Selles peatükis vastab Jumal Kṛṣṇa Arjuna erinevatele küsimustele, millest esimene on „Mis on Brahman?" Jumal selgitab samuti, mis on karma (resultaatidele suunatud tegevused), pühendunud teenimine, jooga põhimõtted ning pühendunud teenimine selle puhtal kujul. „Śrīmad-Bhāgavatamis" selgitatakse, et Kõrgeimat Absoluutset Tõde tuntakse Brahmani, Paramātmā ja Bhagavānina. Lisaks sellele nimetatakse ka elusolendit, individuaalset hinge Brahmaniks. Arjuna esitab küsimuse ka ātmā kohta. Vedaliku sõnaraamatu kohaselt tähistab ātmā nii mõistust, hinge, keha kui ka meeli.

Arjuna pöördub Kõigekõrgema Jumala poole nimega Puruṣottama, mis tähendab „Kõrgeim Isiksus", seega ei esitanud ta oma küsimusi mitte lihtsalt sõbrale, vaid Kõrgeimale Isiksusele, teades, et Tema on kõrgeim autoriteet andmaks lõplikke vastuseid.

Nimetus „ohverduste Jumal" võib viidata kas Indrale või Viṣṇule. Viṣṇu on tähtsamate pooljumalate, sealhulgas Brahmā ja Śiva valitseja ning Indra on kõrgeim täidesaatva võimuga pooljumal. Nii Indrat kui ka Viṣṇut teenitakse yajñadega. Kuid siin küsib Arjuna, kes on tegelikult yajña (ohverduse) Jumal ning kuidas asub Jumal elusolendi kehas?

Arjuna pöördub Jumala poole nimega Madhusūdana, kuna kord tappis Kṛṣṇa deemoni nimega Madhu. Õigupoolest ei oleks pidanud sellised kahtlusi väljendavad küsimused Arjuna mõtteis esile tõusma, sest Arjuna on Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu. Seega on need kahtlused kui deemonid. Kuna Kṛṣṇa on võimeline hävitama deemoneid, pöördub Arjuna siin Tema poole nimega Madhusūdana, et Kṛṣṇa hävitaks Arjuna mõistuses esile kerkinud deemonlikud kahtlused.

Selles värsis on väga tähtis sõna prayāṇa-kāle, sest see kinnitab, et kõike, mida me elus teeme, kaalutakse meie surma hetkel. Arjuna tahab kindlalt teada saada, mis saab neist, kes viibivad pidevalt Kṛṣṇa teadvuses. Milline on nende positsioon viimsel hetkel? Surmahetkel lakkab keha täielikult funktsioneerimast ning ka mõistus ei toimi enam normaalselt. Sedasi, kehaliselt häirituna, ei pruugi inimene olla võimeline mäletama Kõigekõrgemat Jumalat. Mahārāja Kulaśekhara, suur pühendunu, palub: „Mu kallis Jumal, hetkel olen ma hea tervise juures ning seetõttu on parem, kui sureksin kohe, et minu mõistuse luik võiks otsida pääsu Sinu lootosjalgade juurde." Seda kujundit on siin kasutatud põhjusel, et veelind luik armastab lootoslilledega mängida, püüdes nende juurteni pääseda. Mahārāja Kulaśekhara lausub Jumalale: „Praegu on mu mõistus häirimatu ning ma olen hea tervise juures. Kui ma suren kohe, mõeldes Sinu lootosjalgadest, siis võin ma kindel olla, et ma saavutan Sinu pühendunud teenimise täiuslikkuse. Ent kui ma pean ootama oma loomulikku surma, siis ei tea ma, mis võib juhtuda, sest surmahetkel lakkab keha funktsioneerimast, ma lämbun ning ma pole kindel, kas ma saan korrata Sinu nime. Parem luba mul surra otsekohe." Arjuna küsib, kuidas saab inimene sellisel hetkel keskendada oma mõistuse Kṛṣṇa lootosjalgadele.

Brahman on hävitamatu ja igavene ning tema algne olemus ei muutu kunagi. Kuid Brahmanist kõrgemal asetseb Parabrahman. Brahman viitab elusolendile, Parabrahman aga Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Elusolendi algolemuslik positsioon on erinev positsioonist, mille ta võtab materiaalses maailmas. Materiaalse teadvuse tasandil püüab elusolend valitseda mateeriat, kuid vaimse teadvuse tasandil, Kṛṣṇa teadvuses, on tema positsiooniks teenida Kõrgeimat. Kui elusolend viibib materiaalses teadvuses, on ta sunnitud materiaalses maailmas erinevaid kehasid omandama. Seda nimetatakse karmaks ehk materiaalse teadvuse mõjul loodud mitmekesisuseks.

Vedalikus kirjanduses nimetatakse elusolendit jīvātmāks ja Brahmaniks, kuid mitte kunagi Parabrahmaniks. Elusolend (jīvātmā) omandab erinevaid positsioone – vahel liitub ta pimeda materiaalse loodusega ja samastab end mateeriaga, vahel aga samastab ta end kõrgema, vaimse loodusega. Seepärast nimetatakse teda Kõigekõrgema Jumala marginaalseks energiaks. Vastavalt enese samastamisele kas materiaalse või vaimse loodusega omandab ta kas materiaalse või vaimse keha. Materiaalses looduses võib ta omandada ükskõik millise vormi 8,4 miljoni erineva liigi hulgast, kuid vaimses looduses on tal ainult üks keha. Materiaalses looduses on ta vastavalt oma karmale vahel inimene, vahel pooljumal, loom, lind jne. Jõudmaks materiaalse maailma taevalikele planeetidele, et nautida sealseid võimalusi, sooritab ta vahel ohverdusi (yajñasid). Ent kui tema heategude määr on ammendunud, pöördub ta taas inimesena tagasi Maale. Seda protsessi nimetatakse karmaks.

„Chāndogya Upaniṣadis" kirjeldatakse vedalikke ohverdusi. Ohvrialtaril sooritatakse viit laadi ohverdusi, viide erinevasse tulle. Viis erinevat tuld sümboliseerivad taevalikke planeete, pilvi, maad, meest ja naist; viis erinevat ohverdust on usk, Kuul olev nautija, vihm, vili ja seemnevedelik.

Ohverdusprotsessis sooritab elusolend kindlaid ohverdusi teatud taevalikele planeetidele jõudmiseks ning lõpptulemusena ta ka jõuab sinna. Kui ohverduste abil teenitud hea karma on ammendunud, laskub elusolend vihmana Maale, omandab seejärel vilja kuju, ning kui mees seda vilja sööb, muutub see seemnevedelikuks, mis viljastab naise. Seeläbi omandab elusolend taas inimkeha, et sooritada ohverdusi ja korrata sama tsüklit. Sel moel ringleb elusolend materiaalses maailmas lakkamatult. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene aga väldib selliseid ohverdusi, praktiseerides otseselt Kṛṣṇa teadvust ning valmistades end sel viisil ette Jumala juurde tagasi pöördumiseks.

