„Bhagavad-gītā" on laialdaselt loetav teaduslik teoloogiline teos, mis on kokku võetud teoses „Gītā-māhātmya" („Gītā ülistus"). Seal öeldakse, et „Bhagavad-gītāt" tuleb lugeda tähelepanelikult mõne Śrī Kṛṣṇa pühendunu juhendamise abil ning et seda tuleb püüda mõista ilma igasuguste isiklike tõlgitsusteta. Näide „Bhagavad-gītā" selgest mõistmisest on antud „Bhagavad-gītās" endas – selleks näiteks on Arjuna, kes kuulas „Gītāt" otse Jumala suust kõnelduna. Kui inimesel on küllalt õnne, et mõista „Bhagavad- gītāt" nii nagu seda antakse edasi õpilasjärgnevusahela kaudu, ilma omakasupüüdlike tõlgitsusteta, siis omandab ta väärtuslikumad teadmised kui on võimalik omandada kogu ülejäänud vedaliku tarkuse ja maailma teiste pühakirjade uurimisega kokku. „Bhagavad-gītāst" leiab lugeja kõike, mida sisaldavad teised pühakirjad, kuid siin on ka teadmisi, mida mujal ei leidu. Selles seisnebki „Gītā" eriline väärtus. See on täiuslik teoloogiline teadus, sest selle jutustajaks on otseselt Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa.

„Mahābhāratas" öeldakse, et teemad, mida Dhṛtarāṣṭra ja Sañjaya arutavad, moodustavad selle suure filosoofia aluspõhja, mida selgitati lahti Kurukṣetra lahinguväljal, mis on iidsetest vedalikest aegadest olnud püha palverännakute paik. „Bhagavad-gītā" jutustajaks oli Jumal Ise, ajal, mil Ta isiklikult viibis sellel planeedil, andmaks inimkonnale toimimisjuhiseid.

Märkimisväärne on siin sõna dharma-kṣetra (paik, kus viiakse läbi religioosseid rituaale) ning seda põhjusel, et Kurukṣetra lahinguväljal viibis Jumala Kõrgeim Isiksus Arjuna poolel. Dhṛtarāṣṭra, Kurude isa, kahtles väga oma poegade lõplikus võidus. Ning selliste kahtluste kütkes viibides küsis ta oma sekretärilt Sañjayalt: „Mida nad tegid?" Ta oli kindel, et nii tema kui ka tema noorema venna Pāṇḍu pojad olid kogunenud Kurukṣetra lahinguväljale kindlate plaanidega alustada sõda. Ometigi on tema selline küsimus tähelepanuväärne. Ta ei soovinud teha mingit kompromissi vendade ja onupoegade vahel ning ta tahtis olla kindel oma poegade saatuses lahinguväljal. Kuna lahing pidi toimuma Kurukṣetras, mida „Vedades" nimetatakse pühapaigaks isegi kõrgemate planeetide elanike jaoks, tekkis Dhṛtarāṣṭras hirm sellise püha paiga mõju pärast lahingu lõpptulemusele. Ta teadis väga hästi, et Arjunale ja teistele Pāṇḍu poegadele saab selline mõju olla vaid soodne, sest nad olid kõik oma loomu poolest vooruslikud inimesed. Sañjaya oli Vyāsa õpilane ning seepärast oli ta Vyāsa armu läbi võimeline nägema Kurukṣetra lahinguväljal toimuvat ka vaatamata sellele, et ta ise viibis Dhṛtarāṣṭra toas. Ja nõnda küsis Dhṛtarāṣṭra, milline oli olukord lahinguväljal.

Nii Pāṇḍavad kui Dhṛtarāṣṭra pojad kuulusid ühte perekonda, kuid siin avaldab Dhṛtarāṣṭra oma hoiakut. Ta tunnistas sihilikult oma poegadeks üksnes Kurud ning arvas Pāṇḍu pojad suguvõsast välja. Seega võib mõista Dhṛtarāṣṭra omalaadset seisukohta suhetes oma venna Pāṇḍu poegadega. Täpselt nagu riisipõllult kitkutakse välja umbrohi, nii kõlab ka „Bhagavad- gītā" teemade arenduse algusest peale eeldus, et Kurukṣetra religioosselt põllult, kus viibis religiooni isa, Śrī Kṛṣṇa, kistakse umbrohuna välja nii Duryodhana kui ka teised Dhṛtarāṣṭra pojad ning läbinisti religioossed isiksused eesotsas Yudhiṣṭhiraga saavutavad Jumala abil võidu. Selles seisneb sõnade dharma-kṣetre ja kuru-kṣetre eriline tähendus, lisaks nende ajaloolisele ja vedalikule tähtsusele.

Dhṛtarāṣṭra oli sünnist saadik pime. Kahjuks oli ta jäetud ilma ka vaimsest nägemisest. Ta teadis väga hästi, et ka tema pojad olid religiooni suhtes samavõrd pimedad, ning oli kindel, et nad ei jõuaks iial ühiste arusaamadeni Pāṇḍavatega, kes olid sünnist saadik elanud jumalakartlikku elu. Sellegipoolest kahtles ta ikka veel püha palverännakute paiga mõjus ning Sañjaya mõistis põhjuseid, miks Dhṛtarāṣṭra esitas sellise küsimuse olukorra kohta lahinguväljal. Sañjaya tahtis seetõttu meeleheites kuningat innustada ja kinnitas, et tema pojad ei lähe püha paiga mõjust hoolimata välja mingisugusele kompromissile. Ta teatas kuningale, et nähes Pāṇḍavate sõjalist jõudu, läks tema poeg Duryodhana koheselt oma ülemjuhataja Droṇācārya juurde, et teatada asjade seisust. Ehkki Duryodhana oli kuningas, pidi ta olukorra tõsiduse tõttu siiski ülemjuhataja juurde minema. Seepärast sobis ta suurepäraselt poliitikuks. Kuid Duryodhana diplomaatlik teesklus ei suutnud varjata tema tegelikku hirmu, mis oli teda vallanud, nähes Pāṇḍavate sõjalist jõudu.

