Śrī Īśopaniṣad

The Complete Whole, or the Supreme Absolute Truth, is the complete Personality of Godhead. Realization of impersonal Brahman or of Paramātmā, the Supersoul, is incomplete realization of the Absolute Complete. The Supreme Personality of Godhead is sac-cid-ānanda-vigraha. Realization of impersonal Brahman is realization of His sat feature, or His aspect of eternity, and Paramātmā realization is realization of His sat and cit features, His aspects of eternity and knowledge. But realization of the Personality of Godhead is realization of all the transcendental features – sat, cit and ānanda, bliss. When one realizes the Supreme Person, he realizes these aspects of the Absolute Truth in their completeness. Vigraha means “form.” Thus the Complete Whole is not formless. If He were formless, or if He were less than His creation in any other way, He could not be complete. The Complete Whole must contain everything both within and beyond our experience; otherwise He cannot be complete.

The Complete Whole, the Personality of Godhead, has immense potencies, all of which are as complete as He is. Thus this phenomenal world is also complete in itself. The twenty-four elements of which this material universe is a temporary manifestation are arranged to produce everything necessary for the maintenance and subsistence of this universe. No other unit in the universe need make an extraneous effort to try to maintain the universe. The universe functions on its own time scale, which is fixed by the energy of the Complete Whole, and when that schedule is completed, this temporary manifestation will be annihilated by the complete arrangement of the Complete Whole.

All facilities are given to the small complete units (namely the living beings) to enable them to realize the Complete Whole. All forms of incompleteness are experienced due to incomplete knowledge of the Complete Whole. The human form of life is a complete manifestation of the consciousness of the living being, and it is obtained after evolving through 8,400,000 species of life in the cycle of birth and death. If in this human life of full consciousness the living entity does not realize his completeness in relation to the Complete Whole, he loses the chance to realize his completeness and is again put into the evolutionary cycle by the law of material nature.

Because we do not know that there is a complete arrangement in nature for our maintenance, we make efforts to utilize the resources of nature to create a so-called complete life of sense enjoyment. Because the living entity cannot enjoy the life of the senses without being dovetailed with the Complete Whole, the misleading life of sense enjoyment is illusion. The hand of a body is a complete unit only as long as it is attached to the complete body. When the hand is severed from the body, it may appear like a hand, but it actually has none of the potencies of a hand. Similarly, living beings are part and parcel of the Complete Whole, and if they are severed from the Complete Whole, the illusory representation of completeness cannot fully satisfy them.

The completeness of human life can be realized only when one engages in the service of the Complete Whole. All services in this world – whether social, political, communal, international or even interplanetary – will remain incomplete until they are dovetailed with the Complete Whole. When everything is dovetailed with the Complete Whole, the attached parts and parcels also become complete in themselves.

Vedalik tarkus on eksimatu, kuna see jõuab meieni jüngrite pärimustena, vaimsete õpetajate läbi, saades alguse Jumalast Enesest. Vedalik tarkus pärineb transtsedentaalsetest allikatest ja esimese sõna ütles Jumal Ise. Sõnu, mida ütles Jumal Ise, nimetatakse apauruṣeya, mis tähendab, et nad ei ole pärit ilmalikult isikult. Selle ilmaliku maailma elavail olendeil on neli puudust: 1) ta on määratud tegema vigu, 2) ta on sõltuv illusioonidest, 3) tal on kalduvus teisi petta, 4) tema meeled on ebatäiuslikud. Taolise nelja liiki ebatäiuslikkuse tõttu pole võimalik anda edasi täiuslikku informatsiooni kõikeläbivast tarkusest. Vedad ei ole loodud niisuguste ebatäiuslike autorite poolt. Vedade tarkus anti algselt edasi esimese elava olendi, Brahmā, südamesse ning Brahmā levitas seda omakorda oma poegade ja jüngrite seas, kes jätkasid seda kogu ajaloo vältel.

Kuna Jumal on pūrṇam, ehk täiesti täiuslik, siis ei allu Ta materiaalse looduse seadustele, samal ajal kui kõik elavad ja elutud olendid alluvad loodusseaduste kontrollile ning sõltuvad seega Jumala võimust. "Īśopaniṣad" on osa "Yajur vedast" ning sisaldab informatsiooni selle kohta, kellele kuulub kõik, mis eksisteerib universumis.

See leiab kinnitust "Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis (7.4-5), kus on arutlusel parā ja aparā prakṛti. Kõik looduse elemendid — maa, tuli, õhk, vesi, vaim, intelligents ja ego — see kõik on Jumala alama astme, ehk materiaalse energia võimuses, samal ajal kui elav olend, orgaaniline energia on sõltuv Jumala kõrgema astme energiast, parā prakṛtist. Kogu energia tuleneb Jumalast, järelikult on Tema kõige kontrollija. Maailmas ei ole midagi, mis ei kuuluks parā või aparā prakṛti alla, järelikult kuulub kõik otseselt Kõrgeimale Olevusele.

Kõrgeimal Olevusel, Jumaluse Absoluutsel Isiksusel, kes on Täiuslik Isik, on veatu ja lõplik intelligents korraldamaks kõike Oma erinevate potentsiaalide abil. Kõrgeimat Olendit võrreldakse tihti tulega ning kõike orgaanilist ja anorgaanilist võrreldakse tule soojuse ja valgusega. Tuli annab energiat ära soojuse ja valguse kaudu ning samuti jaotab Jumal Oma energiat erineval kombel ning jääb kõige kontrollijaks, ülalhoidjaks ja ainuvalitsejaks. Ta on Kõikvõimas, Ta on kõige Teadja, kõigi Heategija ning Tal on kujutelmatult palju võimu, rikkust, kuulsust, tarkust ja loobumust.

Seetõttu peaks inimene olema küllaldaselt tark mõistmaks, et kõik kuulub Jumalale ning, et vastu võib võtta seda, mis kuulub Jumala juurde. Näiteks annab lehm piima, kuid ei joo seda. Tema piim on määratud inimestele joomiseks. Lehm sööb rohtu ja õlgi, kuid ei joo oma piima. Selliselt on Jumal korraldanud ning meiegi peame rahulduma asjadega, mida Ta on oma helduses kõrvale pannud. Me ei tohi ära unustada, kellele kuuluvad tegelikult asjad, mida me omame.

Võtke näiteks elumaja, mis on valmistatud mullast, puust, kivist, metallist, tsemendist ja paljudest teistest materjalidest. Kui me mõtleme "Śrī Īśopaniṣadi" terminites, siis teame me, et ühtki neist ülalmainitud ehitusmaterjalidest ei suuda me ise luua. Me võime need lihtsalt kokku panna ja anda neile oma tööga erinevaid vorme. Tööline ei saa väita, et asi kuulub talle ainult seetõttu, et ta on selle kallal tööd teinud.

Tänapäeva ühiskonnas on töölised ja kapitalistid pidevas riius. Riid on praeguseks võtnud rahvusvahelised mõõtmed ja maailm on hädaohus. Inimesed lõrisevad vastamisi nagu koerad ja kassid. "Śrī Īśopaniṣad" ei saa anda nõu koertele ja kassidele, kuid see on Jumala teade inimestele, edasiantuna tõeliste ācāryade, pühade õpetajate kaudu. Ning inimkond peaks selle Vedade tarkuse vastu võtma; keegi ei peaks kaklema materiaalsete omanduste pärast. Inimene peaks rahulduma nende privileegidega, mis talle Jumala poolt antud on. Niikaua ei saa olema rahu kuni kommunistlik, kapitalistlik või ükskõik milline teine partei väidab end omavat loodusrikkusi, mis kuuluvad tervikuna Jumalale. Kapitalistid ei suuda hoida kommuniste vaos vaid poliitilise manööverdamisega, samuti ei saa kommunistid kapitalistidest võitu, võideldes lihtsalt varastatud leiva eest. Kuni nad ei tunnista, et kõik kuulub Jumalale, on kõik, mida nad väidavad end omavat, varastatud ning seetõttu saavad nad karistatud looduse seaduste järgi. Pomm on olemas nii kapitalistidel kui ka kommunistidel ning, kui nad ei tunnista Kõrgeima Jumaluse omandust, siis võib olla täiesti kindel, et lõpptulemusena hävitab pomm mõlemad pooled. Seetõttu peaksid mõlemad pooled järgima "Śrī Īśopaniṣadi" õpetust ning tooma selle abil maailmale rahu.

Inimolendid ei ole määratud kaklema nagu koer ja kass. Neil peaks olema küllaldaselt mõistust taipamaks inimelu tähtsust ning saamaks aru inimelu mõttest. Vedalik kirjandus on mõeldud inimestele ja mitte kassidele ja koertele. Kassid ja koerad võivad tappa toiduks teisi loomi ja sealjuures ei räägita patust. Kuid kui inimene tapab looma, et rahuldada oma tärkavat isu, siis on ta vastutav looduse seaduste rikkumise eest ning peab saama karistatud.

Inimolendite elu on loomadest erineval tasandil. Tiiger ei söö riisi ja nisu ega joo piima, kuna talle on tema osa jäetud loomade näol. On olemas palju loomi ja linde, kes on taime- või lihatoidulised, kuid ükski neist ei astu üle loodusseadustest, kuna nii on korraldanud Jumal. Loomad, linnud, roomajad, on otseselt seotud loodusseadustega ja selletõttu ei ole nende jaoks olemas küsimust eksimises, samuti pole Vedalikud õpetused mõeldud nende jaoks. Ainult inimelul on kohustused.

Ei ole õige arvata, et aitab ainult taimetoitlusest, et mitte üle astuda looduse seadustest. Ka taimedes on elu. Üks elu on mõeldud toitma teist elu. See on looduse seadus. Inimene ei peaks olema selle üle uhke, et ta on taimetoitlane. Tähtis on tunnetada Kõrgeimat Jumalat. Loomadel ei ole arenenud teadvust, et nad võiksid tunnetada Jumalat, kuid inimolend on küllaldaselt tark selleks, et võtta õppust Vedalikust kirjandusest ning seeläbi aru saada, kuidas toimivad looduse seadused. Kui inimene eitab Vedaliku kirjanduse õpetusi, siis on tema elu täis ohte. Seetõttu nõutakse inimeselt, et ta tunnistaks Kõrgeima Jumala ülemvõimu. Ta peab olema pühendunud Jumalale. Ta peab kõik ohverdama Jumalale ja võtma osa vaid Jumalale ohverdatud toidu jääkidest. Nii on tema õige kohus. "Bhagavad-gītās" (9.26) väidab Jumal selgelt, et Ta võtab vastu vaid taimetoitu, mis tuleb puhta pühendunu kätest. Seetõttu ei pea me olema vaid rangelt taimetoitlased, vaid olema ka pühendunud Jumalale, andma Jumalale kogu oma toidu ja võtma osa vaid prasādamist, Jumala armust.

Selline pühendunu elab õiget elu. Need, kes seda ei tee, söövad vaid patustades ja kannatavad mitmete hädade all, mis on mitmesuguste eksimuste tulemus (Bg. 3.13).

Patu juur on oma olemuselt looduse seadustele mittekuuletumine, selle eitamine, et kõik kuulub Jumalale. Looduse seadustele või Jumala käskudele mitteallumine toob endaga kaasa inimolendi hävimise. Kui inimene on mõistlik ja teab looduse seadusi, olemata mõjutatud mittevajalikest sidemeist ja põlastusest, siis võib ta olla kindel, et Jumal tunnistab ta omaks ning ta on kõlvulik minema tagasi Jumala juurde, tagasi oma igavesse koju.

Keegi ei taha surra, kõik tahavad elada, kuni nad veel liiguvad. See ei käi ainult üksikisikute kohta, vaid sama kehtib ka kollektiivi, kogukonna, ühiskonna ja rahvuse kohta. Kõikide klasside elavad olendid võitlevad oma eksistentsi eest, ning Vedade järgi on see loomulik. Oma loomuselt on elav olend igavene, kuid tänu oma sidemetele materiaalse maailmaga, peab ta vahetama ühe keha teise vastu. Sellist protsessi nimetatakse hingede rändamiseks. Samuti nimetatakse sellist muundumist karma-bandhanaks ehk oma tegevuse kaudu seotuks olemiseks. Inimolend peab oma eluks tööd tegema, sest selline on materiaalse looduse seadus. Kui ta ei tegutse antud elu reeglite kohaselt, siis ta eirab looduse seadusi ja seob end üha tugevamini sünni ja surma tsükliga.

Sünni ja surma tsükkel käib kogu elu, mitte ainult inimliku vormi kohta. Kui elav olend saab võimaluse eluks inimese kujul, siis on tal võimalik vabaneda karma seadustest. Karma, akarma ja vikarma on põhimõtted, mida on "Bhagavad-gītās" väga täpselt kirjeldatud. Teod, mis vastavad ettekirjutustele ja mida on esile toodud Pühakirjas, moodustavad karma. Teod, mis vabastavad sünni ja surma ahelast, moodustavad akarma. Ning teod, mis näitavad, et antud vabadust tarvitatakse valesti ja viivad seega tagasi elu madalamale astmele, moodustavad vikarma. Neist kolmest liigist eelistavad mõtlevad inimesed tegusi, mis vabastavad nad ahelatest. Harilikult tahetakse teha tööd selleks, et saavutada teatud kohta elus, või siis tunnustust kas selles maailmas või taevas, kuid arenenud inimesed tahavad vabaneda igasugusest tööga seotud tegevusest ning selle tulemustest. Haritud inimesed teavad, et elu hädade põhjusteks on nii hea, kui ka halb töö. Seetõttu otsivad nad tegevust, mis vabastaks neid igasuguse töö tulemustest. Vabadust nii heast, kui ka halvast tööst ongi kirjeldatud "Śrī Īśopaniṣadis".

Paremini on seda aga selgitatud "Bhagavad-gītās", mida on vahel nimetatud ka "Gītopaniṣadiks" ehk kõikide Upaniṣadide kooreks. "Bhagavad-gītās" ütleb Kõrgeim Jumala Isiksus, et mitte keegi ei saavuta naiṣkarma või akarma seisundit, kui ta ei järgi Vedaliku kirjanduse õpetusi. Vedalik kirjandus võib reguleerida inimese töö energiat selliselt, et ta võiks pidevalt tunnetada Ülima Olendi autoriteetsust. Kui inimene tunnetab Jumala Isiksuse autoriteetsust, siis ta on saavutanud teatud positiivse tarkuse taseme. Sellisel puhastunud astmel, kus loomujooned — headus, kirg ja rumalus — ei avalda enam inimesele mõju, on võimalik teha tööd naiṣkarma alusel. See töö ei seo sünni ja surma ahelaga.

Tegelikult ei ole vaja teha midagi rohkemat, kui ainult teenida pühendunult Jumalat. Elu alamal astmel ei saa aga inimene vastu võtta täielikult pühendunud tegevust. Tingimustega seotud hing on harjunud töötama tasu eest, omaenese huvides. Tavaline inimene tahab teha tööd naudingu pärast ning juhul, kui sama põhimõte laieneb ühiskonnale, rahvusele või kogu inimkonnale, siis omandab see sellised nimed nagu altruism, sotsialism, kommunism, natsionalIn the Bhagavad-gītā (2.40) Lord Kṛṣṇa states that God-centered activities are so valuable that just a few of them can save a person from the greatest danger. The greatest danger of life is the danger of gliding down again into the evolutionary cycle of birth and death among the 8,400,000 species. If somehow or other a man misses the spiritual opportunity afforded by his human form of life and falls down again into the evolutionary cycle, he must be considered most unfortunate. Due to his defective senses, a foolish man cannot see that this is happening. Consequently Śrī Īśopaniṣad advises us to exert our energy in the spirit of īśāvāsya. Being so engaged, we may wish to live for many, many years; otherwise a long life in itself has no value. A tree lives for hundreds and hundreds of years, but there is no point in living a long time like trees, or breathing like bellows, or begetting children like hogs and dogs, or eating like camels. A humble God-centered life is more valuable than a colossal hoax of a life dedicated to godless altruism or socialism.ism, humanism jne. Kõik need "ismid" on karma-bandhana vormid ehk inimese seotus tööga. Vedalik õpetus "Śrī Īśopaniṣadis" ütleb: "Kui sa elad mõnd taolist "ismi" järgides, siis tee seda keskendudes Jumalale". Ei ole midagi halba selles, kui teist saab perekonnainimene, altruist, sotsialist, kommunist, natsionalist või humanist, eeldusel, et kogu see tegevus on seotud īśāvāsya, Jumalale keskendumise põhimõttega.

