Skip to main content

TEXT 73

TEXT 73

Tekst

Text

arjuna uvāca
naṣṭo mohaḥ smṛtir labdhā
tvat-prasādān mayācyuta
sthito ’smi gata-sandehaḥ
kariṣye vacanaṁ tava
arjuna uvāca
naṣṭo mohaḥ smṛtir labdhā
tvat-prasādān mayācyuta
sthito ’smi gata-sandehaḥ
kariṣye vacanaṁ tava

Synonyms

Synonyms

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; naṣṭaḥ — hajutatud; mohaḥ — illusioon; smṛtiḥ — mälu; labdhā — taastatud; tvat-prasādāt — Sinu armu läbi; mayā — minu poolt; acyuta — oo, eksimatu Kṛṣṇa; sthitaḥ — asetsev; asmi — mina olen; gata — kõrvaldatud; sandehaḥ — kõik kahtlused; kariṣye — ma täidan; vacanam — korraldust; tava — Sinu.

arjunaḥ uvāca — Arjuna said; naṣṭaḥ — dispelled; mohaḥ — illusion; smṛtiḥ — memory; labdhā — regained; tvat-prasādāt — by Your mercy; mayā — by me; acyuta — O infallible Kṛṣṇa; sthitaḥ — situated; asmi — I am; gata — removed; sandehaḥ — all doubts; kariṣye — I shall execute; vacanam — order; tava — Your.

Translation

Translation

Arjuna ütles: Mu kallis Kṛṣṇa, oo, eksimatu, minu illusioon on nüüd hävitatud. Sinu armust olen ma tagasi saanud oma mälu. Nüüd olen ma vankumatu ja vaba kahtlustest ning valmis tegutsema vastavalt Sinu juhendustele.

Arjuna said: My dear Kṛṣṇa, O infallible one, my illusion is now gone. I have regained my memory by Your mercy. I am now firm and free from doubt and am prepared to act according to Your instructions.

Purport

Purport

Arjuna kui elusolendi algolemuslikuks positsiooniks on tegutseda vastavalt Kõigekõrgema Jumala korraldustele. Elusolend peab enese üle kontrolli omama. Śrī Caitanya Mahāprabhu ütleb, et elusolendi tegelik positsioon on olla Kõigekõrgema Jumala igavene teener. Unustades selle põhimõtte, satub elusolend sõltuvusse materiaalse maailma tingimustest, kuid teenides Kõigekõrgemat Jumalat, saab temast Jumala vabanenud teener. Elusolendi algolemuslikuks positsiooniks on teenida ning ta on sunnitud teenima kas illusoorset māyāt või Kõigekõrgemat Jumalat. Kui ta teenib Kõigekõrgemat Jumalat, on ta oma loomulikus positsioonis, ent kui ta eelistab illusoorse, välise energia teenimist, siis aheldab see teda. Illusioonis teenib elusolend materiaalset maailma. Teda aheldavad iha ja soovid, kuid ometigi peab ta end maailma valitsejaks. Seda nimetatakse illusiooniks. Kui inimene on saavutanud vabanemise, on tema illusioon hävinud ning ta alistub vabatahtlikult Kõigekõrgemale, et tegutseda vastavalt Tema soovidele. Viimane illusioon, māyā viimane püünis elusolendi kinni hoidmiseks on arvamus: „Mina olen Jumal." Elusolend hakkab arvama, et ta pole enam mitte tingimustest sõltuv hing, vaid Jumal. Ta on sedavõrd rumal, et ta ei mõtlegi selle peale, et kui ta oleks Jumal, ei saaks tal millegi suhtes üldse mingeid kahtlusi olla. See on illusiooni viimane püünis. Illusoorse energia võimu alt vabanemine tähendab tegelikult Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmist ning Tema korralduste kohaselt tegutsemist.

The constitutional position of a living entity, represented by Arjuna, is that he has to act according to the order of the Supreme Lord. He is meant for self-discipline. Śrī Caitanya Mahāprabhu says that the actual position of the living entity is that of eternal servant of the Supreme Lord. Forgetting this principle, the living entity becomes conditioned by material nature, but in serving the Supreme Lord he becomes the liberated servant of God. The living entity’s constitutional position is to be a servitor; he has to serve either the illusory māyā or the Supreme Lord. If he serves the Supreme Lord he is in his normal condition, but if he prefers to serve the illusory, external energy, then certainly he will be in bondage. In illusion the living entity is serving in this material world. He is bound by his lust and desires, yet he thinks of himself as the master of the world. This is called illusion. When a person is liberated, his illusion is over, and he voluntarily surrenders unto the Supreme to act according to His desires. The last illusion, the last snare of māyā to trap the living entity, is the proposition that he is God. The living entity thinks that he is no longer a conditioned soul, but God. He is so unintelligent that he does not think that if he were God, then how could he be in doubt? That he does not consider. So that is the last snare of illusion. Actually to become free from the illusory energy is to understand Kṛṣṇa, the Supreme Personality of Godhead, and agree to act according to His order.