Duryodhana, võimekas diplomaat, tahtis juhtida tähelepanu Droṇācārya, suure brāhmaṇast ülemjuhataja eksimustele. Droṇācāryal oli olnud poliitiline tüli kuningas Drupadaga, Arjuna naise Draupadī isaga. Selle tüli järel viis Drupada läbi suurejoonelise ohvritalituse ning sai tänu sellele õnnistuse, et üks tema poegadest suudab tappa Droṇācārya. Droṇācārya teadis seda väga hästi ning siiski jagas ta kui vabastatud brāhmaṇa kõiki oma sõjasaladusi Drupada poja Dhṛṣṭadyumnaga, kes oli usaldatud sõjalise hariduse saamiseks tema hoolde. Kurukṣetra lahingus asus aga Dhṛṣṭadyumna Pāṇḍavate poolele ning tema oli ka see, kes rivistas üles nende armee, olles õppinud seda kunsti Droṇācāryalt. Duryodhana juhtis tähelepanu sellele Droṇācārya eksimusele nõnda, et viimane oleks lahingusse astudes valvas ja kompromissitu. Samuti tahtis ta sellega rõhutada, et Droṇācārya ei tohiks ilmutada halastust lahingus Pāṇdavate vastu, kes olid tema lemmikõpilased. Arjuna oli tema kõige lähedasem ja andekam õpilane. Duryodhana hoiatas, et selline leebus lahingus lõpeks kaotusega.

Arvestades Droṇācārya tohutuid võimeid sõjakunstis, polnud Dhṛṣṭadyumna kuigi oluliseks takistuseks teel võidule, kuid selles armees oli palju teisi, keda tasus karta. Duryodhana mainib neid kui suuri komistuskive teel võidule, sest igaüks neist oli sama kartustäratav kui Bhīma ja Arjuna. Ta teadis, milline on Bhīma ja Arjuna jõud ning seetõttu võrdleski ta teisi nende kahega.

Duryodhana nimetab siin erakordsete võimetega kangelasi, kes on parajasti lahingusse astumas ning kes kõik on lahingutes alati võidukad olnud. Vikarṇa on Duryodhana vend, Aśvatthāmā on Droṇācārya poeg ning Saumadatti ehk Bhūriśravā on kuningas Bāhlīkase poeg. Karṇa on Arjuna poolvend, kelle Kuntīdevī sünnitas enne kuningas Pāṇḍuga abiellumist. Kṛpācārya kaksikõde abiellus Droṇācāryaga.

Mis puutub teistesse sõdalastesse nagu Jayadratha, Kṛtavarmā ja Śalya, siis on nad kõik valmis Duryodhana eest oma elu andma. Teisisõnu öeldes järeldatakse juba siin, et ühinenuna patuse Duryodhanaga ootab neid kõiki Kurukṣetra lahingus ees hukkumine. Duryodhana ise oli loomulikult kindel oma võidus, lootes eespool nimetatud sõprade ühendatud jõule.

Siinkohal võrdleb Duryodhana osapoolte jõudu. Tema hinnangul on tema armee jõud mõõtmatu, kuna seda kaitseb hoolikalt suurimate kogemustega kindral – vanaisa Bhīṣma. Samas leiab ta, et Pāṇḍavate jõud on piiratud, sest neid kaitseb vähem kogenud kindral Bhīma, kes on Bhīṣma kõrval kui tühi koht. Duryodhana oli Bhīmat alati vihanud, sest ta teadis väga hästi, et kui ta kunagi peaks surema, siis saab see toimuda vaid Bhīma käe läbi. Kuid samal ajal oli ta Bhīṣma kohaloleku tõttu kindel oma võidus, kuna viimane oli kahtlemata parim kindral. Ta oli kindlalt veendunud, et ta väljub lahingust võidukana.

Duryodhana, olles kiitnud Bhīṣma vägevust, mõtles seejärel, et teised võisid end sellise ütluse järel tunda vähem tähtsatena, ning seetõttu üritas ta viimaste sõnadega temale omasel diplomaatilisel teel olukorda tasakaalustada. Ta rõhutas siiski, et suurim kangelane on kahtlemata Bhīṣmadeva, kuid kuna viimane oli juba vana mees, siis tuli igaühel pöörata erilist tähelepanu tema igakülgsele kaitsmisele. Ka Bhīṣma võis lahingusse astuda ning sel juhul võinuks vaenlane tema kasvõi ühelt küljelt kaitseta jätmise koheselt ära kasutada. Seetõttu oli oluline, et kõik teised kangelased ei lahkuks strateegia kohaselt neile määratud kohtadelt ega võimaldaks vaenlasel nende ühist ründerivi lõhkuda. Duryodhana tunnetas selgelt, et Kurude võit sõltus üksnes Bhīṣmadeva kohalolekust. Ta oli kindel, et Bhīṣmadeva ja Droṇācārya teda lahingus igakülgselt toetavad, sest ta mäletas, et nad polnud öelnud sõnagi Arjuna naise Draupadī kaitseks, kui viimane oli abitus olukorras pöördunud nende poole palvega seada jalule õiglus, kui teda püüti kõikide suurte väejuhtide juuresolekul alasti kiskuda. Ehkki ta teadis, et need kaks kindralit tundsid teatud kiindumust Pāṇḍavate suhtes, lootis ta, et nad loobuvad nüüd sellest täielikult, nii nagu nad olid seda teinud hasartmängu ajal.