Jumalale keskendunud tegevus omab "Bhagavad-gītā" (2.40) järgi sellist väärtust, et isegi väike osa sellest võib päästa suurest hädaohust. Suurimaks hädaohuks elus on aga sünni ja surma tsüklisse tagasi langemine. Ühel või teisel viisil kaotab inimene need vaimsed võimalused, mis on talle antud inimese kujul elamise näol ja ta langeb tagasi. See on väga kahetsusväärne, kuigi rumalad inimesed ei saa sellest aru. Seetõttu annab "Śrī Īśopaniṣad" meile nõu kasutada oma energiat īśāvāsya vaimus ning sel juhul me võime soovida, et me elaksime palju aastaid. Teisiti ei ole pikal elueal rohkem väärtust, kui puu elul. Puu on ju samuti elav olend ja ta elab sadu ja sadu aastaid. Ei ole mõtet elada nii kaua nagu puu või hingata nagu lõõts või teha lapsi nagu siga või koer või süüa nagu kaamel. Isegi tagasihoidlik elu, kui see on keskendunud Jumalale, on suurema väärtusega, kui kolossaalne pettus nagu altruism või sotsialism, millel ei ole mitte mingit sidet Jumalaga.

Kui altruismi kasutatakse "Śrī Īśopaniṣadi" vaimus, siis omandab selline tegevus karma-yoga vormi ning ta on soovitatud "Bhagavad-gītā" poolt. See garanteerib meile pääsemise hukust sünni ja surma tsüklis. Selline tegevus, ka siis, kui ta on poolik, on hea selles mõttes, et ta garanteerib inimesele järgmises elus ka elu inimese kujul. Sel juhul on tal aga võimalus parandada oma positsioone vabanemise eesmärgil käidaval teel.

How one can execute God-centered activities is elaborately explained in the Bhakti-rasāmṛta-sindhu, by Śrīla Rūpa Gosvāmī. We have rendered this book into English as The Nectar of Devotion. We recommend this valuable book to all who are interested in performing their activities in the spirit of Śrī Īśopaniṣad.

Inimelu erineb looma omast tema raske vastutusega. Sellest vastutusest teadlikke nimetatakse suradeks, jumalikeks. Neid, kes eitavad taolist vastutust, või ei tea sellest midagi, nimetatakse asuradeks, deemoniteks. Kogu universumis on vaid kahte liiki inimolendeid. "Ṛg Vedas" on öeldud, et surad püüdlevad alati Kõrgema Olendi Viṣṇu lootosjalgade poole ja käituvad vastavalt. Nende teod on valgustatud nagu Päikese rada.

Mõtlev olend peab alati meeles pidama, et tema momendi kuju on miljonite aastate jooksul toimunud hinge rändamise tulemus. Seda materiaalset maailma on võrreldud ookeaniga ja inimese kuju paadiga, mis peab ookeani ületama. Vedade õpetust ning ācāryasid ehk pühasid õpetajaid, on võrreldud kogenud paadimeestega ja inimkeha eeliseid soodsa briisiga, mis aitab paadil kergesti liikuda soovitud suunas. Kui isik, kellel on olemas kõik eelised ei kasuta oma elu eneseteostuseks, siis peab sellist asurat pidama ātma-hānaks, hingetapjaks. Hingetapja peab minema rumaluse kõige pimedamasse paika ning seal lõputult kannatama. Selle eest hoiatab meid "Śrī Īśopaniṣad" väga selgelt.

Sigade, koerte, eeslite jne. materiaalsed vajadused on sama tähtsad kui meie omad. Loomade materiaalsed probleemid on lahendatud vastikutes tingimustes, samas on aga inimesele antud kõik võimalused mugavaks eluks, sest elul inimese kujul on suurem tähtsus, kui elul looma kujul. Milleks on aga inimesele antud parem elu kui sigadele või koertele? Miks on kõrgel positsioonil asuval inimesel suuremad võimalused mugavaks eluks, kui tavalisel ametnikul? Kõrgemal ametnikul on suuremad kohustused. Samuti on inimese kohustused suuremad looma omadest, kes on ametis vaid oma tühja kõhu täitmisega. Kaasaegne hingetappev tsivilisatsioon on aga vaid suurendanud tühja kõhu probleemi. Kui me pöördume moodsa tsivilisatsiooni esindaja vormis esineva täissöönud looma poole küsimusega, mis on tema tööks, vastab ta, et soovib lihtsalt töötada rahuldamaks oma soove ja et tal puudub vajadus eneseteostuseks. Kuid looduse seadused on nii julmad, et hoolimata valmisolekust teha oma kõhu täitmiseks rasket tööd, on siiski alati päevakorral tööpuuduse probleem. Seda ka siis, kui eneseteostus on häbimärgistatud.

Meile ei ole antud inimese kuju selleks, et me teeksime rasket tööd, nagu eeslid ja sead, vaid selleks, et me saavutaksime elus kõrgema täiuslikkuse. Kui me ei hooli eneseteostusest, siis me peame looduse seadustele vastavalt, tegema rasket tööd, ka siis, kui me seda ei soovi. Antud ajastul on inimene sunnitud tegema rasket tööd nagu rakendit vedav härg. Kui inimene ei tule toime oma inimolendi kohustustega, siis ta rändab planeetidele, mida kutsutakse asuryateks, kus ta elab alamat liiki elu ja peab tegema tööd pimeduses ja rumaluses.

"Bhagavad-gītās" (6.41-43) on samuti öeldud, et poolele teele jäänud inimestele antakse võimalus sündida śuci või śrīmata perekonnas. Śuci tähendab vaimselt edasijõudnud brahmaṇit ja śrīmata tähendab vaiśya ehk kaupmeeste ühingu liiget. Niisiis, lüüasaanud kandidaatidele antakse nende eelmistes eludes tehtud ausate pingutuste eest võimalus jõuda eneseteostuseni paremates tingimustes. Kui neile antakse võimalus sündida auväärsetesse perekondadesse, siis me võime vaevalt ette kujutada nende seisundit, kes on oma püüdlustes sihile jõudnud. Ainuüksi katse Jumalat tunnetada tagab järgmise sünni suursugusesse perekonda. Need aga, kes ei soovigi püüda ja tahavad olla pettekujutluste kammitsais, kes on liialt andunud materialistlikele naudingutele, peavad minema põrgu pimedamatesse piirkondadesse. Nii kinnitab kogu vedalik kirjandus. Sellised materialistidest asurad näitavad end vahel usklikena, soovides tegelikult vaid materialistlike hüvesid. "Bhagavad-gītā" noomib neid inimesi, keda peetakse suureks vale tõttu ja keda ajendavad rumalus ja materiaalne jõukus. Sellised asurad, kes hoiduvad eneseteostusest ja īśāvāsyast, Jumala põhimõtetest, võivad olla kindlad, et nad satuvad pimedamatesse piirkondadesse.

Me ei ole määratud lahendama vankuvale alusele toetuvaid materiaalseid probleeme, vaid kogu materiaalse elu probleemi, kuhu me oleme asetatud looduse seaduste tõttu.

Kõigekõrgemat Jumalat, kes on Jumala Absoluutne Isiksus, ei ole ka suurimad filosoofid võimelised teadvustama mõttemõlgutuse läbi. Temast võivad teada ainult, Tema enese armu läbi, need, kes on end Temale pühendanud. "Brahma-saṁhitās" on öeldud, et kui Temale mittepühendunud filosoof, kes võib rännata mõtte kiirusel, rändab kosmoses sadu aastaid, leiab ta siiski Absoluudi olevat liiga kaugel. Upaniṣadides on öeldud, et Jumala Isiksusel on transtsendentaalne eluase, mida tuntakse Kṛṣṇaloka nime all, kus Ta viibib tegeledes Oma ajaviidetega. Kuid samal ajal võib Tema kujutlematu jõud jõuda kõigi loova energia osadeni. "Viṣṇu Purāṇas" võrreldakse Tema jõudu tule soojuse ja valgusega. Tuli võib levitada soojust ja valgust, olles ise paigal ning samuti võib Jumala Isiksus levitada Oma energiat kõikjal, olles Ise aga paigal Oma transtsendentaalses elupaigas.

Selliseid energiaid on lõputult palju, kuid neid võib jaotada kolmeks: sisemine võim, marginaalne võim ja väline võim. Kõigis neis on sadu miljoneid alajaotusi. Valitsevad pooljumalad, kes on volitatud kontrollima õhku, valgust, vihma jne., kuuluvad kõik Tema marginaalse võimu alla. Marginaalse energia viljaks on ka kõik elavad olendid. Materiaalne maailm on Jumala välise jõu looming ning spirituaalne taevas, kus asub Jumala kuningriik, on Tema sisemise võimu avaldus.

Kõigekõrgema Jumala erinevad energiad valitsvad kõikjal. Ehkki Tema Enese ja Tema energiate vahel ei ole vahet, ei tohi teha järeldust, et Kõigekõrgem Jumal, levides kõikjal, võib eksisteerida vaid ebaisikulise Brahmani kujul. Inimesed on harjunud tegema järeldusi vastavalt oma arusaamise võimele. Kuid Kõigekõrgem Jumal ei saa olla meie piiratud arusaamisvõime objektiks. Seetõttu Upaniṣadid hoiatavad meid, et keegi ei saa oma piiratud võimuga läheneda Jumalale.

"Bhagavad-gītās" (10.2) ütleb Jumal, et mitte keegi, isegi mitte ṛṣid ja surad, ei saa Teda tunda. Mida siis veel rääkida asuratest, kes ei ole võimelised mõistma isegi Jumala teid? "Śrī Īśopaniṣadi" neljanda mantra sõnadega on selgelt öeldud, et Absoluutne Tõde on Absoluutne Isiksus. Teisiti ei oleks põhjust rääkida nii paljudest asjadest Tema isiksuse puhul.

Üksikud Jumala mõju osad, ehkki neil kõigil on Jumala enese tundemärgid, omavad vaid piiratud võimu olles seega ka ise piiratud. Osad ei ole kunagi tervikuga võrdsed. Seetõttu ei saa osad ka hinnata Jumala kogu võimu. Rumalad inimesed, kes kõik on materiaalse energia mõju all olevad Jumala energia osad, püüavad teha oletusi Jumala transtsendentaalse asupaiga kohta. "Srī Īśopaniṣad" veenab neid mitte püüdma määratleda Jumalat läbi mõttespekulatsioonide. Transtsendentaalset tuleb püüda mõista Vedade kaudu, mis kuuluvad transtsendentaalsete tarkuste hulka.

Täieliku Terviku iga osa on varustatud tegutsemiseks vajaliku energiaga ning kui too osake oma erilise tegevuse unustab, peetakse teda olevat māyā, illusioonides küüsis. Seetõttu on "Śrī Īśopaniṣadis" algusest peale rõhutatud, et me peame väga hoolikalt täitma meile Jumala poolt määratud osa. See aga ei tähenda seda, et üksikisikul ei oleks oma initsiatiivi. Kuna ta on Jumala osa, siis on tal ka Jumala initsiatiiv. Oma initsiatiivi, aktiivse loomuse ja mõistmise läbi, et kõik on Jumala võimuses, võib inimene jõuda oma algse teadvuse ärkamiseni, mis kadus ühenduses välise energiaga.

Kogu võim on Jumalast ja seetõttu tuleb igasugust võimu kasutada Jumala tahte täideviimiseks. Jumalat teadvustab see, kes on võtnud omaks vaga suhtumise. Täiuslik tarkus tähendab Jumala tundmist kõigis Tema iseärasustes, see tähendab Tema võimu teadmist ning teadmist, kuidas see võim valitseb vastavalt Tema tahtele. Seda kõik on "Bhagavad-gītās" Jumala poolt väga täpselt kirjeldatud, mis on Upaniṣadide peamiseks osaks.

See on Kõigekõrgema Jumala kujutlematu võimu transtsendentaalse väljenduse seletus. Vastukäivad sõnad tekstis näitavad Jumala määratlematut võimu. Ta liigub ja on liikumatu. Need kaks fraasi räägivad üksteisele vastu. Kui keegi liigub, siis ei ole ta ju liikumatu. Siin näitab aga taoline vastuolu Jumala kujutlematut võimu. Oma piiratud teadmiste tõttu ei saa me taoliste asjadega leppida ning seetõttu püüame me kujutleda Jumalat vastavalt maisetele mõistetele. Māyāvāda koolkonna impersonalistid tunnistavad Jumala tegevusest ainult ebaisikulist osa ning eitavad Tema isiksusele iseloomulike jooni. Bhāgavata koolkond tunnistab aga Jumalat mõlemal kujul. Samuti tunnistavad bhāgavatad Tema kujutlematut võimu. Taolise võimuta ei oleks mingit tähendust sõnadel — Kõigekõrgem Jumal.

Sellest, et me Jumalat oma silmadega ei näe, ei tohi veel teha järeldust nagu ei saakski Jumal isiku kujul eksisteerida. Selliste arvamuste ümberlükkamiseks on "Śrī Īśopaniṣadis" öeldud, et Jumal on meist väga kaugel, kuid Ta on meile ka väga lähedal. Jumala eluase on teisel pool materiaalset taevast. Kui aga isegi materiaalne taevas on meist tohutult kaugel, mis siis veel rääkida vaimsest taevast, mis asub koguni teisel pool seda? "Bhagavad- gītās" (15.6) on öeldud, et vaimne taevas asub materiaalsest maailmast väga kaugel. Kuid sellest hoolimata võib Jumal meie ette ilmuda vähem kui sekundi jooksul, kiirusel, mis ületab mõtte kiiruse. Ta liigub nii kiiresti, et keegi ei suuda Temale läheneda. Sellest oli juba juttu eelmises värsis.

Kui aga Jumala Isiksus meie ette ilmub, siis me ei hooli Temast. "Bhagavad-gītās" (9.11) taunib Jumal rumalate inimeste sellist käitumist. Jumal ütleb, et rumalad pilkavad Teda, pidades Teda tavaliseks surelikuks. Kuid Ta ei ole surelik olend ning Tema kehal ei ole midagi ühist materiaalse loodusega. On palju nn. õpetlasi, kes väidavad, et kui Jumal laskub maale, siis Ta teeb seda tavalise inimese kujul. Sellised rumalad õpetlased asetavad Jumala hariliku inimesega ühele tasemele, midagi teadmata Tema määratlematust võimust.

Tänu oma kõikvõimsusele võib Jumal meie teeneid vastu võtta läbi kõikvõimalike meediumite ning Ta võib muuta oma erinevaid jõude vastavalt oma tahtele. Uskmatud väidavad, et Jumal ei saavat võtta lihalikku kuju või, et kui Tema maale laskumine on siiski võimalik, siis tegevat Ta seda materiaalse energia kujul. Juhul, kui me suhtume Tema kõikvõimsusesse nagu reaalsusesse, ei maksa taoline argument midagi. Ka juhul, kui Ta ilmub meie ette materiaalse energia kujul, võib Ta selle energia muuta kohe vaimseks. Kuna nende energiate allikas on üks, siis kasutatakse neid energiaid vastavalt energia allika tahtele. Näiteks võib tuua arcā- vigraha või Jumala kujud, mis oletatavasti on tehtud puust või kivist. Kuid need kujud ei ole siiski iidolid, millistena ründavad neid need, kes ei pea pühadusest lugu.

Antud momendi ebatäiuslikus materiaalses eksistentsis ei ole me võimelised Kõigekõrgemat Jumalat nägema, kuna meie meeled on ebatäiuslikud. Sellest hoolimata ilmutab Jumal end oma armus neile, kes on Temale pühendunud ja kes soovivad Teda näha materialiseerunud kujul, et võtta vastu nende teeneid.

See ei tähenda, et Jumala teenimise alamal astmel asujad palvetaksid iidoli ees. Ei, nad palvetavad Jumala ees, kes nõustus end neile ilmutama neile mõistetaval kujul. Arcā kuju ei ole tekkinud palvetaja käsu või tuju ajel. See eksisteerib igavesti, koos kõige tema juurde kuuluvaga. Siiras pühendunu võib seda tunnetada, kuid ateist mitte kunagi.

"Bhagavad-gītās" (4.11) ütleb Jumal, et Ta kohtleb Temale pühendunut vastavalt tolle alandlikkusele. Ta jätab enesele õiguse mitte ilmutada end ükskõik kellele, vaid teeb seda nende puhul, kes Temale alistuvad. Seetõttu on Ta alandlikule hingele alati lähedal, kuid sellele, kes Temale ei alistu, jääb Ta alati kättesaamatuks ja kaugeks.

