Skip to main content

STIHOVI 1-3

TEXTS 1-3

Tekst

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
abhayaṁ sattva-saṁśuddhir
jñāna-yoga-vyavasthitiḥ
dānaṁ damaś ca yajñaś ca
svādhyāyas tapa ārjavam
śrī-bhagavān uvāca
abhayaṁ sattva-saṁśuddhir
jñāna-yoga-vyavasthitiḥ
dānaṁ damaś ca yajñaś ca
svādhyāyas tapa ārjavam
ahiṁsā satyam akrodhas
tyāgaḥ śāntir apaiśunam
dayā bhūteṣv aloluptvaṁ
mārdavaṁ hrīr acāpalam
ahiṁsā satyam akrodhas
tyāgaḥ śāntir apaiśunam
dayā bhūteṣv aloluptvaṁ
mārdavaṁ hrīr acāpalam
tejaḥ kṣamā dhṛtiḥ śaucam
adroho nāti-mānitā
bhavanti sampadaṁ daivīm
abhijātasya bhārata
tejaḥ kṣamā dhṛtiḥ śaucam
adroho nāti-mānitā
bhavanti sampadaṁ daivīm
abhijātasya bhārata

Synonyms

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca – Svevišnja Božanska Osoba reče; abhayam – neustrašivost; sattva-saṁśuddhiḥ – pročišćenje postojanja; jñāna – u znanju; yoga – povezivanje; vyavasthitiḥ – položaj; dānam – milostinja; damaḥ – vladanje umom; ca – i; yajñaḥ – izvođenje žrtvovanja; ca – i; svādhyāyaḥ – proučavanje vedske književnosti; tapaḥ – vršenje strogosti; ārjavam – jednostavnost; ahiṁsā – nenasilje; satyam – istinoljubivost; akrodhaḥ – odsutnost srdžbe; tyāgaḥ – odricanje; śāntiḥ – smirenost; apaiśunam – odsutnost sklonosti k nalaženju nedostataka; dayā – samilost; bhūteṣu – prema svim živim bićima; aloluptvam – odsutnost pohlepe; mārdavam – blagost; hrīḥ – skromnost; acāpalam – odlučnost; tejaḥ – energičnost; kṣamā – opraštanje; dhṛtiḥ – hrabrost; śaucam – čistoća; adrohaḥ – odsutnost zavisti; na – ne; ati-mānitā – očekivanje poštovanja; bhavanti – su; sampadam – odlike; daivīm – transcendentalnom prirodom; abhijātasya – onoga tko se rodio sa; bhārata – o Bharatin sine.

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Kõrgeim Isiksus ütles; abhayam — kartmatus; sattva-saṁśuddhiḥ — oma eksistentsi puhastamine; jñāna — teadmistes; yoga — ühendumise; vyavasthitiḥ — olukord; dānam — heategevus; damaḥ — mõistuse kontrollimine; ca — ja; yajñaḥ — ohverduste sooritamine; ca — ja; svādhyāyaḥ — vedaliku kirjanduse uurimine; tapaḥ — askees; ārjavam — lihtsus; ahiṁsā — vägivallast hoidumine; satyam — tõearmastus; akrodhaḥ — vabadus vihast; tyāgaḥ — loobumuslikkus; śāntiḥ — rahulikkus; apaiśunam — teiste vigade otsimisest hoidumine; dayā — armulikkus; bhūteṣu — kõikide elusolendite suhtes; aloluptvam — vabadus ahnusest; mārdavam — leebus; hrīḥ — tagasihoidlikkus; acāpalam — sihikindlus; tejaḥ — jõulisus; kṣamā — võime andestada; dhṛtiḥ — meelekindlus; śaucam — puhtus; adrohaḥ — vabadus kadedusest; na — ei; ati- mānitā — austuse ootamine; bhavanti — on; sampadam — omadustele; daivīm — transtsendentaalse loodusega; abhijātasya — selle, kes on sündinud; bhārata — oo, Bharata poeg.

Translation

Translation

Svevišnja Božanska Osoba reče: Neustrašivost, pročišćenje postojanja, njegovanje duhovnog znanja, milostinja, samoovladanost, izvođenje žrtvovanja, proučavanje Veda, vršenje strogosti, jednostavnost, nenasilje, istinoljubivost, odsutnost srdžbe, odricanje, smirenost, odbojnost prema nalaženju grešaka, samilost prema svim živim bićima, odsutnost pohlepe, blagost, skromnost, postojana odlučnost, energičnost, opraštanje, hrabrost, čistoća i odsutnost zavisti i žudnje za ugledom – ove transcendentalne odlike, o Bharatin sine, posjeduju pobožni ljudi obdareni božanskom prirodom.

Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Kartmatus, oma eksistentsi puhastamine, vaimsete teadmiste arendamine, heategevus, enesekontroll, ohverduste sooritamine, „Vedade" uurimine, askeetlikkus, lihtsus, vägivallast hoidumine, tõearmastus, vabadus vihast, loobumuslikkus, rahulikkus, teiste vigade otsimisest hoidumine, kaastunne kõikide elusolendite vastu, vabadus ahnusest, leebus, tagasihoidlikkus, vankumatu sihikindlus, jõulisus, võime andestada, meelekindlus, puhtus ning vabadus kadedusest ja austusihast – oo, Bharata poeg, need on transtsendentaalsed omadused, mis kuuluvad jumalakartlikele inimestele, kellel on jumalik loomus.

