Skip to main content

VERSO 12

TEXT 12

Texto

Tekst

kāṅkṣantaḥ karmaṇāṁ siddhiṁ
yajanta iha devatāḥ
kṣipraṁ hi mānuṣe loke
siddhir bhavati karma-jā
kāṅkṣantaḥ karmaṇāṁ siddhiṁ
yajanta iha devatāḥ
kṣipraṁ hi mānuṣe loke
siddhir bhavati karma-jā

Sinônimos

Synonyms

kāṅkṣantaḥ — desejando; karmaṇām — das atividades fruitivas; siddhim — perfeição; yajante — adoram com sacrifícios; iha — no mundo material; devatāḥ — os semideuses; kṣipram — mui rapidamente; hi — decerto; mānuṣe — na sociedade humana; loke — dentro deste mundo; siddhiḥ — sucesso; bhavati — vem; karma- — do trabalho fruitivo.

kāṅkṣantaḥ — ihaldades; karmaṇām — karmaliste tegevuste; siddhim — täiuslikkust; yajante — nad kummardavad ohverdusi tuues; iha — materiaalses maailmas; devatāḥ — pooljumalad; kṣipram — väga kiiresti; hi — kindlasti; mānuṣe — inimühiskonnas; loke — selles maailmas; siddhiḥ — edu; bhavati — tuleb; karma-jā — karmalisest tööst.

Tradução

Translation

Os homens deste mundo desejam sucesso nas atividades fruitivas, e por isso adoram os semideuses. É claro que os homens obtêm rapidamente os resultados do trabalho fruitivo neste mundo.

Inimesed ihaldavad saavutada selles maailmas edu karmalistes tegevustes ning seetõttu kummardavad nad pooljumalaid. Sedasi toimides saavad nad loomulikult kiiresti maitsta oma tegevuste vilju.

Comentário

Purport

Costuma-se fazer um falso juízo sobre os deuses ou semideuses deste mundo material, e homens de pouca inteligência, embora se façam passar por grandes eruditos, aceitam tais semideuses como as várias formas do Senhor Supremo. Na verdade, os semideuses não são diferentes formas de Deus, mas diferentes partes integrantes de Deus. Deus é um só, e as partes integrantes são muitas. Os Vedas dizem que nityo nityānām: Deus é único. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ. O Deus supremo é um — Kṛṣṇa — e aos semideuses são delegados poderes para administrar este mundo material. Todos os semideuses são entidades vivas (nityānām) com diferentes graus de poder material. Eles não podem ser iguais ao Deus Supremo — Nārāyaṇa, Viṣṇu ou Kṛṣṇa. Quem quer que pense que Deus e os semideuses estão no mesmo nível é chamado ateu, ou pāṣaṇḍī. Nem os grandes semideuses, tais como Brahmā e Śiva, podem ser comparados ao Senhor Supremo. De fato, o Senhor é adorado por semideuses, tais como Brahmā e Śiva (śiva-viriñci-nutam). É curioso ver que muitos líderes humanos são adorados por homens tolos que erroneamente se deixam influenciar pelo conceito do antropomorfismo ou zoomorfismo. Iha devatāḥ denota um homem poderoso ou um semideus deste mundo material. Mas Nārāyaṇa, Viṣṇu ou Kṛṣṇa, a Suprema Personalidade de Deus, não pertence a este mundo. Ele é superior, ou transcendental à criação material. Mesmo Śrīpāda Śaṅkarācārya, o líder dos impersonalistas, assegura que Nārāyaṇa, ou Kṛṣṇa, está além desta criação material. Entretanto, os tolos (hṛta-jñāna) adoram os semideuses porque desejam resultados imediatos. Eles conseguem os resultados, mas não sabem que os resultados obtidos através deste processo são temporários e destinam-se aos menos inteligentes. A pessoa inteligente está em consciência de Kṛṣṇa e não precisa adorar os semideuses irrisórios em troca de algum benefício imediato e temporário. Os semideuses deste mundo material, bem como seus adoradores, desaparecerão quando ocorrer a aniquilação deste mundo material. As dádivas dos semideuses são materiais e temporárias. Tanto os mundos materiais quanto seus habitantes, incluindo os semideuses e seus adoradores, são bolhas no oceano cósmico. Neste mundo, porém, a sociedade humana busca avidamente coisas temporárias, tais como a opulência material manifesta sob a forma de terras, família e parafernália agradável. Para conseguir tais glórias temporárias, as pessoas adoram os semideuses ou os homens poderosos que vivem na sociedade humana. Se um homem consegue uma posição no governo adorando um líder político, ele acha que obteve um grande benefício. Todos eles estão, portanto, bajulando os pretensos líderes ou “pistolões” a fim de conseguir benefícios temporários, e eles de fato conseguem tudo isso. Esses tolos não estão interessados na consciência de Kṛṣṇa com a qual se consegue a solução permanente dos problemas da existência material. Todos eles estão em busca do gozo dos sentidos, e, para conseguir um pouco de facilidade para o gozo dos sentidos, eles se deixam atrair pela adoração a entidades vivas dotadas de poder, conhecidas como semideuses. Este verso indica que as pessoas raramente se interessam pela consciência de Kṛṣṇa. Elas estão interessadas principalmente em prazer material, e por isso adoram alguma entidade viva poderosa.