Sellega seoses on pühakirjas kaks tähtsat sõna: saguṇa ja nirguṇa, s.t. omadustega ja ilma omadusteta. Saguṇa ei tähenda, et Jumal alluks looduse seadustele, kuigi Ta võib ilmuda materiaalses vormis ja vastavate omadustega. Tema jaoks ei ole vahet materiaalsel ja vaimsel energial, sest Ta Ise on nende energiate allikas. Ta on erinevate energiate kontrollija ning seetõttu ei saa Tema kunagi olla nende energiate poolt mõjutatud, nii nagu seda oleme meie. Materiaalne energia toimib vastavalt Tema juhistele ning seetõttu võib Ta seda energiat kasutada, ilma, et selle energia omadused Temale mõju avaldaksid. See aga ei tähenda seda, et Temast võiks mingil hetkel saada kujutu olemus. Ta on igavene kuju, Ta on Algne Jumal. Ebaisikuline kujutus, Brahmani sära, on aga Tema Isiku kiirte sära, nii nagu päikese kiired on Päikese jumala kiirgus.

Pühakust poisi, Prahlāda Mahārāja, ateistist isa küsis: "Kus on su Jumal?", — laps vastas, et Jumal on kõikjal. Seepeale küsis isa vihaselt, et kas Jumal on lossi tugisambas. Laps vastas jaatavalt. Ateistist kuningas purustas samba, ning siis ilmus sambast Jumal Nṛsiṁha kujul (pool-inimene, pool-lõvi kehastus) ja tappis kuninga. See näitab, et Jumal on kõiges, mis on loodud Tema erinevate energiate poolt. Tänu oma kõikvõimsusele võib Ta ilmuda ükskõik kuhu, et aidata Temale pühendunut. Jumal Nrsimha ei ilmu nud sambasse mitte ateistist kuninga käsu peale, vaid pühendunud Prahlāda soovil. Ateist ei saa käsutada Jumalat ilmuda, kuid Jumal võib ilmuda ükskõik kuhu, et näidata oma armu Temale pühendunu suhtes. "Bhagavad-gītā" (4.8) kinnitab, et Jumal ilmub võitma uskmatuid ja kaitsma usklikke. Uskmatute üle võidu saavutamiseks on Jumalal küllaldaselt vahendeid, kuid pühendunule oma armu näitamine on meeldiv ülesanne ja seetõttu laskub Ta kehastunud kujul. Ta teeb seda vaid armust pühendunute suhtes.

"Brahma-saṁhitās" on öeldud, et Govinda on kõigis osades täiuslik, vastavalt osade suurusele. Ta on kogu universumis, kuid Ta on ka selle universumi aatomis. Väljaspool on Ta virāṭa ning seespool on Ta antaryāmi kujul. Antaryāmina on Ta kõigi meie tegude tunnistaja ning Temalt saame me oma tegude tagajärjed karma- phala näol. Me ise võime unustada, mida me oleme teinud oma eelmistes eludes, kuid kuna Jumal on meie tegude tunnistajaks, siis saame me oma tegude tagajärjed alati enestega kaasa.

Tõeliselt ei ole aga ei seespool ega väljaspool midagi peale Jumala. Kõik on Tema erinevate energiate avaldus, samuti nagu tule puhul soojus ja valgus, mis näitab, et mitmesugused energiad on ühesed. Hoolimata kõige üksolemisest naudib Jumal isiku kujul kõike, mis valmistab naudingut elavate olendite vähestele meeltele.

Siin on mahā-bhāgavata seletus. See on suur isiksus, kes näeb kõike ühenduses Kõrgema Jumala Isiksusega. On kolm astet Jumala Kõrgeima Isiksuse kohaloleku tunnetamisel. Neist esimene, kaniṣṭha-adhikārī, on isik, kes on Jumala tunnetamise madalaimal astmel, kes läheb palvetamiseks ühte kohta, nagu näiteks templisse, kirikusse või mosheesse, vastavalt oma usu tüübile ning palvetab seal pühakirja ettekirjutuste kohaselt. Sellised usklikud arvavad, et Jumal asub palvetamise kohas ja ei kusagil mujal. Sellised pühendunud ei saa jõuda äratundmisele, ega mõista ka Kõrgeima Jumala tunnetamise tingimusi. Nad järgivad rutiinselt eeskirju ning tülitsevad omavahel, väites, et üks kindel palvetamise viis on teistest parem. Neid kaniṣṭha-adhikārīsid, kes on pühendumise madalamail astmel, nimetatakse materialistlikeks pühendunuiks ehk neiks, kes parasjagu püüavad ületada materiaalsuse piiri, et jõuda vaimsele tasemele.

Kaniṣṭha-adhikārīdest järgmisel astmel on madhyama-adhikārīd. Nemad järgivad ühenduses Kõrgeima Jumalaga järgnevat nelja põhimõtet: 1) Nad näevad kõigepealt Kõrgeimat Jumalat, 2) Nad näevad järgmisena Jumalaile pühendunuid, 3) Nad näevad ka rumalaid, kellel pole mingeid teadmisi Jumalast, 4) Nad näevad ateiste, kes ei usu Jumalasse ning kes vihkavad pühendunuid.

Madhyama-adhikārī pühendunu suhtub ülalmainitud nelja põhimõttesse erinevalt. Ta armastab palavalt Jumalat, pidades Teda armastuse objektiks ning loob sõprust teiste pühendunutega. Ta püüab äratada uinuvat Jumalaarmastust rumalate südameis, kuid ei lähene ateistidele, kes hakkavad neid pilkama juba ainuüksi Jumala nime kuuldes.

Madhyama-adhikārīst kõrgemal astmel on uttama-adhikārī, too, kes näeb kõike olevana ühenduses Jumalaga. Ta ei tee erilist vahet ateisti ja teoisti vahel, vaid näeb kõike ühenduses Jumalaga. Ta teab, et paljuõppinud brāhmaṇi ning tänaval hulkuva koera vahel pole erilist vahet, sest mõlemad on jumalast, ehkki oma tegude tulemustena erinevas kehastustes. Brāhmaṇ, Jumala osake, ei ole Jumala poolt antud vähest vabadust valesti kasutanud, kuid koer on seda teinud ning seega saanud karistada looduse seaduse poolt, saades koera kuju. Mõtlemata koera ja brāhmaṇi tegudest, püüab uttama-adhikārī olla hea mõlema vastu. Sellist õppinud Jumalale pühendunut ei vii eksiteele nende materiaalsed kujud.

Need, kes usuvad kõige ühtsusesse ja loovad sõprust nagu uttama-adhikārī, kuid kelle käitumine puudutab vaid keha, on vaid võltsid filantroobid. Üleüldise vendluse põhimõtet tuleb õppida uttama-adhikārīlt ja mitte rumalailt inimestelt, kellel pole õiget ettekujutlust ei Üksikhingest ega Ülihingest, Kõrgeima Jumala levimisest ega tema olemisest kõikjal.

Antud mantras on selgelt öeldud, et inimene peab vaatlema või nägema. See tähendab, et peab järgima ācāryat, täiuslikkuseni jõudnud õpetajat. Täpne vaste sellele on anupaśyati. Paśyati tähendab jälgimist. Vaatlema ei pea mitte ainult silmadega. Silmad ei näe oma materiaalsete puuduste tõttu midagi korralikult. Ei ole võimalik näha, võtmata kuulda kõrgeimat allikat. Kõrgeim allikas on Vedalik tarkus, millest on rääkinud Jumal Ise. See tõde on meieni jõudnud jüngrite kaudu; Jumalalt Brahmāle, Brahmālt Nāradale, Nāradalt Vyāsale ja Vyāsalt paljudele tema õpilastele. Varem polnud tarvidust Vedade sõnumit kirja panna, sest inimesed olid intelligentsemad ja nende mälu oli parem, nad võisid õpetust järgida, olles kuulnud vaid ühe korra vaimse õpetaja sõnu.

Praegusel ajal on palju pühakirjade kommentaare, kuid enamus neist ei ole kooskõlas Śrīla Vyāsadevaga, kes algselt õpetas Vedaliku tarkust. Lõplik, kõige täiuslikum ja hiilgavam Śrīla Vyāsadeva töö on "Śrīmad-Bhāgavatam", mis on "Vedānta-sūtra" õige kommentaar. Samuti on olemas "Bhagavad-gītā", kus on Vyāsadeva poolt kirja pandud Jumala enese sõnad. Need on tähtsaimad pühakirjad ning kõik ülejäänud kommentaarid, mis ei kinnita "Gītā" või "Śrīmad-Bhāgavatami" põhimõtteid, ei ole usaldusväärsed. Upaniṣadid, "Vedānta", Veda, "Bhagavad-gītā" ja "Śrīmad- Bhāgavatami" vahel on täielik kooskõla. Seetõttu ei tohiks keegi teha järeldusi Vedade kohta ilma Vyāsadeva liini liikmete õpetuseta või vähemalt nende nõuandeta, kes usuvad Jumala Isiksusse ning Tema erinevatesse energiatesse.

Ainult vabanenud seisundisse jõudnu võib "Gītā" (6.9) järgi saada uttama-adhikārīka ning on võimeline nägema kõigis olendeis oma vendi. Sellest ei saa aru saada poliitikud, kellel on alati materiaalsed eesmärgid. Vabanenud seisundi jäljendamine on välise keha teenimine näiteks kuulsuse või millegi muu taolise saavutamiseks, kuid see ei teeni vaimset hinge. Sellised jäljendajad ei tea midagi vaimsest maailmast. Uttama-adhikārī näeb igas olendis hinge ning teenib teda nagu hinge, millega kaasneb automaatselt kõik väline.

Väljaarvatud ülalmainitud kahel kõrgeimal pühendumuse astmel usklikud, ei saa keegi mõista elava olendi vaimset kohta. Elusolendid sarnanevad oma omadustelt Jumalaga, nagu sädemed sarnanevad oma omadustelt tulega, kuid mis puudutab hulka, siis ei ole sädemed veel tuli. Tule soojuse ja valguse hulk ei ole võrreldav sädeme omaga. Mahā-bhāgavata, suur pühendunu, näeb kõige ühtsust selles, et kõik on Kõigevägevama Jumala energia. Ja kuna pole vahet energia ja energilisuse vahel, siis on kõik üks. Ilma soojuse ja valguseta ei oleks tulel mõtet, kuid sellest hoolimata on soojus ja valgus analüütilisest seisukohast lähtudes midagi muud kui tuli. Ehkki sünteesina on soojus, valgus ja tuli üks.

Sanskritikeelsed sõnad ekvatam anupaśyataḥ tähendavad pühakirja järgi elusolendite ühtsuse mõistmist. Kõrgeima Terviku üksikutel sädemetel on kaheksakümmend protsenti samad omadused nagu Tervikul, kuid nad pole sama võimsad kui Kõrgeim Jumal. Need omadused on olemas väga väikeses koguses, kuna elav olevus on vaid väike osake Kõrgeimast Tervikust. Nad on nagu veepiisk ja ookean: soola hulka veepiisas ei ole võimalik võrrelda kogu ookeanis sisalduva soola hulgaga. Kuid piisas oleva soola omadused on oma keemiliselt omaduselt sarnased ookeani omaga.

Kui iga üksik elusolend oleks võrdne Tervikuga nii omaduste, kui ka hulga poolest, siis ei tuleks kõne alla tema üleujutamine materiaalse energia mõjuga. Eelmises mantras oli juba juttu sellest, et mitte ükski elusolend, isegi mitte võimsad pooljumalad, ei saa mitte mingis mõttes Kõrgeimat Olendit ületada. Seetõttu ei tähenda ekatvam, et elusolend on igas mõttes Jumalaga võrdne. Laiemas mõttes tähendab see, et nende huvi on sama, nagu sama perekonnaliikmete huvi perekonnas. Rahvuste puhul on vaatamata sellele kui erinevad kodanikud sinna kuuluvad, rahvuslik huvi üks. Kuna elusolendid on kõik Kõrgeima perekonna liikmed, siis ei saa Kõrgeima Olendi ja osakeste huvid olla erinevad. Iga elusolend on Kõrgeima Olendi poeg. "Bhagavad-gītās" (14.3-4) on öeldud, et kõik elusolendid, kaasa arvatud linnud, loomad, roomajad, sipelgad, veeloomad ja taimed, tulenevad Kõrgeima Olendi marginaalsest jõust. Ning seetõttu kuuluvad nad kõik Kõrgeima Olendi ühte perekonda. Vaimses elus ei ole huvide kokkupõrkumist.

Vaimsed olendid on loodud nautima. Oma loomult ja ehituselt on iga elusolend, nii Kõrgeim Jumal kui ka iga tema erinev osake määratud nautima igavesti. Elusolendid, kes on oma kehas vangis, otsivad samuti alati naudingut, kuid nad otsivad seda tasandil, mis pole mõeldud nende jaoks. Peale selle materiaalse maailma on olemas vaimne tasand, kus Kõrgeim Olend tunneb koos oma lugematute kaaslastega naudingut, millel pole midagi ühist materiaalsusega. Seda tasandit nimetatakse nirguṇaks. Nirguṇa tasandil ei teki naudingu tõttu konflikte. Materiaalses maailmas tekivad erinevate elusolendite vahel alati kokkupõrked, kuna naudingu keskpunkt puudub. Naudingu keskpunkt on Kõrgeim Jumal, kes on kesksel kohal hiilgavas ja vaimses tantsus (rāsa). Me oleme kõik määratud Temaga ühinema, et nautida elu, milles on üks transtsendentaalne huvi ja kus puuduvad kokkupõrked. See on vaimse huvi kõrge tasand ning siis, kui ühtsuse taolist täiuslikku vormi on tunnetatud, ei saa enam tekkida põhjust illusioonideks ja kaebusteks.

Māyā, ehk illusioon, tähendab Jumalata tsivilisatsiooni, mille tulemuseks on hädaldamine. Jumalata tsivilisatsioon, mille vaderiteks on kaasaegsed poliitikud, on alati tulvil rahutust. Selline on looduse seadus. "Bhagavad-gītās" (7.14) on öeldud, et keegi ei saa sellest seadusest mööda minna. Ainult need, kes alistuvad Kõrgeima Jumala lootosejalgade ees, võivad looduse karmidest seadustest üle olla. Niisiis, kui me tahame vabaneda kõigist illusioonidest ja rahutustest ning luua kõiki huvisid läbiva ühtsuse, siis peame me selleks tooma Jumala kõigisse oma tegudesse.

Kõik meie teod peavad olema Jumala huvide teenimiseks ning neil ei tohi olla teist eesmärki, sest, nagu on öeldud "Śrī Īśopaniṣadis", saame me ainult Jumala huvide teenimise läbi tunda ātmā- bhūta huvi. See, ning "Bhagavad-gītās" (18.54) mainitud brahma- bhūta huvi on üks ja seesama: Kõrgem ātmā ehk Paramātmā on Jumal Ise ning väike ātmā on elusolend. Kõrgem ātmā ehk Paramātmā hoiab alal väikesi olendeid, sest Kõrgeim Jumal tahab tunda rõõmu nende kiindumusest. Isa arendab oma laste kaudu iseennast ning hoiab neid, et tunda rõõmu. Kui lapsed on sõnakuulelikud, siis sujub perekonnas kõik ning valitseb meeldiv õhkkond. Samal kombel on kõik korraldatud Brahmani ehk Parabrahmani, Kõrgeima Hinge Absoluutses perekonnas.

Parabrahman on samavõrra isiksus nagu on seda üksikud olendid. Ükski neist ei ole ebaisikuline. Need transtsendentaalsed isiksused on tulvil õndsust, tarkust ja igavest elu. Selline on tegelik vaimne eksistents ning niipea, kui inimene saab tollest transtsendentaalsest seisundist tõeliselt teadlikuks, alistub ta Kõrgema Olendi, Śrī Kṛṣṇa lootosjalgade ees. Taolisi mahātmāsid, suuri hingi, kohtab aga väga harva, sest transtsendentaalset tunnetust on võimalik saavutada alles peale paljusid, paljusid sünde. Kuid, kui see kord on saavutatud, siis pole enam illusioone, kurbust, materiaalse eksistentsi viletsust ega sündi ja surma, mida me kogeme oma elu antud järgus. Nii on öeldud antud "Śrī Īśopaniṣadi" mantras.

Siin on Jumala Absoluutse Isiku transtsendentaalse ja igavese vormi kirjeldus. Kõrgem Jumal ei ole vormitu. Tal on Tema transtsendentaalne vorm, mis ei sarnane ilmalikule. Elavad on saanud oma kehad materiaalselt looduselt ning nad töötavad nagu masinad. Keha füsioloogiline ja anatoomiline ehitus omab mehaanilist struktuuri soonte ja kõige muu kaasnevaga. Jumala transtsendentaalses kehas pole midagi, mis sarnaneks soontega. On selgelt öeldud, et ta on kehatu. See tähendab, et tema keha ja hinge vahel ei ole mingit vahet, samuti pole Ta saanud oma keha looduselt nagu meie. Kehalise elu materiaalses kontseptsioonis on hing erinev jämedast välisest kestast ja peenest mõistusest. Kõrgem Jumal on taolisest eraldusest siiski erinev. Kõrgema Jumala puhul ei ole vaimu ja keha vahel mingit vahet. Ta on Lõplik Tervik ja Tema vaim ning keha ja Tema Ise on üks.