Purport

Purport

SMISAO: Na početku petnaestoga poglavlja bilo je objašnjeno stablo materijalnog svijeta. Sporedno korijenje koje se širi iz njega bilo je uspoređeno s povoljnim i nepovoljnim djelatnostima živoga bića. U devetom poglavlju bili su opisani deve, pobožne osobe, i asure, odnosno bezbožne osobe, demoni. Prema vedskim obredima, djelatnosti u guṇi vrline smatraju se povoljnim za napredovanje na putu oslobođenja. Takve su djelatnosti daivī prakṛti, po prirodi transcendentalne. Osobe utemeljene u transcendentalnoj prirodi napreduju na putu oslobođenja. Za razliku od njih, oni koji djeluju u guṇama strasti i neznanja ne mogu dostići oslobođenje. Oni moraju ostati u materijalnom svijetu kao ljudska bića ili silaze u životinjske vrste ili još niže oblike života. U ovom poglavlju Gospodin objašnjava transcendentalnu i demonsku prirodu i njihove odlike. Također objašnjava njihove prednosti i nedostatke.

Viieteistkümnenda peatüki alguses kirjeldati selle materiaalse maailma viigipuud. Selle külgjuuri võrreldi elusolendite tegevustega, millest mõned on head-, mõned aga halbatoovad. Ka üheksandas peatükis kirjeldati devasid ehk jumalikke isiksusi ning asurasid ehk deemonlikke isikuid. Vedalike rituaalide kohaselt peetakse vooruse guṇas sooritatud tegusid soodsateks arengule vabanemise teel ning neid nimetatakse daivī prakṛtiks ehk olemuselt transtsendentaalseteks. Transtsendentaalset loodust omavad isiksused käivad vabanemise teel. Kire ja teadmatuse guṇa mõjuvallas tegutsevatel isikutel pole seevastu mingit lootust vabanemist saavutada. Nad kas peavad jääma inimestena sellesse materiaalsesse maailma või siis langevad elu madalamatesse liikidesse nagu loomad, taimed jne. Käesolevas, kuueteistkümnendas peatükis selgitab Jumal nii transtsendentaalset kui ka deemonlikku loomust ning nende omadusi. Samuti selgitab Ta ühtede või teiste omaduste häid ning halbu külgi.

Riječ abhijātasya, koja se odnosi na osobu rođenu s transcendentalnim odlikama, ili božanskim sklonostima, vrlo je značajna. Začeće djeteta u pobožnom ozračju u vedskim se spisima naziva garbhādhāna-saṁskāra. Ako roditelji žele dijete s božanskim odlikama, trebaju slijediti deset načela preporučenih za društveni život ljudskih bića. U Bhagavad-gīti bilo je objašnjeno da je seks namijenjen rađanju dobroga djeteta sam Kṛṣṇa. Seks se ne osuđuje, pod uvjetom da se koristi u svjesnosti Kṛṣṇe. Osobe svjesne Kṛṣṇe ne bi trebale začimati djecu poput mačaka i pasa. Trebaju ih začeti na takav način da nakon rođenja mogu postati svjesna Kṛṣṇe. To treba biti prednost djece čiji su roditelji svjesni Kṛṣṇe.

Tähelepanuväärne on siinkohal sõna abhijātasya, mis viitab sündides omandatud transtsendentaalsetele omadustele ja jumalikele kalduvustele. Jumalikus õhkkonnas lapse sigitamist nimetatakse vedalikus kirjanduses garbhādhāna-saṁskāraks. Kui vanemad soovivad, et nende laps sünniks jumalike omadustega, peaksid nad järgima kümmet ühiskondlikus elus soovitatavat põhimõtet. Ka „Bhagavad-gītās" on meile juba öeldud, et seksuaalelu heade järglaste saamiseks on Kṛṣṇa Ise. Seksuaalelu ei mõisteta hukka, kui see seotakse Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Need, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, ei peaks sigitama järglasi nagu kassid või koerad, vaid nad peaks seda tegema eesmärgiga, et nende lapsed sünniksid Kṛṣṇa teadvuses. Selline peaks olema Kṛṣṇa teadvust arendava ema ja isa järglasena sündinud lapse eelis.

Društveni sustav poznat kao varṇāśrama-dharma – u kojem se društvo dijeli na četiri duhovna reda i četiri kaste ili staleža – ne temelji se na rođenju. Takva se podjela temelji na obrazovnim kvalifikacijama i služi za održavanje mira i blagostanja u društvu. Transcendentalne odlike spomenute u ovom stihu omogućuju osobi da napreduje u duhovnom razumijevanju i tako se oslobodi materijalnog svijeta.

