„Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis kirjeldatakse üksikasjalikult Kṛṣṇa teadvuse olemust. Kṛṣṇa omab täielikult kõiki küllusi ning siin kirjeldatakse, kuidas Ta Oma küllusi avaldab. Samuti kirjeldatakse selles peatükis nelja kategooriat õnnelikke inimesi, kes kiinduvad Kṛṣṇasse, ning nelja kategooriat õnnetuid inimesi, kes ei pöördu kunagi Kṛṣṇa poole.

„Bhagavad-gītā" kuues esimeses peatükis kirjeldati elusolendit kui mittemateriaalset vaimset hinge, kes on võimeline tõusma eneseteadvustamise tasandini erinevate joogasüsteemide järgimise abil. Kuuenda peatüki lõpus öeldakse selgelt, et mõistuse pidev keskendamine Kṛṣṇale ehk, teisisõnu öeldes, Kṛṣṇa teadvus on kõrgeim joogasüsteem. Keskendades mõistuse Kṛṣṇale, võib inimene täielikult mõista Absoluutset Tõde. Mõnel muul viisil pole see võimalik. Impersonaalse brahmajyoti või iga elusolendi südames viibiva Paramātmā teadvustamine pole täiuslik, sest see on vaid osaline Absoluutse Tõe teadvustamine. Täielikud ja teaduslikud teadmised on need, mis võimaldavad meil mõista Kṛṣṇat ning seetõttu ei jää Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele midagi mõistmatuks. Täielikus Kṛṣṇa teadvuses viibides teab inimene, et teadmised Kṛṣṇast on lõplikud teadmised, mis jäävad väljapoole igasuguseid kahtlusi. Erinevad joogasüsteemid on vaid erinevad astmed Kṛṣṇa teadvuseni viival teel. See, kes teeb algust otseselt Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, omandab täielikud teadmised ka nii brahmajyotist kui Paramātmāst. Kṛṣṇa teadvuse jooga praktiseerimise läbi võib inimene omandada täielikud teadmised kõigest – Absoluutsest Tõest, elusolenditest, materiaalsest loodusest ja selle erinevatest avaldumisvormidest ning kõigest sellega liituvast.

Seepärast peaks inimene praktiseerima joogat nii nagu juhendatakse kuuenda peatüki viimases värsis. Mõistuse keskendamine Kṛṣṇale, Kõrgeimale, on võimalik, kui inimene sooritab pühakirjades ettekirjutatud üheksat pühendunud teenimise protsessi. Esimene ning olulisim neist üheksast on śravaṇam. Seepärast ütleb Jumal Arjunale: tac chṛṇu. „Kuula Mind." Pole suuremat autoriteeti kui Kṛṣṇa, ning seepärast on Teda kuulates inimesel suurim võimalus jõuda täieliku Kṛṣṇa teadvuseni. Teadmisi tuleb omandada otseselt Kṛṣṇalt või Kṛṣṇa puhtalt pühendunult, mitte aga üheltki mittepühendunust kelkijalt, kes uhkustab oma akadeemiliste teadmistega.

„Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse seda Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse, Absoluutse Tõe mõistmise protsessi esimese laulu teises peatükis järgmiselt:

„Kuulata Śrī Kṛṣṇast vedakirjanduse teostest või kuulata Teda otseselt „Bhagavad-gītāst" on õige tegevus. Jumal Kṛṣṇa, kes elab igaühe südames, käitub selle suhtes, kes kuulab Temast, kui parimat sooviv sõber. Jumal aitab sellisel pühendunul pideva Jumalast kuulamise läbi puhastuda. Sel viisil arendab pühendunu endas loomulikul teel välja uinunud transtsendentaalsed teadmised. Mida enam ta kuulab Kṛṣṇa kohta „Bhāgavatamist" ja pühendunutelt, seda enam kinnistub ta Jumala pühendunud teenimises. Pühendunud teenimist arendades vabaneb inimene kire ja teadmatuse guṇa mõju alt ning sedasi kaovad ka materiaalsed ihad ja kadedus. Kui need ebapuhtused on minema pühitud, püsib jooga praktiseerija puhta vooruse mõju all ning innustub pühendunud teenimise läbi, mõistes Jumala teadust täielikult. Sedasi sõlmib bhakti-jooga lahti materiaalsete kiindumuste tugeva sõlme ning võimaldab inimesel jõuda koheselt asaṁśayaṁ samagram tasandile ehk Kõrgeima Absoluutse Tõe ja Jumala Isiksuse mõistmiseni." (Bhāg.1.2.17 – 21)

Seega on teadust Kṛṣṇast võimalik mõista üksnes siis, kui kuulata seda Kṛṣṇalt või Tema Kṛṣṇa teadvuses viibivalt pühendunult.

Täielikud teadmised hõlmavad teadmisi nähtavast maailmast, vaimust selle taga ja nende mõlema allikast. Need on transtsendentaalsed teadmised. Jumal tahab selgitada eespool nimetatud teadmiste süsteemi, sest Arjuna on Kṛṣṇa usaldusväärne pühendunu ja sõber. Neljanda peatüki alguses lausus Jumal, et täiuslike teadmisteni saab jõuda üksnes Jumala pühendunu, kes asub otseselt Jumalast Endast algavas õpilasjärgnevusahelas, ning siin kinnitab Ta sedasama veel kord. Seepärast tuleb olla piisavalt arukas, et mõista, kes on kõikide teadmiste allikas, kõikide põhjuste põhjus ning kõikide joogasüsteemide praktiseerijate meditatsioonide ainus objekt. Kui inimene omandab teadmised kõikide põhjuste algpõhjusest, siis ei jää talle midagi teadmatuks – ta teab kõike, mida on võimalik teada. „Vedades" („Muṇḍaka Upaniṣad" 1.1.3) öeldakse: kasmin nu bhagavo vijñāte sarvam idaṁ vijñātaṁ bhavatīti.

Inimesi on erinevaid ning ehk vaid üks paljudest tuhandetest on tõsiselt huvitatud transtsendentsuse teadvustamisest ning püüab mõista, milline on tema tegelik olemus, mis on keha ning mis on Absoluutne Tõde. Suurem osa inimkonnast tegeleb vaid loomalike kalduvuste, nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine, rahuldamisega ning üksnes väga vähesed on huvitatud transtsendentaalsetest teadmistest. „Gītā" esimesed kuus peatükki on mõeldud neile, kes on huvitatud transtsendentaalsetest teadmistest, oma algse olemuse mõistmisest, Ülihingest, eneseteadvustamisest jñāna-jooga ja dhyāna-jooga praktiseerimise läbi ning enese eristamisest mateeriast. Kuid Kṛṣṇat saavad tundma õppida ainult Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed. Osad transtsendentalistid võivad jõuda impersonaalse Brahmani teadvustamiseni, sest see on lihtsam kui Kṛṣṇa mõistmine. Kṛṣṇa on Kõrgeim Isiksus, kuid samal ajal on Ta nii Brahmani kui ka Paramātmā teadvustamisest kõrgemal seisev. Joogid ja jñānid on segaduses, püüdes mõista Kṛṣṇat. Ehkki väljapaistvaim impersonalist Śrīpāda Śaṅkarācārya on tunnistanud oma kommentaaris „Bhagavad-gītāle" Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust, tema järgijad Kṛṣṇat sellisena ei tunnista, sest Kṛṣṇa tegelikku positsiooni on väga raske mõista, isegi siis, kui inimene on jõudnud impersonaalse Brahmani teadvustamiseni.

Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kõikide põhjuste põhjus, algne Jumal Govinda. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ / anādir ādir govindaḥ sarva-kāraṇa-kāraṇam. Mittepühendunutel on Teda väga raske mõista. Ehkki mittepühendunud võivad kuulutada, et bhakti ehk pühendunud teenimise teed käia on väga kerge, ei praktiseeri nad seda. Kui see tõepoolest oleks kerge, miks nad siis ise seda teed ei vali? Bhakti teed käimine pole tegelikult sugugi kerge. Ebaautoriteetse niinimetatud bhakti praktiseerimine ilma tegelike teadmisteta bhaktist võib tõepoolest kerge olla, ent kui seda praktiseerida täpselt reegleid järgides, siis loobuvad spekulantidest õpetlased ja filosoofid sellest peatselt. Śrīla Rūpa Gosvāmī kirjutab oma teoses „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.101):

„Jumala pühendunud teenimine, mis eirab autoriteetseid vedalikke pühakirju nagu „Upaniṣadid", „Purāṇad" ning „Nārada-pañcarātra", on vaid ühiskonna tarbetu häirimine."

Brahmanit teadvustanud impersonalist või Paramātmāt teadvustanud joogi ei suuda mõista, et Kṛṣṇa, ema Yāśodā poeg ja Arjuna kaarikujuht, on Jumala Kõrgeim Isiksus. Isegi võimsad pooljumalad on vahel Kṛṣṇa suhtes segaduses (muhyanti yat sūrayaḥ). Māṁ tu veda na kaścana – „Keegi ei tunne Mind sellisena nagu Ma olen," lausub Jumal. Ning kui keegi ka tunneb Teda, siis – sa mahātmā su-durlabhaḥ – „Selliseid suuri hingi on võimalik kohata vaid väga harva". Praktiseerimata Jumala pühendunud teenimist ei saa inimene tunda Jumalat sellisena nagu Ta on (tattvataḥ), isegi kui inimene on väljapaistev õpetlane või filosoof. Ainult puhtad pühendunud teavad midagi kõikide põhjuste põhjuse – Kṛṣṇa – tajumatutest transtsendentaalsetest omadustest, Tema kõikvõimsusest ja külluslikkusest, rikkusest, kuulsusest, jõust, ilust, teadmistest ja loobumusest. Ainult nemad teavad kui väga Ta on kiindunud Oma pühendunutesse ning kui hea sõber Ta neile on. Tema mõistmine on Brahmani teadvustamise kõrgeim tasand ning üksnes Tema pühendunud suudavad mõista Teda sellisena nagu Ta on. Seepärast öeldakse:

„Mitte keegi ei suuda mõista, oma nüristunud materiaalsete meelte kaudu, Kṛṣṇat sellisena nagu Ta on. Kuid Ta avaldab End Oma pühendunutele, kuna nad pakuvad Talle rahuldust transtsendentaalse armastusliku teenimisega." („Bhakti-rasāmṛta-sindhu" 1.2.234)

Teadus Jumalast analüüsib Jumala ja Tema erinevate energiate algolemuslikku positsiooni. Materiaalset loodust nimetatakse prakṛtiks ning „Sātvata- tantras" kirjeldatakse seda kui erinevate puruṣa inkarnatsioonidena (ekspansioonidena) avalduva Jumala energiat:

„Materiaalse maailma loomiseks omandab Jumal Kṛṣṇa Oma täieliku ekspansioonina kolme Viṣṇu kuju. Esimene neist, Mahā-Viṣṇu, loob kogu materiaalse energia, mida tuntakse mahat-tattva nime all. Teine, Garbhodakaśāyī Viṣṇu, siseneb kõikidesse universumitesse, et tekitada seal mitmekesisus. Kolmas, Kṣīrodakaśāyī Viṣṇu, viibib kõikides universumites kui kõikeläbiv Ülihing, Paramātmā. Ta asub isegi aatomites. Igaüks, kes tunneb neid kolme Viṣṇut, võib saavutada vabanemise materiaalsetest köidikutest."

