Skip to main content

TEXT 36

VERSO 36

Tekst

Texto

pāpam evāśrayed asmān
hatvaitān ātatāyinaḥ
tasmān nārhā vayaṁ hantuṁ
dhārtarāṣṭrān sa-bāndhavān
sva-janaṁ hi kathaṁ hatvā
sukhinaḥ syāma mādhava
pāpam evāśrayed asmān
hatvaitān ātatāyinaḥ
tasmān nārhā vayaṁ hantuṁ
dhārtarāṣṭrān sa-bāndhavān
sva-janaṁ hi kathaṁ hatvā
sukhinaḥ syāma mādhava

Synonyms

Sinônimos

pāpam — pahe; eva — kindlasti; āśrayet — peab osaks langema; asmān — meile; hatvā — tapmise läbi; etān — kõik need; ātatāyinaḥ — kurjategijad; tasmāt — seepärast; na — mitte kunagi; arhāḥ — vääriv; vayam — meie; hantum — tapma; dhārtarāṣṭrān — Dhṛtaraṣṭra poegi; sa-bāndhavān — koos sõpradega; sva-janam — sugulased; hi — kindlasti; katham — kuidas; hatvā — tapmise läbi; sukhinaḥ — õnnelik; syāma — muutume; mādhava — oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa.

pāpam — vícios; eva — decerto; āśrayet — devem vir sobre; asmān — nós; hatvā — matando; etān — todos esses; ātatāyinaḥ — agressores; tasmāt — portanto; na — nunca; arhāḥ — merecendo; vayam — nós; hantum — matar; dhārtarāṣṭrān — os filhos de Dhṛtarāṣṭra; sa-bāndhavān — junto com os amigos; sva-janam — parentes; hi — decerto; katham — como; hatvā — matando; sukhinaḥ — felizes; syāma — nos tornaremos; mādhava — ó Kṛṣṇa, esposo da deusa da fortuna.

Translation

Tradução

Me sooritame pattu, tappes need kurjategijad. Seepärast pole õige tegu tappa Dhṛtarāṣṭra poegi ja oma sõpru. Oo, Kṛṣṇa, õnnejumalanna abikaasa, mida me küll selle läbi saavutaksime ning kuidas võiksime me omaenese sugulaste tapmise läbi õnnelikuks saada?

O pecado nos dominará se matarmos tais agressores. Portanto, não convém matarmos os filhos de Dhṛtarāṣṭra e nossos amigos. Que ganharíamos, ó Kṛṣṇa, esposo da deusa da fortuna, e como poderíamos ser felizes, matando nossos próprios parentes?

