Chapter 5 Suheldes Kṛṣṇaga

Associating with Kṛṣṇa

Kui keegi saavutab midagi kõrgemat, siis ta loomulikult loobub kõigest madalamast. Ma tahame naudinguid, kuid impersonalism ja tühjuse filosoofia on loonud keskkonna, kus me oleme alistunud materiaalsetele naudingutele. Nauding peab olema seotud Kõrgeima Isiksusega (puruṣah sa paraḥ), kellega me saame suhelda silmast silma. Vaimses taevas võime me isiklikult Jumalaga vestelda, Temaga mängida, Temaga süüa jne.. Kõik see on saavutatav bhaktya — Jumala transtsendentaalses armastuses teenimise läbi. See teenimine peab olema seejuures siiras, ehk teisisõnu öeldes, me peame armastama Jumalat ootamata Temalt mingit materiaalset vastutasu. Armastada Jumalat selleks, et Temaga üheks saada, on samuti isikliku kasu ihaldamine.

If one gets something superior, he naturally gives up all inferior things. We want enjoyment, but impersonalism and voidism have created such an atmosphere that we have become addicted to material enjoyment. There must be enjoyment in connection with the Supreme Person (puruṣaḥ sa paraḥ), whom we can see face to face. In the spiritual sky we are able to speak personally with God, play with Him, eat with Him, etc. All of this can be attained by bhaktyā – transcendental loving service. However, this service must be without adulteration, that is to say, we must love God without expecting material remuneration. Loving God to become one with Him is also a form of adulteration.

Üks suuremaid erinevusi vaimse ja materiaalse taeva vahel on see, et vaimsete planeetide juhil või liidril pole ühtegi konkurenti. Vaimsetel planeetidel ülemvõimu omav isiksus on kõigis suhetes üks Śrī Kṛṣṇa täielikest ekspansioonidest. Kõigekõrgem Jumal ja Tema erinevad kehastused on juhtideks kõikidel Vaikuṇṭha planeetidel. Maal käib võitlus presidendi ja peaministri koha peale, kuid vaimses taevas tunnistavad kõik kõrgeimana vaid Jumala Kõrgeimat Isiksust. Need, kes ei tunnista Tema ülemvõimu ja tahavad Temaga konkureerima hakata, saadetakse siia materiaalsesse maailma, mis on täitmas vangla funktsiooni. Täpselt nagu igas linnas on oma vangla, mille vangid moodustavad vaid tühise osa kogu linna elanikkonnast, on materiaalne maailm vangla tingimustest sõltuvatele hingedele. See moodustab samuti vaid tühise osakese vaimsest taevast, kuid sellegipoolest ei asu see vaimsest taevast väljapool, täpselt nagu vangla ei asu väljapool linna.

One of the major differences between the spiritual sky and the material sky is that in the spiritual sky the head or leader of the spiritual planets has no rival. In all cases, the predominating personality in the spiritual planets is a plenary expansion of Śrī Kṛṣṇa. The Supreme Lord and His multifarious manifestations preside over all the Vaikuṇṭha planets. On earth, for instance, there is rivalry for the position of president or prime minister, but in the spiritual sky everyone acknowledges the Supreme Personality of Godhead to be supreme. Those who do not acknowledge Him and attempt to rival Him are placed into the material universe, which is just like a prison house. As in any city there is a prison, and the prison forms a very insignificant part of the whole city, so the material universe is a prison for the conditioned souls. It forms an insignificant part of the spiritual sky, but it is not outside the spiritual sky, just as a prison is not outside of the city.

