Skip to main content

Seitsmes värss

Text Seven

Tekst

Text

syāt kṛṣṇa-nāma-caritādi-sitāpy avidyā-
pittopatapta-rasanasya na rocikā nu
kintv ādarād anudinaṁ khalu saiva juṣṭā
svādvī kramād bhavati tad-gada-mūla-hantrī
syāt kṛṣṇa-nāma-caritādi-sitāpy avidyā-
pittopatapta-rasanasya na rocikā nu
kintv ādarād anudinaṁ khalu saiva juṣṭā
svādvī kramād bhavati tad-gada-mūla-hantrī

Synonyms

Synonyms

syāt — on; kṛṣṇa — Jumal Kṛṣṇa; nāma — püha nimi; carita-ādī — omadused, mängud jne; sitā — karamellkompvek; api — ehkki; avidyā — teadmatuse; pitta — sapiga; upatapta — vaevatud; rasanasya — keele; na — mitte; rocikā — maitsev; nu — oo, kui imeline see on; kintu — aga; ādarāt — hoolikalt; anudinam — iga päev või kakskümmend neli tundi ööpäevas; khalu — loomulikult; — see (püha nime karamellkompvek); eva — kindlasti; juṣṭā — võetud või korratud; svādvī — nauditav; kramāt — järk-järgult; bhavati — saab; tat-gada — selle haiguse; mūla — juure; hantrī — hävitaja.

syāt — is; kṛṣṇa — of Lord Kṛṣṇa; nāma — the holy name; carita-ādi — character, pastimes and so forth; sitā — sugar candy; api — although; avidyā — of ignorance; pitta — by the bile; upatapta — afflicted; rasanasya — of the tongue; na — not; rocikā — palatable; nu — oh, how wonderful it is; kintu — but; ādarāt — carefully; anudinam — every day, or twenty-four hours daily; khalu — naturally; — that (sugar candy of the holy name); eva — certainly; juṣṭā — taken or chanted; svādvī — relishable; kramāt — gradually; bhavati — becomes; tat-gada — of that disease; mūla — of the root; hantrī — the destroyer.

Translation

Translation

Kṛṣṇa püha nimi, omadused ja mängud on kõik transtsendentaalselt magusad, justnagu karamellkompvek. Ehkki avidyā [teadmatuse] kollatõvest vaevatud inimese keel ei suuda tunda magusat maitset, on imepärane, et lihtsalt korrates iga päev tähelepanelikult neid magusaid nimesid, tärkab tema keeles loomulik nauding ja aja jooksul hävib tema haigus koos haiguse põhjusega.

The holy name, character, pastimes and activities of Kṛṣṇa are all transcendentally sweet like sugar candy. Although the tongue of one afflicted by the jaundice of avidyā [ignorance] cannot taste anything sweet, it is wonderful that simply by carefully chanting these sweet names every day, a natural relish awakens within his tongue, and his disease is gradually destroyed at the root.

Purport

Purport

Jumal Kṛṣṇa püha nime, Tema omaduste, mängude jne olemuseks on absoluutne tõde, ilu ja õndsus. Nad on loomupäraselt väga magusad, justnagu karamellkompvek, mis meeldib kõigile. Teadmatust võrreldakse seevastu kollatõvega, mida põhjustavad sapieritised. Kollatõppe haigestunud inimese keel ei suuda nautida karamellkompveki meeldivat maitset. Vastupidi, kollatõbe põdev inimene tunneb kõiges magusas väga kibedat maitset. Samamoodi võtab avidyā (teadmatus) inimeselt võime nautida Kṛṣṇa nime, omaduste, kuju ja mängude transtsendentaalset maitset. Ent kui inimene sellest haigusest hoolimata pöördub suure hoolikuse ja tähelepanuga Kṛṣṇa teadvuse poole, hakates kordama püha nime ja kuulama jutustusi Kṛṣṇa transtsendentaalsetest mängudest, hävib tema teadmatus ja tema keel suudab tunda Kṛṣṇa transtsendentaalse looduse ja kõige Temaga seotu magusat maitset. Selline vaimne tervenemine saab võimalikuks üksnes läbi Kṛṣṇa teadvuse regulaarse praktiseerimise.

