Karma-jooga — tegevus Kṛṣṇa teadvuses

„Bhagavad-gītā" käesolevas, viiendas peatükis lausub Jumal, et pühendunud teenimisena sooritatav töö on parem kui kuiv spekuleerimine mõistuse tasandil. Pühendunud teenimine on seejuures ka lihtsam, sest olles transtsendentaalne, vabastab see elusolendi tema tegude järelmõjudest. Teises peatükis anti sissejuhatavad teadmised hingest ja tema sattumisest materiaalse keha köidikuisse. Sealsamas kirjeldati ka seda, kuidas pääseda välja sellest materiaalse eksistentsi puurist buddhi-jooga ehk pühendunud teenimise abil. Kolmandas peatükis selgitati, et inimene, kes asub teadmiste tasandil, ei pea enam täitma mingeid kohustusi. Neljandas peatükis rääkis Jumal Arjunale, et kõikvõimalikud ohverdused kulmineeruvad teadmistes. Neljanda peatüki lõpus soovitas aga Jumal ometigi Arjunale üles tõusta ja võidelda, omades täiuslikke teadmisi. Sedasi, rõhutades samal ajal nii pühendumusliku töö kui ka teadmistele tugineva tegevusetuse olulisust, on Kṛṣṇa Arjuna segadusse ajanud ning Arjuna ei suuda enam ühest otsust vastu võtta. Arjuna mõistab, et teadmistele tuginev loobumus hõlmab kogu meeleliste tegevustena sooritatava töö lõpetamist. Ent kui pühendunud teenimisena tehakse tööd, kuidas on siis võimalik tööst loobuda? Teisisõnu väljendudes arvab ta, et sannyāsa ehk teadmistele tuginev loobumine tähendab kõikide tegevuste lõpetamist, sest töö ja loobumus näivad talle ühitamatud. Näib, et ta ei ole mõistnud, et täielikel teadmistel tuginev töö ei oma järelmõjusid ning on seepärast samaväärne tegevusetusega. Seepärast küsib Arjuna Kṛṣṇalt, kas ta peaks tööst täielikult loobuma või töötama täielikele teadmistele toetudes.

Karmalised tegevused (millega püüeldakse meeleliste naudingute poole) on materiaalsete köidikute põhjustajaks. Seni, kuni inimene on hõivatud kehaliste mugavuste suurendamisele suunatud tegevustega, rändab ta kindlasti edasi ühest kehast teise, viibides sedasi lõputult materiaalseis köidikuis. „Śrīmad-Bhāgavatam" (5.5.4 – 6) kinnitab seda järgmiselt:

„Inimesed on hullunud meeleliste naudingute järele ning nad ei tea, et nende praegune hädadest tulvil keha on varasemate karmaliste tegevuste tagajärg. Ehkki keha on ajalik, valmistab see alati mitmesuguseid probleeme. Seepärast pole meeleliste naudingute nimel tegutsemine hea. Elu tuleb pidada ebaedukaks seni, kuni inimene ei esita küsimust oma tegelikust olemusest. Nii kaua kui ta ei tea oma tegelikku olemust, on ta sunnitud töötama meeleliste naudingute ja resultaatide nimel ning nii kaua kui tema teadvus viibib meelte rahuldamise tasandil, on elusolend sunnitud rändama ühest kehast teise. Ehkki inimese mõistus võib olla seotud karmaliste tegevustega ja mõjutatud teadmatusest, peab ta arendama endas armastust Vāsudeva pühendunud teenimise vastu. Ainult siis võib saada võimalikuks materiaalse eksistentsi köidikuist vabanemine."

Seega jñānast (ehk teadmisest, et elusolend ei ole mitte see materiaalne keha, vaid vaimne hing) vabanemise saavutamiseks ei piisa. Inimene peab tegutsema vastavalt vaimse hinge positsioonile, vastasel juhul pole materiaalseist köidikuist võimalik pääseda. Tegevus Kṛṣṇa teadvuses pole tegevus karmalisel tasandil. Tegevus, mis on sooritatud täielikele teadmistele toetudes, aitab kaasa inimese arengule tegelike teadmiste suunas. Ilma Kṛṣṇa teadvuseta ei suuda tingimustest sõltuv hing, lihtsalt karmalistest tegevustest loobudes, oma südant tegelikult puhastada. Ent nii kaua kui süda pole puhastunud, on inimene sunnitud töötama karmalisel tasandil. Kuid tegevus Kṛṣṇa teadvuses aitab elusolendil automaatselt pääseda karmaliste tegevuste järelmõjudest ning sellise tegevuse sooritamiseks ei ole elusolend sunnitud materiaalsele tasandile laskuma. Seepärast seisab tegevus Kṛṣṇa teadvuses alati kõrgemal loobumusest, mille puhul säilib alati oht langeda. Loobumus ilma Kṛṣṇa teadvuseta pole täiuslik, nagu seda kinnitab Śrīla Rūpa Gosvāmī oma raamatus „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.258):

„Kui vabanemise poole püüdlevad inimesed ütlevad lahti sellest, mis on seotud Jumala Kõrgeima Isiksusega, tuleb nende loobumust pidada ebatäiuslikuks." Loobumus on täiuslik siis, kui see põhineb teadmisel, et kõik eksisteeriv kuulub Jumalale ning et keegi ei tohiks kuulutada end millegi omanikuks. Tuleb mõista, et tegelikult ei kuulu kellelegi mitte midagi. Sel juhul ei tekigi küsimust loobumusest, sest inimene, kes teab, et kõik kuulub Kṛṣṇale, elab alati loobumuses. Kuna kõik kuulub Kṛṣṇale, tuleb see rakendada Kṛṣṇa teenimisse. Selline täiuslik tegevus – tegevus Kṛṣṇa teadvuses – on märksa parem kui ükskõik kuivõrd põhjalik māyāvāda koolkonna sannyāsī kunstlik loobumus.