Kuru dünastia esiisa mõistis väga hästi oma lapselapse Duryodhana südame sisemist loomust ning loomupärasest kaastundest püüdis ta teda rõõmustada, puhudes väga valjult oma merikarpi, nagu see oli kohane lõvi võimu omavale vägilasele. Kaudselt teatas ta aga merikarbi sümboli läbi oma lapselaps Duryodhanale, et viimasel polnud selles lahingus mingit võidu lootust, sest Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa asus vastaspoolel. Kuid ometigi oli tema kohuseks lahingut juhtida ning selles suhtes ei lubanud ta endale mingeid järeleandmisi.

Erinevalt Bhīṣmadeva merikarbist kirjeldatakse Kṛṣṇa ja Arjuna poolt puhutud merikarpe kui transtsendentaalseid. Nende transtsendentaalsete merikarpide helid kinnitasid, et vastaspoolel pole mingeid võiduvõimalusi, sest Kṛṣṇa oli Pāṇḍavate poolel. Jayas tu pāṇḍu-putrāṇāṁ yeṣāṁ pakṣe janārdanaḥ. Võit on alati selliste inimestega nagu Pāṇḍu pojad, sest nad suhtlevad Jumal Kṛṣṇaga. Ja millal iganes ja kus iganes viibib Jumal, on koos Temaga ka õnnejumalanna, sest õnnejumalanna ei lahku oma abikaasast kunagi. Seetõttu ootasid Arjunat edu ja võit, mida märkisid ka Viṣṇu ehk Jumal Kṛṣṇa merikarbist tõusnud transtsendentaalsed helid. Lisaks sellele oli sõjavanker, millel kaks sõpra istusid, kingitus Arjunale Agnilt (tulejumalalt) ning see tähendas, et selle sõjavankriga võidetakse kõik vastased ükskõik, kus kolmes maailmas.

Jumal Kṛṣṇale viidatakse selles värsis kui Hṛṣikeśale põhjusel, et Ta on kõikide meelte omanik. Elusolendid on Tema lahutamatud osakesed ning seega on ka elusolendite meeled Tema meelte lahutamatud osakesed. Impersonalistid ei suuda elusolendite meelte olemasolu selgitada ning seetõttu püüavad nad alati kirjeldada kõiki elusolendeid meeltetute või impersonaalsetena. Kuid Jumal, kes asetseb iga elusolendi südames, juhib nende meeli. See, kuidas Ta seda teeb, sõltub sellest, kuivõrd on elusolend Temale alistunud. Näiteks puhastel pühendunutel kontrollib Jumal otseselt kõiki nende meeli. Siin, Kurukṣetra lahinguväljal, kontrollib Jumal otseselt Arjuna transtsendentaalseid meeli ning sellest ka Tema nimi Hṛṣīkeśa. Jumal omab erinevaid nimesid vastavalt Tema erinevatele tegudele. Näiteks tuleneb Tema nimi Madhusūdana sellest, et Ta tappis deemon Madhu; Tema nimi Govinda sellest, et Ta pakub naudingut lehmadele ning meeltele; Tema nimi Vāsudeva sellest, et Ta ilmus Vasudeva pojana; Tema nimi Devakī-nandana sellest, et Ta aktsepteeris Devakīt kui Oma ema; Tema nimi Yaśodā-nandana sellest, et Ta pühendas Oma lapsepõlvemängud Yaśodāle Vṛndāvanas; Tema nimi Pārtha-sārathi sellest, et Ta oli Oma sõbra Arjuna kaarikujuhiks. Ning siinkohal nimetatakse Teda Hṛṣīkeśaks, kuna Ta andis Kurukṣetra lahinguväljal juhiseid Arjunale.

Arjunale viidatakse selles värsis kui Dhanañjayale põhjusel, et ta aitas oma vanemal vennal koguda varandust, kui kuningas erinevate ohvritalituste sooritamise tarvis makse nõudis. Samamoodi on Bhīma tuntud Vṛkodara nime all, sest ta sõi sama ohjeldamatult nagu ta sooritas vägitegusid (näiteks ta tappis deemon Hiḍimba). Seega olid erinevate Pāṇḍavate pool võidelnud isiksuste, eesotsas Jumala, poolt puhutud merikarpide helid sõduritele väga innustavad. Vastaspool ei omanud aga selliseid eeliseid nagu Jumal Kṛṣṇa, kõrgeima juhtija, ja õnnejumalanna enda poolel omamine. Nende kaotus oli juba ette määratud – see oligi sõnum, mida merikarpide helid kuulutasid.

Sañjaya avaldas kuningas Dhṛtarāṣṭrale väga viisakalt arvamust, et tema arutut toimimisviisi – petta Pāṇḍu poegi ja upitada troonile, kuningriigi etteotsa oma pojad – ei saa pidada kuigi kiiduväärseks. Märgid juba näitasid, et selles suures lahingus saab hukka kogu Kuru dünastia. Kõik kohalolijad alates esiisa Bhīṣmast ja lõpetades tema lastelaste nagu Abhimanyu ja paljude teistega, sealhulgas paljude maailma riikide kuningatega, olid määratud hukkuma. Ning kogu selle katastroofi põhjustas kuningas Dhṛtarāṣṭra, kes pani aluse poliitikale, mida tema pojad järgisid.