See materiaalne maailm on Jumala ühe energia ajutine avaldumine. Kõiki materiaalse maailma tegevusi juhivad Jumal Śrī Kṛṣṇa eespool nimetatud kolm ekspansiooni, kolm Viṣṇut. Neid puruṣaid nimetatakse inkarnatsioonideks. Need, kes ei tunne teadust Jumalast (Kṛṣṇast), arvavad, et see materiaalne maailm on mõeldud elusolenditele naudingu pakkumiseks, ning et elusolendid on puruṣad – materiaalse energia põhjused, valitsejad ja nautijad. „Bhagavad-gītā" kinnituste kohaselt on selline ateistlik järeldus ekslik. Vaatlusaluses värsis öeldakse, et Kṛṣṇa on kogu materiaalse avaldumise algne põhjus. Seda kinnitatakse ka „Śrīmad- Bhāgavatamis". Materiaalse avaldumise koostisosad on Jumala erinevad energiad. Isegi brahmajyoti, impersonalistide lõppeesmärk, on vaimses taevas avalduv vaimne energia. Brahmajyotis ei ole erinevalt Vaikuṇṭha planeetidest vaimset mitmekesisust, kuid impersonalistid seavad selle brahmajyoti endale lõppeesmärgiks. Paramātmā avaldumine on samuti Kṣīrodakaśāyi Viṣṇu ajutine kõikeläbiv aspekt. Paramātmā avaldumine pole igavene, kuna see ei eksisteeri vaimses maailmas. Seega on Absoluutne Tõde tegelikult Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa. Ta on täiuslik, energiaid omav isiksus, kellele kuuluvad erinevad lahusseisvad ja sisemised energiad.

Nagu eespool mainitud, koosneb materiaalne energia põhimõtteliselt kaheksast erinevast avaldumisest. Neist kaheksast nimetatakse esimest viit, nimelt maad, vett, tuld, õhku ja taevast, viieks hiiglaslikuks loomeks või jämedakoeliseks loomeks, mille hulka kuuluvad ka viie meele ihaldusobjektid. Need on füüsilise heli, puudutuse, kuju, maitse ja lõhna avaldumised. Materialistlik teadus uurib üksnes neid kümmet elementi, heites kõrvale ülejäänud kolm avaldumist, nimelt mõistuse, arukuse ja vale ego. Filosoofid, kes tegelevad mõttetegevusega, ei oma samuti täiuslikke teadmisi, sest nad ei tea kõige algset allikat – Kṛṣṇat. Vale ego – arusaamad „Mina olen" ja „See on minu oma", mis on materiaalse eksistentsi peamine alus – hõlmab ka kümmet materiaalsete tegevuste jaoks mõeldud meeleelundit. Arukus viitab kogu materiaalsele loomele, mida nimetatakse mahat-tattvaks. Jumala kaheksast eraldiseisvast energiast avalduvad materiaalse maailma kakskümmend neli elementi, mis on ateistliku sāṅkhya filosoofia uurimisobjektideks. Need kakskümmend neli elementi lähtuvad Kṛṣṇast ning seisavad Temast eraldi, kuid ateistliku sāṅkhya filosoofia järgijad, kelle teadmiste pagas on vähene, ei tea, et Kṛṣṇa on kõikide põhjuste põhjus. „Bhagavad-gītās" selgitatakse, et sāṅkhya filosoofia uurimisobjekt on vaid Kṛṣṇa välise energia avaldumine.

Siin öeldakse selgelt, et elusolendid kuuluvad Kõigekõrgema Jumala kõrgema looduse (ehk energia) hulka. Madalam energia avaldub mitmete erinevate elementidena, nimelt maa, vee, tule, õhu, eetri, mõistuse, arukuse ja vale egona. Nii materiaalse looduse jämedakoelised (nagu maa jne) kui ka peenekoelised (nagu mõistus jne) avaldumised on loodud madalamast energiast. Neid madalamaid energiaid erinevatel eesmärkidel kasutavad elusolendid moodustavad Kõigekõrgema Jumala kõrgema energia, ning tänu sellele energiale kogu materiaalne maailm toimibki. Kosmiline avaldumine ei toimiks, kui seda ei paneks liikuma kõrgem energia, elusolend. Energiaid kontrollib alati energiaallikas ning seega kontrollib elusolendeid alati Jumal – nad ei eksisteeri Temast sõltumatult. Vastupidiselt rumalate inimeste arvamusele ei oma nad kunagi Jumalaga võrdset võimu. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (10.87.30) kirjeldatakse erinevust elusolendite ja Jumala vahel järgmiselt:

„Oo, igavene Kõigekõrgem! Kui kehastunud elusolendid oleksid igavesed ja kõikeläbivad nagu Sina, ei oleks nad Sinu kontrolli all. Ent kui pidada elusolendeid Sinu Jumalikkuse väikesteks energiateks, siis on kohe selge, et nad alluvad Sinu kõrgeimale kontrollile. Seepärast tähendab tõeline vabanemine elusolendite alistumist Sinu kontrollile, ning selline alistumine teeb nad õnnelikuks. Nad saavad omada kontrolli ainult oma algolemuslikus positsioonis. Piiratud teadmistega inimesed, kes propageerivad monistlikku teooriat, et Jumal ja elusolendid on igas suhtes võrdsed, on seega juhitud ekslikest ja ebapuhastest arvamustest."

Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa on ainus kontrollija ning Tema kontrollib kõiki elusolendeid. Need elusolendid on Tema kõrgemaks energiaks, kuna nende eksistents omab Kõigekõrgema eksistentsiga samasuguseid omadusi, kuid nad ei oma kunagi Jumalaga võrdset võimu. Kasutades enda huvides jämedakoelist ja peenekoelist madalamat energiat (s.o. mateeriat), unustab kõrgem energia (s.o. elusolend) oma tõelise vaimse mõistuse ja arukuse. Nende unustamise põhjustab mateeria mõju elusolendile. Kui aga elusolend vabaneb illusoorse materiaalse energia mõju alt, siis saavutab ta mukti tasandi ehk vabanemise. Vale ego tõttu hakkab elusolend materiaalse illusiooni mõju all mõtlema: „Ma olen mateeria ning materiaalsed varad kuuluvad mulle." Elusolend teadvustab oma tegeliku positsiooni siis, kui ta vabaneb kõikidest materiaalsetest tõekspidamistest, sealhulgas arvamusest, et ta võiks Jumalaga igas suhtes üheks saada. Seepärast kinnitab „Gītā", et elusolend on vaid üks Kṛṣṇa paljudest energiatest, ning kui see energia puhastub materiaalsest saastast, jõuab see täieliku Kṛṣṇa teadvuseni ehk, teisisõnu öeldes, saavutab vabanemise.

Kõik eksisteeriv on mateeria ja vaimu toodang. Vaim on loome algne alus, mis loob mateeria. Vaim ei teki mingil kindlal mateeria arengu astmel. Vastupidi, see materiaalne maailm avaldub üksnes tänu vaimse energia olemasolule. See materiaalne keha areneb vaid seetõttu, et selles viibib hing. Laps areneb noorukiks ning seejärel täiskasvanuks tänu sellele, et kehas viibib kõrgem energia, vaimne hing. Samamoodi areneb kogu hiiglasliku universumi kosmiline avaldumine Ülihinge ehk Viṣṇu kohaloleku tõttu. Seega on vaim ja mateeria, mis koos moodustavad selle hiiglasliku universumi, algselt Jumala kaks energiat, ning järelikult on Jumal kõige algne põhjus. Jumala väikene lahutamatu osake, nimelt elusolend, võib olla põhjuseks mõne suure pilvelõhkuja, suure tehase või ka suure linna loomisele, kuid ta ei saa kunagi olla kogu suure universumi loojaks. Suure universumi loomise põhjuseks on suur hing ehk Ülihing. Ning Kṛṣṇa, olles Kõigekõrgem, on nii suurte kui väikeste hingede põhjus. Seega on algselt kõikide põhjuste põhjuseks Kṛṣṇa. Seda kinnitatakse „Kaṭha Upaniṣadis" (2.2.13): nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām.

Paljud inimesed vaidlevad selle üle, kas Kõrgeim Absoluutne Tõde on personaalne või impersonaalne. „Bhagavad-gītā" kinnituste kohaselt on Absoluutne Tõde Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa, ning seda toonitatakse igal sammul. Selles värsis rõhutatakse eriti selgelt, et Absoluutne Tõde on isiksus. Ka „Brahma-saṁhitās" kinnitatakse, et Kõrgeim Absoluutne Tõde on Jumala Isiksus: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ. See tähendab, et Kõrgeim Absoluutne Tõde, Jumala Isiksus, on Jumal Kṛṣṇa, kes on kõige algallikaline Jumal, kõikide naudingute varamu, Govinda, kelle keha on igavene ja täis täielikku õndsust ning kõiki teadmisi. Vedalikud autoriteedid ei jäta vähimatki kahtlust, et Absoluutne Tõde on Kõrgeim Isiksus, kõikide põhjuste põhjus. Impersonalistid vaidlustavad seda aga „Śvetāśvatara Upaniṣadis" (3.10) kirja pandud värsiga: tato yad uttarataraṁ tad arūpam anāmayam/ ya etad vidur amṛtās te bhavanti athetare duḥkham evāpiyanti. „Materiaalses maailmas peetakse Brahmād, universumi esimest elusolendit, kõrgeimaks pooljumalate, inimeste ja madalamate loomade hulgas. Kuid Brahmāst kõrgemale jääb Transtsendentsus, millel pole materiaalset kuju ning mis on vaba igasugusest materiaalsest saastast. Igaüks, kes Teda tunneb, saab samuti transtsendentaalseks, kuid need, kes Temast teadmisi ei oma, kannatavad materiaalse maailma hädade käes."

Impersonalistid toovad siin esile sõna arūpam. Kuid see arūpam ei tähenda „impersonaalne". See viitab hoopiski eespool toodud „Brahma- saṁhitā" värsis kirjeldatud igavikulisuse, õndsuse ja teadmiste transtsendentaalsele kehastusele. Ka teised „Śvetāśvatara Upaniṣadi" (3.8 – 9) värsid kinnitavad seda järgmiselt:

„Ma tunnen Jumala Kõrgeimat Isiksust, kes on transtsendentaalne kõikide pimedate materialistlike arusaamade suhtes. Ainult see, kes Teda tunneb, võib vabaneda sünni ja surma köidikuist. Vabanemiseks pole teist teed kui need teadmised Kõrgeimast Isiksusest."

„Pole ühtegi tõde, mis oleks kõrgem Kõigekõrgemast Isiksusest, sest Tema on kõigest kõrgemal seisev. Ta on väiksem väikseimast ning suurem suurimast. Ta on kui vaikiv puu ning Ta valgustab transtsendentaalset taevast. Samamoodi nagu puu ajab laiali oma juured, levitab Tema Oma laialdasi energiaid."

Sellest värsist võib järeldada, et Kõrgeim Absoluutne Tõde on Jumala Kõrgeim Isiksus, kes on Oma paljude energiate, nii materiaalsete kui vaimsete, näol kõikeläbiv.