„Bhagavad-gītā" impersonalistidest kommenteerijad oletavad ilma igasuguse põhjenduseta, et materiaalses maailmas omandab Brahman jīva kuju, ning selle väite tõestamiseks viitavad nad „Gītā" viieteistkümnenda peatüki seitsmendale värsile. Kuid ka selles värsis räägib Jumal elusolendist kui „Minu igavesest osakesest". Elusolend, Jumala väike osake, võib langeda materiaalsesse maailma, kuid Kõigekõrgem Jumal (Acyuta) ei lange kunagi. Seepärast pole ka vastuvõetav oletus, nagu omandaks Kõigekõrgem Brahman jīva kuju. On oluline meeles pidada, et vedakirjanduses eristatakse Brahmanit (elusolendit) Parabrahmanist (Kõigekõrgemast Jumalast).

Füüsiline loodus muutub pidevalt. Materiaalsed kehad läbivad tavaliselt kuus etappi: nad sünnivad, kasvavad, eksisteerivad teatud aja jooksul, loovad kõrvalsaadusi, kärbuvad ning seejärel kaovad. Seda füüsilist loodust nimetatakse adhibhūtaks. See on ühel teatud hetkel loodud ning ühel teatud hetkel see ka hävitatakse. Kontseptsiooni Kõigekõrgema Jumala kõiksuse kujust, mis sisaldab kõiki pooljumalaid ning nende erinevaid planeete, nimetatakse adhidaivataks. Kõrvuti individuaalse hingega asetseb kehas ka Ülihing, Jumal Kṛṣṇa täieõiguslik esindaja. Ülihinge nimetatakse Paramātmāks või adhiyajñaks ning Ta paikneb igaühe südames. Käesoleva värsi kontekstis on eriti oluline sõna eva, sest selle sõnaga rõhutab Jumal, et Paramātmā ei ole Temast erinev. Ülihing, Jumala Kõrgeim Isiksus, kes asetseb elusolendi südames kõrvuti individuaalse hingega, on individuaalse hinge tegude tunnistaja ning hinge teadvuse erinevate tasandite alge. Ülihing annab individuaalsele hingele võimaluse tegutseda vabalt, olles vaid tema tegude tunnistajaks. Puhas Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu, kes on hõivatud Jumala transtsendentaalse teenimisega, mõistab Kõigekõrgema Jumala kõikide erinevate avaldumiste funktsioone iseenesest. Jumala hiiglaslikku kõiksuse kuju nimetatakse adhidaivataks ning algaja pühendunu, kes ei suuda läheneda Kõigekõrgemale Jumalale kui Ülihingele, võib mõtiskleda adhidaivatast. Algajale pühendunule soovitatakse mõtiskleda justnimelt kõiksuse kujust ehk virāṭ-puruṣast, kelle jalgu peetakse madalamateks planeetideks, silmi Päikeseks ja Kuuks ning pead kõrgemaks planetaarsüsteemiks.

Selles värsis rõhutatakse Kṛṣṇa teadvuse olulisust. Igaüks, kes lahkub oma kehast Kṛṣṇa teadvuses, siirdub kohe Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsesse loodusesse. Kõigekõrgem Jumal on puhtaimast puhtam. Seepärast on igaüks, kes viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, samuti puhtaimast puhtam. Väga tähtis on sõna smaran („mäletades"). Ebapuhas hing, kes ei ole praktiseerinud Kṛṣṇa teadvust pühendunud teenimise näol, ei suuda Kṛṣṇat mäletada. Seepärast tuleks Kṛṣṇa teadvust praktiseerida juba elu algusest peale. Kui inimene soovib elu lõpul edu saavutada, siis on Kṛṣṇa mäletamise protsess alustrajava tähtsusega. Seepärast tuleb pidevalt, lakkamatult korrata mahā-mantrat: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Jumal Caitanya soovitas elusolendil olla sama kannatlik kui puu (taror iva sahiṣṇunā). Hare Kṛṣṇa kordamisel võib inimene saatuda silmitsi paljude takistustega, kuid nendest heitumata peab ta jätkama Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamist, et elu lõpul nautida Kṛṣṇa teadvuse täit õnnistust.

Selles värsis selgitatakse, kuidas muutub kriitilisel surmahetkel elusolendi loodus. Inimene, kes mõtleb elu lõpul kehast lahkudes Kṛṣṇast, saavutab Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalse looduse, kuid pole tõsi, et ka millestki muust mõtlev inimene saavutab samasuguse transtsendentaalse seisundi. Seda tõsiasja ei tohi jätta tähelepanuta. Kuidas on inimesel võimalik surra õiges mõistuse seisundis? Ehkki Mahārāja Bharata oli väljapaistev isiksus, mõtles ta elu lõpul hirvest, ning siirduski järgmiseks eluks hirve kehasse. Ehkki ta mäletas hirvena oma varasemaid tegusid, tuli tal leppida looma kehaga. Loomulikult mõjutavad elu jooksul mõeldud mõtted inimese mõistuse seisundit surmahetkel ning sedasi loome me käesoleva eluga oma järgmise elu. Kui inimene elab oma praegust elu vooruse guṇa mõju all, mõteldes alati Kṛṣṇast, siis suudab ta mäletada Kṛṣṇat ka oma elu lõpus. See aitab inimesel siirduda Kṛṣṇa transtsendentaalsesse loodusesse. Kui inimene on transtsendentaalselt süvenenud Kṛṣṇa teenimisse, siis saab ta järgmisena mitte materiaalse, vaid transtsendentaalse (vaimse) keha. Seepärast on Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamise protsess parim oma eksistentsi seisundi edukaks muutmiseks elu lõpul.

See Arjunale antud juhendus on väga tähtis kõikidele materiaalsete tegevustega hõivatud inimestele. Jumal ei ütle, et inimene peaks loobuma ettekirjutatud kohustustest või tegevustest. Inimene võib neid jätkata, mõteldes samal ajal Hare Kṛṣṇa kordamise abil Kṛṣṇast. See puhastab elusolendi materiaalsest saastast ning aitab tema mõistusel ja arukusel Kṛṣṇasse süveneda. Kṛṣṇa nimesid korrates siirdub inimene kahtlemata kõrgeimale planeedile, Kṛṣṇalokale.

