Chapter 4 Taevas selle universumi kohal

The Sky Beyond the Universe

Kui isegi selle universumi kõrgeimad planeedid alluvad sünni ja surma tsüklile, miks püüdlevad siis suured joogid nendele tõusmise poole? Põhjuseks on tõsiasi, et ehkki need joogid võivad olla omandanud mitmed müstilised võimed, on neil siiski säilinud kalduvus materiaalse elu võimaluste nautimiseks. Kõrgematel planeetidel on elu kestus meie mõistes aga uskumatult pikk. Śrī Kṛṣṇa räägib nende planeetide ajaarvestusest järgmist:

If even the higher planets in this universe are subject to birth and death, why do great yogīs strive for elevation to them? Although they may have many mystic powers, these yogīs still have the tendency to want to enjoy the facilities of material life. On the higher planets, it is possible to live for incredibly long lifetimes. The time calculation on these planets is indicated by Śrī Kṛṣṇa:

sahasra-yuga-paryantam
ahar yad brahmaṇo viduḥ
rātriṁ yuga-sahasrāntāṁ
te ’ho-rātra-vido janāḥ

"Brahmā üks päev on võrdne tuhande ajastuga Maal. Ja sama pikk on ka Brahmā öö." (Bg. 8.17)

“By human calculation, a thousand ages taken together is the duration of Brahmā’s one day. And such also is the duration of his night.” (Gītā 8.17)

Üks yuga kestab 4 300 000 aastat. Seda arvu tuhandega korrutades saame me ühe Brahmā päeva pikkuse Brahmaloka planeedil. Ning sama pikk on öö kestus. Kolmkümmend sellist ööpäeva võrdub ühe kuuga, kaksteist kuud ühe aastaga, ning Brahmā elu kestuseks on sada sellist aastat. Elu Brahmalokal on tõepoolest pikk, kuid kõigi nende triljonite aastate järel tuleb sealsetelgi elanikel ikkagi alistuda surmale. Surma käest pääseme me alles vaimsetele planeetidele tõustes.

One yuga covers 4,300,000 years. This number multiplied by one thousand is calculated to be twelve hours of Brahmā on the planet Brahmaloka. Similarly, another twelve-hour period covers the night. Thirty such days equal a month, twelve months a year, and Brahmā lives for one hundred such years. Life on such a planet is indeed long, yet even after trillions of years, the inhabitants of Brahmaloka have to face death. Unless we go to the spiritual planets, there is no escape from death.

avyaktād vyaktayaḥ sarvāḥ
prabhavanty ahar-āgame
rātry-āgame pralīyante
tatraivāvyakta-saṁjñake

"Brahmā päeva alates saavad alguse ka suur hulk elusolendeid, ning Brahmā öö saabudes nad hävivad." (Bg. 8.18)

“When Brahmā’s day is manifest, this multitude of living entities comes into being, and at the arrival of Brahmā’s night, they are all annihilated.” (Gītā 8.18)

Brahmā päeva lõppedes kattuvad kõik madalamad planetaarsüsteemid veega, ja nendel elunevad olendid hävitatakse. Kui pärast seda hävitustööd Brahmā öö on möödunud, luuakse kõik hävitatu hommikul, kui Brahmā ärkab, uuesti. Allumine loomise ja hävitamise protsessile on seega materiaalse maailma loomuseks.

At the end of the day of Brahmā, all the lower planetary systems are covered with water, and the beings on them are annihilated. After this devastation and after the night of Brahmā passes, in the morning when Brahmā arises there is again creation, and all these beings come forth. Thus subjection to creation and destruction is the nature of the material world.

bhūta-grāmaḥ sa evāyaṁ
bhūtvā bhūtvā pralīyate
rātry-āgame ’vaśaḥ pārtha
prabhavaty ahar-āgame

"Taas ja taas algab päev, ja elusolendid tulevad oma mitmekesisuses ilmavalgele, ja öö saabudes, oo Pārtha, tuleb neil kõigil taaskord abitult alistuda hävitamisele." (Bg. 8.19)

“Again and again the day comes, and this host of beings is active; and again the night falls, O Pārtha, and they are helplessly dissolved.” (Gītā 8.19)

Ehkki elusolendid on hävitamise vastu, häving toimub, planeedid kattuvad veega ja kõik elusolendid jäävad Brahma ööks vee alla. Kuid päeva saabudes vesi järk-järgult hajub.

Although the living entities do not like devastation, that devastation will come and overflood the planets until all living beings on the planets stay merged in water throughout the night of Brahmā. But as day comes, the water gradually disappears.

paras tasmāt tu bhāvo ’nyo
’vyakto ’vyaktāt sanātanaḥ
yaḥ sa sarveṣu bhūteṣu
naśyatsu na vinaśyati

"Ometigi eksisteerib ka teine loodus, mis on igavene, ja mis on transtsendentaalne loodava ja hävitatava mateeria suhtes. Seda kõrgemat loodust ei hävitata kunagi. Siis kui hävitatakse kõik siin materiaalses maailmas, jääb see ikkagi muutumatuks." (Bg. 8.20)

“Yet there is another nature, which is eternal and is transcendental to this manifested and unmanifested matter. It is supreme and is never annihilated. When all in this world is annihilated, that part remains as it is.” (Gītā 8.20)