Selles värsis selgitatakse, kuidas Jumal on Oma erinevate materiaalsete ja vaimsete energiate kaudu kõikeläbiv. Kõigekõrgemat Jumalat võib esmalt tajuda Tema erinevate energiate kaudu ning sel viisil teadvustatakse Teda impersonaalselt. Nii nagu Päikese pooljumal on isiksus, keda on võimalik tajuda tema kõikeläbiva energia, päikesevalguse kaudu, nii on ka Kõigekõrgemat Jumalat, ehkki ta viibib alati Oma igaveses elupaigas, võimalik tajuda Tema erinevate kõikeläbivate energiate kaudu. Vee maitse on vee peamine omadus. Kellelegi ei meeldi juua merevett, sest selles on puhta vee maitse segunenud soolaga. Vee meeldivus põhineb maitse puhtusel ning vee puhas maitse on üks Jumala energiatest. Impersonalist tajub Jumala kohalolekut vees selle maitse kaudu, personalist aga lisaks sellele ka kiidab Jumalat selle eest, et Ta jagab inimestele janu kustutamiseks lahkelt maitsvat vett. Sellised on Jumala kohaloleku tajumise viisid. Jumala personaalse ja impersonaalse käsitluse vahel ei ole tegelikult vastuolu. Inimene, kes on teadlik Jumalast, teab, et nii impersonaalsed kui ka personaalsed arusaamad eksisteerivad üheaegselt kõiges, olemata omavahel vastuolus. Seepärast andis Jumal Caitanya meile Oma üleva õpetuse: acintya bheda ja abheda-tattva (samaaegne samasus ja erinevus).

Päikese ja Kuu valgus lähtuvad algselt brahmajyotist, mis on Jumala impersonaalne sära. Ning praṇava ehk oṁkāra transtsendentaalne heli iga vedaliku hümni alguses on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole. Kuna impersonalistid kardavad pöörduda Kõrgeima Jumala, Kṛṣṇa poole Tema lugematute nimedega, eelistavad nad kasutada transtsendentaalset oṁkāra heli. Ent nad ei mõista, et omkāra esindab Kṛṣṇat helina. Kṛṣṇa teadvuses käsitletav katab kõike ning see, kes omab teadmisi Kṛṣṇa teadvusest, on õnnistatud isiksus. Need, kel ei ole teadmisi Kṛṣṇast, viibivad illusioonis. Teadmised Kṛṣṇast tähendavad vabanemist ning nende puudumine orjust.

Sõna puṇya viitab sellele, mida pole võimalik osadeks lahutada, mis on algne. Selles materiaalses maailmas on kõigel oma kindel lõhn või aroom. Oma lõhn on nii lilledel kui ka maamullal, veel, tulel, õhul jne. Puhas ja algupärane lõhn, mis tungib läbi kõigest, on Kṛṣṇa. Samamoodi on kõigel oma eriline ja algupärane maitse, mida on võimalik keemiliste reaktsioonide abil muuta. Seega on kõigel algsel teatud lõhn ja maitse. Sõna vibhāvasu tähistab tuld. Tuleta ei töötaks tehased, poleks võimalik valmistada toitu jne. See tuli on Kṛṣṇa. Tule kuumus on Kṛṣṇa. Vedaliku meditsiini kohaselt põhjustab seedehäireid kõhusisene madal temperatuur. Seega on isegi seedimiseks vaja tuld. Kṛṣṇa teadvuses saame me teada, et nii maa, vesi, tuli, õhk kui ka kõik põhielemendid – keemilised ja materiaalsed elemendid – eksisteerivad tänu Kṛṣṇale. Ka inimese elu kestus sõltub Kṛṣṇast. Seega võib inimene Kṛṣṇa armu läbi oma elu pikendada või lühendada. Kṛṣṇa teadvus toimib igas valdkonnas.

Bījam tähendab seeme. Kṛṣṇa on kõige seeme. Eksisteerib suur hulk erinevaid liikuvaid ja liikumatuid elusolendeid. Linnud, loomad, inimesed ja mitmed teised olevused on liikuvad elusolendid; puud, taimed on aga paigalseisvad – nad ei saa liikuda, vaid peavad seisma ühes kohas. Kokku eksisteerib 8 400 000 liiki elusolendeid, ning mõned neist on võimelised liikuma, mõned mitte. Nendele kõikidele elu andev seeme on aga alati Kṛṣṇa. Vedakirjanduses öeldakse, et Brahman ehk Kõrgeim Absoluutne Tõde on see, millest kõik lähtub. Kṛṣṇa on Parabrahman, Kõrgeim Hing. Brahman on impersonaalne ja Parabrahman personaalne. „Bhagavad-gītās" selgitatakse, et impersonaalne Brahman lähtub Kṛṣṇa personaalsest aspektist. Seega on algselt kõige lätteks Kṛṣṇa. Tema on kõige juur. Ning nii nagu puu juur hoiab alal kogu puud, hoiab Kṛṣṇa, olles kõige algne juur, alal seda materiaalset avaldumist. Ka seda kinnitatakse vedakirjanduses („Kaṭha Upaniṣad" 2.2.13):

Tema on esimene isiksus kõikide igaveste elusolendite hulgas. Tema on kõikide elusolendite hulgas kõrgeim elusolend ning üksnes Tema hoiab alal kogu elu. Ilma arukuseta pole võimalik toimida ning Kṛṣṇa ütleb, et Tema on ka kogu arukuse juur. Olemata arukas, ei saa inimene mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust, Kṛṣṇat.

Tugev inimene peaks kasutama oma jõudu nõrkade kaitsmiseks, mitte aga isikliku kasusaamise nimel kellegi ründamiseks. Samamoodi peab seksuaalelu, olles kooskõlas religioossete printsiipidega (dharmaga), olema suunatud järelkasvu saamisele, mitte aga mõnele muule eesmärgile. Vanemate kohustuseks on tuua oma järeltulijad Kṛṣṇa teadvusesse.

Kõik materiaalsed tegevused selles maailmas toimuvad materiaalse looduse kolme guṇa mõju all. Ehkki nende guṇade lätteks on Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa, ei ole Ta Ise nendest mõjutatud. Näiteks, vastavalt riigis kehtivatele seadustele saab korda rikkunud inimest karistada, kuid seadusandja rolli täitev kuningas on nendest seadustest kõrgemal. Samamoodi on materiaalse looduse kolme guṇa – vooruse, kire ja teadmatuse – lätteks Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa, kuid Kṛṣṇa Ise on materiaalsest loodusest kõrgemal seisev. Seega on Ta nirguṇa, mis tähendab seda, et ehkki materiaalse looduse guṇad saavad alguse Temast, ei mõjuta need Teda. See on üks Bhagavāni ehk Jumala Kõrgeima Isiksuse erilisi omadusi.

Kogu maailma ahvatlevad materiaalse looduse kolm guṇat. Need, keda need kolm guṇat segadusse ajavad, ei mõista, et Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa on selle materiaalse looduse suhtes transtsendentaalne.

Iga materiaalse looduse mõju all olev elusolend omab kindlat keha ning sooritab sellele vastavalt teatud psühholoogilisi ja bioloogilisi tegevusi. Materiaalse looduse kolme guṇa mõju all toimivad inimesed jagunevad nelja kategooriasse. Neid, keda mõjutab üksnes vooruse guṇa, nimetatakse brāhmaṇateks. Kire guṇa mõju all viibivaid inimesi nimetatakse kṣatriyateks. Neid, keda mõjutavad nii teadmatuse kui kire guṇa, nimetatakse vaiśyadeks. Täielikult teadmatuse guṇa mõju all viibivaid inimesi nimetatakse aga śūdrateks. Nendest madalamale jäävad loomad ja loomade kombel elavad inimesed. Sellised määratlused pole aga igavesed. Olenemata sellest, kas ma olen brāhmaṇa, kṣatriya, vaiśya või ükskõik kes, on see elu ikkagi ajutine. Ent ehkki see elu on ajalik ning me ei tea, mis saab meist järgmises elus, samastame me materiaalse illusoorse energia mõju all end oma kehaga ning arvame sedasi, et me oleme ameeriklased, indialased, venelased või brāhmaṇad, hindud, moslemid jne. Kui me satume materiaalse looduse kolme guṇa köidikuisse, siis unustame me Jumala Kõrgeima Isiksuse, kellest kõik need guṇad lähtuvad. Seepärast ütleb Jumal Kṛṣṇa, et elusolendid, kes on nende kolme guṇa poolt segadusse aetud, ei mõista, et materiaalsete tingimuste taga seisab Jumala Kõrgeim Isiksus.

Eksisteerib suur hulk erinevaid elusolendeid – inimesed, pooljumalad, loomad jne – ning kõik nad viibivad materiaalse looduse mõju all ning kõik nad on unustanud transtsendentaalse Jumala Isiksuse. Need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇa mõju all, ja isegi need, keda mõjutab üksnes vooruse guṇa, suudavad Absoluutsest Tõest mõista vaid impersonaalse Brahmani kontseptsiooni. Neid ajab segadusse Kõigekõrgema Jumala isiksuslik aspekt, mille kohaselt Jumalale kuuluvad kõik rikkused ja teadmised, kogu ilu, jõud, kuulsus ja loobumus. Kui isegi need, keda mõjutab üksnes vooruse guṇa, ei suuda Jumalat mõista, kuidas saaksid Teda mõista siis need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇa mõju all? Kṛṣṇa teadvus on kõigi kolme guṇa suhtes transtsendentaalne ning need, kes viibivad tõepoolest Kṛṣṇa teadvuses, on tegelikult saavutanud vabanemise.

Jumala Kõrgeim Isiksus omab lugematul arvul energiaid ning kõik need energiad on jumalikud. Ehkki elusolendid on Tema energiate lahutamatud osakesed ning seega samuti jumalikud, puutudes kokku materiaalse energiaga, katab see nende algse kõrgema energia. Materiaalse energia poolt kaetud elusolend ei saa selle mõju alt vabaneda. Nagu eespool öeldud, on nii materiaalne kui ka vaimne loodus, lähtudes Jumala Kõrgeimast Isiksusest, igavesed. Elusolendid kuuluvad Jumala igavese kõrgema energia hulka, kuid olles saastunud madalamast energiast, s.o. mateeriast, on ka nende illusioon igavene. Tingimustest sõltuvat hinge nimetatakse seepärast nitya-baddhaks ehk igavesti tingimustest sõltuvaks. Keegi ei suuda materiaalse maailma ajaloost välja uurida kindlat hetke, millal elusolend sattus tingimustest sõltuvusse. Ehkki materiaalne loodus on madalam energia, on materiaalse looduse küüniste vahelt vabaks pääseda väga raske, sest lõppkokkuvõttes juhib materiaalset energiat kõrgeim tahe, mille üle elusolenditel võimu ei ole. Käesolevas värsis öeldakse, et madalam, materiaalne energia on oma looduselt jumalik, sest see on ühenduses Jumalaga, ning seda juhib jumalik tahe. Toimides vastavalt jumalikule tahtele, toimib materiaalne loodus imepäraselt, kosmilist avaldumist luues ja hävitades, ehkki ta on madalam loodus. „Vedad" kinnitavad seda järgmiselt: māyāṁ tu prakṛtiṁ vidyān māyinaṁ tu maheśvaram. „Ehkki māyā [illusioon] on võlts ehk ajalik, on māyā taga peidus suurim võlur, Jumala Isiksus, kes on Maheśvara, kõrgeim kontrollija." („Śvetāśvatara Upaniṣad" 4.10)

Sõna guṇa teine tähendus on „köis". Tingimustest sõltuv hing on tugevalt illusiooni köitega kinni seotud. Kätest ja jalust seotud inimene ei saa end ise vabastada – selleks on vaja köidikuist vaba inimese abi. Kuna seotud inimene ei saa aidata teist kinniseotut, peab tema päästja olema köidikuist vabanenud inimene. Seega saab tingimustest sõltuva hinge vabastada üksnes Jumal Kṛṣṇa või Tema autoriteetne esindaja vaimse õpetaja näol. Sellise kõrgema abita pole materiaalse looduse köidikuist võimalik vabaneda. Pühendunud teenimine ehk Kṛṣṇa teadvus võib aidata inimesel vabanemiseni jõuda. Kṛṣṇa, olles illusoorse energia valitseja, võib käskida sellel ületamatul energial tingimustest sõltuv hing vabaks lasta. Ta annab materiaalsele energiale sellise korralduse Oma põhjendamatust armulikkusest Talle alistunud hinge vastu ning Oma vanemlikust kiindumusest elusolendi vastu, kes on algselt Jumala armastatud poeg. Seepärast on Jumala lootosjalgadele alistumine ainus viis pääseda vabaks karmi materiaalse looduse küüniste vahelt.