Selles värsis rõhutab Jumal Kṛṣṇa Tema mäletamise olulisust. Mälu Kṛṣṇast taastub Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat korrates. Kõigekõrgema Jumala helivibratsiooni kordamist ja kuulamist praktiseerides on hõivatud nii inimese kõrvad, keel kui ka mõistus. Seda müstilist meditatsiooni on väga lihtne praktiseerida ning see aitab inimesel Kõigekõrgema Jumalani jõuda. Puruṣa tähendab nautija. Ehkki elusolendid kuuluvad Kõigekõrgema Jumala marginaalsesse energiasse, on nad mateeriast saastunud. Nad peavad ennast nautijaiks, kuid nad ei ole kõrgeimad nautijad. Siin öeldakse selgelt, et kõrgeim nautija on Jumala Kõrgeim Isiksus Oma erinevates avaldumistes ja täielikes ekspansioonides nagu Nārāyaṇa, Vāsudeva jne.

Pühendunu võib Hare Kṛṣṇa mantrat korrates pidevalt mõtelda pühendunud teenimise objektist, Kõigekõrgemast Jumalast, ükskõik millisel Tema kujul – Nārāyaṇana, Kṛṣṇana, Rāmana jne. Hare Kṛṣṇa mantra kordamine puhastab teda, ning olles läbi kogu elu korranud seda mantrat, siirdub ta elu lõpul Jumala kuningriiki. Jooga praktiseerimine tähendab mediteerimist inimese südames asuvale Ülihingele ning Hare Kṛṣṇa mantra kordamine kinnitab inimese mõistuse Kõigekõrgemale Jumalale. Mõistus on püsimatu, mistõttu on oluline sundida seda mõtlema Kṛṣṇast. Seoses sellega tuuakse sageli näide tõugust, kes mõtleb liblikaks saamisest ning lõpuks muutubki ta juba selles elus liblikaks. Kui me mõtleme samamoodi pidevalt Kṛṣṇast, siis võime kindlad olla, et elu lõpul saame me Kṛṣṇaga samalaadse keha.

Selles värsis selgitatakse Kõigekõrgemast mõtlemise protsessi. Olulisim on mõista, et Kõigekõrgem pole tühjus ega midagi impersonaalset. Pole võimalik mediteerida tühjusest või millestki impersonaalsest. See on väga raske. Kṛṣṇast mõtlemise protsess on seevastu väga lihtne ning seda selgitataksegi käesolevas värsis. Jumal on esiteks puruṣa, isik, nagu Rāma või Kṛṣṇa. Ning olenemata sellest, kas me mõtleme Rāmast või Kṛṣṇast, kirjeldatakse selles „Bhagavad-gītā" värsis meile, milline isik on Jumal. Jumal on kavi, see tähendab, et Ta teab nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, mis tähendab omakorda, et Ta teab kõike. Ta on vanim isiksus, sest Tema on kõige alge. Kõik on sündinud Temast. Ta on ka universumi kõrgeim kontrollija ning inimkonna alalhoidja ja juhendaja. Ta on väikseimast väiksem. Elusolendi suurus on üks kümnetuhandik juuksekarva otsast, kuid Jumal on nii käsitlematult väike, et mahub selle osakese südamesse. Seetõttu öeldakse, et Ta on väikseimast väiksem. Kuna Ta on Kõrgeim, võib Ta tungida aatomisse ja väikseima olendi südamesse ning kontrollida teda kui Ülihing. Ehkki Ta on nii väike, on Ta kõikeläbiv ning kõike alalhoidev. Kõiki neid planetaarsüsteeme hoiab alal Tema. Tihtipeale me imestame, kuidas need suured planeedid avaruses hõljuvad. Käesolevas värsis öeldakse, et Oma käsitlematu energia abil hoiab kõiki neid suuri planeete ja galaktikaid ülal Jumal. Sellega seoses on väga oluline sõna acintya (käsitlematu). Jumala energia jääb väljapoole meie arusaamasid, väljapoole meie mõtlemisvõimet ning seepärast öeldakse, et see on käsitlematu. Kes saaks seda vaidlustada? Ta läbib seda materiaalset maailma, jäädes sellegipoolest sellest kõrgemale. Me ei suuda mõista isegi seda materiaalset maailma, mis on täiesti tühine vaimse maailmaga võrreldes – kuidas saaksime me siis mõista veel midagi, mis jääb sellest väljapoole? Acintya viitab materiaalsest maailmast väljapoole jäävale, mida meie tõendused, loogika ega filosoofilised teooriad ei suuda määratleda, mis on meie jaoks käsitlematu. Seepärast peaksid arukad inimesed vältima kasutut vaidlemist ja spekuleerimist, aktsepteerides seda, mida on öeldud pühakirjades nagu „Vedad", „Bhagavad-gītā" ja „Śrīmad-Bhāgavatam" ning järgides nendes antud põhimõtteid. See on tee mõistmisele.

Selles värsis öeldakse selgelt, et surmahetkel tuleb mõistus keskendada pühendumuses Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Neile, kes valdavad joogatehnikaid, soovitatakse tõsta eluõhk kulmude vahele (ājñā-cakrasse). Seega soovitatakse siin praktiseerida ṣaṭ-cakra-joogat, mis hõlmab kuuele cakrale mediteerimist. Puhas pühendunu ei praktiseeri sellist joogat, ent kuna ta viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, on ta surmahetkel, Jumala Kõrgeima Isiksuse armust, suuteline Teda mäletama. Seda selgitatakse neljateistkümnendas värsis.

Sõna yoga-balena kasutamine antud värsis on tähelepanuväärne, sest joogat praktiseerimata, olgu see siis ṣaṭ-cakra-jooga või bhakti-jooga, pole võimalik surmahetkel transtsendentaalse eksistentsini jõuda. Pole võimalik, et surmahetkel meenuks inimesele järsku Kõrgeim Jumal. Selleks on vaja praktiseerida mõnd joogasüsteemi, eriti bhakti-joogat. Kuna inimese mõistus on surmahetkel väga tugevalt häiritud, tuleb transtsendentaalse seisundi saavutamiseks praktiseerida joogat läbi kogu elu.

Jumal Śrī Kṛṣṇa soovitas Arjunale praktiseerida ṣaṭ-cakra-joogat, milles joogi suunab eluõhu kulmude vahele. Olles kindel, et Arjuna ei tea, kuidas ṣaṭ-cakra-joogat praktiseerida, selgitab Jumal seda järgnevates värssides. Jumal ütleb, et ehkki Brahman on üks ja ainus, omab see erinevaid avaldumisi ja aspekte. Eriti impersonalistide jaoks on akṣara ehk oṁkāra (silp oṁ) Brahmaniga samane. Kṛṣṇa selgitab siin impersonaalse Brahmani olemust, millesse sisenevad loobumuslikku elukorraldust järgivad targad.