Varṇāśrama-dharma nime all tuntav ühiskonnakorraldus ei jaga inimesi nende sünni järgi. Ühiskond jagatakse nelja ühiskondliku elu kategooriasse ning nelja ametist lähtuvasse kategooriasse. Selline jaotus toimub inimeste harituse järgi ning on mõeldud ühiskonnas rahu ning õitsengu säilitamiseks. Eespool nimetatud omadusi kirjeldatakse kui transtsendentaalseid, mis aitavad inimesel areneda vaimses mõistmises, et seeläbi jõuda materiaalsest maailmast vabanemiseni.

varṇāśrama društvu, sannyāsī, osoba koja je prihvatila red odricanja, smatra se glavom ili duhovnim učiteljem svih staleža i duhovnih redova. Brāhmaṇa se smatra duhovnim učiteljem tri ostala društvena staleža – kṣatriya, vaiśya i śūdra – ali sannyāsī, koji zauzima položaj na vrhu toga sustava, smatra se duhovnim učiteljem svih staleža. Prva osobina sannyāsīja treba biti neustrašivost. Sannyāsī mora živjeti sam, bez ičije pomoći ili osiguranja i zato mora ovisiti samo o milosti Svevišnje Božanske Osobe. Ako netko misli: „Tko će me zaštititi kad raskinem sve odnose?", ne bi trebao prihvatiti red odricanja. Mora biti potpuno uvjeren da Kṛṣṇa, Svevišnja Božanska Osoba, u Svom lokaliziranom vidu, uvijek prebiva u njegovu srcu kao Paramātmā, da sve vidi i uvijek zna njegove namjere. Tako mora biti čvrsto uvjeren da će se Kṛṣṇa kao Paramātmā pobrinuti za osobu koja Mu se predala. „Nikada neću biti sam", treba misliti. „Čak i ako živim u najmračnijim predjelima šume, pokraj mene će biti Kṛṣṇa. On će mi pružiti svu zaštitu." To uvjerenje naziva se abhayam, neustrašivost. Takvo stanje uma prijeko je potrebno za osobu u redu odricanja.

Varṇāśrama ühiskonnakorralduses peetakse kõikide ühiskondlike ja ametiklasside juhiks või vaimseks õpetajaks sannyāsīt. Brāhmaṇat peetakse vaimseks õpetajaks ülejäänud kolmele ühiskonnajaotusele: kṣatriyatele, vaiśyadele ja śūdratele. Kuid sannyāsīt, kes on ühiskonna tipus, peetakse vaimseks õpetajaks ka brāhmaṇatele. Sannyāsī esimene omadus on kartmatus. Kuna sannyāsī peab tegutsema üksi, ilma kellegi toetuseta, peab ta lootma üksnes Jumala Kõrgeima Isiksuse armule. Kui inimene mõtleb: „Kui ma hülgan oma sidemed, kes mind siis kaitseb?", ei peaks ta omaks võtma loobumuslikku elukorraldust. Selleks peab inimene olema täielikult veendunud, et Kṛṣṇa ehk Jumala Kõrgeim Isiksus on Oma paikse aspekti, Paramātmā näol, alati tema südames, nähes kõike ning teades kõiki tema plaane. Inimene peab sel juhul omama kindlat veendumust, et Kṛṣṇa kui Paramātmā hoolitseb Temale alistunud hingede eest. Inimene peab mõtlema: „Ma pole kunagi üksinda. Isegi kui ma elaksin pimedaimas metsas, saadaks mind ikkagi Kṛṣṇa, ning Tema kaitseb mind." Selline veendumus kannab nimetust abhayam, kartmatus. Loobumusliku elukorralduse omaks võttev inimene peab oma mõistuses omama sellist suhtumist.

Potom mora pročistiti svoje postojanje. Postoji toliko mnogo pravila i propisa koje treba slijediti u redu odricanja. Sannyāsīju se strogo zabranjuje da održava bilo kakav prisan odnos sa ženom. To je najvažnije pravilo. Čak mu se zabranjuje da razgovara sa ženom na osami. Gospodin Caitanya je bio uzoriti sannyāsī i za vrijeme Njegova boravka u Purīju Njegove bhaktine nisu Mu smjele prići blizu, čak ni da Mu odaju poštovanje. Bilo im je savjetovano da odaju poštovanje s udaljena mjesta. To nije znak mržnje prema ženama, već strogo pravilo za sannyāsīja da ne smije održavati prisne odnose sa ženama. Čovjek mora slijediti pravila i propise određenog staleža kako bi pročistio svoje postojanje. Sannyāsīju se strogo zabranjuje da održava prisne odnose sa ženama i posjeduje bogatstvo radi zadovoljavanja osjetila. Gospodin Caitanya je bio uzoriti sannyāsī i iz Njegova života vidimo da je bio vrlo strog što se tiče žena. Premda se smatra najvelikodušnijom inkarnacijom Boga, koja je prihvatila najpalije uvjetovane duše, strogo je slijedio pravila i propise sannyāse u smislu druženja sa ženama. Jedan od Njegovih osobnih pratilaca, Choṭa Haridāsa, koji je zajedno s drugim povjerljivim osobnim pratiocima bio u društvu Gospodina Caitanye, jednom je požudno pogledao mladu ženu i Gospodin Caitanya je bio tako strog da ga je odmah izbacio iz društva Svojih osobnih pratilaca. Gospodin Caitanya je rekao: „Ako sannyāsī ili onaj tko se želi osloboditi okova materijalne prirode i tko se pokušava uzdignuti na duhovnu razinu i vratiti kući, Bogu, želi materijalne posjede i žene kako bi zadovoljio osjetila – ne mora čak ni u njima uživati, već ih samo željeti – toliko je osuđen da treba radije počiniti samoubojstvo nego imati takve nezakonite želje." To su procesi pročišćenja.