Meie kujutlusvõime ei suuda haarata materiaalse universumi ulatust, kuid Vedakirjanduses saadav informatsioon kinnitab meile, et terves loomes eksisteerib miljoneid universumeid, ja kõigist neist kõrgemal eksisteerib veel teine, vaimne maailm. Sealsed planeedid on kõik igavesed, ja sealsed asustajad elavad igavesti. Sõna bhāvaḥ tähendab selle värsis "loodus", viidates sellega teisele loodusele. Ka selles maailmas võime me täheldada kahte loodust. Elusolend on vaim, ning seni kuni ta viibib kehas, on ta ka selle keha elustajaks, kuid niipea kui elusolend, vaimne säde, kehast lahkub, muutub keha elutuks. Vaimset loodust nimetatakse Kṛṣṇa kõrgemaks looduseks, ja materiaalset loodust madalamaks. Sellest materiaalsest loodusest kõrgemal asuv teine loodus on läbinisti vaimne. Katsetuste läbi me selle olemuse mõistmiseni jõuda ei suuda. Teleskoobi abil võime me vaadelda miljoneid tähti, kuid nendeni jõudmine pole meie võimuses. Me peame mõistma, kuivõrd võimetud me tegelikult oleme. Meie suuda katsetamise läbi isegi mitte seda materiaalset universumit tundma õppida, kuidas võiksime me siis veel loota, et me suudame sel viisil mõista Jumalat ja Tema kuningriiki? Katsetamise läbi pole võimalik selle mõistmiseni jõuda. Et seda mõista, tuleb meil kuulata "Bhagavad-gītās" kirja pandut. Me ei saa katsetamise teel välja uurida, kes on meie isa, me peame küsima seda ema käest, ja uskuma, mida ta meile ütleb. Kui me teda ei usu, ei saagi me oma küsimusele vastust. Ja samamoodi avaneb meile kogu informatsioon Kṛṣṇast ja Tema kuningriigist kui me järgime täpselt Kṛṣṇa teadvuse meetodeid.

We cannot calculate the extent of the material universe, but we have Vedic information that there are millions of universes within the entire creation, and beyond these material universes there is another sky, which is spiritual. There all the planets are eternal, and the lives of all the beings on them are eternal. In this verse the word bhāvaḥ means “nature,” and here another nature is indicated. In this world we have experience also of two natures. The living entity is spirit, and as long as he is within matter, matter is moving, and as soon as the living entity, the spiritual spark, is out of the body, the body is immovable. The spiritual nature is called Kṛṣṇa’s superior nature, and the material is called the inferior. Beyond this material nature there is a superior nature, which is totally spiritual. It is not possible to understand this by experimental knowledge. We can see millions and millions of stars through a telescope, but we cannot approach them. We have to understand our incapabilities. If we cannot understand the material universe by experimental knowledge, what is the possibility of understanding God and His kingdom? It is not possible experimentally. We have to understand by hearing the Bhagavad-gītā. We cannot understand who our father is by experimental knowledge; we have to hear the word of our mother and believe her. If we do not believe her, there is no way of knowing. Similarly, if we just stick to the Kṛṣṇa conscious method, all information about Kṛṣṇa and His kingdom will be revealed.

Paras tu bhāvaḥ tähendab "kõrgem loodus", ja vyaktaḥ tähistab seda, mida me hetkel avaldununa näeme. Me näeme, et materiaalne universum avaldub Maa, Päikese, tähtede ja planeetide näol. Ja sellest universumist kõrgemal eksisteerib teine, igavene loodus. Avyaktāt sanātanaḥ. Materiaalsel loodusel on algus ja lõpp, kuid vaimne loodus on sanātanaḥ — igavene. Sel pole ei algust ega lõppu. Kuidas on see võimalik? Üks pilv võib katta taevas küll suure ala, kuid terves taevas on ta siiski vaid väike täpike, mis katab kinni vaid ühe tähtsusetu osa. Selle põhjuseks, et meile tundub ta katvat suurt ala on see, et me ise oleme niivõrd pisikesed. Samamoodi on see materiaalne universum vaid väike tähtsusetu pilveke tohutus vaimses taevas. Ta on kaetud mahat-tattvaga, mateeriaga. Ja nagu pilv tekib ja hävib, niisamuti ka materiaalne maailm. Kui pilved hajuvad ja taevas selgineb, oleme me võimelised nägema kõike nii nagu see on. Ka meie praegune keha on kui pilv vaimse hinge kohal. See kestab mõne aja, annab järglasi, seejärel kärbub ja hävib. Ükskõik, mida me siin materiaalses maailmas ka ei vaatleks, allub see materiaalse looduse kuuele muutusele — see sünnib, kasvab, eksisteerib teatud aja, annab järglasi, kärbub ja lõpuks hävib. Kṛṣṇa kinnitab aga, et väljapool neid muutumisi, väljapool seda pilvesarnast loodust on vaimne loodus, mis on igavene. Kui see materiaalne loodus hävib, jääb vaimne loodus, avyaktāt sanātanaḥ, endiselt püsima.

