Selles peatükis selgitab Jumal, et kaheksaastmelise joogasüsteemi praktiseerimise eesmärk on saavutada kontroll mõistuse ja meelte üle. Ometigi on enamusel inimestest seda väga raske praktiseerida, eriti käesoleval kali ajastul. Ehkki selles peatükis soovitatakse kaheksaastmelise joogasüsteemi praktiseerimist, rõhutab Jumal samal ajal, et karma-jooga ehk Kṛṣṇa teadvuses tegutsemise protsess on parem. Selles maailmas tegutsevad kõik inimesed eesmärgiga pidada ülal oma perekonda ning võimaldada sellele mugavusi. Keegi ei tööta ilma mingi isikliku huvita või rahulduseta, olgu see siis enesekeskne või laiem. Täiuslikkuse kriteeriumiks on aga Kṛṣṇa teadvuses toimimine ilma igasuguse isikliku huvita nautida oma töö vilju. Kṛṣṇa teadvuses tegutsemine on iga elusolendi kohustus, sest kõik elusolendid on oma algolemuselt Kõigekõrgema lahutamatud osakesed. Kehaosad tegutsevad kogu keha rahuldamiseks. Käed ja jalad ei tegutse mitte enese, vaid terviku rahuldamiseks. Elusolend, kes tegutseb samamoodi kõrgeima terviku, aga mitte isikliku rahulduse pärast, on täiuslik sannyāsī, täiuslik joogi.

Sannyāsīd arvavad mõnikord ekslikult, et nad on vabanenud kõikidest materiaalsetest kohustustest ning loobuvad seetõttu agnihotra yajñade (tuleohverduste) sooritamisest. Tegelikult lähtub selline toimimisviis nende isiklikust huvist, sest nende eesmärk on saada üheks impersonaalse Brahmaniga. Selline soov on parem kui materiaalsed soovid, kuid sellesse on kätketud ka isiklik huvi. Ka müstilise jooga praktiseerija, kes istub poolsuletud silmadega, olles loobunud kõikidest materiaalsetest tegevustest, ihaldab tegelikult teatud isiklikku rahuldust. Kuid inimene, kes tegutseb Kṛṣṇa teadvuses, töötab ilma isikliku huvita terviku rahuldamise nimel. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei ihalda isiklikku rahuldust. Tema jaoks on edu kriteeriumiks Kṛṣṇa rahuldamine ning seetõttu on ta täiuslik sannyāsī või täiuslik joogi. Jumal Caitanya, loobumuse täiuslikkuse parim eeskuju, palvetab:

„Oo, kõikvõimas Jumal, ma ei ihalda rikkusi ega naudinguid mõne ilusa naisega, samuti ei ihka ma hulgaliselt järgijaid. Kõik, mida ma soovin, on, et mu elus oleks sünd sünni järel Sinu pühendunud teenimise põhjendamatut armulikkust."

Tõeline sannyāsa-jooga ehk bhakti tähendab enda kui elusolendi algolemusliku positsiooni mõistmist ning sellele vastavat toimimist. Elusolend ei oma iseseisvat sõltumatut identiteeti. Ta on Kõigekõrgema marginaalne energia. Kui ta satub materiaalse energia köidikuisse, muutub ta tingimustest sõltuvaks, ning kui ta viibib Kṛṣṇa teadvuses ehk on teadlik vaimsest energiast, siis elab ta tegelikus ja loomulikus seisundis. Seepärast, kui inimene on omandanud täielikud teadmised, loobub ta materiaalsete meelte rahuldamisest, öeldes lahti igasugusest tegevusest sellise eesmärgi nimel. Sellist loobumust praktiseerivad joogid, kes ei lase oma meeltel kiinduda materiaalsesse. Kuid Kṛṣṇa teadvuses viibival inimesel pole võimalustki hõivata oma meeli mingi tegevusega, mis pole suunatud Kṛṣṇa rahuldamisele. Seetõttu on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ühteaegu nii sannyāsī kui ka joogi. Teadmiste ja meelte ohjeldamise eesmärgid, mida kirjeldatakse kui jñāna ja jooga protsesse, saavutatakse Kṛṣṇa teadvuse arendamisega automaatselt. Kui inimene pole suuteline loobuma enesekesksetest tegevustest, siis pole jñānast ja joogast mingit kasu. Elusolendi tegelik eesmärk on loobuda igasugusest eneserahuldamisest, et olla valmis rahuldama Kõigekõrgemat. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei soovi mitte mingit isiklikku naudingut. Kõikide tema tegevuste eesmärgiks on pakkuda naudingut Kõigekõrgemale. See, kes ei oma Kõigekõrgemast mitte mingeid teadmisi, on paratamatult sunnitud tegutsema enese rahuldamise nimel, sest keegi ei saa olla tegevuseta. Kõik erinevad eesmärgid täidetatakse täiuslikul viisil Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimise läbi.

Kõigekõrgemaga ühendusse astumise protsessi nimetatakse joogaks. Seda võib võrrelda trepiga, mis viib kõrgeima vaimse eneseteadvustamiseni. See trepp algab elusolendi madalaimatest materiaalsetest tingimustest ning lõpeb täieliku eneseteadvustamisega puhtas vaimses elus. Vastavalt kõrgusele tuntakse selle trepi astmeid erinevate nimede all. Kuid kokkuvõttes nimetatakse seda treppi tervikuna joogaks, mille võib jagada kolme ossa, nimelt jñāna-joogaks, dhyāna-joogaks ja bhakti-joogaks. Trepi algust nimetatakse yogārurukṣu tasandiks ning kõrgeimaks astmeks on yogārūḍha.

Mis puutub kaheksaastmelisse joogasse, siis püüdlusi selle alguses siseneda meditatsiooni reguleerivate printsiipide järgimise läbi ja erinevate istumisharjutuste praktiseerimist (mis on enam või vähem kehalised harjutused) vaadeldakse kui resultaatidele suunatud materiaalset tegevust. Kõik sellised tegevused viivad aga mõistuse täieliku tasakaalu saavutamiseni, mis võimaldab kontrollida oma meeli. Kui inimene on meditatsiooni praktiseerimises edasi jõudnud, lõpetab ta kõik segavad mõttetegevused.

Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene tõuseb aga otsekohe meditatsiooni tasandile, sest ta mõtleb alati Kṛṣṇast. Ning olles pidevalt hõivatud Kṛṣṇa teenimisega, on ta kõikidest materiaalsetest tegevustest loobunud.

Kui inimene on end täielikult rakendanud Jumala teenimisse transtsendentaalses armastuses, siis kogeb ta sisemuses rahu ning seetõttu pole enam hõivatud meelte rahuldamise või karmalise tegevusega. Rakendamata end Jumala teenimisse, on inimene sunnitud tegutsema meelte rahuldamiseks, sest tegevusetult pole võimalik elada. Kṛṣṇa teadvuseta on inimene alati sunnitud otsima enesekeskset või laiemat isiklike huvidega tegevust. Kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene võib teha kõike Kṛṣṇa rahuldamiseks ning olla seeläbi meelte rahuldamisest täielikult lahti öelnud. See, kes pole jõudnud sellise arusaamani, peab materiaalseid ihasid püüdma mehaaniliselt vältida. Enne seda pole joogatrepi kõrgeimale astmele jõudmine võimalik.

Sõna ātmā tähistab erinevates olukordades kas keha, mõistust või hinge. Joogasüsteemis on eriti tähtsad mõistus ja tingimustest sõltuv hing. Kuna mõistus omab jooga praktiseerimises keskset kohta, tähistab ātmā siin mõistust. Jooga praktiseerimise eesmärk on saavutada kontroll mõistuse üle ning tõkestada mõistuse kiindumist meelte ihaldusobjektidesse. Selles värsis rõhutatakse, et mõistust tuleb treenida nii, et see saaks päästa tingimustest sõltuva hinge teadmatuse soomülkast. Materiaalses elus on elusolend mõistuse ja meelte mõjuvallas. Õigupoolest on puhas hing sattunud materiaalse maailma köidikuisse, kuna mõistus on omaks võtnud vale ego, mis soovib materiaalse looduse üle valitseda. Seepärast tuleb mõistust treenida nii, et seda ei ahvatleks materiaalse looduse sära, ning sel moel võib tingimustest sõltuv hing materiaalsest maailmast pääseda. Inimene ei tohiks lasta end manduda meelte ihaldusobjektidesse kiindumiseni. Mida enam on ta kiindunud meelte ihaldusobjektidesse, seda enam takerdub ta materiaalse eksistentsi köidikuisse. Parim viis neist vabanemiseks on hõivata oma mõistus alati Kṛṣṇa teadvusega. Sõna hi kasutatakse selle mõtte rõhutamiseks, s.t. et seda peab tegema. Samuti öeldakse:

„Mõistus on nii inimese vangistuse kui ka vabanemise põhjuseks. Mõistus, mis on süvenenud meelte ihaldusobjektidesse, põhjustab vangistust, mõistus, mis on eemaldunud meelte ihaldusobjektidest, põhjustab aga vabanemist." („Amṛta-bindu Upaniṣad" 2)

Seega toob mõistus, mis on alati süvenenud Kṛṣṇa teadvusse, elusolendile ülima vabanemise.

Kaheksaastmelise jooga praktiseerimise eesmärgiks on õppida kontrollima mõistust nii, et sellest saaks sõber inimelu eesmärgi täitmisel. Kontrollimata oma mõistust, on jooga praktiseerimine (lihtsalt esinemise jaoks) üksnes raisatud aeg. See, kes ei suuda kontrollida oma mõistust, elab alati üheskoos oma suurima vaenlasega, ning sedasi läheb ta elu raisku ja ta ei suuda täita selle eesmärki. Elusolendi algolemuslik positsioon on täita kõrgemalt poolt tulevaid korraldusi. Nii kaua kui mõistus on alistamata vaenlane, on inimene sunnitud tegutsema iha, viha, ahnuse, illusiooni jms korralduste kohaselt. Ent kui mõistus on alistatud, nõustub ta vabast tahtest järgima Jumala Isiksuse korraldusi, kes asetseb Paramātmā kujul iga elusolendi südames. Tõeline jooga praktiseerimine tähendab Paramātmā kohtamist südames ja seejärel Tema korralduste täitmist. Kṛṣṇa teadvuse protsessi omaks võttes alistub inimene Jumala korraldustele täielikult ja automaatselt.