"Brahma-saṁhitās" on Kõrgema Jumala keha kirjeldatud samal kombel. Seal on Teda kirjeldatud nagu sac-cid-ānanda-vigrahat. See tähendab, et ta esindab transtsendentaalset eksistentsi, tarkust ja õndsust. Vedalikus kirjanduses on öeldud, et Tal on täiesti eriline transtsendentaalne keha ning seetõttu on Teda kirjeldatud kehatuna. Tema kehatus tähendab, et Tal ei ole meiega sarnanevat kuju või vormi, mida me võiksime tajuda. Edasi on "Brahma- saṁhitās" öeldud, et Jumal võib kõigi oma keha osadega teha seda, mida ta ise soovib. On öeldud, et Ta võib ükskõik millise kehaosaga teha teiste meelte tööd. See tähendab, et Jumal võib Oma kätega käia ja võtta vastu asju jalgadega. Ta võib Oma käte ja jalgadega näha ning süüa silmadega. Śruti mantras on öeldud, et Tema käed ja jalad ei sarnane meie omadega, need on erinevad, kuid nende abil saab Ta vastu võtta, mida iganes me talle pakume ning, et Ta käib kiiremini kõigist. "Śrī Īśopaniṣadi" kaheksas mantra kinnitab seda, öeldes, et Ta on kõikvõimas.

Jumala palvekuju, arcā-vigraha, mis on pandud templitesse üles ācārjade poolt, kes on Jumalani jõudnud seitsmendas mantras kirjeldatud viisil, ei ole samuti erinev Jumala algupärasest kujust. Jumala algupärane kuju on Śrī Kṛṣṇa. Śrī Kṛṣṇa levib lõputu arvu kujude näol, nagu näiteks Baladeva, Rāma, Nṛsiṁha, Varāha jne., kuid kõik need on Jumala Isik.

Seega on arcā-vigraha, mille poole palvetatakse templites, Jumala levimise vorm. Palvetades arcā-vigraha poole võib jõuda Jumalani, kes võtab teenimise vastu oma kõikvõimsa energia abil ning ei tee ühtegi etteheidet. Arcā-vigraha laskub ācāryade, pühade õpetajate palvel, ning tegutseb täpselt Tema kõikvõimsa energia abil. Rumalad inimesed, kellel pole aimu nendest "Śrī Iśopaniṣadi" mantratest ega teistest śruti-mantratest, arvavad, et arcā-vigraha, kelle poole palvetavad pühendunud, on tehtud materiaalsest ainest. Rumalate inimeste puuduliku nägemise jaoks või kaniṣṭha-adhikāride meelest on kuju materiaalne. Kuid sellised väheste teadmistega inimesed ei tea, et Jumal, olles kõiketeadja ja kõikvõimas, võib muundada vaimu aineks ja vastupidi, nagu Ta soovib.

"Bhagavad-gītās" (9.11-12) kahetseb Jumal väheste teadmistega inimeste halvenenud olukorda, kes peavad Jumala keha materiaalseks, kuna Ta tuleb alla sellesse maailma inimese kujul. Sellised vähese informatsiooniga inimesed ei tea Jumala kõikvõimsusest. Seetõttu ei avalda Jumal end mõtlejatele kogu oma olekus. Teda on võimalik tunnetada ainult vastavalt Temale alistumise määrale. Ning inimolendite tingimused on halvenenud ainult tänu sellele, et me oleme unustanud oma sidemed Jumalaga.

Selles mantras nagu paljudes teistes Vedade mantrates on selgelt öeldud, et Jumal annab inimestele soovid ning täidab siis need vastavalt inimeste omadustele. Kui inimene tahab saada ülemkohtu prokuröriks, siis ei pea tal olema mitte ainult sobivad omadused selleks, vaid sõltub ka autoriteedist, kes määrab talle selle tiitli. Ainult vajalike teadmiste omandamisest on vähe, et seda positsiooni tõeliselt saavutada. Sellele kohale määratakse inimene kõrgema autoriteedi poolt. Samuti määrab Jumal inimolendile naudinguid vastavalt tema omadustele, teiste sõnadega — karma seaduse põhjal. Kuid neist omadustest on Jumala armuta siiski vähe.

Harilikult ei tea inimene, mida Jumalalt paluda või millise koha jaoks end ette valmistada. Kui aga too inimolend teab enesele määratud kohta, siis palub ta, et teda võetaks vastu Jumala transtsendentaalsesse liitu, et Teda armastusega teenida. Selle asemel, et paluda just seda, palub inimolend materiaalse looduse mõjutustel paljusid teisi asju ning tema mõistust on "Bhagavad-gītās" (2.41) kirjeldatud kui jagunenud või viltust. Vaimne intelligents on üks, kuid selle vastandeid on palju. "Śrīmad-Bhāgavatamis" on öeldud, et isik, kes on võlutud välise energia ajutisest ilust, unustab oma tõelise eesmärgi, milleks on tagasiminek Jumala juurde. Unustanud selle, püütakse kõike korraldada erinevate plaanide ja programmide järgi, mida on võrreldud lõputu mõtisklemisega juba läbimõeldud keeldumise üle. Kuid Jumal on nii armuline, et Ta laseb unustaval elusolendil seda teha ilma tema tegutsemisesse vahele segamata. Kui elusolend tahab minna põrgusse, siis laseb Jumal temal sinna ka minna, ilma vahele segamata; ning kui ta tahab minna tagasi koju, tagasi Jumala juurde, siis aitab Jumal teda selleski.

Jumalat on siin kirjeldatud sõnaga paribhūḥ, suurim kõigist. Teisi elusolendeid on aga kirjeldatud nagu kerjuseid, kes Teda paluvad. Ning Jumal täidab nende palved. Kui teised elusolendid oleksid Jumalaga võrdse võimuga, kui nad oleksid sama kõikvõimsad, kõiketeadjad, siis ei saaks kõne alla tullagi Jumalalt nn. vabastamise kerjamine. Inimolendi tõeline vabanemine on tagasitulek Jumala juurde. Kui vabanemist kujutatakse ette millegi abstraktsena, siis jääb see vaid müüdiks ning kerjamine meelte rahuldamise tarbeks võib jätkuda igavesti; kuni kerjus ei tule mõistusele ega tunneta enesele tegelikult määratud kohta.

Kõrgem Jumal on enesega rahulduv. Kui Jumal Kṛṣṇa ilmus 5 000 aastat tagasi maa peale, siis tõi Ta erinevate tegudega esile kõik Jumaluse avaldused. Oma lapsepõlves tappis Ta mitu võimsat deemonit, mille juures ei tulnud kõne allagi taolise jõu saamine mingist teisest allikast. Ta tõstis ülesse Govardhana künka, ta tantsis koos gopīdega, ilma, et teda oleks ühiskonna poolt kuidagi piiratud või, et keegi oleks talle kuidagi saanud etteheiteid teha. Ja ehkki gopīd lähenesid talle rikkaliku armastusega, kiitis Jumal Kṛṣṇa ühinemist gopīdega isegi Jumal Caitanya, keda tunti range sannyāsinina ning jüngrite ettekirjutuste paindumatu järgijana. Selle kinnituseks on "Śrī Iśopaniṣadis" öeldud, et Jumal on śuddham (antiseptiline) ja apāpa-viddham (raviv), puhas ja rüvetamatu. Antiseptiline on ta selles mõttes, et kui mõni selle maailma ebapuhas olend Teda puudutab, siis saab ta puhtaks. Sõna raviv viitab Tema liidule, millest räägitakse "Bhagavad-gītās" (9.30-31). On öeldud, et isegi piinlikult täpne ja hoolas pühendunu võib olla algselt olnud sudurācāra, halvasti käituv. Sellest hoolimata võetakse ta vastu, sest ta on õigel teel. Selline on Jumala liidu raviv toime. Jumal on apāpa-viddham, mis tähendab, et mingisugune patt ei saa Teda puudutada. Isegi kui Ta teeb midagi, mis võib näida patusena on need teod puhtad ning ei tule kõne allagi, et Jumal oleks ekslik. Ta on puhtaim kõigist ning tihti võrreldakse Teda Päikesega. Päike eraldab niiskust maailma kõige erinevamatest ja puutumatutest paikadest, kuid jääb ise puhtaks. Ta puhastab ebameeldivaid asju neid steriliseerides. Kui juba Päike on sedavõrd võimas, olles vaid materiaalne objekt, siis võime me kujutleda Kõikvõimsa Jumala puhtust ja jõudu.

Selles mantras võrreldakse vidyāt ja avidyāt. Avidyā, ehk rumalus on kahtlemata ohtlik, kuid vidyā, ehk ekslikud teadmised, mis teenivad valet eesmärki, on veel ohtlikumad. Kaasaegses tsiviliseeritud ühiskonnas on see "Śrī Īśopaniṣadi" seletus enam rakendatav kui ükskõik mil muul ajal minevikus. Kaasaegne tsivilisatsioon on märgatavalt edasi jõudnud massihariduses, kuid liigse rõhuasetamisega materiaalsele progressile, on inimesed endisest palju õnnetumad, sest neil puudub elus väga tähtis— vaimne aspekt.

Mis puutub vidyāsse, siis on "Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras selgelt ära seletatud, et Kõrgem Jumal on kõige omanik ja selle asjaolu unustamine on rumalus. Mida rohkem inimene unustab, seda suuremas pimeduses ta on ning selles suhtes on Jumalata tsivilisatsiooni nn. hariduse areng märksa ohtlikum, kui tsivilisatsiooni oma, mis on vähem haritud.

On olemas mitu erinevat klassi inimesi: karmīd, jñānid ja yogad. Karmīd on need, kelle tegevus on seotud meelte rahuldamisega. Ligi 99, 9% kaasaegsest tsivilisatsiooni inimestest on seotud mitmesuguste meeli rahuldavate tegevustega, industrialiseerimise, majandusliku arengu, altruismi, poliitilise teadvuse jne. lipu all. Kuid kõigi nende tegevuste aluseks on meelte rahuldamine, millel pole midagi ühist "Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras kirjeldatud Jumala teadvusega.

"Bhagavad-gītās" (7.15) on öeldud, et inimesed, kes on seotud labase meelte rahuldamisega on mūḍhad — pimeduses nagu eeslid, mis on rumaluse sümbol. Inimesed, kes ajavad taga meelte rahuldamist, saamata elust õieti mingit kasu, kummardavad "Śrī Īśopaniṣadi" määratluse järgi avidyāt. Ning need, kes mängivad taolises ühiskonnas hariduse edendajate osa, toovad rohkem kahju, kui need, kes tegelevad labase meelte rahuldamisega. Jumalata inimese õpingud on sama ohtlikud kui hinnaline juveel kobra peas. Kobra, kelle pea on kaunistatud hinnalise juveeliga, on sama ohtlik, kui kobra kellel seda ei ole. "Hari-bhakti-sudhodaya" järgi on Jumalata inimesele hariduse andmine sama, mis surnud keha kaunistamine. Indias nagu paljudes teisteski maades, on traditsiooniks kaunistatud surnukeha kandmine matuserongis, leinavate sugulaste meeleheaks. Samasugune on ka kaasaegne tsivilisatsioon, mis on nagu tegevuste lapitekk, kattes materiaalse, kuid jättes välja mõistuse, millest kõrgemal on intelligents ja sellest kõrgemal on vaim. Hariduse tõeliseks eesmärgiks peaks olema eneseteostus, hinge spirituaalsete väärtuste tunnetamine. Ükskõik milline teine haridus, mis ei vii elu taolise tunnetuseni, on avidyā, ehk mitteteadmine. Ning sellise mitteteadmise kultiveerimine viib alla, rumaluse pimedamaisse piirkondadesse.

Selliselt eksinud õpetajatel on vedalikus kirjanduses neli nime: 1) veda-vāda-rata, 2) māyayāpahṛta-jñāna, 3) āsuraṁ bhāvam āśrita ja 4) narādhama. Veda-vāda-rata inimesed näitavad end heade Vedaliku kirjanduse tundjatena, kuid kahjuks on nad täiesti kõrvale jätnud Vedade eesmärgi. "Bhagavad-gītās" (15.18-20) on öeldud, et Vedade eesmärgiks on Jumala Isiksuse tundmine, kuid need veda-vāda-rata inimesed pole Jumala Isiksusest üldse huvitatud. Nad on võlutud vaid sellistest tulemustest nagu taevasse minemine.

Nagu on öeldud "Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras, peaksime me teadma, et kõik kuulub Jumalale; ning olema rahul osaga, mis on meie elu vajadusteks eraldatud. Kogu Vedaliku kirjanduse eesmärgiks on inimolendi Jumalast teadlikuks olemise äratamine ning sama põhimõte kehtib maailma erinevate pühakirjade kohta, mis on mõeldud rumalale inimkonnale arusaamiseks. Lõplikuks eesmärgiks on inimese tagasitoomine Jumala juurde.

Kuid veda-vāda-rata inimesed, selle asemel, et aru saada Vedade eesmärgist, võtavad kõige tähtsamana taolisi kõrvalteemasid nagu meelte taevaliku rahulduse saavutamist, lõbu, mis on materiaalses seostuses esimesel kohal ning selle põhjus. Nad peavad seda Vedades kõige tähtsamaks. Sellised inimesed viivad Vedade vale tõlgendamisega eksiteele ka teisi ning vahel neavad nad Purāṇasid, seetõttu vedaliku seletuse järgi ei ole nad vaimulikud. Nad seletavad Vedasid oma tahtmist mööda, pidamata millekski ācāryadeks nimetatud suurte õpetajate autoriteetsust. Nad püüavad eneste seast üles tõsta mõnd südametunnistuseta isikut, näidates teda nagu Vedaliku tarkuse väljapaistvat näidet.

Antud "Srī Īśopanisadi" mantras taunitakse taolisi inimesi eriti, kasutades nende kohta sanskritikeelset sõna vidyā-rata. Vidyā tähendab Vedasid ning rata tähendab hõivatud olemist. Need nn. vidyā-ratad on ära neetud, kuna nad ei kuuletu ācāryadele. Need veda-vāda-ratad on harjunud leidma igale Vedade sõnale seletuse, mis teenib nende eesmärke. Nad ei tea, et Vedad ei ole harilike raamatute kollektsioon ning neid on võimalik mõista vaid jüngreid järgides.

Inimene peab minema tõelise vaimse õpetaja juurde, et saada aru Vedade transtsendentaalsest sõnumist. Selline on "Kaṭha Upaniṣadi" suunitlus. Kuid neil veda-vāda-rata inimestel on oma ācārya, kes ei ole transtsendentaalsest õpilaste ahelast. Nii lähevad nad Vedaliku kirjanduse vale tõlgendamise eest rumaluse pimedamaisse piirkondadesse kindlamalt veel kui need, kellel pole Vedadest üldse mingit aimu.

Māyayāpahṛta-jñāna klassi inimesed on isetehtud "jumalad". Need inimesed arvavad, et nad on Jumalad ning seetõttu ei ole tarvis kummardada ühtegi teist Jumalat. Nad on nõus kummardama harilikku inimest, kui too juhtub olema rikas, kuid ei kummarda kunagi tegelikku Jumal Isiksust. Sellised rumalad inimesed ei saa oma rumalusest ise aru, küsimaks, kuidas võiks juhtuda, et Jumal on illusioonide poolt lõksu meelitatud. Kui Jumal oleks illusioonide kütkeis, siis tähendaks see, et illusioon on Jumalast võimsam. Kuid nad väidavad, et Jumal on kõikvõimas, siis kuidas võiks illusioon olla Temast tugevam? Isetehtud "jumalad" ei suuda neile küsimustele anda kuigi selget vastust, kuid nad on rahul, et neist endist on saanud "jumalad".