Järgnevalt peab ta puhastama oma eksistentsi. Loobumusliku elukorralduse puhul tuleb järgida paljusid reegleid. Olulisim neist on range keeld omada lähedasi suhteid naisterahvaga. Sannyāsīl pole lubatud üksikus paigas naisega isegi mitte rääkida. Jumal Caitanya oli ideaalne sannyāsī ning kui Ta viibis Purīs, ei lubanud Ta naissoost pühendunutel Endale isegi mitte austuse avaldamiseks lähedale tulla. Neile soovitati kummardada Jumal Caitanyat eemalt. See pole mitte märk naistevihkamisest, vaid sannyāsī elu juurde kuuluv piirang – mitte omada lähedasi suhteid naistega. Oma eksistentsi puhastamiseks peab inimene järgima oma ühiskondliku staatuse jaoks ette nähtud reegleid. Sannyāsī jaoks on rangelt keelatud olla lähedastes suhetes naistega ning omada vara enese meeleliseks rahuldamiseks. Jumal Caitanya oli ideaalne sannyāsī ning Tema eluloost võime me näha, et naistega suheldes järgis Ta väga rangeid piiranguid. Ehkki Teda peetakse kõige vabameelsemaks Jumala inkarnatsiooniks, kes võttis vastu ka kõige langenumad hinged, järgis Ta rangelt naistega suhtlemise kohta käivaid sannyāsa elukorralduse reegleid. Choṭa Haridāsa, kes oli üks Tema isiklikke kaaslasi ning kellega Jumal Caitanya oli olnud lähedastes suhetes juba kaua enne Oma teiste usalduslike kaaslastega kohtumist, juhtus kord ihaldavalt vaatama noort naisterahvast. Seepeale käitus Jumal Caitanya sedavõrd karmilt, et heitis Choṭa Haridāsa koheselt Oma isiklike kaaslaste ringist välja. Jumal Caitanya ütles: „Nii sannyāsī kui igaühe jaoks, kes püüab pääseda vabaks materiaalse looduse küüniste vahelt, et tõusta vaimsesse loodusse ja minna sedasi tagasi koju, Jumala juurde, on materiaalsete väärtuste ja naiste peale vaatamine meelenaudingu mõttega – juba üksnes vaatamine, isegi mitte nautimine – sedavõrd häbiväärne, et parem oleks tal lõpetada oma elu enesetapuga kui omada selliseid lubamatuid soove." Sellised on nõuded, millest puhastumisprotsesse järgides tuleb kinni pidada.

Sljedeća je odlika jñāna-yoga-vyavasthiti: njegovanje znanja. Svrha je sannyāse pružanje znanja obiteljskim ljudima i drugima koji su zaboravili pravi život duhovnog napredovanja. Sannyāsī treba prositi od vrata do vrata kako bi održao život, ali to ne znači da je prosjak. Poniznost je također jedna od osobina osobe na transcendentalnoj razini. Iz čiste poniznosti, sannyāsī ide od vrata do vrata, ne da bi prosio, već da bi susreo obiteljske ljude i probudio u njima svjesnost Kṛṣṇe. To je dužnost sannyāsīja. Ako je istinski napredan i ako mu je to naredio duhovni učitelj, treba propovijedati svjesnost Kṛṣṇe s logikom i razumijevanjem, a ako nije tako napredan, ne bi trebao prihvatiti red odricanja. Ali čak i ako je prihvatio red odricanja bez dovoljno znanja, treba slušati duhovnog učitelja kako bi stekao znanje. Sannyāsī, osoba koja je prihvatila red odricanja, mora biti utemeljen u neustrašivosti, sattva-saṁśuddhi (čistoći) i jñāna-yogi (znanju).

Järgmiseks punktiks on jñāna-yoga-vyavasthiti – teadmiste arendamine. Sannyāsī elu on mõeldud teadmiste jagamiseks perekondlikele inimestele ja teistele, kes on unustatud oma tegeliku, vaimsele arengule suunatud elu. Sannyāsī peab kerjama oma elatist ukselt uksele käies, kuid see ei tähenda, nagu oleks ta kerjus. Alandlikkus on samuti üks transtsendentaalsel tasandil viibiva isiku omadusi ning üksnes puhtast alandlikkusest käib sannyāsī ukselt uksele, tehes seda mitte kerjamise pärast, vaid selleks, et kohtuda perekondlike inimestega ning äratada neid Kṛṣṇa teadvusele. Selline on sannyāsī kohus. Kui ta on tõepoolest kõrgelt arenenud ning saanud juhendused oma vaimselt õpetajalt, peab ta jutlustama Kṛṣṇa teadvust loogikale ja mõistmisele toetudes. Kui inimene pole sedavõrd arenenud, ei peaks ta loobumuslikku elukorraldust omaks võtma. Kuid isegi kui keegi on võtnud loobumusliku elukorralduse omaks ilma piisavate teadmisteta, peaks ta pühenduma täielikult autoriteetse vaimse õpetaja kuulamisele, et omandada vajalikud teadmised. Sannyāsī ehk loobumusliku elukorralduse omaksvõtnud inimene peab olema kartmatu, puhas (sattva-saṁśuddhi) ning omama teadmisi (jñāna-yoga).