Vedalike haridustavade kohaselt alustavad õpilased varases nooruses silbi oṁ kordamist ning omandavad vaimse õpetaja juures tsölibaati järgides teadmisi kõrgeimast impersonaalsest Brahmanist. Sel viisil teadvustavad nad Brahmani kahte aspekti. Niisugune praktika on õpilase vaimseks arenguks olemusliku tähtsusega, kuid hetkel pole sellise brahmacārī elu elamine (s.t. elamine vallaliselt ja tsölibaati järgides) kuidagi võimalik. Maailma sotsiaalne ülesehitus on sedavõrd muutunud, et ei ole võimalik praktiseerida tsölibaati õpilaselu algusest peale. Üle kogu maailma on rajatud erinevaid asutusi erinevate teadusharude uurimiseks, kuid pole ühtegi tunnustatud asutust, kus õpilastele õpetataks brahmacārī põhimõtteid. Tsölibaati järgimata on vaimses elus väga raske arengut saavutada. Seepärast teatas Jumal Caitanya, vastavalt pühakirjade juhendustele, et käesoleval kali ajastul ei ole Kõigekõrgema teadvustamine võimalik ühelgi teisel moel kui korrates Jumal Kṛṣṇa pühasid nimesid: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare.

Et praktiseerida joogat siin soovitatud viisil, peab joogi sulgema esmalt kõik meelenaudingute juurde viivad uksed. Sellist praktikat nimetatakse pratyāhāraks ehk meelte lahutamiseks meelte ihaldusobjektidest. Teadmiste hankimiseks mõeldud meeleorganid (silmad, kõrvad, nina, keel ja kompimismeel) tuleb hoida täielikult enese kontrolli all, laskmata neil tegutseda enese rahuldamiseks. Sel moel keskendatakse mõistus Ülihingele südames ning elujõud tõstetakse pealaele. Seda protsessi kirjeldatakse üksikasjalikult kuuendas peatükis. Kuid nagu eespool mainitud, pole selle meetodi järgimine käesoleval ajastul praktiline. Parim meetod on Kṛṣṇa teadvus. Kui inimene suudab fikseerida oma mõistuse Kṛṣṇale, Teda pühendunult teenides, siis suudab ta väga lihtsalt püsida häirimatus transtsendentaalses transi ehk samādhi seisundis.

Siin öeldakse selgelt, et oṁ, Brahman ja Jumal Kṛṣṇa ei erine üksteisest. Kṛṣṇa impersonaalne heli on oṁ, kuid Hare Kṛṣṇa mantra sisaldab ka silbi oṁ heli. Käesoleva ajastu jaoks soovitatakse selgelt Hare Kṛṣṇa mantra kordamist. Seega, kui inimene kordab elu lõpul kehast lahkudes Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, siis jõuab ta vastavalt oma teenimise laadile kindlasti ühele vaimsetest planeetidest. Kṛṣṇa pühendunud lähevad Kṛṣṇa planeedile, Goloka Vṛndāvanale. Personalistide jaoks eksisteerib lõputu hulk teisigi vaimse taeva planeete, mida tuntakse Vaikuṇṭha planeetidena; impersonalistid aga jäävad pidama brahmajyotis.

Antud värss kirjeldab eriti selgelt, milline lõppeesmärk on kõrvalekaldumatutel pühendunutel, kes teenivad bhakti-joogat praktiseerides Jumala Kõrgeimat Isiksust. Eespool mainiti nelja liiki pühendunuid: ahastuses olijaid, uudishimulikke inimesi, materiaalse kasu ihaldajaid ja spekuleerivaid filosoofe, ning kirjeldati ka erinevaid vabanemiseni viivaid protsesse: karma-joogat, jñāna-joogat ja haṭha-joogat. Ka nende joogasüsteemide põhimõtted sisaldavad mõningal määral bhaktit, kuid käesolev värss rõhutab puhta bhakti-jooga süsteemi, kuhu ei ole segatud jñānat, karmat ega haṭhat. Sõna ananya-cetāḥ viitab sellele, et puhast bhakti-joogat praktiseeriv pühendunu ei soovi midagi muud peale Kṛṣṇa. Puhas pühendunu ei ihalda tõusmist taevalikele planeetidele, brahmajyotiga ühte sulamist, lunastust ega materiaalse maailma köidikutest vabanemist. Puhas pühendunu ei ihalda midagi. „Caitanya-caritāmṛtas" nimetatakse puhast pühendunut niṣkāmaks, mis tähendab, et ta ei ihalda mitte mingisugust isiklikku kasu. Täielik rahu kuulub ainult sellisele puhtale pühendunule, mitte aga neile, kes pürgivad isikliku kasu poole. Samas kui jñāna-joogi, karma-joogi või haṭha-joogi omavad isiklikke huve, pole puhtal pühendunul ühtegi teist soovi peale Jumala Kõrgeima Isiksuse rahuldamise. Seepärast ütlebki Jumal, et nende jaoks, kes on kõigutamatult Temale pühendunud, on Temani jõudmine lihtne.

Puhas pühendunu on alati hõivatud Kṛṣṇa või mõne Tema isiksusliku kehastuse pühendunud teenimisega. Kṛṣṇal on palju erinevaid täielikke ekspansioone ja inkarnatsioone nagu Rāma ja Nṛsiṁha, ning pühendunu võib Jumalat armastusega teenides fikseerida oma mõistuse ükskõik millisele nendest Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsetest kehastustest. Sellisel pühendunul ei esine probleeme, mis kerkivad esile teiste joogade praktiseerijate ees. Bhakti-jooga on väga lihtne ja puhas ning seda on kerge praktiseerida. Alustada võib lihtsalt Hare Kṛṣṇa mantra kordamisega. Jumal on armulik kõigi vastu, kuid nagu eespool juba selgitatud, on Ta eriliselt armulik nende vastu, kes Teda alati kõrvalekaldumatult teenivad. Jumal aitab selliseid pühendunuid erinevatel viisidel. „Vedades" öeldakse („Kaṭha Upaniṣad" 1.2.23): yam evaiṣa vṛṇute tena labhyas/ tasyaiṣa ātmā vivṛṇute tanuṁ svām. „See, kes on täielikult alistunud Kõigekõrgemale Jumalale ning teenib Teda pühendunult, suudab mõista Teda sellisena nagu Ta on." Ning „Bhagavad-gītās" (10.10) öeldakse: dadāmi buddhi-yogaṁ tam. „Jumal annab sellisele pühendunule piisavalt arukust, et ta lõppkokkuvõttes võiks jõuda Temani Tema vaimses kuningriigis."