"Bhagavad-gītās" (13. 8-12) on öeldud, et teadmise kultuuri kohaselt peaks praktilises elus käituma järgmiselt:

Neist kaheksateistkümnest punktist koosneb tõelise teadmise järkjärgulise saavutamise protsess. Kõikvõimalikud teised juhised peale nende kuuluvad mitteteadmiste kategooriasse. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura, suur ācārya, ütles, et kõik materiaalse teadmise vormid on vaid illusoorse energia väline avaldus ning see, kes neid arendab pole parem eeslist, "Śrī Īśopaniṣadis" on korratud sama mõtet. Teadmiste materiaalne areng tähendab praktiliselt inimolendile eesli staatuse andmist. Mõned kaasaegsed poliitikud nimetavad küll, end vaimsusega kaunistades, tsivilisatsiooni kaasaegset süsteemi saatanlikuks, kuid kahjuks ei hooli nad "Bhagavad-gītās" kirjeldatud tõelisest tarkusest ning ei saa seega saatanlikku situatsiooni muuta.

Tänapäeval peab iga poiss ennast küllalt tähtsaks ega austa enam vanemaid mehi. Seetõttu on tänu meie ülikoolide valele haridusele hakanud poisid kogu maailmas põhjustama vanematele inimestele peavalu. Seetõttu hoiatab "Śrī Īśopaniṣad" tõsiselt, et mitteteadmiste kultuur on teadmiste omast erinev. Ülikoolid on mitteteadmise keskused ja seetõttu on teadlased ametis surmarelvade loomisega, mis hävitaksid igasuguse eksistentsi teistes maades.

Tänapäeva üliõpilastele ei õpetata brahmacarya juhtivaid põhimõtteid, elu vaimset arengut ja samuti puudub neil igasugune usk pühakirja käskudesse. Religioosseid põhimõtteid õpetatakse vaid nime ja au pärast, aga mitte praktiliseks kasutamiseks. Seetõttu ei valitse vaenulikkus mitte ainult sotsiaalsel ja poliitilisel tasapinnal, vaid ka religioonis.

Ka on tänu mitteteadmisele maailma erinevates osades suurenenud natsionalism. Puuduvad igasugused teadmised sellest, et too väike inimeste maa on vaid mateeria kämp, mis ujub mõõtmatus materiaalses avaruses koos paljude teiste kämpudega. Kosmose suurusega võrreldes on need materiaalsed kämbud vaid nagu tolmu osakesed õhus. Kuna Jumal tegi need kämbud oma lahkuses täiuslikuks, siis on nad varustatud kõige vajalikuga kosmoses hõljumiseks. Meie sputnike juhid on oma saavutuste üle väga uhked, kuid nad ei näe Kõrgemat Juhti, kes juhib määratult suuremaid sputnike, mida nimetatakse planeetideks.

Kosmoses on lõputu arv päikesi koos lõputute planeetide süsteemiga. Meie, väikesed olendid, Jumala väikesed osakesed, püüame valitseda neid piiratud arvuga planeete korduva sünni ja surmaga, kuid see nurjub vanaduse ja haiguste tõttu. Inimene on määratud elama sada aastat, kuid see aeg on lühenenud 20-30 aastani. Tänu mittepiisavale haridusele, loovad lollitatud inimesed neil planeetidel oma natsionalisme, et saavutada meelte naudinguid neiks vähesteks aastateks. Need rumalad inimesed teevad igasuguseid plaane, kuidas muuta märgitud maa-alasid Maal nii täiuslikuks kui võimalik. See on äärmiselt naeruväärne. Seetõttu on ühed rahvad hakanud teistele rahvastele rahutusi põhjustama. Rohkem kui 50% nende energiast on kaitsevahendite tõttu rikutud, kusjuures tõelise teadmise kultuurist ei hoolita, ollakse ainult täiesti valesti uhked selle üle, et on edasi arenetud nii materiaalse, kui vaimse tarkuse osas.

"Śrī Īśopaniṣad" hoiatab meid tolle vale hariduse eest ning "Bhagavad-gītā" annab juhiseid, kuis arendada tõelist teadmist. Antud mantras on viidatud, et vidyā (tarkuse), kohta, võib saada informatsiooni dhīralt. Dhīra tähendab häirimatut, materiaalse illusiooni poolt mitte häiritut. Mitte keegi ei saa olla häirimatu, kuni ta pole jõudnud täiusliku vaimse tunnetuseni. Kui inimene on jõudnud täieliku vaimsuse tunnetuseni, siis ei ihalda ta enam midagi, ka ei kurda ta taga millegi kaotust. Taoline dhīra on jõudnud arusaamiseni, et too materiaalne keha ja mõistus, mis on tekkinud materiaalse ühinemise teel, on võõrad elemendid ja seetõttu püüab ta halva tehingu juures saavutada parimat.

Materiaalne keha ja mõistus on vaimsele olendile halb tehing. Elusolendil on elavas maailmas teised ülesanded, sest see materiaalne maailm on surnud. Seni kuni elavad vaimsed osakesed valitsevad surnud mateeria kämbukeste üle, tundub surnud maailm olevat elav. Kuid tegelikult on need elavad hinged, Kõrgema Elusolendi osakesed, kes liigutavad maailma. Dhīrad on need, kes on saanud neist asjaoludest teadlikuks, kuna on kuulnud seda kõrgemalt autoriteedilt ja jõudnud reguleerivate põhimõtete järgimise kaudu nende tunnetamiseni.

Selleks, et järgida reguleerivaid põhimõtteid, peab inimene minema tõelise uskliku katuse alla. Transtsendentaalne teade jõuab vaimselt õpetajalt õpilaseni reguleerivate põhimõtete kaudu, aga mitte mitteteadmise hariduse riskantsel teel. Dhīraks võib saada vaid Jumala Isiku alandliku kuulamise läbi. Hea õpilane peab olema nagu Arjuna ning vaimne õpetaja peab olema nagu Jumal Ise. Selline on vidyā, teadmise õppimise protsess dhīralt, häirimatult.

Adhīra, see, kes pole teinud läbi dhīra õppust, ei saa olla juht. Kaasaegsed poliitikud, kes pakuvad end välja nagu dhīrad, on ise tegelikult adhīrad. Neilt on mõttetu oodata täiuslikku tarkust. Nad on ametis oma palga, dollarite ja naelte pärast. Kuidas saavad nad juhtida rahvast eneseteostuse teel? Inimene peab tegeliku hariduse saamiseks kuulama dhīrat.

Alates materiaalse maailma algusest püüavad kõik saavutada alalist elu, kuid looduse seadus on nii karm, et mitte keegi pole veel surma käest pääsenud. Mitte keegi ei taha surra. See on fakt. Samuti ei taha keegi jääda vanaks või haigeks. Kuid looduse seadused ei võimalda kellelgi immuunsust surma, vanaduse või haiguste suhtes. Materiaalse teadmise areng pole neid elu probleeme lahendanud. Materiaalne teadus võib avastada tuumarelva, et surma protsessi kiirendada, kuid ei ole võimeline avastama midagi, mis võiks kaitsta inimest haiguste või vanaduse eest või päästa surma julmadest kätest.

Purāṇadest võime me teada saada Hiraṇyakaśipu tegevusest: see kuningas oli materiaalselt väga arenenud ja oma materialistlike saavutuste ja oma ebateaduse jõul, tahtis ta võita surma. Ta võttis ette teatud meditatsiooni, mis oli sedavõrd tugeva mõjuga, et kõik planeetide süsteemid said tänu tema müstilistele võimetele häiritud. Ta sundis universumi looja, pooljumala Brahmā, tulema alla tema juurde ja palus siis temalt õnnistust amaraks, selleks, kes ei sure, saamiseks. Brahmā keeldus seda tegemast, sest isegi tema, kes on materialse looja ning võib käsutada kõiki planeete, pole ise amara. Tema elu on "Bhagavad-gītā" (8.17) kinnitust mööda pikk, kuid see ei tähenda, et ta ei peaks surema.

Hiraṇya tähendab kulda ning kaśipu tähendab pehmet voodit. Too härra oli huvitatud neist kahest asjast, rahast ja naistest ning ta tahtis surematuna nautida sellist elu. Ta palus Brahmālt paljusid asju, lootes sel teel täita oma surematuks saamise soovi. Ta palus õnnistust selleks, et teda ei saaks tappa ükski inimene, loom, jumal ega ükski 8 400 000 elusolendi liigist. Ta palus samuti, et ta ei sureks maal, õhus ega vees ning tema vastu ei saaks kasutada mitte ühtegi relva jne., jne. Hiraṇyakaśipu mõtles rumalalt, et sel teel garanteerib ta endale surematuse. Lõpuks, kui Brahmā oli talle seda kõike lubanud, tappis tema Jumala Isiksus, kes oli võtnud poolinimese-poollõvi kuju. Tema vastu ei kasutatud ühtegi relva, v. a. Jumala küüned ning ta tapeti suurepärase elusolendi põlvedel, mida ta ei osanud enesele ettegi kujutada.

Mõte on selles, et isegi Hiraṇyakaśipu, kõige võimsam kõigist materialistidest, ei suutnud oma erinevate plaanide abil saada surematuks. Mida rääkida sel juhul veel tänapäeva väikestest hiraṇyakaśipudest, kes teevad plaane, mis on juba algusest peale määratud läbikukkumisele.

"Śrī Īśopaniṣad" õpetab meid, et me ei teeks ühepoolseid plaane eksistentsi eest võideldes. Kõik võitlevad eksistentsi eest, kuid materiaalse looduse seadus on sedavõrd karm ja kiire, et kellelgi pole selle eest pääsu. Et saavutada alalist elu, peab olema ettevalmistatud tagasiminekuks Jumala juurde.

Jumala juurde tagasimineku protsess on tarkuse omaette haru, mida võib õppida sellistest Vedalikest Pühakirjadest nagu Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā", "Śrīmad-Bhāgavatam" jne. Seetõttu peab selles elus õnnelikuks saamiseks ja igavese elu õndsuse saavutamiseks peale materiaalsest kehast lahkumist, õppima tundma püha kirjandust ning jõudma transtsendentaalse tarkuseni. Tingimustest sõltuv elusolend on unustanud oma sidemed Jumalaga ning peab seda sünnikohta, mis on ajutine, kõigeks. Jumal on oma lahkuses jätnud Indiasse ülalmainitud pühakirjad ning teistesse maadesse teised pühakirjad, et tuletada unustavale inimolendile meelde, et tema kodu ei ole materiaalses maailmas. Elusolend on vaimne olend ning võib olla õnnelik vaid minnes tagasi oma vaimsesse koju, Jumala juurde.

Jumala Isiksus saadab oma kuningriigist täiuslikke teenreid propageerima Jumala juurde tagasiminekut ning vahel tuleb Ta Ise, et seda teha. Kõik elusolendid on Tema armastatud pojad, Tema osad, seetõttu tunneb Jumal materiaalsetes oludes kestvate kannatuste pärast suuremat kurbust, kui meie ise. Materiaalse maailma kannatused on samal ajal ka kaudseks meeldetuletuseks meie ebasobivusest surnud mateeriaga ning intelligentsed elusolendid panevad neid märke tähele ning seovad end vidyā kultuuriga ehk transtsendentaalse teadmisega. Inimese elu on parim võimalus vaimse tarkuse arendamiseks ning inimolendeid, kes ei kasuta ära inimelu võimalusi, nimetatakse narādhamadeks, inimolendeist madalamateks.

Avidyā tee ehk meelte rahuldamise tee tähendab nii surma kui sünni kordamist. Inimolendil, niisugusena nagu ta on vaimselt, ei ole ei sündi ega surma. Sünd ja surm puudutab vaimse hinge välist katet, keha. Seda on võrreldud välise riietuse selgapanemisega ja seljast ära võtmisega. Rumalad inimolendid, kes on labasel kombel süvenenud avidyā kultuurisse, mitteteadmisse, ei hooli sellest julmast protsessist ning olles võlutud illusoorse energia ilust, teevad nad samu asju korduvalt, ilma looduse seadustest õppust võtmata.

Vidyā kultuur, ehk transtsendentaalne tarkus, on inimolendi jaoks põhiline. Too piiramatu meeleline nauding selles meeltehaiges materiaalses keskkonnas, peaks olema nii piiratud kui võimalik. Sellel kehalisel kujul on meelte nauding teeks rumalusse ja surma. Elusolend ei ole ilma vaimsetest tunnetest. Kõigil elusolendeil on nende algsel, vaimsel kujul, olemas samad meeled, mis on nüüd materiaalsed, kaetud keha ja mõistusega. Materiaalsete meelte tegevus on vaimse mineviku moonutatud peegeldus. Hinge hõivatus materiaalse katte all on hinge haiguslik olukord. Tõeline nauding on võimalik alles peale haiguse kõrvaldamist. Meie puhtal vaimsel kujul, peale materiaalsest rüvetatusest vabanemist, on võimalik puhas meelte nauding. Seetõttu ei peaks inimelu eesmärk olema moonutatud meelte nauding, vaid materiaalse haiguse ravi. Materiaalse haiguse raskendamine ei näita tarkust. See näitab avidyā, rumaluse, kultiveerimist.

Hea tervise jaoks ei peaks palavikku tõstma 41-42 kraadile. Temperatuuri peaks viima tagasi normaalsele, 36.6 kraadile. See peaks olema inimelu eesmärk. Materiaalse tsivilisatsiooni kaasaegne suund on aga tõsta palavikuliselt materiaalsete olude taset, mis on seetõttu jõudnud aatomienergia kujul 42le kraadile, kusjuures rumalad poliitikud karjuvad, et maailm võib iga hetk põrgu minna. Selline on materiaalse tarkuse ja elu kõige tähtsama osa, vaimse tarkuse eitamise tulemus."Śrī Īśopaniṣadis"on hoiatatud, et me ei pea käima sellel ohtlikul rajal, mis viib surma. Vastupidi, me peame arendama vaimse tarkuse kultuuri, et vabaneda lõplikult surma julmadest kätest.

See ei tähenda, et igasugune tegevus keha säilitamiseks tuleks lõpetada. See ei tule üldse kõne alla, sest ei tule ju ka haiguse ravimise juures kõne alla inimese temperatuuri täielik ärakaotamine. Me oleme püüdnud asja seletada kasutades väljendust: teha parim halva tehingu juures! Vaimse teadmise kultuuri tarkus tuleb saavutada selle keha, selle mõistuse abil, seetõttu on eesmärgi saavutamiseks tarvis säilitada keha ja mõistus. Temperatuur tuleb hoida 36,6 kraadi juures ja mitte lasta tal rumalal kombel tõusta 42 kraadini. India suured targad ja pühakud tahtsid temperatuuri säilitada tasakaalustatud materiaalse ja vaimse tarkuse programmi abil. Nad ei lubanud kunagi kasutada intelligentsi valesti, haige meelelise rahulduse tarbeks.

Inimese tegevust, mis on haige tänu meelelise rahulduse loomusele, on reguleeritud Vedades lunastuse põhimõtte all. Sellel süsteemil on neli alajaotust: religioon, majanduslik areng, meelte rahuldamine ja lunastus. Antud momendil ei ole inimestel mingit huvi ei religiooni ei lunastuse vastu. Nende elul on vaid üks eesmärk, milleks on meelte rahuldamine ning selle tarbeks teevad nad mitmesuguseid plaane majanduse edasiarendamiseks. Valel teel olev inimene mõtleb, et religioon peaks jääma alles, toetamaks majanduslikku arengut ning majanduslik areng on vajalik meelte rahuldamiseks. Ning selleks, et kindlustada meelte edasist rahuldamist peale surma, on olemas mingi religioossete vaatluste süsteem. Kuid see pole lunastuse põhimõtete eesmärk. Religiooni tee on tegelikult eneseteostuse tee. Majanduslik areng on vajalik vaid keha hea ja terve seisundi säilitamise eesmärgiks. Inimene peaks elama tervet elu ja omama kainet mõistust, selleks, et jõuda vidyā, tõelise tarkuseni, mis on inimelu eesmärk. See elu pole mõeldud selleks, et töötada nagu eesel või teha seda avidyā kultuuri või meelelise rahulduse pärast.

Vidyā teest on suurepäraselt räägitud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Bhāgavatam" suunab inimest kasutama oma elu Absoluutse Tõe kohta teadmiste kogumiseks. Absoluutset Tõde võib tunnetada sammhaaval: nagu Brahmat, Paramātmāt ning viimaks nagu Bhagavāni, Jumala Isiksust. Seda Absoluutset Tõde võivad tunnetada avara mõistusega inimesed, kes on jõudnud tarkuse ja eraldatuseni, järgides ülalkirjeldatud "Bhagavad-gītā" kaheksateistkümmet printsiipi. Nende kaheksateistkümne punkti juures on kesksel kohal Jumala transtsendentaalse vaga teenimise saavutamine. Seetõttu on soovitatud inimestele kõigist klassidest õppida Jumala teenimise kunsti.