Paras tu bhāvaḥ means “superior nature,” and vyaktaḥ refers to what we see manifested. We can see that the material universe is manifested through the earth, sun, stars, and planets. And beyond this universe is another nature, an eternal nature. Avyaktāt sanātanaḥ. This material nature has a beginning and an end, but that spiritual nature is sanātanaḥ – eternal. It has neither beginning nor end. How is this possible? A cloud may pass over the sky, and it may appear to cover a great distance, but actually it is only a small speck covering an insignificant part of the whole sky. Because we are so small, if only a few hundred miles is covered by cloud, it appears that the whole sky is covered. Similarly, this whole material universe is like a small, insignificant cloud in the vast spiritual sky. It is encased by the mahat-tattva, matter. As a cloud has a beginning and an end, this material nature also has a beginning and an end. When the clouds disappear and the sky clears, we see everything as it is. Similarly, the body is like a cloud passing over the spirit soul. It stays for some time, gives some by-products, dwindles, and then vanishes. Any kind of material phenomenon that we observe is subject to these six transformations of material nature – it comes into being, grows, stays for a while, produces some by-products, dwindles, and then vanishes. Kṛṣṇa indicates that beyond this changing, cloudlike nature there is a spiritual nature, which is eternal. In addition, when this material nature is annihilated, that avyaktāt sanātanaḥ will remain.

Vedakirjandus sisaldab suurel hulgal informatsiooni nii materiaalsest kui vaimsest taevast. "Śrīmad-Bhāgavatami" Teises Laulus kirjeldatakse meile vaimset taevast ja selle asustajaid. Vedakirjandusest võime leida isegi informatsiooni, et vaimses taevas eksisteerivad vaimsed õhulaevad, millega vabastatud hinged rändavad välgukiirusel vaimse taeva planeetide vahel. Praktiliselt kõik, mida võime näha siinses maailmas, eksisteerib ka vaimses taevas. Siinses materiaalses taevas on kõik vaid imitatsioon, varikuju sellest, mis eksisteerib vaimses taevas. Täpselt nagu me kinolinal näeme jäljendkujundit tegelikkusest, kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam" meile, et see materiaalne maailm on vaid tegelikkuse järgi kujundatud mateeria kombinatsioon, samamoodi nagu mannekeentüdruk poeaknal on kujundatud tegeliku tüdruku järgi. Iga täie aru juures inimene mõistab, et mannekeen poeaknal on vaid jäljendus. Śrīdhara Svāmī ütleb, et kuna vaimne maailm on tegelikkus, siis materiaalne maailm, mis on selle jäljendus, tundub samuti olevat tegelikkus. Me peame mõistma tegelikkuse tegelikku tähendust — tegelikkus tähendab seda, mille eksistents ei ole lõpetatav, tegelikkus tähendab igavikulisust.

In Vedic literatures there is a good deal of information about the material and spiritual skies. In the Second Canto of Śrīmad-Bhāgavatam there are descriptions of the spiritual sky and of its inhabitants. There is even information given that there are spiritual airplanes in the spiritual sky and that the liberated entities there travel about on these planes like lightning. Everything that we find here can also be found there in reality. Here in the material sky everything is an imitation, or shadow, of that which exists in the spiritual sky. As in a cinema we simply see a show or facsimile of the real thing, in Śrīmad-Bhāgavatam it is said that this material world is but a combination of matter modeled after the reality, just as a mannequin of a girl in a store window is modeled after a girl. Every sane man knows that the mannequin is an imitation. Śrīdhara Svāmī says that because the spiritual world is real, this material world, which is an imitation, appears to be real. We must understand the meaning of reality – reality means existence which cannot be vanquished; reality means eternity.

nāsato vidyate bhāvo
nābhāvo vidyate sataḥ
ubhayor api dṛṣṭo ’ntas
tv anayos tattva-darśibhiḥ

"Need, kes näevad tõde, on jõudnud järeldusele, et see, mida pole olemas, ei saa ka püsida, ja see, mis on olemas, ei saa iial lakata olemast. Sellise järelduseni on nad jõudnud mõlemat loodust uurinuna." (Bg. 2.16)

“Those who are seers of the truth have concluded that of the nonexistent there is no endurance, and of the existent there is no cessation. This seers have concluded by studying the nature of both.” (Gītā 2.16)

Tegelik nauding on Kṛṣṇa, sest materiaalne nauding, mis on ajalik, ei ole tegelik. Need, kes näevad asju nii nagu need on, ei huvitu varinaudingutest. Inimeksistentsi tegelik eesmärk on vaimsesse taevasse jõudmine, kuid nagu kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam", pole enamikel inimestel sellest mingit aimu. Inimelu on mõeldud tegelikkuse mõistmiseks ja enese tegelikkusse kandmiseks. Kõik Vedakirjanduse teosed õpetavad meid siia pimedusse mitte jääma. Selle materiaalse maailma looduseks on pimedus, kuid vaimne maailm on täis valgust ega vaja valgustamist tule või elektriga. Sellele viitab Kṛṣṇa "Bhagavad- gītā" viieteistkümnendas peatükis (15.6):

Real pleasure is Kṛṣṇa, whereas material pleasure, which is temporary, is not actual. Those who can see things as they are do not take part in shadow pleasure. The real aim of human life is to attain to the spiritual sky, but as Śrīmad-Bhāgavatam points out, most people do not know about it. Human life is meant to understand reality and to be transferred into it. All Vedic literature instructs us not to remain in this darkness. The nature of this material world is darkness, but the spiritual world is full of light and yet is not illumined by fire or electricity. Kṛṣṇa hints of this in the fifteenth chapter of the Bhagavad-gītā (15.6):

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

"Minu elupaika ei valgusta ei päike ega kuu ega elektrivalgus. See, kes jõuab Minu elupaika, ei pea kunagi tagasi pöörduma sellesse materiaalsesse maailma."

