Skip to main content

TEXT 23

TEXT 23

Tekst

Texte

upadraṣṭānumantā ca
bhartā bhoktā maheśvaraḥ
paramātmeti cāpy ukto
dehe ’smin puruṣaḥ paraḥ
upadraṣṭānumantā ca
bhartā bhoktā maheśvaraḥ
paramātmeti cāpy ukto
dehe ’smin puruṣaḥ paraḥ

Synonyms

Synonyms

upadraṣṭā — valvaja; anumantā — lubaja; ca — samuti; bhartā — isand; bhoktā — kõrgeim nautija; mahā-īśvaraḥ — Kõigekõrgem Jumal; parama- ātmā — Ülihing; iti — samuti; ca — ja; api — tõepoolest; uktaḥ — öeldakse; dehe — kehas; asmin — selles; puruṣaḥ — nautija; paraḥ — transtsendentaalne.

upadraṣṭā: Celui qui surveille; anumantā: Celui qui permet; ca: aussi; bhartā: le maître; bhoktā: le bénéficiaire suprême; maheśvaraḥ: le Seigneur Suprême; paramātmā: l’Âme Suprême; iti: aussi; ca: et; api: en effet; uktaḥ: est dit; dehe: dans le corps; asmin: ce; puruṣaḥ: bénéficiaire; paraḥ: transcendantal.

Translation

Translation

Ometigi on selles kehas ka teine, transtsendentaalne nautija, kes on Jumal, kõige kõrgeim omanik, ning Ülihingena tuntud valvaja ja lubaja.

Mais il y a dans le corps un autre bénéficiaire, Lequel transcende la matière. Il s’agit du Seigneur, qu’on nomme l’Âme Suprême, l’ultime possesseur, Celui qui tout observe et pour tout donne Sa sanction.

Purport

Purport

Siin öeldakse, et Ülihing, kes on alati koos individuaalse hingega, on Kõigekõrgema Jumala esindaja. Ta ei ole tavaline elusolend. Kuna monistid väidavad, et keha tundjaid on vaid üks, arvavad nad, et Ülihinge ja individuaalse hinge vahel pole mingit erinevust. Selle küsimuse selgitamiseks ütleb siin Jumal, et Paramātmāna viibib Ta iga elusolendi kehas. Paramātmā on erinev individuaalsest hingest, Ta on para – transtsendentaalne. Individuaalne hing kogeb naudingut ühel konkreetsel tegevusväljal, kuid Ülihing viibib igas kehas mitte kui keha piiratud nautija või kehalistes tegevustes osaleja, vaid kui tegevuste tunnistaja, valvaja, lubaja ja kõrgeim nautija. Teda nimetatakse on Paramātmāks, mitte ātmāks, ning Ta on transtsendentaalne. On ilmselge, et ātmā ja Paramātmā on üksteisest erinevad. Ülihinge, Paramātmā käed ja jalad ulatuvad kõikjale, samas kui individuaalse hinge kohta seda öelda ei saa. Ning kuna Paramātmā on Kõigekõrgem Jumal, asub Ta iga elusolendi südames ning võimaldab tal rahuldada soove materiaalsete naudingute järele. Ilma Kõrgeima Hinge loata ei saa individuaalne hing mitte midagi teha. Individuaalne hing on bhukta ehk alalhoitav, ning Jumal on bhoktā ehk alalhoidja. Elusolendeid on lugematul hulgal, ning Jumal viibib nende kõigi juures kui sõber.