Kõik Vaikuṇṭha planeetide elanikud vaimses taevas on vabastatud hinged. "Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse meile teada, et neil on täpselt samasugune keha kui Jumalal. Mõningatel planeetidel on Jumal kehastunud kahe-, mõnel neljakäelisena. Ning nende planeetide elanikel on vastavalt sellele samamoodi kas kaks või neli kätt, ning on öeldud et nende planeetide elanike ja Kõrgeima Isiksuse vahel vahet teha pole võimalik. Vaimses taevas eksisteerib viite laadi vabastamist. Sāyujya- mukti on vabastamise vorm, millega liitutakse Kõigekõrgema Jumala impersonaalse eksistentsiga, mida kutsutakse Brahmaniks. Teine vabastamise vorm on sārūpya-mukti, mille abil omandatakse kõik Jumala omadused. Sālokya-mukti abil saadakse Jumala planeedi elanikuks. Sārṣṭi-mukti abil saadakse samasuguste külluste omanikuks nagu Kõigekõrgem Jumal. Peale nende eksisteerib veel vabastamise vorm, mille abil on võimalik saada Jumala pidevaks kaaslaseks, nagu seda oli Arjuna, olles Tema igavene sõber. Vabastamise saavutamiseks võime me võime rakendada ükskõik millist neist viiest vormist, kuid ainsana neist viiest ei aksepteeri Vaiṣṇava pühendunud sāyujya-muktit, ehk Jumala impersonaalse aspektiga liitumist. Vaiṣṇava soovib kummardada Jumalat sellisena, nagu Ta on, säilitades Tema teenimiseks ka oma isiksuslikkuse, samas kui impersonalistist Māyāvādī filosoof soovib oma isiksuslikkusest vabaneda ja ühineda Jumalaga impersonaalselt. Kuid seda ei soovitata ei Śrī Kṛṣṇa poolt "Bhagavad-gītās" ega teadmiste edasiandmise õpilasjärgnevusahelas seisvate Vaiṣṇava filosoofide poolt. Jumal Caitanya Mahāprabhu kirjutas sellel teemal järgneva Śikṣāṣtaka (4):

The inhabitants of the Vaikuṇṭha planets in the spiritual sky are all liberated souls. In Śrīmad-Bhāgavatam we are informed that their bodily features are exactly like God’s. On some of these planets God is manifested with two arms, and on others He has four. The inhabitants of these planets, like the Supreme Lord, also manifest two and four arms, and it is said that one cannot distinguish between them and the Supreme Person. In the spiritual world there are five kinds of liberation. Sāyujya-mukti is a form of liberation in which one merges into the impersonal existence of the Supreme Lord, called Brahman. Another form of liberation is sārūpya-mukti, by which one receives features exactly like God’s. Another is sālokya-mukti, by which one can live in the same planet with God. By sārṣṭi-mukti one can have opulences similar to the Supreme Lord’s. Another type enables one to remain always with God as one of His associates, just like Arjuna, who is always with Kṛṣṇa as His friend. One can have any of these five forms of liberation, but of the five the sāyujya-mukti, merging with the impersonal aspect, is not accepted by Vaiṣṇava devotees. A Vaiṣṇava wishes to worship God as He is and retain his separate individuality to serve Him, whereas the Māyāvādī impersonal philosopher wishes to lose his individuality and merge into the existence of the Supreme. This merging is recommended neither by Śrī Kṛṣṇa in the Bhagavad-gītā nor by the disciplic succession of Vaiṣṇava philosophers. Lord Caitanya Mahāprabhu wrote on this subject in His Śikṣāṣṭaka (4):

na dhanaṁ na janaṁ na sundarīṁ
kavitāṁ vā jagad-īśa kāmaye
mama janmani janmanīśvare
bhavatād bhaktir ahaitukī tvayi

"Oo kõikvõimas Jumal! Ma ei ihalda jõukust, samuti pole mul soovi mõnd ilusat naist nautida, ning ma ei ihka endale ka ühtegi järgnejat. Ainus, mida ma soovin, et sünd sünni järel oleks mu elus ikka Sinu tagamõtteta pühendunud teenimist."

“O almighty Lord! I have no desire to accumulate wealth, nor have I any desire to enjoy beautiful women, nor do I want any number of followers. What I want only is that I may have Your causeless devotional service in my life, birth after birth.”