Kui Bhīṣma ja teised Duryodhana poolel seisnud sõdalased puhusid oma merikarpe, ei omanud nende tekitatud heli Pāṇḍavate südametele erilist mõju. Mitte midagi sellist pole kordagi mainitud. Küll aga öeldakse selles värsis, et Pāṇḍavate poolel võidelnute poolt puhutud merikarpidest tõusnud heli purustas Dhṛtarāṣṭra poegade südamed. See toimus tänu Pāṇḍavatele ning nende usule Jumal Kṛṣṇasse. See, kes leiab varju Kõigekõrgema Jumala juures, ei pea enam midagi kartma, ja seda isegi keset suurimat häda ning viletsust.

Lahing oli kohe algamas. Ülaltoodud ütlusest võib mõista, et Pāṇḍavate armee, mille otseseks juhiks lahinguväljal oli Jumal Kṛṣṇa, ootamatut ülesrivistusskeemi nähes lõid Dhṛtarāṣṭra pojad kartma. Hanumāni kujutis Arjuna lipul oli veel üks märk Pāṇḍavate võidust, sest Hanumān oli olnud Jumal Rāma abistajaks Rāma ja Rāvaṇa vahelises võitluses, millest võitjana väljus Jumal Rāma. Nüüd olid Arjunal sõjavankris abiks nii Hanumān kui ka Rāma. Jumal Kṛṣṇa on Rāma Ise ning kõikjal, kus viibib Jumal Rāma, seal viibivad ka Tema igavene teener Hanumān ja Tema igavene kaasa, õnnejumalanna Sītā. Seepärast polnud Arjunal põhjust ühegi vaenlase ees hirmu tunda. Ning lisaks kõigele andis talle juhendeid kõikide meelte valitseja Jumal Kṛṣṇa isiklikult. Seega olid Arjunal lahingus toimimiseks käepärast kõik parimad nõuanded. Sellised Jumala poolt Oma igavesele pühendunule loodud soodsad tingimused olid kindla võidu märgiks.

Ehkki Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, rakendas Ta Oma põhjendamatust armulikkusest End Oma sõbra teenimisse. Ta ei murra kunagi truudust Oma pühendunutele ning seetõttu pöördutaksegi siin Tema kui eksimatu poole. Vankrijuhina tuli Tal toimida Arjuna korralduste kohaselt ning kuna Ta ei kahelnud neid korraldusi täites hetkegi, pöördutakse siin Tema kui eksimatu poole. Ehkki Ta oli võtnud vastu Oma pühendunu vankrijuhi positsiooni, ei mõjutanud see mingilgi määral Tema kui kõigekõrgema isiksuse positsiooni. Kṛṣṇa on kõikides olukordades ja alati Jumala Kõrgeim Isiksus, Hṛṣīkeśa, kõikide meelte valitseja. Suhted Jumala ja Tema teenri vahel on transtsendentaalsed ja täis armastust. Jumala teener on alati valmis Jumalat teenima ning samamoodi otsib Jumal pidevalt võimalust Oma pühendunu teenimiseks. Oma puhta pühendunu korralduste täitmine pakub Talle suuremat naudingut kui korralduste andmine. Kuna Jumal on kõige valitseja, järgivad tegelikult kõik Tema korraldusi ning keegi ei saa panna Teda oma tahte järgi toimima. Kui aga juhtub, et Tema puhas pühendunu annab Talle korraldusi, tunneb Ta sellest transtsendentaalset naudingut, ehkki kõikides olukordades on eksimatuks valitsejaks ikkagi Tema.

Jumala puhta pühendununa polnud Arjunal vähimatki soovi astuda võitlusse oma onupoegade ja vendade vastu, kuid Duryodhana kangekaelne vastuseis rahumeelseteks läbirääkimisteks sundis teda seda siiski tegema. Seepärast oligi ta murelik ning soovis näha, kes kõrgelseisvatest isiksustest olid Kurukṣetra lahinguväljale võitlema tulnud. Ehkki enam polnud mingit lootust rahu sõlmida, soovis ta siiski lahinguväljale saabunuid veel kord näha ja veenduda, kuivõrd nad soovisid seda mõttetut sõda valla päästa.

Oli avalik saladus, et Duryodhana tahtis koos oma isa Dhṛtarāṣṭraga tehtud kurjade plaanide abil Pāṇḍavate kuningriiki enda võimu alla anastada. Seetõttu pidid kõik nende poolega ühinenud sõdalased omama samasugust meelestatust. Arjuna tahtis enne lahingu algust lihtsalt näha, kes need inimesed olid, kuid tal polnud vähimatki kavatsust püüda veenda neid rahuläbirääkimistele. Oli samuti tõsi, et ta tahtis neid näha teadmaks, millistele jõududele tuleb tal vastu astuda, ehkki ta oli küllaltki kindel oma võidus, sest Kṛṣṇa oli tema kõrval.