The holy name of Lord Kṛṣṇa, His quality, pastimes and so forth are all of the nature of absolute truth, beauty and bliss. Naturally they are very sweet, like sugar candy, which appeals to everyone. Nescience, however, is compared to the disease called jaundice, which is caused by bilious secretions. Attacked by jaundice, the tongue of a diseased person cannot palatably relish sugar candy. Rather, a person with jaundice considers something sweet to taste very bitter. Avidyā (ignorance) similarly perverts the ability to relish the transcendentally palatable name, quality, form and pastimes of Kṛṣṇa. Despite this disease, if one with great care and attention takes to Kṛṣṇa consciousness, chanting the holy name and hearing Kṛṣṇa’s transcendental pastimes, his ignorance will be destroyed and his tongue enabled to taste the sweetness of the transcendental nature of Kṛṣṇa and His paraphernalia. Such a recovery of spiritual health is possible only by the regular cultivation of Kṛṣṇa consciousness.

Kui materiaalses maailmas asuv inimene huvitub rohkem materialistlikust elulaadist kui Kṛṣṇa teadvusest, tuleb teda pidada haigeks. Oma normaalses seisundis jääb elusolend alati Jumala igaveseks teenriks (jīvera 'sva-rūpa' haya — kṛṣṇera 'nitya-dāsa'). Kui elusolendil tekib huvi Jumal Kṛṣṇa māyāks nimetatava energia väliste omaduste vastu ja ta unustab seetõttu Kṛṣṇa, kaotab ta oma terve seisundi. Māyā maailm kannab nime durāśraya, mis tähendab „vale või halb varjupaik". Sellel, kes loodab durāśraya peale, jääb oodata vaid imet. Kõik materiaalses maailmas elavad elusolendid püüavad õnnelikuks saada ning ehkki nende materiaalsed ettevõtmised täielikult nurjuvad, ei suuda nad teadmatuse tõttu oma vigu mõista. Inimesed püüavad ühte viga parandada, tehes teise vea. Selline on materiaalses maailmas toimuv olelusvõitlus. Kui aga sellises olukorras asuvale inimesele soovitatakse pöörduda Kṛṣṇa teadvuse poole ja saada seeläbi õnnelikuks, ei võta ta seda nõuannet kuulda.

When a man in the material world takes more interest in the materialistic way of life than in Kṛṣṇa consciousness, he is considered to be in a diseased condition. The normal condition is to remain an eternal servant of the Lord (jīvera ‘svarūpa’ haya – kṛṣṇera ‘nitya-dāsa’). This healthy condition is lost when the living entity forgets Kṛṣṇa due to being attracted by the external features of Kṛṣṇa’s māyā energy. This world of māyā is called durāśraya, which means “false or bad shelter.” One who puts his faith in durāśraya becomes a candidate for hoping against hope. In the material world everyone is trying to become happy, and although their material attempts are baffled in every way, due to their nescience they cannot understand their mistakes. People try to rectify one mistake by making another mistake. This is the way of the struggle for existence in the material world. If one in this condition is advised to take to Kṛṣṇa consciousness and be happy, he does not accept such instructions.

Me levitame seda Kṛṣṇa teadvuse liikumist üle kogu maailma just selleks, et ravida inimesi terveks nende täielikust teadmatusest. Olles juhitud pimedate liidrite poolt, satuvad lihtsad inimesed eksiteele. Inimühiskonna juhid – poliitikud, filosoofid ja teadlased – on pimedad, kuna nad ei oma Kṛṣṇa teadvust. „Bhagavad-gītās" nimetatakse neid, kes elavad ateistlikku elu ja kel seetõttu puuduvad tõelised teadmised, patusteks kurikaeladeks ja kõige madalamateks inimeste hulgas.

