Skip to main content
Library » Bhagavad-gītā nii nagu see on » KAHEKSAS PEATÜKK

TEXT 5

TEXT 5

Tekst

Text

anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ
anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ

Synonyms

Synonyms

anta-kāle — elu lõpul; ca — samuti; mām — Mind; eva — kindlasti; smaran — mäletades; muktvā — hüljates; kalevaram — keha; yaḥ — see, kes; prayāti — läheb; saḥ — tema; mat-bhāvam — Minu looduse; yāti — saavutab; na — ei; asti — on; atra — siin; saṁśayaḥ — kahtlus.

anta-kāle — am Ende des Lebens; ca — auch; mām — an Mich; eva — gewiß; smaran — sich erinnernd; muktvā — verlassend; kalevaram — den Körper; yaḥ — derjenige, der; prayāti — geht; saḥ — er; mat-bhāvam — Meine Natur; yāti — erreicht; na — nicht; asti — es gibt; atra — hier; saṁśayaḥ — Zweifel.

Translation

Translation

Ja igaüks, kes elu lõpul oma kehast lahkudes mäletab üksnes Mind, saavutab kohe Minu looduse. Selles pole vähimatki kahtlust.

Und jeder, der sich am Ende seines Lebens, wenn er seinen Körper verläßt, an Mich allein erinnert, erreicht sogleich Meine Natur. Darüber besteht kein Zweifel.

Purport

Purport

Selles värsis rõhutatakse Kṛṣṇa teadvuse olulisust. Igaüks, kes lahkub oma kehast Kṛṣṇa teadvuses, siirdub kohe Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsesse loodusesse. Kõigekõrgem Jumal on puhtaimast puhtam. Seepärast on igaüks, kes viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, samuti puhtaimast puhtam. Väga tähtis on sõna smaran („mäletades"). Ebapuhas hing, kes ei ole praktiseerinud Kṛṣṇa teadvust pühendunud teenimise näol, ei suuda Kṛṣṇat mäletada. Seepärast tuleks Kṛṣṇa teadvust praktiseerida juba elu algusest peale. Kui inimene soovib elu lõpul edu saavutada, siis on Kṛṣṇa mäletamise protsess alustrajava tähtsusega. Seepärast tuleb pidevalt, lakkamatult korrata mahā-mantrat: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Jumal Caitanya soovitas elusolendil olla sama kannatlik kui puu (taror iva sahiṣṇunā). Hare Kṛṣṇa kordamisel võib inimene saatuda silmitsi paljude takistustega, kuid nendest heitumata peab ta jätkama Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamist, et elu lõpul nautida Kṛṣṇa teadvuse täit õnnistust.

ERLÄUTERUNG: Dieser Vers betont die Wichtigkeit des Kṛṣṇa- Bewußtseins. Jeder, der seinen Körper im Kṛṣṇa-Bewußtsein verläßt, wird sogleich zur transzendentalen Natur des Höchsten Herrn erhoben. Der Höchste Herr ist der reinste der Reinen, und deshalb ist jeder, der ständig Kṛṣṇa-bewußt ist, ebenfalls der reinste der Reinen. Das Wort smaran („sich erinnernd“) ist von Bedeutung. Erinnerung an Kṛṣṇa ist für die unreine Seele, die niemals hingebungsvollen Dienst im Kṛṣṇa- Bewußtsein praktiziert hat, nicht möglich. Deshalb sollte man schon vom Anfang des Lebens an Kṛṣṇa-Bewußtsein praktizieren. Wenn man sein Leben erfolgreich beschließen will, ist es unbedingt erforderlich, sich im Vorgang der Erinnerung an Kṛṣṇa zu üben. Deshalb sollte man ständig und ohne Unterlaß den mahā-mantra chanten – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Śrī Caitanya hat die Anweisung gegeben, man solle so duldsam wie ein Baum sein (taror api sahiṣṇunā). Jemand, der Hare Kṛṣṇa chantet, mag auf viele Hindernisse stoßen, aber er sollte diese Schwierigkeiten erdulden und fortfahren, Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare zu chanten. Auf diese Weise kann er am Ende seines Lebens den vollen Nutzen des Kṛṣṇa-Bewußtseins erfahren.