Tegelikult on iga elusolendi ülesandeks toimida vastavalt Paramātmāna iga elusolendi südames asuva Jumala Kõrgeima Isiksuse korraldustele. Kui väline illusoorne energia viib mõistuse eksitusse, satub inimene materiaalsete tegevuste köidikuisse. Seepärast võib pidada inimest, kes on ühe joogasüsteemi praktiseerimise läbi mõistuse üle kontrolli saavutanud, juba lõppeesmärgini jõudnuks. Inimene peab järgima kõrgemalt tulevaid korraldusi. Kui inimese mõistus on keskendunud kõrgemale loodusele, ei ole tal teist valikut peale Kõigekõrgema korralduste järgimise. Mõistus peab tunnistama kõrgemalt tulevaid korraldusi ning neid järgima. Mõistust kontrollides hakkab inimene automaatselt järgima Paramātmā ehk Ülihinge korraldusi. Kuna Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene saavutab selle transtsendentaalse positsiooni koheselt, ei mõjuta Jumala pühendunut materiaalse eksistentsi kahesused, nagu õnn ja kannatused, kuumus ja külmus jne. See seisund on praktiline samādhi ehk täielik süvenemine Kõigekõrgemasse.

Kui inimene on omandanud raamatutest teadmised, kuid ei ole teadvustanud Kõrgeimat Tõde, on tema teadmised kasutud. Seda kinnitatakse järgmiselt:

„Keegi ei ole võimeline mõistma Śrī Kṛṣṇa nime, kuju, omaduste ja mängude transtsendentaalset loodust mateeriaga saastunud meelte abil. Ainult inimesele, kes on Jumala transtsendentaalse teenimise läbi vaimselt täiesti rahuldatud, avanevad Jumala transtsendentaalne nimi ning kuju ja Tema transtsendentaalsed omadused ning mängud." („Bhakti-rasāmṛta-sindhu" 1.2.234)

See „Bhagavad-gītā" on teadus Kṛṣṇa teadvusest. Keegi ei saa jõuda Kṛṣṇa teadvuseni lihtsalt ilmaliku õpetatuse kaudu. Inimesel peab olema õnne, et kohtuda inimesega, kelle teadvus on puhas. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on rahuldatud puhta pühendunud teenimise läbi ja seetõttu omab ta, Kṛṣṇa armust, teadvustatud teadmisi. Teadmiste teadvustamise läbi jõuab inimene täiuslikkuseni. Transtsendentaalsed teadmised aitavad inimesel jääda kindlaks oma veendumustele, vaid akadeemilistele teadmistele toetuvat inimest on aga lihtne näiliste vasturääkivustega segadusse viia. Vaid eneseteadvustamiseni jõudnud inimene omab enese üle tegelikku kontrolli, sest ta on alistunud Kṛṣṇale. Ta viibib transtsendentaalsel tasandil, sest tal pole midagi pistmist ilmaliku õpetatusega. Tema jaoks ei ole ilmalikul õpetatusel ja mõttespekulatsioonidel, ka siis kui need on teiste silmis kulda väärt, suuremat väärtust kui mullakamakatel ja kividel.

Kṛṣṇat teadvustatakse erinevatel tasanditel kui Brahmanit, Paramātmāt ja Jumala Kõrgeimat Isiksust. Kṛṣṇa teadvus tähendab kokkuvõttes pidevat Jumala teenimist transtsendentaalses armastuses. Kuid need, kes on huvitatud impersonaalsest Brahmanist või iga elusolendi südames viibivast Ülihingest, viibivad samuti osaliselt Kṛṣṇa teadvuses, sest impersonaalne Brahman on Kṛṣṇa vaimne kiir ning Ülihing on Kṛṣṇa kõikeläbiv osaline ekspansioon. Seega viibivad ka impersonalist ja mediteerija kaudselt Kṛṣṇa teadvuses. Otseselt Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on aga kõrgeimal tasemel transtsendentalist, sest selline pühendunu teab, mida tähendavad Brahman ja Paramātmā. Tema teadmised Absoluutsest Tõest on täiuslikud, samas kui impersonalist ja mediteeriv joogi ei oma täiuslikku Kṛṣṇa teadvust.

Sellest hoolimata antakse neile kõigile juhendus püüelda katkematult oma eesmärkide poole, et nad varem või hiljem võiksid jõuda kõrgeima täiuslikkuseni. Transtsendentalisti esimeseks kohustuseks on keskendada mõistus alati Kṛṣṇale. Inimene peaks mõtlema pidevalt Kṛṣṇast, Teda hetkekski unustamata. Mõistuse keskendamist Kõigekõrgemale nimetatakse samādhiks ehk transiks. Et olla võimeline mõistust keskendama, peab inimene viibima eraldatuses, vältides häirimist väliste objektide poolt. Ta peab hoolikalt võtma vastu eneseteadvustamiseks soodsad ja lükkama kõrvale selleks ebasoodsad asjaolud. Ta peab täieliku sihikindlusega loobuma kõikidest soovidest mittevajalike materiaalsete asjade järele, mis seoksid teda omanditundega.

Otseselt Kṛṣṇa teadvuses viibides järgib inimene täiuslikult kõiki neid ettevaatusabinõusid, sest otsene Kṛṣṇa teadvus toob endaga kaasa isiklike huvide hülgamise, mis praktiliselt välistab materiaalse omanditunde tekkimise. Śrīla Rūpa Gosvāmī iseloomustab Kṛṣṇa teadvust järgmiselt:

„Kui inimene on täielikult vaba kiindumustest, kuid samal ajal aktsepteerib kõike Kṛṣṇaga seotut, siis on ta õigel viisil omanditundest kõrgemale jõudnud. Teisest küljest aga see, kes hülgab kõik, teadmata asjade seosest Kṛṣṇaga, ei ole oma loobumuses samavõrd täiuslik." („Bhakti-rasāmṛta- sindhu" 1.2.255 – 256)

Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene teab täpselt, et kõik kuulub Kṛṣṇale, ning seetõttu on ta alati vaba isiklikust omanditundest. Ta ei ihalda mitte midagi iseenese jaoks. Ta teab, kuidas võtta vastu Kṛṣṇa teadvuse arendamisele kaasa aitav ning kuidas heita kõrvale seda takistav. Ta on alati mateeriast kõrgemal seisev, sest ta viibib alati transtsendentaalsel tasandil ning ta on alati üksi ega suhtle inimestega, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses. Seepärast on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene täiuslik joogi.

„Püha paiga" all mõeldakse siin paika, kuhu sooritatakse palverännakuid. Indias lahkuvad kõik joogid, transtsendentalistid ja pühendunud kodust ja asuvad elama pühadesse paikadesse nagu Prayāga, Mathurā, Vṛndāvana, Hṛṣīkeśa ja Hardwar ning praktiseerivad üksinduses joogat seal, kus voolavad pühad jõed nagu Yamunā ja Ganges. Kuid tihtipeale pole see võimalik, eriti Lääne inimeste jaoks. Niinimetatud joogaühingud suurtes linnades võivad olla edukad materiaalse kasu saamisel, kuid tegeliku jooga praktiseerimise jaoks on sellised paigad kõlbmatud. See, kes ei oma enese üle kontrolli ning kelle mõistus pole häirimatu, ei saa meditatsiooni praktiseerida. Seepärast öeldakse „Bṛhan-nāradīya Purāṇas", et käesoleval kali ajastul, mil inimesed ei ela valdavalt kuigi kaua, mil nende progress vaimse eneseteadvustamise teel on aeglane ning neid häirivad pidevalt erinevad mured, on parimaks vahendiks vaimsel eneseteadvustamisel Jumala püha nime kordamine.

„Sellel tülide ja silmakirjalikkuse ajastul on ainsaks vahendiks vabanemise saavutamisel Jumala püha nime kordamine. Pole teist teed. Pole teist teed. Pole teist teed."

Elu eesmärgiks on õppida tundma Kṛṣṇat, kes asetseb Paramātmāna, neljakäelise Viṣṇu kujul iga elusolendi südames. Joogat praktiseeritakse ainsa eesmärgiga avastada ja näha seda igaühe südames asetsevat Viṣṇu kuju. See paikne viṣṇu-mūrti on elusolendi südames asetsev täieõiguslik Kṛṣṇa esindaja. See, kelle eesmärgiks ei ole viṣṇu-mūrti teadvustamine, tegeleb jooga praktiseerimise kasutu jäljendamisega ning raiskab vaid oma aega. Kṛṣṇa on elu lõplik eesmärk ning südames asetsev viṣṇu-mūrti on jooga praktiseerimise objekt. Et teadvustada seda viṣṇu-mūrtit enese südames, peab inimene täielikult loobuma seksuaalelust, ning seetõttu peab ta lahkuma kodust ning elama üksinda eraldatud paigas, istudes niisuguses asendis nagu eespool kirjeldatud. Pole võimalik saada joogiks, külastades niinimetatud joogatunde ja nautides samal ajal päevast päeva kodus või kuskil mujal seksuaalelu. Joogiks saamiseks peab inimene praktiseerima mõistuse kontrollimist ja vältima kõikvõimalikke meelelisi naudinguid, millest keskne on seksuaalelu. Suure targa Yājñavalkya poolt kirjutatud tsölibaadi reeglistikus öeldakse:

„Brahmacarya tõotuse eesmärgiks on aidata inimesel püsida täielikult vabana seksuaaltegevusest nii tegudes, sõnades kui ka mõistuses, ning seda alati, kõikjal ja kõikides tingimustes."

Pole võimalik tõeliselt praktiseerida joogat, elades samal ajal suguelu. Seepärast õpetatakse brahmacaryat juba lastele, kes ei tea veel seksuaalelust midagi. Viie aasta vanuses saadetakse poisid guru-kulasse ehk vaimse õpetaja juurde ning vaimne õpetaja õpetab neile brahmacārīks saamise rangeid põhimõtteid. Sellise praktikata ei saa keegi joogas areneda, olgu see siis dhyāna-, jñāna- või bhakti-jooga. Brahmacārīks võib aga kutsuda ka inimest, kes järgib abielu reegleid, astudes seksuaalsuhetesse ainult oma naisega (ning sedagi reguleeritult). Selline perekondlik brahmacārī võidakse samuti vastu võtta bhakti koolkonda, kuid jñāna ja dhyāna koolkonnad seda ei tee. Jñāna ja dhyāna koolkonnad nõuavad oma õpilastelt täielikku loobumust ilma igasuguste kompromissideta. Bhakti koolkonnas lubatakse perekondlikul brahmacārīl elada reguleeritud seksuaalelu, sest bhakti-jooga on niivõrd mõjuvõimas, et seda praktiseerides kaotab inimene automaatselt seksuaalsed huvid, olles hõivatud kõrgeima, Jumala teenimisega. „Bhagavad-gītās" (2.59) öeldakse:

Samal ajal kui teisi inimesi tuleb sundida meelelistest naudingutest lahti ütlema, loobub Jumala pühendunu neist automaatselt, olles kogenud kõrgemat maitset. Mitte keegi peale Kṛṣṇa pühendunu ei oma teavet kõrgemast maitsest.