Nagu "Śrī Īśopaniṣadis" edasi on ära näidatud, on religioossus, majanduslik areng ja meelte rahuldamine ilma Jumala transtsendentaalse teenimise saavutamise eesmärgita mitteteadmise erinevad vormid. Seetõttu peab praegusel ajal vidyā viljelemiseks alati kuulama, laulma ja palvetama konsentreeritud tähelepanuga, mis on suunatud Jumala Isiksusele, kes on kõigi transtsendentalistide Jumal.

Sanskriti sõna asambhūti tähistab neid, kellel puudub iseseisev eksistents. Sambhūti on Jumala Absoluutne Isik, kes on absoluutselt kõigest sõltumatu. "Bhagavad-gītās" (10.2) kirjeldab Jumala Absoluutne Isik, Śrī Kṛṣṇa, end järgmiselt:

"Ma olen pooljumalatele, müstikutele ja suurtele tarkadele eraldatud võimu kõrgeim Põhjus. Seetõttu on nende käsutuses olev võim piiratud ja neil on väga raske aru saada, kuidas võin Ma oma sisemise energia abil ilmuda inimese kujul."

Kõik filosoofid ja suured müstikud, püüavad oma vähese aju jõuga eraldada Absoluuti suhtelisest. Nii või teisiti, kuid see võib neid viia lõpuks vaid relatiivsuse eitamiseni, võimaldamata sealjuures vähemalgi määral tunnetada Absoluuti. Absoluudi defineerimine eituse kaudu on ebatäiuslik kontseptsioon. Sellised negatiivsed definitsioonid viivad inimese oma kontseptsiooni loomiseni ja siis kujutatakse, et Absoluut peab olema kujutu ja ilma igasuguste omadusteta. Sellised eitused on vaid relatiivsete vormide ja omaduste vastandpoolused, seega ka ise relatiivsed. Taolise Absoluudi kontseptsiooniga on võimalik maksimaalselt jõuda vaid Jumala umbisikulise hiilguseni, mida tuntakse Brahmana, kuid pole võimalik jõuda edasi järgmise staadiumini, Bhagavānini, Jumala Isikuni.

Taolised mõtlejad ei tea, et Kṛṣṇa on Jumala Absoluutne Isiksus ja et ebaisikuline Brahman on tema transtsendentaalse keha hiilgus, kui Paramātmān, Ülihing, on tema kõikeläbiv esindaja. Nad ei tea, et Kṛṣṇal on Tema igavene kuju, millel on igavese õndsuse ja tarkuse transtsendentaalsed omadused. Sõltuvad pooljumalad ning suured targad peavad Teda ekslikult pooljumala sarnaseks ja arvavad, et Brahma hiilgus on lõplik Absoluutne Tõde. Kṛṣṇale pühendunud võivad aga Temale häirimatu pühendumise ja alistumisest saadud jõu najal teada, et Tema on Absoluutne Isik ning Temast tuleneb kõik. Taolised pühendunud teenivad pidevalt armastusega Kṛṣṇat, kes on kõige Algallikas.

"Bhagavad-gītās" (7.20) on samuti öeldud, et ainult segaduses olevad isikud, keda paneb liikuma suur meelte rahuldamise soov, palvetavad pooljumalate poole, et rahuldada oma ajutisi soove. Ajutise kergenduse saamine mingis teatud raskuses, mida annab oma armus mõni pooljumal, on vähese intelligentsiga inimeste soov. Elusolend on materiaalsetes raskustes ning selleks, et saavutada kestvat kergendust vaimsel tasemel, tuleb ta materiaalsetest sidemetest täielikult vabastada. Siis jõuab ta igavese õndsuse, elu ja tarkuseni.

"Gītās" (7.23) on öeldud, et pooljumalate poole palvetajad lähevad vastavate pooljumalate planeetidele. Kui Kuu poole palvetajad lähevad Kuule, siis Päikese poole palvetajad Päikesele jne. Kaasaegsed teadlased püüavad nüüd minna rakettide abil Kuule, milles ei ole tegelikult midagi uut. Inimolendit tema arenenud teadvusega ahvatleb reisimine kosmoses ning teistele planeetidele jõudmine, olgu siis sputnikute, müstilise jõu või mõnd planeeti valitseva jumaluse poole palvetamise abil. Vedalikus kirjanduses on öeldud, et teistele planeetidele on võimalik jõuda kõigil ülalkirjeldatud viisidel, kõige enam aga vastava planeedi pooljumala poole palvetamise teel. Kuid need planeedid on ajutised asukohad. Ainukesed igavesed planeedid on Vaikuṇṭhalokas ning asuvad vaimses taevas, kus valitseb Jumal. "Bhagavad-gītā" (8.16) kinnitab seda järgmiste sõnadega:

"Ehkki on võimalik jõuda kõrgeimale planeedile, Brahmalokale, tuleb tollel isikul tagasi minna. Aga, kui keegi jõuab Minuni, vaimsesse maailma, siis ei pea ta uuesti sündima."

"Śrī Īśopaniṣadis" on öeldud, et see, kes ripub materiaalsete planeetide kohal, jääb pimedamaisse piirkondadesse, ükskõik millised ka ei oleks tema vahendid. Kogu universum on kaetud hiiglasuurte materiaalsete elementidega ning sarnaneb kookospähkliga, mis on pooleldi täidetud veega. Kuna see on õhukindel ning täielikult kaetud, siis valitseb selles pimedus ja selletõttu on vajalikud Päike ja Kuu, mis universumit seestpoolt valgustaksid. Väljaspool universumit on piiritu brahmajyoti kosmos, mis on täis Vaikuṇṭhalokasid. Kõrgeim ja suurim planeet brahmajyotis on Kṛṣṇaloka ehk Goloka Vṛndāvana, kus elab Jumal Isiksus, Śrī Kṛṣṇa. Jumal Kṛṣṇa ei lahku kunagi Kṛṣṇalokast, kus ta elab koos oma igaveste kaaslastega, kuid sellest hoolimata on Ta alati kohal, kõigis materiaalse ja vaimse kosmose oludes. Antud fakti on juba selgitatud "Śrī Īśopaniṣadi" neljandas mantras. Jumal on kõikjal kohal, nagu Päike. Inimene võib rännata kosmoses kõige suurema võimaliku kiirusega, kuid alati leiab ta Päikese kohal olevat, ehkki Päike asub oma kõrvalekaldumatul orbiidil.

Elu probleemi ei ole võimalik lahendada Kuule minekuga. On olemas palju pseudo-palvetajaid, kes on usklikud vaid nime pärast. Sellised pseudo-usklikud ei taha sellest universumist välja saada, et jõuda vaimse taevani. Nad tahavad ainult säilitada status quo materiaalses maailmas, Jumala poole palvetamise katte all. Ning materialistid ja impersonalistid juhivad sellised pseudousklikud pimedamaisse piirkondadesse, jutlustades ateismi kultust. Ateist eitab Kõrgema Jumal Isiku eksisteerimist otseselt ja impersonalistid toetavad neid, jutlustades Kõrgema Jumala ebaisikulist eksistentsi. Üheski "Śrī Īśopaniṣadi" mantras ei ole kordagi eitatud Jumala Isikut. On öeldud, et Ta võib joosta kõigist kiiremini. Need, kes jooksevad planeetide järele, on kahtlemata isiksused ning juhul kui Jumal võib neist kõigist kiiremini joosta, siis milleks peaks teda pidama umbisikuliseks? Kõrgema Jumala umbisikuline kontseptsioon on rumaluse teine nägu, mille põhjuseks on vale arusaamine Absoluutsest Tõest.

Nii peavad rumalad pseudousklikud, nn. inkarnatsiooni fabritseerijad, kui nad otseselt moonutavad vedalikke korraldusi, minema universumi pimedamaisse piirkondadesse selletõttu, et nad viivad valele teele neid, kes neile järgnevad. Impersonalistid pakuvad end välja rumalaile, kellel pole aimu Vedalikust tarkusest, inkarnatsiooni läbiteinud Jumalaina. Ning juhul, kui need rumalad inimesed üldse midagi teavad, siis on see teadmine nende kätes ohtlikum, kui rumalus. Sellised impersonalistid ei palu isegi pooljumalaid, nagu on soovitatud pühakirjas. Pühakirjas on soovitatud pooljumalate poole palvetada teatud tingimustes, ehkki samal ajal on öeldud, et selleks ei ole tegelikku vajadust. "Bhagavad-gītās" (7.23) on selgelt öeldud, et pooljumalate palumine ei anna püsivat tulemust. Kogu materiaalne maailm ei ole alaline ning seetõttu ei ole miski selle materiaalse pimeduse eksistentsis saavutatu alaline. Probleem on järelikult selles kuidas saavutada tõelist ja igavest elu.

Jumal ütleb, et niipea kui inimene jõuab temani pühendunud teenimise teel, mis on ainuke tee Jumalani jõudmiseks, saavutab ta täieliku vabaduse sünni ja surma köidikutest. Teiste sõnadega, lunastus, ehk materiaalsuse kramplikust haardest vabanemine, sõltub täielikult teadmistest ja eraldumisest. Pseudousklikel ei ole teadmisi, ega eraldu nad ka materiaalsetest tegudest. Enamus soovib jätkata materiaalse seotuse kuldsetes ahelates, altruistlike ja filantroopiliste tegude varjus, religioossete põhimõtete nime all. Valelike religioossete tundeavalduste abil etendavad nad pühendumise teatrit, andes järele kõikvõimalikele ebamoraalsetele põhimõtetele ja sellest hoolimata peetakse neid vaimseteks õpetajateks ja Jumalale pühendunuiks. Taolised religioossete põhimõtete moonutajad ei austa ācāryasid, pühi õpetajaid, kes on otseselt õpetuse pärijad ning selleks, et inimesi täielikult valele teele juhtida, hakkavad nad ise ācāryadeks, ilma et järgiksid ācāryade põhimõtteid.

Sellised kelmid on ühiskonna kõige ohtlikum element, kuid kuna puudub religioosne valitsus, siis ei karistata neid seadusega. Nad ei pääse aga kõigest hoolimata Kõrgemast seadusest. "Bhagavad-gītās" (16.19-20) on selgelt öeldud, et need kadedad deemonid, kes esinevad religioossete propagandistidena, lähevad põrgu kõige pimedamaisse piirkondadesse. "Śrī Īśopaniṣad" kinnitab, et need pseudousklikud inimesed lähevad peale oma vaimse õpetamisega äri tegemist, mis on ainult meelte rahuldamine, universumi kõige ebameeldivamatesse paikadesse.

Antud "Śrī Īśopaniṣadi" mantras kinnitatakse häirimatute autoriteetide kuulamise vajalikkust ning selgitatakse taolise õppimise süsteemi. Ilma tõelist ācāryat kuulamata, keda pole materiaalse maailma muutused kunagi häirinud, pole praktiliselt võimalik leida võtit transtsendentaalse tarkuseni jõudmiseks. Heausklik vaimne õpetaja, kes on kuulnud śruti mantraid, ehk Vedalikku tarkust oma häirimatult ācāryalt, ei mõtle kunagi midagi välja ega ei räägi millestki, mida pole mainitud Vedalikus kirjanduses. "Bhagavad- gītās" (9.25) on selgelt öeldud, et pitās, ehk esiisade kummardajad, lähevad esiisade juurde; labased materialistid, kes teevad plaane sellesse maailma jäämiseks, jäävad siia ning Jumalale pühendunud, kes palvetavad vaid Jumal Kṛṣṇa, kõigi põhjuste Kõrgemat Põhjust, lähevad Tema juurde Tema elupaika vaimses taevas.

Samuti on siin "Śrī Īśopaniṣadis" öeldud, et erineva palvetamise tulemused on erinevad. Kui me palume Kõrgemat Jumalat, siis jõuame me kindlasti Kõrgema Jumalani Tema igaveses asupaigas ning juhul, kui me palvetame selliste pooljumalate poole nagu Päike või Kuu, siis jõuame me päris kindlasti nende planeetideni. Ning kui me tahame jääda siia, sellele lagunevale planeedile koos oma plaanikomiteedega ja tühikut täitvate poliitiliste korraldustega, siis me ka siia jääme.

Mitte kusagil pole Pühakirjades öeldud, et ükskõik kelle või mille poole ei palvetaks, jõuad sa lõpuks ühe ja sama eesmärgini. Taoliseid rumalaid teooriaid võivad propageerida vaid isehakanud õpetajad, kellel ei ole mingit ühendust paramparā, tõeliste õpilaste järgnevuse süsteemiga. Tõeline vaimne õpetaja ei saa öelda, et kõik mõeldavad palvetamise viisid, s. o. kas palvetamine pooljumalate või Kõrgema poole, viib välja ühele ja samale eesmärgile. Lihtsal inimesel on kerge aru saada, et kui ta on võtnud pileti Bombayni, siis saab ta rongiga sõita just nii kaugele, kuhu pilet on makstud ja mitte kaugemale. Isik, kellel on pilet Calcuttani, võib sinna ka jõuda. Kuid kaasaeged nn. õpetajad väidavad, et ükskõik, kui kaugele on võetud vaimne pilet, ikka jõuad sa välja Kõrgema Sihini. Selline ilmalik ja kompromislik pakkumine meelitab ligi rumalaid isikuid, kes puhuvad üles omatehtud vaimse tunnetuse meetodeid, mida Vedalik õpetus ei toeta. Ilma tõeliselt meelestatud vaimselt õpetajalt, kes kuulub tunnustatud jüngrite liini alla, tarkust omandamata, ei ole võimalik saavutada reaalset tulemust. "Bhagavad-gītā" (4.2) ütleb:

"Seega, o, vaenlaste nuhtleja, yoga põhimõtted olid suurtele kuningatele teada. Aga kuna paramparā süsteem on lõhutud, siis näivad need põhimõtted olevat kadunud."

Sel ajal, kui Jumal Śrī Kṛṣṇa tuli maa peale oli bhakti-yoga põhimõtted, millised on "Bhagavad-gītās" defineeritud, moonutatud ning nii pidi Jumal uuesti sisse seadma õpilaste süsteemi. See sai alguse Arjunast, kes oli Jumala kõige lähedasem sõber ja talle pühendunud. Jumal ütles Arjunale selgelt (Bg. 4.3), et "Gītā" põhimõtted olid talle arusaadavad seetõttu, et ta oli Tema sõber ja pühendunu. Teiste sõnadega, mitte keegi, kes ei ole Jumala sõber ning Talle pühendunud, ei suuda mõista "Gītāt". Ainult see, kes käib Arjunaga ühte teed, suudab mõista "Bhagavad-gītāt".

Praegusel ajal on palju neid, kes seda ülevat dialoogi tõlgendada püüavad, kuid sel pole midagi tegemist Arjuna või Jumal Kṛṣṇaga. Nad interpreteerivad "Gītā" värsse nii nagu heaks arvavad ja nõuavad "Gītā" asemel igasuguseid rumalusi. Taolised interpreteerijad ei usu ei Śrī Kṛṣṇasse ega Tema igavesse asupaika. Kuid sellisel juhul, mida võivad nad "Bhagavad-gītāst" seletada?

"Gītā" (7.20) ütleb selge sõnaga, et ainult need, kes on mõistuse kaotanud, palvetavad pooljumalate poole. Kṛṣṇa soovitab rangelt loobuda kõigist teistest palvetamise moodustest ning alistuda täielikult ainult Temale (Bg. 18.66). Need, kes on puhastunud kõigist patustest tegudest võivad omada sedavõrd tugevat usku Kõrgemasse Jumalasse, mis mitte millegi ees tagasi ei kohku. Teised jäävad oma palvetamisviisidega materiaalse sfääri kohale viivitama ja kalduvad õigest teest kõrvale, arvates ekslikult, et kõik teed viivad ühte ja samasse punkti välja.

Selles mantras on väga suure tähtsusega sanskriti sõna sambhavāt, Kõrgema Põhjuse poole palvetamine. Jumal Kṛṣṇa on Jumala Algisiksus ning kõik eksisteeriv tuleneb temast. "Bhagavad-gītās" (10.8) seletab Jumal Iseennast.

