Usu jaotused

Neljanda peatüki kolmekümne üheksandas värsis öeldakse, et inimene, kes on ustav mõnele kindlale religioossele tegevusele, tõuseb järk-järgult teadmiste tasandile ning saavutab lõpptulemusena rahu ja õitsengu kõrgeima täiuslikkuse tasandi. Kuueteistkümnendas peatükis jõutakse aga järeldusele, et see, kes ei järgi pühakirjades kehtestatud printsiipe, on asura ehk deemon, ning see, kes neid printsiipe järgib, on deva ehk pooljumal. Kui inimene aga järgib usuga teatud printsiipe, millest ei räägita pühakirjades, milline on siis tema positsioon? See on Arjuna kahtlus, mille Kṛṣṇa järgnevalt hajutab. Ning kas need inimesed, kes peavad mõnd inimest Jumalaks ning teenivad teda täies usus, viibivad vooruses, kires või teadmatuses? Kas sellised inimesed jõuavad elus täiuslikkuseni? Kas need inimesed, kes ei järgi pühakirjade reegleid, kuid usuvad midagi ja teenivad mõnd jumalat või pooljumalat, saavutavad oma püüdlustes edu? Need on küsimused, mida Arjuna Kṛṣṇale esitab.

Neid, kes teavad pühakirjade reegleid, kuid loobuvad laiskuse või hoolimatuse tõttu nende järgimisest, valitsevad materiaalse looduse guṇad. Vastavalt vooruse, kire või teadmatuse guṇa mõju all sooritatud varasematele tegudele omandavad nad teatud loomuse. Elusolend on looduse erinevate guṇadega pidevalt kokku puutunud ning alates hetkest, mil elusolend puutus kokku materiaalse loodusega, on ta omandanud erinevaid mentaliteete, vastavalt tema suhetele materiaalse looduse guṇadega. Kuid selline materialistlik mentaliteet ja loomus võivad muutuda, kui inimene hakkab suhtlema tõelise vaimse õpetajaga ning kuuletub talle ja pühakirjade seadustele. Sedasi võib inimene tõusta teadmatuse ja kire tasandilt vooruse tasandile. Sellest võib järeldada, et pime usk, mida valitseb materiaalse looduse guṇa, ei aita inimesel täiuslikkuse tasandile tõusta. Suheldes tõelise vaimse õpetajaga, peab inimene asjade üle hoolikalt ja arukusega järele mõtlema. Sedasi võib inimene tõusta kõrgema guṇa tasandile.

Igaüks usub millessegi, ükskõik, kes ta ka poleks. Tema usku peetakse aga vooruse, kire või teadmatuse poolt valitsetavaks – vastavalt sellele, millise guṇa mõjuvallas ta viibib. Vastavalt oma usule suhtleb inimene ka vastavate inimestega. On fakt, nagu kinnitatud viiendas peatükis, et iga elusolend on algselt Kõigekõrgema Jumala fragmentaarne lahutamatu osake. Seega on ta algselt materiaalse looduse guṇade suhtes transtsendentaalne, ent kui ta unustab oma suhted Jumala Kõrgeima Isiksusega ning satub kokkupuutesse materiaalse loodusega, tingimustest sõltuvas elus, loob ta oma seisukoha, suheldes materiaalse looduse erinevate avaldumisvormidega. Sellest tulenevad tehislik usk ja eksistents on kõigest materiaalsed. Ehkki inimest võivad juhtida teatud veendumused või elukäsitlus, on ta algselt nirguṇa, transtsendentaalne. Seepärast peab inimene puhastuma kogutud materiaalsest saastast, et taastada oma suhted Kõigekõrgema Jumalaga. Kṛṣṇa teadvus on selleks ainus hirmudest vaba tee. Kui inimene asetseb Kṛṣṇa teadvuses, siis võib ta olla kindel, et tõuseb täiuslikkuse tasandile. Kui inimene ei võta omaks seda eneseteadvustamise teed, siis jääb ta kindlasti looduse guṇade valitseda.