Siin kasutab Jumal Caitanya Mahāprabhu väljendit "sünd sünni järel". Kuid kui sünd järgneb sünnile, ei saavutata ka vabastamist. Vabastamise kaudu jõutakse kas vaimsetele planeetidele või ühinetakse Kõigekõrgemaga — ning kummalgi juhul ei tule sel hingel sündida materiaalsesse maailma. Kuid Caitanya Mahāprabhu ei hooli, kas Ta saavutab vabastamise või mitte: Tema ainsaks sooviks on teenida Kõigekõrgemat Jumalat ja viibida Kṛṣṇa teadvuses. Pühendunule pole tähtis, kus ta viibib, tal on ükskõik, kas ta sünnib loomade, inimeste või pooljumalate keskel — ainus, mida ta Jumalalt palub, on see, et pühendunu Teda kunagi ei unustaks, ja et ta saaks alati viibida Jumala transtsendentaalses teenimises. Need on puhta pühendumuse tunnused. Ja loomulikult jääb pühendunu, kus ta ka parajasti ei viibiks, alati vaimsesse kuningriiki, seda ka materiaalses kehas viibides. Kuid ta ei palu Jumalalt midagi oma isikliku tõusu või heaolu nimel.

Here Lord Caitanya Mahāprabhu refers to “birth after birth.” When there is birth after birth, there is no liberation. In liberation one either attains the spiritual planets or merges into the existence of the Supreme – in either case, there is no question of rebirth into the material world. But Caitanya Mahāprabhu doesn’t care whether He is liberated or not: His only concern is to be engaged in Kṛṣṇa consciousness, to serve the Supreme Lord. The devotee doesn’t care where he is, nor does he care whether he is born in the animal society, human society, demigod society, or whatever – he only prays to God that he not forget Him and that he always be able to engage in His transcendental service. These are symptoms of pure devotion. Of course, a devotee, wherever he is, remains in the spiritual kingdom, even while in this material body. But he does not demand anything from God for his own personal elevation or comfort.

Śrī Kṛṣṇa kinnitab, et Temale pühendunu jaoks ei ole Temani jõudmine raske, kuid teisi joogameetodeid praktiseerivad joogid pole ebaedu ohust vabad. Nendele annab Śrī Kṛṣṇa "Bhagavad-gītās" (8.23) nõu jämedakoelisest kehast lahkumiseks enim sobivatest hetketest.

Although Śrī Kṛṣṇa indicates that He can be easily reached by one who is devoted to Him, there is an element of risk involved for the yogīs who practice other methods of yoga. For them, He has given directions in the Bhagavad-gītā (8.23) regarding the proper time to leave the gross body.

yatra kāle tv anāvṛttim
āvṛttiṁ caiva yoginaḥ
prayātā yānti taṁ kālaṁ
vakṣyāmi bharatarṣabha

"Oo parim Bharatade seast, Ma räägin sulle nüüd aegadest, millal siit ilmast lahkununa inimesel ei tule enam siia maailma tagasi tulla, ning teistest aegadest, millal lahkununa inimesel tuleb seda teha."

“O best of the Bhāratas, I shall now explain to you the different times at which, passing away from this world, one does or does not come back.”

Siin teatab Kṛṣṇa, et teatud kindlal ajahetkel oma praegusest kehast lahkudes võib inimene samuti saada vabastatuks, ning sel juhul pole tal enam vaja materiaalsesse maailma tagasi pöörduda. Kuid Kṛṣṇa teatab samuti, et teistel ajahetkedel kehast lahkudes tuleb inimesel sündida uuesti materiaalses maailmas. Teatud shanss vabastamiseni jõuda on olemas, kuid pidevalt Kṛṣṇa teadvuses viibiva pühendunu puhul ei saa rääkida mingist shansist, sest pühendunu Kṛṣṇa elupaika jõudmises pole tema Jumala teenimise soovi tugevuse tõttu vähimatki kahtlust.

