Kuna mõistus võib olla inimesele nii vaenlane kui ka sõber, tuleb kindlat praktikat järgides teha sellest sõber. Kṛṣṇa teadvuse liikumise ülesandeks ongi anda inimestele väljaõpe, kuidas leida oma mõistusele pidev rakendus Kṛṣṇa teenimises. Mõistus sisaldab sadu ja tuhandeid muljeid mitte ainult sellest, vaid ka paljudest varasematest eludest. Vahel tekitavad need teineteisega kokku puutudes vastakaid kujutelmi. Sel moel võib mõistuse tegevus muutuda tingimustest sõltuvale hingele ohtlikuks. Neile, kes õpivad psühholoogiat, on teada mõistuse erinevad psühholoogilised muutused. „Bhagavad-gītās" (8.6) öeldakse:

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab."

Surmahetkel loovad elusolendi mõistus ja arukus teatud liiki keha peentasandilise vormi tema järgmiseks eluks. Kui mõistus peaks ootamatult mõtlema millestki mitte eriti meeldivast, on elusolend sunnitud sündima järgmises elus just sellises kehas. Ent kui inimene suudab surmahetkel mõelda Kṛṣṇast, on tal võimalik siirduda vaimsesse maailma, Goloka Vṛndāvanale. Hinge rändamine ühest kehast teise on äärmiselt peen protsess ning seetõttu soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī pühendunutel allutada oma mõistus praktikale, mis võimaldaks neil unustada kõik muu peale Kṛṣṇa. Samuti tuleb keelt õpetada kõnelema üksnes Kṛṣṇast ja sööma üksnes kṛṣṇa-prasādamit. Seejärel annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile juhenduse: tiṣṭhan vraje. See tähendab, et pühendunu peab asuma elama Vṛndāvanasse või mõnda teise Vrajabhūmi osasse. Vrajabhūmi, Vṛndāvana ümbruskond, on kaheksakümne nelja krośa suurune territoorium. Üks krośa võrdub pisut enam kui kolme ruutkilomeetriga. Kui inimene asub elama Vṛndāvanasse, peab ta leidma varjupaiga mõne seal elava edasijõudnud pühendunu juures. Sedasi toimides peaks ta mõtlema alati Kṛṣṇast ja Tema mängudest. Śrīla Rūpa Gosvāmī on seda veelgi üksikasjalikumalt selgitanud „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.294):

„Pühendunu peab alati elama Vraja transtsendentaalses kuningriigis. Kṛṣṇaṁ smaran janaṁ cāsya preṣṭham – ta peab alati tegelema Śrī Kṛṣṇa ja Tema armastatud kaaslaste meenutamisega. Järgides Śrī Kṛṣṇa armastatud kaaslaste eeskuju ja saades nende igavese juhendamise osaliseks, võib pühendunu omandada vastupandamatu soovi teenida Jumala Kõrgeimat Isiksust."

Seejärel ütleb Rūpa Gosvāmī „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.295):

„Vraja transtsendentaalses kuningriigis [Vraja-dhāmas] peab pühendunu teenima Kõigekõrgemat Jumalat, Śrī Kṛṣṇat, samasuguste tunnetega nagu Kṛṣṇa kaaslased, valides neist ühe oma vahetuks juhendajaks, kelle eeskuju järgida. See meetod on sobilik nii neile, kes asuvad sādhana tasandil [tasand, kus vaimse praktika järgija viibib materiaalseis köidikuis] kui ka neile, kes on jõudnud sādhya tasandile [Jumala teadvustamise tasand] ja saanud siddha-puruṣaks ehk vaimse täiuslikkuse saavutanud hingeks."

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura on andnud käesolevale värsile järgmise kommentaari: „Inimene, kes ei ole endas veel välja arendanud huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, peaks loobuma kõikidest materiaalsetest motiividest ja distsiplineerima oma mõistust, järgides vaimset arengut edendavaid reguleerivaid printsiipe – see tähendab ülistades ja meenutades Kṛṣṇat ning Tema nime, keha, omadusi, mänge jne. Arendades sedasi välja isu tegeleda nimetatud tegevustega, peab pühendunu püüdma elada Vṛndāvanas, veetes oma aega Kṛṣṇa nime, kuulsuse, mängude ja omaduste pideva meenutamisega kogenud pühendunu juhendamise ja kaitse all. Selles seisneb kõikide pühendunud teenimise arendamist puudutavate juhenduste tuum.