Sõna śraddhā („usk") on selles värsis väga oluline. Śraddhā ehk usk lähtub algselt vooruse guṇast. Inimene võib uskuda mõnda pooljumalat või enda poolt loodud Jumalat või mõnda kujutluste sünnitist. Tugevat usku peetakse materiaalse vooruse poolt looduks. Kuid materiaalses, tingimustest sõltuvas elus ei ole ükski inimese ettevõtmistest täielikult puhas, vaid neid mõjutavad erinevad guṇad. Need ei tulene puhtast voorusest. Puhas voorus on transtsendentaalne. Puhastunud vooruses võib inimene mõista Jumala Kõrgeima Isiksuse tegelikku loodust. Nii kaua kui tema usku ei valitse puhastunud voorus, on see saastatud materiaalse looduse guṇadest. Materiaalse looduse saastatud guṇad tungivad ka elusolendi südamesse. Seepärast võtab ta omaks mingi usu vastavalt sellele, millise guṇaga on kokkupuutes tema süda. Seega, kui inimese süda on vooruse guṇas, on seda ka tema usk. Kui süda on aga kire guṇas, on ka tema usk vallatud kire guṇast, ning kui tema süda illusioonis, pimeduse guṇas, on tema usk ebapuhas. Selles maailmas võime me näha erinevaid uske ning vastavalt nendele eksisteerivad ka erinevad religioonid. Religioosse usu tõeline põhimõte lähtub puhta vooruse guṇast, ent kuna elusolendi süda on saastunud, kohtame me maailmas erinevaid religioosseid printsiipe. Ning vastavalt erinevatele uskudele teenitakse erinevaid objekte.

Selles värsis kirjeldab Jumala Kõrgeim Isiksus erinevate objektide kummardajaid vastavalt nende välistele tegevustele. Pühakirjade õpetuste kohaselt on kummardamisväärne üksnes Jumala Kõrgeim Isiksus, kuid need inimesed, kes ei tea Jumala Kõrgeimast Isiksusest või kes ei oma Temasse usku, kummardavad teisi objekte vastavalt sellele, millise materiaalse looduse guṇa mõju all nad viibivad. Vooruse guṇas asuvad inimesed kummardavad tavaliselt pooljumalaid nagu Brahmā, Śiva, Indra, Candra ja päikesejumal. Pooljumalaid on palju. Vooruse guṇas viibivad inimesed kummardavad teatud pooljumalaid kindla eesmärgiga. Kire poolt valitsetavad inimesed kummardavad deemoneid. Võime meenutada, et Teise maailmasõja ajal kummardas Calcuttas üks mees Hitlerit tänutäheks sõja eest, mis oli võimaldanud tal kokku ajada suure varanduse mustal turul kaubitsedes. Need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇas, valivad oma Jumalaks tavaliselt võimsa inimese. Nad arvavad, et Jumalana võib kummardada igaüht, ning et tulemus on kõikidel juhtudel sama.

Siin öeldakse selgelt, et need, kes viibivad kire guṇas, kummardavad enda loodud jumalaid, teadmatuse ja pimeduse poolt valitsetud inimesed kummardavad aga surnute hingi. Mõnikord kummardavad inimesed mõne surnu haua juures. Ka seksuaalseid rituaale peetakse teadmatuse guṇasse kuuluvaiks. India ääremaadele jäävates külades on inimesi, kes kummardavad viirastusi. Me oleme näinud, et Indias lähevad madalamasse klassi kuuluvad inimesed vahel metsa, ning kui nad on kuulnud, et mõnes puus elab viirastus, hakkavad nad seda puud kummardama ning teevad sellele ohverdusi. Kõik sellised tegevused jäävad tegelikult aga väljapoole Jumala kummardamise protsessi. Jumalat kummardavad inimesed, kes elavad vaimset elu puhtas vooruses. „Śrīmad-Bhāgavatamis" (4.3.23) öeldakse: sattvaṁ viśuddhaṁ vasudeva-śabditam. „Kui inimene asub puhta vooruse tasandil, kummardab ta Vāsudevat." See tähendab seda, et Jumala Kõrgeimat Isiksust saavad teenida need, kes on täielikult puhastunud materiaalse looduse guṇadest ning kes asetsevad transtsendentaalsel tasandil.