Sljedeća je odlika milostinja. Milostinju trebaju davati obiteljski ljudi. Obiteljski ljudi trebaju zarađivati za život na pošten način i trošiti pedeset posto svoje zarade na širenje svjesnosti Kṛṣṇe po čitavom svijetu. Zato trebaju davati milostinju društvima koja se time bave. Milostinja se treba dati pravoj osobi. Postoje razne vrste milostinje, kao što će kasnije biti objašnjeno – milostinja u guṇi vrline, strasti i neznanju. Davanje milostinje u guṇi vrline u spisima se preporučuje, ali davanje milostinje u guṇama strasti i neznanja se ne preporučuje, jer se time samo rasipa novac. Milostinja se treba davati samo za širenje svjesnosti Kṛṣṇe po čitavom svijetu. To je milostinja u guṇi vrline.

Järgmine punkt on heategevus. Heategevus on mõeldud perekondlike inimeste jaoks. Perekondlikud inimesed peaksid teenima elatist ausate vahenditega ning rakendama poole oma sissetulekust Kṛṣṇa teadvuse levitamiseks üle kogu maailma. See tähendab, et perekondlikud inimesed peaksid annetama poole oma sissetulekust institutsioonidele, mis tegelevad Kṛṣṇa teadvuse levitamisega. Annetused tuleb teha õigele saajale. Nagu selgitatakse hiljem, võib heategevus olla mitmesugune – annetused võivad olla tehtud vooruses, kires või teadmatuses. Pühakirjades soovitatakse heategevust vooruse guṇa mõju all. Kire või teadmatuse guṇasse kuuluvaid annetusi teha ei soovitata, sest see on üksnes raha raiskamine. Heategevus tuleb suunata üksnes Kṛṣṇa teadvuse levitamisele üle kogu maailma. See on heategevus vooruse guṇas.

Što se tiče dame (samoovladanosti), ona nije namijenjena samo ostalim redovima pobožnog društva, već posebno obiteljskim ljudima. Premda ima ženu, obiteljski čovjek ne bi trebao nepotrebno koristiti svoja osjetila za spolno uživanje. U obiteljskom životu postoje ograničenja čak i po pitanju spolnih odnosa, koji se trebaju održavati samo radi začimanja djece. Ako obiteljskom čovjeku nisu potrebna djeca, ne bi trebao uživati u spolnim odnosima sa svojom ženom. Suvremeno društvo uživa u seksu uz kontraceptivna sredstva ili još odvratnija sredstva, kako bi izbjeglo odgovornost prema djeci. To nije transcendentalna, već demonska odlika. Ako netko želi napredovati u duhovnom životu, čak i ako živi s obitelji, mora ograničiti svoj spolni život i treba začeti dijete samo ako želi time služiti Kṛṣṇu. Ako može začeti djecu koja će biti svjesna Kṛṣṇe, može začeti stotine djece, ali ako nije sposoban za to, ne bi trebao održavati spolne odnose samo radi osjetilnog uživanja.

Mis puutub damasse ehk enesekontrolli, siis on see kasulik kõikidele religioosse ühiskonna kihtidele, eriti aga perekondlikele inimestele. Ehkki pere ülalpidaja omab naist, ei tohiks ta kasutada oma meeli nautimaks ebavajalikku seksuaalelu. Pereinimeste elu reeglite hulka kuulub ka seksuaalelu piiramine, see tähendab, et seksuaalvahekorda tuleks astuda üksnes järglaste soetamiseks. Kui abielupaar ei taha lapsi, ei peaks nad seksuaalvahekorda astuma. Tänapäeva ühiskond naudib seksuaalelu rasestumisvastaste vahenditega, ning hiilimaks kõrvale vastutusest laste saamise ees, leitakse üha jälestusväärsemaid vahendeid. Kalduvus sellisele seksuaalelule on deemonlik, mitte transtsendentaalne omadus. Kui keegi, olgu see siis kasvõi perekondlik inimene, tahab areneda vaimsel teel, peab ta kontrollima oma seksuaalelu ning mitte soetama lapsi, kui see pole seotud Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Kui pere on suuteline soetama Kṛṣṇa teadvuses sündivaid lapsi, võib neil neid olla kasvõi sadu, kuid pole lubatud astuda seksuaalvahekorda üksnes meelte rahuldamiseks.

Žrtvovanje je još jedna dužnost obiteljskih ljudi, jer žrtvovanja iziskuju veliku količinu novaca. Pripadnici drugih redova života, brahmacārīji, vānaprasthe i sannyāsīji, nemaju novaca; oni žive od prošnje. Stoga je izvođenje raznih žrtvovanja namijenjeno obiteljskim ljudima. Oni trebaju izvoditi agni-hotra žrtvovanja po uputama vedskih spisa, ali u današnje vrijeme takva su žrtvovanja vrlo skupa i nijedan obiteljski čovjek ih ne može izvoditi. Najbolje žrtvovanje preporučeno za ovo doba je saṅkīrtana-yajña. Ta saṅkīrtana-yajña – pjevanje Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – najbolje je i najjeftinije žrtvovanje. Svatko ga može vršiti i steći dobrobit. Tako su milostinja, vladanje osjetilima i vršenje žrtvovanja posebno namijenjeni obiteljskim ljudima.