Selles värsis viidatakse Arjunale kui Guḍākeśāle. Guḍākā tähendab uni ning seda, kes suudab alistada une, nimetatakse Guḍākeśaks. Uni tähendab seejuures ka teadmatust. Seega alistas Arjuna Kṛṣṇaga sõbrustamise läbi nii une kui ka teadmatuse. Olles suur Kṛṣṇa pühendunu, ei suutnud ta Kṛṣṇat hetkekski unustada, sest selline on pühendunu loomus. Nii magades kui ka ärkvel olles mõtleb Jumala pühendunu alati Kṛṣṇa nimest, kujust, omadustest ja mängudest. Sedasi alistab pühendunu nii une kui ka teadmatuse lihtsalt pidevalt Kṛṣṇast mõeldes. Seda nimetataksegi Kṛṣṇa teadvuseks ehk samādhiks. Hṛṣīkeśana ehk iga elusolendi kõikide meelte ja mõistuse kontrollijana mõistis Kṛṣṇa, miks Arjuna palus Tal sõjavankri kahe armee vahele juhtida. Seepärast tegigi Ta seda ning lausus järgmist.

Kõikide elusolendite Ülihingena mõistis Jumal Kṛṣṇa, mis toimus Arjuna mõtteis. Nime Hṛṣīkeśa kasutus märgib antud kontekstis seda, et Kṛṣṇa teadis kõike. Sama oluline on ka nime Pārtha (Kuntī ehk Pṛthā poeg) kasutus Arjuna kohta. Sõbrana tahtis Kṛṣṇa Arjunale teatada, et kuna Arjuna oli Pṛthā, Kṛṣṇa Enda isa Vasudeva õepoeg, oli Ta nõustunud olema Arjunale vankrijuhiks. Mida aga mõtles Kṛṣṇa, kui lausus: „Vaata vaid kõiki Kurusid!" Tahtis Arjuna siis loobuda võitlemast? Seda poleks Kṛṣṇa Oma tädi Pṛthā pojalt eales oodanud. Sel viisil sõbralikult naljatledes ennustas Jumal ette Arjuna meeleseisundit.

Arjuna nägi lahinguväljal oma erinevaid sugulasi. Ta nägi seal selliseid isiksusi nagu Bhūriśravā, kes oli tema isa kaasaegne, vanaisasid Bhīṣmat ja Somadattat, õpetajaid nagu Droṇācārya ja Kṛpācārya, emapoolseid onusid nagu Śalya ja Śakuni, vendi nagu Duryodhana, poegi nagu Lakṣmaṇa, sõpru nagu Aśvatthāmā, heasoovijaid nagu Kṛtavarmā jne. Ta nägi, et mõlema armee ridades seisis rohkelt tema sõpru.

Iga inimene, kes on siiralt pühendunud Jumalale, omab kõiki häid omadusi, mida võib leida jumalikes isiksustes või pooljumalates, samas kui mittepühendunul selliseid omadusi pole, ükskõik kui kõrget haridust ja kultuursust ta materiaalsel tasandil ka omaks. Jumalakartliku inimesena valdaski Arjunat, oma sugulasi ja sõpru lahinguväljal vastastikku seismas nähes, sügav kaastunne. Mis puutub tema enda sõduritesse, siis tundis ta nende vastu kaastunnet juba enne, kuid nüüd, nähes ette vastaspoolel ülesrivistunute peatset surma, haaras teda kaastunne nendegi suhtes. Selliste mõtete ajel tundis ta, kuidas tema ihuliikmed värisema hakkasid ning kuidas ta suu kuivas. Kõigi kohalolijate lahingumeelsus hämmastas teda. Praktiliselt kogu suguvõsa, kõik tema veresugulased oli tulnud koos temaga võitlema. See rabas sellist siirast pühendunut nagu Arjuna. Ehkki seda käesolevas värsis ei nimetata, võib kujutleda, et Arjunal ei hakanud mitte ainult ihuliikmed värisema ja suu kuivama, vaid ta ka nuttis kaastundest. See kõik polnud tingitud mitte Arjuna nõrkusest, vaid tema heasüdamlikkusest, mis on omane igale puhtale Jumala pühendunule. Seepärast lausutaksegi:

„See, kes on vääramatult pühendunud Jumala Isiksusele, omab kõiki pooljumalate häid omadusi. Seevastu selline inimene, kes ei ole pühendunu, omab vaid teatud materiaalseid omadusi, mille väärtus on vähene. Seda seepärast, et selline inimene viibib mõistuse tasandil ning satub kahtlemata pimestava materiaalse energia ahvatluste ohvriks." (Bhāg. 5.18.12)

Keha võib väriseda ning juuksedki võivad tõusta püsti kahel põhjusel. Selline nähtus võib leida aset kas suures vaimses ekstaasis või materiaalsetest tingimustest põhjustatud suurest hirmust. Transtsendentaalse eneseteadvustamise tasandil ei eksisteeri hirmu. Arjunal ilmnesid antud juhul need sümptomid materiaalsest hirmust, nimelt hirmust elu kaotamise ees. Seda kinnitavad ka teised sümptomid, nagu see, et ta muutus niivõrd rahutuks, et laskis oma kuulsal vibul Gāṇḍīval käest libiseda, ning kuna süda põles tal sees, tundis ta, nagu põleks tal nahk. Kõik need tundmused tulenesid materialistlikust elukäsitlusest.