Here Kṛṣṇa indicates that if one is able to leave his body at a particular time, he can become liberated, never to return to the material world. On the other hand, he indicates that if one dies at another time, he has to return. There is this element of chance, but there is no question of chance for a devotee always in Kṛṣṇa consciousness, for he is guaranteed entrance into the abode of Kṛṣṇa by dint of his devotion to the Lord.

agnir jyotir ahaḥ śuklaḥ
ṣaṇ-māsā uttarāyaṇam
tatra prayātā gacchanti
brahma brahma-vido janāḥ

"Need, kes on teadvustanud Kõigekõrgema Brahmani, lahkuvad sellest maailmast ajal, mil tulejumalus on valitsev, valgel ajal, soodsal hetkel, kasvava kuu kahe nädala jooksul ja kuue kuu kestel, mil Päike möödub põhja poolt." (Bg. 8.24)

“Those who know the Supreme Brahman pass away from the world during the influence of the fiery god, in the light, at an auspicious moment, during the fortnight of the moon and the six months when the sun travels in the north.” (Gītā 8.24)

Päike asub kuus kuud ekvaatorist põhja pool ja kuus kuud lõuna pool. "Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse meile informatsioon, et samamoodi nagu planeedid, liigub ka Päike. Kui inimene sureb ajal, mil Päike asub põhjapoolkera pool, saavutab ta vabastamise.

The sun spends six months on the northern side of the equator and six months on the southern side. In Śrīmad-Bhāgavatam we have information that as the planets are moving, so also the sun is moving. If one dies when the sun is situated in the northern hemisphere, he attains liberation.

dhūmo rātris tathā kṛṣṇaḥ
ṣaṇ-māsā dakṣiṇāyanam
tatra cāndramasaṁ jyotir
yogī prāpya nivartate

śukla-kṛṣṇe gatī hy ete
jagataḥ śāśvate mate
ekayā yāty anāvṛttim
anyayāvartate punaḥ

"Müstik, kes lahkub sellest maailmast ajal, mil laskub udu, öösel, kahaneva kuu kahe nädala jooksul, või kuue kuu kestel, mil Päike möödub lõuna poolt, või kes jõuab Kuule, peab tagasi pöörduma. "Vedade" kohaselt lahkutakse sellest maailmast kas valges või pimedas. See, kes lahkub valgel ajal, ei pea enam siia tagasi pöörduma, kuid see, kes lahkub pimeduses, peab tulema tagasi." (Bg. 8.25 – 26)

“The mystic who passes away from this world during the smoke, the night, the moonless fortnight, or in the six months when the sun passes to the south, or who reaches the moon planet, again comes back. According to the Vedas, there are two ways of passing from this world – one in light and one in darkness. When one passes in light, he does not come back; but when one passes in darkness, he returns.” (Gītā 8.25–26)

See kõik sõltub juhusest. Me ju ei tea, millal tuleb meil surra, me võime mõne õnnetusjuhtumi läbi surra ootamatult igal hetkel. Kuid bhakti-joogi, kes on kinnistunud Kṛṣṇa teadvuses, ei pea selle pärast muretsema. Tema võib alati kindel olla.

This is all by chance. We do not know when we are going to die, and we may die accidentally at any time. But for one who is a bhakti-yogī, who is established in Kṛṣṇa consciousness, there is no question of chance. He is always sure.

naite sṛtī pārtha jānan
yogī muhyati kaścana
tasmāt sarveṣu kāleṣu
yoga-yukto bhavārjuna

"Oo Arjuna, pühendunud, kes on teadlikud nendest kahest teerajast, ei satu eales segadusse. Seepärast viibi alati pühendumuses." (Bg. 8.27)

“The devotees who know these two paths, O Arjuna, are never bewildered. Therefore, be always fixed in devotion.” (Gītā 8.27)

See, et surmahetkel Kṛṣṇast mõtleja läheb koheselt Kṛṣṇa elupaika, on juba ammu kindlaks tehtud.

It has already been ascertained that at the time of death, if one can think of Kṛṣṇa, he is immediately transferred to the abode of Kṛṣṇa.

anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ

abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan

"Ja ükskõik kes meenutab surmahetkel kehast lahkudes ainult Mind, omandab koheselt Minuga samase looduse. Selles pole vähimatki kahtlust. See, kelle meditatsioon on suunatud Jumala Kõrgeimale Isiksusele, ja kelle mõistus on kõrvalekaldumatult hõivatud Minust mõtlemisega, oo Pārtha [Arjuna]; see jõuab kahtluseta Minu juurde." (Bg. 8.5, 8.8)