Ka sõnad mām eva on tähelepanuväärsed. Mām tähendab „üksnes Kṛṣṇale (Viṣṇule) ning mitte Brahmāle ega Śivale". Ehkki Brahmā ja Śiva on väga kõrgelt arenenud hinged, viibides Viṣṇuga peaaegu samal tasandil, ei ole need rajo-guṇa (kire) ja tamo-guṇa (teadmatuse) inkarnatsioonid suutelised vabastama tingimustest sõltuvaid hingi māyā küüniste vahelt. Teisisõnu öeldes viibivad ka Brahmā ja Śiva māyā mõju all. Üksnes Viṣṇu on māyā valitseja, ning seepärast on üksnes Tema võimeline vabastama tingimustest sõltuvaid hingi. „Vedades" („Śvetāśvatara Upaniṣad" 3.8) kinnitatakse seda fraasiga tam eva viditvā, mis tähendab, et vabanemine on võimalik üksnes Kṛṣṇa mõistmise läbi. Isegi Śiva kinnitab, et vabanemiseni saab jõuda ainult Viṣṇu armust. Śiva ütleb: mukti-pradātā sarveṣāṁ viṣṇur eva na saṁśayaḥ. „Pole kahtlust, et Viṣṇu on iga elusolendi vabastaja."

„Bhagavad-gītās" öeldakse, et lihtsalt alistudes Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa lootosjalgadele, võib inimene tõusta kõrgemale materiaalse looduse karmidest seadustest. Sellega seoses tekib küsimus, miks õpetatud filosoofid, teadlased, ärimehed, valitsejad ja kõik tavaliste inimeste juhid ei alistu kõikvõimsa Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele? Inimkonna liidrid otsivad muktit ehk vabanemist materiaalse looduse seaduste alt paljudel eri viisidel ja teevad selleks suuri plaane, püüeldes selle eesmärgi poole läbi paljude aastate ja elude. Ent kui vabanemist on võimalik saavutada üksnes Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele alistudes, siis miks ei võta need arukad ning kõvasti tööd tegevad juhid omaks seda lihtsat meetodit?

„Gītā" vastab sellele küsimusele selgesõnaliselt. Ühiskonna tõeliselt haritud juhid nagu Brahmā, Śiva, Kapila, Kumārad, Manu, Vyāsa, Devala, Asita, Janaka, Prahlāda, Bali, ning hiljem Madhvācārya, Rāmānujācārya, Śrī Caitanya ja paljud teised, kes olid usaldusväärsed filosoofid, poliitikud, haridusjuhid, teadlased jne, alistusid kõikvõimsa autoriteedi, Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele. Need, kes vaid esitavad end filosoofide, teadlaste, õpetajate ja valitsejatena materiaalse kasu nimel, olemata tegelikult filosoofid, teadlased jne, ei aktsepteeri ei Kõigekõrgema Jumala plaane ega Tema teed. Nad ei oma Jumalast mitte mingisugust ettekujutust. Nad loovad vaid oma ilmalikke plaane ning tekitavad endale seeläbi üha suuremaid materiaalse eksistentsi probleeme nende lahendamise asemel. Kuna materiaalne energia (loodus) on väga tugev, suudab see vastu seista ebaautoriteetsetele ateistide plaanidele ning teha tühiseks niinimetatud „plaanikomiteede" targutamised.

Ateistlikke plaanidetegijaid kirjeldatakse siin sõnaga duṣkṛtinaḥ, mis tähendab „uskmatud". Kṛtī viitab inimesele, kes on sooritanud kiiduväärseid tegevusi. Ateistlik plaanitegija võib vahel olla väga arukas ning ka teenekas, sest iga hiiglasliku plaani, olgu see siis hea või halb, ellu saatmiseks on vaja omada arukust. Ent kuna ateistid kasutavad oma aju valedel eesmärkidel, mis käivad vastu Kõigekõrgema Jumala plaanidele, siis nimetatakse ateistist plaanidetegijat duṣkṛtīks, mis tähendab, et tema arukus ja jõupingutused teenivad valet eesmärki.

„Gītās" öeldakse selgelt, et materiaalne energia toimib täielikult Kõigekõrgema Jumala juhtimise all. See ei saa tegutseda sõltumatult. See toimib nagu vari, mis liigub vastavalt objekti liikumisele. Kuid sellegipoolest on materiaalne energia väga võimas ning ateist ei suuda oma uskmatu loomuse tõttu mõista, kuidas see toimib. Samuti ei saa ta aru Kõigekõrgema Jumala plaanist. Illusiooni ning kire ja teadmatuse guṇa mõju all nurjuvad kõik tema plaanid samamoodi nagu see juhtus Hiraṇyakaśipu ja Rāvaṇa puhul, kelle kavatsused tehti tolmuks, ehkki nad olid materialistlikult haritud nagu teadlased, filosoofid, valitsejad ja õpetajad. Duṣkṛtinad ehk uskmatud inimesed jagunevad nelja allpool ära toodud kategooriasse.

(1) Mūḍhad on inimesed, kes on läbinisti rumalad ning kes veoloomade kombel tööd rügavad. Nad tahavad nautida oma töö vilju ise ega soovi, et neist saaks osa Kõigekõrgem. Tüüpiline näide veoloomast on eesel. Isand sunnib seda alandlikku looma kõvasti tööd rügama. Eesel ei teagi õieti, kelle heaks ta päevade ja ööde kaupa rasket tööd teeb. Ta on rahul, täites oma kõhu rohuga, magades hirmus, et peremees võiks talle kere peale anda, ning rahuldades end seksuaalvahekorras, ehkki talle võivad sellise ürituse tõttu osaks saada vastaspoole pidevad kabjahoobid. Eesel deklameerib vahel poeesiat ja filosoofiat, kuid tema kisa ainult häirib teisi. Selline on ka resultaatide nimel töötava rumala inimese positsioon, kes ei tea, kelle heaks ta peaks töötama. Nad ei tea, et karma (tegevus) on mõeldud yajña (ohverduse) jaoks.

Tavaliselt ütlevad need, kes on ööd ja päevad tööga hõivatud, kandes omaenda loodud kohustuste koormat, et neil pole aega kuulata elusolendi surematusest. Selliste mūḍhade jaoks tähendavad ajalikud materiaalsed saavutused kogu elu, ja seda hoolimata tõsiasjast, et nad saavad nautida vaid väikest osa oma töö viljadest. Vahel veedavad nad unetuid öid ja päevi materiaalse kasu nimel töötades, ning ehkki neil võivad selle tagajärjel ilmneda maohaavandid või seedehäired, rahulduvad nad minimaalse söögiga. Nad on lihtsalt päevad ja ööd hõivatud illusoorsete isandate heaks töötamisega. Teadmata, kes on nende tegelik isand, raiskavad sellised rumalad töölised mammonat teenides kasutult oma väärtuslikku aega. Õnnetuseks ei alistu nad kunagi kõikide isandate kõrgeimale isandale ega leia aega kuulata õpetusi Temast õigetest allikatest. Väljaheiteid sööv siga ei hooli suhkrust ja võist valmistatud magustoitudest. Samamoodi kuulab selline rumal töötaja väsimatult lugusid selle väreleva ilmaliku maailma meelelistest naudingutest, leidmata aega kuulata lugusid igavesest elujõust, mis selle materiaalse maailma liikuma paneb.

(2) Teine kategooria duṣkṛtīsid ehk uskmatuid on narādhama, mis tähendab „madalaim inimkonna hulgas". Nara tähendab „elusolend" ning adhama „madalaim". 8,4 miljonist erinevast elusolendi eksistentsi vormist on 400 000 inimolendid ning nende 400 000 hulgas on suur hulk madalamaid, enamasti tsiviliseerimatuid inimesi. Tsiviliseeritud inimesed on need, kes järgivad ühiskondlikus, poliitilises ja religioosses elus reguleerivaid printsiipe. Neid, kes on sotsiaalselt ja poliitiliselt arenenud, kuid kellel puuduvad religioossed printsiibid, tuleb pidada narādhamadeks. Religioon ilma Jumalata ei ole religioon, sest religioossete printsiipide järgimise eesmärgiks on mõista Kõrgeimat Tõde ning inimese suhteid Temaga. „Gītās" väidab Jumala Isiksus selgelt, et Temast kõrgemat autoriteeti ei eksisteeri ning et Tema on Kõrgeim Tõde. Tsiviliseeritud inimelu vorm on mõeldud selleks, et inimene taastaks oma kaotatud teadmised igavestest suhetest Kõrgeima Tõe, Jumala Isiksuse, kõikvõimsa Śrī Kṛṣṇaga. Igaüht, kes seda võimalust ära ei kasuta, tuleb pidada narādhamaks. Pühakirjadest saame me teada, et emaüsas viibides (mis on äärmiselt ebamugav olukord) palub laps Jumalal teda vabastada, ning lubab Jumalale alustada Tema teenimist niipea kui ta emaüsast välja pääseb. Raskustes Jumalat paluda on iga elusolendi loomulik instinkt, sest iga elusolend viibib igavestes suhetes Jumalaga. Kuid pärast emaüsast väljapääsemist unustab laps nii sündimise raskused kui ka selle, kes ta neist päästis, sattudes māyā, illusoorse energia mõju alla.

Lastehoidja kohus on taastada neis uinunud jumalik teadvus. „Manu- smṛtis", religioossete printsiipide käsiraamatus, mainitud kümme puhastusprotsessi on mõeldud Jumala teadvuse taastamiseks varṇāśrama ühiskonnas. Ometigi ei järgita tänapäeval üheski maailma paigas rangelt ühtegi neist protsessidest, ning seetõttu on 99,9 protsenti maailma elanikkonnast narādhamad.

Kui kogu elanikkond muutub narādhamadeks, siis muudab füüsilise looduse kõikvõimas energia ka nende niinimetatud hariduse nulliks ja tühiseks. „Gītā" kohaselt on õpetatud inimene see, kes vaatab võrdse pilguga nii õpetatud brāhmaṇat, koera, lehma, elevanti kui ka koerasööjat. Selline on tõelise pühendunu nägemus. Śrī Nityānanda Prabhu, kes on Jumala kehastus jumaliku õpetajana, vabastas materiaalse looduse köidikuist tüüpilised narādhamad, vennad Jagāi ja Mādhāi, ning näitas, kuidas tõeline pühendunu jagab armu madalaimatele inimestele. Seega saab Jumala Isiksuse poolt hukka mõistetud narādhama taastada oma jumaliku teadvuse üksnes pühendunu armu läbi.