Rahutuse tõttu ei suutnud Arjuna enam kauemaks lahinguväljale jääda ning ta oli oma meelenõrkusest teadvust kaotamas. Liigne kiindumus materiaalsetesse asjadesse on see, mis ajab inimese sellisesse segadusse. Bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt. „Selline hirm ja mõistuse tasakaalutus saab osaks inimestele, kes on materiaalsetest tingimustest liialt tugevasti mõjutatud." (Bhāg. 11.2.37) Arjuna nägi lahinguväljal ette vaid valu ning kõige pahupidi pööramist – ta leidis, et isegi vaenlaste üle võidu saavutamine ei teeks teda õnnelikuks. Antud värsis on olulised sõnad nimittāni ja viparītāni. Kui inimene näeb ette vaid nurjumisi, siis küsib ta endalt: „Miks olen ma siin?" Igaüks on huvitatud iseendast ja oma heaolust. Kedagi ei huvita Kõrgeim Mina. Kṛṣṇa soovil ilmutab Arjuna teadmatust elusolendi tegeliku „mina" tõelistest soovidest, mis on seotud Viṣṇu ehk Kṛṣṇaga. Tingimustest sõltuvad hinged on oma tegelikud soovid unustanud ning seetõttu kannatavadki mateeria valuhoopide käes. Arjuna arvas, et võit selles lahingus põhjustaks talle vaid kurbust.

Teadmata, et igaühe tegelik heaolu on seotud Viṣṇuga (ehk Kṛṣṇaga), on tingimustest sõltuvad hinged meelitatud kehalistest suhetest, lootes seeläbi õnneni jõuda. Sellise pimeda elukäsitluse tõttu unustavad nad koguni materiaalse õnne põhjused. Arjuna näib antud hetkel olevat aga unustanud isegi kṣatriya moraalikoodeksi. Öeldakse, et vaid kahte laadi inimesed väärivad võimsale ja säravale Päikesele jõudmist: esiteks kṣatriyad, kes hukkuvad lahinguväljal Kṛṣṇa isiklike juhiste järgi toimides, ning teiseks need, kes on omaks võtnud loobumusliku elu printsiibid ja täielikult pühendunud vaimse kultuuri viljelemisele. Arjuna on aga tõrges tapma oma vaenlasigi, rääkimata siis oma sugulastest. Ta arvab, et tappes oma sugulased, ei ole tema elus enam mingit õnne ning seetõttu tahab ta keelduda võitlemast, sarnaselt inimesele, kes tundmata nälga ei kipu toitu valmistama. Arjuna on hetkel otsustanud minna ära metsa ning elada pettunult üksildast elu. Kṣatriyana on tal aga eluks vaja kuningriiki, sest kṣatriya ei saa hõivata end ühegi teise tegevusega peale kuningriigi juhtimise. Arjunal aga pole kuningriiki. Tema ainus võimalus omandada kuningriik on võidelda oma onupoegade ja vendadega, et võita tagasi kuningriik, mille isa talle pärandas. Seda ei taha Arjuna aga teha. Ning seepärast arvab ta, et on valmis minema metsa, üksikusse paika, jätkama oma pettumusest tulvil elu.

Arjuna pöördub selles värsis Kṛṣṇa poole nimega Govinda põhjusel, et Kṛṣṇa on kõikide lehmade ja meelte naudingute allikas. Kasutades seda tähelepanuväärset sõna, viitab Arjuna asjaolule, et Kṛṣṇa peaks mõistma, mis rahuldaks Arjuna meeli. Kuid Govinda ülesandeks pole mitte meie meelte rahuldamine. Kui me püüame rahuldada Govinda meeli, rahulduvad meie meeled iseenesest. Materiaalses maailmas tahavad kõik rahuldada iseenda meeli ning soovivad teha Jumalast vastavate soovide täitjat. Jumal rahuldab elusolendite meeli just niivõrd, kuivõrd nad seda väärivad, mitte aga vastavalt elusolendite eneste himudele. Kui aga inimene valib vastupidise tee, s.t. kui ta püüab rahuldada Govinda meeli, soovimata vähimalgi määral oma meelte rahuldamist, siis täituvad Govinda armulikkuse läbi kõik elusolendi soovid. Arjuna tugev kiindumus oma suguvõsa ja perekonna vastu ilmneb siin osaliselt tänu Arjuna loomulikule kaastundele nende suhtes. Seetõttu polegi ta valmis võitlusse astuma. Kõik tahavad esitleda oma rikkusi sõpradele ja sugulastele, kuid Arjuna kardab, et kui kõik ta sõbrad ja sugulased lahinguväljal surma saavad, pole tal pärast võitu oma külluslikku varandust enam kellegagi jagada. See on tüüpiline materialistlik elukäsitlus. Transtsendentaalne elu on aga teistsugune. Kuna pühendunu tahab täita Jumala soove, võib ta Jumala soovi kohaselt Tema teenimiseks vastu võtta kõikvõimalikke rikkusi, ent Jumala tahte vastaselt ei tohiks pühendunu võtta vastu viiesendistki. Arjuna ei tahtnud oma sugulasi tappa ning soovis, et kui selleks on vajadus, teeks Kṛṣṇa seda Ise. Sel hetkel Arjuna ei teadnud veel, et tegelikult oli Kṛṣṇa nad kõik juba tapnud, ammu enne nende lahinguväljale saabumist, ning temast pidi saama ainult Kṛṣṇa tööriist. See tõsiasi avaldatakse järgnevates peatükkides. Siira pühendununa ei soovinud Arjuna oma petistest onupoegadele ja vendadele kätte maksta, kuid see oli Jumala plaan, et kõik nad pidid hukkuma. Jumala pühendunu ei ihalda väärititoiminule kätte maksta, kuid Jumal ei salli lurjuste poolt pühendunute vastu sooritatud kuritegusid. Jumal võib andestada sellele, kes on teinud kurja Talle Endale, kuid Ta ei andesta kellelegi, kes on teinud kurja Tema pühendunutele. Seepärast oligi Jumal otsustanud tappa sellised lurjused, ehkki Arjuna tahtis neid välja vabandada.

