TEXT 36

Tekst

Text

pāpam evāśrayed asmān
hatvaitān ātatāyinaḥ
tasmān nārhā vayaṁ hantuṁ
dhārtarāṣṭrān sa-bāndhavān
sva-janaṁ hi kathaṁ hatvā
sukhinaḥ syāma mādhava

Synonyms

pāpam — pahe; eva — kindlasti; āśrayet — peab osaks langema; asmān — meile; hatvā — tapmise läbi; etān — kõik need; ātatāyinaḥ — kurjategijad; tasmāt — seepärast; na — mitte kunagi; arhāḥ — vääriv; vayam — meie; hantum — tapma; dhārtarāṣṭrān — Dhṛtaraṣṭra poegi; sa-bāndhavān — koos sõpradega; sva-janam — sugulased; hi — kindlasti; katham — kuidas; hatvā — tapmise läbi; sukhinaḥ — õnnelik; syāma — muutume; mādhava — oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa.

pāpam — Sünden; eva — gewiß; āśrayet — müssen kommen über; asmān — uns; hatvā — indem wir töten; etān — all diese; ātatāyinaḥ — Angreifer; tasmāt — daher; na — niemals; arhāḥ — verdienend; vayam — wir; hantum — zu töten; dhārtarāṣṭrān — die Söhne Dhṛtarāṣṭras; sabāndhavān — zusammen mit Freunden; sva-janam — Verwandten; hi — bestimmt; katham — wie; hatvā — durch Töten; sukhinaḥ — glücklich; syāma — werden wir werden; mādhava — o Kṛṣṇa, Gemahl der Glücksgöttin.

Translation

Me sooritame pattu, tappes need kurjategijad. Seepärast pole õige tegu tappa Dhṛtarāṣṭra poegi ja oma sõpru. Oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa, mida me küll selle läbi saavutaksime ning kuidas võiksime me omaenese sugulaste tapmise läbi õnnelikuks saada?

Sünde wird über uns kommen, wenn wir solche Angreifer töten. Daher ziemt es sich nicht für uns, die Söhne Dhṛtarāṣṭras und unsere Freunde zu töten. Was können wir schon gewinnen, o Kṛṣṇa, Gemahl der Glücksgöttin, und wie können wir glücklich sein, wenn wir unsere eigenen Verwandten töten?

Purport

Vedakirjanduse kohaselt on olemas kuut laadi kurjategijaid: (1) mürgitajad, (2) maja süütajad, (3) eluohtlike relvadega ründajad, (4) rikkuste varastajad, (5) teistele kuuluva maa anastajad ning (6) teise mehe naise röövijad. Sellised kurjategijad tuleb koheselt tappa ning nende tapmist ei saa pidada patuks. Selliste kurjategijate tapmist ei saa lugeda vääriti toimimiseks ka tavaliste inimeste puhul, kuid Arjuna ei olnud tavaline inimene. Tal olid pühaku omadused ning seetõttu tahtis ta ka kurjategijaid kohelda vastavalt nendele omadustele. Kuid selline pühaklikkus pole kohane kṣatriyale. Ehkki riigijuhtimises vastutavat kohta omav inimene peab omama pühaku omadusi, ei tohi ta käituda argpükslikult. Jumal Rāma oli näiteks sedavõrd pühaklik, et inimesed ihaldavad veel praegugi elada Tema kuningriigis, mida nimetatakse rāma-rājyaks, kuid Jumal Rāma ei käitunud kunagi argpükslikult. Kui Rāvaṇa oli sooritanud kuriteo Rāma vastu, röövides Rāma naise Śītā, andis Jumal Rāma Rāvaṇale sellise õppetunni, millesarnast maailma ajaloos teist ei leidu. Arjuna puhul tuleb siiski arvestada ka kurjategijate eripärast staatust – nad olid tema enda vanaisa, õpetaja, sõbrad, pojad, pojapojad jne. Sel põhjusel arvaski Arjuna, et ta ei peaks rakendama karme meetodeid, mis olid kohased tavalistele kurjategijatele. Lisaks sellele soovitatakse pühaku omadustega inimestel kõik andestada. Sellised nõuanded on pühaku omadustega inimestele suurema tähtsusega kui poliitilised vajadused. Arjuna pidas religioossest vaatenurgast ja pühaku käitumisnormidest lähtudes paremaks oma sugulastele andestada, mitte aga neid poliitilistel põhjustel tappa. Seega ei pidanud ta õigeks oma sugulaste tapmist ainult ajaliku kehalise õnne nimel. Lõppude lõpuks ei oleks ju ka lahingu võitmise läbi saavutatavad kuningriigid ja naudingud igavesed ning miks peakski ta siis riskima oma elu ja lunastuseni jõudmisega omaenda sugulasi tapma minnes? Sellega seoses on märkimisväärne, et Arjuna pöördub antud värsis Kṛṣṇa poole nimega Mādhava, viidates Temale kui õnnejumalanna abikaasale. Ta tahtis rõhutada, et Kṛṣṇa kui õnnejumalanna abikaasa ei tohiks sundida Arjunat toimima viisil, mis lõppkokkuvõttes tooks kaasa vaid õnnetust. Kuid Kṛṣṇa ei too õnnetust kellelegi, rääkimata Oma pühendunutest.

