Kaheksas värss

Text Eight

Tekst

Text

tan-nāma-rūpa-caritādi-sukīrtanānu-
smṛtyoḥ krameṇa rasanā-manasī niyojya
tiṣṭhan vraje tad-anurāgi-janānugāmī
kālaṁ nayed akhilam ity upadeśa-sāram

Synonyms

tat — Jumal Kṛṣṇa; nāma — püha nimi; rūpa — kuju; carita-ādi — omadused, mängud jne; su-kīrtana — oskusliku arutluse või kordamisega; anusmṛtyoḥ — ja mäletamisega; krameṇa — järk-järgult; rasanā — keelt; manasī — ja mõistust; niyojya — rakendades; tiṣṭhan — elades; vraje — Vrajas; tat — Jumal Kṛṣṇasse; anurāgi — kiindunud; jana — inimesed; anugāmī — järgides; kālam — aega; nayet — peaksid kasutama; akhilam — kogu; iti — sel moel; upadeśa — nõuannete või juhenduste; sāram — tuum.

tat — of Lord Kṛṣṇa; nāma — the holy name; rūpa — form; carita-ādi — character, pastimes and so on; su-kīrtana — in discussing or chanting nicely; anusmṛtyoḥ — and in remembering; krameṇa — gradually; rasanā — the tongue; manasī — and one’s mind; niyojya — engaging; tiṣṭhan — residing; vraje — in Vraja; tat — to Lord Kṛṣṇa; anurāgi — attached; jana — persons; anugāmī — following; kālam — time; nayet — should utilize; akhilam — full; iti — thus; upadeśa — of advice or instruction; sāram — the essence.

Translation

Kõikide nõuannete tuum seisneb selles, et kogu oma aega – kakskümmend neli tundi ööpäevas – on vaja kasutada Jumala imelise nime, transtsendentaalse kuju, omaduste ja igaveste mängude oskuslikuks ülistamiseks ja meenutamiseks. Just nendesse tegevustesse tuleb rakendada oma keel ja mõistus. See on põhimõte, mida inimesel, kes asub elama Vrajasse [Goloka Vṛndāvana dhāma], tuleb järgida, teenides seal Kṛṣṇat pühendunute juhendamise all. Ta peab järgima eeskuju, mida näitavad Jumala armastatud pühendunud, kes on sügavalt kiindunud Tema pühendunud teenimisse.

The essence of all advice is that one should utilize one’s full time – twenty-four hours a day – in nicely chanting and remembering the Lord’s divine name, transcendental form, qualities and eternal pastimes, thereby gradually engaging one’s tongue and mind. In this way one should reside in Vraja [Goloka Vṛndāvana-dhāma] and serve Kṛṣṇa under the guidance of devotees. One should follow in the footsteps of the Lord’s beloved devotees, who are deeply attached to His devotional service.

Purport

Kuna mõistus võib olla inimesele nii vaenlane kui ka sõber, tuleb kindlat praktikat järgides teha sellest sõber. Kṛṣṇa teadvuse liikumise ülesandeks ongi anda inimestele väljaõpe, kuidas leida oma mõistusele pidev rakendus Kṛṣṇa teenimises. Mõistus sisaldab sadu ja tuhandeid muljeid mitte ainult sellest, vaid ka paljudest varasematest eludest. Vahel tekitavad need teineteisega kokku puutudes vastakaid kujutelmi. Sel moel võib mõistuse tegevus muutuda tingimustest sõltuvale hingele ohtlikuks. Neile, kes õpivad psühholoogiat, on teada mõistuse erinevad psühholoogilised muutused. „Bhagavad-gītās" (8.6) öeldakse:

Since the mind may be one’s enemy or one’s friend, one has to train the mind to become his friend. The Kṛṣṇa consciousness movement is especially meant for training the mind to be always engaged in Kṛṣṇa’s business. The mind contains hundreds and thousands of impressions, not only of this life but also of many, many lives of the past. These impressions sometimes come in contact with one another and produce contradictory pictures. In this way the mind’s function can become dangerous for a conditioned soul. Students of psychology are aware of the mind’s various psychological changes. In Bhagavad-gītā (8.6) it is said:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ taṁ evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab."

“Whatever state of being one remembers when he quits his body, that state he will attain without fail.”