“And whoever, at the time of death, quits his body remembering Me alone, at once attains My nature. Of this there is no doubt. He who meditates on the Supreme Personality of Godhead, his mind constantly engaged in remembering Me, undeviated from the path, he, O Pārtha [Arjuna], is sure to reach Me.” (Bg. 8.5, 8.8)

Selline Kṛṣṇale suunatud meditatsioon võib tunduda väga keerulisena, kuid tegelikult pole see seda. Kui praktiseeritakse Kṛṣṇa teadvust mahā-mantrat Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare korrates, siis kaovad sel teel peagi kõik raskused. Kṛṣṇa ja Tema nimi ei erine teineteisest mitte millegi poolest, samuti ei erine teineteisest mitte millegi poolest ka Kṛṣṇa ja Tema transtsendentaalne elupaik. Selle helivibratsiooniga suhtlemegi me Kṛṣṇaga. Kui me kordame Hare Kṛṣṇa mantrat näiteks tänaval käies, käib Kṛṣṇa meiega kaasas, täpselt nagu öösel taevasse vaadates Kuud nähes tajume me, et Kuu on koos meiega. Kui aga Kṛṣṇa madalam energia võib viibida meie juures, kas pole siis võimalik, et Kṛṣṇa Ise tuleks meie juurde, kui me Tema nimesid kordame? See on võimalik, kuid me peame sel juhul olema Tema Enda juuresolekut ka väärt. Kuid kui me mõtleme pidevalt Kṛṣṇast, võime me rahulikult kindlad olla, et Kṛṣṇa on alati koos meiega. Jumal Caitanya Mahāprabhu palvetab:

Such meditation on Kṛṣṇa may seem very difficult, but it is not. If one practices Kṛṣṇa consciousness by chanting the mahā-mantra, Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, he will be quickly helped. Kṛṣṇa and His name are nondifferent, and Kṛṣṇa and His transcendental abode are also nondifferent. By sound vibration we can have Kṛṣṇa associate with us. If, for instance, we chant Hare Kṛṣṇa on the street, we will see that Kṛṣṇa is going with us, just as when we look up and see the moon overhead, we perceive that it is also going with us. If Kṛṣṇa’s inferior energy may appear to go with us, is it not possible for Kṛṣṇa Himself to be with us when we are chanting His names? He will keep us company, but we have to qualify to be in His company. If, however, we are always merged in the thought of Kṛṣṇa, we should rest assured that Kṛṣṇa is always with us. Lord Caitanya Mahāprabhu prays,

nāmnām akāri bahudhā nija-sarva-śaktis
tatrārpitā niyamitaḥ smaraṇe na kālaḥ
etādṛśī tava kṛpā bhagavan mamāpi
durdaivam īdṛśam ihājani nānurāgaḥ

"Oo mu Jumal! Üksi Sinu pühad nimed jagavad lõputut õnnistust kõigile elusolendeile, mistõttu Sul on sadu ja tuhandeid nimesid nagu Kṛṣṇa ja Govinda. Nendesse transtsendentaalsetesse nimedesse oled Sa asetanud kõik Oma transtsendentaalsed energiad, ning nende pühade nimede kordamiseks pole mingeid karme ja kindlaid reegleid. Oo mu Jumal! Sa oled niivõrd armulikult teinud Sinu pühade nimede läbi Sinuni jõudmise niivõrd lihtsaks, kuid mind, õnnetu nagu ma olen, ei suuda need nimed kütkestada." ("Śikṣāṣṭaka" 2)

“O my Lord! Your holy name alone can render all benediction upon the living beings, and therefore You have hundreds and millions of names, like Kṛṣṇa and Govinda. In these transcendental names You have invested all Your transcendental energies, and there is no hard and fast rule for chanting these holy names. O my Lord! You have so kindly made approach to You easy by Your holy names, but unfortunate as I am, I have no attraction for them.” (Śikṣāṣṭaka 2)

