Skip to main content

Eelnevaks teadmiseks

Descripción de la escena

Ehkki laialdaselt trükitud ja loetud eraldiseisva teosena, on „Bhagavad- gītā" algupäraselt üks episood iidsest sanskritikeelsest eeposest „Mahābhārata". „Mahābhārata" jutustab meile sündmustest, mis jõuavad välja käesoleva kali ajastuni. Selle ajastu alguses, umbkaudu viis tuhat aastat tagasi jutustaski Jumal Kṛṣṇa „Bhagavad-gītā" Oma sõbrale ja pühendunule Arjunale.

Aunque repetidamente publicado y leído por sí mismo, el Bhagavad-gītā aparece originalmente como un episodio del Mahābhārata, la historia épica sánscrita del mundo antiguo. El Mahābhārata relata los sucesos que condujeron a la presente era de Kali. Fue al comienzo de esta era, unos cincuenta siglos atrás, cuando Śrī Kṛṣṇa explicó el Bhagavad-gītā a Su amigo y devoto, Arjuna.

Nende vestlus – üks suuremaid filosoofilisi ja religioosseid vestlusi, mille tunnistajaks inimkond on eales olnud – leidis aset vahetult enne seda, kui algas suur vennatapusõda saja Dhṛtarāṣṭra poja ja nende onupoegade Pāṇḍavate, Pāṇḍu poegade vahel.

Su conversación, uno de los diálogos filosóficos y religiosos más sobresalientes que haya conocido el hombre, tuvo lugar inmediatamente antes del comienzo de una guerra, un gran conflicto fratricida entre los cien hijos de Dhṛtarāṣṭra y, en el lado oponente, sus primos, los Pāṇḍavas, los hijos de Pāṇḍu.

Dhṛtarāṣṭra ja Pāṇḍu olid vennad, kes sündisid Kuru dünastias, mis sai alguse kuningas Bharataga, Maa varasema valitsejaga, kelle nimest teose pealkiri „Mahābhārata" tulenebki. Kuna Dhṛtarāṣṭra, vanem poeg, sündis aga pimedana, sai troonile, mis muidu oleks kuulunud talle, tema noorem vend Pāṇḍu.

Dhṛtarāṣṭra y Pāṇḍu eran dos hermanos pertenecientes a la dinastía Kuru, que descendía del rey Bharata, un antiguo gobernante de la Tierra de cuyo nombre proviene la palabra Mahābhārata. Puesto que Dhṛtarāṣṭra, el hermano mayor, nació ciego, el trono, que de otro modo hubiera sido suyo, pasó a su hermano menor, Pāṇḍu.

Kui aga Pāṇḍu juba noores eas suri, võttis Dhṛtarāṣṭra tema viis last – Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula ja Sahadeva oma hoole alla, ja tõusis seeläbi ise troonile. Seega kasvasid nii Dhṛtarāṣṭra kui Pāṇḍu pojad üles samas kuningakojas. Neid mõlemaid treenis sõjakunstis selle ala suur asjatundja Droṇa ja muid elutarkusi õpetas neile kõrgelt lugupeetud suguvõsa „vanaisa" Bhīṣma.

Cuando murió Pāṇḍu, joven aún, sus cinco hijos, Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula y Sahadeva, quedaron al cuidado de Dhṛtarāṣṭra, quien por el momento tomó en realidad el puesto de rey. Así pues, los hijos de Dhṛtarāṣṭra y los de Pāṇḍu crecieron en la misma casa real. Unos y otros recibieron entrenamiento en las artes militares con el experto Droṇa, y consejo del venerado «abuelo» del clan, Bhīṣma.

Ometigi tundsid Dhṛtarāṣṭra pojad, eriti vanim neist, Duryodhana, Pāṇḍavate vastu sügavat kadedust ja vihavaenu. Ning pimeda ja pahatahtliku Dhṛtarāṣṭra sooviks sai, et kuningriigi päriksid tema pojad, mitte Pāṇḍavad.

Pero los hijos de Dhṛtarāṣṭra, sobre todo el mayor, Duryodhana, odiaban y envidiaban a los Pāṇḍavas. Y el ciego y malintencionado Dhṛtarāṣṭra quería que heredasen el reino sus propios hijos, y no los de Pāṇḍu.

Ning sedaviisi mõtles Duryodhana Dhṛtarāṣṭra nõusolekul välja plaani noorte Pāṇḍu poegade tapmiseks, ning vaid tänu nende onu Vidura ning nende onupoja, Jumal Kṛṣṇa hoolitsusele ja kaitsele, õnnestus neil pääseda eluga mitmetest nende vastu suunatud vandenõudest.