Surmahetkel loovad elusolendi mõistus ja arukus teatud liiki keha peentasandilise vormi tema järgmiseks eluks. Kui mõistus peaks ootamatult mõtlema millestki mitte eriti meeldivast, on elusolend sunnitud sündima järgmises elus just sellises kehas. Ent kui inimene suudab surmahetkel mõelda Kṛṣṇast, on tal võimalik siirduda vaimsesse maailma, Goloka Vṛndāvanale. Hinge rändamine ühest kehast teise on äärmiselt peen protsess ning seetõttu soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī pühendunutel allutada oma mõistus praktikale, mis võimaldaks neil unustada kõik muu peale Kṛṣṇa. Samuti tuleb keelt õpetada kõnelema üksnes Kṛṣṇast ja sööma üksnes kṛṣṇa-prasādamit. Seejärel annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile juhenduse: tiṣṭhan vraje. See tähendab, et pühendunu peab asuma elama Vṛndāvanasse või mõnda teise Vrajabhūmi osasse. Vrajabhūmi, Vṛndāvana ümbruskond, on kaheksakümne nelja krośa suurune territoorium. Üks krośa võrdub pisut enam kui kolme ruutkilomeetriga. Kui inimene asub elama Vṛndāvanasse, peab ta leidma varjupaiga mõne seal elava edasijõudnud pühendunu juures. Sedasi toimides peaks ta mõtlema alati Kṛṣṇast ja Tema mängudest. Śrīla Rūpa Gosvāmī on seda veelgi üksikasjalikumalt selgitanud „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.294):

At the time of death, the mind and intelligence of a living entity create the subtle form of a certain type of body for the next life. If the mind suddenly thinks of something not very congenial, one has to take a corresponding birth in the next life. On the other hand, if one can think of Kṛṣṇa at the time of death, he can be transferred to the spiritual world, Goloka Vṛndāvana. This process of transmigration is very subtle; therefore Śrīla Rūpa Gosvāmī advises devotees to train their minds in order that they will be unable to remember anything other than Kṛṣṇa. Similarly, the tongue should be trained to speak only of Kṛṣṇa and to taste only kṛṣṇa-prasāda. Śrīla Rūpa Gosvāmī further advises, tiṣṭhan vraje: one should live in Vṛndāvana or any part of Vrajabhūmi. Vrajabhūmi, or the land of Vṛndāvana, is supposed to be eighty-four krośas in area. One krośa equals two square miles. When one makes Vṛndāvana his residence, he should take shelter of an advanced devotee there. In this way one should always think of Kṛṣṇa and His pastimes. This is further elucidated by Śrīla Rūpa Gosvāmī in his Bhakti-rasāmṛta-sindhu (1.2.294):

kṛṣṇaṁ smaran janaṁ cāsya
preṣṭhaṁ nija-samīhitam
tat-tat-kathā-rataś cāsau
kuryād vāsaṁ vraje sadā

„Pühendunu peab alati elama Vraja transtsendentaalses kuningriigis. Kṛṣṇaṁ smaran janaṁ cāsya preṣṭham – ta peab alati tegelema Śrī Kṛṣṇa ja Tema armastatud kaaslaste meenutamisega. Järgides Śrī Kṛṣṇa armastatud kaaslaste eeskuju ja saades nende igavese juhendamise osaliseks, võib pühendunu omandada vastupandamatu soovi teenida Jumala Kõrgeimat Isiksust."

“A devotee should always reside in the transcendental realm of Vraja and always engage in kṛṣṇaṁ smaran janaṁ cāsya preṣṭham, the remembrance of Śrī Kṛṣṇa and His beloved associates. By following in the footsteps of such associates and by entering under their eternal guidance, one can acquire an intense desire to serve the Supreme Personality of Godhead.”

Seejärel ütleb Rūpa Gosvāmī „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.295):

Again Śrīla Rūpa Gosvāmī states in Bhakti-rasāmṛta-sindhu (1.2.295):

sevā sādhaka-rūpeṇa
siddha-rūpeṇa cātra hi
tad-bhāva-lipsunā kāryā
vraja-lokānusārataḥ

„Vraja transtsendentaalses kuningriigis [Vraja-dhāmas] peab pühendunu teenima Kõigekõrgemat Jumalat, Śrī Kṛṣṇat, samasuguste tunnetega nagu Kṛṣṇa kaaslased, valides neist ühe oma vahetuks juhendajaks, kelle eeskuju järgida. See meetod on sobilik nii neile, kes asuvad sādhana tasandil [tasand, kus vaimse praktika järgija viibib materiaalseis köidikuis] kui ka neile, kes on jõudnud sādhya tasandile [Jumala teadvustamise tasand] ja saanud siddha-puruṣaks ehk vaimse täiuslikkuse saavutanud hingeks."