Vedakirjanduse kohaselt on olemas kuut laadi kurjategijaid: (1) mürgitajad, (2) maja süütajad, (3) eluohtlike relvadega ründajad, (4) rikkuste varastajad, (5) teistele kuuluva maa anastajad ning (6) teise mehe naise röövijad. Sellised kurjategijad tuleb koheselt tappa ning nende tapmist ei saa pidada patuks. Selliste kurjategijate tapmist ei saa lugeda vääriti toimimiseks ka tavaliste inimeste puhul, kuid Arjuna ei olnud tavaline inimene. Tal olid pühaku omadused ning seetõttu tahtis ta ka kurjategijaid kohelda vastavalt nendele omadustele. Kuid selline pühaklikkus pole kohane kṣatriyale. Ehkki riigijuhtimises vastutavat kohta omav inimene peab omama pühaku omadusi, ei tohi ta käituda argpükslikult. Jumal Rāma oli näiteks sedavõrd pühaklik, et inimesed ihaldavad veel praegugi elada Tema kuningriigis, mida nimetatakse rāma-rājyaks, kuid Jumal Rāma ei käitunud kunagi argpükslikult. Kui Rāvaṇa oli sooritanud kuriteo Rāma vastu, röövides Rāma naise Śītā, andis Jumal Rāma Rāvaṇale sellise õppetunni, millesarnast maailma ajaloos teist ei leidu. Arjuna puhul tuleb siiski arvestada ka kurjategijate eripärast staatust – nad olid tema enda vanaisa, õpetaja, sõbrad, pojad, pojapojad jne. Sel põhjusel arvaski Arjuna, et ta ei peaks rakendama karme meetodeid, mis olid kohased tavalistele kurjategijatele. Lisaks sellele soovitatakse pühaku omadustega inimestel kõik andestada. Sellised nõuanded on pühaku omadustega inimestele suurema tähtsusega kui poliitilised vajadused. Arjuna pidas religioossest vaatenurgast ja pühaku käitumisnormidest lähtudes paremaks oma sugulastele andestada, mitte aga neid poliitilistel põhjustel tappa. Seega ei pidanud ta õigeks oma sugulaste tapmist ainult ajaliku kehalise õnne nimel. Lõppude lõpuks ei oleks ju ka lahingu võitmise läbi saavutatavad kuningriigid ja naudingud igavesed ning miks peakski ta siis riskima oma elu ja lunastuseni jõudmisega omaenda sugulasi tapma minnes? Sellega seoses on märkimisväärne, et Arjuna pöördub antud värsis Kṛṣṇa poole nimega Mādhava, viidates Temale kui õnnejumalanna abikaasale. Ta tahtis rõhutada, et Kṛṣṇa kui õnnejumalanna abikaasa ei tohiks sundida Arjunat toimima viisil, mis lõppkokkuvõttes tooks kaasa vaid õnnetust. Kuid Kṛṣṇa ei too õnnetust kellelegi, rääkimata Oma pühendunutest.

Kṣatriyale ei soovitata lahingust või õnnemängust keelduda, kui rivaalitsev pool talle vastava ettepaneku peaks tegema. Omades sellist kohustust, ei saanud Arjuna võitlemisest keelduda, sest Duryodhana oma kaaslastega oli selleks ettepaneku teinud. Seepärast arvas Arjuna, et vastaspool võib-olla ei mõista sellise väljakutse tagajärgi. Arjuna aga mõistis selle julmi tagajärgi ega saanud seepärast väljakutset vastu võtta. Kohustusi tuleb täita vaid siis, kui sellel on head tagajärjed. Vastupidisel juhul pole keegi kohustatud ettekirjutatud käitumisnormi järgima. Arvestades kõiki neid poolt- ja vastuargumente, otsustas Arjuna lahingusse mitte astuda.

Varṇāśrama tavade kohaselt eksisteerib mitmeid religioosseid printsiipe, mis aitavad suguvõsa liikmetel õigel teel edasi liikuda ja vaimsete väärtusteni jõuda. Selliste puhastavate protsesside läbi viimise eest, mis leiavad aset sünnist surmani, vastutavad suguvõsa vanemad liikmed. Kuid vanemate liikmete surres võivad suguvõsas sellised puhastavate rituaalide traditsioonid katkeda ning allesjäävad suguvõsa nooremad liikmed võivad omaks võtta ateistlikud kombed ja kaotada seeläbi võimaluse jõuda vaimse lunastuseni. Seepärast ei tohiks suguvõsa vanemaid liikmeid mitte mingil juhul tappa.