This Kṛṣṇa consciousness movement is being spread all over the world just to remedy this gross ignorance. People in general are misled by blind leaders. The leaders of human society – the politicians, philosophers and scientists – are blind because they are not Kṛṣṇa conscious. According to Bhagavad-gītā, because they are bereft of all factual knowledge due to their atheistic way of life, they are actually sinful rascals and are the lowest among men.

na māṁ duṣkṛtino mūḍhāḥ
prapadyante narādhamāḥ
māyayāpahṛta jñānā
āsuraṁ bhāvam āśritāḥ
na māṁ duṣkṛtino mūḍhāḥ
prapadyante narādhamāḥ
māyayāpahṛta jñānā
āsuraṁ bhāvam āśritāḥ

„Need uskmatud, kes on läbinisti rumalad, kes on madalaimad inimkonna seas, kelle teadmised on varastanud illusioon, ning kes omavad deemonite ateistlikku loomust, ei alistu Minule." (Bg. 7.15)

“Those miscreants who are grossly foolish, lowest among mankind, whose knowledge is stolen by illusion, and who partake of the atheistic nature of demons, do not surrender unto Me.” (Bg. 7.15)

Sellised inimesed ei alistu kunagi Kṛṣṇale ning nad püüavad tõkestada nende inimeste jõupingutusi, kes soovivad leida varjupaika Kṛṣṇa juures. Kui sellistest ateistidest saavad ühiskonna liidrid, täitub kogu atmosfäär teadmatusega. Sellises atmosfääris elades ei teki inimestel suurt entusiasmi Kṛṣṇa teadvuse liikumist omaks võtta, täpselt samamoodi nagu kollatõbe põdev inimene ei tunne karamellkompveki magusust. Ometigi peab ta teadma, et peale karamellkompveki ei ole kollatõve vastu teisi ravimeid. Analoogselt ei ole tänapäeval segadusse sattunud inimkonnale maailma korda seadmiseks ühtegi teist ravimit peale Kṛṣṇa teadvuse, peale Jumala pühade nimede kordamise: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Ehkki haige inimese jaoks ei pruugi Kṛṣṇa teadvus olla väga meeldiv, annab Śrīla Rūpa Gosvāmī ikkagi soovituse, mille kohaselt igaüks, kes soovib paraneda materiaalsuse haigusest, peab asuma selle protsessi hoolika ja tähelepaneliku praktiseerimise juurde. Tema ravi saab alguse Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisest, sest Jumala püha nime korrates vabaneb mateeriast sõltuv inimene kõikidest valedest arusaamadest (ceto-darpana-mārjanam). Avidyā ehk vale arusaam oma vaimsest olemusest loob aluse ahaṅkārale ehk valele egole südames.

Such people never surrender to Kṛṣṇa, and they oppose the endeavor of those who wish to take Kṛṣṇa’s shelter. When such atheists become leaders of society, the entire atmosphere is surcharged with nescience. In such a condition, people do not become very enthusiastic to receive this Kṛṣṇa consciousness movement, just as a diseased person suffering from jaundice does not relish the taste of sugar candy. However, one must know that for jaundice, sugar candy is the only specific medicine. Similarly, in the present confused state of humanity, Kṛṣṇa consciousness, the chanting of the holy name of the Lord – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – is the only remedy for setting the world aright. Although Kṛṣṇa consciousness may not be very palatable for a diseased person, Śrīla Rūpa Gosvāmī nonetheless advises that if one wants to be cured of the material disease, he must take to it with great care and attention. One begins his treatment by chanting the Hare Kṛṣṇa mahā-mantra because by chanting this holy name of the Lord a person in the material condition will be relieved from all misconceptions (ceto-darpaṇa-mārjanam). Avidyā, a misconception about one’s spiritual identity, provides the foundation for ahaṅkāra, or false ego within the heart.

Tegelik haigus paikneb meie südames. Kui inimese mõistus ja teadvus on aga puhastunud, ei ole tema jaoks ükski materiaalne haigus enam ohtlik. Selleks, et puhastada mõistust ja südant kõikidest valedest arusaamadest, on vaja korrata Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat. See on lihtne ja samal ajal kasulik. Korrates Jumala püha nime, pääseb inimene otsekohe materiaalse eksistentsi lõõmavast tulekahjust.

The real disease is in the heart. If the mind is cleansed, however, if consciousness is cleansed, a person cannot be harmed by the material disease. To cleanse the mind and heart from all misconceptions, one should take to this chanting of the Hare Kṛṣṇa mahā-mantra. This is both easy and beneficial. By chanting the holy name of the Lord, one is immediately freed from the blazing fire of material existence.