Materiaalset maailma valitsevatest jumalatest ehk pooljumalatest on kujunenud ebaõige arusaam ning väheste teadmistega inimesed, ehkki tihtipeale õpetlase nime kandvad, suhtuvad pooljumalatesse kui Kõigekõrgema Jumala erinevatesse kehastustesse. Tegelikult pole aga pooljumalad mitte Kõigekõrgema Jumala erinevad kehastused, vaid Tema lahutamatud osakesed. Jumal on üks ja ainus; Ta omab aga suurt hulka lahutamatuid osakesi. „Vedades" öeldakse: nityo nityānām – Jumal on üks ja ainus. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ. Kõigekõrgem Jumal on üks ja ainus – Kṛṣṇa – ning pooljumalatele on antud võim juhtida seda materiaalset maailma. Need pooljumalad on kõik elusolendid (nityānām), kes omavad erineval määral materiaalset võimu. Nad ei saa olla võrdsed Kõigekõrgema Jumalaga – Nārāyaṇaga, Viṣṇuga, Kṛṣṇaga. See, kes peab Jumalat ja pooljumalaid võrdseiks, on tegelikult ateist ehk pāṣaṇḍī. Isegi selliseid võimsaid pooljumalaid nagu Brahmād ja Śivat ei saa võrrelda Kõigekõrgema Jumalaga. Ka Brahmā ja Śiva kummardavad tegelikult Jumalat (śiva-viriñci-nutam). Ometigi kummardavad paljud rumalad inimesed aga antropomorfismi ja zoomorfismi vääriti mõistmise tõttu inimesi ühiskonna eesotsas. Sõnad iha devatāḥ tähistavad materiaalses maailmas suurt mõjuvõimu omavat inimest või pooljumalat. Kuid Nārāyaṇa ehk Viṣṇu ehk Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus, ei kuulu siia materiaalsesse maailma. Ta on kogu materiaalse loome suhtes transtsendentaalne ehk sellest kõrgemal seisev. Isegi impersonalistide juht Śrīpāda Śaṅkarācārya tunnistas, et Nārāyaṇa ehk Kṛṣṇa asub väljaspool seda materiaalset loomet. Kuid rumalad inimesed (hṛta-jñāna) kummardavad ikkagi pooljumalaid, sest nad soovivad saada koheseid tulemusi. Nad saavutavadki ihaldatud tulemused, kuid ei tea, et sel teel omandatud resultaadid on ajalikud ning mõeldud vaid vähemarukate inimeste jaoks. Arukas inimene viibib Kṛṣṇa teadvuses ning tal pole vajadust kummardada tühiseid pooljumalaid koheste, kuid ajalike resultaatide nimel. Nii pooljumalad kui ka nende kummardajad haihtuvad koos selle materiaalse maailma hävimisega. Kõik pooljumalate annid on materiaalsed ning ajutised. Materiaalsed maailmad ning nende elanikud, sealhulgas ka pooljumalad, on vaid väikesed mullikesed kosmilises ookeanis. Selles maailmas on inimühiskond lihtsalt hullunud ajalikest nähtustest nagu näiteks küllusest maa, pere ja kõikvõimalike mugavuste kujul. Kõikide nende ajalike hüvede saavutamiseks kummardavad nad pooljumalaid või ühiskonnas suurt mõjuvõimu omavaid inimesi. Kui keegi saab riigi poliitilise juhi kummardamise eest ministritoolile, loeb ta end kohe paljusaavutanud inimeseks. Sellist ajalikku heaolu saavutada soovides lipitsevad nad nn. liidrite või „suurte ninade" ees ning tõepoolest saavutavadki tihtipeale oma soovitud eesmärgi. Need rumalad inimesed ei huvitu Kṛṣṇa teadvusest ega soovi leida lõplikku lahendust kõikidele materiaalse eksistentsi raskustele. Nad ihaldavad meelelisi naudinguid ning nende võimaldamiseks kummardavad nad mõjuvõimsaid elusolendeid, keda tuntakse pooljumalatena. Antud värss viitab sellele, et vaid vähesed inimesed tunnevad huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu. Nad on huvitunud peamiselt vaid materiaalsetest naudingutest ning kummardavad seetõttu mõnd mõjuvõimsat elusolendit.