Vigata-bhīḥ. Inimene ei saa olla hirmudest vaba, viibimata Kṛṣṇa teadvuses. Tingimustest sõltuv hing tunneb hirmu, kuna ta mälu on väärastunud ning ta on unustanud oma igavesed suhted Kṛṣṇaga. „Bhāgavatamis" (11.2.37) öeldakse bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syād īśād apetasya viparyayo 'smṛtiḥ – Kṛṣṇa teadvus on ainus aluspõhi hirmudest vabanemiseks. Seepärast on jooga täiuslik praktiseerimine võimalik ainult Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele. Ning kuna jooga praktiseerimise lõplik eesmärk on näha Jumalat enese südames, on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene parim kõikidest joogidest. Siin mainitud joogasüsteemi põhimõtted erinevad põhimõtetest, mis on levinud populaarsetes niinimetatud joogaühingutes.

Siin kirjeldatakse selgelt jooga praktiseerimise lõplikku eesmärki. Jooga praktiseerimise eesmärgiks ei ole materiaalse edu saavutamine. Selle eesmärk on lõpetada materiaalne eksistents. See, kes soovib parandada oma tervist või ihaldab materiaalset täiuslikkust, ei ole „Bhagavad-gītā" kinnituste kohaselt joogi. Samuti ei tähenda materiaalse eksistentsi lõpp sisenemist tühjusesse. Tühjus on ainult müüt. Jumala loomes pole kusagil tühjust. Materiaalse eksistentsi lõpp tähendab sisenemist vaimsesse taevasse, Jumala asupaika. Ka Jumala asupaika kirjeldatakse „Bhagavad-gītās" selgelt. Seal öeldakse, et vaimses taevas ei ole vajadust päikese, kuu või elektri järele. Kõik vaimse kuningriigi planeedid on isevalgustuvad nagu Päike materiaalses maailmas. Jumala kuningriik asub kõikjal, kuid vaimset taevast ning sealseid planeete nimetatakse paraṁ dhāmaks ehk ülimateks elupaikadeks.

Nagu kinnitab siin selgelt Jumal Ise (mat-cittaḥ, mat-paraḥ, mat- saṁsthām), saavutab täiuslikkuseni jõudnud joogi, kes omab täielikke teadmisi Jumal Kṛṣṇast, tõelise rahu ja jõuab lõpuks Tema kõrgeimasse asupaika, Kṛṣṇalokale, mida tuntatakse ka nime Goloka Vṛndāvana all. „Brahma-saṁhitās" (5.37) öeldakse selgelt: goloka eva nivasaty akhilātma- bhūtaḥ – ehkki Jumal viibib alati Oma Golokana tuntud elupaigas, on Ta tänu Oma kõrgematele vaimsetele energiatele nii kõikeläbiv Brahman kui ka paikne Paramātmā. Keegi ei saa jõuda vaimsesse taevasse (Vaikuṇṭhale) või Jumala igavesse asupaika (Goloka Vṛndāvanasse) ilma Kṛṣṇa ja Tema täieliku ekspansiooni Viṣṇu täpse mõistmiseta. Seepärast on Kṛṣṇa teadvuses töötav inimene täiuslik joogi, sest tema mõistus on pidevalt süvenenud Kṛṣṇa tegevustesse (sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayoḥ). Ka „Vedadest" („Śvetāśvatara Upaniṣad" 3.8) saame me teada, et sünnist ja surmast on võimalik kõrgemale tõusta ainult Jumala Kõrgeimat Isiksust, Kṛṣṇat mõistes (tam eva viditvāti mṛtyum eti). Teisisõnu öeldes on jooga täiuslikkuseks materiaalsest eksistentsist vabanemine, mitte aga inimeste lollitamine maagiaga või võimlemisharjutuste sooritamine.

Selles värsis soovitatakse joogidele söömise ja magamise reguleerimist. Liigsöömine tähendab söömist rohkem kui inimene keha ja hinge kooshoidmiseks vajab. Inimesel pole mingit vajadust loomi süüa, sest on olemas piisavalt teravilju, aedvilju, puuvilju ja piima. Selline lihtne toit kuulub „Bhagavad-gītā" kinnituste kohaselt vooruse guṇasse. Loomne toit on mõeldud neile, kes viibivad teadmatuse guṇa mõju all. Seega saavad neile, kes söövad liha, tarvitavad alkoholi, suitsetavad ja söövad toitu, mida pole eelnevalt pakutud Kṛṣṇale, osaks kannatused oma patuste tegude järelmõjude näol, sest nad tarvitavad ainult ebapuhast toitu. Bhuñjate te tv aghaṁ pāpā ye pacanty ātma-kāraṇāt. Igaüks, kes sööb enese meelelise rahuldamise pärast või kes valmistab toitu, pakkumata seda Kṛṣṇale, sööb üksnes pattu. See, kes sööb pattu ning rohkem kui oma jao, ei saa korralikult joogat praktiseerida. Parim toimimisviis on süüa üksnes Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei söö mitte midagi, mida poleks esmalt pakutud Kṛṣṇale. Seepärast saab ainult Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene jõuda jooga praktiseerimises täiuslikkuseni. Samuti ei saa joogat praktiseerida see, kes söömisest kunstlikult hoidub, järgides omaenda loodud paastumisnõudeid. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene järgib pühakirjades antud paastumispõhimõtteid. Ta ei pea paastu ega söö rohkem kui vaja, ning seetõttu on ta võimeline praktiseerima joogat. See, kes sööb üleliia, näeb magades palju unenägusid, ning on sunnitud magama rohkem kui vajalik. Inimesele piisab ööpäevas kuuetunnisest unest. See, kes magab kahekümne nelja tunni jooksul enam kui kuus tundi, viibib kahtlemata teadmatuse guṇa mõju all. Teadmatuse guṇa mõju all viibiv inimene on laisk ning tahab palju magada. Selline inimene ei saa praktiseerida joogat.

Oskamatus kehaliste vajaduste, nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine, rahuldamisel piiri pidada, võib takistada arengut jooga praktiseerimises. Mis puutub söömisse, siis saab seda reguleerida, süües ainult prasādamit, pühitsetud toitu. Jumal Kṛṣṇale võib „Bhagavad-gītā" (9.26) kinnituste kohaselt pakkuda aedvilju, õisi, puuvilju, teravilju, piima jms. Sel viisil hoidub Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene automaatselt enese rahuldamiseks valmistatud ning kire ja teadmatuse guṇasse kuuluvast toidust. Mis puutub magamisse, siis on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene alati valmis täitma oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses, ning seetõttu peetakse igat üleliigset magamisele kulutatud hetke suureks kaotuseks. Avyartha-kālatvam – Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei suuda elada ühtegi minutit Jumalat teenimata. Seepärast piirdub ta minimaalse unega. Eeskujuks selles suhtes on Śrīla Rūpa Gosvāmī, kes oli alati hõivatud Kṛṣṇa teenimisega, ning kes ei maganud kunagi üle kahe tunni, vahel aga veelgi vähem. Ṭhākura Haridāsa ei söönud isegi mitte prasādamit ega maganud hetkegi enne, kui ta oli korranud palvehelmestel Jumala nimesid kolmsada tuhat korda, mis oli tema igapäevane norm. Mis puutub töösse, siis ei tee Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene midagi, mis ei teeniks Kṛṣṇa huve, ning seeläbi on töö alati allutatud regulatsioonile ning puhas meelte rahuldamisest. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei luba enesele mitte mingeid meelelisi naudinguid ning seega ei luba ta endale ka materiaalset jõudeaega. Ning kuna tema töö, kõne, uni, ärkvelolek ja kõik teised kehalised tegevused on allutatud regulatsioonile, ei saa ta ka kogeda materiaalseid kannatusi.

Joogi tegevused erinevad tavalise inimese tegevustest kõikide materiaalsete soovide, millest keskne on seksuaaliha, lakkamise poolest. Täiuslik joogi on oma mõistuse tegevused allutanud enda kontrollile nii, et ükski materiaalne iha ei saaks enam tema tasakaalu häirida. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed jõuavad sellise täiuslikkuse tasandini aga automaatselt, nagu seda kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (9.4.18 – 20):

„Kuningas Ambarīṣa kinnitas esmalt oma mõistuse Jumal Kṛṣṇa lootosjalgadele, seejärel kirjeldas ta üksteise järel Jumala transtsendentaalseid omadusi, tema käed puhastasid Jumala templit, tema kõrvad kuulasid lugusid Jumala tegudest, tema silmad vaatasid Jumala transtsendentaalseid kujusid, tema keha puutus kokku teiste pühendunute kehadega, tema nina tundis Jumalale pakutud lootoseõite lõhna, tema keel maitses Jumala lootosjalgadele pakutud tulasī lehte, tema jalad viisid teda pühapaikadesse ja Jumala templisse, tema pea kummardas Jumala ees ning tema sooviks oli täita Jumala missiooni. Kõik need transtsendentaalsed tegevused on kohased puhtale pühendunule."

Impersonalistliku filosoofia järgijate arvates võib see transtsendentaalne tasand olla sõnades kirjeldamatu, kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese jaoks on selle kirjeldamine väga lihtne ja praktiline, nagu see on ilmne eespool antud Mahārāja Ambarīṣa tegevuste kirjeldusest. Seni, kuni mõistust pole hõivatud Jumala lootosjalgade pideva meenutamisega, pole selliste transtsendentaalsete tegevuste sooritamine võimalik. Jumala pühendunud teenimises nimetatakse neid ettekirjutatud kohustusi seepärast arcanaks ehk kõikide meelte rakendamiseks Jumala teenimisse. Meeled ja mõistus vajavad tegevust. Lihtsalt kõikidest tegevustest loobumine pole praktiline teguviis. Seepärast soovitatakse tavalistele inimestele, eriti neile, kes pole vastu võtnud loobumuslikku elukorraldust, hõivata oma mõistus ja meeled eespool kirjeldatud viisil transtsendentaalsete tegevustega. See on täiuslik protsess transtsendentaalse eesmärgi saavutamiseks, mida „Bhagavad- gītās" nimetatakse yuktaks.