Ka ohverduste sooritamine on üks pere ülalpidaja kohustustest, sest see nõuab palju raha. Teisi elukorraldusi järgivad inimesed, nimelt brahmacārīd, vānaprasthad ja sannyāsīd elavad almusest ja neil ei ole raha. Seega kuulub erinevate ohverduste sooritamine pere ülalpidaja kohustuste hulka. Vedakirjanduses soovitatakse läbi viia agni-hotra ohverdusi, kuid see läheks väga kulukaks ning nende sooritamine pole pereinimestele enam jõukohane. Seepärast öeldakse, et parim ohverdus käesoleval ajastul on saṅkīrtana-yajña. See saṅkīrtana-yajña on kõige vähem kulutusi nõudev ohverdus; igaüks võib sellest osa võtta ning kasu saada. Saṅkīrtana-yajña sooritamiseks tuleb lihtsalt korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Seega need kolm punkti, nimelt heategevus, meelte kontroll ning ohverduste sooritamine kuuluvad perekondliku inimese elu juurde.

Svādhyāya, proučavanje Veda, namijenjeno je brahmacārījima, učenicima. Brahmacārīji ne bi trebali održavati nikakve veze sa ženama. Trebaju živjeti u celibatu i zaokupiti um proučavanjem vedske književnosti kako bi njegovali duhovno znanje. To se naziva svādhyāya.

Svādhyāya ehk vedakirjanduse uurimine on mõeldud brahmacarya elukorralduse järgijatele ehk õpilastele. Brahmacārīd ei tohiks omada mingeid suhteid naistega, nad peaksid järgima tsölibaati ning rakendama oma mõistuse vedakirjanduse uurimisse, arendamaks vaimseid teadmisi. Seda nimetatakse svādhyāyaks.

Tapas, strogost, posebno je namijenjena vānaprasthama. Čovjek ne bi trebao živjeti s obitelji cijeli život. Mora uvijek imati na umu da postoje četiri reda života: brahmacarya, gṛhastha, vānaprastha i sannyāsa. Tako se nakon gṛhastha života treba povući. Ako živi sto godina, dvadeset pet godina treba provesti u učeničkom životu, dvadeset pet u obiteljskom, dvadeset pet u redu povlačenja i dvadeset pet u redu odricanja. To su propisi vedske religijske discipline. Čovjek koji se povukao iz obiteljskog života mora vršiti strogosti tijela, uma i jezika. To je tapasya. Svrha je društva utemeljenog na varṇāśrama-dharmi vršenje tapasye. Bez tapasye, odnosno strogosti, nijedno ljudsko biće ne može dostići oslobođenje. Teorija da u životu ne trebamo vršiti strogosti, već možemo nastaviti spekulirati i sve će biti lijepo, ne preporučuje se ni u vedskim spisima niti u Bhagavad-gīti. Takve teorije izmišljaju pseudospiritualisti koji pokušavaju okupiti što više sljedbenika. Ako postoje ograničenja, pravila i propisi, neće privući ljude. Stoga oni koji žele sljedbenike u ime religije, samo da bi pravili predstavu, ne ograničavaju ni svoje živote ni živote svojih sljedbenika. Vede ne odobravaju tu metodu.

Tapas ehk askees on mõeldud eelkõige pereelust loobunuile. Perega ei tule veeta mitte kogu elu, vaid tuleb alati meeles pidada, et eksisteerib neli elukorralduslikku jaotust: brahmacarya, gṛhastha, vānaprastha ja sannyāsa. Seega pärast gṛhastha ehk perekondlikku elu tuleks vastu võtta vānaprastha, pereelust loobumise elukorraldus. Kui inimelu pikkuseks võtta sada aastat, siis peaks inimene elama kakskümmend viis aastat õpilasena, kakskümmend viis pereinimesena, järgnevad kakskümmend viis pereelust loobunud inimese elu ning viimased kakskümmend viis loobumuslikku elukorraldust järgides. Sellised on vedalikud juhised religioosseks eluks. Pereelust loobunu peab praktiseerima keha, mõistuse ja keele askeese. Seda nimetatakse tapasyaks. Kogu varṇāśrama-dharma ühiskonnakorraldus on suunatud tapasyale. Ilma tapasya ehk askeesita ei saa inimene jõuda vabanemiseni. Teooria, et elu ei tule askeetlikult elada ning et võib edasi spekuleerida ja kõik on hästi, ei pälvi ei „Bhagavad-gītā" ega ülejäänud vedaliku kirjanduse heakskiitu. Selliseid teooriaid loovad valegurud, kes üritavad sedasi endale rohkem järgijaid saada. Kui pakutakse piiranguid ning reegleid, ei tunne inimesed asja vastu huvi. Seepärast need, kes tahavad endale religiooni nime all lihtsalt palju järgijaid saada, ei piira ei enda ega oma õpilaste elu. Kuid „Vedad" sellist meetodit heaks ei kiida.