Puhta pühendunu eriline omadus on see, et ta mõtleb alati, kõrvalekaldumatult ja ajast või paigast olenemata, Kṛṣṇast. Selleks ei saa olla mingeid takistusi. Ta peab olema võimeline teenima Jumalat alati ja kõikjal. Mõnede õpetajate arvates peaks pühendunu jääma elama pühadesse paikadesse nagu Vṛndāvana või mõnesse pühasse linna, kus Jumal elas, kuid puhas pühendunu võib elada kõikjal, luues oma pühendunud teenimisega Vṛndāvana atmosfääri. Śrī Advaita lausus Jumal Caitanyale: „Kus iganes Sa viibid, oo, Jumal, seal on Vṛndāvana."

Nagu viidatud sõnadega satatam ja nityaśaḥ, mis tähendavad „alati", „regulaarselt", „iga päev", mäletab puhas pühendunu alati Kṛṣṇat ning mediteerib Temale. Sellised on puhta pühendunu omadused, kelle jaoks on Jumalani jõudmine väga lihtne. „Gītās" soovitatakse kõikide teiste joogasüsteemide seas eriti bhakti-jooga praktiseerimist. Üldiselt võib eristada viit liiki bhakti-joogisid: (1) śānta-bhakta, kes tegeleb pühendunud teenimisega neutraalselt; (2) dāsya-bhakta, kes teenib Jumalat pühendunult kui Tema teener; (3) sākhya-bhakta, kes teenib Jumalat pühendunult kui Tema sõber; (4) vātsalya-bhakta, kes teenib Jumalat pühendunult Tema vanemana; ning (5) mādhurya-bhakta, kes teenib Kõigekõrgemat Jumalat pühendunult Teda armastava kaasana. Kõigil neil juhtudel teenib puhas pühendunu pidevalt, armastusega transtsendentaalselt Kõigekõrgemat Jumalat ega unusta Teda kunagi ning seetõttu pole sellise pühendunu jaoks Jumalani jõudmine raske. Puhas pühendunu ei suuda Kõigekõrgemat Jumalat hetkekski unustada ning samamoodi ei suuda Kõigekõrgem Jumal hetkekski Oma puhast pühendunut unustada. Selline on suur õnnistus, mille toob kaasa Kṛṣṇa teadvuse arendamine mahā-mantra kordamise abil: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare.

Kuna see ajalik materiaalne maailm on täis kannatusi sünni, vanaduse, haiguste ja surma näol, ei soovi see, kes on saavutanud kõrgeima täiuslikkuse ning jõudnud kõrgeimale planeedile, Kṛṣṇalokale ehk Goloka Vṛndāvanale, loomulikult enam siia tagasi pöörduda. Kõrgeimat planeeti kirjeldatakse vedakirjanduses sõnadega avyakta, akṣara ja paramā gati. Teisisõnu öeldes tähendab see seda, et too planeet jääb väljapoole meie materiaalseid teadmisi. See on meie jaoks seletamatu, kuid see on mahātmāde (suurte hingede) kõrgeim eesmärk. Mahātmād kuulavad transtsendentaalseid sõnumeid eneseteadvustamiseni jõudnud pühendunutelt ning arendavad nende abil järk-järgult pühendunud teenimist Kṛṣṇa teadvuses. Nad süvenevad sedavõrd Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, et ei ihalda enam tõusmist ühelegi materiaalsele planeedile – õigupoolest, nad ei ihalda isegi tõusmist ühelegi vaimsele planeedile. Nad tahavad üksnes Kṛṣṇat ja Kṛṣṇaga suhtlemist, ei midagi muud. See on elu kõrgeim täiuslikkus. Selles värsis tuuakse esile Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa, personalistidest pühendunud. Need pühendunud saavutavad Kṛṣṇa teadvuses elu kõrgeima eesmärgi. Teisisõnu öeldes on nad kõrgeimad hinged.

Kõik joogid, nii karma-, jñāna-, haṭha- kui ka teised joogid peavad bhakti- joogat ehk Kṛṣṇa teadvuse meetodit praktiseerides jõudma pühendumuse täiuslikkuseni, enne kui nad võivad siseneda Kṛṣṇa transtsendentaalsesse elupaika, et sealt mitte kunagi enam tagasi tulla. Need, kes jõuavad kõrgeimatele materiaalsetele planeetidele, s.o. pooljumalate planeetidele, alluvad ikkagi korduvatele sündidele ja surmadele. Ning samal ajal, kui inimesed Maalt tõusevad kõrgematele planeetidele, langevad inimesed kõrgematelt planeetidelt nagu Brahmaloka, Candraloka ja Indraloka, Maale tagasi. „Chāndogya Upaniṣadis" soovitatakse praktiseerida ohverdamismeetodit, mida nimetatakse pañcāgni-vidyāks, sest see võimaldab tõusta Brahmalokale. Ent kui Brahmalokale tõusnu ei hakka seal Kṛṣṇa teadvust arendama, siis on ta sunnitud tagasi Maale pöörduma. Need, kes saavutavad kõrgematel planeetidel Kṛṣṇa teadvuse arendamises edasimineku, tõusevad üha kõrgematele ja kõrgematele planeetidele ning universumi hävimise hetkel kantakse nad igavesse vaimsesse kuningriiki. Śrīdhara Svāmī tsiteerib oma „Bhagavad-gītā" kommentaaris järgmist värssi:

„Kui hävitatakse see materiaalne universum, kantakse Brahmā ning teised Brahmaloka elanikud, kes tegelevad pidevalt Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, vaimsesse universumisse, nende poolt ihaldatud vaimsetele planeetidele."