“That abode of Mine is not illumined by the sun or moon, nor by electricity. One who reaches it never returns to this material world.”

Vaimset maailma nimetatakse avaldamatuks, sest materiaalsete meelte abil pole seda võimalik tajuda.

The spiritual world is called unmanifested because it cannot be perceived by the material senses.

avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

"Seda ülimat elupaika nimetatakse avaldamatuks ja vääratamatuks, ja see on ülimaks sihtkohaks. See, kes jõuab sinna, ei pea enam kunagi tagasi pöörduma. See paik on Minu ülim elupaik." (Bg. 8.21)

“That supreme abode is called unmanifested and infallible, and it is the supreme destination. When one goes there, he never comes back. That is My supreme abode.” (Gītā 8.21)

Selles värsis räägitakse pikast reisist. Selle sooritamiseks peame me olema võimelised tungima avakosmosse, läbi käima kogu materiaalse universumi, läbi tungima selle kattest ja sisenema vaimsesse taevasse. Paramāṁ gatim — see on ülim reis. Tegu pole sellest planeedist mõne tuhande miili kaugusele eemaldumise ja seejärel tagasi tulemisega. Sellise reisi sooritamine pole mingi eriline kangelastegu. Me peame materiaalsest maailmast välja jõudma. Seda ei saa me teha tähelaevade abil, see on võimalik vaid Kṛṣṇa teadvuse abil. See, kes viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, ja kes mõtleb surmahetkel Kṛṣṇast, kannab end sellega koheselt vaimsesse maailma. Kui me üldse omame soovi vaimsesse maailma minekuks, et elada igavesti ja õndsuses elu täis teadmisi, peame me juba praegu tegema algust sac-cid-ānanda keha arendamisega. On öeldud, et Kṛṣṇal on sac-cid-ānanda keha — īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid- ānanda-vigrahaḥ — ka meil on samasugune keha, mis on igavene, täis õndsust ja teadmisi, ainult et väga väike, ning hetkel kaetud materiaalse kestaga. Kui me suudame sellest võltskestast vabaneda, jõuame me vaimsesse kuningriiki. Ja kui me kord oleme jõudnud vaimsesse maailma, pole meil vaja enam siia tagasi tulla (yaṁ prāpya na nivartante).

A great journey is indicated in this verse. We have to be able to penetrate outer space, traverse the material universe, penetrate its covering, and enter the spiritual sky. Paramāṁ gatim – that journey is supreme. There is no question of going a few thousand miles away from this planet and then returning. This sort of journey is not very heroic. We have to penetrate the whole material universe. This we cannot do by spaceships but by Kṛṣṇa consciousness. One who is absorbed in Kṛṣṇa consciousness and who at the time of death thinks of Kṛṣṇa is at once transferred there. If we at all want to go to that spiritual sky and cultivate eternal, blissful life, full of knowledge, we will have to begin now to cultivate a sac-cid-ānanda body. It is said that Kṛṣṇa has a sac-cid-ānanda body – īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ – and we also have a similar body of eternity, knowledge, and bliss, but it is very small and is covered by the dress of matter. If somehow or other we are able to give up this false dress, we can reach that spiritual kingdom. If once we can attain that spiritual world, return is not necessary (yaṁ prāpya na nivartante).

Igaüks peaks püüdma jõudma sellesse Kṛṣṇa ülimasse asupaika, mida nimetatakse dhāma paramam. Kṛṣṇa Ise laskub meie sekka, et meid sinna kutsuda, Ta Ise annab meile meid selles juhendava kirjanduse ja saadab meile Oma bona fide esindajaid. Me peaksime seda inimelus antud võimalust ära kasutama. Sel, kes on jõudnud sellesse ülimasse elupaika, ei ole vaja enam sooritada askeese, patukahetsusi, joogameditatsioone jne., ja sellele, kes sinna ei jõua, on kõik patukahetsused ja askeesid vaid raisku läinud aeg. Inimkehas sünd on võimalus saada see õnnistus, ja on riigi, vanemate, õpetajate ja hoolekandjate kohustuseks inimkehas sünni saanud hingi selle elu täiuslikkuseni jõudmisel igati aidata. Lihtsalt kassi või koera kombel söömine, magamine, paaritumine ja tülitsemine pole tsivilisatsioon. Me peame seda inimkehas sündi täpselt ära kasutama, ja valmistama end Kṛṣṇa teadvuses viibides ja teadmisi omandades ette vaimsesse maailma tagasipöördumiseks, nii et me kakskümmend neli tundi ööpäevas viibiksime Kṛṣṇa teadvuses ja oleksime sedasi valmis vaimsesse taevasse tõusmiseks.