“In the transcendental realm of Vraja [Vraja-dhāma] one should serve the Supreme Lord, Śrī Kṛṣṇa, with a feeling similar to that of His associates, and one should place himself under the direct guidance of a particular associate of Kṛṣṇa and should follow in his footsteps. This method is applicable both in the stage of sādhana [spiritual practices executed while in the stage of bondage] and in the stage of sādhya [God realization], when one is a siddha-puruṣa, or a spiritually perfect soul.”

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura on andnud käesolevale värsile järgmise kommentaari: „Inimene, kes ei ole endas veel välja arendanud huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, peaks loobuma kõikidest materiaalsetest motiividest ja distsiplineerima oma mõistust, järgides vaimset arengut edendavaid reguleerivaid printsiipe – see tähendab ülistades ja meenutades Kṛṣṇat ning Tema nime, keha, omadusi, mänge jne. Arendades sedasi välja isu tegeleda nimetatud tegevustega, peab pühendunu püüdma elada Vṛndāvanas, veetes oma aega Kṛṣṇa nime, kuulsuse, mängude ja omaduste pideva meenutamisega kogenud pühendunu juhendamise ja kaitse all. Selles seisneb kõikide pühendunud teenimise arendamist puudutavate juhenduste tuum.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura has commented as follows upon this verse: “One who has not yet developed interest in Kṛṣṇa consciousness should give up all material motives and train his mind by following the progressive regulative principles, namely chanting and remembering Kṛṣṇa and His name, form, quality, pastimes and so forth. In this way, after developing a taste for such things, one should try to live in Vṛndāvana and pass his time constantly remembering Kṛṣṇa’s name, fame, pastimes and qualities under the direction and protection of an expert devotee. This is the sum and substance of all instruction regarding the cultivation of devotional service.

Algajana peaks pühendunu pidevalt kuulama kṛṣṇa-kathād. Seda nimetatakse śrāvaṇa-daśāks ehk kuulamise tasandiks. Kuulates pidevalt Kṛṣṇa püha nime ning Tema keha, omaduste ja mängude kirjeldusi, saavutab pühendunu varaṇa-daśā – nõusoleku tasandi. Sellele tasandile jõudes tekib temas kiindumus kṛṣṇa-kathā kuulamisse. Kui ta suudab korrata Jumala pühasid nimesid ekstaasis, saavutab ta meenutamise ehk smaraṇāvasthā tasandi. Mäletamine, mõtisklusse süvenemine, meditatsioon, pidev meenutamine ja transs on järk-järgulise kṛṣṇa-smaraṇa arendamise viis etappi. Algul võib Kṛṣṇa mäletamine aeg-ajalt katkeda, kuid hiljem muutub see katkematuks. Kui mäletamine on muutunud katkematuks, kasvab see keskendumiseks, mida nimetatakse meditatsiooniks. Kui meditatsioon süveneb ja muutub pidevaks, nimetatakse seda anusmṛtiks. Saavutades katkematu, pideva anusmṛti, jõuab pühendunu samādhi ehk vaimse transi tasandile. Arenedes täieliku smaraṇa- daśā ehk samādhini, hakkab hing mõistma oma algolemuslikku positsiooni. Sel hetkel suudab ta täiuslikult ja selgelt mõista oma igavesi suhteid Kṛṣṇaga. Seda nimetatakse sampatti-daśāks ehk elu täiuslikkuseks.