See, kes viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses, elab alati loobumuses, sest ta ei põlasta ega ihalda oma tegevuse resultaate. Selline loobumuses elav inimene, kes on pühendanud end Jumala teenimisele transtsendentaalses armastuses, omab täielikke teadmisi, sest ta teab oma algolemuslikku positsiooni Kṛṣṇa suhtes. Ta teab täpselt, et Kṛṣṇa on tervik ning et tema on Kṛṣṇa lahutamatu osake. Sellised teadmised on täiuslikud, sest need on paikapidavad nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Teooria, et elusolend ja Kṛṣṇa on üks, ei pea paika, sest osake ei saa olla võrdne tervikuga. Teadmine, et elusolend omab Kõigekõrgemaga samu omadusi, kuid mitte samal määral, on aga paikapidav transtsendentaalne tõde, mis viib elusolendi täiuslikkuseni, tasandile, millel ta ei püüdle millegi poole ega kurvasta millegi pärast. Tema mõistus on vaba kahesustest, sest kõik, mida ta teeb, teeb ta Kṛṣṇa heaks. Olles seega tõusnud kõrgemale kahesuste tasandilt, on ta jõudnud vabanemiseni – ja seda juba selles, materiaalses maailmas.

Materiaalse maailma analüütilise uurimise eesmärk on tuvastada kõige eksisteeriva hing. Materiaalse maailma hingeks on Viṣṇu ehk Ülihing. Jumala pühendunud teenimine hõlmab ka Ülihinge teenimist. Ühe protsessi eesmärgiks on leida puu juur, teise eesmärgiks seda juurt kasta. Sāṅkhya filosoofia tõeline uurija leiab materiaalse maailma juure, Viṣṇu, ning seejärel rakendab end täiuslikele teadmistele toetudes Jumala teenimisse. Seepärast pole põhiolemuslikult nende kahe protsessi vahel mingit erinevust, sest mõlema eesmärk on Viṣṇu. Need, kes pole teadlikud nende protsesside lõplikest eesmärkidest, ütlevad, et sāṅkhya ja karma-jooga pole samased; see aga, kes omab põhjalikke teadmisi, on teadlik neid erinevaid protsesse ühendavast eesmärgist.

Filosoofilise uurimuse tegelik eesmärk on leida elu lõplik eesmärk. Ning kuna elu lõplik eesmärk on eneseteadvustamine, ei ole kahe erineva protsessi abil saavutatavate järelduste vahel mingit erinevust. Sāṅkhya filosoofia uurimise läbi jõuab inimene järeldusele, et elusolend ei ole mitte materiaalse maailma, vaid kõrgeima vaimse terviku lahutamatu osake. Järelikult pole elusolendil materiaalse maailmaga midagi ühist ning tema tegevused peaksid olema teatud seoses Kõigekõrgemaga. Kui ta tegutseb Kṛṣṇa teadvuses, viibib ta sisuliselt oma algolemuslikus positsioonis. Esimese protsessi, sāṅkhya läbi tuleb lahti öelda materiaalsetest kiindumustest ning pühendumusliku yoga protsessi läbi arendatakse endas kiindumust Kṛṣṇa teadvuses töötamisse. Sisuliselt on mõlemad protsessid samased, ehkki pealiskaudsel vaatlusel võib näida, et üks protsess seisneb kiindumustest lahtiütlemises, teine aga kiindumuste arendamises. Materiaalsetest kiindumustest lahtiütlemine ning Kṛṣṇasse kiindumine on aga üks ja seesama. Inimene, kes seda mõistab, näeb asju sellistena, nagu need on.

Sannyāsīd ehk loobumuslikku elukorraldust järgivad inimesed jagunevad kahte kategooriasse. Māyāvādīdest sannyāsīd on hõivanud end sāṅkhya filosoofia uurimisega, samas kui vaiṣṇava traditsioonis uurivad sannyāsīd „Bhāgavatami" filosoofiat, mis annab autoriteetse kommentaari „Vedānta- sūtratele". Ka māyāvādīdest sannyāsīd uurivad „Vedānta-sūtraid", kuid kasutavad selleks omaenda kommentaare, mille kirjutas Śaṅkarācārya ning mida nimetatakse „Śārīraka-bhāṣyaks". Bhāgavata koolkonna õpilased on vastavalt pāñcarātrikī regulatsioonidele rakendanud end Jumala pühendunud teenimisse ning seetõttu on vaiṣṇavatest sannyāsīd hõivatud Jumala transtsendentaalse teenimisega paljudel eri viisidel. Nad ei soorita kunagi materiaalseid tegevusi, kuid ometigi on nad Jumala pühendunud teenimises paljude erinevate tegevustega hõivatud. Māyāvāda koolkonna sannyāsīd aga, kes on hõivatud sāṅkhya ja vedānta uurimisega ning spekuleerimisega, ei saa maitsta Jumala transtsendentaalset teenimist. Kuna uurimustöö muutub neile tihtipeale väga üksluiseks, tüdinevad nad mõnikord spekulatsioonidest Brahmani teemal ning otsivad seetõttu tuge „Bhāgavatamist", seda õieti mõistmata. Seetõttu osutub „Śrīmad-Bhāgavatami" uurimine neile vaevarikkaks. Māyāvādīdest sannyāsīde kunstlikud kuivad spekulatsioonid ja impersonaalsed interpretatsioonid on kasutud. Vaiṣṇava koolkonna sannyāsīd, kes on hõivatud pühendunud teenimisega, on õnnelikud oma transtsendentaalsete kohuste täitmisel ning neile on lõpptulemusena garanteeritud pääs Jumala kuningriiki. Māyāvādīdest sannyāsīd võivad eneseteadvustamise teelt vahel langeda ning hõivata end taas olemuselt filantroopiliste ja altruistlike puhtmaterialistlike tegevustega. Sellest võib järeldada, et Kṛṣṇa teadvuses tegutsevad inimesed asuvad paremas positsioonis kui sannyāsīd, kes tegelevad lihtsalt spekuleerimisega sellest, mis Brahman on ja mis Brahman ei ole, ehkki nemadki tulevad lõpuks mitmete sündide järel Kṛṣṇa teadvuse juurde.