Everyone, then, should try to go to that dhāma paramam – Kṛṣṇa’s supreme abode. Kṛṣṇa Himself comes to call us, and He gives us literatures as guidebooks and sends His bona fide representatives. We should take advantage of this facility given to human life. For one who reaches that supreme abode, penances, austerities, yogic meditations, and so on are no longer required, and for one who does not reach it, all penances and austerities are a useless waste of time. The human form of life is an opportunity to get this boon, and it is the duty of the state, parents, teachers, and guardians to elevate those who have acquired this human form of life to attain this perfection of life. Simply eating, sleeping, mating, and quarreling like cats and dogs is not civilization. We should properly utilize this human form of life and take advantage of this knowledge to prepare ourselves in Kṛṣṇa consciousness, so that twenty-four hours of the day we will be absorbed in Kṛṣṇa and at death at once transfer to that spiritual sky.

puruṣaḥ sa paraḥ pārtha
bhaktyā labhyas tv ananyayā
yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni
yena sarvam idaṁ tatam

"Jumala Kõrgeima Isiksuseni, kes on võimsam kõigist, on võimalik jõuda puhta pühendumuse läbi. Ehkki Ta asetseb hetkel Oma elupaigas, on Ta kõikeläbiv, ja kõik asetseb sedaviisi Temas." (Bg. 8.22)

“The Supreme Personality of Godhead, who is greater than all, is attainable by unalloyed devotion. Although He is present in His abode, He is all-pervading, and everything is situated within Him.” (Gītā 8.22)

Kui me oleme vähegi huvitatud sellesse ülimasse elupaika jõudmisest, on selle soovi teostamise protsessiks, nagu öeldud antud värsis, bhakti protsess. Bhaktyā tähendab pühendunud teenimist, alandlikkust Kõigekõrgema Jumala ees. Sõna bhaktyā tüveks on bhaj, mis tähendab "teenimine". Sõna bhakti definitsioon "Nārada-pañcarātra" kohaselt on "vabadus kõigest tingimustest sõltumisest." Kui soovitakse vabaneda kõigest tingimustest sõltumisest, mis vaimset hinge eksitab, ning mis tulenevad kehast, ja mis alailma vahetuvad koos keha vahetumisega, tuleb algust teha bhakti protsessiga. Bhakti on mõistmine, et ollakse puhas hing, millel pole midagi ühist mateeriaga. Meie tegelik olemus ei ole mitte see keha, mis on vaid vaimu kattekihiks, meie tegelik olemus on dāsa, olla Kṛṣṇa teener. Kui ollakse teadvustanud endale oma tegelikku olemust ja ollakse Kṛṣṇaga vastastikuses teenimises, ollaksegi bhakta. Hṛṣīkeṇa hṛṣīkeśa-sevanam: kui meie meeled on vabanenud materiaalsetest tingimustest sõltumisest, rakendame me nad meelte valitseja, Hṛṣīkeśa, ehk Kṛṣṇa teenimisse.

If we are at all interested in reaching that supreme abode, the process, as indicated here, is bhakti. Bhaktyā means devotional service, submission to the Supreme Lord. The root word for bhaktyā is bhaj, which means “service.” The definition of bhakti given in the Nārada Pañcarātra is “freedom from designation.” If one is determined to get out of all the designations that are attached to the pure spirit soul, and which arise due to the body and are always changed when the body is changed, one can attain to bhakti. Bhakti is realizing that one is pure spirit and not matter at all. Our real identity is not this body, which is simply a covering of the spirit, but our real identity is dāsa, servant of Kṛṣṇa. When one is situated in his real identity and is rendering service to Kṛṣṇa, he is a bhakta. Hṛṣīkeṇa hṛṣīkeśa-sevanam: when our senses are free from material designations, we will utilize them in the service of the master of the senses, Hṛṣīkeśa, or Kṛṣṇa.

Nagu Rūpa Gosvāmī lausus, on Kṛṣṇat vaja teenida andumusega. Enamasti pöördume me Jumala teenimisele teatud materiaalse kasusaamise eesmärgil. Loomulikult on see, kes pöördub Jumala poole materiaalse kasusaamise eesmärgil kõrgemale jõudnud kui see, kes üldse Jumala poole ei pöördu, kuid me peame sellest materiaalse kasu ootamisest vabanema. Meie eesmärgiks peaks olema Kṛṣṇat mõista. Loomulikult on Kṛṣṇa piiramatu ja piiritu, ning Tema täiuses pole me suutelised Teda mõistma, kuid teatud tasemeni on see meie jaoks N võimalik. "Bhagavad-gītā" on meile antud justnimelt selleks, et me õpiksime Teda mõistma. Sel viisil teadmisi omandanuna peaksime me teadma, et Kṛṣṇa on rõõmus kui Teda andunult teenitakse, ja seda peaksime me Kṛṣṇa rõõmustamiseks seejärel ka tegema. Kṛṣṇa teadvus on suur teadus tohutu hulga kirjandusega, ja me peaksime seda ära kasutama, et jõuda bhakti tasandile.

As Rūpa Gosvāmī points out, we have to serve Kṛṣṇa favorably. Generally we want to serve God for some material purpose or gain. Of course, one who goes to God for material gain is better than one who never goes, but we should be free from desire for material benefit. Our aim should be to understand Kṛṣṇa. Of course Kṛṣṇa is unlimited, and it is not possible to understand Him, but we have to accept what we can understand. The Bhagavad-gītā is specifically presented for our understanding. Through receiving knowledge in this way, we should know that Kṛṣṇa is pleased, and we should serve Him favorably, according to His pleasure. Kṛṣṇa consciousness is a great science with immense literatures, and we should utilize them for the attainment of bhakti.