Lihtsalt pühasid nimesid korrates võime me nautida kõiki Kṛṣṇaga isiklikult suhtlemise võimalusi. Jumal Caitanya Mahāprabhu, keda peetakse mitte ainult vaimse eneseteadvustamiseni jõudnud hingeks, vaid Kṛṣṇa Enda kehastuseks, toob välja, et ehkki praegusel Kali ajastul inimesel õigupoolest puuduvad õiged võimalused vaimseks eneseteadvustamiseks, on Kṛṣṇa nii armulik, et Ta on andnud meile selle śabda (heliinkarnatsiooni) yuga-dharmana kasutamiseks, s.t. käesoleva ajastu eneseteadvustamise meetodiks. Selle praktiseerimiseks pole vaja omada mingit eelnevat kvalifikatsiooni, meil pole vaja omada teadmisi isegi mitte sanskriti keelest. Hare Kṛṣṇa mantra vibratsioon on sedavõrd mõjuvõimas, et selle kordamist võib alustada koheselt, omamata mingeidki teadmisi sanskriti keelest.

Merely by chanting we can have all the advantages of personal association with Kṛṣṇa. Lord Caitanya Mahāprabhu, who is not only considered to be a realized soul but an incarnation of Kṛṣṇa Himself, has pointed out that in this age of Kali, although men have no real facilities for self-realization, Kṛṣṇa is so kind that He has given this śabda (sound incarnation) to be utilized as the yuga-dharma, or way of realization of this age. No special qualification is necessary for this method; we need not even know Sanskrit. The vibrations of Hare Kṛṣṇa are so potent that anyone can immediately begin chanting them, without any knowledge of Sanskrit whatsoever.

vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva
dāneṣu yat puṇya-phalaṁ pradiṣṭam
atyeti tat sarvam idaṁ viditvā
yogī paraṁ sthānam upaiti cādyam

"Seda, kes on asunud pühendunud teenimise teele, ei jäeta ilma "Vedade" uurimisest saadavatest resultaatidest, suurte ohverduste toomisest, heategevusest, filosoofia uurimisest ja karmaliste tegevuste tulemustest. Ta omandab kõik, mida toovad taolised tegevused, ning lõpuks jõuab ta Kṛṣṇa elupaika." (Bg. 8.28)

“A person who accepts the path of devotional service is not bereft of the results derived from studying the Vedas, performing austere sacrifices, giving charity, or pursuing philosophical and fruitive activities. At the end he reaches the supreme abode.” (Gītā 8.28)

Kṛṣṇa lausub siin, et kõikide "Vedade" ettekirjutuste ainsaks otstarbeks on saavutada elu ülim eesmärk — tagasi Jumala juurde jõudmine. Kõik maailma pühakirjad on suunatud sellele eesmärgile. Samuti on see olnud kõikide ācāryate ja religioonireformaatorite sõnumiks. Näiteks Läänemaailmas levitas seda sama sõnumit Jumal Jeesus Kristus. Sama tegid ka Jumal Buddha ja Muhamed. Keegi ei soovita muuta seda materiaalset maailma meie alaliseks elupaigaks. Vastavalt maale, ajale ja tingimustele võivad pühakirjades esineda küll väikesed erinevused, samuti võivad olla väikesed erinevused pühakirjade käskudes, kuid kõigi nende peamist printsiipi, seda, et meie õigeks elupaigaks ei ole mitte materiaalne, vaid vaimne maailm, tunnistavad kõik transtsendentalistid. Kõik nad viitavad tõsiasjale, et meie hinge salajasimad soovid on täidetavad vaid Kṛṣṇa maailmades, mis asuvad väljapool surma ja sündi.

Here Kṛṣṇa says that the purpose of all Vedic instructions is to achieve the ultimate goal of life – to go back to Godhead. All scriptures from all countries aim at this goal. This has also been the message of all religious reformers or ācāryas. In the West, for example, Lord Jesus Christ spread this same message. Similarly, Lord Buddha and Muhammad. No one advises us to make our permanent settlement here in this material world. There may be small differences according to country, time, and circumstance, and according to scriptural injunction, but the main principle that we are not meant for this material world but for the spiritual world is accepted by all genuine transcendentalists. All indications for the satisfaction of our soul’s innermost desires point to those worlds of Kṛṣṇa beyond birth and death.