Ta ütleb, et Ta on kõige looja, Brahmā, Viṣṇu ja Śiva kaasa arvatud. Ning kuna need materiaalse maailma kolm põhijumalat on loodud Jumala poolt, siis on Tema kõige looja, mis eksisteerib materiaalses ja vaimses maailmas. Ka "Atharva Vedas" on öeldud, et see üks, Kes eksisteeris enne Brahmā loomist ning Kes valgustas Brahmāt Vedaliku tarkusega, oli Jumal Sri Kṛṣṇa. Kõrgem Isiksus tahtis luua elavaid olendeid ning nii lõi Nārāyaṇa kõik olendid. Nārāyaṇast sündis Brahmā. Nārāyaṇa lõi kõik Prajāpatid. Nārāyaṇa lõi Indra. Nārāyaṇa lõi kaheksa Vasut. Nārāyaṇa lõi üksteist Rudrat. Nārāyaṇa lõi kaksteist Ādityat. Nārāyaṇa on Jumal Kṛṣṇa täielik avaldus, Nārāyaṇa ja Kṛṣṇa on üks ja sama. On olemas hilisemaid kirjutisi, kus on öeldud, et Kõrgeim Jumal on Devakī ja Vasudeva poeg. Tema lapsepõlve Devakī ja Vasudevaga ning Tema identsust Nārāyaṇaga kinnitab ka Śrīpāda Śaṅkarācārya, ehkki Śaṅkara ei kuulu Vaiṣṇava ehk isikulise kultuse pooldajate hulka. On olemas veel teisigi kirjalikke allikaid. Näiteks on "Atharva Vedas" kirjutatud järgmist: "Alguses oli ainult Nārāyaṇa. Ei olnud Brāhmat ega Śivat, tuld ega vett. Ei olnud olemas tähti, ei olnud Päikest ega Kuud. Ta ei jää üksi. Ta loob nii nagu Ta seda soovib." "Mokṣa-dharmas" on öeldud: "Ma lõin Prajāpatid ja Rudrad. Neil ei ole minust täielikku teadmist, sest ka nemad on kaetud minu illusoorse energiaga. "Varāha Purāṇas" on öeldud: "Nārāyaṇa on Jumala Kõrgem Isik ning Temast sai alguse neljapealine Brahmā ning samuti Rudra, kellest sai hiljem kõiketeadja."

Nii kinnitab kogu Vedalik kirjandus, et Nārāyaṇa ehk Kṛṣṇa on kõigi põhjuste põhjus. "Brahma-saṁhitās" on samuti öeldud, et Kõrgem Jumal on Śrī Kṛṣṇa. Tema on Govinda, kõigi elusolendite Valgustaja ning Tema on kõigi põhjuste põhjus. Tõeliselt õppinud inimene saab seda teada suurte tarkade käest ja Vedade tunnistustest ning otsustab seega palvetada Jumal Kṛṣṇa nagu Kõik-Kõiges poole.

Isikuid, kes keskenduvad ainult Śrī Kṛṣṇa poole palvetamisele, nimetatakse budhadeks, tõeliselt harituiks. Taolise keskendumiseni võib jõuda, kui kuulata armastuse ja usuga häirimatult ācāryalt transtsendentaalset teadet. See, kelles ei ole usku ega armastust, ei saa jõuda sellise lihtsa tõeni nagu Jumal Kṛṣṇas veendumine. Taolisi uskumatuid inimesi on "Bhagavad-gītās" (9.11) kirjeldatud nagu mūḍhasid, rumalad nagu eeslid. On öeldud, et mūḍhad pilkavad Jumaluse isikut, sest neil puuduvad täielikud teadmised, mida on võimalik saada ainult häirimatult ācāryalt. Sellel, keda häirib materiaalse maailma veekeerise taoline liikumine, pole olemas omadusi, mille abil saadakse ācāryaks.

Enne "Bhagavad-gītāst" kuulmist oli Arjuna veekeerisest häiritud, — reaktsioon, mille tekitas armastus perekonna, ühiskonna ja riigi vastu, — ning tahtis saada selle maailma mehena filantroobiks ja vägivalla vastu võitlejaks. Kuid siis sai temast peale Kõrgemalt Isikult Vedaliku tarkuse kuulamist budha. Ta muutis meelt ning temast sai jumal Kṛṣṇa kummardaja, kes oli ise kujundanud Kurukṣetra Lahingu. Arjuna kummardas Jumalat, võideldes oma sugulaste vastu ja temast sai Jumalale pühendunu. Sellised saavutused on võimalikud ainult siis, kui palvetatakse tõelise ja mitte mingi fabritseeritud Kṛṣṇa poole, kelle on ametisse pühitsenud rumalad inimesed, kellel pole aimugi Kṛṣṇa-teadvusest, mida on kirjeldatud "Bhagavad-gītās" ja "Śrīmad-Bhāgavatamis".

"Vedānta-sūtra" järgi onsambhūta sünni ja toitvuse allikas ning reservuaar peale anhilatsiooni. "Śrīmad-Bhāgavatamis", mis on "Vedānta-sūtrate" kommentaar sama autori poolt, on öeldud, et kõikide emotsioonide allikas ei ole mitte surnud kivi, vaid abhijña, ehk teadvust omav. Seetõttu ütleb Algjumal Śrī Kṛṣṇa "Bhagavad-gītās", (7.26) et Ta on täielikult teadlik minevikust, olevikust ja tulevikust ning, et mitte keegi, kaasa arvatud taolised pooljumalad nagu Śiva ja Brahmā, ei tunne Teda täielikult. Need, kes on häiritud materiaalse eksistentsi sidemetest ei saa Teda täielikult tunda. Sellised poolharitud vaimsed õpetajad püüavad teha mingit kompromissi ning muudavad inimmassid jumaldamise objektiks. Nad ei tea, et selline inimmasside jumaldamine ei ole võimalik, samuti ei ole inimmass perfektne. See kõik sarnaneb vee valamisega puu lehtedele, selle asemel, et kasta juuri. Jumaldamise loomulik tee oleks vee valamine tolle puu juurtele, millest lehed kasvavad. Kuid tänapäeva krooniliselt häiritud juhid huvituvad rohkem lehtedest, kui juurtest ning seetõttu sureb puu toidu puuduse kätte, hoolimata sellest, et pidevalt lehti kastetakse.

"Śrī Īśopanisad" soovitab meil valada vett juurele, kogu Idanemise Allikale. Inimeste jumaldamine nende keha eest hoolitsemise teel, mis ei saa kunagi olla täiuslik, on palju väiksema tähtsusega, kui hinge teenimine. Hing on juur, millest kasvab välja erinevaid kehasid, vastavalt karma seadusele ehk materiaalsele reaktsioonile. Kui inimolendeid teenitakse vaid arstliku abiga, sotsiaalsete mugavuste ja hariduslike soodustustega, samal ajal aga lõigatakse tapamajas vaeste loomade kõrisid läbi, siis ei lisa see inimkonna teenimisele mitte midagi väärtuslikku.

Inimolend kannatab sünni ja surma, vanaduse ja haiguste tõttu pidevalt, vahetades vaid keha. Elu inimese kujul on võimalus selle materiaalse eksistentsi viletsusest pääsemiseks. Seda on võimalik teha, taastades uuesti elusolendi sidemed Jumalaga.

Upaniṣadid juhivad meie tähelepanu kaudselt Algjumal Śrī Kṛṣṇale, "Bhagavad-gītā", mis on kõigi Upaniṣadide kokkuvõte, toob Śrī Kṛṣṇa otseselt esile. Seetõttu peaks inimene "Gītāst" või "Śrīmad-Bhāgavatamist" kuulama Kṛṣṇast nagu Ta on, mis aitaks puhastada ta mõistust kõigist rüvetatud asjadest. "Śrīmad-Bhāgavatam" ütleb: "Jumala tegudest kuulmine juhib Jumala tähelepanu pühendunule. Ning Jumal, kes asub kõigi elusolendite südames, aitab pühendunut, andes talle kätte õige suuna. "Sama kinnitab ka "Bhagavad-gītā" (10.10).

Too Jumala poolt antud sisemine suund puhastab uskliku südame kõigist räpastest asjadest, mida on tekitanud materiaalsete kirgede ja rumaluse erinevad vormid. Mittepühendunut juhivad kirg ja rumalus. Kire kaudu ei ole võimalik eralduda materiaalsest jaatusest, rumaluse tõttu pole aga võimalik teada, kes tegelikult ollakse ja kes on Jumal. Seega pole kire võimuses oleval inimesel võimalik jõuda eneseteostuseni, ükskõik kui palju siin ka ei mängitaks religioosse inimese osa. Pühendunu on Jumala armu läbi kire ja rumaluse tujudest päästetud ning saavutab headuse, mis on täiusliku brahmāṇi märk. Selliste brahmaṇlike omadusteni on võimalik jõuda kõigil, kes käivad usu teed tõelise vaimse õpetaja juhatuse all. "Śrīmad-Bhāgavatam" (2.4.18) ütleb:

"Iga madalalsündinu olend võib saada puhastatuks läbi Jumala andunud teenimise, kuna Jumal on kõikvõimas."

Brahmaṇlike omaduste esimeseks märgiks on see, et inimene muutub õnnelikuks ja jumalateenistusel entusiastlikuks. Kogu Jumala teadus rullub tema ees lahti. Ning teades sel viisil Jumala teadusest, vabaneb ta pikkamööda kõigist oma materiaalsetest seotustest ning tema kahtlev mõistus muutub kristallselgeks. Sellel astmel võib saada vabanenud hingeks ning näha Jumalat igal sammul. See on sambhavāti täiuslikkus, mida on kirjeldatud selles mantras.

Tsivilisatsioon on oma nn. teadmiste arenguga loonud palju materiaalseid asju, kaasa arvatud kosmoselaevad ja aatomienergia. Kuid ta pole suutnud luua situatsiooni, milles inimene ei peaks surema, uuesti sündima, vananema või kannatama haiguste all. Kui intelligentne inimene tõstab need küsimused mõne teadlase ees, siis väidab too väga targalt, et materiaalse teaduse progress jätkub ning lõpuks on võimalik muuta inimene eatuks ja surematuks. Materialistidest teadlaste sellised vastused tõestavad nende materiaalse looduse täielikku mittetundmist. Materiaalses looduses allub kõik mateeria karmidele seadustele ning peab läbi tegema tema eksistentsi kuus etappi: sünd, kasvamine, elu kestvus, muundumine, allakäik ning lõpuks surm. Kõik, mis puutub kokku materiaalse loodusega, peab alluma neile kuuele astmele ning seetõttu ei saa keegi, ei inimene, puu, pooljumal ega loom jääda sellesse maailma igavesti elama.

Erinevate liikide elu pikkus võib olla erinev. Jumal Brahmā, selle materiaalse maailma tähtsaim elusolend võib elada miljoneid ja miljoneid aastaid, samal ajal kui mõni väike pisik elab vaid mõne tunni, kuid sellel ei ole tähtsust. Mitte keegi selles materiaalses maailmas ei saa elada igavesti. Asjad sünnivad või neid luuakse teatud tingimustes, nad jäävad mõneks ajaks püsima ning kui neis on elu, siis nad kasvavad, loovad põlvkondi, vähenevad siis pikapeale ning lõpuks nad hävitatakse. Selle seaduse järgi peavad, kui mitte täna siis homme surema isegi Brahmād (erinevates universumites on miljoneid Brahmāsi, kusjuures iga järgnev on eelmisest suurem). Seetõttu nimetatakse kogu materiaalset maailma Mṛtyulokaks, surma asupaigaks.

Materiaalsed teadlased ja poliitikud püüavad seda kohta muuta surematuks, kuna nad ei tea midagi surematust vaimsest loodusest, sest nad ei tunne Vedalikku kirjandust. Vedalik kirjandus on tulvil tarkust, mis on küpseks saanud kogemuse läbi. Kuid kaasaegsetel inimestel on vastumeelne omandada Vedadest teadmisi.

"Viṣṇu Purāṇast" (6.7.61) teame me, et Jumal Viṣṇul, Jumal Isiksusel, on erinevaid energiaid, mida tuntakse parā-ülema ja aparā-alama energiana. Materiaalne energia, milles me praegu asetseme, on avidyā- alam energia ning tänu sellele energiale on võimalik materiaalne loomine. Kuid on olemas teine, kõrgem energia, mida nimetatakse parā śaktiks, kus kõik erineb sellest alamast materiaalsest loodusest. Too loodus on igavene ehk Jumala surematu looming (Bg 8.20).

Kõik materiaalsed planeedid (kõrgemalseisvad, alumised ja vahepealsed), sealhulgas ka Päike ja Kuu ja Veenus on universumis laiali puistatud. Need planeedid eksisteerivad vaid Brahmā eluajal. Mõned planeedid kaotatakse Brahmā päeva lõpus ning luuakse Brahmā järgmise päeva jooksul uuesti. Ülemistel planeetidel kehtib meist erinev ajaaarvestus. Paljudel ülemistel planeetidel võrdub üks meie aasta nende kahekümne nelja tunniga. Maa neli ajastut (Satya, Tretā, Dvāpara ja Kali) kestavad ülemistel planeetidel kakskümmend kaks tuhat aastat ja viis kuud. Kui sellist ajapikkust korrutada tuhandega, siis saame Brahmā ühe päeva pikkuse. Brahmā öö on tema päevaga ühepikkune. Kui sellised päevad ja ööd panna kokku kuudeks ja aastateks siis Brahmā eluea pikkus on sada sellist aastat, tema elu lõpus hukkub ka universum.

Elusolendid, kes elutsevad Päikesel ja Kuul ning samuti need, kes asuvad Martyaloka süsteemis, mille hulka kuulub ka Maa ja paljud planeedid, mis asuvad Maast allpool, ujutatakse Brahmā öö ajal üle. Sel ajal eluavaldused puuduvad, ehkki nende eksisteerimine jätkub vaimselt. Sellist mitteavaldumise staadiumit nimetatakse avyaktaks. Sama avyakta staadium tuleb Brahmā elu lõpul, kui hävineb kogu universum. Peale nende mitteavaldumiste staadiumite on olemas veel teine, vaimne atmosfäär ehk loodus, milles on tohutu arv vaimseid planeete, mis eksisteerivad igavesti, ka siis kui selle materiaalse universumi planeedid on hävinud. Kosmiline avaldus erinevate Brahmāde jurisdiktsioonides on Jumala energia ühe neljandiku osa näitamine ning seda energiat nimetatakse alamaks. Väljaspool Brahma võimu olevat vaimset loodust nimetatakse tri-pād-vibhūtiks, Jumala energia kolmeks neljandikuks ja see on kõrgem energia, ehk parā prakṛti.

Valitsev Kõrgem Isik vaimses looduses on Jumal Śrī Kṛṣṇa. Temani võib jõuda vaid tingimusteta pühendunud teenimisega ja ei millegi muuga. Selles ei aita jñāna (filosoofia) protsess ega yoga (müstitsism) ning veel vähem toob tulemusi karma (viljakandev töö). Karmīd, ehk viljakad töötajad, võivad end viia ülesse Svargaloka planeetideni, kaasa arvatud Päikese ja Kuuni. Jñānīnid ning yogaga tegelejad võivad jõuda veelgi kõrgemale, näiteks Brahmalokani; ning, kui nad muutuvad pühendunud teenimise läbi veelgi võimekamateks, siis lastakse neil siseneda vaimsesse loodusesse, kas siis vaimse taeva valgustatud kosmilisse sfääri (Brahman) või nende omadustele vastavatele planeetidele. Kõigest hoolimata on aga kindel, et ilma väljaõppeta pühendunud teenimiseks ei saa keegi jõuda vaimsetele planeetidele, mida nimetatakse Vaikuṇṭhadeks.

Materiaalsetel planeetidel püüavad kõik alates Brahmāst kuni sipelgani peremehetseda materiaalse looduse üle. Seda nimetatakse materiaalseks haiguseks. Seni kuni kestab see materiaalne haigus, tuleb elusolendil kas pooljumala, inimese, või looma kujul jätkata kehade vahetamise protsessi ning kannatada lõpuks välja mitteavaldumise tingimused kaht liiki katastroofide ajal: Brahmā öö ajal ja Brahmā elu lõpus. Kui me tahame lõpetada korduva sünni ja surma protsessi ning sellega kaasneva vanaduse ja haigused, siis peame me püüdma jõuda vaimsetele planeetidele, kus kõigil ja igal neist on valitsevaks Kujuks Jumal Kṛṣṇa Tema täieliku pikenduse abil.

Mitte keegi ei saa valitseda Kṛṣṇa üle. Kõik, kes püüavad domineerida materiaalse looduse üle, on tingimustest sõltuvad hinged, kes alluvad materiaalse looduse seadustele ning kannatavad korduva sünni ja surma hoope. Jumal tuleb uuesti taastama religiooni põhimõtteid, kus peamiseks on Temale alistumise arendamine. Jumal räägib sellest "Gītās" (18.66), kuid rumalad inimesed on seda õpetust valesti tõlgendanud ning eksitanud inimesi valele teele. Nad kiirustavad haiglate avamisega, kuid ei ole huvitatud enese harimisest vaimsesse kuningriiki jõudmiseks. Neid on õpetatud huvi tundma vaid tööde vastu, mis toovad ajutist kergendust, kuid ei saa elusolendit tegelikult mitte kunagi õnnelikuks teha. Nad avavad mitmesuguseid ühiskondlikke ja poolriiklikke institutsioone, et lahendada looduse hävitava jõu probleemi. Kuid nad ei tea kuidas rahustada ületamatut loodust. Paljud inimesed kuulutavad ennast suurteks "Bhagavad-gītā" tundjateks, kuid nad jätavad tähele panemata seal äramärgitud võimaluse materiaalse looduse rahustamiseks. "Gītās" on selgelt öeldud, et võimast loodust on võimalik rahustada vaid Jumalast teadlikuks saamise äratamisega (Bg. 7.14).