Levitades bhāgavata-dharmat ehk õpetades inimesi Jumalat teenima, soovitas Śrī Caitanya Mahāprabhu inimestele kuulata alandlikult Jumala Isiksuse sõnumit. Selle sõnumi tuum sisaldub „Bhagavad-gītās". Madalaimad inimeste hulgas võivad saavutada vabanemise üksnes alandliku kuulamise protsessi abil, ent kahjuks keelduvad nad „Bhagavad-gītā" sõnumite kuulamisest, rääkimata siis Kõigekõrgema Jumala tahtele alistumisest. Narādhamad, madalaimad inimkonna hulgas, eiravad tahtlikult inimese esmast kohustust.

(3) Järgmine kategooria duṣkṛtīsid on māyayāpahṛta-jñānāḥ, s.t. inimesed, kelle erudeeritud teadmised on illusoorse materiaalse energia mõjul nulliks muutunud. Valdavalt on nad kõrgelt haritud inimesed: suured filosoofid, luuletajad, literaadid, teadlased jne, kuid illusoorne energia eksitab neid, mistõttu nad ei kuuletu Kõigekõrgema Jumala korraldustele.

Käesoleval hetkel on maailmas suur hulk māyayāpahṛta-jñānāḥ kategooriasse kuuluvaid inimesi. Nende hulka kuuluvad isegi paljud „Bhagavad- gītā" uurijad. „Gītās" öeldakse selges ja lihtsas keeles, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Keegi pole Temaga võrdne või Temast võimsam. Teda mainitakse Brahmā, kõikide elusolendite algse isa isana. Õigupoolest kinnitatakse selles raamatus, et Śrī Kṛṣṇa pole mitte üksnes Brahmā, vaid kõikide elusolendite isa. Kṛṣṇa on nii impersonaalse Brahmani kui ka Paramātmā juur, Ülihing iga elusolendi südames on Tema täieõiguslik ekspansioon. Ta on kõige allikas ning kõigile soovitatakse alistuda Tema lootosjalgadele. Hoolimata kõigist neist selgetest kinnitustest heidavad sellised inimesed Kõigekõrgema Jumala isiksuslikkuse üle nalja, pidades Teda lihtsalt üheks inimeste seast. Nad ei tea, et inimese õnnistatud kuju on loodud Kõigekõrgema Jumala igavese ja transtsendentaalse kuju järgi.

Kõik māyayāpahṛta-jñānīde poolt kirjutatud ebaautoriteetsed „Gītā" tõlgitsused, mis ei kuulu paramparā süsteemi piiridesse, on vaid komistuskivid vaimse mõistmise teel. Eksitusse viidud „Gītā" tõlgitsejad ei alistu Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele ega soovita ka teistel seda teha.

(4) Viimane kategooria duṣkṛtīsid kannavad nimetust āsuraṁ bhāvam āśritāḥ, mis tähendab „deemonlike põhimõtetega inimesed". See klass inimesi on avalikult ateistid. Mõned neist väidavad, et Kõigekõrgem Jumal ei lasku kunagi materiaalsesse maailma, suutmata aga seejuures esitada selle põhjenduseks ühtegi pädevat argumenti. Teised peavad Teda impersonaalsest avaldumisvormist madalamal seisvaks, ehkki „Gītās" kinnitatakse vastupidist. Kadestades Jumala Kõrgeimat Isiksust, loovad ateistid seetõttu ise mitmeid ebaautoriteetseid, nende oma mõistuse toodetud inkarnatsioone. Sellised inimesed, kelle kogu elu keskseks põhimõtteks on Jumala Isiksust halvustada, ei suuda alistuda Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele.

Lõuna-Indiast pärit Śrī Yāmunācārya Albandaru on öelnud: „Oo, mu Jumal! Ateistlikke põhimõtteid järgivad inimesed ei saa Sind tunda, ehkki Sinu omadused, atribuudid ja teod on ebatavalised, ehkki kõik vooruse guṇasse kuuluvad pühakirjad kinnitavad Sinu eksistentsi isiksuslikkust ning ehkki kuulsad pühakutest autoriteedid, kes on tuntud transtsendentaalse teaduse põhjaliku teadmise poolest, tunnistavad Sind Kõrgeima Olendina."

Seega ei alistu eespool mainitud (1) läbinisti rumalad inimesed, (2) madalaimad inimkonna hulgas, (3) eksitusse viidud spekulandid ning (4) avalikult end ateistideks tunnistavad isikud kunagi Jumala Isiksuse lootosjalgadele, ning seda hoolimata kõikidest pühakirjade ja autoriteetide poolt antud soovitustest.

Erinevalt uskmatutest järgivad need inimesed pühakirjade reguleerivaid printsiipe ning nad kannavad nimetust sukṛtinaḥ. Sukṛtinaḥ on inimene, kes järgib pühakirjade reegleid, moraalseid ja sotsiaalseid seadusi, ning on enam või vähem pühendunud Kõigekõrgemale Jumalale. Sellised inimesed jagunevad nelja kategooriasse: nendeks, kes on vahel ahastuses, nendeks, kes vajavad raha, nendeks, kes on vahel uudishimulikud ning nendeks, kes otsivad mõnikord teadmisi Absoluutsest Tõest. Need inimesed pöörduvad erinevates olukordades Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimise juurde. Nad ei ole puhtad pühendunud, sest nad praktiseerivad pühendunud teenimist teatud isiklikku vastutasu ihaldades. Puhas pühendunud teenimine on vaba igasugustest taotlustest ja materiaalse kasu ihaldamisest. Śrīla Rūpa Gosvāmī määratleb „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.1.11) puhast pühendumust järgmiselt:

„Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa teenimist transtsendentaalses armastuses tuleb praktiseerida heatahtlikult, ihaldamata materiaalset kasu või edu oma töö viljade või filosoofiliste spekulatsioonide kaudu. Sellist tegevust nimetatakse puhtaks pühendunud teenimiseks."

Kui need neli kategooriat inimesi tulevad Kõigekõrgema Jumala juurde, et Teda pühendunult teenida ning puhastuvad täielikult puhta pühendunuga suhtlemise läbi, saavad nemadki puhasteks pühendunuteks. Mis puutub uskmatutesse, siis nende jaoks on pühendunud teenimine väga raske, sest nad elavad isekat elu ilma regulatsioonide ja vaimsete eesmärkideta. Kuid isegi nendest võivad mõned saada puhasteks pühendunuteks, kui nad peaksid juhuse läbi sattuma kokku puhta pühendunuga.

Need, kes on pidevalt hõivatud karmaliste tegevustega, pöörduvad Jumala poole materiaalses hädas ning kui nad sellel ahastuse hetkel suhtlevad puhaste pühendunutega, saavad nad Jumala pühendunuteks. Kui elus pettunud inimesed satuvad suhtlema puhaste pühendunutega, tekib neis huvi Jumala vastu. Kui kuiva filosoofiat uurivad inimesed pettuvad igas teadusvaldkonnas, tekib neis mõnikord huvi Jumalast kõnelevate teadmiste vastu ning nad pöörduvad Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimise poole, tõustes sedasi kõrgemale teadmistest impersonaalsest Brahmanist ja iga elusolendi südames viibivast Paramātmāst ning jõudes Kõigekõrgema Jumala või Tema puhta pühendunu armust Jumala isiksusliku kontseptsiooni juurde. Kui hädas olijad, uudishimulikud inimesed, teadmiste otsijad ning raha vajajad vabanevad kõikidest materiaalsetest soovidest ja mõistavad täielikult, et materiaalsel edul pole midagi ühist vaimse arenguga, siis saavad nad puhasteks pühendunuteks. Seni, kuni pühendunu ei ole jõudnud sellisele puhtale tasandile, on tema poolt sooritatav Jumala transtsendentaalne teenimine määrdunud karmaliste tegevuste, ilmalike teadmiste otsimise ja muu sellisega. Seega tuleb puhta pühendunud teenimiseni jõudmiseks esmalt kõikidest taolistest tegevustest kõrgemale tõusta.

Vabana kõikide materiaalsete ihade saastast, saavad ahastuses viibijad, uudishimulikud inimesed, rahahädas olijad ja kõrgeimate teadmiste otsijad kõik puhasteks pühendunuteks. Kuid tõeliselt puhtaks pühendunuks saab nendest see, kes omab teadmisi Absoluutsest Tõest ning kes on vaba kõikidest materiaalsetest ihadest. Jumala sõnade kohaselt on nendest neljast kategooriast inimestest parim see, kes omab täielikke teadmisi ning kes on samal ajal hõivatud pühendunud teenimisega. Teadmisi otsides mõistab inimene, et tema tegelik olemus on erinev tema materiaalsest kehast, ning edasi arenedes jõuab ta teadmisteni Brahmanist ja Paramātmāst. Olles täielikult puhastunud, mõistab inimene, et oma algolemuslikult positsioonilt on ta Jumala igavene teener. Seega, suheldes puhaste pühendunutega, saavad uudishimulikud inimesed, ahastuses olijad, materiaalse olukorra paranemise ihaldajad ja erudeeritud isikud ka ise puhasteks. Kuid see, kes, asudes Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimise juurde, omab Jumalat teenides Temast ka täielikke teadmisi, on Jumalale väga kallis. Inimene, kes omab puhtaid teadmisi Jumala Kõrgeima Isiksuse transtsendentaalsusest, on seeläbi pühendunud teenimises kaitstud igasuguse materiaalse saastumise eest.

See ei tähenda, et vähem põhjalikke teadmisi omavad pühendunud ei oleks Jumalale kallid. Jumal ütleb, et nad on kõik suuremeelsed, sest igaühte, kes pöördub ükskõik millise eesmärgiga Jumala poole, nimetatakse mahātmāks, ehk suureks hingeks. Jumal aktsepteerib ka pühendunuid, kes praktiseerivad pühendunud teenimist kasusaamise eesmärgil, sest nad on kiindunud Jumalasse ning Jumal on kiindunud neisse. Kiindumusest Jumala vastu paluvad nad Temalt materiaalset kasu ning seda saades arenevad nad oma rahuldatuse tõttu ka pühendunud teenimises. Kuid täielikke teadmisi omavat pühendunut peetakse Jumalale väga kalliks, kuna sellise pühendunu ainsaks eesmärgiks on teenida Kõigekõrgemat Jumalat armastuse ja kiindumusega. Selline pühendunu ei saa elada sekunditki suhtlemata Kõigekõrgema Jumalaga ja Teda teenimata. Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal Oma pühendunusse väga tugevasti kiindunud ega ole temast hetkekski lahutatud.

Jumal ütleb „Śrīmad-Bhāgavatamis" (9.4.68):

„Pühendunud on alati Minu südames ning Mina olen alati pühendunute südameis. Pühendunu jaoks pole olemas midagi muud peale Minu ning ka Mina ei unusta Oma pühendunut kunagi." Kõrgeima Jumala ja puhaste pühendunute vahel on väga lähedased suhted. Täielikke teadmisi omavad puhtad pühendunud ei kaota kunagi vaimset kontakti Kõrgeima Jumalaga, ning seetõttu on nad Talle väga kallid.