Algajana peaks pühendunu pidevalt kuulama kṛṣṇa-kathād. Seda nimetatakse śrāvaṇa-daśāks ehk kuulamise tasandiks. Kuulates pidevalt Kṛṣṇa püha nime ning Tema keha, omaduste ja mängude kirjeldusi, saavutab pühendunu varaṇa-daśā – nõusoleku tasandi. Sellele tasandile jõudes tekib temas kiindumus kṛṣṇa-kathā kuulamisse. Kui ta suudab korrata Jumala pühasid nimesid ekstaasis, saavutab ta meenutamise ehk smaraṇāvasthā tasandi. Mäletamine, mõtisklusse süvenemine, meditatsioon, pidev meenutamine ja transs on järk-järgulise kṛṣṇa-smaraṇa arendamise viis etappi. Algul võib Kṛṣṇa mäletamine aeg-ajalt katkeda, kuid hiljem muutub see katkematuks. Kui mäletamine on muutunud katkematuks, kasvab see keskendumiseks, mida nimetatakse meditatsiooniks. Kui meditatsioon süveneb ja muutub pidevaks, nimetatakse seda anusmṛtiks. Saavutades katkematu, pideva anusmṛti, jõuab pühendunu samādhi ehk vaimse transi tasandile. Arenedes täieliku smaraṇa- daśā ehk samādhini, hakkab hing mõistma oma algolemuslikku positsiooni. Sel hetkel suudab ta täiuslikult ja selgelt mõista oma igavesi suhteid Kṛṣṇaga. Seda nimetatakse sampatti-daśāks ehk elu täiuslikkuseks.

„Śrī Caitanya-caritāmṛtas" soovitatakse algajatele pühendunutele, et nad loobuksid kõikidest omakasupüüdlikest soovidest ja rakendaksid end lihtsalt Jumala reguleeritud pühendunud teenimisse vastavalt pühakirjade ettekirjutustele. Sel moel arendab pühendunu järk-järgult välja kiindumuse Kṛṣṇa nime, kuulsuse, keha, omaduste jms vastu. Olles endas välja arendanud sellise kiindumuse, suudab ta teenida Kṛṣṇa lootosjalgu spontaanselt, ilma et ta peaks selleks järgima isegi reguleerivaid printsiipe. Seda tasandit nimetatakse rāga-bhaktiks ehk pühendunud teenimiseks spontaanses armastuses. Sellel tasandil asudes võib pühendunu järgida eeskuju, mida näitab mõni Kṛṣṇa igavestest kaaslastest Vṛndāvanas. Seda nimetatakse rāgānuga-bhaktiks. Kui pühendunu soovib omandada Kṛṣṇa lehma, kepi, Kṛṣṇa käes oleva flöödi või Tema kaela ümber rippuvate lillede positsiooni, on tal võimalik tegeleda rāgānuga-bhakti ehk spontaanse pühendunud teenimisega śānta-rasas. Dāsya-rasas järgib pühendunu selliste teenrite nagu Citraka, Patraka või Raktaka eeskuju. Sakhya-rasas ehk sõprussuhetes võib pühendunu saada selliseks Kṛṣṇa sõbraks nagu näiteks Baladeva, Śrīdāmā või Sudāmā. Vātsalya-rasas, mida iseloomustab vanemlik kiindumus, võib pühendunu saada Nanda Mahārājale või Yaśodāle sarnase positsiooni, ning mādhurya-rasas, mida iseloomustavad armastuslikud suhted, võib ta juhenduda sellistest eeskujudest nagu Śrīmatī Rādhārāṇī või Tema sõbrannad, nagu näiteks Lalitā, ja Tema teenijannad (mañjarīd), nagu Rūpa ja Rati. See on kõikide pühendunud teenimise kohta käivate juhenduste tuum."