Što se tiče brāhmaṇske odlike jednostavnosti, to načelo trebaju slijediti ne samo članovi određenog reda života, već svi članovi društva, bilo da se nalaze u brahmacārī āśrami, gṛhastha āśrami, vānaprastha āśrami ili sannyāsa āśrami. Čovjek treba biti vrlo jednostavan i otvoren.

Mis puutub lihtsusse, mis on brāhmaṇa loomulik omadus, siis seda põhimõtet peaksid järgima mitte ainult mõne kindla elukorralduse järgijad, vaid kõik ühiskonna liikmed, kuulugu nad siis brahmacārī āśramasse, gṛhastha āśramasse, vānaprastha āśramasse või sannyāsa āśramasse. Inimene peaks alati olema äärmiselt lihtne ja otsekohene.

Ahiṁsā znači da ne bismo trebali sprečavati napredovanje nijednog živog bića. Ne bismo trebali misliti da nema ništa lošeg u ubijanju životinja radi zadovoljavanja osjetila, budući da duhovna iskra nikada nije ubijena, čak ni nakon ubijanja tijela. U današnje vrijeme ljudi su navikli jesti životinje, unatoč obilju žitarica, voća i mlijeka. Nema potrebe ubijati životinje. Ta je odredba namijenjena svima. Kad nema drugoga rješenja, osoba može ubiti životinju, ali je treba ponuditi u žrtvovanju. U svakom slučaju, kad ima dovoljno hrane za čovječanstvo, oni koji žele napredovati u duhovnoj spoznaji ne bi trebali vršiti nasilje nad životinjama. Prava ahiṁsā znači ne sprečavati ničije napredovanje u životu. Životinje također napreduju u svojoj evoluciji, seleći se iz jedne životinjske vrste u drugu. Ako ubijemo životinju, sprečavamo njezino napredovanje. Ako neka životinja treba živjeti u određenu tijelu toliko dana ili toliko godina i prije vremena bude ubijena, mora se ponovno vratiti u taj oblik života i proživjeti preostale dane kako bi mogla prijeći u drugu, višu vrstu života. Zato ne bismo trebali sprečavati njezino napredovanje samo da bismo zadovoljili jezik. To je ahiṁsā.

Ahiṁsā tähendab seda, et inimene ei takista ühegi elusolendi arengut. Keegi ei tohiks mõelda, et kuna vaimset sädet pole kunagi võimalik tappa, ka mitte pärast keha tapmist, siis pole loomade tapmises enese meeleliseks rahuldamiseks midagi halba. Tänapäeval on inimesed harjunud sööma liha, hoolimata sellest, et neil on piisavalt teravilja, puuvilju ja piima, millest toituda. Loomade tapmiseks pole mingit vajadust. Sellest peaksid loobuma kõik inimesed. Kui ei ole muud väljapääsu, siis on looma tapmine lubatud, kuid seda tuleb teha ohverdusena. Kui aga muud toitu on piisavalt, ei tohiks inimene, kes püüab jõuda vaimse teadvustamiseni, loomade suhtes vägivalda tarvitada. Tegelik ahiṁsā tähendab seda, et kellegi elu edenemist ei takistata. Ka loomad arenevad edasi evolutsiooniprotsessis, liikudes alamatest liikidest kõrgematesse. Kui aga loom tapetakse, siis tema areng peatub. Hingel on ette nähtud viibida ühes või teises kehas teatud arv päevi või aastaid ning kui ta keha enne ettenähtud aja lõppemist tapetakse, peab ta taas sündima sama liigi kehas, et elada lõpuni talle sedalaadi kehas ettenähtud aeg, enne kui ta saab mõnda kõrgemasse liiki tõusta. Seega ei tohiks nende arengut lihtsalt oma isu rahuldamiseks peatada. Seda nimetatakse ahiṁsāks.

Satyam. Ta riječ znači da ne trebamo iskrivljavati istinu radi osobnog probitka. U vedskoj književnosti postoje neki teški odlomci, ali njihovo značenje ili svrhu trebamo naučiti od vjerodostojna duhovnog učitelja. To je proces razumijevanja VedaŚruti znači da trebamo slušati autoritete. Ne bismo trebali izmisliti svoje tumačenje radi vlastitog probitka. Postoji toliko mnogo tumača Bhagavad-gīte koji pogrešno tumače izvorni tekst. Trebamo predstaviti pravi smisao riječi, koji trebamo naučiti od vjerodostojna duhovnog učitelja.

Satyam tähendab seda, et inimene ei tohiks kunagi tõde teatud isiklike huvide pärast moonutada. Vedalikes pühakirjades esineb mõningaid lõike, mida on raske mõista, kuid nende tähendust tuleb õppida üksnes autoriteetselt vaimselt õpetajalt. See on meetod „Vedade" mõistmiseks. Śruti tähendab seda, et tuleb kuulata autoriteete, mitte aga püüda tõlgendada pühakirja oma isiklikest huvidest lähtudes. „Bhagavad-gītāle" on antud palju kommentaare, milles on algset teksti valesti tõlgitsetud. Selgitada tuleb sõnade tegelikku tähendust, mida peab õppima autoriteetselt vaimselt õpetajalt.