De modo que Duryodhana, con el consentimiento de Dhṛtarāṣṭra, planeó matar a los jóvenes hijos de Pāṇḍu, y solamente gracias a la cuidadosa protección de su tío Vidura y de su primo Śrī Kṛṣṇa pudieron, los Pāṇḍavas, escapar a los muchos atentados que realizó contra su vida.

Śrī Kṛṣṇa polnud mitte tavaline inimene, vaid Kõigekõrgem Jumal Ise, kes oli laskunud Maale ning mängis printsi rolli ühes tolle aja dünastiatest. Niiviisi oli ta ühtlasi ka Pāṇḍu naise Kuntī, ehk teisisõnu Pāṇḍavate ema, Pṛthā, vennapoeg. Seega olles ühtlasi nii religioossete printsiipide igavene alalhoidja kui Pāṇḍu õiglameelsete poegade sugulane, võttis Ta viimased Oma kaitse alla.

Ahora bien, Śrī Kṛṣṇa no era un hombre corriente sino el mismo Dios Supremo, que había descendido a la Tierra y estaba representando el papel de príncipe de una dinastía contemporánea. En ese papel, Él era también el sobrino de la esposa de Pāṇḍu, de nombre Kuntī, o Pṛthā, la madre de los Pāṇḍavas. De modo que, tanto en el papel de pariente como en el de defensor eterno de la religión, Kṛṣṇa favorecía a los rectos hijos de Pāṇḍu, y los protegía.

Lõpuks õnnestus aga kavalal Duryodhanal siiski meelitada Pāṇḍavad osa võtma ühisest hasartmängust. Ning selle saatusliku võistluse käigus said Duryodhana ja tema vennad oma valdusse Pāṇḍavate kombeka ja pühendunud naise Draupadī, keda nad püüdsid seejärel terve kuningate ja printside kogu ees häbistavalt paljaks kiskuda. Kṛṣṇa jumaliku vahelesekkumise läbi ta siiski pääses sellest, kuid ebaausa hasartmängu tulemusena jäid petetud Pāṇḍavad ilma oma kuningriigist ja olid sunnitud järgnenud kolmteist aastat veetma eksiilis.

Al final, sin embargo, el astuto Duryodhana desafió a los Pāṇḍavas en el juego. En el curso de aquella fatídica partida, Duryodhana y sus hermanos se apoderaron de Draupadī, la casta y consagrada esposa de los Pāṇḍavas, y, de manera insultante, trataron de desnudarla ante toda la asamblea de príncipes y reyes. La divina intervención de Kṛṣṇa la salvó, pero el juego, que estaba manipulado, privó a los Pāṇḍavas de su reino, y les impuso un exilio de trece años.

Kolmeteistkümne aasta järel, eksiilist koju tagasi naastes, nõudsid Pāṇḍavad õigustatult, et Duryodhana neile nende kuningriigi tagasi annaks, kuid viimane ei nõustunud seda mingi hinna eest loovutama. Kuna nad olid printsid, siis oli nende ülesandeks valitseda ning nad vähendasid oma nõudmist üksnes viiele külale, kuid Duryodhana vastas neile ülbelt, et ta ei anna neile mitte jalatäitki maad.

Al regresar del exilio, los Pāṇḍavas reclamaron con derecho su reino a Duryodhana, el cual se negó rotundamente a entregarlo. Comprometidos por su deber de príncipes a servir en la administración pública, los Pāṇḍavas redujeron su petición a solamente cinco aldeas. Pero Duryodhana respondió con arrogancia que no les concedería terreno suficiente ni para clavar un alfiler.

Siiani olid Pāṇḍavad vaatamata kõigele alati tagasihoidlikult ja aupaklikult käitunud, kuid nüüd näis sõda juba vältimatuna.

Hasta entonces, los Pāṇḍavas habían sido tolerantes. Pero ahora la guerra parecía inevitable.

Kõik maailma printsid jaotusid kahte leeri, ühed ühinesid Dhṛtarāṣṭra poegadega, teised Pāṇḍavatega. Kṛṣṇast Endast sai aga Pāṇḍu poegade käskjalg, ning Ta läks rahupalvega Dhṛtarāṣṭra õukonda. Kui Tema palved tagasi lükati, polnud sõja alguses enam kahtlust.

No obstante, mientras los príncipes del mundo se dividían, poniéndose unos al lado de los hijos de Dhṛtarāṣṭra y otros al lado de los Pāṇḍavas, Kṛṣṇa aceptó personalmente el papel de mensajero de los hijos de Pāṇḍu, y fue a la corte de Duryodhana a pedir la paz. Al ser rechazadas Sus súplicas, la guerra fue irremediable.