Alati transtsendentaalsel tasandil asetseva, tõeliselt Kṛṣṇa teadvuses viibiva ja pidevalt Jumalale mediteeriva inimese tasakaalu ei suuda miski rikkuda, samamoodi nagu tuulevaikses paigas ei suuda miski tuleleeki värelema panna.

Jooga praktiseerimise abil vabaneb inimene järk-järgult materialistlikest arusaamadest. See on jooga põhimõtete rakendamise esimene tunnusmärk. Seejärel saavutab joogi transi seisundi, mida nimetatakse ka samādhiks, mis tähendab, et ta teadvustab Ülihinge transtsendentaalse mõistuse ja meelte läbi, vältides enese ekslikku samastamist Ülihingega. Jooga praktiseerimine tugineb valdavalt Patañjali süsteemi põhimõtetele. Mõned ebaautoriteetsed vedaliku kirjanduse kommenteerijad on püüdnud samastada individuaalset hinge Ülihingega ning monistid peavad seda vabanemiseks, kuid ometigi ei mõista nad Patañjali joogasüsteemi tegelikku tähendust. Patañjali süsteem tunnistab küll transtsendentaalset naudingut, kuid monistid seda transtsendentaalset naudingut ei tunnista, hirmust seada seeläbi ohtu ühekssaamise teooria. Monistid ei tunnista teadmiste ja teadja erinevust, kuid selles värsis tunnistatakse, et transtsendentaalsete meelte läbi saab tunda transtsendentaalset naudingut. Seda kinnitab ka selle joogasüsteemi väljapaistev esindaja Patañjali Muni. See suur tark kinnitab oma „Yoga-sūtrates" (3.34): puruṣārtha-śūnyānāṁ guṇānāṁ pratiprasavaḥ kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti.

Citi-śakti ehk sisemine potents on transtsendentaalne. Puruṣārtha tähendab materiaalset religioossust, majanduslikku arengut, meelte rahuldamist ning lõpuks püüet Kõigekõrgemaga üheks saada. Monistid tähistavad „Kõigekõrgemaga üheks saamist" sõnaga kaivalyam. Kuid Patañjali kinnituste kohaselt tähistab sõna kaivalyam sisemist ehk transtsendentaalset potentsi, mille kaudu elusolend saab teada oma algolemuslikust positsioonist. Jumal Caitanya kirjeldas seda seisundit sõnadega ceto-darpaṇa- mārjanam, mis tähendab mõistuse ebapuhta peegli puhastamist. See „puhastamine" on tegelik vabanemine ehk bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpaṇam. Nirvāṇa teooria, mis räägib samuti vaid täiuslikustumise algusest, on sellise vabanemise teooria põhimõtetega kooskõlas. „Bhāgavatamis" (2.10.6) räägitakse sellest tasandist sõnadega svarūpeṇa vyavasthitiḥ. Ka „Bhagavad- gītās" leiab see kinnitust käesolevas värsis.

Nirvāṇa ehk materiaalse eksistentsi lõppemise järel avalduvad aga vaimsed tegevused ehk Jumala pühendunud teenimine, mida tuntakse Kṛṣṇa teadvuse nime all. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse selle kohta: svarūpeṇa vyavasthitiḥ – see on „elusolendi tõeline elu". Māyā ehk illusioon on mateeria poolt saastatud vaimse elu vorm. Vabanemine sellest materiaalsuse haigusest ei tähenda aga elusolendi algse ja igavese positsiooni hävimist. Ka Patañjali kinnitab seda, öeldes: kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti. Citi-śakti ehk transtsendentaalne nauding on tõeline elu. Seda kinnitatakse „Vedānta-sūtras" (1.1.12) sõnadega ānanda-mayo 'bhyāsāt. See loomupärane transtsendentaalne nauding on jooga lõppeesmärgiks ning bhakti-joogat ehk pühendunud teenimist praktiseerides pole selle saavutamine raske. Bhakti-joogat kirjeldatakse värvikalt „Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis.

Joogasüsteemis, nagu kirjeldatakse käesolevas peatükis, eksisteerib kaks erinevat samādhi seisundit – samprajñāta-samādhi ja asamprajñāta- samādhi. Kui inimene jõuab transtsendentaalsele tasandile erinevate filosoofiliste uurimuste läbi, siis öeldakse, et ta on saavutanud samprajñāta- samādhi seisundi. Asamprajñāta-samādhi seisundis ei ole aga joogi enam mingil moel kokkupuutes ilmalike naudingutega, sest ta on transtsendentaalne kõikide meeleliste naudingute suhtes. Sellele transtsendentaalsele tasandile jõudes ei lange ta enam. Nimetatud tasandini jõudmata võib aga joogi pidada oma üritusi edututeks. Tänapäeva niinimetatud joogapraktika, mis hõlmab erinevaid meelelisi naudinguid, on sellele filosoofiale vastukäiv. Joogi, kes lubab endale seksuaalnaudinguid ning tarbib uimastavaid aineid, on naeruväärne. Isegi need joogid, kes püüdlevad jooga praktiseerimise läbi siddhide (täiuslikkuste) saavutamise poole, ei asetse täiuse tasandil. Kui joogid on huvitatud jooga praktiseerimise kõrvalnähtudest, ei saa nad jõuda täiuslikkuse tasandile, nagu seda kinnitatakse käesolevas värsis. Inimesed, kes on erinevaid võimlemisharjutusi ja siddhisid esitades, joogast näitemängu teinud, võiksid teada, et sel viisil on jooga mõte kaduma läinud.

Parim jooga praktiseerimise viis käesoleval ajastul on Kṛṣṇa teadvuse arendamine, mis on väga lihtne. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene kogeb oma töö täitmisest sellist õnne, et ta ei tunne enam vajadust millegi muu järele. Haṭha-, dhyāna- ja jñāna-jooga praktiseerimine on, eriti käesoleval silmakirjalikkuse ajastul, väga raske, kuid karma-jooga või bhakti-jooga praktiseerimisel sarnaseid takistusi ei esine.

Nii kaua kui elusolend viibib materiaalses kehas, on ta sunnitud rahuldama ka kehalisi vajadusi nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine. Kuid puhas Kṛṣṇa teadvuses viibiv bhakti-joogi ei anna kehalisi vajadusi rahuldades meeltele vaba voli. Ta rahuldub sellega, mida vajab enese alalhoidmiseks, nii-öelda lõigates kasu ka halvast tehingust ning nautides Kṛṣṇa teadvust arendades transtsendentaalset õnne. Ootamatud sündmused nagu õnnetusjuhtumid, haigused, vaesus ja isegi kõige lähedasema inimese surm ei riku tema tasakaalu. Ta on alati nõus täitma oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses ehk bhakti-joogas. Õnnetused ei sega tal oma kohustuste täitmist. Nagu öeldakse „Bhagavad-gītās" (2.14): āgamāpāyino 'nityās tāṁs titikṣasva bhārata – ta suhtub kõikidesse sellistesse ootamatutesse sündmustesse sallivalt, sest ta teab, et need tulevad ja lähevad, mõjutamata tema kohustuste täitmist. Sel viisil saavutab ta jooga praktiseerimise kõrgeima täiuslikkuse.

Jooga praktiseerija peab omama sihikindlust, et kannatlikult praktiseerida joogat kunagi teelt kõrvale kaldumata. Inimene peab olema kindel oma lõplikus edus ning ta peab järgima jooga praktiseerimise teed kõigutamatu visadusega, heitumata ka juhul, kui ta koheselt edu ei saavuta. Edu on garanteeritud kindlameelsele praktiseerijale. Rūpa Gosvāmī on bhakti- jooga teemal öelnud:

„Bhakti-jooga praktiseerimises võib edu saavutada, kui inimene on täis entusiasmi, püsivust ja sihikindlust, täites pühakirjades ettekirjutatud kohustusi, suheldes pühendunutega ning rakendades end üksnes vooruslikesse tegevustesse." („Upadeśāmṛta" 3)

Sihikindluse suhtes tuleb järgida varblase eeskuju, kes kaotas oma munad ookeanilainetesse. Varblane munes oma munad ookeanikaldale, kuid suur ookeanilaine kandis need minema. Varblane sai seepeale väga pahaseks ning nõudis ookeanilt, et too talle munad tagasi annaks. Kuid ookean ei teinud teda kuulmagi. Siis otsustas varblane ookeani ära kuivatada. Ta hakkas oma nokaga sealt vett välja kandma, ning kõik naersid tema teguviisi üle. Sõnum tema sellisest teost levis, ning lõpuks kuulis seda Garuḍa, Jumal Viṣṇut kandev hiiglaslik lind. Temas tekkis kaastunne selle väikese linnu vastu, ning ta tuli varblast vaatama. Garuḍa imetles väikese varblase sihikindlust ning lubas teda aidata. Garuḍa nõudis ookeanilt, et too viivitamatult varblasele tema munad tagasi annaks, või vastasel juhul võtab ta varblase alustatud töö ise üle. Ookean ehmus sellest ning tagastas varblasele tema munad. Sedasi sai varblane Garuḍa armu läbi õnnelikuks.

Samamoodi võib ka jooga, eriti bhakti-jooga praktiseerimine Kṛṣṇa teadvuses väga raske näida. Kuid igaüht, kes järgib selle põhimõtteid täie sihikindlusega, aitab Jumal Ise, sest Jumal aitab neid, kes end ise aitavad.

Õigete veendumuste ja sihikindluse abil peab inimene järk-järgult lõpetama meelelised tegevused. Seda nimetatakse pratyāhāraks. Mõistus, mida kontrollitakse veendumuste, meditatsiooni ja meeleliste tegevuste lõpetamise abil, tuleb fikseerida transiseisundisse ehk samādhisse. Siis ei ole enam mingit ohtu materialistliku elukäsitluse juurde tagasi langeda. Ehkki inimene on kokkupuutes mateeriaga nii kaua kui eksisteerib tema materiaalne keha, ei tohiks ta suunata oma mõtteid meelelistele naudingutele. Ta ei tohiks mõelda ühestki naudingust peale Kõrgeima Hinge naudingu. Kṛṣṇa teadvust praktiseerides ei ole selle seisundini jõudmine raske.