Impersonaliste peetakse vooruse guṇasse kuuluvaiks ning nad kummardavad viite laadi pooljumalaid. Nad kummardavad materiaalses maailmas viibiva Viṣṇu impersonaalset avaldumisvormi, mida kutsutakse hüpoteetiliseks Viṣṇuks. Viṣṇu on üks Jumala Kõrgeima Isiksuse ekspansioone, ent kuna impersonalistid ei usu Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, arvavad nad, et Viṣṇu on vaid impersonaalse Brahmani üks aspekte. Samamoodi peavad nad Brahmād impersonaalse Brahmani avaldumisvormiks materiaalses kire guṇas. Sedasi kirjeldavad nad viite laadi kummardamisväärseid jumalaid ja kuna nad arvavad, et tõeline tõde on impersonaalne Brahman, hülgavad nad lõpuks kõik kummardamisobjektid. Kokkuvõttena võib öelda, et materiaalse looduse guṇade loodud erinevad omadused võivad puhastuda, kui inimene hakkab suhtlema transtsendentaalse looduseni jõudnud isiksustega.

On inimesi, kes leiutavad ise askeese, mida pühakirjades pole soovitatud. Näiteks ei ole pühakirjades midagi räägitud paastumisest mõne varjatud (näiteks poliitilise) eesmärgi nimel. Pühakirjades antakse soovitused paastumiseks vaimse arengu eesmärgil, mitte aga sotsiaalsete või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Selliseid askeese sooritavad inimesed on „Bhagavad-gītā" kinnituste kohaselt kahtlemata deemonlikud. Nad tegutsevad pühakirjade korralduste vastaselt ning nende teod tekitavad ka teistele kahju. Tegelikult on nende sellise tegutsemise põhjusteks uhkus, vale ego, iha ning kiindumused materiaalsetesse naudingutesse. Sellise tegevusega ei häiri nad mitte üksnes keha moodustavate materiaalsete elementide funktsioneerimist, vaid ka Jumala Kõrgeimat Isiksust, kes nendes kehades asetseb. Sellised mitteautoriteetsed poliitilise eesmärgi nimel sooritatud paastud või askeesid tekitavad kahtlemata teistele tüli. Vedakirjanduses selliste askeeside sooritamisest ei räägita. Deemonlik inimene võib arvata, et oma paastuga sunnib ta vaenlase või vastaspartei tema soove rahuldama, kuid vahel lõpeb selline paastumine vaid inimese surmaga. Jumala Kõrgeim Isiksus selliseid tegusid heaks ei kiida ning ütleb, et nende sooritajad on deemonid. Sellised meeleavaldused solvavad Jumala Kõrgeimat Isiksust, sest nad käivad vastu vedalike pühakirjade korraldustele. Sellega seoses on väga oluline sõna acetasaḥ. Normaalne inimene järgib pühakirjade korraldusi. Ainult ebanormaalses mõistuse seisundis viibijad eitavad ja eiravad pühakirju ning mõtlevad välja isiklikke askeese. Me peame alati meeles pidama, milline saatus selliseid deemoneid ees ootab. Seda kirjeldati eelmises peatükis. Jumal sunnib neid üha uuesti deemonlike isikute järglastena sündima. Järelikult hakkavad nad elu elu järel elama deemonlike printsiipide kohaselt, saamata teada oma suhetest Jumala Kõrgeima Isiksusega. Kui sellised inimesed on aga sedavõrd õnnelikud, et neid hakkab juhendama vaimne õpetaja, kes suudab neid juhtida vedalike tarkuste teele, võivad nad materiaalse maailma köidikuist vabaneda ning jõuda lõpuks kõrgeima eesmärgini.