ERLÄUTERUNG: Gemäß den Veden gibt es sechs Arten von Angreifern: (1) ein Giftmörder; (2) ein Brandstifter; (3) jemand, der mit tödlichen Waffen angreift; (4) jemand, der fremdes Eigentum raubt; (5) jemand, der fremdes Land besetzt, und (6) jemand, der die Frau eines anderen entführt. Solche Angreifer sollten sofort getötet werden, und man begeht keine Sünde, wenn solche Angreifer das Leben verlieren. Für einen gewöhnlichen Menschen ist es durchaus angebracht, solche Angreifer zu töten; doch Arjuna war kein gewöhnlicher Mensch. Dem Charakter nach war er ein Heiliger, und deshalb wollte er sich ihnen gegenüber wie ein solcher verhalten. Aber diese Art von Heiligkeit ist nicht für einen kṣatriya bestimmt. Obwohl es notwendig ist, daß ein verantwortlicher Mensch in der Verwaltung eines Staates heilige Eigenschaften hat, sollte er kein Feigling sein. Śrī Rāma zum Beispiel war so fromm, daß die Menschen sogar noch heute danach streben, in Rāmas Königreich (rāma-rājya) zu leben. Aber Śrī Rāma zeigte nie auch nur die geringsten Anzeichen von Feigheit. Rāvaṇa war für Śrī Rāma ein Angreifer, da er dessen Frau, Sītā, entführte, doch Śrī Rāma erteilte ihm ausreichende Lehren, die in der Geschichte der Welt nicht ihresgleichen finden. In Arjunas Fall jedoch sollte man die besondere Art der Angreifer bedenken, denn es handelte sich um seinen eigenen Großvater, seinen Lehrer, seine Freunde, Söhne, Enkel usw. Ihretwegen dachte Arjuna, daß er nicht die schweren Schritte unternehmen sollte, die bei gewöhnlichen Angreifern notwendig sind. Außerdem wird heiligen Menschen angeraten zu verzeihen, eine Anweisung, die für sie wichtiger ist als jede politische Zwangslage. Arjuna war der Meinung, es sei besser, seinen Verwandten aus religiösen Gründen zu verzeihen und ein heiliges Verhalten zu bewahren, als sie aus politischen Erwägungen zu töten. Er war daher der Ansicht, daß solches Töten, nur um zeitweiligen, körperlichen Glücks willen, keinen Gewinn bringen würde. Schließlich sind Königreiche und andere auf solche Weise gewonnene materielle Freuden nicht beständig; warum sollte er also sein Leben und seine ewige Erlösung aufs Spiel setzen, indem er seine eigenen Verwandten tötete? Daß Arjuna Kṛṣṇa als „Mādhava“, Gemahl der Glücksgöttin, ansprach, ist in diesem Zusammenhang ebenfalls von Bedeutung. Er wollte darauf hinweisen, daß Kṛṣṇa als Gemahl der Glücksgöttin ihn nicht dazu verleiten solle, sich auf etwas einzulassen, was letztlich nur Unglück bringen würde. Kṛṣṇa jedoch bringt niemandem Unglück, vor allem nicht Seinen Geweihten.