Jumala püha nime kordamises eksisteerib kolm tasandit – solvangutega kordamise tasand, solvangute vähendamise tasand ja puhta kordamise tasand. Kui algaja pühendunu hakkab kordama Hare Kṛṣṇa mantrat, sooritab ta tavaliselt palju solvanguid. Püha nime kordamises eksisteerib kümme peamist solvangut ja kui pühendunu suudab neid vältida, jõuab ta vähehaaval järgmisele tasandile, mis asub solvangutega kordamise ja puhta kordamise vahel. Kui inimene saavutab puhta kordamise tasandi, saab temast otsekohe vabanenud isiksus. See tasand kannab nimetust bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpanam. Kohe, kui inimene pääseb materiaalse eksistentsi lõõmavast tulekahjust, suudab ta tunda transtsendentaalse elu maitset.

There are three stages in chanting the holy name of the Lord – the offensive stage, the stage of lessening offenses, and the pure stage. When a neophyte takes to the chanting of the Hare Kṛṣṇa mantra, he generally commits many offenses. There are ten basic offenses, and if the devotee avoids these, he can glimpse the next stage, which is situated between offensive chanting and pure chanting. When one attains the pure stage, he is immediately liberated. This is called bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpanam. As soon as one is liberated from the blazing fire of material existence, he can relish the taste of transcendental life.

Selleks, et vabaneda materiaalsuse haigusest, tuleb järelikult omaks võtta Hare Kṛṣṇa mantra kordamise protsess. Kṛṣṇa teadvuse liikumine ongi rajatud eelkõige selleks, et luua atmosfäär, milles inimestel oleks võimalus asuda kordama Hare Kṛṣṇa mantrat. Selleks, et seda protsessi alustada, on vaja omada usku. Kui Hare Kṛṣṇa mantra kordamise käigus inimese usk tugevneb, võib ta astuda meie ühingu liikmeks. Me saadame saṅkīrtana gruppe üle kogu maailma ning nad on kogenud, et isegi maailma kõige ligipääsematutes paikades, kus puuduvad igasugused teadmised Kṛṣṇast, meelitab Hare Kṛṣṇa mahā-mantra tuhandeid inimesi meie liikumise juurde. Osades paikades on inimesed hakanud pühendunuid jäljendama, ajades endil samuti pead kiilaks ja korrates Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat juba mõni päev pärast selle mantra kuulmist. See on ehk küll kõigest jäljendamine, kuid millegi hea jäljendamine on teretulnud nähtus. Osadel sellistest jäljendajatest tekib aja jooksul huvi saada vaimselt õpetajalt pühitsus ning nad pöörduvad sellise palvega meie poole.

The conclusion is that in order to get freed from the material disease, one must take to the chanting of the Hare Kṛṣṇa mantra. The Kṛṣṇa consciousness movement is especially meant for creating an atmosphere in which people can take to the chanting of the Hare Kṛṣṇa mantra. One must begin with faith, and when this faith is increased by chanting, a person can become a member of the Society. We are sending saṅkīrtana parties all over the world, and they are experiencing that even in the remotest part of the world, where there is no knowledge of Kṛṣṇa, the Hare Kṛṣṇa mahā-mantra attracts thousands of men to our camp. In some areas, people begin to imitate the devotees by shaving their heads and chanting the Hare Kṛṣṇa mahā-mantra, only a few days after hearing the mantra. This may be imitative, but imitation of a good thing is desired. Some imitators gradually become interested in being initiated by the spiritual master and offer themselves for initiation.

Kui inimene on siiras, saab ta pühitsuse. See tasand kannab nimetust bhajana-kriyā. Seejärel rakendab ta end tõeliselt pühendunud teenimisse, korrates regulaarselt Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat – kuusteist ringi päevas – ja hoidudes ebaseaduslikust seksuaalelust, uimastavate ainete tarbimisest, liha söömisest ja hasartmängudes osalemisest. Bhajana- kriyā abil puhastub inimene materialistliku elu saastast. Ta loobub restoranides ja hotellides käimisest, et nautida seal niinimetatud maitsvaid toite, mille valmistamiseks on kasutatud liha ja sibulat; ta ei tunne enam huvi suitsetamise või tee ja kohvi joomise vastu ning ta loobub mitte ainult ebaseaduslikust seksuaalelust, vaid hakkab seksi täielikult vältima. Samuti ei paku talle enam huvi raisata oma aega spekulatsioonide või hasartmängude peale. Sel moel puhastub inimene kõigest ebasoovitavast (anartha-nivṛtti). Sõna anartha viitab sellele, mis on ebasoovitav. Kui inimene kiindub Kṛṣṇa teadvuse liikumisse, siis saab ta võitu anarthade üle.