Purport

Comentário

Vedakirjanduse kohaselt on olemas kuut laadi kurjategijaid: (1) mürgitajad, (2) maja süütajad, (3) eluohtlike relvadega ründajad, (4) rikkuste varastajad, (5) teistele kuuluva maa anastajad ning (6) teise mehe naise röövijad. Sellised kurjategijad tuleb koheselt tappa ning nende tapmist ei saa pidada patuks. Selliste kurjategijate tapmist ei saa lugeda vääriti toimimiseks ka tavaliste inimeste puhul, kuid Arjuna ei olnud tavaline inimene. Tal olid pühaku omadused ning seetõttu tahtis ta ka kurjategijaid kohelda vastavalt nendele omadustele. Kuid selline pühaklikkus pole kohane kṣatriyale. Ehkki riigijuhtimises vastutavat kohta omav inimene peab omama pühaku omadusi, ei tohi ta käituda argpükslikult. Jumal Rāma oli näiteks sedavõrd pühaklik, et inimesed ihaldavad veel praegugi elada Tema kuningriigis, mida nimetatakse rāma-rājyaks, kuid Jumal Rāma ei käitunud kunagi argpükslikult. Kui Rāvaṇa oli sooritanud kuriteo Rāma vastu, röövides Rāma naise Śītā, andis Jumal Rāma Rāvaṇale sellise õppetunni, millesarnast maailma ajaloos teist ei leidu. Arjuna puhul tuleb siiski arvestada ka kurjategijate eripärast staatust – nad olid tema enda vanaisa, õpetaja, sõbrad, pojad, pojapojad jne. Sel põhjusel arvaski Arjuna, et ta ei peaks rakendama karme meetodeid, mis olid kohased tavalistele kurjategijatele. Lisaks sellele soovitatakse pühaku omadustega inimestel kõik andestada. Sellised nõuanded on pühaku omadustega inimestele suurema tähtsusega kui poliitilised vajadused. Arjuna pidas religioossest vaatenurgast ja pühaku käitumisnormidest lähtudes paremaks oma sugulastele andestada, mitte aga neid poliitilistel põhjustel tappa. Seega ei pidanud ta õigeks oma sugulaste tapmist ainult ajaliku kehalise õnne nimel. Lõppude lõpuks ei oleks ju ka lahingu võitmise läbi saavutatavad kuningriigid ja naudingud igavesed ning miks peakski ta siis riskima oma elu ja lunastuseni jõudmisega omaenda sugulasi tapma minnes? Sellega seoses on märkimisväärne, et Arjuna pöördub antud värsis Kṛṣṇa poole nimega Mādhava, viidates Temale kui õnnejumalanna abikaasale. Ta tahtis rõhutada, et Kṛṣṇa kui õnnejumalanna abikaasa ei tohiks sundida Arjunat toimima viisil, mis lõppkokkuvõttes tooks kaasa vaid õnnetust. Kuid Kṛṣṇa ei too õnnetust kellelegi, rääkimata Oma pühendunutest.

Segundo os preceitos védicos, há seis classes de agressores: (1) aquele que ministra veneno; (2) aquele que ateia fogo a uma casa; (3) aquele que ataca com armas mortais; (4) aquele que saqueia bens; (5) aquele que ocupa a terra de outrem; e (6) aquele que rapta uma esposa. Tais agressores devem ser mortos imediatamente, e não se incorre em pecado matando tais agressores. Semelhante extermínio de agressores condiz muito bem com qualquer homem comum, mas Arjuna não era uma pessoa comum. Seu caráter era santo, e portanto, diante deles, queria portar-se com santidade. Todavia, esta espécie de santidade não é para um kṣatriya. Embora um homem responsável encarregado da administração de um Estado precise ser santo, ele não deve ser covarde. Por exemplo, o Senhor Rāma era tão santo que até agora as pessoas anseiam por viver no reino do Senhor Rāma (rāma-rājya), mas o Senhor Rāma jamais mostrou nenhuma covardia. Porque raptou Sītā, a esposa de Rāma, Rāvaṇa foi um agressor contra Rāma, mas o Senhor Rāma deu-lhe muitas lições sem paralelo na história do mundo. Contudo, no caso de Arjuna, deve-se considerar o tipo especial de agressores, que são seu próprio avô, seu próprio mestre, amigos, filhos, netos, etc. Por causa deles, Arjuna pensou que não deveria tomar as medidas severas que são necessárias contra agressores comuns. Além disso, as pessoas santas são aconselhadas a perdoar. Tais preceitos válidos para as pessoas santas são mais importantes que qualquer emergência política. Arjuna considerava que, em vez de ater-se a razões políticas que o induziriam a matar seus próprios parentes, seria melhor perdoá-los baseado em religião e comportamento santo. Portanto, ele não considerou lucrativa uma matança que lhe propiciaria apenas felicidade corpórea temporária. Afinal de contas, os reinos e prazeres posteriormente granjeados não são permanentes, então, por que deveria ele arriscar sua vida e salvação eterna matando seus próprios parentes? O fato de Arjuna tratar Kṛṣṇa de “Mādhava”, ou o esposo da deusa da fortuna, também é importante neste contexto. Ele queria indicar a Kṛṣṇa que, como esposo da deusa da fortuna, Ele não devia induzir Arjuna a assumir um encargo que acabaria produzindo infortúnio. Kṛṣṇa, porém, jamais traz infortúnio a ninguém, muito menos a Seus devotos.