Vastavalt materiaalse looduse guṇade poolt loodud erinevatele olukordadele eksisteerib erinevaid viise nii söömiseks, ohverduste tegemiseks, askeesideks kui ka heategevuseks. Kõik ei soorita neid tegevusi mitte samal tasandil. Need, kes suudavad analüütiliselt mõista, millisesse guṇasse millised tegevused kuuluvad, on tõepoolest targad. Need, kes arvavad, et kõik ohverdused, toidud või heategevuslikud annetused on samaväärsed, on rumalad ega suuda asjade olemusel vahet teha. Leidub misjonäre, kes kuulutavad, et igaüks võib teha, mida iganes tahab, ning saavutada täiuslikkuse. Sellised rumalad õpetajad ei juhindu pühakirjade õpetustest. Nad leiutavad omi teid ning juhivad sedasi inimesi eksiteele.

Toidu otstarbeks on pikendada eluiga, puhastada mõistust ning anda kehale jõudu. See on toidu ainus otstarve. Minevikus elanud suured autoriteedid valisid välja toidud, mis on parimad tervisele ning mis pikendavad eluiga. Sellisteks toitudeks on piimatooted, suhkur, riis, nisu, puuviljad ja juurviljad. Neid toite armastavad vooruse guṇas olevad inimesed. Mõningaid toite, mis pole väga maitsvad, nagu küpsetatud mais või must siirup, saab teha maitsvaks, segades neid piima või teiste toiduainetega. Siis kuuluvad ka need vooruse guṇa toitude hulka. Kõik need toidud on oma olemuselt puhtad. See on täiesti teistsugune toit kui liha ja alkohol, mis on tegelikult tarbimiseks kõlbmatud. Kaheksandas värsis nimetatud rammusate toitude all ei mõelda toite, kus on kasutatud tapetud loomadelt saadud loomarasva. Loomset rasva sisaldub ka piimas, mis on imelisim kõikidest toitudest. Piim, või, juust ja teised taolised toidud annavad loomseid rasvu kujul, mis ei nõua ühegi süütu olendi tapmist. Loomade tapmine toimub üksnes inimeste brutaalsuse tõttu. Tsiviliseeritud viis vajaliku rasva saamiseks on tarvitada piima ja piimatooteid. Loomade tapmine ei kuulu inimlike kommete hulka. Proteiini võib täiesti piisavalt saada ka hernestest, dālist, täisteranisust jne.

Kire guṇasse kuuluvad toidud, mis on mõrud, liiga soolased, liiga kuumad või punapipraga üle maitsestatud, toovad kaasa kannatusi, sest need vähendavad mao limaskesta, põhjustades sedasi haigusi. Teadmatuse guṇasse kuuluvad peamiselt toidud, mis pole värsked. Igat toitu, mis on valmistatud rohkem kui kolm tundi enne söömist (välja arvatud prasādam, Jumalale pakutud toit), peetakse teadmatuse guṇasse kuuluvaks. Kuna nad on juba riknemas, eritavad nad halba lõhna, mis on küll meeldiv teadmatuse guṇas viibivatele inimestele, kõigile teistele aga eemaletõukav.

Toidu jäänuseid võib süüa ainult siis, kui need on osa toidust, mida pakuti esmalt Kõigekõrgemale Jumalale, või mida esmalt sõi mõni pühak, nagu vaimne õpetaja. Vastasel juhul loetakse toidu jäänuseid pimeduse guṇasse kuuluvaiks ning need põhjustavad nakkusi ja muid haigusi. Pimeduse guṇas viibivatele inimestele tunduvad nad väga isuäratavad, kuid vooruse guṇas olijaile pole nad meeldivad ning nad ei taha neid puudutadagi. Parim toit on Jumala Kõrgeimale Isiksusele pakutud toidu jäänused. „Bhagavad-gītās" ütleb Kõigekõrgem Jumal, et Ta võtab vastu juurviljadest, jahust ja piimast valmistatud toidud, kui neid Talle pühendumusega pakutakse. Patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyam. Loomulikult võtab Jumala Kõrgeim Isiksus vastu eelkõige armastuse ja pühendumuse, kuid selles värsis selgitatakse ka seda, et prasādami valmistamiseks on kindlad nõuded. Pühakirjade juhenduste kohaselt valmistatud ja Jumala Kõrgeimale Isiksusele pakutud toitu võib süüa ka siis, kui see valmistati juba pikka aega enne söömist, sest selline toit on transtsendentaalne. Selleks, et teha toit antiseptiliseks, söödavaks ja kõikidele inimestele meeldivaks, tuleb see esmalt Jumala Kõrgeimale Isiksusele pakkuda.