Mõistus on loomult värelev ja ebakindel, kuid eneseteadvustamiseni jõudnud joogi peab kontrollima oma mõistust, laskmata mõistusel teda kontrollida. Seda, kes kontrollib mõistust (ja seeläbi ka meeli), nimetatakse gosvāmīks või svāmīks, ning seda, keda kontrollib mõistus, nimetatakse go-dāsaks ehk meelte teenriks. Gosvāmī teab, milline on õige meeleline õnn. Transtsendentaalset meelelist õnne kogedes on meeled rakendatud Hṛṣīkeśa ehk meelte kõrgeima omaniku – Kṛṣṇa teenistusse. Kṛṣṇa teenimist puhastunud meeltega nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks. Sel viisil on võimalik saavutada oma meelte üle täielik kontroll. Ning peale selle on see jooga praktiseerimise kõrgeim täiuslikkus.

Brahma-bhūta on tasand, kus ollakse puhastunud materiaalsest saastast ja tegeldakse Jumala transtsendentaalse teenimisega. Mad-bhaktiṁ labhate parām (Bg. 18.54). Keegi ei saa jääda püsima Brahmani ehk Absoluudi tasandile, enne kui tema mõistus on keskendunud Jumala lootosjalgadele. Sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayoḥ. Olla alati hõivatud Jumala teenimisega transtsendentaalses armastuses ehk viibida Kṛṣṇa teadvuses, tähendab olla tõeliselt vabanenud kire guṇa mõju alt ning puhastunud kogu materiaalsest saastast.

Eneseteadvustamine tähendab oma algolemusliku positsiooni mõistmist Kõigekõrgema suhtes. Individuaalne hing on Kõigekõrgema lahutamatu osake ning tema positsiooniks on tegeleda Jumala transtsendentaalse teenimisega. Seda transtsendentaalset suhtlemist Jumalaga nimetatakse brahma-saṁsparśaks.

Kṛṣṇa teadvuses viibiv joogi on täiuslik selgeltnägija, sest ta näeb Kṛṣṇat ehk Kõigekõrgemat Ülihingena (Paramātmāna) igaühe südames. Īśvaraḥ sarva-bhūtānāṁ hṛd-deśe 'rjuna tiṣṭhati. Jumal asetseb Paramātmāna nii koera kui ka brāhmaṇa südames. Täiuslik joogi teab, et Jumal on igavesti transtsendentaalne ning ehkki Ta viibib nii koera kui ka brāhmaṇa kehas, ei ole ta mateeriast mõjutatud. See on näide Jumala kõrgeimast erapooletusest. Individuaalses südames viibib ka individuaalne hing, kuid tema ei viibi kõikides südametes. Selles seisneb erinevus individuaalse hinge ja Ülihinge vahel. See, kes ei praktiseeri tõeliselt joogat, ei suuda selgelt näha. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene näeb Kṛṣṇat nii uskliku kui ka ateistliku inimese südames. Smṛtis kinnitatakse seda järgmiselt: ātatatvāc ca mātṛtvāc ca ātmā hi paramo hariḥ. Jumal, olles kõikide elusolendite allikaks, on kui ema ja ülalpidaja. Nii nagu ema on kõikide oma laste suhtes erapooletu, nii on seda ka kõrgeim isa (või ema). Seega viibib Ülihing alati igas elusolendis.

Ka väliselt asetseb iga elusolend Jumala energias. Nagu selgitatakse seitsmendas peatükis, omab Jumal kahte liiki energiaid – nimelt vaimseid (kõrgemaid) ning materiaalseid (madalamaid). Elusolend, ehkki osa kõrgemast energiast, on sõltuvuses madalamast energiast. Nii või teisiti on elusolend seega alati Jumala energias. Elusolend asetseb ühel või teisel viisil alati Temas.

Joogi vaatab kõiki elusolendeid võrdse pilguga, sest ta näeb, et olenemata tingimustest, millesse nad oma karmalise töö tulemusena on sattunud, on nad alati Jumala teenrid. Materiaalse energia mõju all viibides teenib elusolend materiaalseid meeli, kuid vaimses energias teenib ta Kõigekõrgemat Jumalat otseselt. Mõlemal juhul on elusolend Jumala teener. Võime näha kõiki võrdsetena avaldub täiuslikult Kṛṣṇa teadvuses viibivas inimeses.

Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene näeb tõepoolest Jumal Kṛṣṇat kõikjal, ning samuti kõike Kṛṣṇas. Võib tunduda, et selline inimene näeb kõiki materiaalse looduse avaldumisi Kṛṣṇast lahus seisvatena, kuid tegelikult on ta igal hetkel teadlik Kṛṣṇast, teades, et kõik on Kṛṣṇa energia avaldumine. Mitte midagi ei saa eksisteerida Kṛṣṇata ning Kṛṣṇa on kõige eksisteeriva Jumal – see on Kṛṣṇa teadvuse peamine põhimõte. Kṛṣṇa teadvus tähendab armastuse arendamist Kṛṣṇa vastu. See on positsioon, mis on kõrgem isegi materiaalsest vabanemisest. Sellel Kṛṣṇa teadvuse tasandil, kõrgemal eneseteadvustamisest, saab pühendunu Kṛṣṇaga üheks selles mõttes, et olles täidetud armastusest Kṛṣṇa vastu on Kṛṣṇa tema jaoks kõik. Siis tekivad Jumala ja pühendunu vahel lähedased suhted. Selleni jõudnud elusolend ei kohta kunagi hävingut ning Jumala Isiksus ei kao kunagi ta silme eest. Kṛṣṇaga liitumine on vaimne häving, kuid pühendunu jaoks sellist ohtu ei eksisteeri. Seda kinnitatakse „Brahma-saṁhitās" (5.38):

„Ma kummardan algallikalise Jumala, Govinda ees, keda näeb alati pühendunu, kelle silmad on võitud armastuse balsamiga. Ta näeb Jumalat Tema igavesel kujul, Śyāmasundarana, kes asetseb pühendunu südames."

Sellel tasandil ei kao Jumal Kṛṣṇa kunagi pühendunu pilgu eest, ning samuti ei kao selline pühendunu Jumala silmist. Sama kehtib ka joogi puhul, kes näeb Jumalat Paramātmāna enese südames. Sellisest joogist saab aja jooksul puhas pühendunu, kes ei suuda enam hetkegi elada, nägemata Jumalat enese südames.

Ülihingele mediteeriv joogi näeb enese südames Kṛṣṇa täieõiguslikku ekspansiooni – neljakäelist Viṣṇut, kes hoiab merikarpi, ketast, nuia ja lootoseõit. Joogi peab teadma, et Viṣṇu ei erine Kṛṣṇast. Ülihinge kujul asetseb Kṛṣṇa igaühe südames. Veelgi enam – lugematute elusolendite südametes viibivate loendamatute Ülihingede vahel ei ole mingisugust erinevust. Samuti ei ole mingisugust erinevust Kṛṣṇa teadvuses viibiva, alati transtsendentaalses armastuses Kṛṣṇat teeniva isiku ja Ülihingele mediteeriva täiusliku joogi vahel. Kṛṣṇa teadvuses viibiv joogi asub alati Kṛṣṇas, ehkki ta võib, materiaalses maailmas viibides, olla hõivatud erinevate tegevustega. Seda kinnitatakse ka Śrīla Rūpa Gosvāmī kirjutatud „Bhakti-rasāmṛta- sindhus" (1.2.187): nikhilāsv apy avasthāsu jīvan-muktaḥ sa ucyate. Alati Kṛṣṇa teadvuses tegutsev Jumala pühendunu saavutab automaatselt vabanemise. „Nārada-pañcarātras" kinnitatakse seda järgmiselt:

„Keskendades oma tähelepanu Kṛṣṇa transtsendentaalsele kujule, kes on kõikeläbiv ning ajast ja ruumist väljapoole jääv, süveneb inimene mõtetesse Kṛṣṇast ning saavutab seejärel Temaga transtsendentaalse suhtlemise õnnerikka seisundi."

Kṛṣṇa teadvus on jooga praktiseerimisega saavutatava transiseisundi kõrgeim tasand. Lihtsalt mõistmine, et Paramātmāna viibib Kṛṣṇa igaühe südames, teeb joogi veatuks. „Vedad" („Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.21) kinnitavad seda Jumala käsitlematut jõudu järgmiselt: eko 'pi san bahudhā yo 'vabhāti. „Ehkki Jumal on üks, viibib Ta mitmena lugematus hulgas südametes." Ka smṛti-śāstras öeldakse:

„Viṣṇu on üks, ning ometigi on Ta kahtlemata kõikeläbiv. Oma ainsusest hoolimata viibib Ta Oma käsitlematu energia abil kõiges. Ta on nagu päike, mis paistab üheaegselt paljudes erinevates paikades."

See, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses, on täiuslik joogi. Ta on teadlik igaühe õnnest ja kannatustest tänu omaenese isiklikele kogemustele. Elusolendi kannatuste põhjuseks on see, et ta on unustanud enda ja Jumala vahelised suhted ning õnne põhjuseks teadmine, et Kṛṣṇa on inimese kõikide tegevuste lõplik nautija, kõikide maade ja planeetide omanik ning kõikide elusolendite siiraim sõber. Täiuslik joogi teab, et elusolendile, kes on sõltuvuses materiaalse looduse guṇadest, saavad osaks kolme liiki materiaalsed kannatused, kuna ta on unustanud oma suhted Kṛṣṇaga. Kuna Kṛṣṇa teadvuses viibija on õnnelik, püüab ta kõikjal levitada teadmisi Kṛṣṇast. Ning kuna täiuslik joogi püüab levitada informatsiooni Kṛṣṇa teadvusse jõudmise vajalikkusest, on ta maailma parim filantroop ning Jumalale kõige kallim teener. Na ca tasmān manuṣyeṣu kaścin me priya-kṛttamaḥ (Bg. 18.69). Teisisõnu öeldes on Jumala pühendunu alati mures kõikide elusolendite heaolu pärast ning seepärast ta on sisuliselt igaühe sõber. Ta on joogidest parim, sest ta ei ihalda jooga täiuslikkuseni jõudmist isikliku kasu pärast, vaid püüab aidata seeläbi ka teisi. Ta ei kadesta ühtegi elusolendit. Sedasi avaldub erinevus Jumala puhta pühendunu ja ainult isiklikku edu ihaldava joogi vahel. Joogi, kes on varjunud üksikusse eraldatud paika, et praktiseerida seal täiuslikku meditatsiooni, ei pruugi olla sugugi sama täiuslik kui pühendunu, kes annab oma parima, et tuua iga inimene Kṛṣṇa teadvusse.