See, kes on Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi vabanemise teel, on väga kallis igale elusolendile ning iga elusolend on väga kallis temale. Selle põhjuseks on Kṛṣṇa teadvus. Selline inimene ei näe ühtegi elusolendit Kṛṣṇast lahus seisvana, samamoodi nagu me ei pea puu lehti ja oksi puust endast sõltumatult eksisteerivaiks. Ta teab täpselt, et puu juurele vett valades toidab ta ka puu lehti ja oksi, samamoodi nagu magu toites levib energia kõikjale kehas. Kuna Kṛṣṇa teadvuses töötav inimene teenib kõiki, on ta kõigile väga kallis. Ning kuna ta töö kõiki rahuldab, on tema teadvus puhas. Puhta teadvusega on ta aga võimeline oma mõistust täielikult kontrollima ning oma mõistust kontrollides, kontrollib ta ka oma meeli. Kuna tema mõistus on alati keskendunud Kṛṣṇale, ei saa see kunagi Kṛṣṇalt kõrvale kalduda. Samuti ei rakenda ta oma meeli muul otstarbel kui Jumala teenimiseks. Talle ei meeldi kuulata midagi, mis ei räägiks Kṛṣṇast; ta ei armasta süüa midagi, mida poleks eelnevalt pakutud Kṛṣṇale; ning ta ei soovi minna kuhugi, kui tema minek pole seotud Kṛṣṇaga. Seega kontrollib ta oma meeli. Meelte üle kontrolli saavutanud inimene ei saa aga kellelegi kurja teha. Võib tekkida küsimus: „Kas siis Arjuna ei teinud lahingus vastaspoolele kurja? Kas ta ei viibinudki siis Kṛṣṇa teadvuses?" Arjuna põhjustas vastastele kannatusi aga ainult pealtnäha (nagu seda selgitati juba teises peatükis), sest kõik lahinguväljale kogunenud isiksused jätkasid individuaalselt eksisteerimist, kuna hinge pole võimalik hukata. Seega ei tapetud vaimselt Kurukṣetra lahinguväljal mitte kedagi. Lahingus hukkunud vahetasid vaid oma kehalist kesta, vastavalt Kṛṣṇa korraldustele, kes isiklikult lahinguväljal viibis. Kui Arjuna Kurukṣetra lahinguväljal võitles, siis ei võidelnud ta tegelikult üldse, vaid täitis täies Kṛṣṇa teadvuses Kṛṣṇa korraldusi. Sedasi toimiv inimene ei satu kunagi oma töö järelmõjude köidikuisse.

Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese eksistents on puhas ning seetõttu ei ole tal ka mingit pistmist tööga, mis sõltub viiest vahetust ja kaudsest põhjusest: tegijast, tööst, olukorrast, jõupingutustest ning vedamisest. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ta on alati hõivatud Kṛṣṇa teenimisega transtsendentaalses armastuses. Ehkki ta näib tegutsevat oma keha ja meeltega, on ta alati teadlik oma tegelikust positsioonist, mis tähendab vaimsete tegevuste sooritamist. Materiaalse teadvuse tasandil on meeled rakendatud iseenda rahuldamisse, kuid Kṛṣṇa teadvuses viibides rakendatakse kõik oma meeled Kṛṣṇa meelte rahuldamisse. Seetõttu on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene alati vaba, ehkki näib, nagu oleks ta meeleliste tegevustega hõivatud. Meeleliste tegevuste nagu nägemine ja kuulmine otstarbeks on teadmiste omandamine, ning liikumine, rääkimine, soolte tühjendamine jne on meelelised tegevused, mis on vajalikud töötamiseks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei ole kunagi meeleliste tegevuste mõju all. Ta ei suuda teha midagi, mille eesmärgiks pole Jumala teenimine, sest ta teab, et ta on Jumala igavene teener.

Selles värsis tähendab sõna brahmaṇi „Kṛṣṇa teadvuses viibiv". Materiaalne maailm on materiaalse looduse kolme guṇa terviklik avaldumine, mida tähistatakse nimetusega pradhāna. Vedalikud hümnid sarvaṁ hy etad brahma („Māṇḍūkya Upaniṣad" 2), tasmād etad brahma nāma rūpam annaṁ ca jāyate („Muṇḍaka Upaniṣad" 1.2.10) ning „Bhagavad-gītās" lausutav mama yonir mahad brahma viitavad sellele, et kõik materiaalses maailmas eksisteeriv on Brahmani avaldumine, ning ehkki tulemused avalduvad põhjusest erinevalt, ei erine need sellest millegi poolest. „Śrī Īśopaniṣadis" öeldakse, et kõik on seotud Kõigekõrgema Brahmaniga, Kṛṣṇaga, ning seega kuulub kõik eksisteeriv üksnes Talle. See, kes teab täpselt, et kõik kuulub Kṛṣṇale, et Tema on kõige omanik ning et seetõttu tuleb kõik rakendada Jumala teenimisse, vabaneb loomulikult oma tegude tulemustest, olgu need siis vooruslikud või patused. Ka materiaalne keha, mille Jumal on kindla tegevuse sooritamiseks andnud, tuleb rakendada Kṛṣṇa teadvusse. Sedasi jääb see puhtaks pattude järelmõjude saastast, samamoodi nagu lootoseleht ei saa kunagi märjaks, ehkki ta on pidevalt vees. Jumal ütleb „Gītās" (3.30): mayi sarvāṇi karmāṇi sannyasya – „Pühenda kogu oma töö Mulle [Kṛṣṇale]". Sellest võib järeldada, et see, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses, tegutseb materialistlikest kehalistest ja meelelistest arusaamadest lähtuvalt, kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene tegutseb lähtudes teadmisest, et ka keha kuulub tegelikult Kṛṣṇale ning tuleb seetõttu rakendada Kṛṣṇa teenimisse.

Kui inimene tegutseb Kṛṣṇa meelte rahuldamiseks Kṛṣṇa teadvuses, siis on iga tema tegevus, olgu see sooritatud keha, mõistuse, arukuse või isegi meeltega, puhas materiaalsest saastast. Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese tegevused ei too kaasa mingeid materiaalseid järelmõjusid. Seega on puhaste tegevuste sooritamine, mida nimetatakse sad-ācāraks, Kṛṣṇa teadvuses väga lihtne. Śrī Rūpa Gosvāmī kirjeldab seda „Bhakti-rasāmṛta- sindhus" (1.2.187) järgmiselt:

„Kṛṣṇa teadvuses töötav inimene (ehk teisisõnu öeldes Kṛṣṇat teeniv inimene) on oma keha, mõistuse, arukuse ja sõnadega tegutsedes jõudnud vabanemiseni juba selles maailmas, ehkki ta võib osaleda niinimetatud materiaalsetes tegevustes."

