Selles värsis öeldakse, et uskmatud ei suuda käia seda pühendunud teenimise teed lõpuni. Usk tekib aga pühendunutega suhtlemisest. Õnnetud inimesed ei usu Jumalasse isegi pärast kõikide vedalikus kirjanduses toodud tõenduste kuulmist suurtelt isiksustelt. Nad kahtlevad ega suuda püsida Jumala pühendunud teenimise teel. Seega on usk Kṛṣṇa teadvuses arengu saavutamiseks kõige olulisem faktor. „Caitanya-caritāmṛtas" öeldakse, et usk tähendab täit veendumust, et lihtsalt teenides Kõigekõrgemat Jumalat, Śrī Kṛṣṇat, võib inimene saavutada kogu täiuslikkuse. Seda nimetatakse tõeliseks usuks. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse (4.31.14):

„Kastes puu juurt, saavad toitu ka puu oksad ja lehed, ning toites magu, rahuldab inimene kõiki keha meeli. Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalset teenimist praktiseerides rahuldab inimene samamoodi kõiki pooljumalaid ja teisi elusolendeid." Seepärast peaks inimene pärast „Bhagavad- gītā" lugemist jõudma „Bhagavad-gītā" järeldusele: tuleb loobuda kõikidest teistest tegevustest ning võtta omaks Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa, Jumala Isiksuse teenimine. Usk on see, kui inimene on veendunud selles elu filosoofias.

Kṛṣṇa teadvuse protsess tähendabki selle usu arendamist. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed jagunevad kolmeks. Kolmandasse klassi kuuluvad need inimesed, kel pole usku. Ehkki nad praktiseerivad väliselt pühendunud teenimist, ei saavuta nad kõrgeimat täiuslikkuse tasandit. Kõige tõenäolisemalt libastuvad nad mõne aja möödudes. Nad võivad küll praktiseerida pühendunud teenimist, ent kuna nad ei oma täit veendumust ja usku, on neil Kṛṣṇa teadvuse arendamist väga raske jätkata. Meil on oma misjonitööst praktiline kogemus, et mõned inimesed tulevad ja hakkavad Kṛṣṇa teadvust praktiseerima teatud varjatud tagamõtetega, kuid niipea kui nende majanduslik olukord on veidi paranenud, loobuvad nad sellest protsessist ning pöörduvad tagasi oma vanade elukommete juurde. Ainult tänu usule on võimalik Kṛṣṇa teadvuses arengut saavutada. Mis puutub aga usu arendamisse, siis esmaklassiliseks Kṛṣṇa pühendunuks nimetatakse sellist inimest, kes tunneb hästi pühendunud teenimist puudutavat kirjandust ning kes on jõudnud kõigutamatu usu tasandile. Teise klassi moodustavad inimesed, kes ei mõista veel väga täpselt pühendumusest rääkivaid pühakirju, kuid kes omavad loomupäraselt kõigutamatut usku sellesse, et kṛṣṇa-bhakti ehk Kṛṣṇa teenimine on parim toimimisviis, mida nad seetõttu on kindlas usus praktiseerima hakanud. Seega on nad enam arenenud kui kolmandasse klassi kuuluvad inimesed, kes ei oma ei täielikke teadmisi pühakirjadest ega tugevat usku, kuigi üritavad järgida Kṛṣṇa teadvuse protsessi selle lihtsuse ja hea suhtluskonna tõttu. Kolmas klass Kṛṣṇa teadvuses viibivaid inimesi võib langeda, kuid teise klassi kuuluv pühendunu enam ei lange ning esimesse klassi kuuluva Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimesega ei juhtu seda kindlasti mitte kunagi. Esimesse klassi kuuluv Kṛṣṇa pühendunu jätkab kindlalt arengut ning saavutab lõpuks oma eesmärgi. Mis puutub kolmandasse klassi kuuluvatesse inimestesse, siis ehkki nad on veendunud, et Kṛṣṇa pühendunud teenimine on väga hea, ei ole nad veel omandanud küllaldasi teadmisi Kṛṣṇast sellistest pühakirjadest nagu „Śrīmad Bhāgavatam" ja „Bhagavad gītā". Vahel kalduvad nad karma- ja jñāna-jooga praktiseerimisse ning vahel satuvad nad segadusse, kuid niipea kui nad on alistanud karma- või jñāna-jooga nakkuse, saavad neist teise või esimese klassi Kṛṣṇa pühendunud. Ka usk Kṛṣṇasse jaguneb kolme tasandisse, ning neid tasandeid kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis". Esimese, teise ja kolmanda klassi kiindumusi selgitatakse samuti „Śrīmad- Bhāgavatami" üheteistkümnendas laulus. Nende jaoks, kellel isegi pärast Kṛṣṇast ja pühendunud teenimise ülevusest kuulmist pole usku Kṛṣṇasse ning kes arvavad, et see kõik on vaid kiidukõne, on pühendunud teenimise tee väga raske. Isegi kui nad väliselt praktiseerivad pühendunud teenimist, on neil väga vähe lootust täiuslikkuseni jõuda. Seega on usk pühendunud teenimises väga oluline.