Tundes oma võimetust, lükkab Arjuna siin tagasi müstilise süsteemi, mida Jumal Kṛṣṇa talle kirjeldas, alustades sõnadega śucau deśe ja lõpetades sõnadega yogī paramaḥ. Tavaline inimene ei saa käesoleval kali ajastul lahkuda kodust ning minna üksikusse eraldatud paika mägedes või dz̆unglis joogat praktiseerima. Käesolevat ajastut iseloomustab halastamatu võitlus lühikese elu eest. Inimesed ei võta eneseteadvustamist tõsiselt isegi siis, kui selleks pakutakse lihtsaid ja praktilisi vahendeid, rääkimata siis sellisest raskest joogasüsteemist, kus kindlale regulatsioonile alluvad nii elamislaad kui istumisasend, kus jooga praktiseerimiseks tuleb valida kindlatele nõuetele paik ning kus mõistus tuleb lahutada materiaalsetest tegevustest. Praktilise meelelaadiga inimesena arvas Arjuna, et tal on võimatu järgida seda joogasüsteemi, ehkki ta viibis nii mõneski suhtes soodsas positsioonis. Ta kuulus kuninglikku perekonda ning omas mitmeid ülevaid omadusi. Ta oli võimekas sõdalane, pikaealine, ning lisaks kõigele sellele oli ta Jumal Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse lähedane sõber. Viis tuhat aastat tagasi olid Arjunal palju paremad võimalused kui meil praegu, kuid ometigi keeldus ta seda joogasüsteemi praktiseerimast. Me ei leia ajaloost ühtegi tõendit, et ta oleks seda kunagi praktiseerinud. Seega tuleb pidada selle joogasüsteemi praktiseerimist käesoleval kali ajastul võimatuks. Teatud üksikutele inimestele võib selle praktiseerimine küll võimalik olla, kuid tavalise inimese jaoks ei ole see rakendatav. Kui see oli nii juba viis tuhat aastat tagasi, mida rääkida siis veel tänapäevast? Need, kes jäljendavad selle joogasüsteemi praktiseerimist erinevates niinimetatud koolides ja ühingutes, raiskavad lihtsalt oma aega, isegi kui nad tunnevad oma tegevusest rahuldust. Neil ei ole mingit ettekujutust jooga tõelisest eesmärgist.

Mõistus on sedavõrd tugev ja kangekaelne, et vahel saab see võimust arukuse üle, ehkki mõistust peetakse arukusele alluvaks. Argielus, pidevalt paljude takistustega silmitsi sattuva inimese jaoks on mõistuse kontrollimine kindlasti väga raske. Kunstlikult võidakse nii sõpra kui vaenlasesse võrdselt erapooletult suhtuda, kuid lõputult pole see ühegi ilmaliku inimese jaoks võimalik, sest see on raskem kui tormituule kontrollimine. Vedakirjanduses („Kaṭha Upaniṣad" 1.3.3 – 4) öeldakse:

„Elusolend on reisija materiaalse keha kaarikus ning arukus on selle juhiks. Mõistus on ohjad ja meeled on hobused. Hing on seega mõistuse ja meeltega suhtlemisel kas nautija või kannataja. Selline on suurte mõtlejate käsitlus."

Arukus peab juhtima mõistust, kuid mõistus on sedavõrd tugev ja kangekaelne, et tihtipeale saab ta võimust isegi arukuse üle, samamoodi nagu mõni haigus võib olla tugevam kõikidest ravimitest. Sellist taltsutamatut mõistust tuleb kontrollida jooga praktiseerimise läbi, kuid sellise ilmaliku inimese nagu Arjuna jaoks pole äsjakirjeldatud joogasüsteem kunagi praktiline. Ja kuidas saaks see siis olla praktiline kaasaja inimese jaoks? Käesolevas värsis on toodud sobiv võrdlus: pole võimalik ohjeldada tuult. Ning eksleva mõistuse ohjeldamine on veelgi raskem. Lihtsaim moodus mõistuse kontrollimiseks on Jumal Caitanya poolt soovitatud meetod – suure vabanemise mantra „Hare Kṛṣṇa" alandlik kordamine. See meetod on sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayoḥ – mõistuse täielik keskendamine Kṛṣṇale. Ainult siis ei jää mõistuse jaoks enam tegevusi, mis võiksid seda ärritada.

Jumala Isiksus tunnistab, et Arjunal on õigus öeldes, et kangekaelse mõistuse kontrollimine on raske. Kuid samas lausub Ta, et praktiseerimise ning loobumuse läbi on see võimalik. Mida peetakse silmas praktiseerimise all? Käesoleval ajastul ei suuda keegi järgida pühapaigas mediteerimise rangeid reegleid, mille kohaselt tuleb mõistus keskendada Ülihingele, meeled ja mõistus allutada piirangutele, järgida tsölibaati, viibida üksinduses jne. Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimine hõlmab aga üheksat liiki Jumala pühendunud teenimist. Esimene ja tähtsaim nendest pühendumuslikest tegevustest on Kṛṣṇast kuulamine. See on väga mõjuvõimas meetod mõistuse puhastamiseks kõikidest kahtlustest. Mida enam inimene kuuleb Kṛṣṇast, seda enam ta valgustub ning lahutab oma mõistuse kõigest, mis seda Kṛṣṇast eemale kisub. Vabastades mõistuse tegevustest, mis ei ole pühendatud Jumalale, on väga kerge saavutada vairāgyat. Vairāgya tähendab mõistuse lahutamist materiaalsest ning selle hõivamist vaimsega. Impersonaalne vaimne kiindumustest lahtiütlemine on raskem kui Kṛṣṇaga seotud tegevustesse kiindumine. Kṛṣṇast kuulamine on ka praktiline, sest sedasi kiindub inimene automaatselt Kõrgeimasse Vaimu. Sellist kiindumust nimetatakse pareśānubhavaks ehk vaimseks rahulduseks. See on nagu rahuldus, mida näljane inimene tunneb igat toidupala süües. Mida enam näljane inimene sööb, seda enam tunneb ta rahuldust ja jõudu. Samuti tunneb inimene transtsendentaalset rahuldust pühendunud teenimise läbi, kui mõistus muutub materiaalsete eesmärkide suhtes ükskõikseks. See sarnaneb haiguse ravimisega asjatundliku ravi ja täpse dieedi abil. Jumal Kṛṣṇa transtsendentaalsetest tegevustest kuulamine on hullunud mõistuse asjatundlik ravi ning esmalt Kṛṣṇale pakutud toidu söömine on kohane dieet kannatavale patsiendile. Selline ravi on Kṛṣṇa teadvuse protsess.

Jumala Kõrgeim Isiksus teatab, et see, kes ei võta tarvitusele vastavaid abinõusid mõistuse lahutamiseks materiaalsetest kiindumustest, saavutab vaevalt eneseteadvustamises edu. Püüdlus praktiseerida joogat materiaalsetele naudingutele järele andes on sama, mis üritada süüdata tuld, sellele samal ajal vett peale kallates. Jooga praktiseerimine mõistuse kontrollita on aja raiskamine. Selline joogaetendus võib olla küll materiaalselt tulutoov, kuid vaimse eneseteadvustamise jaoks on taoline tegevus täiesti kasutu. Seepärast tuleb kontrollida mõistust, hõivates seda pidevalt Jumala teenimisega transtsendentaalses armastuses. Olemata pidevalt hõivatud Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, pole võimalik saavutada mõistuse üle täielikku kontrolli. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene saavutab lihtsalt jooga praktiseerimise resultaadi, ilma et tal oleks vaja selleks eraldi jõupingutusi teha, kuid jooga praktiseerija ei saa saavutada samasugust edu, jõudmata Kṛṣṇa teadvuse tasandile.

Eneseteadvustamise või müsitsismi teed kirjeldatakse „Bhagavad-gītās". Eneseteadvustamise olulisim põhimõte seisneb mõistmises, et elusolend pole mitte materiaalne keha, vaid et ta on sellest erinev, ning et tema õnn peitub igaveses elus, mis on täis õndsust ja teadmisi. Need teadmised ja õndsus on transtsendentaalsed, nii kehast kui ka mõistusest väljapoole jäävad. Eneseteadvustamise poole püüeldakse kas teadmiste omandamise, kaheksaastmelise joogasüsteemi või bhakti-jooga praktiseerimise läbi. Igas neist protsessidest peab inimene teadvustama elusolendi algolemuslikku positsiooni, tema suhteid Jumalaga, ning rakendama end tegevustesse, mis aitavad tal taastada katkenud lüli enda ja Jumala vahel, jõudes sedasi Kṛṣṇa teadvuse kõrgeima täiuslikkuse tasandile. Järgides ühte eespool nimetatud kolmest protsessist, saavutab inimene varem või hiljem lõpliku eesmärgi. Seda kinnitab Jumal teises peatükis: väikseimgi areng transtsendentaalsel teel annab inimesele suure lootuse vabanemiseks. Käesoleval ajastul on neist kolmest meetodist sobivaim bhakti-jooga, kuna see on otseseim tee Jumala teadvustamiseks. Et olla selles kahekordselt kindel, palub Arjuna Jumalat oma eelnevat ütlust veel kord kinnitada. Inimene võib siiralt asuda eneseteadvustamise teele, kuid selleni püüdlemine teadmiste arendamise ja kaheksaastmelise joogasüsteemi läbi on käesoleval ajal üldiselt äärmiselt raske. Seepärast võib inimene neid protsesse järgides, suurtest jõupingutustest hoolimata, erinevatel põhjustel edu mitte saavutada. Esiteks võib inimesel jääda vajaka tõsidusest valitud protsessi järgimisel. Asuda transtsendentaalsele teele tähendab nii või teisiti illusoorsele energiale sõja kuulutamist. Seega kui inimene püüab illusoorse energia küüniste vahelt vabaks pääseda, heidab illusoorne energia ta teele erinevaid ahvatlusi. Materiaalse looduse guṇad juba niigi ahvatlevad tingimustest sõltuvat hinge ning oht nendele ahvatlustele järele anda jääb ka transtsendentaalseid põhimõtteid järgides. Selle kohta öeldakse yogāc calita-mānaṣaḥ – transtsendentaalselt teelt kõrvalekaldumine. Arjuna esitab küsimuse eneseteadvustamise teelt kõrvalekaldumise tagajärgede kohta.

