Siin öeldakse, et Ülihing, kes on alati koos individuaalse hingega, on Kõigekõrgema Jumala esindaja. Ta ei ole tavaline elusolend. Kuna monistid väidavad, et keha tundjaid on vaid üks, arvavad nad, et Ülihinge ja individuaalse hinge vahel pole mingit erinevust. Selle küsimuse selgitamiseks ütleb siin Jumal, et Paramātmāna viibib Ta iga elusolendi kehas. Paramātmā on erinev individuaalsest hingest, Ta on para – transtsendentaalne. Individuaalne hing kogeb naudingut ühel konkreetsel tegevusväljal, kuid Ülihing viibib igas kehas mitte kui keha piiratud nautija või kehalistes tegevustes osaleja, vaid kui tegevuste tunnistaja, valvaja, lubaja ja kõrgeim nautija. Teda nimetatakse on Paramātmāks, mitte ātmāks, ning Ta on transtsendentaalne. On ilmselge, et ātmā ja Paramātmā on üksteisest erinevad. Ülihinge, Paramātmā käed ja jalad ulatuvad kõikjale, samas kui individuaalse hinge kohta seda öelda ei saa. Ning kuna Paramātmā on Kõigekõrgem Jumal, asub Ta iga elusolendi südames ning võimaldab tal rahuldada soove materiaalsete naudingute järele. Ilma Kõrgeima Hinge loata ei saa individuaalne hing mitte midagi teha. Individuaalne hing on bhukta ehk alalhoitav, ning Jumal on bhoktā ehk alalhoidja. Elusolendeid on lugematul hulgal, ning Jumal viibib nende kõigi juures kui sõber.

On fakt, et iga individuaalne elusolend on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake ning et nad on üksteisega väga lähedastes sõprussuhetes. Kuid elusolendile on omane kalduvus Kõigekõrgema Jumala seadusi eirata ja püüda Jumalast sõltumatult looduse üle valitseda; selle kalduvuse tõttu öeldakse, et ta kuulub Kõigekõrgema Jumala marginaalsesse energiasse. Elusolend võib asetseda kas materiaalses või vaimses energias. Nii kaua kui elusolend on sõltuv materiaalsest energiast, jääb Kõigekõrgem Jumal, Ülihing sõbrana tema juurde, püüdmaks panna teda tagasi pöörduma vaimsesse energiasse, kuid oma väikese iseseisvuse tõttu keeldub elusolend astumast suhetesse vaimse valgusega. Selline iseseisvuse väärkasutus ongi põhjuseks, miks elusolend on sunnitud oma olemasolu eest võitlema selles tingimustest sõltuvas looduses. Seega annab Jumal elusolendile kogu aeg juhiseid, nii seest- kui väljastpoolt. Väljastpoolt annab Ta juhendusi näiteks „Bhagavad-gītā" kaudu, ning seestpoolt püüab Ta elusolendit veenda, et tema materiaalsetele tagajärgedele suunatud tegevused ei too talle tõelist õnne. Ta ütleb: „Parem loobu oma materialistlikest tegevustest ning suuna oma usk Minule. Siis saad sa õnnelikuks." Seepärast toetub arukas inimene oma usus Paramātmāle ehk Jumala Kõrgeimale Isiksusele ning hakkab seeläbi liikuma õndsusrikka ja teadmisi täis igavese elu poole.