Tavapäraselt sooritatakse ohverdusi mõne kindla eesmärgiga, kuid siin öeldakse, et ohverdusi tuleb sooritada ilma tagamõteteta. Ohverduse sooritamist tuleb pidada oma kohustuseks. Näiteks templites ja kirikutes sooritatavaid rituaale viiakse tavaliselt läbi mõne materiaalse eesmärgi nimel, kuid sellised ohverdused ei kuulu vooruse guṇasse. Inimene peaks templisse või kirikusse minemist ning Jumala Kõrgeimale Isiksusele austuse avaldamist ja Talle lillede ning söögi ohverdamist pidama oma kohustuseks. Kõik arvavad, et pole mingit mõtet minna templisse lihtsalt Jumalat kummardama. Kuid pühakirjad ei soovita kummardada Jumalat majandusliku kasu saamiseks. Inimene peaks minema templisse lihtsalt jumalusele austust avaldama. Sedasi asetab ta end vooruse guṇasse. Iga tsiviliseeritud inimese kohustuseks on järgida pühakirjade ettekirjutusi ning avaldada austust Jumala Kõrgeimale Isiksusele.

Vahel sooritatakse ohverdusi ja rituaale taevalikele planeetidele tõusmiseks või materiaalse kasu nimel selles maailmas. Selliseid ohverdusi või rituaale peetakse kire guṇasse kuuluvaiks.

Pimeduse ehk teadmatuse guṇast sündinud usk on tegelikult uskmatus. Vahel kummardavad inimesed mõnd pooljumalat lihtsalt raha saamiseks ning kulutavad saadud raha igasuguseid pühakirjade ettekirjutusi eirates lihtsalt oma ajaviidetele. Sellised religioossed tseremooniad on vaid etendused ning neid ei saa pidada ehtsateks. Need kuuluvad kõik pimeduse guṇasse, nende tagajärjeks on deemonlik mentaliteet ning nad ei too kasu inimühiskonnale.

Kõigekõrgem Jumal selgitab järgnevalt erinevaid askeese. Esmalt selgitab ta kehalisi askeese. Inimene peab avaldama lugupidamist või õppima avaldama lugupidamist Jumalale või pooljumalatele, täiuslikele ja kvalifitseeritud brāhmaṇatele ja vaimsele õpetajale, samuti kõrgemalseisvatele isikutele nagu isale, emale või igaühele, kes omab teadmisi vedalikest tarkustest. Sellistele isiksustele tuleb avaldada väärilist lugupidamist. Inimene peab puhastama ennast nii väliselt kui ka sisemiselt ning õppima lihtsalt käituma. Ta ei tohiks teha midagi, mida ei soovitata pühakirjades. Ta ei tohiks lubada endale seksuaalelu väljaspool abielu, sest pühakirjad lubavad seksuaalvahekorda astuda ainult oma abikaasaga. Seda nimetatakse tsölibaadiks. Sellised on kehalised askeesid.

Inimese kõne ei tohi kellegi mõistust ärritada. Kui õpetaja räägib, siis võib ta loomulikult oma õpilasi juhendades rääkida tõtt, kuid selline õpetaja ei tohiks rääkida mõistust ärritaval viisil kellegi teisega peale oma õpilase. Selline on kõneline askees. Lisaks sellele ei tohi rääkida mõttetut juttu. Kui inimene kõneleb vaimset elu praktiseerivate inimeste ringis, peab tema poolt lausutav olema kooskõlas pühakirjadega. Inimene peab oma väidete tõendamiseks koheselt tooma kinnituse pühakirjadest. Samuti peaks tema jutt olema kõrvale meeldiv kuulata. Sellistest arutlustest võib inimene saada suurimat hüve ning edendada kogu inimühiskonda. Vedaliku kirjanduse teoseid on piiritult palju ning inimesed peaksid neid uurima. Seda nimetatakse kõneliseks askeesiks.

