TEXT 36

STIH 36

Tekst

pāpam evāśrayed asmān
hatvaitān ātatāyinaḥ
tasmān nārhā vayaṁ hantuṁ
dhārtarāṣṭrān sa-bāndhavān
sva-janaṁ hi kathaṁ hatvā
sukhinaḥ syāma mādhava

Synonyms

pāpam — pahe; eva — kindlasti; āśrayet — peab osaks langema; asmān — meile; hatvā — tapmise läbi; etān — kõik need; ātatāyinaḥ — kurjategijad; tasmāt — seepärast; na — mitte kunagi; arhāḥ — vääriv; vayam — meie; hantum — tapma; dhārtarāṣṭrān — Dhṛtaraṣṭra poegi; sa-bāndhavān — koos sõpradega; sva-janam — sugulased; hi — kindlasti; katham — kuidas; hatvā — tapmise läbi; sukhinaḥ — õnnelik; syāma — muutume; mādhava — oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa.

pāpam – grijesi; eva – sigurno; āśrayet – moraju pasti na; asmān – nas; hatvā – ubijajući; etān – sve te; ātatāyinaḥ – napadače; tasmāt – stoga; na – nikada; arhāḥ – zaslužuju; vayam – mi; hantum – da ih ubijemo; dhārtarāṣṭrān – Dhṛtarāṣṭrini sinovi; sa-bāndhavān – zajedno s prijateljima; sva-janam – rođacima; hi – zacijelo; katham – kako; hatvā – ubijanjem; sukhinaḥ – sretni; syāma – postat ćemo; mādhava – o Kṛṣṇa, mužu božice sreće.

Translation

Me sooritame pattu, tappes need kurjategijad. Seepärast pole õige tegu tappa Dhṛtarāṣṭra poegi ja oma sõpru. Oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa, mida me küll selle läbi saavutaksime ning kuidas võiksime me omaenese sugulaste tapmise läbi õnnelikuks saada?

Ako ubijemo takve napadače, na nas će pasti teret grijeha. Stoga ne bismo trebali ubiti Dhṛtarāṣṭrine sinove ni naše prijatelje. Što ćemo dobiti, o Kṛṣṇa, mužu božice sreće, i kako možemo biti sretni, ako ubijemo vlastite rođake?

Purport

Vedakirjanduse kohaselt on olemas kuut laadi kurjategijaid: (1) mürgitajad, (2) maja süütajad, (3) eluohtlike relvadega ründajad, (4) rikkuste varastajad, (5) teistele kuuluva maa anastajad ning (6) teise mehe naise röövijad. Sellised kurjategijad tuleb koheselt tappa ning nende tapmist ei saa pidada patuks. Selliste kurjategijate tapmist ei saa lugeda vääriti toimimiseks ka tavaliste inimeste puhul, kuid Arjuna ei olnud tavaline inimene. Tal olid pühaku omadused ning seetõttu tahtis ta ka kurjategijaid kohelda vastavalt nendele omadustele. Kuid selline pühaklikkus pole kohane kṣatriyale. Ehkki riigijuhtimises vastutavat kohta omav inimene peab omama pühaku omadusi, ei tohi ta käituda argpükslikult. Jumal Rāma oli näiteks sedavõrd pühaklik, et inimesed ihaldavad veel praegugi elada Tema kuningriigis, mida nimetatakse rāma-rājyaks, kuid Jumal Rāma ei käitunud kunagi argpükslikult. Kui Rāvaṇa oli sooritanud kuriteo Rāma vastu, röövides Rāma naise Śītā, andis Jumal Rāma Rāvaṇale sellise õppetunni, millesarnast maailma ajaloos teist ei leidu. Arjuna puhul tuleb siiski arvestada ka kurjategijate eripärast staatust – nad olid tema enda vanaisa, õpetaja, sõbrad, pojad, pojapojad jne. Sel põhjusel arvaski Arjuna, et ta ei peaks rakendama karme meetodeid, mis olid kohased tavalistele kurjategijatele. Lisaks sellele soovitatakse pühaku omadustega inimestel kõik andestada. Sellised nõuanded on pühaku omadustega inimestele suurema tähtsusega kui poliitilised vajadused. Arjuna pidas religioossest vaatenurgast ja pühaku käitumisnormidest lähtudes paremaks oma sugulastele andestada, mitte aga neid poliitilistel põhjustel tappa. Seega ei pidanud ta õigeks oma sugulaste tapmist ainult ajaliku kehalise õnne nimel. Lõppude lõpuks ei oleks ju ka lahingu võitmise läbi saavutatavad kuningriigid ja naudingud igavesed ning miks peakski ta siis riskima oma elu ja lunastuseni jõudmisega omaenda sugulasi tapma minnes? Sellega seoses on märkimisväärne, et Arjuna pöördub antud värsis Kṛṣṇa poole nimega Mādhava, viidates Temale kui õnnejumalanna abikaasale. Ta tahtis rõhutada, et Kṛṣṇa kui õnnejumalanna abikaasa ei tohiks sundida Arjunat toimima viisil, mis lõppkokkuvõttes tooks kaasa vaid õnnetust. Kuid Kṛṣṇa ei too õnnetust kellelegi, rääkimata Oma pühendunutest.

