TEXT 47
TEXT 47
Tekst
Texte
para-dharmāt sv-anuṣṭhitāt
svabhāva-niyataṁ karma
kurvan nāpnoti kilbiṣam
para-dharmāt sv-anuṣṭhitāt
svabhāva-niyataṁ karma
kurvan nāpnoti kilbiṣam
Synonyms
Synonyms
śreyān — parem; sva-dharmaḥ — oma töö; viguṇaḥ — ebatäiuslikult sooritatud; para-dharmāt — kui kellegi teise töö; su-anuṣṭhitāt — täiuslikult tehtud; svabhāva-niyatam — ette kirjutatud vastavalt igaühe isiklikule loodusele; karma — töö; kurvan — sooritades; na — mitte kunagi; āpnoti — saavutab; kilbiṣam — patuste tegude järelmõjud.
śreyān: mieux; sva-dharmaḥ: sa propre occupation; viguṇaḥ: imparfaitement exécutée; para-dharmāt: que l’occupation d’un autre; su-anuṣṭhitāt: parfaitement exécutée; svabhāva-niyatam: prescrit d’après la nature de l’être; karma: le travail; kurvan: exécutant; na: jamais; āpnoti: ne subit; kilbiṣam: les conséquences des péchés.
Translation
Translation
Parem on teha oma tööd ebatäiuslikult, kui võtta omaks kellegi teise tegevused ning sooritada neid täiuslikult. Oma loomusele vastavate kohustuste täitmine ei too kunagi endaga kaasa patuste tegude järelmõjusid.
Mieux vaut s’acquitter de son devoir propre, fût-ce de manière imparfaite, que d’accomplir, même parfaitement, celui d’un autre. Les devoirs correspondant à sa nature ne sont jamais souillés par les conséquences du péché.
Purport
Purport
„Bhagavad-gītās" selgitatakse, millised on iga inimese ametialased kohustused. Nagu selgitatud juba eelmistes värssides, on brāhmaṇa, kṣatriya, vaiśya ja śūdra kohustused määratud vastavalt looduse guṇadele, mille mõju all nad viibivad. Keegi ei tohi hakata oma kohustuste täitmise asemel kellegi teise kohustusi täitma. Inimene, kes on oma loomuse kohaselt kiindunud śūdrate poolt tehtavasse töösse, ei tohiks end kunstlikult brāhmaṇana esitleda, isegi kui ta on sündinud brāhmaṇa perekonnas. Igaüks peab töötama vastavalt oma loomusele, sest ükski töö ei ole häbiväärne, kui seda tehakse Kõigekõrgema Jumala heaks. Brāhmaṇa ametikohustused kuuluvad kahtlemata vooruse guṇasse, ent kui inimene ei viibi vooruse guṇas, ei tohiks ta ka oma tegudes brāhmaṇaid jäljendama hakata. Kṣatriyal ehk valitsejaklassi kuuluval inimesel on palju ebameeldivaid kohustusi: kṣatriya peab tarvitama vägivalda oma vaenlaste tapmiseks ning vahel tuleb tal diplomaatia huvides valetada. Selline vägivaldsus ja ebaausus saadavad poliitikat lahutamatult, kuid kṣatriya ei tohiks seepärast loobuda oma ametikohustustest ning võtta omaks näiteks brāhmaṇa kohustusi.
La Bhagavad-gītā prescrit les devoirs relatifs à chacun des varṇas. Comme nous l’avons vu dans les versets précédents, les devoirs du brāhmaṇa, du kṣatriya, du vaiśya et du śūdra sont déterminés par l’influence que les guṇas exercent sur eux. Nul ne doit imiter le devoir d’un autre. Celui qui, par nature, est attiré par le genre de travail propre au śūdra ne doit pas artificiellement prétendre être un brāhmaṇa, fût-il issu d’une famille de brāhmaṇas. Ainsi, chacun doit se prêter au travail correspondant à sa nature propre. Il n’y a pas de sot métier pour qui sert le Seigneur Suprême. Le devoir du brāhmaṇa par exemple, relève certes de la vertu, mais si l’on n’est pas par nature situé dans la vertu, on ne doit pas imiter les occupations d’un brāhmaṇa. Le kṣatriya qui gouverne un état doit se livrer à bien des actes tenus pour abominables: il lui faut user de violence pour tuer ses ennemis, ou parfois encore mentir pour des raisons diplomatiques. Cette violence, cette duplicité, ressortissent au domaine politique; le kṣatriya ne doit pas pour autant délaisser son devoir, préférant remplir les fonctions du brāhmaṇa.