Kui inimene tahab õppida oma mõistust kontrollima, peab ta lahutama selle meelelistest naudingutest. Mõistust tuleb treenida nii, et see mõtleks alati teistele kasu toomisest. Parim viis mõistuse treenimiseks on mõtete tõsidus. Inimene ei tohi Kṛṣṇa teadvuse teelt kõrvale kalduda ning peab alati vältima meelelisi naudinguid. Oma olemuse puhastamine tähendab Kṛṣṇa teadvuse tasandile jõudmist. Mõistuse rahulduse võib saavutada üksnes siis, kui me lahutame selle meelelistest naudingutest. Mida enam me meelte rahuldamisest mõtleme, seda rahulolematumaks meie mõistus muutub. Käesoleval ajal mõtiskleme me asjatult paljudest erinevatest meelenaudingutest ning seetõttu pole võimalik mõistuse rahulolu. Parim viis selle olukorra muutmiseks on suunata mõistus selliste vedakirjanduse teoste nagu „Purāṇad" ja „Mahābhārata" poole, mis on täis rahuldust pakkuvaid lugusid. Nendes antavaid teadmisi kasutades võib inimene puhastuda. Mõistuse peaks hoidma vabana kahemõttelisusest ning panema mõtlema kõikide heaolule. Vaikus tähendab seda, et inimene mõtleb alati eneseteadvustamisest. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed on selles mõttes tõeliselt vaiksed. Mõistuse kontrollimine tähendab selle lahutamist meelelistest naudingutest. Inimene peaks kõikides oma tegevustes olema alati otsekohene ja puhastama seeläbi oma eksistentsi. Kõik need omadused kokkuvõetult moodustavadki mõistuse askeesi.

Vahel sooritatakse askeese teiste inimeste tähelepanu, austuse ja jumaldamise võitmiseks. Kire guṇas viibivad inimesed ihaldavad, et neile alluvad neid kummardaks, ning lasevad neil pesta oma jalgu ja ohverdada rikkusi. Selliseid askeeside sooritamise läbi kunstlikult omandatud saavutusi peetakse kire guṇasse kuuluvaiks. Sellised resultaadid on ajutised; nad võivad teatud aja vältel kesta, kuid mitte igavesti.

Ajaloost võib leida näiteid mõttetutest askeesidest, mida deemonid on läbi teinud. Näiteks sooritas Hiraṇyakaśipu ränki askeese selleks, et saada surematuks ning tappa seejärel pooljumalad. Ta palus Brahmālt sellist õnnistust, kuid lõpptulemusena Jumala Kõrgeim Isiksus tappis ta. Sooritada askeese millegi ilmselgelt võimatu nimel on kindel märk teadmatuse guṇas viibimisest.

Vedakirjanduses soovitatakse teha annetusi vaimsete tegevustega seotud inimestele, mitte aga valimatult, kellele tahes. Alati tuleb arvestada vaimset täiuslikkust. Seepärast soovitatakse teha annetusi palverännakute paigas ning kuu- või päikesevarjutuse ajal või kuu lõpul või kvalifitseeritud brāhmaṇale või vaiṣṇavale (s.o. pühendunule) või templites. Selliseid annetusi tuleb teha vastutasu ootamata. Vahel antakse kaastundest annetusi vaestele, ent kui vaene inimene pole annetusi väärt, ei aita selline annetus kaasa vaimsele arengule. Teisisõnu öeldes ei soovitata vedakirjanduses teha annetusi valimatult.

Vahel tehakse annetusi taevalikele planeetidele tõusmiseks, vahel vastu tahtmist ning hiljem kahetsedes: „Miks ma raiskasin selle peale nii palju raha?" Samuti võib annetus olla tehtud mõne kõrgemalseisva isiku käsu täitmiseks. Selliseid annetusi peetakse kire guṇasse kuuluvaiks.