SMISAO: Prema vedskim spisima postoji šest vrsta napadača: (1) onaj tko da otrov, (2) onaj tko zapali kuću, (3) onaj tko napadne smrtonosnim oružjem, (4) onaj tko opljačka bogatstvo, (5) onaj tko zaposjedne tuđu zemlju i (6) onaj tko otme tuđu ženu. Takve napadače treba odmah ubiti. Čovjek koji to učini ne čini grijeh. Takvo ubijanje dolikuje običnom čovjeku, ali Arjuna nije bio obična osoba. Imao je svet karakter i zato je želio postupiti prema njima na način koji dolikuje svetoj osobi. No ta vrsta svetosti nije za kṣatriyu. Premda odgovoran čovjek u državnoj administraciji treba biti svet, ne smije biti kukavica. Na primjer, Gospodin Rāma bio je tako svet da ljudi čak i danas žele živjeti u kraljevstvu Gospodina Rāme (rāma-rājyi), ali se nikada nije ponio kao kukavica. Rāvaṇa je napao Rāmu otevši Rāminu ženu Sītu, ali mu je Gospodin Rāma dao dobro pouku, neusporedivu u povijesti svijeta. U Arjuninu slučaju trebalo je uzeti u obzir da su napadači bili posebne vrste – njegov djed, učitelj, prijatelji, sinovi, unuci itd. Arjuna je zbog toga mislio da protiv njih ne treba poduzeti oštre korake kao protiv običnih napadača. Osim toga, svetim se osobama savjetuje da opraštaju. Za njih su takve odredbe važnije od bilo kakve političke nužde. Umjesto da ubije vlastite rođake iz političkih razloga, Arjuna je smatrao boljim da im oprosti na temelju religije i svetačkog ponašanja. Mislio je da takvo ubijanje, samo radi stjecanja privremene tjelesne sreće, neće donijeti nikakvu dobrobit. Na kraju krajeva, kraljevstva i druga, na taj način stečena, materijalna zadovoljstva nisu trajna. Zašto bi onda riskirao život i vječno spasenje ubijajući vlastite rođake? U vezi s tim također je značajno da je Arjuna oslovio Kṛṣṇu kao „Mādhavu", muža božice sreće. Htio je istaći da ga Kṛṣṇa, kao muž božice sreće, ne bi trebao poticati na nešto što će mu na kraju donijeti nesreću. No Kṛṣṇa nikada ne donosi nesreću nikome, a da ne govorimo o Njegovim bhaktama.