Arenemiseks on kaks teed. Materialiste ei huvita transtsendentaalne tasand. Nende huviks on materiaalne heaolu majandusliku arengu läbi või kõrgematele planeetidele tõusmine selleks ette nähtud töö abil. Vaimsele teele astudes tuleb lõpetada kõik materiaalsed tegevused ja ohverdada niinimetatud materiaalne õnn. Kui eneseteadvustamise poole püüdlev transtsendentalist jääb oma üritustes ebaedukaks, kaotab ta näiliselt mõlemad teed – ta ei saa nautida ei materiaalset õnne ega vaimset edu. Tal pole enam kuskil kohta – ta on nagu puruks rebitud pilv. Vahel eraldub taevas mõnest pilvest väike tükk, mis ühineb suurema pilvega. Ent kui ta ei leia suurt pilve, millega ühineda, puhub tuul ta laiali ning temast ei jää tohutusse taevasse enam midagi alles. Brahmaṇaḥ pathi on transtsendentaalse teadvustamise tee, mis põhineb oma vaimse olemuse mõistmisel lahutamatu osakesena Kõigekõrgemast Jumalast, kes avaldub Brahmanina, Paramātmāna ja Bhagavānina. Jumal Śrī Kṛṣṇa on Kõrgeima Absoluutse Tõe kõige täielikum avaldumine, ning seega on inimene, kes on alistunud Kõrgeimale Isiksusele, edukas transtsendentalist. Selle eesmärgi saavutamine Brahmani ja Paramātmā teadvustamise läbi nõuab mitmeid sünde (bahūnāṁ janmanām ante). Seepärast on ülim transtsendentaalse teadvustamise tee bhakti-jooga ehk Kṛṣṇa teadvus, mis on otsene meetod.

Kṛṣṇa teab täielikult nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. „Bhagavad- gītā" alguses lausus Jumal, et kõik elusolendid eksisteerisid individuaalselt minevikus, nad eksisteerivad olevikus ja nad jäävad individuaalselt eksisteerima ka tulevikus, ka pärast materiaalsetest köidikutest vabanemist. Seega on ta juba vastanud küsimusele individuaalse elusolendi tulevikust. Nüüd tahab Arjuna saada teada, milline tulevik ootab ees ebaedukat transtsendentalisti. Keegi pole Kṛṣṇaga võrdne või Temast kõrgemal seisev. Niinimetatud targad ja filosoofid, kes sõltuvad üksnes materiaalse looduse armust, pole mitte mingil juhul Kṛṣṇaga võrdsed. Seepärast on Kṛṣṇa otsus lõplik ning täielik vastus kõikidele kahtlustele, sest Kṛṣṇa tunneb täiuslikult nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku – kuid Teda ei tunne mitte keegi. Üksnes Kṛṣṇa ja Kṛṣṇa teadvuses viibivad pühendunud mõistavad, mis on mis.

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.17) annab Śrī Nārada Muni Vyāsadevale järgneva juhenduse:

„Kui keegi loobub kõikidest materiaalsetest tulevikuplaanidest ning annab end täielikult Jumala Kõrgeima Isiksuse kaitse alla, ei kohta ta iial kaotust ega degradeeru ühelgi moel. Samas ei pruugi aga mittepühendunu, kes täidab kõik oma ühiskondlikud kohustused, ometigi midagi saavutada."

Materiaalsete eesmärkide saavutamiseks on palju erinevaid, nii pühakirjades ettekirjutatud kui ka üldlevinud meetodeid. Transtsendentalist peaks loobuma kõikidest materiaalsetest tegevustest elus vaimse arengu saavutamise ehk Kṛṣṇa teadvuse nimel. Siinkohal võib vaielda, et Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi võib inimene saavutada kõrgeima täiuslikkuse, kui ta käib valitud tee lõpuni; kui ta aga ei jõua sellisele täiuslikkuse tasandile, saab ta kaotuse osaliseks nii materiaalselt kui ka vaimselt. Pühakirjades rõhutatakse, et ettekirjutatud kohustuste täitmata jätmise puhul peab inimene oma sellise teguviisi tagajärgede tõttu kannatama, sest see, kes oma transtsendentaalseid kohustusi õigel moel ei täida, satub sõltuvusse oma tegude järelmõjudest. „Bhāgavatam" kinnitab, et ebaedukas transtsendentalist ei pea muretsema. Ehkki täitmata täiuslikult ettekirjutatud kohustusi võib ta sattuda sõltuvusse oma teguviisi järelmõjudest, pole ta ikkagi kaotaja, sest Kṛṣṇa teadvuse arendamisele suunatud heategusid ei unustata kunagi ning seetõttu saab selline inimene oma järgmises elus võimaluse jätkata Kṛṣṇa teadvuse arendamist, isegi kui ta sünnib madalamatesse klassidesse kuuluvasse perekonda. Samas aga ei pruugi see, kes täidab lihtsalt ettekirjutatud kohustusi, saavutada häid tulemusi, kui tal puudub Kṛṣṇa teadvus.

Ülaltoodud värsi tähendus on järgmine: inimkonna võib jagada kaheks, nimelt reguleerimata ja reguleeritud elu elavateks gruppideks. Need, kes tegelevad vaid loomaliku meelte rahuldamisega ning kes ei oma teadmisi vaimsest lunastusest ega oma järgmisest elust, kuuluvad reguleerimata elu elavasse gruppi. Ning need, kes järgivad pühakirjades ette kirjutatud kohustuste täitmise põhimõtteid, kuuluvad reguleeritud elu elavasse gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad inimesed – tsiviliseeritud ja mittetsiviliseeritud, haritud ja hariduseta, tugevad ja nõrgad – omavad tugevaid loomalikke kalduvusi. Nende tegevus ei too kunagi midagi head, sest nautides loomalikke kalduvusi nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine, jätkavad nad endiselt materiaalset eksistentsi, mis on alati täis kannatusi. Samas aga need, kes on reguleerinud oma elu vastavalt pühakirjade korraldustele ning kes seeläbi jõuavad järk-järgult Kṛṣṇa teadvusesse, teevad kindlasti oma elus läbi arengu.

Inimesed, kes järgivad headtoovat teed, võib jagada kolme gruppi: esiteks need, kes järgivad pühakirjade reegleid ja naudivad materiaalset õitsengut; teiseks need, kes saavutavad lõpliku vabanemise materiaalsest eksistentsist ning kolmandaks Kṛṣṇa teadvuses viibivad Jumala pühendunud. Inimesed, kes järgivad pühakirjade reegleid materiaalse õnne saavutamiseks, võib omakorda kahte gruppi jagada: ühed neist töötavad oma töö viljade nimel, teised ei ihalda oma tegevuse vilju meelte rahuldamiseks. Need, kes ihaldavad oma töö vilju meeleliste naudingute saamiseks, võivad jõuda parema eluni või isegi kõrgematele planeetidele, kuid siiski ei vabane nad materiaalsest eksistentsist, kuna nad ei järgi läbinisti headtoovat teed. Ainult headtoovad tegevused võivad viia inimese vabanemiseni. Ükski tegevus, mis pole suunatud lõplikule eneseteadvustamisele või materialistlikust elukäsitlusest vabanemisele, ei saa olla vähimalgi määral headtoov. Ainus headtoov tegevus on Kṛṣṇa teadvuses sooritatud tegevus ning igaühte, kes võtab vabatahtlikult vastu kõik kehalised ebamugavused Kṛṣṇa teadvuse teel arenemise nimel, tuleb pidada rangeid askeese järgivaks täiuslikuks transtsendentalistiks. Ning kuna kaheksaastmeline joogasüsteem on samuti suunatud Kṛṣṇa teadvuses saavutatavale lõplikule eneseteadvustamisele, on ka selline tegevus headtoov ning igaüks, kes püüab anda sellel teel oma parima, ei pea kartma langemist.

Ebaedukad joogid jagunevad kaheks: ühed neist on langenud kohe pärast vähest arengut, ning teised pärast jooga pikaajalist praktiseerimist. Joogi, kes langeb pärast lühiajalist praktiseerimist, tõuseb kõrgematele planeetidele, kuhu pääsevad jumalakartlikud elusolendid. Pärast pikaajalist elu seal saavad nad sünni kas õiglase vaiṣṇavast brāhmaṇa või aristokraadist kaupmehe perekonda.

Jooga praktiseerimise tegelik eesmärk on saavutada kõrgeim Kṛṣṇa teadvuse täiuslikkus, nagu selgitatakse selle peatüki viimases värsis. Kuid need, kes ei suuda valitud teed lõpuni käia ning langevad materiaalsete ahvatluste ohvriks, saavad Jumala armu läbi rahuldada oma materiaalseid kalduvusi. Ning pärast seda saavad nad võimaluse elada jõukat elu õiglaste inimeste või aristokraadi perekonnas. Need, kes on saanud sünni sellisesse perekonda, võivad ära kasutada heast sünnist tulenevad soodustused ning püüda tõusta täieliku Kṛṣṇa teadvuseni.

Käesolevas värsis kiidetakse sündi joogide või transtsendentalistide perekonda, mille liikmed omavad suuri teadmisi, sest sellise sünni saanud laps saab impulsi vaimseks tegevuseks kohe elu alguses. Eriti paikapidav on see ācārya või gosvāmi perekonda sündimise puhul. Selliste perekondade liikmed on väga kõrgelt haritud ning pühendumuslikud tänu traditsioonidele ja õpetatusele ning neil on võimalus saada vaimseteks õpetajateks. Indias on palju ācārya suguvõsasid, kes on aga nüüdseks alla käinud ebapiisava hariduse ja väljaõppe tõttu. Jumala armu läbi eksisteerib aga siiski ka suguvõsasid, milles põlv põlve järel kasvavad transtsendentalistid. Sünd sellisesse perekonda on kahtlemata väga suur õnn. Meie vaimne õpetaja Oṁ Viṣṇupāda Śrī Śrīmad Bhaktisiddhānta Sarasvatī Gosvāmī Mahārāja ning nende ridade tagasihoidlik autor olime sedavõrd õnnelikud, et saime Jumala armulikkusest sünni sellisesse perekonda, ning sedasi õpetati meid mõlemaid Jumalat pühendunult teenima meie elu algusest alates. Hiljem kohtusime me transtsendentaalse plaani kohaselt.

Kuningas Bharata, kes sai oma kolmanda sünni heasse brāhmaṇa perekonda, on näide soodsast sünnist, mille korral inimene taastab oma eelmises elus saavutatud transtsendentaalse teadvuse. Kuningas Bharata oli maailma valitseja ning alates sellest ajast tuntakse pooljumalate hulgas seda planeeti Bhārata-varṣa nime all. Enne seda kandis see nime Ilāvṛta-varṣa. Juba nooruses loobus kuningas Bharata valitsemiskohustustest vaimse täiuslikkuse poole pürgimise nimel, kuid tal ei õnnestunud edu saavutada. Järgmises elus sündis ta heasse brāhmaṇa perekonda ning teda tunti Jaḍa Bharata nime all, sest ta viibis alati üksilduses ega rääkinud kellegagi. Hiljem avastas kuningas Rahūgaṇa temas suurima transtsendentalisti. Tema elust võib näha, et vaimsetel eesmärkidel sooritatud jõupingutused või jooga praktiseerimine pole kunagi kasutud. Jumala armust saab transtsendentalist korduvalt võimalusi Kṛṣṇa teadvuses kõrgeima täiuslikkuse saavutamiseks.