Eksisteerib suur hulk heategevuslikke fonde, mis teevad annetusi meelte rahuldamisega tegelevatele institutsioonidele. Vedalikus kirjanduses selliste annetuste tegemist ei soovitata. Soovitus antakse ainult vooruse guṇasse kuuluvateks annetusteks.

Siin öeldakse, et annetused uimastavate ainete või hasartmängude jaoks pole soovitatavad. Sellised annetused kuuluvad teadmatuse guṇasse. Selline heategevus ei too kellelegi kasu, vaid vastupidi julgustab patust elu elama. Kui keegi teeb annetuse küll väärilisele isikule, kuid avaldamata talle austust ja tähelepanu, siis kuulub ka see annetus teadmatuse guṇasse.

Eelnevates värssides selgitati, et askeesid, ohverdused, annetused ja toidud jagunevad kõik kolme kategooriasse: vooruse, kire ja teadmatuse guṇasse kuuluvaiks. Kuid ükskõik, millisesse nendest kategooriatest tegevus ka kuuluks – olles saastatud materiaalse looduse guṇadest, on see ikkagi tingimustest sõltuv. Vaimse arenemise vahendiks muutuvad nad alles siis, kui nad on suunatud Kõigekõrgema, oṁ tat sat, Jumala Kõrgeima Isiksuse rahuldamisele. Seda kinnitavad meile pühakirjad. Need kolm sõna oṁ tat sat viitavad otseselt Absoluutsele Tõele, Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Sõna oṁ esineb vedalikes hümnides kõikjal.

Inimene, kes tegutseb pühakirjade regulatsioone järgimata, ei jõua Absoluutse Tõeni. Ta võib saavutada mõne ajaliku tulemuse, kuid mitte elu lõppeesmärki. Sellest võib teha järelduse, et nii annetusi, ohverdusi kui ka askeese tuleb sooritada vooruse guṇas. Kui neid sooritatakse kire või teadmatuse guṇas, on nad kindlasti madalamate omadustega. Kolme sõna oṁ tat sat kasutatakse koos Kõigekõrgema Jumala püha nimega, näiteks oṁ tad viṣṇoḥ. Kui lauldakse vedalikke hümne või Kõigekõrgema Jumala pühasid nimesid, lisatakse sinna alati oṁ. Selline juhendus on antud vedakirjanduses. Need kolm sõna on võetud vedalikest hümnidest. Oṁ ity etad brahmaṇo nediṣṭhaṁ nāma („Ṛg Veda") viitab esimesele eesmärgile, tat tvam asi („Chāndogya Upaniṣad" 6.8.7) teisele eesmärgile ning sad eva saumya („Chāndogya Upaniṣad" 6.2.1) kolmandale eesmärgile. Kokku pannes saab neist oṁ tat sat. Kui Brahmā, esimene loodud elusolend, sooritas iidsetel aegadel ohverdusi, viitas ta nende kolme sõnaga Jumala Kõrgeima Isiksusele. Seepärast on sedasama põhimõtet järginud kõik Brahmāst algavasse õpilasjärgnevusahelasse kuuluvad isiksused. Seega on nimetatud hümnil väga suur tähendus. „Bhagavad-gītā" soovitab, et igat tööd tuleks teha Jumala Kõrgeima Isiksuse (oṁ tat sat) jaoks. Kui inimene sooritab askeese, annetab või ohverdab, lausudes neid kolme sõna, tegutseb ta Kṛṣṇa teadvuses. Kṛṣṇa teadvus on transtsendentaalsete tegevuste teaduslik praktika, mis võimaldab elusolendil pöörduda tagasi koju, Jumala juurde. Sellisel transtsendentaalsel viisil tegutsedes ei lähe inimese energia asjatult kaotsi.

Oṁ tad viṣṇoḥ paramaṁ padam. („Ṛg Veda" 1.22.20) Viṣṇu lootosjalgade teenimine on pühendumuse kõrgeim eesmärk. Kõik tööd muutuvad täiuslikeks, kui neid sooritada Jumala Kõrgeima Isiksuse heaks.

Kui inimene tahab tõusta vaimsele tasandile, ei tohi ta tegutseda materiaalse kasu nimel. Tema tegude eesmärgiks peaks olema tõusmine vaimsesse kuningriiki, tagasi koju, tagasi Jumala juurde.