Jumalakartlikud ühiskonnaliikmed on olulisimaks printsiibiks, mis tagavad elus rahu, õitsengu ja vaimse arengu. Varṇāśrama religioossed printsiibid on kujundatud nii, et jumalakartlikud inimesed oleksid ühiskonnas valdavad, et seeläbi edendada riigi ja ühiskonna üldist vaimset arengut. Rahvastiku selline koosseis sõltub aga naissoo kõlbelisusest ja truudusest. Nii nagu lapsed on eksiteele juhtimisele väga altid on ka naissugu väga aldis manduma. Seepärast vajavad nii lapsed kui ka naised suguvõsa vanemate liikmete poolset kaitset. Olles hõivatud paljude religioossete toimingutega, ei lase nad end abielurikkumisele meelitada. Cāṇakya Paṇḍita kinnituste kohaselt ei ole naised reeglina väga arukad, ning seetõttu ka mitte eriti usaldusväärsed. Seepärast peavad nad suguvõsa traditsioonide läbi olema alati hõivatud erinevate religioossete toimingutega, ning sel viisil sünnivad nende kõlbelisuse ja pühendumuse läbi jumalakartlikud inimesed, kes suudavad jätkata varṇāśrama süsteemi kohast elu. Sellise varṇāśrama- dharma kadumisel hakkavad naised vabalt käituma ja meestega suhtlema, mis annab vaba voli abielurikkumisteks, millest omakorda võivad sündida soovimatud järglased. Ka vastutustundetud mehed provotseerivad ühiskonnas abielurikkumisi, misläbi sündinud soovimatud järglased toovad inimkonnale kaasa sõdade ja taudide puhkemise ohu.

Vastavalt karmaliste tegevuste reeglitele tuleb suguvõsa esivanematele regulaarselt sööki ja vett pakkuda. Seda tehakse Viṣṇu kummardamise läbi, sest süües Viṣṇule pakutud toidu ülejääke, vabanetakse kõikide pattude järelmõjudest. Võib juhtuda, et suguvõsa esivanemad kannatavad mitmet laadi pattude järelmõjude käes, ning mõnikord ei saa mõned neist isegi uut jämedakoelist materiaalset keha omandada, olles sunnitud jääma vaimuna peenekoelisse kehasse. Kui aga järeltulijad pakuvad prasādamit ka esivanematele, võivad viimased vabaneda vaimuna eksisteerimisest või muusugusest haletsusväärsest elust. Sellise abi osutamine esivanematele on suguvõsa traditsioon ning nendel, kes ei ela pühendumuslikku elu, soovitatakse selliseid rituaale täpselt järgida. Sellel, kes elab aga pühendumuslikku elu, pole selliseid toiminguid vajalik sooritada. Tema saab lihtsa pühendunud teenimise läbi vabastada kõikvõimalikest hädadest sadu ja tuhandeid esivanemaid. Seda kinnitatakse meile „Bhāgavatamis" (11.5.41):

„Igaüks, kes on leidnud varju Mukunda, vabanemise andja, lootosjalgade juures, loobununa kõikidest teistest kohustustest ning suhtudes valitud teesse täie tõsidusega, ei oma enam mingeid kohustusi ei pooljumalate, tarkade, teiste elusolendite, suguvõsa, inimkonna või esivanemate ees." Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimine täidab automaatselt ka kõikide teiste kohustuste täitmise funktsiooni.

Sanātana-dharma ehk varṇāśrama-dharma alusel loodud ja neljal inimklassil põhinev ühiskonna ülesehitus koos perekondade heaolule suunatud programmidega seavad eesmärgiks inimeste lõpliku lunastuse. Seepärast toob sanātana-dharma traditsioonide rikkumine vastutustundetute juhtide poolt ühiskonnas kaasa täieliku kaose, mille tulemusena inimesed unustavad elu eesmärgi – Viṣṇu. Selliseid juhte võib nimetada pimedateks ning inimesed, kes neid järgivad, suunduvad kahtlemata kaosesse.

Arjuna ei põhjenda oma seisukohta mitte isiklikust kogemusest lähtudes, vaid toetudes teadmistele, mida ta on kuulnud autoriteetidelt. See on meetod tõeliste teadmiste omandamiseks. Inimene ei saa jõuda tegelike teadmisteni ilma nende inimeste abita, kes on juba nende teadmisteni jõudnud. Vastavalt varṇāśrama ühiskonna elukorraldusele eksisteerib süsteem, mille kohaselt peab inimene enne surma läbi tegema oma patuste tegude lunastamise protsessi. See, kes on pidevalt sooritanud patuseid tegusid, peab toimima prāyaścitta lunastusprotsessi kohaselt. Vastasel juhul sünnib ta järgmistes eludes kahtlemata põrguplaneetidel, kus tal tuleb oma patuste tegude tagajärjel haletsusväärset elu taluda.

Egoistlikest motiividest juhituna võib inimene sooritada nii suurt pattu nagu omaenda venna, isa või ema tapmine. Sellekohaseid näiteid võib maailma ajaloost leida mitmeid. Kuid Arjuna, pühaku omadustega Jumala pühendunu, on alati teadlik moraalikoodeksist ning teeb seetõttu kõik võimaliku, et taoliste tegude sooritamisest hoiduda.

Vastavalt kṣatriya lahingupidamise printsiipidele on tavaks, et relvitut ja vastupanu mitte osutavat vaenlast ei rünnata. Arjuna aga otsustas, et kui vaenlane teda sellises täbaras olukorras ka ründaks, ei astuks ta ikkagi lahingusse. Ta ei arvestanud, kuivõrd veendunud oli vastaspool oma otsuses võidelda. Kõik need seisukohad tulenevad Arjuna heasüdamlikkusest, mis on omane Jumala suurele pühendunule.

Vaadeldes vaenlase seisukorda, oli Arjuna vankril püsti seisnud, kuid ta mõistus mattus sedavõrd muresse, et ta heitis oma vibu ja nooled kõrvale ning istus taas vankrile. Niisugune heatahtlik ja kaastundlik isiksus on Jumala pühendunud teenimise läbi võimeline vastu võtma teadmisi oma olemusest.