Materiaalne universum eksisteerib vaid teatud aja jooksul. See avaldub kalpade tsüklites. Üks kalpa on üks Brahmā päev ning üks Brahmā päev koosneb tuhandest nelja yuga ehk ajastu tsüklist. Need neli yugat on satya, tretā, dvāpara ja kali. Satya ajastut iseloomustavad vooruslikkus, teadmised ja religioon; see yuga on praktiliselt täiesti vaba teadmatusest ja pahedest ning kestab 1 728 000 aastat. Tretā-yuga ajal, mis kestab 1 296 000 aastat, ilmnevad juba ka pahed. Dvāpara-yuga jooksul toimub veelgi suurem kõrvalekaldumine vooruslikkusest ja religioonist ning pahed võtavad enam võimust. Dvāpara-yuga kestab 864 000 aastat. Viimases yugas, kali- yugas, mida oleme kogenud viimase viie tuhande aasta jooksul, on täielikult võimust võtnud vaen, teadmatus, ateism ja pahed ning tõeline vooruslikkus on praktiliselt kadunud. See yuga kestab 432 000 aastat. Kali-yuga ajal võtavad pahed sedavõrd võimust, et selle lõpul ilmub Kõigekõrgem Jumal Ise Kalki-avatārana, hävitades deemonid, päästes Oma pühendunud ning andes alguse uuele satya-yugale. Sedasi algab yugade tsükkel uuesti. Kordudes tuhat korda, on need neli yugat ühe Brahmā päeva pikkuseks, ning sama kaua kestab ka Brahmā öö. Brahmā elab sada sellist „aastat" ning seejärel sureb. Maa kalkulatsioonide kohaselt on need „sada aastat" kokku 311 biljonit ja 40 miljardit aastat. Neid arvutusi vaadates tundub Brahmā elu lõputu ja imepärasena, kuid igaviku vaatepunktist on see sama lühike kui valgusesähvatus. Põhjuste ookeanis tõuseb ja kaob lugematul hulgal Brahmāsid kui veemulle Atlandi ookeanis. Brahmā ja tema loome on kõik osa materiaalsest universumist ning muutuvad seetõttu pidevalt.

Materiaalses universumis pole isegi mitte Brahmā vaba sündimisest, vanadusest, haigustest ja surmast. Brahmā teenib aga otseselt Kõigekõrgemat Jumalat, juhtides seda universumit, ning saavutab seetõttu pärast surma kohe vabanemise. Kõrgelt arenenud sannyāsīdel võimaldatakse tõusta Brahmā planeedile, Brahmalokale, mis on materiaalse maailma kõrgeim planeet ning mis jääb alles ka siis, kui kõik ülejäänud kõrgemate planetaarsüsteemide taevalikud planeedid hävitatakse. Aja jooksul peavad aga materiaalse looduse seaduse kohaselt ka Brahmā ja Brahmaloka elanikud surmale alistuma.

Vähem arukad inimesed, kes püüavad jääda materiaalsesse maailma, võivad küll ajutiselt tõusta kõrgematele planeetidele, kuid peavad seejärel taas siia, Maale langema. Brahmā päeva jooksul võivad nad tegutseda selle materiaalse maailma kõrgematel ja madalamatel planeetidel, kuid Brahmā öö saabudes hävitatakse nad kõik. Brahmā päeva jooksul omandavad elusolendid materiaalsete tegevuste sooritamiseks erinevaid kehasid, kuid öö saabudes pole neil enam kehasid, vaid nad viibivad ühtselt Viṣṇu kehas. Brahmā päeva saabudes avalduvad nad taas. Bhūtvā bhūtvā pralīyate: päeva ajal muutuvad nad avaldunuks ning öö saabudes hävitatakse nad jälle. Lõpuks, kui Brahmā elu jõuab lõpule, hävitatakse nad kõik ning nad jäävad miljoniteks aastateks mitteavaldunud seisundisse. Ning kui Brahmā uuel ajastul taas sünnib, avalduvad ka elusolendid uuesti. Sedasi peab materiaalne maailm neid oma lummuse vangis. Kuid arukad inimesed, kes pöörduvad Kṛṣṇa teadvuse poole, kasutavad oma inimelu täielikult Jumala pühendunud teenimiseks, korrates Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Sel viisil kannavad nad end juba selle eluga Kṛṣṇa vaimsele planeedile, kus, nautides igavest õndsust, ei allu nad enam taassünnile.

Kṛṣṇa kõrgem, vaimne energia on transtsendentaalne ja igavene. See on väljaspool kõiki materiaalse looduse muutusi, mis avalduvad ja hävivad Brahmā päevade ja ööde jooksul. Kṛṣṇa kõrgem energia on oma omadustelt materiaalsele loodusele täielikult vastanduv. Kṛṣṇa kõrgemat ja madalamat energiat selgitati seitsmendas peatükis.

Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa kõrgeimat elupaika kirjeldatakse „Brahma- saṁhitās" sõnadega cintāmaṇi-dhāma, mis tähendab, et tegu on paigaga, kus täidetakse kõik soovid. Jumal Kṛṣṇa kõrgeim elupaik, mida tuntakse Goloka Vṛndāvanana, on täis filosoofilisest kivist ehitatud losse. Samuti asuvad seal „soovide puud", mis jagavad kõike söödavat, mida ihaldatakse. Sealseid lehmi nimetatakse surabhideks ning nad annavad piiramatus koguses piima. Selles paigas teenivad Jumalat sajad tuhanded õnnejumalannad (Lakṣmīd) ning Teda nimetatakse algseks Jumalaks ja põhjuste põhjuseks Govindaks. Jumalal on kombeks mängida Oma flööti (veṇuṁ kvaṇantam). Tema transtsendentaalne keha on kõige kütkestavam kõikides maailmades – Tema silmad on kui lootose kroonlehed ning Tema ihu on pilvede värvi. Ta on sedavõrd kütkestav, et Tema ilu ületab ka tuhandete Amorite ilu. Ta kannab safranivärvi riiet, kaela ümber on Tal lillevanik ning juustes paabulinnusulg. „Bhagavad-gītās" annab Jumal Kṛṣṇa ainult tagasihoidliku vihje Oma elupaigast Goloka Vṛndāvanast, mis on vaimse kuningriigi kõrgeim planeet, kuid „Brahma-saṁhitās" kirjeldatakse seda üksikasjalikult. Vedakirjanduses („Kaṭha Upaniṣadis" 1.3.11) öeldakse, et Kõigekõrgema Jumala elupaigast midagi kõrgemat ei eksisteeri ning et see paik on lõplik sihtpunkt (puruṣān na paraṁ kiñcit sā kāṣṭhā paramā gatiḥ). Kui inimene jõuab Jumala elupaika, ei pea ta enam kunagi materiaalsesse maailma tagasi pöörduma. Kṛṣṇa kõrgeim elupaik ja Kṛṣṇa Ise ei erine teineteisest millegi poolest, olles omaduslikult samased. Sellel planeedil asuv Vṛndāvana, mis paikneb Delhist umbes 150 kilomeetrit kagu suunas, on selle kõrgeima, vaimses taevas asuva Goloka Vṛndāvana täpne jäljend. Kui Kṛṣṇa laskus sellele planeedile, esitas Ta Oma transtsendentaalseid mänge just selles Vṛndāvana nimelises paigas, mis hõlmab umbes 220 ruutkilomeetrit Indias, Mathurā maakonnas.