Tal puudub vale ego, samuti ei pea ta end materiaalseks kehaks ega ka selle omanikuks. Ta teab, et ta ei ole see keha ning et tema keha ei kuulu talle. Tema ise kuulub Kṛṣṇale ning ka tema keha kuulub Kṛṣṇale. Kui ta rakendab kõik keha, mõistuse, arukuse, sõnade, elu, rikkuse jms poolt loodu Kṛṣṇa teenistusse, on ta seeläbi koheselt ühendatud Kṛṣṇaga. Ta on Kṛṣṇaga üks ning vaba valest egost, mis sunnib inimest samastama end oma kehaga. See on täiuslik Kṛṣṇa teadvus.

Erinevus Kṛṣṇa teadvuses ja kehaliste arusaamade tasandil viibivate inimeste vahel seisneb selles, et esimene neist on kiindunud Kṛṣṇasse, samal ajal kui teine on kiindunud oma töö viljadesse. Inimene, kes on kiindunud Kṛṣṇasse ning töötab üksnes Tema jaoks, on kahtlemata vabanemiseni jõudnud isiksus. Selline inimene ei muretse oma töö tulemuste pärast. „Bhāgavatamis" selgitatakse, et mure oma töö tulemuste pärast tuleneb inimese viibimisest kahesuste mõju all, teadmisteta Absoluutsest Tõest. Kṛṣṇa on Kõrgeim Absoluutne Tõde, Jumala Isiksus. Kṛṣṇa teadvuse tasandil pole kahesusi. Kõik eksisteeriv on loodud Kṛṣṇa energia poolt ning Kṛṣṇa on läbinisti hea. Seega asuvad Kṛṣṇa teadvuses sooritatavad tegevused absoluutsel tasandil ning transtsendentaalsetena ei mõjuta neid miski materiaalne. Seetõttu täidab Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese südant rahu. Kuid see, kes ihaldab saada isiklikku kasu meeleliste naudingute näol, ei saavuta kunagi rahu. Selles seisneb Kṛṣṇa teadvuse saladus. Inimene, kes on vabanenud hirmudest ja jõudnud rahu tasandile, teadvustab, et ainus, mis on olemas, on Kṛṣṇa – selles seisneb Kṛṣṇa teadvuse saladus.

Kehastunud hing elab üheksa väravaga linnas. Keha, või piltlikult väljendudes, keha linn toimib looduse guṇade mõju all. Hing, ehkki alluv kehalistele tingimustele, võib asuda ikkagi neist kõrgemal, kui ta seda vaid soovib. Ainult seetõttu, et ta unustab oma kõrgema looduse, samastab ta end materiaalse kehaga ning kannatab. Kṛṣṇa teadvuse abil võib ta taastada oma tegeliku positsiooni ja vabaneda kehastumisest. Niipea kui inimene hakkab arendama Kṛṣṇa teadvust, tõuseb ta kohe kõrgemale kehalistest tegevustest. Elades sellist, tema enda kontrolli all olevat elu, muutuvad tema arusaamad elust, ning ta elab selles üheksa väravaga linnas õnnelikult. Nendest üheksast väravast räägitakse järgmist:

„Jumala Kõrgeim Isiksus, kes elab elusolendi kehas, on kõikide universumi elusolendite valitseja. Keha koosneb üheksast väravast [kaks silma, kaks ninasõõret, kaks kõrva, suu, pärak ja genitaalid]. Olles sõltuv tingimustest, samastab elusolend end kehaga, kuid samastades end Jumalaga eneses, muutub ta sama vabaks kui Jumal, ja seda juba oma praeguses kehas viibides." („Śvetāśvatara Upaniṣad" 3.18)

Seega on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene nii oma materiaalse keha välistest kui ka sisemistest tegevustest sõltumatu.

Nagu selgitatakse seitsmendas peatükis, on elusolend üks Kõigekõrgema Jumala energiatest või loodustest, kuid ta on mateeriast – Jumal teisest, madalamast loodusest – lahus seisev. Ühel või teisel põhjusel on elusolend olnud materiaalse loodusega seotud juba alates mäletamatutest aegadest. See ajalik keha või tema materiaalne elupaik, mille ta omandab, on põhjuseks erinevatele tegevustele ning nende tagajärgedele. Elades sellisest keskkonnast sõltuvalt, kannatab elusolend, end teadmatusest oma kehaga samastades, oma keha tegevuste tõttu. See on nimelt teadmatus, mille mõju alla elusolend on sattunud juba mäletamatutest aegadest alates ning mis põhjustab muret ja kannatusi. Niipea kui elusolend tõuseb kõrgemale oma kehaliste tegevuste tasandilt, saab ta vabaks ka oma tegude järelmõjudest. Nii kaua kui ta asub keha linnas, näib ta olevat selle valitseja, kuid tegelikult pole ta oma tegevuste ja nende tagajärgede omanik ega ka valitseja. Ta asub vaid keset materiaalset ookeani, võitlemas ellujäämise eest. Ookeanilained heidavad teda ühest paigast teise ning ta ei oma nende üle mingit kontrolli. Parim lahendus tema jaoks on pääseda transtsendentaalse Kṛṣṇa teadvuse abil kuivale. Üksnes see võib teda tormi käest päästa.