If one is sincere, he is initiated, and this stage is called bhajana-kriyā. One then actually engages in the service of the Lord by regularly chanting the Hare Kṛṣṇa mahā-mantra, sixteen rounds daily, and refraining from illicit sex, intoxicants, meat-eating and gambling. By bhajana-kriyā one attains freedom from the contamination of materialistic life. He no longer goes to a restaurant or hotel to taste so-called palatable dishes made with meat and onions, nor does he care to smoke or drink tea or coffee. He not only refrains from illicit sex, but avoids sex life entirely. Nor is he interested in wasting his time in speculating or gambling. In this way it is to be understood that one is becoming cleansed of unwanted things (anartha-nivṛtti). The word anartha refers to unwanted things. Anarthas are vanquished when one becomes attached to the Kṛṣṇa consciousness movement.

Vabanedes kõigest ebasoovitavast, muutub inimene Kṛṣṇa teenimises sihikindlaks. Enamgi veel – ta kiindub pühendunud teenimisse ja kogeb sellest ekstaasi. See tasand kannab nimetust bhāva ning sellel tasandil ärkab inimeses uinunud armastus Jumala vastu. Sedasi vabaneb tingimustest sõltuv hing materiaalsest eksistentsist ning kaotab huvi kehalise elukäsitluse, sealhulgas materiaalse külluse, materiaalsete teadmiste ja kõikide materiaalsete kiindumuste vastu. Sellisele tasandile jõudes mõistab pühendunu, kes on Jumala Kõrgeim Isiksus ja mida kujutab endast Tema energia, mida nimetatakse māyāks.

When a person is relieved from unwanted things, he becomes fixed in executing his Kṛṣṇa activities. Indeed, he becomes attached to such activities and experiences ecstasy in executing devotional service. This is called bhāva, the preliminary awakening of dormant love of Godhead. Thus the conditioned soul becomes free from material existence and loses interest in the bodily conception of life, including material opulence, material knowledge and material attraction of all variety. At such a time one can understand who the Supreme Personality of Godhead is and what His māyā is.

Pühendunut, kes on saavutanud bhāva tasandi, ei suuda māyā enam häirida, isegi kui ta puutub sellega kokku, sest ta suudab näha māyā tegelikku positsiooni. Māyā tähendab Kṛṣṇa unustamist ning Kṛṣṇa teadvus ja Kṛṣṇa unustamine on justkui valgus ja vari. See, kes seisab varjus, ei saa ära kasutada võimalusi, mida pakub valgus ning seda, kes püsib valguses, ei suuda varju tekitatud pimedus häirida. Pöördudes Kṛṣṇa teadvuse juurde, jõuab inimene aja jooksul vabanemiseni ja seejärel ei lahku ta valgusest – pimedus ei suuda teda enam puudutada. Seda kinnitatakse „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31):

Although māyā may be present, it cannot disturb a devotee once he attains the bhāva stage. This is because the devotee can see the real position of māyā. Māyā means forgetfulness of Kṛṣṇa, and forgetfulness of Kṛṣṇa and Kṛṣṇa consciousness stand side by side like light and shadow. If one remains in shadow, he cannot enjoy the facilities offered by light, and if one remains in light, he cannot be disturbed by the darkness of shadow. By taking to Kṛṣṇa consciousness, one gradually becomes liberated and remains in light. Indeed, he does not even touch the darkness. As confirmed in the Caitanya-caritāmṛta (Madhya 22.31):

kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra
kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra

„Kṛṣṇa sarnaneb päikesepaistele ja māyā pimedusele. Seal, kus paistab päike, pole kohta pimedusele. Niipea kui inimene pöördub Kṛṣṇa teadvuse poole, haihtub illusiooni pimedus – välise energia mõju – otsekohe."

“Kṛṣṇa is compared to sunshine, and māyā is compared to darkness. Wherever there is sunshine, there cannot be darkness. As soon as one takes to Kṛṣṇa consciousness, the darkness of illusion, the influence of the external energy, will immediately vanish.”