Asudes pärast paljusid, paljusid sünde pühendunud teenimise juurde või transtsendentaalseid rituaale sooritama, võib elusolend jõuda puhta transtsendentaalse arusaamani, et vaimse teadvustamise lõplikuks eesmärgiks on Jumala Kõrgeim Isiksus. Vaimse teadvustamise alguses, kui inimene püüab loobuda materiaalsetest kiindumustest, kaldub ta teatud määral impersonalismi poole, kuid kõrgemalt arenenud inimene mõistab, et vaimses elus eksisteerivad tegevused ning et nendeks tegevusteks on pühendunud teenimine. Seda mõistes kiindub inimene Jumala Kõrgeimasse Isiksusse ja alistub Talle. Sellel hetkel mõistab ta, et Jumal Śrī Kṛṣṇa armulikkus on kõik, et Tema on kõikide põhjuste põhjus, ning et see materiaalne avaldumine ei ole Temast sõltumatu. Ta mõistab, et materiaalne maailm on vaid vaimse mitmekesisuse moonutatud peegeldus ning et kõik on seotud Kõigekõrgemaga, Jumal Kṛṣṇaga. Sedasi näeb ta kõike seoses Vāsudeva ehk Śrī Kṛṣṇaga. Saavutades sellise kõikehaarava nägemuse Vāsudevast, alistub inimene täielikult Kõigekõrgemale Jumalale, Śrī Kṛṣṇale, nähes selles kõrgeimat eesmärki. Selliseid Jumalale alistunud suuri hingi on võimalik kohata väga harva.

Käesolevat värssi selgitatakse hästi „Śvetāśvatara Upaniṣadi" kolmandas peatükis (14. ja 15. värsis):

„Chāndogya Upaniṣadis" (5.1.15) öeldakse: na vai vāco na cakṣūṁṣi na śrotrāṇi na manāṁsīty ācakṣate prāṇa iti evācakṣate prāṇo hy evaitāni sarvāṇi bhavanti. „Elusolendi kehas ei ole olulisim tegur ei kõne-, nägemis-, kuulmis- ega mõtlemisvõime. Kõikide tegevuste keskuseks on elu." Samamoodi on Jumal Vāsudeva, Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa keskne elusolend kõiges. Kehal on võime rääkida, näha, kuulda, mõelda jne, kuid need võimed on tähtsusetud, kui neid ei kasutata seoses Kõigekõrgema Jumalaga. Ning kuna Vāsudeva on kõikeläbiv ning kõik on Vāsudeva, alistub täielikes teadmistes pühendunu Temale (vaata „Bhagavad-gītā" 7.17 ja 11.40).

Need, kes on vabanenud kogu materiaalsest saastast, alistuvad Kõigekõrgemale Jumalale ja asuvad Teda pühendunult teenima. Kuni inimene ei ole materiaalsest saastast täielikult puhastunud, on ta loomult mittepühendunu. Kuid isegi need, kes omavad materiaalseid soove ning kes otsivad kaitset Kõigekõrgema Jumala juures, ei ole enam täielikult välise looduse mõju all. Kuna nad püüdlevad õige eesmärgi poole, vabanevad nad aja jooksul peagi materiaalse iha mõju alt. „Śrīmad-Bhāgavatamis" soovitatakse, et olenemata sellest, kas inimene on puhas pühendunu ja vaba kõikidest materiaalsetest ihadest või on ta täis materiaalseid ihasid või ihaldab vabanemist materiaalsest saastast, peaks ta alati alistuma Vāsudevale ja teenima Teda. „Bhāgavatamis" (2.3.10) öeldakse:

Vähem arukad inimesed, kes on kaotanud vaimse mõistmise ning kes ihaldavad oma materiaalsete soovide kohest täitumist, pöörduvad pooljumalate poole. Tavaliselt ei pöördu sellised inimesed Jumala Kõrgeima Isiksuse poole, sest nad viibivad looduse madalamate guṇade (teadmatuse ja kire) mõju all ning kummardavad seetõttu erinevaid pooljumalaid. Järgides selleks ette nähtud reegleid, on nad rahuldatud. Pooljumalate kummardamise ajendiks on inimeste väiklased soovid. Pooljumalate kummardajad ei tea, kuidas jõuda kõrgeima eesmärgini, kuid Kõigekõrgema Jumala pühendunut ei tõuka miski teelt kõrvale. Kuna vedakirjanduses on antud soovitused erinevate jumalate kummardamiseks erinevatel eesmärkidel (näiteks haigel inimesel soovitatakse kummardada Päikest), siis need, kes ei ole Jumala pühendunud, arvavad, et teatud eesmärkidel on pooljumalaid kummardada kasulikum kui Kõigekõrgemat Jumalat. Kuid puhas pühendunu teab, et Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa on kõige valitseja. „Caitanya-caritāmṛtas" (Ādi 5.142) öeldakse: ekale īśvara kṛṣṇa, āra saba bhṛtya. See tähendab, et ainult Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa on isand ning kõik teised on Tema teenrid. Seepärast ei pöördu puhas pühendunu oma materiaalsete vajaduste rahuldamiseks kunagi pooljumalate poole, vaid annab end täielikult Kõigekõrgema Jumala kätesse, olles rahul kõigega, mis talle Jumala poolt osaks langeb.

Jumal on andnud igaühele sõltumatuse ning seepärast juhul, kui inimene ihaldab materiaalseid naudinguid ning tahab siiralt nendeks vahendeid pooljumalatelt, siis mõistab Kõigekõrgem Jumal, kes on Ülihingena igaühe südames, seda soovi ning annab sellele inimesele, mida ta ihaldab. Kõikide elusolendite kõrgeima isana ei sekku Ta elusolendite iseseisvusse, vaid annab neile vahendid oma materiaalsete soovide rahuldamiseks. Võib tekkida küsimus, miks Jumal annab elusolenditele vahendid selle materiaalse maailma nautimiseks, lastes neil sedasi langeda illusoorse energia püünisesse. Vastus seisneb aga selles, et kui Kõigekõrgem Jumal, viibides Ülihingena igaühe südames, selleks vahendeid ei annaks, kaotaks mõtte ka elusolendite iseseisvus. Seepärast annab Jumal igaühele täieliku iseseisvuse teha, mida keegi parajasti ihaldab, kuid Tema lõpliku juhenduse leiame „Bhagavad-gītāst": inimene peab loobuma kõikidest teistest tegevustest ning alistuma täielikult Jumalale. See teeb inimese õnnelikuks.

Nii elusolendid kui ka pooljumalad alluvad Jumala Kõrgeima Isiksuse tahtele ning seepärast ei saa elusolend teenida pooljumalat omaenese tahtest. Samuti ei saa pooljumal jagada elusolendile õnnistust kõrgeima tahteta. Öeldakse, et isegi rohulible ei liigu Jumala Kõrgeima Isiksuse tahteta. Materiaalses maailmas ahastuses olevad inimesed pöörduvad tavaliselt pooljumalate poole, järgides vedakirjanduses antud soovitusi. Inimene, kes ihaldab üht või teist konkreetset õnnistust, võib kummardada vastavat pooljumalat. Näiteks haigele inimesele soovitatakse kummardada päikesejumalat, õpetatust ihaldavale inimesele tarkusejumalannat, Sarasvatīt, ning ilusat naist ihaldavale inimesele jumalanna Umāt, Śiva abikaasat. Sel viisil on śāstrates (vedalikes pühakirjades) antud soovitused erinevate pooljumalate erinevat laadi teenimiseks. Ning kuna üks või teine elusolend soovib nautida teatud materiaalseid võimalusi, annab Jumal talle tugeva soovi saada õnnistust teatud pooljumalalt ning rahuldab seejärel selle soovi. Elusolendi pühendumusliku suhte rajajaks teatud pooljumalatega on samuti Kõigekõrgem Jumal. Pooljumalad ei saa sisendada elusolendeile sellist külgetõmbavust, sest tõuke kummardada üht või teist pooljumalat annab elusolendile Kõigekõrgem Jumal, Kṛṣṇa, kes on Ülihingena kohalolev iga elusolendi südames. Pooljumalad on tegelikult Kõigekõrgema Jumala kõiksuse keha erinevad osad ning seega pole nad Kõigekõrgemast Jumalast sõltumatud. Vedakirjanduses öeldakse: „Jumala Kõrgeim Isiksus viibib Ülihingena ka pooljumala südames ning seetõttu on Tema see, kes täidab elusolendi soovid pooljumalate kaudu. Nii pooljumalad kui ka elusolendid on sõltuvad kõrgeimast tahtest. Nad ei ole Jumalast sõltumatud."

Pooljumalad ei saa jagada oma pühendunutele õnnistust Kõigekõrgema Jumala loata. Elusolend võib unustada, et kõik kuulub Kõigekõrgemale Jumalale, kuid pooljumalad seda ei unusta. Seega ei sõltu pooljumalate teenimine ja soovitud resultaatide saavutamine mitte pooljumalatest, vaid Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Vähem arukad elusolendid ei tea seda ning seepärast pöörduvad nad oma rumaluse tõttu teatud kasu saamiseks pooljumalate poole. Ent kui puhas pühendunu midagi vajab, siis palub ta seda üksnes Kõigekõrgemalt Jumalalt. Puhas pühendunu ei palu seejuures kunagi materiaalset kasu. Elusolend pöördub tavaliselt pooljumalate poole seetõttu, et ta on hullunud soovist rahuldada oma iha. See juhtub siis, kui elusolend soovib midagi ebasündsat ning Jumal Ise ei rahulda seda soovi. „Caitanya-caritāmṛtas" öeldakse, et inimene, kes kummardab Kõigekõrgemat Jumalat ning ihaldab samal ajal materiaalseid naudinguid, on oma soovidega vastuolus. Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimine ning pooljumala kummardamine ei asetse samal tasandil, sest pooljumala kummardamine on materiaalne ning Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimine on läbinisti vaimne.

Elusolendi jaoks, kes soovib pöörduda tagasi Jumala juurde, on materiaalsed soovid takistuseks. Seepärast ei saa Jumala puhtale pühendunule osaks see materiaalne kasu, mida ihaldavad vähem arukad elusolendid, kes eelistavad seetõttu materiaalse maailma pooljumalate kummardamist Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimisele.

Mõned „Bhagavad-gītā" kommenteerijad väidavad, et ka pooljumalate kummardaja võib jõuda Kõigekõrgema Jumalani, kuid käesolevas värsis öeldakse selgelt, et pooljumalate kummardajad lähevad erinevatele planetaarsüsteemidele, kus elavad erinevad pooljumalad; nii läheb Päikese kummardaja Päikesele ja Kuu pooljumala kummardaja Kuule. Kui keegi kummardab sellist pooljumalat nagu Indra, läheb ta planeedile, kus vastav pooljumal elab. Jumala Kõrgeima Isiksuseni pole võimalik jõuda mõnd pooljumalat kummardades. Seda kinnitatakse siinkohal, öeldes, et pooljumalate kummardajad lähevad materiaalse maailma erinevatele planeetidele, samas kui Kõigekõrgema Jumala pühendunu läheb otse Jumala Isiksuse kõrgeimale planeedile.

Võib tekkida küsimus, et kui pooljumalad on Kõigekõrgema Jumala erinevad kehaosad, siis peaks nende kummardamine lõpuks välja viima sama eesmärgi saavutamiseni. Ometigi ei ole pooljumalate kummardajad eriti arukad, sest nad ei tea, millist kehaosa tuleb toita. Mõned neist on sedavõrd rumalad, et väidavad, justkui oleks mitmeid toidetavaid kehaosi ning erinevaid toitmisviise. See ei kõla just eriti loogiliselt. Kas saab siis keegi toitu manustada näiteks kõrvade või silmade kaudu? Sellised inimesed ei tea, et pooljumalad on Kõigekõrgema Jumala kõiksuse keha erinevad osad, ning oma teadmatusest usuvad nad, et iga pooljumal on eraldiseisev Jumal ning Kõigekõrgema Jumala konkurent.