Kõrgete moraalinormidega Pāṇḍavad tundsid Kṛṣṇas ära Jumala Kõrgeima Isiksuse, samas kui Dhṛtarāṣṭra jumalakartmatud pojad seda ei mõistnud. Vaatamata sellele tegi Kṛṣṇa ettepaneku, et Ta osaleb lahingus nii nagu seda soovib vastaspool. Jumalana ei astu Ta isiklikult võitlusse, kuid juhul, kui keegi soovib kasutada Kṛṣṇa armeed, saab Kṛṣṇast vastaspoole nõuandja ja abistaja. Duryodhana, poliitiline geenius, kasutas sedasi ära võimaluse saada oma käsutusse kogu Kṛṣṇa sõjavägi, samal ajal kui Pāṇḍavad said oma soovi kohaselt enda poolele Kṛṣṇa Enda.

Los Pāṇḍavas, hombres de la más elevada estatura moral, reconocían a Kṛṣṇa como Suprema Personalidad de Dios, pero no los impíos hijos de Dhṛtarāṣṭra. Con todo, Kṛṣṇa se ofreció a participar en la guerra según el deseo de los contrincantes. Como era Dios, no lucharía personalmente; pero el que lo desease podía disponer del ejército de Kṛṣṇa, mientras que los adversarios tendrían al propio Kṛṣṇa como consejero y ayudante. Duryodhana, el genio político, se hizo con las fuerzas armadas de Kṛṣṇa, mientras que los Pāṇḍavas se sentían igualmente de satisfechos de tener a Kṛṣṇa.

Sel viisil sai Kṛṣṇast Arjuna vankrijuht, võttes Enda peale selle meisterliku vibuküti vankri juhtimise. Sellega olemegi jõudnud hetkeni, mil „Bhagavad-gītā" algab – kaks armeed on üles rivistunud, valmis astuma võitlusse, ning Dhṛtarāṣṭra pärib murelikult oma nõuandjalt Sañjayalt: „Mida nad teevad?"

De este modo, Kṛṣṇa fue el auriga de Arjuna, encargándose personalmente de conducir la cuadriga del legendario arquero. Esto nos lleva al punto en el que comienza el Bhagavad-gītā, con los dos ejércitos formados, listos para el combate, y Dhṛtarāṣṭra preguntando ansiosamente a su secretario, Sañjaya: «¿Qué hicieron?».

Taust on selgunud, nüüd veel vaid paar märkust, mis puudutavad käesolevat tõlget ja kommentaare.

La escena está descrita, a falta solamente de una breve nota referente a esta traducción y comentario.

Tavapäraselt on tõlkijad armastanud „Bhagavad-gītāt" inglise keelde tõlkides, lükata Kṛṣṇa isik tahaplaanile, et teha ruumi omaenda filosoofilistele kontseptsioonidele. Nad suhtuvad „Mahābhāratasse" kui mingisse veidrasse ürgaegsesse mütoloogiasse, ning Kṛṣṇast saab nende jaoks vaid poeetiline vahend, kes esitab mõne anonüümse geeniuse ideid, või parimal juhul suhtutakse Temasse kui ühte vähetähtsasse ajaloolisse isikusse.

La línea general que han seguido los traductores al verter al inglés el Bhagavad-gītā ha consistido en dejar a un lado a la persona de Kṛṣṇa para dar lugar a sus propios conceptos y filosofías. Se considera la historia del Mahābhārata mitología fantástica, y Kṛṣṇa se convierte en un elemento poético para presentar las ideas de algún genio anónimo, o, en el mejor de los casos, en un personaje histórico secundario.

Kuid Kṛṣṇa isik on nii „Bhagavad-gītā" eesmärk kui ka sisu, vähemasti niikaua kui „Gītāl" ise enda eest kõnelda lastakse.

Pero la persona de Kṛṣṇa es tanto la finalidad como la sustancia del Bhagavad-gītā, según se explica en el Gītā mismo.

Käesolev tõlge aga, ja kommentaar, mis sellega kaasneb, püüavad juhtida lugejat Kṛṣṇale lähemale, mitte Temast eemale. Nii omandab „Bhagavad-gītā" terviku kooskõlalisuse ja täie mõistetavuse. Kuna Kṛṣṇa on nii „Gītā" jutustajaks kui lõplikuks eesmärgiks, esitab käesolev tõlge seda väärtuslikku pühakirja selle tõeses olemuses.

Esta traducción, por lo tanto, y el comentario que la acompaña tienen como propósito dirigir al lector hacia Kṛṣṇa, en lugar de alejarle de Él. El Bhagavad-gītā se vuelve totalmente consistente y comprensible. Puesto que Kṛṣṇa es quien explica el Gītā y a la vez es el objetivo final del mismo, el Bhagavad-gītā tal como es presenta esta gran Escritura en sus verdaderos términos.

Kirjastajad

Los editores