Edasijõudnud joogi ei tunne erilist huvi pühakirjade rituaalide vastu, kuid jooga põhimõtted, mille abil ta saab jõuda täieliku Kṛṣṇa teadvuseni, kõrgeima jooga täiuslikkuseni, haaravad ta tähelepanu otsekohe. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (3.33.7) selgitatakse edasijõudnud transtsendentalistide sellist hoolimatust vedalike rituaalide suhtes järgmiselt:

„Oo, mu Jumal! Inimesed, kes kordavad Sinu Kõrguse pühasid nimesid, on vaimses elus väga kõrgelt arenenud, isegi kui nad on sündinud koerasööja perekonnas. Nad on kindlasti sooritanud kõikvõimalikke ohverdusi ja askeese, pesnud kõikides pühapaikades ning viinud lõpule kõikide pühakirjade uurimise."

Kuulsa näite sellest tõi Jumal Caitanya, kes tunnistas Ṭhākura Haridāsa üheks Oma tähtsaimaks õpilaseks. Ehkki Ṭhākura Haridāsa oli sündinud moslemi perekonnas, tõstis Jumal Caitanya ta nāmācārya kohale, sest ta kordas järjekindlalt Jumala nimesid Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kolmsada tuhat korda päevas. Ning kuna ta kordas pidevalt Jumala püha nime, oli ilmne, et oma eelmises elus oli ta järginud kõiki vedalikke rituaalseid meetodeid, mida tuntakse śabda-brahma nime all. Olemata puhastunud, pole võimalik teha algust Kṛṣṇa teadvuse põhimõtete järgimisega või korrata Jumala püha nime, Hare Kṛṣṇat.

Erakordselt õiglasse, aristokraatlikku või pühasse perekonda sündinud inimene mõistab, et ta viibib soodsates tingimustes jooga praktiseerimiseks, ning on seetõttu otsusekindel jätkamaks pooleli jäänud teed, et end kogu materiaalsest saastast täielikult puhastada. Kui ta on lõpuks täielikult puhastunud, siis saavutab ta kõrgeima täiuslikkuse – Kṛṣṇa teadvuse. Kṛṣṇa teadvus on materiaalsest saastast vabanemise täiuslik tasand. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (7.28):

„Oma eelmistes eludes ja praeguses elus jumalakartlikult toiminud inimesed, kelle pattude järelmõjud on täielikult hävitatud, vabanevad pettekujutelmade kahesustest ning rakendavad end otsusekindlalt Minu teenimisse."

Kui me räägime joogast, siis mõtleme me selle all oma teadvuse ühendamist Kõrgeima Absoluutse Tõega. Seda protsessi erinevate meetodite abil praktiseerivad joogid nimetavad seda eri nimedega. Kui seda ühendusprotsessi praktiseeritakse peamiselt karmaliste tegevuste kaudu, siis on tegu karma- joogaga; kui praktiseeritakse empiirilist meetodit, on tegu jñāna-joogaga; ning kui praktiseerimine on suunatud Kõigekõrgema Jumalaga pühendumuslike suhete loomisele, on tegu bhakti-joogaga. Bhakti-jooga ehk Kṛṣṇa teadvus on kõikide joogasüsteemide lõplik täiuslikkus, nagu selgitatakse järgmises värsis. Jumal kinnitab siinkohal, et selles peatükis kirjeldatud jooga on teistest tegevustest kõrgemal seisev, kuid ta ei ütle, et see oleks parem kui bhakti-jooga. Bhakti-jooga on täis täielikke vaimseid teadmisi ning seepärast ei suuda miski seda ületada. Askeetlus ilma teadmisteta oma olemusest on ebatäiuslik. Empiirilised teadmised ilma Kõigekõrgemale Jumalale alistumiseta on samuti ebatäiuslikud. Ning karmaline tegevus ilma Kṛṣṇa teadvuseta on aja raiskamine. Seepärast on parim jooga praktiseerimise viis eespool nimetatud bhakti-jooga. Seda selgitatakse veelgi täpsemalt järgmises värsis.

Selles värsis on oluline sõna bhajate. Sõna bhajate tüveks on bhaj, mida kasutatakse väljendamaks teenimise vajalikkust. Ingliskeelset sõna worship („kummardama") samas tähenduses kasutada ei saa. Kummardamine tähendab jumaldamist või lugupidamise väljendamist sellele, kes seda väärib. Kuid armastuses ja usus teenimine on mõeldud eelkõige Jumala Kõrgeima Isiksuse rahuldamiseks. Inimene võib loobuda austatud inimese või pooljumala kummardamisest ning teda võidakse nimetada ebaviisakaks, kuid loobudes Kõigekõrgema Jumala teenimisest ei saa keegi vältida täielikku hukkamõistu. Iga elusolend on Jumala Kõrgeima Isiksuse lahutamatu osake, mistõttu oma algolemuse poolest on tema ülesandeks teenida Kõigekõrgemat Jumalat. „Bhāgavatam" (11.5.3) kinnitab seda järgmiselt:

„Igaüks, kes ei teeni Jumalat ega täida oma kohustusi Tema suhtes, kes on kõikide elusolendite allikaks, langeb kindlasti oma algolemuslikust positsioonist."

Ka selles värsis kasutatakse sõna bhajanti. Seega saab sõna bhajanti kasutada vaid seoses Kõigekõrgema Jumalaga, samas kui sõna „kummardama" võib kasutada ka seoses pooljumalate või iga tavalise elusolendiga. Sõna avajānanti, mida samuti selles „Śrīmad-Bhāgavatami" värsis kasutatakse, esineb ka „Bhagavad-gītās". Avajānanti māṁ mūḍhāḥ: „Vaid rumalpead ja petised heidavad nalja Jumala Kõrgeima Isiksuse, Jumal Kṛṣṇa üle." Sellised rumalad inimesed kirjutavad kommentaare „Bhagavad- gītāle" ilma igasuguse soovita Jumalat teenida. Seepärast ei suuda nad ka õigesti mõista sõnade bhajanti ja „kummardama" tähenduse erinevust.

Igasugune joogapraktika kulmineerub bhakti-joogas. Kõik teised joogasüsteemid on vaid vahendid bhakti-joogani jõudmiseks. Tegelikult tähendabki jooga bhakti-joogat, kõik teised joogad on vaid erinevad arenguastmed bhakti-jooga suunas. Eneseteadvustamise tee karma-jooga algusest bhakti-joogani on pikk. Karma-jooga, töötamine ihaldamata oma tegevuse resultaate, on selle tee alguseks. Kui karma-jooga praktiseerija on omandanud suuremaid teadmisi ning suutnud enamast loobuda, siis jõuab ta jñāna-jooga tasandini. Kui jñāna-jooga praktiseerija hakkab üha enam mediteerima erinevate füüsiliste protsesside abil Ülihingele, keskendades oma mõistuse Temale, siis jõuab ta aṣṭāṅga-jooga tasandile. Ning kui joogi tõuseb kõrgemale aṣṭāṅga-joogast ning jõuab Jumala Kõrgeima Isiksuse Kṛṣṇa teenimiseni, siis on ta jõudnud bhakti-jooga tasandile, mis ongi kogu jooga kulminatsiooniks. Bhakti-jooga on lõppeesmärk, kuid analüüsimaks bhakti-jooga kõiki üksikasju, tuleb mõista ka teisi joogasüsteeme. Arenev joogi on seega teel igavese hea õnne poole. See, kes jääb pidama aga ühele tasandile, saavutamata enam edasist arengut, kannab ka vastavat nimetust – ta on kas karma-joogi, jñāna-joogi, dhyāna-joogi, rāja-joogi, haṭha- joogi jne. Kui keegi on niivõrd õnnelik, et jõuab bhakti-joogani, siis on ta tõusnud kõrgemale kõikidest teistest jooga protsessidest. Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine on seega jooga praktiseerimise kõrgeim tasand, samamoodi nagu Himaalajast rääkides peame me silmas maailma kõrgeimat mäestikku, mille kõrgeim tipp – Everest – on selle haripunkt.

Suur õnn on langenud osaks inimesele, kes pöördub Kṛṣṇa teadvuse poole ning hakkab sihikindlalt käima bhakti-jooga teed, järgides vedakirjanduses antud juhendusi. Ideaalne joogi keskendab oma tähelepanu Kṛṣṇale, keda nimetatakse Śyāmasundaraks. Kṛṣṇa on kauni pilve värvi, kelle lootoseõiele sarnanev nägu on kiirgav nagu päike, kelle riietus särab vääriskividest ning kelle keha katavad lillevanikud. Ta valgustab kogu ümbrust Oma brahmajyotiks nimetatud säraga. Ta kehastub erinevate inkarnatsioonidena nagu Rāma, Nṛsiṁha, Varāha ja Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus. Ta laskub siia maailma inimesena, ema Yaśodā pojana, ning teda tuntakse Kṛṣṇa, Govinda ja Vāsudevana. Ta on nii täiuslik laps, abikaasa, sõber kui ka isand; Ta omab täielikku küllust ja kõiki transtsendentaalseid omadusi. Kui inimene on alati teadlik neist Jumala omadustest, siis nimetatakse teda joogiks.

Jooga sellise, kõrgeima täiuslikkuseni on võimalik jõuda üksnes bhakti- jooga abil, nagu kinnitatakse vedakirjanduses:

„Kõikide vedalike teadmiste tähendus avaldub vaid neile kõrgelt arenenud hingedele, kelle usk Jumalasse ja vaimsesse õpetajasse on kõigutamatu." („Śvetāśvatara Upaniṣad" 6.23)

Bhaktir asya bhajanaṁ tad ihāmutropādhi-nairāsyenāmuṣmin manaḥ- kalpanam, etad eva naiṣkarmyam. „Bhakti tähendab Jumala pühendunud teenimist, millega ei ihaldata materiaalset kasu ei selles ega järgmises elus. Vabana sellistest soovidest, peab inimene keskendama mõistuse täielikult Kõigekõrgemale. See on naiṣkarmya tähendus." („Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.15)

Niisugused on mõningad võimalused praktiseerida bhaktit ehk Kṛṣṇa teadvust, mis on joogasüsteemide kõrgeimaks täiuslikkuseks.