Sõna moha on selles värsis väga oluline. Moha viitab teadmiste vastandile. Tõelised teadmised seisnevad tegelikult mõistmises, et iga elusolend on igavesti Jumala teener. Ent oma sellise positsiooni mõistmise asemel arvab elusolend, et ta ei ole mitte teener, vaid selle materiaalse maailma isand, sest ta tahab materiaalse looduse üle valitseda. Selline on tema illusioon. Seda illusiooni on võimalik hajutada Jumala või Tema puhta pühendunu armust. Kui see illusioon on hävitatud, hakkab inimene tegutsema Kṛṣṇa teadvuses.

The word moha is very important in this verse. Moha refers to that which is opposed to knowledge. Actually real knowledge is the understanding that every living being is eternally a servitor of the Lord, but instead of thinking oneself in that position, the living entity thinks that he is not a servant, that he is the master of this material world, for he wants to lord it over the material nature. That is his illusion. This illusion can be overcome by the mercy of the Lord or by the mercy of a pure devotee. When that illusion is over, one agrees to act in Kṛṣṇa consciousness.

Kṛṣṇa teadvus tähendab toimimist vastavuses Kṛṣṇa korraldustega. Mateeria ehk välise energia illusioonis ei tea tingimustest sõltuv hing, et Kõigekõrgem Jumal on kõiketeadev valitseja ja kõige omanik, kes võib anda Oma pühendunule kõike, mida viimane soovib. Ta on igaühe sõber, eriti lahke aga Oma pühendunu vastu. Tema on selle materiaalse looduse ja kõikide elusolendite valitseja. Ta on samuti ammendamatu aja valitseja ning Talle kuuluvad kõik energiad ja kõik küllused. Oma pühendunule võib Jumala Kõrgeim Isiksus isegi Iseennast anda. See, kes Jumalat ei tunne, viibib illusioonis ega saa mitte pühendunuks, vaid māyā teenriks. Arjuna aga, pärast „Bhagavad-gītā" kuulmist Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, vabanes illusioonist ning suutis mõista, et Kṛṣṇa polnud mitte üksnes tema sõber, vaid Jumala Kõrgeim Isiksus. Ta tõepoolest mõistis Kṛṣṇat. Seega tähendab „Bhagavad-gītā" õppimine Kṛṣṇa tõelist mõistmist. Kui inimene omab täielikke teadmisi, alistub ta loomulikult Kṛṣṇale. Kui Arjuna mõistis, et ebavajaliku rahvastiku kasvu vähendamine kuulus Kṛṣṇa plaanidesse, nõustus ta Kṛṣṇa soovi kohaselt võitlema. Ta võttis taas kätte oma relvad – oma vibu ja nooled – et astuda Jumala Kõrgeima Isiksuse korralduse kohaselt võitlusse.

Kṛṣṇa consciousness is acting according to Kṛṣṇa’s order. A conditioned soul, illusioned by the external energy of matter, does not know that the Supreme Lord is the master who is full of knowledge and who is the proprietor of everything. Whatever He desires He can bestow upon His devotees; He is the friend of everyone, and He is especially inclined to His devotee. He is the controller of this material nature and of all living entities. He is also the controller of inexhaustible time, and He is full of all opulences and all potencies. The Supreme Personality of Godhead can even give Himself to the devotee. One who does not know Him is under the spell of illusion; he does not become a devotee, but a servitor of māyā. Arjuna, however, after hearing Bhagavad-gītā from the Supreme Personality of Godhead, became free from all illusion. He could understand that Kṛṣṇa was not only his friend but the Supreme Personality of Godhead. And he understood Kṛṣṇa factually. So to study Bhagavad-gītā is to understand Kṛṣṇa factually. When a person is in full knowledge, he naturally surrenders to Kṛṣṇa. When Arjuna understood that it was Kṛṣṇa’s plan to reduce the unnecessary increase of population, he agreed to fight according to Kṛṣṇa’s desire. He again took up his weapons – his arrows and bow – to fight under the order of the Supreme Personality of Godhead.