Ce verset nous explique que l’Âme Suprême, qui accompagne toujours l’âme incarnée, est une manifestation du Seigneur. Elle n’est pas une âme ordinaire. Les philosophes monistes, parce qu’ils croient en l’existence d’un seul et unique connaissant du corps, pensent qu’il n’existe aucune différence entre l’Âme Suprême et l’âme distincte. Pour éclaircir ce point, le Seigneur affirme qu’Il Se manifeste dans chaque corps sous la forme du Paramātmā, et qu’Il est distinct de l’âme individuelle. Il est para, transcendantal. L’âme infinitésimale jouit des activités d’un champ d’action bien particulier, tandis que l’Âme Suprême, qui ne prend pas part aux actes ou jouissances limités du corps, les observe, les supervise, les sanctionne, et en est l’ultime bénéficiaire. On ne L’appelle pas ātmā mais Paramātmā, Âme Suprême et Absolue. Il est donc clair ici que l’ātmā et le Paramātmā diffèrent l’un de l’autre. L’Âme Suprême – contrairement à l’âme infinitésimale – a des bras et des jambes qui partout s’étendent. Et parce que le Paramātmā est le Seigneur Suprême, Il est présent dans le corps afin de donner Sa sanction aux désirs de l’âme distincte qui souhaite jouir des plaisirs matériels. Sans l’accord de l’Âme Suprême, l’âme distincte ne pourrait rien accomplir. L’âme individuelle est bhukta, « soutenue », et le Paramātmā est bhoktā, « le soutien ». Il existe d’innombrables êtres, et le Seigneur, qui est Leur ami, demeure en chacun d’eux.

On fakt, et iga individuaalne elusolend on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake ning et nad on üksteisega väga lähedastes sõprussuhetes. Kuid elusolendile on omane kalduvus Kõigekõrgema Jumala seadusi eirata ja püüda Jumalast sõltumatult looduse üle valitseda; selle kalduvuse tõttu öeldakse, et ta kuulub Kõigekõrgema Jumala marginaalsesse energiasse. Elusolend võib asetseda kas materiaalses või vaimses energias. Nii kaua kui elusolend on sõltuv materiaalsest energiast, jääb Kõigekõrgem Jumal, Ülihing sõbrana tema juurde, püüdmaks panna teda tagasi pöörduma vaimsesse energiasse, kuid oma väikese iseseisvuse tõttu keeldub elusolend astumast suhetesse vaimse valgusega. Selline iseseisvuse väärkasutus ongi põhjuseks, miks elusolend on sunnitud oma olemasolu eest võitlema selles tingimustest sõltuvas looduses. Seega annab Jumal elusolendile kogu aeg juhiseid, nii seest- kui väljastpoolt. Väljastpoolt annab Ta juhendusi näiteks „Bhagavad-gītā" kaudu, ning seestpoolt püüab Ta elusolendit veenda, et tema materiaalsetele tagajärgedele suunatud tegevused ei too talle tõelist õnne. Ta ütleb: „Parem loobu oma materialistlikest tegevustest ning suuna oma usk Minule. Siis saad sa õnnelikuks." Seepärast toetub arukas inimene oma usus Paramātmāle ehk Jumala Kõrgeimale Isiksusele ning hakkab seeläbi liikuma õndsusrikka ja teadmisi täis igavese elu poole.

L’âme distincte fait éternellement partie intégrante du Seigneur Suprême, et un lien d’amitié très étroit les unit. Mais l’être distinct a tendance à rejeter la sanction du Seigneur pour tenter indépendamment de dominer la nature. Parce qu’il a cette tendance, on l’appelle énergie marginale du Seigneur Suprême. L’être vivant peut se situer soit dans l’énergie matérielle, soit dans l’énergie spirituelle. Tant qu’il demeure conditionné par l’énergie matérielle, le Seigneur, en ami, l’accompagne, sous la forme de l’Âme Suprême, pour l’aider à retourner à l’énergie spirituelle. Le Seigneur, en effet, désire toujours ardemment ramener l’être à l’énergie spirituelle, mais son infime indépendance incite ce dernier à s’en détourner sans cesse. C’est ce mauvais usage de son indépendance qui est à l’origine de la lutte qu’il doit mener dans l’existence conditionnée. C’est pourquoi le Seigneur l’instruit constamment, de l’intérieur comme de l’extérieur. De l’extérieur, Il lui donne des instructions comme celles contenues dans la Bhagavad-gītā, et de l’intérieur, Il S’efforce de le convaincre que les activités qu’il accomplit dans le domaine matériel ne lui procurent pas le vrai bonheur. « Abandonne tout cela, dit-Il, et tourne-toi vers Moi avec foi. Alors tu seras heureux. » Ainsi, l’homme intelligent qui place sa foi en l’Âme Suprême, en Dieu, va au-devant d’une vie éternelle de connaissance et de félicité.