Mitte ainult pooljumalad pole Kõigekõrgema Jumala erinevad osad, vaid ka tavalised elusolendid. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et brāhmaṇad on Kõigekõrgema Jumala pea, kṣatriyad Tema käed, vaiśyad Tema kõht, śūdrad Tema jalad, ning et kõik nad täidavad erinevaid funktsioone. Kui inimene, olenemata olukorrast, teab, et pooljumalad ning samuti ta ise on Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed, siis on tema teadmised täiuslikud. Kui ta aga seda ei mõista, jõuab ta planeetidele, kus elavad pooljumalad. Selline inimene ei jõua Jumala pühendunuga samasse sihtkohta.

Pooljumalate õnnistusena saadud tulemused on ajalikud, sest nii planeedid, pooljumalad kui ka nende kummardajad materiaalses maailmas on kaduvad. Seepärast öeldakse selles värsis selgelt, et pooljumalate kummardamise läbi saavutatud tulemused on ajutised, ning seega kummardavad pooljumalaid vähem arukad elusolendid. Kuna Kṛṣṇa teadvuses Kõigekõrgema Jumala teenimisega hõivatud puhas pühendunu saavutab teadmisi ja õndsust täis igavese eksistentsi, erinevad tema saavutused tavalise pooljumala kummardaja saavutustest. Kõigekõrgem Jumal on piiramatu, Tema soosing on piiramatu, Tema arm on piiramatu. Seepärast on Kõigekõrgema Jumala armulikkus Oma puhaste pühendunute suhtes piiramatu.

Pooljumalate kummardajaid nimetatakse selles värsis vähese arukusega inimesteks ning sama öeldakse ka impersonalistide kohta. Jumal Kṛṣṇa räägib siin Arjunaga isiklikul kujul, kuid siiski väidavad impersonalistid oma teadmatuse tõttu, et Kõigekõrgemal Jumalal pole kuju. Yāmunācārya, Rāmānujācārya õpilasjärgnevusahelasse kuuluv Jumala suur pühendunu, on sellel teemal kirja pannud väga kohase värsi. Ta ütleb:

„Mu kallis Jumal, sellised pühendunud nagu Vyāsadeva ja Nārada tunnevad Sind kui Jumala Isiksust. Erinevate vedalike pühakirjade mõistmise läbi võib inimene õppida tundma Sinu omadusi, kuju ja tegevusi ning seeläbi aru saada, et Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus. Kuid need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇade mõju all (deemonid ja mittepühendunud), ei suuda Sind mõista. Nad ei ole lihtsalt võimelised Sind mõistma. Ükskõik kui oskuslikud mittepühendunud „Vedānta", „Upaniṣadide" ning teiste vedalike pühakirjade arutamises ka oleks, ei suuda nad mõista Jumala Isiksust." („Stotra-ratna" 12)

„Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Jumala Isiksust pole võimalik mõista üksnes vedānta uurimise läbi. Jumala Isiksust on võimalik mõista üksnes Kõigekõrgema Jumala armu läbi. Seepärast öeldakse käesolevas värsis selgelt, et vähese arukusega inimesed on mitte ainult pooljumalate kummardajad, vaid ka mittepühendunud, kes spekuleerivad vedānta filosoofia üle, kuid kelles pole vähimatki jälge tõelisest Kṛṣṇa teadvusest ning kes ei suuda mõista Jumala isiksuslikku olemust. Inimestele, kes arvavad, et Absoluutne Tõde on impersonaalne, antakse käesolevas värsis nimetus abuddhayaḥ, mis tähendab „need, kes ei tea Absoluutse Tõe lõplikku olemust". „Śrīmad- Bhāgavatamis" öeldakse, et Kõrgeima teadvustamine algab impersonaalse Brahmani teadvustamisest ning jätkub iga elusolendi südames asetseva Paramātmā teadvustamisega, kuid Absoluutse Tõe lõplik teadvustamine tähendab Jumala Isiksuse teadvustamist. Tänapäeva impersonalistid on oma eelkäijatest veelgi väiksema arukusega, sest nad ei järgi isegi oma suurt eelkäijat Śāṅkarācāryat, kes rõhutas, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Impersonalistid, kes seega ei tea Kõrgeimat Tõde, arvavad, et Kṛṣṇa oli lihtsalt Devakī ja Vasudeva poeg või prints või väga võimas elusolend. Ka selline eksiarvamus mõistetakse „Bhagavad-gītās" (9.11) hukka: avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritam. „Ainult rumalad peavad Mind tavaliseks inimeseks."

On fakt, et keegi ei suuda mõista Kṛṣṇat ilma pühendunud teenimiseta ning Kṛṣṇa teadvuse arendamiseta. „Bhāgavatamis" (10.14.29) kinnitatakse seda:

„Mu Jumal, kui inimesele saab osaks kasvõi tilgake Sinu lootosjalgade armust, siis võib ta mõista Sinu isiksuslikkuse ülevust. Kuid need, kes püüavad mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust spekulatsioonide abil, ei suuda Sind tundma õppida, ehkki nad võivad tegeleda „Vedade" uurimisega aastaid." Keegi ei suuda mõista Kõrgeimat Jumala Isiksust, Kṛṣṇat, või Tema kuju, omadusi või nime lihtsalt spekulatsioonide või vedaliku kirjanduse arutamise läbi. Jumala Kõrgeimat Isiksust tuleb mõista Tema pühendunud teenimise läbi. Ainult siis, kui inimene on täielikult süvenenud Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimisse, mis algab mahā-mantra – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – kordamisega, võib ta jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmiseni. Mittepühendunutest impersonalistid arvavad, et Kṛṣṇa keha oli loodud materiaalse looduse poolt ning et Tema tegevused, keha ja kõik muu on māyā. Selliseid impersonaliste nimetatakse māyāvādīdeks. Nad ei tea, mis on lõplik tõde.

Käesoleva peatüki kahekümnendas värsis öeldakse selgelt: kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ prapadyante 'nya-devatāḥ. „Need, kes on pimestatud ihadest, alistuvad erinevatele pooljumalatele." On teada, et lisaks Jumala Kõrgeimale Isiksusele eksisteerivad ka pooljumalad, kes elavad oma erinevatel planeetidel ning ka Jumalal endal on Oma planeet. Kahekümne kolmandas värsis öeldakse: devān deva-yajo yānti mad-bhaktā yānti mām api. „Pooljumalate kummardajad lähevad erinevate pooljumalate planeetidele ning Jumal Kṛṣṇa pühendunud lähevad Kṛṣṇaloka planeedile." Ehkki „Bhagavad-gītās" sellest kõigest selgelt räägitakse, kinnitavad arutud impersonalistid ikkagi, et Jumal on tegelikult kehatu ning et Tema avaldumisvormid on vaid väljamõeldis. Kas „Gītāt" uurides leiame me, et pooljumalad ja nende elupaigad on impersonaalsed? On täiesti ilmne, et ei pooljumalad ega Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa ei ole impersonaalsed. Nad on kõik isiksused: Jumal Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus ning Tal on Oma planeet, samuti on pooljumalatel oma planeedid.

Monistide väide, et lõplik tõde on tegelikult kehatu ning et kõik selle avaldumisvormid on väljamõeldised, ei pea seega paika. Käesolevas värsis öeldakse selgelt, et need pole väljamõeldised. „Bhagavad-gītāst" saame me teada, et nii pooljumalate kui ka Kõigekõrgema Jumala avaldumisvormid eksisteerivad üheaegselt ning et Jumal Kṛṣṇa on sac-cid-ānanda, igavesed õndsust täis teadmised. Ka „Vedad" kinnitavad, et Kõrgeim Absoluutne Tõde on ānanda-mayo 'bhyāsāt ehk Oma olemuselt täis õndsust ja naudinguid ning et Jumal on piiritute heade omaduste varamu. „Gītās" ütleb Jumal, et ehkki Ta on aja (sündimatu), ilmutab Ta End. Need on faktid, mida me peaksime „Bhagavad-gītāst" mõistma. Me ei saa aru, kuidas võiks Jumala Kõrgeim Isiksus olla impersonaalne. Impersonalistidest monistide teooria, et Jumala isiksuslik avaldumine on väljamõeldis, on vale, vähemalt seni, kuni me lähtume sellest, mida öeldakse „Gītās". Siin kinnitatakse selgelt, et Kõrgeim Absoluutne Tõde, Jumal Kṛṣṇa, on isiksuslik ning omab keha.

Võib tekkida küsimus, miks Kṛṣṇa väidab, et Ta ei ilmuta Ennast kõikidele inimestele, kuigi Ta tegi seda siis, kui Ta Maal viibis. Kuid tegelikult ei ilmutanud Ta End kõigile. Kui Kṛṣṇa viibis siin maailmas, mõistsid vaid vähesed inimesed, et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus. Kurude koosolekul oli Śiśupāla Kṛṣṇa koosoleku juhiks valimise vastu, kuid Bhīṣma toetas Kṛṣṇat ning kuulutas, et Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal. Ka Pāṇḍavad ja mõned teised isiksused teadsid, et Kṛṣṇa on Kõigekõrgem, kuid kõik seda ei mõistnud. Ta ei ilmutanud End mittepühendunutele ja tavalistele inimestele. Seepärast ütleb Kṛṣṇa „Bhagavad-gītās", et peale Tema puhaste pühendunute peavad kõik teised Teda omasuguseks. Ta ilmutas End naudingute varamuna ainult Oma pühendunutele. Arukust mitte omavate mittepühendunute jaoks oli Ta kaetud Oma sisemise energia poolt.

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.8.19) kõneleb Kuntī oma palvetes, et Jumal on kaetud yoga-māyā looriga ning seetõttu ei mõista tavalised inimesed Teda. Sellest yoga-māyā loorist räägitakse ka „Īśopaniṣadis" (15. mantra), kus pühendunu palvetab:

„Oo, mu Jumal, Sina oled kogu universumi alalhoidja ning Sinu pühendunud teenimine on kõrgeim religioosne põhimõte. Seepärast palun ma, et Sa ka mind alal hoiaksid. Sinu transtsendentaalne keha on kaetud yoga- māyāga. Brahmajyoti on sisemise energia kate. Ma palun, et Sa oleksid nii lahke ning eemaldaksid selle pimestava sära, mis takistab mul näha Sinu sac-cid-ānanda-vigrahat, mis on Sinu igavene, õndsust ning teadmisi täis keha." Jumala Kõrgeima Isiksuse transtsendentaalne, õndsust ja teadmisi täis, keha on kaetud sisemise energia – brahmajyotiga, ning seetõttu ei suuda vähese arukusega impersonalistid Kõigekõrgemat näha.

„Śrīmad-Bhāgavatamist" (10.14.7) leiame ka Brahmā palve: „Oo, Jumala Kõrgeim Isiksus, oo, Ülihing, oo, kõikide saladuste valitseja, kes suudaks kokku lugeda Sinu energiad ja mängud selles maailmas? Sa laiendad Oma sisemist energiat pidevalt ning seepärast ei suuda keegi Sind mõista. Haritud teadlased ning õpetlased võivad uurida materiaalse maailma aatomilist ülesehitust ning isegi planeete, kuid sellegipoolest pole nad võimelised mõõtma Sinu energiaid, ehkki Sa seisad nende ees." Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Kṛṣṇa, pole mitte ainult sündimatu, vaid ka avyaya, ammendamatu. Tema igavene keha on täis õndsust ja teadmisi ning kõik Tema energiad on ammendamatud.