Inimene peab tegutsema Kõigekõrgema Jumala rahuldamiseks. Arjuna oli näiteks kṣatriya. Ta kahtles, kas astuda vastasleeri vastu võitlusse või mitte. Kui aga selline lahing toimub Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa nimel, siis pole vaja karta, et selles osalemine põhjustaks mandumist. Ka kaubanduses tuleb mõnel ärimehel kasu nimel rääkida suurel hulgal valesid, sest kui ta ei valetaks, ei tooks ta äri kasu. Vahel võib kaubitseja öelda: „Kallis klient, sinu nimel loobun ma kasu saamisest." Kuid tegelikult ei saa ärimees ilma kasumita ju ära elada. Seepärast tuleb sellist ütlemist võtta lihtsalt kui väikest valet. Kuid kaupmees ei tohiks mõelda, et kuna ta oma ameti tõttu on pidevalt sunnitud rääkima valesid, peaks ta sellest loobuma ning võtma omaks brāhmaṇa ametikohustused. Sellist soovitust pühakirjades ei anta. See, kas inimene on kṣatriya, vaiśya või śūdra, ei oma mingit tähtsust, kui inimene teenib oma tööga Jumala Kõrgeimat Isiksust. Isegi brāhmaṇad, kes viivad läbi erinevaid ohverdusi, on sunnitud vahel tapma loomi, sest sedasi näeb ette ohverduste läbiviimise kord. Kui kṣatriya tapab aga lahingus vaenlase, ei peeta seda samuti mitte patuks. Seda kõike selgitati väga selgelt ja üksikasjalikult kolmandas peatükis. Seal öeldakse, et igaüks peaks töötama Yajña ehk Viṣṇu, Jumala Kõrgeima Isiksuse heaks. Kõik, mida tehakse omaenese meeleliseks rahuldamiseks, aheldab inimest. Järeldus sellest kõigest on see, et igaüks peaks töötama vastavalt sellele looduse guṇale, mille mõju all ta viibib, ning otsustama töötada üksnes Kõigekõrgema Jumala kõrgeimate eesmärkide täitmiseks.
On doit agir dans le but de satisfaire le Seigneur Suprême. Arjuna est un kṣatriya, pourtant il hésite à livrer bataille. Or, puisqu’il doit combattre pour Kṛṣṇa, pour la Personne Suprême, il n’encourt aucune déchéance. Dans le domaine des affaires aussi, il arrive qu’un marchand doive mentir pour s’assurer un profit. Sans cela, il ne réaliserait aucun bénéfice. On entend parfois des marchands s’exclamer: « Cher client, avec vous, je ne fais aucun bénéfice ! » Chacun sait, cependant, que sans faire une marge de profit, un marchand ne peut subsister, et que de tels propos sont évidemment mensongers. Le marchand ne doit cependant pas se croire tenu de quitter une profession qui l’oblige à mentir pour exercer celle du brāhmaṇa. Les Écritures ne le recommandent pas. Si l’homme, par son travail, sert la Personne Suprême, peu importe qu’il soit kṣatriya, vaiśya, ou śūdra. Même les brāhmaṇas, qui accomplissent différentes sortes de sacrifices, doivent parfois tuer un animal au cours de certaines cérémonies. De même, un kṣatriya qui dans l’exécution de son devoir tue un ennemi, ne commet aucun péché. Le troisième chapitre explique clairement et en détail que tout homme doit agir pour Yajña, Viṣṇu, Dieu, la Personne Suprême. Tout acte visant la satisfaction personnelle enchaîne à la matière. Nous dirons pour conclure, que chacun doit exercer une profession correspondant au guṇa spécifique qui marque son existence et n’agir que pour servir la cause du Seigneur Suprême.