṇa imasi Pāṇḍavų pasiuntinio vaidmens ir vyksta į Dhṛtarāṣṭros rūmus prašyti taikos. Kai prašymas buvo atmestas, tapo aišku – karo neišvengti.

Kõrgete moraalinormidega Pāṇḍavad tundsid Kṛṣṇas ära Jumala Kõrgeima Isiksuse, samas kui Dhṛtarāṣṭra jumalakartmatud pojad seda ei mõistnud. Vaatamata sellele tegi Kṛṣṇa ettepaneku, et Ta osaleb lahingus nii nagu seda soovib vastaspool. Jumalana ei astu Ta isiklikult võitlusse, kuid juhul, kui keegi soovib kasutada Kṛṣṇa armeed, saab Kṛṣṇast vastaspoole nõuandja ja abistaja. Duryodhana, poliitiline geenius, kasutas sedasi ära võimaluse saada oma käsutusse kogu Kṛṣṇa sõjavägi, samal ajal kui Pāṇḍavad said oma soovi kohaselt enda poolele Kṛṣṇa Enda.

Pāṇḍavai, labai aukštos moralės žmonės, priešingai nei nedori Dhṛtarāṣtros sūnūs, pripažino Kṛṣṇą Aukščiausiuoju Dievo Asmeniu. Vis dėlto Kṛṣna pasiūlo, kad Jis dalyvaus kare taip, kaip to norės priešininkai. Kaip Dievas, Jis Pats nekovosiąs, tačiau viena pusė tegu pasirenka Jo kariuomenę, o kita – Jį Patį, kaip patarėją ir pagalbininką. Duryodhana, tikras politikas, tuoj pat renkasi Kṛṣṇos kariuomenę, o Pāṇḍavai ne mažiau trokšta Paties Kṛṣṇos.

Sel viisil sai Kṛṣṇast Arjuna vankrijuht, võttes Enda peale selle meisterliku vibuküti vankri juhtimise. Sellega olemegi jõudnud hetkeni, mil „Bhagavad-gītā" algab – kaks armeed on üles rivistunud, valmis astuma võitlusse, ning Dhṛtarāṣṭra pärib murelikult oma nõuandjalt Sañjayalt: „Mida nad teevad?"

Paėmęs į Savo rankas Arjunos, legendinio lankininko, kovos vežimo vadžias, Kṛṣṇa tampa jo vežėju. Čia mes prieiname tą vietą, kuria prasideda „Bhagavad-gītā“: dvi kariuomenės pasiruošė mūšiui, ir Dhṛtarāṣṭra su nerimu klausia savo patarėjo Sañjayos: „Ką jie veikia?“

Taust on selgunud, nüüd veel vaid paar märkust, mis puudutavad käesolevat tõlget ja kommentaare.

Taigi mes jau susipažinome su visais įvykių dalyviais, telieka tarti keletą žodžių apie šį Gītos vertimą bei komentarus.

Tavapäraselt on tõlkijad armastanud „Bhagavad-gītāt" inglise keelde tõlkides, lükata Kṛṣṇa isik tahaplaanile, et teha ruumi omaenda filosoofilistele kontseptsioonidele. Nad suhtuvad „Mahābhāratasse" kui mingisse veidrasse ürgaegsesse mütoloogiasse, ning Kṛṣṇast saab nende jaoks vaid poeetiline vahend, kes esitab mõne anonüümse geeniuse ideid, või parimal juhul suhtutakse Temasse kui ühte vähetähtsasse ajaloolisse isikusse.

Tendencijai, kurios laikėsi dauguma „Bhagavad-gītos“ vertėjų į anglų kalbą, būdingas siekimas nustumti į šalį Kṛṣṇos asmenybę ir iškelti į pirmą vietą savo koncepcijas ir filosofines idėjas. „Mahabhārātos“ siužetas traktuojamas kaip žavi mitologija, o Kṛṣṇa virsta poetine priemone išreikšti nežinomo genijaus idėjoms, arba, geriausiu atveju, nereikšmingu istoriniu personažu.

Kuid Kṛṣṇa isik on nii „Bhagavad-gītā" eesmärk kui ka sisu, vähemasti niikaua kui „Gītāl" ise enda eest kõnelda lastakse.

Tačiau, jei tikėsime tuo, ką apie save kalba pati „Bhagavad-gītā“, Kṛṣṇa yra ir jos tikslas, ir esmė.

Käesolev tõlge aga, ja kommentaar, mis sellega kaasneb, püüavad juhtida lugejat Kṛṣṇale lähemale, mitte Temast eemale. Nii omandab „Bhagavad-gītā" terviku kooskõlalisuse ja täie mõistetavuse. Kuna Kṛṣṇa on nii „Gītā" jutustajaks kui lõplikuks eesmärgiks, esitab käesolev tõlge seda väärtuslikku pühakirja selle tõeses olemuses.

O šis vertimas bei komentarai kaip tik ir kreipia skaitytoją į Kṛṣṇą, o ne nuo Jo. Tuo požiūriu „Bhagavad-gītā, kokia ji yra“ unikali. Unikalu ir tai, jog šios aplinkybės dėka „Bhagavad-gītā“ tampa darniu, aiškiu kūriniu. Kṛṣṇa – Gītos pasakotojas, o taip pat galutinis jos tikslas, todėl „Bhagavad-gītā, kokia ji yra“ – neišvengiamai vienintelis vertimas, teisingai perteikiantis šį didį kūrinį.

Kirjastajad

Leidėjai