Siin öeldakse selgelt, et ülim sihtpunkt, kust pole vaja tagasi pöörduda, on Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa elupaik. „Brahma-saṁhitās" kirjeldatakse seda kõrgeimat elupaika kui ānanda-cinmaya-rasat ehk paika, kus kõik on täis vaimset õndsust. Kogu sealne mitmekesisus omab sama vaimse õndsuse omadust – mitte miski pole seal materiaalne. See mitmekesisus on Kõigekõrgema Jumala Enda vaimne ekspansioon, kuna kõik seal eksisteeriv on moodustunud vaimsest energiast, nagu seda selgitati seitsmendas peatükis. Mis puutub sellesse materiaalsesse maailma, siis ehkki Jumal viibib alati Oma kõrgeimas elupaigas, on Ta Oma materiaalse energia kaudu kõikeläbiv. Seega viibib Ta Oma vaimsete ja materiaalsete energiate kaudu kõikjal, nii materiaalsetes kui ka vaimsetes universumites. Yasyāntaḥ-sthāni tähendab, et Tema on kõige alalhoidjaks Eneses, kas siis vaimses või materiaalses energias. Nende kahe energia kaudu on Jumal kõikeläbiv.

Kṛṣṇa kõrgeimasse elupaika või lugematutele Vaikuṇṭha planeetidele on võimalik jõuda üksnes bhakti ehk pühendunud teenimise abil, millele viitab selgelt sõna bhaktyā. Ühegi teise protsessi abil sellesse ülimasse elupaika jõuda pole võimalik. Ka „Vedades" („Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.21) kirjeldatakse seda kõrgeimat elupaika ja Jumala Kõrgeimat Isiksust. Eko vaśī sarva-gaḥ kṛṣṇaḥ. Selles paigas on ainult üks Jumala Kõrgeim Isiksus, kelle nimi on Kṛṣṇa. Ta on kõige armulikum jumalus ning ehkki Ta on üks, omab Ta miljoneid täieõiguslikke ekspansioone. „Vedades" võrreldakse Jumalat puuga, mis seisab paigal, kuid ometigi kannab erinevaid vilju ja õisi ning vahetab lehti. Jumala täieõiguslikud ekspansioonid, kes valitsevad Vaikuṇṭha planeete, on neljakäelised ning Neid tuntakse erinevate nimede all, nagu näiteks Puruṣottama, Trivikrama, Keśava, Mādhava, Aniruddha, Hṛṣīkeśa, Saṅkarṣaṇa, Pradyumna, Śrīdhara, Vāsudeva, Dāmodara, Janārdana, Nārāyaṇa, Vāmana, Padmanābha jne.

Ka „Brahma-saṁhitās" (5.37) kinnitatakse, et ehkki Jumal asub alati Oma kõrgeimas asupaigas, Goloka Vṛndāvanal, on Ta kõikeläbiv ning kannab hoolt selle eest, et kõik sujuks nii nagu peab (goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ). „Vedades" („Śvetāśvatara Upaniṣadis" 6.8) öeldakse: parāsya śaktir vividhaiva śrūyate/ svābhāvikī jñāna-bala-kriyā ca. „Jumala energiad on sedavõrd laialdased, et kõik kogu kosmilises avaldumises toimub nende juhtimise all veatult, ehkki Kõigekõrgem Jumal Ise on kaugel eemal."

Kõigekõrgema Jumala puhtad pühendunud, kes on täielikult Jumalale alistunud hinged, ei hooli, millal või mil viisil nad oma kehast lahkuvad. Nad jätavad kõik Kṛṣṇa hoolde ning pöörduvad lihtsalt ja õnnelikult tagasi Jumala juurde. Kuid need, kes pole puhtad pühendunud ning kes pöörduvad selliste vaimse teadvustamise meetodite nagu karma-jooga, jñāna-jooga või haṭha-jooga poole, peavad valima oma kehast lahkumiseks sobiva ajahetke, et kindlustada pääsemine sünni ja surma maailmast.

Täiuslik joogi suudab sellest materiaalsest maailmast lahkumiseks ise ajahetke ja olukorra valida. Ent kui ta ei ole jõudnud täiuslikkuseni, sõltub tema edu vaid sellest, kas ta satub oma kehast lahkuma sobival või ebasobival hetkel. Seda, millised on hetked, mil kehast lahkudes ei pöörduta materiaalsesse maailma tagasi, selgitab Jumal järgmises värsis. Ācārya Baladeva Vidyābhūṣaṇa kinnituste kohaselt viitab sõna kāla käesolevas värsis aega valitsevale jumalusele.

Kui räägitakse tulest, valgusest, päevast ja kasvava kuu kahest nädalast, tuleb mõista, et kõiki neid valitsevad erinevad jumalused, kes juhivad hinge tema kehast lahkumise hetkel. Surmahetkel juhib mõistus elusolendi uude ellu. Kui ta lahkub kehast eespool nimetatud ajal, kas juhuslikult või tahtlikult, on tal võimalik jõuda impersonaalsesse brahmajyotisse. Jooga praktiseerimises kõrgelt arenenud müstikud suudavad oma kehast lahkumise hetke ja paiga ise valida. Teised seda teha ei suuda – kui nad lahkuvad kehast juhuslikult soodsal hetkel, siis ei pea nad pöörduma tagasi sünni ja surma ahelaisse, kuid vastasel juhul on nad sunnitud seda tegema. Puhas Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu ei pea aga kartma siia maailma tagasipöördumist, olenemata sellest, kas ta lahkub oma kehast soodsal või ebasoodsal hetkel, juhuslikult või tahtlikult.

„Śrīmad-Bhāgavatami" kolmandas laulus mainib Kapila Muni, et need, kes on oskuslikud karmalistes tegevustes ja Maal ohverduste sooritamises, jõuavad surmahetkel Kuule. Need kõrgelt arenenud hinged elavad Kuul umbes 10 000 aastat (inimeste ajaarvamise kohaselt) ning naudivad elu soma-rasat juues. Lõpuks pöörduvad nad tagasi Maale. See tähendab seda, et Kuul elavad kõrgemalt arenenud elusolendid, ehkki neid pole jämedakoeliste meelte läbi võimalik tajuda.

Ācārya Baladeva Vidyābhūṣaṇa tsiteerib oma kommentaaris käesolevale värsile „Chāndogya Upaniṣadi" (5.10.3 – 5), kus antakse lahkumisest ja tagasitulekust samasugune kirjeldus. Need, kes on mäletamatutest aegadest tegutsenud oma töö viljade nimel või tegelenud filosoofiliste spekulatsioonidega, lähevad ja tulevad üha uuesti tagasi. Nad ei saavuta lõplikku lunastust, sest nad ei alistu Kṛṣṇale.