Sanskritikeelne sõna vibhu tähendab „Kõigekõrgem Jumal, kes omab piiramatult teadmisi, rikkusi, jõudu, kuulsust, ilu ja loobumust nende täiuses". Ta on alati Iseeneses rahuldatud ning Tema rahu ei häiri ei patused ega jumalakartlikud teod. Ta ei aseta ühtegi elusolendit tingimustest sõltuvusse, kuid teadmatusest segadusse aetud elusolend soovib sattuda sõltuvusse teatud tingimustest. Seeläbi saabki alguse tema tegude ning nende järelmõjude ahel. Elusolend on kõrgema looduse poolest täis teadmisi. Ometigi omab ta kalduvust sattuda oma piiratud võimete tõttu teadmatuse mõju alla. Jumal on kõikvõimas, kuid elusolend seda ei ole. Jumal on vibhu, kõikvõimas, kuid elusolend on aṇu, aatomisuurune. Kuna elusolend on elav hing, siis omab ta tahtevabadust, kuid tema tahet rahuldab üksnes kõikvõimas Jumal. Kui elusolend on materiaalsetest soovidest segadusse aetud, siis laseb Jumal tal neid soove rahuldada, kuid Ta ei kanna kunagi vastutust elusolendi soovikohaste tegude ja nende tagajärgede eest. Viibides segaduses, samastab kehastunud hing end oma ajutise materiaalse kehaga ning elab seepärast läbi ajalikke kannatusi ja õnne. Paramātmāna ehk Ülihingena on Jumal elusolendi alatine kaaslane ning seetõttu mõistab Ta individuaalse hinge soove samamoodi nagu lille kõrval olles on võimalik tunda selle lõhna. Soov on elusolendi tingimustest sõltumise peenem vorm. Jumal täidab ta soove niivõrd, kuivõrd ta seda väärib – inimene soovib, Jumal võimaldab. Individuaalne hing ei ole seega oma soovide täitmises kõikvõimas. Jumal võib aga täita kõik soovid ning, olles kõigi suhtes neutraalne, ei sekku ta väikeste iseseisvate elusolendite soovidesse. Kui aga elusolendi sooviks on Kṛṣṇa, siis kannab Jumal tema eest erilist hoolt ning julgustab teda soovima seda, mis aitab elusolendil Jumalani jõuda ja igavesti õnnelik olla. Vedalikud hümnid kinnitavad: eṣa u hy eva sādhu karma kārayati taṁ yam ebhyo lokebhya unninīṣate. eṣa u evāsādhu karma kārayati yam adho ninīṣate. „Jumal annab elusolendile võimaluse jumalakartlikeks tegudeks, et ta saaks tõusta. Jumal annab elusolendile võimaluse patusteks tegudeks, et ta saaks põrgusse langeda." („Kauṣītakī Upaniṣad" 3.8)

„Elusolend on täielikult sõltuv oma kannatustest ja õnnest. Nii nagu õhk juhib pilve, võib ta vastavalt Kõigekõrgema tahtele minna kas taevasse või põrgusse."

Seega põhjustab segadusse sattumist elusolend ise, sest mäletamatutest aegadest alates on ta soovinud Kṛṣṇa teadvust vältida. Ehkki ta on oma algolemuselt igavene, õndsuses ja teadmistes viibiv, unustab ta oma tühisuse tõttu oma algolemusliku positsiooni, mis seisneb Jumala teenimises, ning satub teadmatuse lõksu. Ning teadmatuse mõju all kuulutab ta, et Jumal on vastutav tema tingimustest sõltuva eksistentsi eest. „Vedānta- sūtra" (2.1.34) kinnitab seda samuti. Vaiṣamya-nairghṛṇye na sāpekṣatvāt tathā hi darśayati – „Jumal ei tunne mitte kellegi vastu ei viha ega sümpaatiat, ehkki näib nagu oleks see nii."

Need, kes on unustanud Kṛṣṇa, on kahtlemata suures segaduses, kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese rahu ei häiri miski. „Bhagavad-gītās" on värsid sarvaṁ jñāna-plavena jñānāgniḥ sarva-karmāṇi ning na hi jñānena sadṛśam. Teadmisi hinnatakse alati kõrgelt. Ning milles seisnevad teadmised? Täiuslike teadmisteni jõuavad need, kes alistuvad Kṛṣṇale. Seda kinnitatakse seitsmenda peatüki üheksateistkümnendas värsis: bahūnāṁ janmanām ante jñānavān māṁ prapadyate. Kui elusolend alistub pärast paljusid sünde Kṛṣṇale, omades täiuslikke teadmisi, ehk teisisõnu öeldes, kui ta saavutab Kṛṣṇa teadvuse, siis ilmub talle kõik selgelt nähtavale justnagu kõik saab nähtavaks päikesevalguses. Elusolend on segadusse aetud mitmel moel. Näiteks, kui ta peab end järelemõtlematult Jumalaks, siis langeb ta teadmatuse kõige viimasesse lõksu. Kui elusolend oleks Jumal, kuidas saaks ta siis olla teadmatusest segadusse aetud. Kas ka Jumal on teadmatusest segadusse aetav? Kui see nii oleks, tähendaks see, et teadmatus või Saatan on võimsam kui Jumal. Tõelisi teadmisi saab omandada inimeselt, kes viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses. Seepärast tuleb otsida sellist autoriteetset vaimset õpetajat ning tema juhendamise all õppida, milles Kṛṣṇa teadvus seisneb, sest Kṛṣṇa teadvus hävitab kogu teadmatuse, nii nagu päikesevalgus hävitab kogu pimeduse. Ehkki inimene võib teada, et ta ei ole mitte keha, vaid kehast kõrgemal seisev, ei pruugi ta olla võimeline eraldama hinge ja Ülihinge. Ometigi võib ta jõuda teadmiste täiuseni, kui ta leiab varjupaiga täiuslikult Kṛṣṇa teadvuses viibiva autoriteetse vaimse õpetaja juures. Jumalat ning oma suhet Jumalaga on võimalik mõista ainult Jumala esindajaga kohtudes. Jumala esindaja ei kuuluta end kunagi Jumalaks, kuigi teda austatakse Jumala kombel, sest ta omab teadmisi Jumalast. Tuleb mõista erinevust Jumala ning elusolendi vahel. Jumal Śrī Kṛṣṇa kinnitas teises peatükis (2.12), et nii iga elusolend kui ka Jumal on indiviidid. Nad on olnud seda minevikus, on olevikus ja jäävad olema tulevikus, ka pärast vabanemiseni jõudmist. Öösel ei suuda me pimeduses midagi eristada, kuid päeval näeme me päikesevalguses asjade tegelikku olemust. Tõeline teadmine tähendab mõistmist, et individuaalsus säilib ka vaimses elus.

Kõrgeim transtsendentaalne tõde on Jumal Kṛṣṇa. Kogu „Bhagavad-gītā" keskpunktiks on väide, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. See on kogu vedaliku kirjanduse seisukoht. Para-tattva tähendab „kõrgeim reaalsus", keda mõistavad need, kes on teadvustanud Kõigekõrgemat kui Brahmanit, Paramātmāt või Bhagavāni. Bhagavān ehk Jumala Kõrgeim Isiksus on Absoluudi kõrgeim aspekt. Pole midagi, mis oleks sellest kõrgem. Jumal ütleb: mattaḥ parataraṁ nānyat kiñcid asti dhanañjaya. Kṛṣṇa kinnitab ka impersonaalse Brahmani olemasolu: brahmaṇo hi pratiṣṭhāham. Seega on Kṛṣṇa igas suhtes kõrgeim reaalsus. See, kelle mõistus, arukus ja usk on kinnistunud Kõigekõrgemas Jumalas ning kes on end andnud täielikult Tema kaitse alla ehk, teisisõnu öeldes, kes viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses, on kindlasti puhastunud kõikidest kahtlustest. Selline inimene omab täiuslikke teadmisi kõigest transtsendentaalsest. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene mõistab, et Kṛṣṇas eksisteerib duaalsus (Ta on samal ajal ühtne ja individuaalne) ning omades selliseid transtsendentaalseid teadmisi, võib ta vabanemise teel häirimatult edasi liikuda.

Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei tee vahet elusolendite erinevate liikide või kastide vahel. Brāhmaṇa ja tsiviliseerimatu inimene on ühiskondlikust vaatenurgast erinevad; koer, lehm ja elevant on erinevad oma liigilise kuuluvuse poolest, kuid õpetatud transtsendentalisti jaoks on kõik need erinevused tähtsusetud. Seda seepärast, et ta mõistab elusolendite suhteid Kõigekõrgemaga ning et Paramātmā näol viibib Kõigekõrgem Jumal Oma täieliku ekspansioonina iga elusolendi südames. Selline arusaam Kõigekõrgemast on tõeline tarkus. Mis puutub erinevate kastide ja liikide esindajatesse, siis suhtub Jumal kõikidesse elusolenditesse võrdselt armulikult. Jumal suhtub igasse elusolendisse kui Oma sõpra, kuid säilitab Paramātmā positsiooni, mis ei sõltu tingimustest, milles elusolend viibib. Paramātmāna on Jumal kohalolev nii tsiviliseerimatus inimeses kui ka brāhmaṇas, ehkki nende kehad pole samasugused. Kehad on materiaalse looduse erinevate guṇade materiaalne toodang, kuid hing ja Ülihing kehas omavad samu vaimseid omadusi. Hinge ja Ülihinge omaduste sarnasus ei tähenda siiski veel seda, et nad omaksid neid samal määral. Individuaalne hing viibib ainult ühes kehas, samal ajal kui Paramātmā viibib igas kehas. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene omab sellest täielikke teadmisi ja vaatab seetõttu kõiki elusolendeid võrdse pilguga. Hing ja Ülihing omavad mõlemad teadvust, on igavesed ja täis õndsust. Kuid erinevus seisneb selles, et individuaalse hinge teadvus piirdub ühe kehaga, samas kui Ülihing omab teadvust kõikides kehades. Ülihing viibib ühegi erandita kõikides kehades.

Nagu eespool öeldud, on mõistuse tasakaal märgiks oma vaimse olemuse teadvustamisest. Need, kes on tõepoolest jõudnud sellisele tasandile, on alistanud materiaalsed tingimused, eeskätt sünni ja surma. Nii kaua kui elusolend samastab end oma praeguse kehaga, tuleb teda pidada tingimustest sõltuvaks hingeks, kuid niipea kui ta saavutab oma vaimse olemuse teadvustamise läbi tasakaalu tasandi, ei sõltu ta enam mitte mingitest tingimustest. Teisisõnu öeldes ei pea ta enam sündima uuesti materiaalsesse maailma, vaid võib peale surma siseneda vaimsesse taevasse. Jumal on eksimatu, kuna ta ei tunne ei kiindumust ega viha. Kui elusolend saab samamoodi vabaks kiindumusest ja vihast, muutub temagi eksimatuks ning võib siseneda vaimsesse taevasse. Selliseid isiksusi tuleb pidada vabanemiseni jõudnuiks ning nende tunnuseid kirjeldatakse alljärgnevalt.

Antud värsis antakse eneseteadvustamiseni jõudnud inimese kirjeldus. Tema esimene tunnus on see, et ta ei samasta end ekslikult oma kehaga. Eneseteadvustamiseni jõudnud inimene teab täpselt, et ta ei ole mitte see keha, vaid Jumala Kõrgeima Isiksuse fragmentaarne osake. Seetõttu ei rõõmusta ta millegi saavutamise üle ega kurvasta millegi kehalise kaotamise pärast. Seda mõistuse häirimatut seisundit nimetatakse sthira-buddhiks ehk kindlameelseks arukuseks. Selline inimene ei satu enam segadusse, pidades jämedakoelist materiaalset keha ekslikult hingeks; ta mõistab praeguse keha ajalikkust ega jäta hinge tähelepanuta. Selline arusaam tõstab ta Absoluutset Tõde puudutava teaduse täieliku mõistmise tasandile, kus ta mõistab nii Brahmanit, Paramātmāt kui ka Bhagavāni. Ta teab täpselt oma algolemuslikku positsiooni ega püüa üheski mõttes ekslikult Kõigekõrgemaga üheks saada. Seda nimetatakse Brahmani teadvustamiseks ehk eneseteadvustamiseks ning sellist häirimatut teadvust nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks.

Väljapaistev Kṛṣṇa pühendunu Śrī Yāmunācārya on öelnud:

„Kuna ma olen rakendanud end Kṛṣṇa teenimisse transtsendentaalses armastuses, kogedes Temas alati uut naudingut, sülitan ma mõttele seksuaalnaudingust ning iga kord, kui see mulle meenub, tõmbuvad mu huuled vastikusest kokku." Brahma-yoga või Kṛṣṇa teadvuse tasandil viibiv inimene on sedavõrd süvenenud Jumala armastuslikku teenimisse, et ta kaotab huvi materiaalsete meeleliste naudingute vastu. Materiaalses mõttes on kõrgeim nauding seks. Kogu maailm pöörleb seksi lummuses ning materialistlik inimene ei suuda ilma seksuaalse motivatsioonita üldse töötada. Kuid inimene, kes on rakendanud end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, võib töötada seksuaalnaudingust loobudes veelgi suurema jõuga. See on vaimse eneseteadvustamise test. Vaimne eneseteadvustamine ja seksuaalnaudingud ei käi kokku. Kuna Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on vabanenud hing, siis ei huvita teda meelelised naudingud.

Materiaalsed meelelised naudingud tulenevad meelte objektide kokkupuutest materiaalsete meeltega, kuid need on ajalikud, sest materiaalne keha ise on ajalik. Vabanenud hinge ei huvita miski ajalik. Kuidas saakski vabanenud hing nõustuda nautima võltsnaudinguid, kui ta teab täpselt, millist rõõmu võib kogeda transtsendentaalsetest naudingutest. „Padma Purāṇas" öeldakse:

„Müstikud kogevad Absoluutsest Tõest piiritut transtsendentaalset naudingut ning seetõttu tuntakse Kõrgeimat Absoluutset Tõde, Jumala Isiksust ka nimega Rāma."

Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.5.1) öeldakse:

„Mu kallid pojad, pole mingit mõtet selles inimkehas elades teha kõvasti tööd meeleliste naudingute jaoks. Selliseid naudinguid kogevad ka roojasööjad [sead]. Te peaksite hoopis oma eksistentsi puhastamiseks läbi tegema askeese, mille tulemusena võite nautida piiritut transtsendentaalset õndsust."

Seetõttu pole tõelised joogid ehk õpetatud transtsendentalistid kiindunud meelelistesse naudingutesse, mis sunnivad elusolendit materiaalset eksistentsi jätkama. Mida enam inimene andub meelelistele naudingutele, seda tugevamalt seob ta end materiaalsete hädade köidikuisse.

Kui inimene soovib vaimse eneseteadvustamise teel stabiilselt edasi liikuda, peab ta kontrollima materiaalsete meelte soove, milleks on kõne, viha, mõistuse, kõhu, genitaalide ja keelega seotud ihad. Seda, kes suudab kontrollida kõikide erinevate meelte ja mõistuse soove, nimetatakse gosvāmīks või svāmīks. Sellised gosvāmīd elavad rangelt piiratud elu ning ületavad meelte jõu. Rahuldamata materiaalsed ihad tekitavad viha ning selle mõju alla satuvad ka mõistus, silmad ja rindkere. Seepärast peab inimene õppima neid kontrollima enne kehast lahkumist. Inimest, kes seda suudab, tuleb pidada eneseteadvustamiseni jõudnuks ning ta on eneseteadvustamise tasandil õnnelik. Transtsendentalisti kohuseks on püüda kõigest jõust iha ja viha kontrollida.

Kuidas saab see, kes ei ole võimeline leidma õnne sisemuses, loobuda väljapoole suunatud tegevustest, mille abil püütakse jõuda välise õnneni? Vabanenud isiksus kogeb tõepoolest õnne. Seepärast võib ta istuda vaikselt ükskõik millises paigas ja nautida elutegevust iseeneses. Selline vabanenud isiksus ei ihalda enam välist materiaalset õnne. Sellist tasandit nimetatakse brahma-bhūtaks, milleni jõudes võib elusolend olla kindel, et ta jõuab tagasi koju, Jumala juurde.

Ainult täielikult Kṛṣṇa teadvuses viibivat inimest saab pidada kõikide elusolendite heaolu nimel töötavaks isiksuseks. Kui inimene tõepoolest mõistab, et kõige allikaks on Kṛṣṇa, ning kui ta töötab sellise meelestatusega, siis töötab ta kõikide heaks. Inimkonna kannatused tulenevad unustamisest, et Kṛṣṇa on kõrgeim nautija, kõrgeim omanik ning kõrgeim sõber. Seepärast on töötamine kogu ühiskonnas, sellise teadvuse taastamise nimel, kõrgeim heategevus. Sellist tööd saab teha ainult inimene, kes on saavutanud vabanemise, olles teadvustanud Kõigekõrgemat. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei kahtle Kṛṣṇa ülemvõimus, sest ta on kõikidest pattudest täielikult vabanenud. See on jumaliku armastuse tasand.

Inimene, kes on hõivatud üksnes inimkonna füüsilise heaolu teenimisega, ei suuda tegelikult kedagi aidata. Välise keha ja mõistuse hädade ajutine leevendamine pole piisav. Inimese raske olukorra tegeliku põhjuse võib leida enese ja Kõigekõrgema vaheliste suhete unustamises. Kui inimene on täielikult teadlik oma suhetest Kṛṣṇaga, on ta tegelikult vabanenud hing, ehkki ta võib viibida materiaalses ihulobudikus.

Pidevalt lunastuse poole püüdlevatest pühadest isiksustest on parim see, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses. „Bhāgavatam" (4.22.39) kinnitab seda fakti järgmiselt:

„Lihtsalt püüa pühendunud teenimises kummardada Vāsudevat, Jumala Kõrgeimat Isiksust. Isegi suured targad ei ole võimelised kontrollima meelte jõudu sama edukalt kui need, kes on transtsendentaalses õndsuses rakendanud end Jumala lootosjalgade teenimisse, juurides sedasi välja sügavale kasvanud iha karmaliste tegevuste järele."

Soov nautida oma töö vilju on tingimustest sõltuva hinge südamesse niivõrd sügavale kasvanud, et isegi suurtel tarkadel on suurtest jõupingutustest hoolimata väga raske selliseid soove kontrollida. Jumala pühendunu, kes on pidevalt hõivatud pühendunud teenimisega Kṛṣṇa teadvuses ning kes on jõudnud eneseteadvustamise täiuslikkuseni, saavutab aga väga kiiresti vabanemise Kõigekõrgema täieliku teadvustamise läbi. Tänu täiuslikele teadmistele eneseteadvustamisest viibib ta alati transis. Sellega seoses võib tuua veel ühe analoogse näite:

„Kalad, kilpkonn ja linnud peavad oma järglasi üleval üksnes vaatamise, mõtisklemise ja puudutuse jõul. Samamoodi toimin ka Mina, oo, Padmaja!"

Kala kasvatab oma järglasi lihtsalt neid vaadates. Kilpkonn teeb sedasama neist mõtiskledes. Kilpkonn muneb oma munad liivale ning mõtiskleb neist vees viibides. Samamoodi võib ka Kṛṣṇa pühendunu, ehkki kaugel Jumala asupaigast, tõusta sinna lihtsalt pidevalt Jumalast mõteldes, Kṛṣṇa teadvuses tegutsedes. Ta ei koge materiaalsete hädade poolt tekitatavat valu. Seda elu tasandit nimetatakse brahma-nirvāṇaks ehk materiaalsete hädade puudumiseks pideva süvenemise tõttu Kõigekõrgemasse.

Tegutsedes Kṛṣṇa teadvuses, mõistab inimene kohe oma vaimset identiteeti ning seejärel võib ta mõista Kõigekõrgemat Jumalat pühendunud teenimise läbi. Kui inimene on hõivatud pühendunud teenimisega, siis tõuseb ta transtsendentaalsele tasandile, mis lubab tal tunnetada Jumala kohalolekut kõikides oma tegevustes. Seda seisundit nimetatakse vabanemiseks Kõigekõrgema teadvustamise läbi.