Puruṣaḥ sa paraḥ: vaimses taevas on Kõigekõrgem Jumal kohalolev Kõigekõrgema Isiksusena. Seal on lugematul hulgal isevalgustuvaid planeete, ja igal neist elab üks Kṛṣṇa ekspansioon. Nad on neljakäelised ja Neil on lugematul arvul erinevaid nimesid. Nad kõik on isiksused — tegu ei ole mitte millegi impersonaalsega. Nende puruṣadeni, või isiksusteni on võimalik jõuda üksnes bhakti protsessi läbi. Seda pole võimalik teha ei väljakutsete, filosoofiliste spekulatsioonide, mõtisklemiste ega mingit füüsiliste harjutuste abil, see on võimalik ainult kõrvalekaldumatu pühendumuse läbi, vabanenuna soovidest oma tegude viljade järele.

Puruṣaḥ sa paraḥ: in the spiritual sky, the Supreme Lord is present as the Supreme Person. There are innumerable self-luminous planets there, and in each one an expansion of Kṛṣṇa resides. They are four-armed and have innumerable names. They are all persons – they are not impersonal. These puruṣas, or persons, can be approached by bhakti, not by challenge, philosophical speculation, or mental concoctions, nor by physical exercises, but by devotion without the deviations of fruitive activity.

Milline on aga siis see puruṣaḥ, Kõigekõrgem Isiksus? Yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni yena sarvam idaṁ tatam: kõik ja iga elusolend asetseb Temas, ja ometigi on Ta neist väljapool, kõikeläbiv. Kuidas saab see nii olla? Ta on nagu Päike, kes asetseb ühes kindlas kohas, ja on oma kiirte näol ometigi kõikjal. Ehkki Jumal asupaigaks on Tema dhāma paramam, avalduvad Tema energiad kõikjal. Ja täpselt niivõrd kui päikesevalgus ei erine Päikesest, ei erine ka Jumala energiad Temast Enesest. Ning et Kṛṣṇa ja Tema energiad teineteisest mitte millegi poolest ei erine, võime me pühendunud teenimisega arendatud teadvuse abil näha Kṛṣṇat kõikjal.

What is the puruṣaḥ, the Supreme Person, like? Yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni yena sarvam idaṁ tatam: every living entity and everything is within Him, and yet He is without, all-pervading. How is that? He is just like the sun, which is situated in one place and yet is present all over by its rays. Although God is situated in His dhāma paramam, His energies are distributed everywhere. Nor is He different from His energies, inasmuch as the sunshine and the sun are nondifferent. Since Kṛṣṇa and His energies are nondifferent, we can see Kṛṣṇa everywhere if we are advanced in devotional service.

premāñjana-cchurita-bhakti-vilocanena
santaḥ sadaiva hṛdayeṣu vilokayanti

"Ma kummardan Govinda, algallikalise Jumala Isiksuse ees, keda puhtad pühendunud, kelle silmad on täitunud Jumala armastamise ravimiga, alati oma südames vaatlevad." ("Brahma-saṁhitā" 5.38)

“I worship the original Personality of Godhead, Govinda, whom the pure devotees whose eyes are smeared with the ointment of love of Godhead always observe within their hearts.” (Bs. 5.38)

Need, kes on täies armastuses pühendunud Jumalale, näevad Jumalat alati. See pole nii, et me nägime eile õhtul Jumalat, kuid nüüdseks on Ta minema läinud. Hoopiski mitte. Kṛṣṇa teadvuses viibija jaoks on Kṛṣṇa alati koos temaga ja pidevalt tajutav. Me peame lihtsalt arendama oma silmad Teda nägema.

Those who are filled with love of God see God constantly before them. It is not that we saw God last night and He is no longer present. No. For one who is Kṛṣṇa conscious, Kṛṣṇa is always present and can be perceived constantly. We simply have to develop the eyes to see Him.

Oma materiaalsete köidikute ja materiaalsete meelte tõttu ei suuda me mõista, mis on vaimne. Kuid selle teadmatuse saab hajutada Hare Kṛṣṇa mantra laulmise protsessi abil. Kuidas saab see nii olla? Magavat inimest saab äratada helivibratsiooni abil. Kuigi selline magav inimene võib olla igas suhtes teadvusetu — ta ei näe, oma tundmusi, erista lõhnu jne. — kuulmismeel on niivõrd esiletõusev, et magavat inimest saab äratada vaid helivibratsiooni abil. Samamoodi saab vaimset hinge, kelle üle on hetkel võimust võtnud materiaalsetest kokkupuudetest tulenev teadvusetu uneseisund ellu äratada transtsendentaalse helivibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare abil. Hare Kṛṣṇa on lihtne pöördumine Kõigekõrgema Jumala ja Tema energiate poole. Hare tähendab "energia", ja Kṛṣṇa on Kõigekõrgema Jumala nimi, seega lauldes Hare Kṛṣṇa lausume me: "Oo Jumala energia, Oo Jumal, palun võta mind vastu." Meil pole ühtki teist palvet, millega paluda, et Jumal meid vastu võtaks. Tegu pole mitte meie igapäevase leiva palumisega, sest oma igapäevase leiva saame me ikka. Hare Kṛṣṇa on pöördumine Jumala poole palvega, et Ta meid vastu võtaks. Ise Jumal Caitanya Mahāprabhu palus:

Due to our material bondage, the covering of the material senses, we cannot understand what is spiritual. But this ignorance can be removed by this process of chanting Hare Kṛṣṇa. How is this? A sleeping man may be awakened by sound vibration. Although a man may be for all intents and purposes unconscious – he cannot see, feel, smell, etc. – the sense of hearing is so prominent that a sleeping man may be awakened just by sound vibration. Similarly, the spirit soul, although now overpowered by the sleep of material contact, can be revived by this transcendental sound vibration of Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Hare Kṛṣṇa is simply an address to the Supreme Lord and His energies. Hare means energy, and Kṛṣṇa is the name of the Supreme Lord, so when we chant Hare Kṛṣṇa we are saying, “O energy of the Lord, O Lord, please accept me.” We have no other prayer for acceptance by the Lord. There is no question of praying for daily bread, for the bread is always there. Hare Kṛṣṇa is but an address to the Supreme Lord, requesting Him to accept us. Lord Caitanya Mahāprabhu Himself prayed,

ayi nanda-tanuja kiṅkaraṁ
patitaṁ māṁ viṣame bhavāmbudhau
kṛpayā tava pāda-paṅkaja-
sthita-dhūlī-sadṛśaṁ vicintaya

"Oo Mahārāja Nanda poeg, ma olen Sinu igavene teener, kuid sellegipoolest olen ma mingil põhjusel langenud sellesse sündimise ja suremise ookeani. Seepärast ma palun Sind, tõsta mind siit suremise ookeanist välja ja luba mul saada üheks aatomiks Sinu lootoseõiel jalge ees." ("Śikṣāṣṭaka" 5)

“O son of Mahārāja Nanda, I am Your eternal servitor, and although I am so, somehow or other I have fallen in the ocean of birth and death. Please, therefore, pick me up from this ocean of death and fix me as one of the atoms at Your lotus feet.” (Śikṣāṣṭaka 5)

Keset ookeani vette kukkunud inimese ainsaks lootuseks on, et tuleb mõni laev, mis teda üles korjab. Kui keegi tuleb ja ta lihtsalt mõne meetri võrra veest välja tirib, on see inimene pääsenud. Samamoodi oleme meie päästetud sellest sündimise ja suremise ookeanist kui me Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi laseme endeid sellest välja aidata.

The only hope for a man fallen in the middle of the ocean is that someone will come and pick him up. If someone just comes and hauls him but a few feet out of the water, he is immediately relieved. Similarly, if we are somehow lifted from the ocean of birth and death by the process of Kṛṣṇa consciousness, we are immediately relieved.

Ehkki me pole võimelised tajuma Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalset loodust, Tema nime, Tema kuulsust ja tegusid, end Kṛṣṇa teadvuses kinnistades avaneb Jumal meile järk- järgult. Omaenese tahtest me Jumala nägemiseni jõuda ei suuda, kuid kui me arendame ennast, avab Jumal meile Ennast ja me näeme Teda. Keegi ei saa käskida Jumalat, et Too tuleks ja tantsiks tema ees. Me peame töötame viisil, mis Kṛṣṇat rõõmustab, ja siis näitabki Ta meile End.

Although we cannot perceive the transcendental nature of the Supreme Lord, His name, fame, and activities, if we establish ourselves in Kṛṣṇa consciousness, gradually God will reveal Himself before us. We cannot see God by our own endeavor, but if we qualify ourselves, God will reveal Himself, and then we will see. No one can order God to come before him and dance, but we do have to work in such a way that Kṛṣṇa will be pleased to reveal Himself to us.

Kṛṣṇa annab meile Endast informatsiooni "Bhagavad-gītās", ja selle tõepärasuses pole vähimatki kahtlust, meie peame seda lihtsalt tunnetama ja mõistma. "Bhagavad-gītā" mõistmiseks pole vajalik omada mingit eelnevat kvalifikatsiooni, sest see on antud absoluutsel platvormil. Lihtsa Kṛṣṇa nimede kordamise protsessi abil avaneb inimesele tema tõeline olemus, Jumala olemus, materiaalsete ja vaimsete universumide olemus, põhjused miks me oleme hetkel sõltuvuses tingimustest, kuidas me sellest vabaneda saame ja nii aste astmelt edasi. Õigupoolest pole uskumise ja ilmutuste protsess meile sugugi võõras. Me usume alati millegisse, mida me usaldame, ja selle usu tulemused ilmnevad hiljem. Indiasse reisimiseks piletit ostes usume me, et just selle piletiga viiakse meid sinna. Kui see poleks nii, miks me siis selle pileti eest üldse maksame? Me ei anna ju raha mitte millegi eest ei-tea-kellelle. Me usume selle lennukompanii usaldatavusse. Ilma usuta ei saa me oma igapäevases elus sammugi teha. Me omame alati usku millessegi, ja see usk tekib sellesse, mis on meie jaoks usaldatatav ja autoriteetne. Me ei toimi ju pimedas usus, vaid toetume sellele, mida enne on teiste poolt usaldusväärseks ja autoriteetseks tunnistatud. "Bhagavad-gītāt" tunnistavad Indias inimesed kõikidest klassidest, ning mis puutub muusse maailma, siis tunnistavad "Bhagavad-gītāt" ka siin erakordse ja autoriteetse teosena paljud õpetlased, teoloogid ja filosoofid. "Bhagavad-gītā" autoriteetsuses pole vähimatki kahtlust. Isegi Albert Einstein, üks märkimisväärsemaid teadlasi, luges "Bhagavad-gītāt" regulaarselt.