Akrodha znači obuzdati srdžbu. Čak i ako nas netko izaziva, trebamo biti snošljivi, jer čim se razljutimo čitavo tijelo postaje nečisto. Srdžba je proizvod guṇe strasti i požude i osoba utemeljena na transcendentalnoj razini treba je obuzdati. Apaiśunam znači da drugima ne trebamo nalaziti mane ili ih nepotrebno ispravljati. Naravno, nazvati lopova lopovom ne znači da mu nalazimo mane, ali onaj tko napreduje u duhovnom životu čini veliku uvredu ako poštenu osobu nazove lopovom. Hrī znači da trebamo biti vrlo skromni i ne smijemo činiti sramna djela. Acāpalam, odlučnost, znači da ne smijemo biti uznemireni ili razočarani u svojim nastojanjima. Možemo doživjeti neuspjeh, ali ne trebamo žaliti zbog toga; trebamo strpljivo i odlučno napredovati.

Akrodha tähendab oma viha kontrollimist. Isegi kui inimest provotseeritakse, peab ta jääma rahulikuks, sest kui ta vihastab, muutub kogu tema keha ebapuhtaks. Viha sünnib kire guṇast ja ihast ning seepärast peab see, kes asub transtsendentaalsel tasandil, oma viha kontrollima. Apaiśunam tähendab seda, et inimene loobub teistes vigade otsimisest ning teistele tarbetute märkuste tegemisest. Varast vargaks nimetada pole muidugi tema vigade otsimine, kuid nimetada vargaks ausat inimest on vaimses elus areneda püüdva inimese jaoks äärmiselt suur üleastumine. Hrī tähendab, et inimene peaks olema tagasihoidlik ega tegema midagi häbiväärset. Acāpalam, sihikindlus, tähendab, et inimene ei tohiks end mõne ürituse nurjumisest heidutada lasta. Vahel võib ta oma püüdlustes kohata ebaedu, kuid sellele ei tohi pöörata erilist tähelepanu, vaid tuleb jätkata vaimset arenemist kannatlikkuse ja sihikindlusega.

Riječ tejas upotrebljena u ovom stihu namijenjena je kṣatriyamaKṣatriye trebaju uvijek biti vrlo snažni kako bi mogli zaštititi slabe. Ne bi se trebali predstavljati kao nenasilni. Ako je nasilje potrebno, moraju biti nasilni. No onaj tko može savladati neprijatelja može, u određenim okolnostima, i oprostiti. Može oprostiti manje uvrede.

Sõna tejas kasutades viidatakse siin kṣatriyatele. Kṣatriyad peaksid alati olema väga tugevad, et kaitsta nõrgemaid. Nad ei tohi esitada end vägivalla vastastena. Kui on vaja tarvitada vägivalda, peavad nad seda tegema, kuid inimene, kes on suuteline alistama oma vaenlase, võib teatud tingimustes olla siiski ka andestav. Ta võib andestada väiksemad solvangud.

Śaucam znači čistoća, ne samo uma i tijela, već i ponašanja. Posebno je namijenjena trgovcima, koji ne bi trebali raditi na crno. Nāti-mānitā, odsutnost želje za ugledom, odnosi se na śūdre, radnike, koji se prema vedskim odredbama smatraju najnižim od četiri staleža. Oni ne bi trebali biti ponosni na nepotreban ugled i čast i trebaju ostati u svom položaju. Śūdre su dužni odati poštovanje višim staležima u cilju očuvanja društvenog poretka.

Śaucam tähendab puhtust, ning seejuures mitte üksnes mõistuse ja keha puhtust, vaid ka tegevuste puhtust. Eelkõige puudutab see äriga seotud inimesi, kes ei tohiks ajada äri mustal turul. Nāti-mānitā, austuse ihaldamisest loobumine, käib śūdrate ehk töölisklassi kohta, mida vastavalt vedakirjanduse õpetusele peetakse madalaimaks neljast inimühiskonna jaotusest. Nad ei tohiks asjatult prestiiz̆i ja austust taga ajades ülbeks muutuda, vaid peaksid käituma vastavalt oma staatusele. Śūdrate kohuseks on avaldada lugupidamist kõrgematele klassidele, kes vastutavad ühiskonna sotsiaalse korra säilimise eest.

Ovih dvadeset šest osobina su transcendentalne odlike, koje se trebaju njegovati u skladu s različitim položajima društvenih i duhovnih redova. To znači da će se sve vrste ljudi koje se, unatoč bijednim materijalnim okolnostima, trude razviti ove odlike, postupno uzdignuti na najvišu razinu transcendentalne spoznaje.

Kõik nimetatud kakskümmend kuus omadust on transtsendentaalsed. Neid tuleb arendada vastavalt ühiskonnakihile, millesse inimene kuulub, ning ametile, mida ta omab. Ehkki elu materiaalses maailmas on täis kannatusi, võib inimene, ükskõik, millisesse ühiskonnaklassi ta ka kuuluks, neid omadusi arendades tõusta aegamööda transtsendentaalse teadvustamise kõrgeimale tasandile.