Pärast sellise vabanemise eespool toodud põhimõtete selgitamist annab Jumal Arjunale juhenduse, kuidas jõuda selle seisundini müstitsismi ehk aṣṭāṅga-joogana tuntud meetodi abil. Aṣṭāṅga-jooga jaguneb kaheksaks erinevaks protsessiks, milleks on yama, niyama, āsana, prāṇāyāma, pratyāhāra, dhāraṇā, dhyāna ja samādhi. Kuuendas peatükis räägitakse joogast üksikasjalikult ning viienda peatüki lõpus räägitakse sellest sissejuhatavalt. Inimene peab jooga pratyāhāra protsessi abil lahti ütlema meelte ihaldusobjektidest nagu heli, puudutus, kuju, maitse ja lõhn, ning suunama seejärel pilgu kulmude vahele või keskendama selle poolsuletud silmi ninaotsale. Silmade täielikust sulgemisest pole kasu, sest sel juhul võib kergesti magama jääda. Samuti pole kasu silmade avali hoidmisest, sest siis jääb alles oht lasta end häirida meelte ihaldusobjektidest. Hingamine ninasõõrmeis peatatakse, neutraliseerides kehasisesed üles- ja allaliikuvad õhuvoolud. Selline joogapraktika võimaldab saavutada kontrolli meelte üle, hoiduda välistest meelte ihaldusobjektidest ning valmistada sel viisil end ette vabanemiseks Kõigekõrgema teadvustamise läbi.

See joogaprotsess aitab vabaneda kõikidest hirmudest ja vihast ning tunda selles transtsendentaalses seisundis Ülihinge kohalolekut. Lihtsaim jooga põhimõtete praktiseerimise protsess on aga Kṛṣṇa teadvus, nagu selgitatakse üksikasjalikult järgmises peatükis. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes on pidevalt hõivatud pühendunud teenimisega, on vaba ohust lasta oma meeltel pöörduda mõne muu tegevuse juurde. See meetod on meelte kontrollimiseks parem kui aṣṭāṅga-jooga.

Illusoorse energia küüniste vahele sattunud tingimustest sõltuvad hinged püüavad saavutada rahu materiaalses maailmas. Kuid nad ei tea rahu valemit, mida selgitatakse käesolevas „Bhagavad-gītā" osas. Parim valem rahu saavutamiseks on järgmine: Jumal Kṛṣṇa on inimeste kõikide tegevuste nautija. Inimesed peaksid rakendama kõik Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, sest Tema on kõikide planeetide ja sealsete pooljumalate omanik. Mitte keegi pole Temast võimsam. Ta on võimsam kui kõige võimsamad pooljumalad – Śiva ja Brahmā. „Vedad" („Śvetāśvatara Upaniṣad" 6.7) kirjeldavad Kõigekõrgemat Jumalat sõnadega tam īśvarāṇāṁ paramaṁ maheśvaram. Illusiooni mõju all püüavad elusolendid ise olla jumalad kõige nähtava üle, kuid tegelikult alluvad nad Jumala materiaalsele energiale. Jumal on materiaalse looduse valitseja ning tingimustest sõltuvad hinged on allutatud materiaalse looduse rangetele seadustele. Mõistmata neid ilmselgeid fakte, pole võimalik saavutada selles maailmas rahu, ei isiklikult ega ühiskondlikult. Kṛṣṇa teadvus tähendab mõistmist, et Jumal on kõrgeim valitseja ning kõik elusolendid, sealhulgas võimsad pooljumalad, on Tema alluvad. Täielikku rahu on võimalik saavutada üksnes täielikult Kṛṣṇa teadvuses viibides.

Käesolev, viies peatükk on Kṛṣṇa teadvuse praktiline selgitus, mida tavaliselt tuntakse karma-jooga nime all. Siin vastatakse palju mõttespekulatsioone tekitavale küsimusele, kuidas saab karma-jooga abil jõuda vabanemiseni. Tegutseda Kṛṣṇa teadvuses tähendab tegutseda täie teadmisega, et Jumal on kõige valitseja. Selline tegevus ei erine transtsendentaalsetest teadmistest. Bhakti-jooga on otsene Kṛṣṇa teadvus, jñāna-jooga on aga bhakti-joogani viiv tee. Kṛṣṇa teadvus tähendab tegutsemist täie teadmisega oma suhetest Kõrgeima Absoluudiga ning selle teadvuse täiuslikkuseks on täielikud teadmised Kṛṣṇast ehk Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Puhas hing on Jumala fragmentaarse lahutamatu osakesena Jumala igavene teener. Kuna ta soovib valitseda māyā üle, satub ta māyā ehk illusiooniga kokkupuutesse, ning see põhjustab talle rohkelt kannatusi. Nii kaua kui ta on kokkupuutes mateeriaga, on ta sunnitud tegutsema vastavalt materiaalsetele vajadustele. Kui ta tegutseb Kṛṣṇa teadvuses, tõuseb ta vaimsesse ellu aga isegi siis, kui ta viibib veel mateeria mõjuvallas. Mida enam on inimene vaimsel teel edasi liikunud, seda enam on ta vaba mateeria küüniste vahelt. Jumal on kõigi suhtes erapooletu. Kõik sõltub oma kohustuste praktilisest täitmisest Kṛṣṇa teadvuses, mis aitab inimesel alati kontrollida oma meeli ning vabaneda iha ja viha mõju alt. Ning see, kes arendab Kṛṣṇa teadvust kõrvalekaldumatult, kontrollides eespool nimetatud kirgi, viibib tõepoolest transtsendentaalsel ehk brahma-nirvāṇa tasandil. Kaheksaastmelisi jooga müstitsisme praktiseeritakse Kṛṣṇa teadvuses iseenesest, sest Kṛṣṇa teadvust praktiseerides täidab inimene kaheksaastmelise jooga lõplikku eesmärki. Inimene võib järk-järgult areneda yama, niyama, āsana, prāṇāyāma, pratyāhāra, dhāraṇā, dhyāna ja samādhi praktiseerimise läbi, kuid need on vaid ettevalmistavad astmed pühendunud teenimisega saavutatavale täiuslikkusele, mis ainsana suudab tuua inimesele rahu. See on elu kõrgeim täiuslikkus.