Kṛṣṇa gives us information about Himself in the Bhagavad-gītā, and there is no question of doubting it; we just have to feel it, understand it. There is no preliminary qualification necessary for the understanding of the Bhagavad-gītā, because it is spoken from the absolute platform. The simple process of chanting the names of Kṛṣṇa will reveal what one is, what God is, what the material and spiritual universes are, why we are conditioned, how we can get out of that conditioning – and everything else, step by step. Actually, the process of belief and revelation is not foreign to us. Every day we place faith in something that we have confidence will be revealed later. We may purchase a ticket to go to India, and on the basis of the ticket we have faith that we will be transported there. Why should we pay money for a ticket? We do not just give the money to anyone. The company is authorized and the airline is authorized, so faith is created. Without faith we cannot take one step forward in the ordinary course of our life. Faith we must have, but it must be faith in that which is authorized. It is not that we have blind faith, but that we accept something that is recognized. The Bhagavad-gītā is recognized and accepted as scripture by all classes of men in India, and as far as outside India is concerned, many scholars, theologians, and philosophers accept the Bhagavad-gītā as a great, authoritative work. There is no question that the Bhagavad-gītā is authority. Even Professor Albert Einstein, such a scientist, read the Bhagavad-gītā regularly.

"Bhagavad-gītāle" toetudes tuleb meil tunnistada, et eksisteerib vaimne universum, mis on Jumala kuningriik. Kui me satuksime maale, kus meile öeldakse, et seal ei eksisteeri sündimist, vananemist, haigusi ja surma, kas poleks me siis selle üle rõõmsad? Kui me kuuleksime sellise paiga olemasolust, püüaksime me kindlasti kõigest väest sinna minna. Keegi ei taha vananeda ega surra. Tõepoolest, nendest hädadest vaba paik saaks kindlasti meie südamesooviks. Ja miks me seda soovime? Sest meil on selleks õigus, privileeg. Me oleme igavesed, õndsad ja täis teadmisi, kuid mässitud selle materiaalse maailma köidikuisse, oleme me oma sellise olemuse unustanud. Ja seepärast annab "Bhagavad-gītā" meile võimaluse taastada oma algupärane staatus.

From the Bhagavad-gītā we have to accept that there is a spiritual universe which is the kingdom of God. If somehow we are transported to a country where we are informed that we will no longer have to undergo birth, old age, disease, and death, will we not be happy? If we heard of such a place, surely we would try as hard as possible to go there. No one wants to grow old; no one wants to die. Indeed, a place free of such sufferings would be our heart’s desire. Why do we want this? Because we have the right, the prerogative, to want it. We are eternal, blissful, and full of knowledge, but having been covered by this material entanglement, we have forgotten ourselves. Therefore the Bhagavad-gītā gives us the advantage of being able to revive our original status.

Śaṅkarācārya filosoofia järgijad, ja samuti budistid väidavad, et väljapool seda maailma on vaid tühjus, kuid "Bhagavad- gītā" meid sel viisil ei kurvasta. Selline tühjuse filosoofia on tekitanud vaid ateiste. Me oleme vaimsed olendid ja me tahame nautida, kuid niipea kui meile öeldakse, et tulevik on tühjus, kaldume me materiaalset elu nautima. Seepärast ongi impersonalistidest tühjuse filosoofia arutajad samal ajal ikkagi igal võimalikul viisil nautimas seda materiaalset elu. Keegi võib ju sellesuunalistest spekulatsioonidest rõõmu tunda, kuid vaimselt sellest küll mingit kasu saada ei saa.

The Śaṅkarites and Buddhists claim that the world beyond is void, but the Bhagavad-gītā does not disappoint us like this. The philosophy of voidness has simply created atheists. We are spiritual beings, and we want enjoyment, but as soon as our future is void, we will become inclined to enjoy this material life. In this way, the impersonalists discuss the philosophy of voidism while trying as much as possible to enjoy this material life. One may enjoy speculation in this way, but there is no spiritual benefit.

brahma-bhūtaḥ prasannātmā
na śocati na kāṅkṣati
samaḥ sarveṣu bhūteṣu
mad-bhaktiṁ labhate parām

"See, kes on jõudnud vaimsele tasandile, teadvustab Kõigekõrgema Brahmani koheselt. Ta viibi kunagi ahastuses ega oma mingeid soove midagi omada ning ta suhtub igasse elusolendisse samaväärselt. Sellel tasandil jõuab ta Minu puhta pühendunud teenimiseni." (Bg. 18.54)

“One who is thus transcendentally situated at once realizes the Supreme Brahman. He never laments or desires to have anything; he is equally disposed to every living entity. In that state he attains pure devotional service unto Me.” (Gītā 18.54)

See, kes on pühendunud elus arengut saavutanud ja kes maitseb Kṛṣṇa teenimist, vabaneb automaatselt materiaalsete naudingute mõju alt. Pideva bhakti tasandil viibimise tunnuseks on see, et ollakse Kṛṣṇaga täielikult rahuldatud.

He who has progressed in devotional life and who is relishing service to Kṛṣṇa will automatically become detached from material enjoyment. The symptom of one absorbed in bhakti is that he is fully satisfied with Kṛṣṇa.