Sõnad praśaste karmaṇi ehk „ettekirjutatud kohustused" viitavad sellele, et vedakirjanduses on ette kirjutatud mitmeid tegevusi, mille eesmärgiks on puhastada inimese eksistentsi alates sündimisest kuni surmani. Sellised puhastumisprotsessid on mõeldud elusolendi lõplikuks vabanemiseks. Kõikide nende tegevuste juures soovitatakse lausuda oṁ tat sat. Sõnad sad-bhāve ja sādhu-bhāve viitavad transtsendentaalsele positsioonile. Kṛṣṇa teadvuses tegutsemist nimetatakse sattvaks ning seda isikut, kes on täielikult teadlik tegevustest Kṛṣṇa teadvuses, nimetatakse sādhuks. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (3.25.25) öeldakse, et transtsendentaalsed teemad saavad selgeks pühendunutega suheldes. Seda öeldakse sõnadega satāṁ prasaṅgāt. Ilma hea suhtlemiseta ei saa inimene omandada transtsendentaalseid teadmisi. Kui vaimne õpetaja pühitseb õpilast või annab talle püha nööri, lausub ta samuti oṁ tat sat. Samamoodi on kõik yajñad suunatud Kõigekõrgemale, keda tähistavad sõnad oṁ tat sat. Sõna tad-arthīyam tähendab selle teenimist, mis esindab Kõigekõrgemat. Selle all mõeldakse ka selliseid teenistusi nagu Jumalale templis toidu valmistamist või muudes töödes kaasaaitamist – üldse kõiki töid, mille eesmärgiks on Jumala hiilguse kuulutamine. Seega kasutatakse neid kõrgeimaid sõnu oṁ tat sat mitmel viisil selleks, et muuta kõik tegevused täiuslikeks ning terviklikeks.

Kõik, mida tehakse ilma transtsendentaalse eesmärgita, olgu see siis ohverdus, annetus või askees, on kasutu. Sellepärast kuulutatakse käesolevas värsis, et kõik sellised tegevused on laiduväärsed. Kõiki tegevusi tuleb sooritada Kõigekõrgema heaks Kṛṣṇa teadvuses. Ilma sellise usu ja õige juhenduseta ei kanna inimese ponnistused kunagi vilja. Kõikjal vedakirjanduses soovitatakse uskuda Kõigekõrgemasse ning kõikide vedalike juhenduste lõplik eesmärk on mõista Kṛṣṇat. Seda põhimõtet järgimata ei saada kellegi püüdlusi edu. Seepärast on kõige parem töötada juba algusest peale Kṛṣṇa teadvuses, autoriteetse vaimse õpetaja juhenduse all. See on tee, kuidas saavutada edu kõikides oma tegudes.

Tingimustest sõltuvas seisundis on inimesed kiindunud pooljumalate, viirastuste või Kuvera taoliste yakṣade kummardamisse. Vooruse guṇa on parem kui kire ja teadmatuse guṇad, kuid see, kes asub otseselt praktiseerima Kṛṣṇa teadvust, tõuseb kõigist materiaalse looduse kolmest guṇast kõrgemale. Ehkki eksisteerib ka järk-järgulise tõusmise protsess, toimib see, kes suheldes puhaste pühendunutega asub praktiseerima Kṛṣṇa teadvust, parimal võimalikul viisil, nagu käesolevas peatükis ka kinnitatakse. Sel moel edu saavutamiseks peab inimene leidma kõigepealt autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkama seejärel praktiseerima Kṛṣṇa teadvust tema juhenduste kohaselt. Sedasi saavutab inimene usu Kõigekõrgemasse. Kui see usk aja jooksul kasvab, võib seda nimetada juba armastuseks Jumala vastu. Armastus Jumala vastu ongi elusolendite lõppeesmärk. Seepärast peab inimene asuma otseselt praktiseerima Kṛṣṇa teadvust. See on käesoleva, seitsmeteistkümnenda peatüki sõnum.