Kṛṣṇa annab siin Arjunale nõu, et ta ei tohiks lasta end häirida erinevatest teeradadest, mida mööda hing võib materiaalsest maailmast lahkudes minna. Kõigekõrgema Jumala pühendunu ei tohiks muretseda, kas ta lahkub siit ilmast oma tahte kohaselt või juhuslikult. Pühendunu peaks viibima häirimatult Kṛṣṇa teadvuses ning kordama Hare Kṛṣṇa mantrat. Ta peab teadma, et nende erinevate teede valimise üle muretsemine on väga vaevarikas. Parim viis süveneda Kṛṣṇa teadvusse on teenida alati Kṛṣṇat; sel viisil muutub elusolendi tee vaimsesse kuningriiki turvaliseks, kindlaks ja sirgeks. Eriti tähtis on käesolevas värsis sõna yoga-yukta. Häirimatu joogi on kõikides oma tegevustes rakendanud end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse. Śrī Rūpa Gosvāmī soovitab: anāsaktasya viṣayān yathārham upayuñjataḥ – inimene peab loobuma kiindumusest materiaalsetesse tegevustesse ning tegema kõike Kṛṣṇa teadvuses. Selle süsteemi abil, mida nimetatakse yukta- vairāgyaks, saavutab inimene täiuslikkuse. Seepärast ei lase Kṛṣṇa pühendunu end sellistest kirjeldustest kunagi häirida, kuna ta teab, et Kṛṣṇat pühendunult teenides on talle kindlustatud tee tagasi ülimasse elupaika.

See värss on seitsmenda ja kaheksanda peatüki kokkuvõte, mis käsitleb iseäranis Kṛṣṇa teadvust ja Kṛṣṇa pühendunud teenimist. „Vedasid" tuleb uurida vaimse õpetaja juhtimise all ning tema hoole all elades peab õpilane läbi tegema palju askeese. Brahmacārī peab elama vaimse õpetaja kodus kui teener, ta peab käima ukselt uksele, paludes almust, ning tooma selle vaimsele õpetajale. Ta sööb ainult õpetaja korraldusel, ning kui õpetaja teda sööma ei kutsu, siis peab õpilane sel päeval paastuma. Need on mõningad vedalikud printsiibid, mida brahmacārī peab järgima.

Pärast viiendast eluaastast kahekümnendani kestvat „Vedade" uurimist õpetaja juhendamise all võib õpilasest saada täiuslike omadustega inimene. „Vedade" uurimine ei ole mõeldud „tugitoolispekulantide" meelelahutuseks, vaid iseloomu kasvatamiseks. Pärast sellist praktikat on brahmacārīl lubatud abielluda ning alustada perekondlikku elu. Pereinimesena peab ta edasise valgustumise nimel sooritama mitmeid ohverdusi. Samuti peab ta andma annetusi, vastavalt ajale, kohale ja annetuste saajale, tehes vahet „Bhagavad-gītās" kirjeldatud vooruse, kire või teadmatuse guṇa alla kuuluva heategevuse vahel. Perekondlikust elust tagasi tõmbudes ja võttes omaks vānaprastha elukorralduse, teeb ta läbi raskeid askeese, elades metsades, riietudes puukoorde, ajamata habet jne. Järgides brahmacarya, perekondliku inimese, vānaprastha ja lõpuks sannyāsa elukorraldust, tõuseb inimene elu täiuslikkuseni. Mõned inimesed tõusevad seejärel taevalikele planeetidele või kui nad on veelgi kaugemale arenenud, vabanevad nad vaimsesse taevasse – kas siis impersonaalsesse brahmajyotisse, Vaikuṇṭha planeetidele või Kṛṣṇalokale. Selline on vedakirjanduse poolt näidatud tee.

Kṛṣṇa teadvuse suurepärasus seisneb ometigi selles, et selle abil võib inimene, Jumalat pühendunult teenides, kõikide erinevate elukorralduste rituaalidest kohe kõrgemale tõusta.

Sõnad idaṁ viditvā viitavad sellele, et lugeja peab püüdma mõista Śrī Kṛṣṇa poolt „Bhagavad-gītā" käesolevas ja seitsmendas peatükis antud juhendusi. Neid tuleb püüda mõista mitte ilmaliku õpetatuse või mõttespekulatsioonide abil, vaid kuulates neid pühendunute keskel. „Bhagavad- gītā" tuum peitub peatükkides seitsmendast kaheteistkümnendani (kaheteistkümnes kaasa arvatud). Esimesed kuus ja viimased kuus peatükki on kui ümbris keskmisele kuuele peatükile, mis viibivad Jumala erilise kaitse all. Kui inimene on sedavõrd õnnelik, et suudab pühendunutega suhtlemise abil mõista „Bhagavad-gītāt", eriti neid kuut keskmist peatükki, siis omandab ta elu koheselt suurema mõtte kui see oleks omandanud kõikide askeeside, ohverduste, heategevuste, spekulatsioonide jne läbi, sest kõikide nende tegevuste tulemused on saavutatavad lihtsalt Kṛṣṇa teadvust arendades.

See, kelle usk „Bhagavad-gītāsse" on nõrk, peaks õppima „Bhagavad- gītāt" pühendunult, sest neljanda peatüki alguses öeldakse selgelt, et „Bhagavad-gītāt" suudavad mõista üksnes pühendunud. Keegi teine selle teose tähendust täielikult mõista ei suuda. Seepärast peab inimene õppima „Bhagavad-gītāt" Kṛṣṇa pühendunutelt, mitte spekulantidelt. See on märk usust. Kui inimene tahab suhelda pühendunutega ning lõpuks talle see võimalus avaneb, siis alles seejärel hakkab ta tegelikult „Bhagavad-gītāt" uurima ja mõistma. Pühendunutega suhtlemisest edasi arenedes rakendab inimene end pühendunud teenimisse. See hajutab kõik tema kahtlused Kṛṣṇast ehk Jumalast, Kṛṣṇa tegudest, kehast, mängudest, nimest, omadustest jne. Kui kõik need kahtlused on täielikult kadunud, võib inimene tõsiselt „Śrīmad Bhagavad-gītāt" uurima hakata. Ta hakkab selle teose uurimist nautima ning saavutab pideva Kṛṣṇa teadvuse. Veelgi edasi arenedes armub ta täielikult Kṛṣṇasse. See elu kõrgeim täiuslikkuse tasand võimaldab pühendunul tõusta Kṛṣṇa elupaika vaimses taevas, Goloka Vṛndāvaṇale, kus ta saab elada igavesti õnnelikult.