“In the neophyte stage one should always engage in hearing kṛṣṇa-kathā. This is called śravaṇa-daśā, the stage of hearing. By constantly hearing the transcendental holy name of Kṛṣṇa and hearing of His transcendental form, qualities and pastimes, one can attain to the stage of acceptance called varaṇa-daśā. When one attains this stage, he becomes attached to the hearing of kṛṣṇa-kathā. When one is able to chant in ecstasy, he attains the stage of smaraṇāvasthā, the stage of remembering. Recollection, absorption, meditation, constant remembrance and trance are the five items of progressive kṛṣṇa-smaraṇa. At first, remembrance of Kṛṣṇa may be interrupted at intervals, but later remembrance proceeds uninterrupted. When remembrance is uninterrupted, it becomes concentrated and is called meditation. When meditation expands and becomes constant, it is called anusmṛti. By uninterrupted and unceasing anusmṛti one enters the stage of samādhi, or spiritual trance. After smaraṇa-daśā or samādhi has fully developed, the soul comes to understand his original constitutional position. At that time he can perfectly and clearly understand his eternal relationship with Kṛṣṇa. That is called sampatti-daśā, the perfection of life.

„Śrī Caitanya-caritāmṛtas" soovitatakse algajatele pühendunutele, et nad loobuksid kõikidest omakasupüüdlikest soovidest ja rakendaksid end lihtsalt Jumala reguleeritud pühendunud teenimisse vastavalt pühakirjade ettekirjutustele. Sel moel arendab pühendunu järk-järgult välja kiindumuse Kṛṣṇa nime, kuulsuse, keha, omaduste jms vastu. Olles endas välja arendanud sellise kiindumuse, suudab ta teenida Kṛṣṇa lootosjalgu spontaanselt, ilma et ta peaks selleks järgima isegi reguleerivaid printsiipe. Seda tasandit nimetatakse rāga-bhaktiks ehk pühendunud teenimiseks spontaanses armastuses. Sellel tasandil asudes võib pühendunu järgida eeskuju, mida näitab mõni Kṛṣṇa igavestest kaaslastest Vṛndāvanas. Seda nimetatakse rāgānuga-bhaktiks. Kui pühendunu soovib omandada Kṛṣṇa lehma, kepi, Kṛṣṇa käes oleva flöödi või Tema kaela ümber rippuvate lillede positsiooni, on tal võimalik tegeleda rāgānuga-bhakti ehk spontaanse pühendunud teenimisega śānta-rasas. Dāsya-rasas järgib pühendunu selliste teenrite nagu Citraka, Patraka või Raktaka eeskuju. Sakhya-rasas ehk sõprussuhetes võib pühendunu saada selliseks Kṛṣṇa sõbraks nagu näiteks Baladeva, Śrīdāmā või Sudāmā. Vātsalya-rasas, mida iseloomustab vanemlik kiindumus, võib pühendunu saada Nanda Mahārājale või Yaśodāle sarnase positsiooni, ning mādhurya-rasas, mida iseloomustavad armastuslikud suhted, võib ta juhenduda sellistest eeskujudest nagu Śrīmatī Rādhārāṇī või Tema sõbrannad, nagu näiteks Lalitā, ja Tema teenijannad (mañjarīd), nagu Rūpa ja Rati. See on kõikide pühendunud teenimise kohta käivate juhenduste tuum."

“Caitanya-caritāmṛta advises those who are neophytes to give up all kinds of motivated desires and simply engage in the regulative devotional service of the Lord according to the directions of scripture. In this way a neophyte can gradually develop attachment for Kṛṣṇa’s name, fame, form, qualities and so forth. When one has developed such attachment, he can spontaneously serve the lotus feet of Kṛṣṇa even without following the regulative principles. This stage is called rāga-bhakti, or devotional service in spontaneous love. At that stage the devotee can follow in the footsteps of one of the eternal associates of Kṛṣṇa in Vṛndāvana. This is called rāgānuga-bhakti. Rāgānuga-bhakti, or spontaneous devotional service, can be executed in the śānta-rasa when one aspires to be like Kṛṣṇa’s cows or the stick or flute in the hand of Kṛṣṇa, or the flowers around Kṛṣṇa’s neck. In the dāsya-rasa one follows in the footsteps of servants like Citraka, Patraka or Raktaka. In the friendly sakhya-rasa one can become a friend like Baladeva, Śrīdāmā or Sudāmā. In the vātsalya-rasa, characterized by parental affection, one can become like Nanda Mahārāja and Yaśodā, and in the mādhurya-rasa, characterized by conjugal love, one can become like Śrīmatī Rādhārāṇī or Her lady friends such as Lalitā and Her serving maids (mañjarīs) like Rūpa and Rati. This is the essence of all instruction in the matter of devotional service.”