Siin antakse selge vastus küsimusele kas Jumal on personaalne või impersonaalne. Kui Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse keha, oleks olnud māyā, materiaalne, nagu seda usuvad impersonalistid, siis oleks pidanud Ta tavalise elusolendi kombel ka vahetama Oma keha ning unustama kõik Oma varasemad elud. Ükski materiaalses kehas olev elusolend ei suuda oma varasemaid elusid mäletada ning samuti ei suuda ta ette öelda, mis juhtub tema järgnevates eludes või sellegi elu jooksul. Seega ei tea ta, mis on toimunud minevikus, mis toimub olevikus ning mis saab toimuma tulevikus. Vabanemata materiaalsest saastast pole minevikku, olevikku ja tulevikku võimalik teada.

Erinevalt tavalisest elusolendist ütleb Kṛṣṇa aga käesolevas värsis, et Ta teab kõike, mis on toimunud minevikus, mis toimub olevikus ning mis saab toimuma tulevikus. Neljandas peatükis veendusime, et Jumal Kṛṣṇa mäletab, kuidas Ta miljoneid aastaid tagasi andis õpetusi päikesejumal Vivasvānile. Kṛṣṇa tunneb igat elusolendit, kuna Ülihingena asub Ta igaühe südames. Kuid vaatamata tõsiasjale, et Kṛṣṇa viibib igas elusolendis ning seda Jumala Kõrgeima Isiksusena, ei suuda vähese arukusega inimesed, isegi kui nad on suutelised teadvustama impersonaalset Brahmanit, teadvustada Śrī Kṛṣṇat kui Kõrgeimat Isiksust. Śrī Kṛṣṇa transtsendentaalne keha pole kindlasti mitte häviv. Ta on nagu Päike ning māyā on nagu pilv. Materiaalses maailmas võime näha, et eksisteerib Päike, eksisteerivad pilved ning erinevad tähed ja planeedid. Teatud ajaks võivad pilved kogu taeva kinni katta, kuid see, et me sel hetkel taevast ei näe, johtub üksnes meie piiratud nägemisvõimest. Päike, Kuu ja tähed pole tegelikult kaetud. Samamoodi ei saa māyā kunagi Kõigekõrgemat Jumalat kinni katta. Oma sisemise energia abil ei ole Ta nähtav vaid vähese arukusega inimestele. Nagu öeldud käesoleva peatüki kolmandas värsis, üritavad selles inimelus täiuslikkuseni jõuda vaid üksikud inimesed miljonitest, ning tuhandetest sellistest täiuslikkuseni jõudnutest suudab ehk ainult üks mõista, kes on Jumal Kṛṣṇa. Jumala Kõrgeimat Isiksust, Śrī Kṛṣṇat, pole võimalik mõista Kṛṣṇa teadvuses viibimata, isegi siis, kui inimene on jõudnud impersonaalse Brahmani või iga elusolendi südames asetseva Paramātmā teadvustamise täiuslikkuseni.

Elusolendi tõeline, algolemuslik positsioon on alistuda Kõigekõrgemale Jumalale, puhastele teadmistele. Kui elusolend on sattunud puhastest teadmistest lahku viivale eksiteele, siis satub ta illusoorse energia kontrolli alla ega suuda mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust. Illusoorne energia avaldub kahesustena nagu iha ja viha. Iha ning viha tõttu tahavad teadmatuses viibivad inimesed Kõigekõrgema Jumalaga üheks saada ning kadestavad Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Puhtad pühendunud, kes ei ole eksitatud ega ihast ja vihast saastunud, mõistavad, et Jumal Śrī Kṛṣṇa avaldub Oma sisemiste energiate abil, kuid kahesustest ning teadmatusest eksitusse viidud inimesed arvavad, et Jumala Kõrgeima Isiksuse on loonud materiaalsed energiad. See on nende õnnetus. Sellised eksitusse sattunud inimesed elavad sellistes kahesustes nagu häbi ja au, kannatused ja õnn, mees ja naine, hea ja halb, nauding ja valu jne, mõeldes: „See on mu naine, see on mu maja, mina olen selle maja peremees, mina olen selle naise mees." Need on pettekujutelmade kahesused. Need, kes on kahesustest sel viisil petetud, on läbinisti rumalad ega suuda seetõttu Jumala Kõrgeimat Isiksust mõista.

Käesolevas värsis räägitakse inimestest, kes omavad vajalikke omadusi transtsendentaalsesse positsiooni tõusmiseks. Patuste, ateistlike, rumalate ning valelike inimeste jaoks on iha ja viha kahesusest kõrgemale tõusmine väga raske. Ainult sellised inimesed, kes on elanud religioosseid reguleerivaid printsiipe järgides, kes on toiminud jumalakartlikult ning alistanud pattude järelmõjud, saavad rakendada end pühendunud teenimisse ning tõusta seeläbi järk-järgult puhta teadmiseni Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Siis suudavad nad järk-järgult hakata mediteerima transis Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Selline on vaimsele tasandile tõusmise protsess ning sellele tasandile on võimalik jõuda Kṛṣṇa teadvuses puhaste pühendunutega suheldes, sest kõrgelt arenenud pühendunutega suheldes võib inimene vabaneda pettekujutelmade küüsist.

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.5.2) öeldakse, et kui inimene tahab tõepoolest jõuda vabanemiseni, siis peab ta teenima pühendunuid (mahat- sevāṁ dvāram āhur vimukteḥ). Materialistliku meelestatusega inimestega suheldes on inimene aga eksistentsi pimedaimatesse osadesse viival teel (tamo-dvāraṁ yoṣitāṁ saṅgi-saṅgam). Kõik Jumala pühendunud rändavad mööda maailma vaid selleks, et vabastada tingimustest sõltuvaid hingi nende pettekujutlustest. Impersonalistid ei tea, et oma algolemusliku, Jumala teenri positsiooni unustamine on Jumala seaduste suurim rikkumine. Tunnistamata oma algolemuslikku positsiooni, ei ole võimalik mõista Jumala Isiksust või rakendada end otsusekindlalt Tema teenimisse transtsendentaalses armastuses.

Sünnist, surmast, vanadusest ja haigustest saab rääkida vaid seoses materiaalse, mitte aga vaimse kehaga. Vaimse keha jaoks ei eksisteeri sündi, surma, vanadust ega haigusi. Seega saab vaimses kehas viibija üheks Jumala Kõrgeima Isiksuse kaaslastest, pühendudes igaveseks Jumala teenimisele ning saavutab tõelise vabanemise. Ahaṁ brahmāsmi: „Ma olen hing." Inimene peab mõistma, et ta on Brahman, vaimne hing. See, kes tegeleb pühendunud teenimisega, asub samuti sellest arusaamast lähtuva elukäsitluse tasandil, nagu kirjeldatakse käesolevas värsis. Puhtad pühendunud asetsevad transtsendentaalselt Brahmani tasandil ning nad teavad kõike transtsendentaalsetest tegevustest.

Neli kategooriat ebapuhtaid pühendunuid, kes rakendavad end Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, saavutavad oma eesmärgi ning Kõigekõrgema Jumala armu läbi saavad nad täielikult Kṛṣṇa teadvuses viibides nautida Kõigekõrgema Jumalaga vaimset suhtlemist. Kuid need, kes kummardavad pooljumalaid, ei jõua kunagi Kõigekõrgema Jumalani Tema kõrgeimal planeedil. Ka vähem arukad Brahmanit teadvustanud inimesed ei jõua Goloka Vṛndāvana nime all tuntud kõrgeimale Kṛṣṇa planeedile. Ainult neid inimesi, kes tegutsevad Kṛṣṇa teadvuses viibides (mām āśritya), saab nimetada Brahmaniks, sest nemad püüdlevad tõepoolest Kṛṣṇa planeedile jõudmise poole. Sellistel inimestel pole Kṛṣṇa suhtes mingeid kahtlusi ning seega on nad tõepoolest Brahman.

Need, kes teenivad Jumala arcā kuju või kes mediteerivad Jumalale üksnes materiaalsetest köidikutest vabanemise nimel, teavad Jumala armust samuti Brahmani, adhibhūta jne tähendust, nii nagu Jumal seda järgmises peatükis selgitab.

Kṛṣṇa teadvuses tegutsevad inimesed ei kaldu kunagi kõrvale Jumala Kõrgeima Isiksuse täieliku mõistmise teelt. Omades transtsendentaalseid suhteid Kṛṣṇat teadvustavate isiksustega suudab inimene mõista, et Kõigekõrgem Jumal on materiaalset avaldumist ja isegi pooljumalaid läbiv põhimõte. Transtsendentaalsetes suhetes viibides veendub inimene järk-järgult Jumala Kõrgeimas Isiksuses, ning selline Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei unusta Kṛṣṇat isegi surma hetkel. Loomulikult tõuseb selline inimene Kõigekõrgema Jumala planeedile, Goloka Vṛndāvanale.

Käesolevas seitsmendas peatükis selgitati eelkõige seda, kuidas inimene võib jõuda täieliku Kṛṣṇa teadvuseni. Kṛṣṇa teadvuse arendamine algab suhtlemisest Kṛṣṇa teadvuses viibivate inimestega. Selline suhtlemine on vaimne ning see viib inimese otsesesse kokkupuutesse Kõigekõrgema Jumalaga. Jumala armu läbi mõistab inimene, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Sedasi mõistab inimene ka seda, milline on elusolendi algolemuslik positsioon ning kuidas elusolend unustab Kṛṣṇa ning satub materiaalsete tegevuste köidikuisse. Headtoovates suhetes viibides, järk-järgult Kṛṣṇa teadvust arendades, mõistab elusolend, et Kṛṣṇa unustamise tõttu on ta muutunud materiaalse looduse seadustest sõltuvaks. Samuti mõistab ta, et elu inimkehas on võimalus taastada Kṛṣṇa teadvus ning et see võimalus tuleb lõpuni ära kasutada, et saada osa Kõigekõrgema Jumala põhjendamatust armust.

Selles peatükis arutati paljusid teemasid: kannatusi kogevad inimesed; uudishimulikud inimesed; materiaalset puudust tundvad inimesed; teadmised Brahmanist; teadmised Paramātmāst; sünnist, surmast ja haigustest vabanemine; ning Kõigekõrgema Jumala teenimine. Ometigi see, kes on tõusnud Kṛṣṇa teadvusse, ei hooli nendest erinevatest protsessidest. Ta rakendab end otseselt Kṛṣṇa teadvuse tegevustesse, saavutades sel moel tõepoolest oma algolemusliku positsiooni Jumal Kṛṣṇa igavese teenrina. Sellises puhtas pühendunud teenimise seisundis naudib ta Kõigekõrgema Jumalaga seotud lugude ja õpetuste kuulamist ning Tema ülistamist. Ta on veendunud, et sedasi toimides täituvad kõik tema soovid. Sellist kindlat usku nimetatakse dṛḍha-vrataks, ning see on bhakti-jooga, ehk transtsendentaalse armastusliku teenimise alguseks. Seda kinnitavad kõik pühakirjad. Käesolev „Bhagavad-gītā" seitsmes peatükk on selle veendumuse tuum.