"Śrī Īśopaniṣad" õpetab selles mantras, et on vaja täielikult tunda nii sambhūtit kui vināśat — mõlemaid. Teades vaid vināśat, ajutist materiaalset avaldust, pole võimalik mitte midagi päästa: looduses valitseb pidevalt häving. Haiglate avamisega pole võimalik päästa sellest hävingust mitte kedagi, ükskõik kui suuri pingutusi ka ei tehtaks. Inimesi on võimalik päästa vaid igavese õndsuse ja tarkuse tundmisega. Kogu Vedalik skeem on mõeldud inimestele igavese elu saavutamise kunsti õpetamiseks. Inimesi meelitavad valele teele tihti teistsugused ajutiselt ligitõmbavad asjad, mis põhinevad meelelisel rahuldusel, kui selliste asjade teenimine, mis juhib neid kõrvale põhilisest, on kõige alandavam.

Seepärast peame me päästma oma kaasinimesi õigel kombel. Kas inimest tuleb päästa õiges mõttes? Ei ole olemas tõe armastamist ja mitte armastamise küsimust. Tõde eksisteerib. Kui me tahame pääseda korduvatest sündidest ja surmadest, siis peame me alustama Jumala pühendunud teenimisega. Sellise vajaduse juures pole võimalik teha mitte mingisuguseid kompromisse.

"Bhagavad-gītās" (14.27) seletab Jumal Tema isiklikke kiiri, mida kutsutakse brahmajyotiks, Tema Isiksuse Kuju pimestavaks hiilguseks, järgmiselt:

"Mina olen umbisikulise Brahman aluseks, surematu ja kadumatu, igavene, täieliku õnne põhiasukoht."

Brahman, Paramātmān ja Bhagavān on Absoluutse Tõe kolm erinevat aspekti. Brahman on algajale kõige kättesaadavam faas. Pāramātān on Absoluutse Tõe faas edasijõudnutele. Ning Bhagavān on Absoluutse Tõe täielik tunnetus. See leiab kinnitust Bhagavad-gītās, kus jumal väidab, et Tema on Absoluutse tõe lõplik kontseptsioon. Tema on brahmajyoti allikas ning Paramātmāni kõikeläbiv omadus. Ta ütleb, et Ta on brahmajyoti lõplik varula, ehk Absoluutse Tõe lõplik kontseptsioon ning väidab "Bhagavad- gītās" (10.42), et ei ole vaja seletada Tema piiramatut võimu, seda on võimalik lühidalt iseloomustada, öeldes, et ühe osaga, kõikeläbiva Paramātmāniga, hoiab Ta alal kogu materiaalse kosmilist loomingut. Ta hoiab alal ka kõik vaimse maailma avaldused. Seetõttu on "Śrī Īśopaniṣadi" śruti mantras Tema poole pöördutud nagu pūṣani, lõpliku säilitaja poole.

Jumala Isiksus, Śrī Kṛṣṇa, on täidetud transtsendentaalse õndsusega (ānanda-mayo bhyāsāt). Olles 5000 aastat tagasi Indias, Vṛndāvanas, sai ta õndsaks juba alates lapsepõlvest. Paljude deemonite, nagu Agha, Baka, Pūtanā ja Pralamba tapmine oli talle naudinguks. Kodukülas nautis ta elu koos ema, venna ja sõpradega. Sõpradele mängis Ta kord ulaka võivarga rolli ja nemad nautisid Tema varastamise taevalikku õndsust. Jumalat tuntakse võivargana, kuid seda väljendit ei kasutata kunagi taunivas tähenduses. Väljend võivaras tähendab Jumala puhul Temale pühendunute naudingu mõistmist. Kõike, mida Jumal Vṛndāvanas tegi, tegi Ta oma sealsete kaaslaste meeleheaks. Sellised avaldused olid vajalikud transtsendentaalse suuna kuivade mõtlejate ja nn. haṭha-yoga akrobaatide ligimeelitamiseks, kes püüdsid leida Absoluutset Tõde.

Jumala lapsepõlvemängude kohta, Tema mängukaaslaste, lehmakarjustest poistega, ütleb Śukadeva Gosvāmī "Śrīmad-Bhāgavatamis" (10.12.11):

"Jumala Isiksus, Keda tajutakse õndsuse umbisikulise Brahmana, Kelle poole kummardatakse ning Keda ilmalikud peavad harilikuks inimolendiks, mängis lehmakarjustest poistega, kes saavutasid Tema poolehoiu peale paljusid vagasid tegusid."

Nii on Jumal koos oma vaimsete kaaslastega hõivatud transtsendentaalse armastuse tegudega, mis väljenduvad erinevalt: śāntas (rahulikkuses), dāsyas (teenimises), sakhyas (sõpruses), vātsalyas (vanemlikus kiindumises) ja mādhuryas (abielulises armastuses).

On öeldud, et Jumal ei välju kunagi Vṛndāvana-dhāmast. Nii võib tekkida küsimus, et kuidas Ta tuleb toime Oma erinevate loominguliste probleemidega. Ta täidab kogu materiaalse looduse Tema plenaarosaga, mida tuntakse puruṣa inkarnatsioonina. Jumalal ei ole materiaalse loomise, säilitamise ja hävinguga mitte mingit pistmist, kuid Ta põhjustab selle täidesaatmise Tema plenaarosa, Paramātmāni ehk Ülihinge iseärasuse abil. Igat elusolendit tuntakse nagu ātmāni, hinge. Peamine ātmān, kes neid kõiki kontrollib, on Ülihing.

Kogu tunnetuse süsteem on suur teadus. Materialistid võivad teha analüüse ning mediteerida ainult materiaalse loomise kahekümne nelja elemendi üle. Neil on väga vähe informatsiooni puruṣa, Jumala üle. Impersonalistidest transtsendentalistid on vaid hämmastunud, vaadeldes brahmajyoti hiilgust.Kui keegi tahab näha Absoluutset Tõde kogu tema olemuses, peab Ta tungima läbi kahekümne nelja materiaalse elemendi ja pimestava valguse, et jõuda teisele poole."Śrī Īśopaniṣad" vihjab sellele, paludes lükata kõrvale pimestav kate, hiraṇmaya-pātra. Ilma katte kõrvaldamiseta ning ilma Kõrgema Jumal Isiku tajumiseta sellisena nagu Ta on, pole Absoluutse Tõe saavutamine võimalik.

Kõrgema Jumal Isiksuse Paramātmāni avaldus on üks kolmest plenaarsest levimisviisist, milliseid kõiki koos nimetatakse viṣṇu- tattvaks. Viṣṇu-tattvat (ühte kolmest põhijumalast: Brahmāst, Viṣṇust ja Śivast) tuntakse universumis nagu Kṣīrodakaśāyī Viṣṇut. Ta on kõikeläbiv Paramātmān igas üksikus elusolendis. Ja Garbhodakaśāyī Viṣṇu on kõigi kollektiivne Ülihing. Peale nende kahe on olemas veel Kāraṇodakaśāyī Viṣṇu, kes asub Põhjuste Ookeanis. Ta on kõigi universumite Looja. Yoga süsteem õpetab tõelisele tudengile viṣṇu-tattvani jõudmist peale kosmilise loomingu kahekümne neljast materiaalsest elemendist kõrgemale jõudmist. Empiirilise filosoofia kultuur aitab jõuda umbisikulise brahmajyoti tunnetuseni, mis on Jumal Śrī Kṛṣṇa transtsendentaalse keha pimestav sära. See leiab kinnitust nii "Bhagavad-gītās" (14.27) kui ka "Brahma-saṁhitās" (5.40):

"Miljonites ja miljonites universumites on lõputu arv planeete, mis kõik erinevad üksteisest oma kosmilise ehituse poolest ning nad kõik asetsevad brahmajyoti nurkades. Brahmajyoti on Kõrgema Jumal Isiksuse, kelle poole me palvetame, isiklik kiir." See "Brahma-saṁhitā" mantra on Absoluutse Tõe tunnetuse fakti kirjeldus ning "Śrī Īśopaniṣadi" śruti-mantra kinnitab seda, rääkides tunnetuse protsessist. See on lihtne palve Jumalale, et Ta eemaldaks brahmajyoti, nii, et oleks võimalik näha Jumala tõelist palet.

Täielik tarkus tähendab Brahman juure teadmist. Brahma juur on Jumal Śrī Kṛṣṇa ning sellistest pühakirjadest nagu "Śrīmad- Bhāgavatam", on Kṛṣṇa teadus põhjalikult välja töötatud. "Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldab autor, Śrīla Vyāsadeva, Kõrgemat Tõde, rääkides seda nagu Brahman, Paramātmāni või Bhagavāni. Kuid ta ei ütle kunagi, et Kõrgemat Tõde oleks kusagil kirjeldatud nagu jīvat, harilikku elusolendit. Seetõttu ei ole elusolend Kõikvõimas Tõde. Teisiti kaotaks ju elusolendi palve Jumalale oma mõtte, et too lükkaks kõrvale pimestava katte, et oleks võimalik näha Tema tõelist palet.

Sellest järeldub, et Kõrgema Tõe võimsa avalduse puudumisel tunnetatakse umbisikulist Brahmat. Samuti, kui tunnetatakse Jumala materiaalset jõudu, kusjuures teatakse vähe või üldse mitte midagi vaimsest jõust, on tegu Paramātmāni tunnetamisega. Seega on nii Brahman kui ka Paramātmāni Absoluutse Tõe tunnetused vaid osalised tunnetused. Kuid, kui tunnetatakse Jumal Isiksust, Śrī Kṛṣṇat, peale hiraṇmaya-pātra eemaldamist; nagu palutakse selles mantras, kogu Tema jõus, siis jõutakse vāsudevaḥ sarvam itini. Jumal Kṛṣṇa, keda tuntakse Vāsudevana, on kõik: Brahman, Paramātmān ja Bhagavān. Ta on Bhagavān, juur, ning Brahman ja Paramātmān on Tema oksad.

"Bhagavad-gītās" on kolmel tasemel olevate transtsendentalistide võrdlev analüüs. Jñānīd palvetavad umbisikulise Brahma poole, yogid jumaldavad Paramātmāni väljendust ning bhaktid on pühendunud Jumal Śrī Kṛṣṇale. "Bhagavad-gītās" (6.46-47) on öeldud, et see, kes on jñānī, on kõrgeim Vedaliku teadmise õppijast. Yogid on aga jñānīdest üle. Yogid on samuti tunduvalt üle viljaka töö tegijatest. Ning kõikide yogide hulgast on kõige tipus see, kes teenib kogu oma jõuga pidevalt Jumalat. Kokkuvõtteks võib öelda, et filosoof on parem tegutsejast ja yogi on kaugelt filosoofist üle. Ning kõigist yogidest-müstikutest on see, kes järgib bhakti- yogat, kes on pidevalt hõivatud Jumala teenimisega, kõrgeim kõigist. "Śrī Īśopaniṣad" suunab meid sellisele elu täiustamisele.

Päikesel ja tema kiirtel on sarnased omadused. Samuti on sarnased omadused Jumalal ja elusolendeil. Päike on üks, kuid päikese kiirte molekule ei ole võimalik loendada. Kiired on osa Päikesest ning kõik kiired ühendatuna moodustavad Päikese. Päikeses on Päikese jumal ning samuti asub kõrgeimas planeedis, Goloka Vṛndāvanis, milles eraldub brahmajyoti hiilgus, igavene Jumal, mille kohta on "Brahma-saṁhitās" (5.29) öeldud:

"Jumal Kṛṣṇa transtsendentaalne asupaik on proovikivide maa, millest on ehitatud majad, mida varjutavad soovide puud. Jumal karjatab seal lehmi ning Teda ümbritsevad tuhanded õnnejumalannad, kes ootavad Teda austusega."

Jumal Kṛṣṇa transtsendentaalset asupaika on kirjeldatud "Brahma-saṁhitās". Brahmajyotit kirjeldatakse seal nagu tollest planeedist väljuvaid kiiri, mis sarnanevad Päikesest väljuvate kiirtega. Ilma brahmajyoti helendust läbimata pole võimalik midagi teada Jumala maast. Impersonalistid, kes on brahmajyotist pimestatud, ei saa tunnetada Jumala tõelist asupaika ega ka mitte tema transtsendentaalset kuju. Omades niivõrd väikest teadmiste pagasit, ei suuda need mõtlejad mõista Jumal Kṛṣṇa õndsat transtsendentaalset kuju. Seetõttu on "Śrī Īśopaniṣadis" kirja pandud palve, et Jumal lükkaks kõrvale brahmajyoti hiilgavad kiired, et pühendunu võiks näha Tema õnnist transtsendentaalset kuju.

Jõudes umbisikulise brahmajyoti tunnetuseni võib kogeda Kõrgemat headtõotavat aspekti, kogedes Paramātmāni, ehk Kõrgema kõikeläbivat aspekti, saavutab inimene veelgi enam head tõotava valgustuse, kuid kohtudes Jumala Isiksusega näost näkku, kogeb pühendunu Kõrgema kõige enam headtoovat aspekti. Kõrgemat Tõde, mille poole pöördutakse nagu Filosoofi, Alalhoidja, Heasoovija jne. poole ja Teda ei saa kuidagi pidada isikusetuks. Sellele viitab "Śrī Īśopaniṣad". Kõige tähendusrikkam sõna on alalhoidja: Jumal hoiab Temale pühendunuid eriliselt, ehkki Ta on iga ja kõigi olendite alalhoidja. Kui pühendunu läbib isikusetu brahmajyoti ning näeb Jumala isikulist külge ning Tema headtõotavat igavest kuju, siis jõuab pühendunu täieliku Absoluutse Tõe tunnetuseni.

Śrīla Jīva Gosvāmī ütleb "Bhagavat-sandarbhas" järgmist: "Absoluutse Tõe täielikku olemust on võimalik tunnetada Jumala Isiksuses, sest Ta on kõikvõimas, transtsendentaalsuses kogu võimu omav.Brahmajyotis pole võimalik tajuda Absoluutse tõe kogu võimsust ja seetõttu on Brahmani tunnetus vaid Jumala Isiksuse osaline tunnetamine. Oo, õppinud targad, sõna bhagavān on kahekordse tähtsusega: tähendades seda, kes täielikult säilitab ning teiseks tähendab valvurit. Teine täht ga tähendab juhti, giidi ehk loojat. Täht va tähendab, et iga olend elab Temas ja et Tema elab samuti igas olendis. Teiste sõnadega bhagavāni transtsendentaalne heli esindab kindlat teadmist, võimsust, energiat, küllust, jõudu ja mõju-ning seda kõike ilma materiaalse joobnud tilinata."

Jumal hoiab täielikult alal temale häirimatult pühendunuid ja juhib neid pühendumise täiustumise teel edasi. Temale pühendunute juhina annab Ta neile viimaks pühendumise teenistuse soovitud sihi-Iseenese. Jumala armu läbi näevad Jumalale pühendunud Jumalat silmast silma ning sellega aitab Jumal Temale pühendunuil jõuda kõrgeima vaimse planeedini, Goloka Vṛndāvani. Loojana võib Ta temale pühendunus luua vajalikud omadused, et too võiks lõpuks temani jõuda. Jumal on kõigi põhjuste põhjus, seetõttu ei ole Temal põhjust, kuna Ta on Algpõhjus. Ning sellena naudib Ta iseennast, väljendades Iseenese sisemist võimsust. Välise võimsuse väljendajaks ei ole otseselt Tema, ta levib edasi puruṣadena ning nende kujul säilitab ta kogu materiaalse avalduse kõik jooned. Sellise levimise teel Ta loob, säilitab ja muudab olematuks kosmilise avalduse.

Elusolendid on samuti Tema Isiksuse erinevad levimisvormid ning seetõttu soovivad mõned elusolendid Kõrgemat Jumalat imiteerides olla käskijad. Ta laseb neil siseneda kosmilisse loomingusse, jättes enesele vabaduse kasutada nende kalduvusi nende üle valitsedes. Tänu Tema osakeste, elusolendite kohalolekule, on kogu maailm täidetud tegudest ja vastutegudest. Elusolenditele on antud kõik soodustused materiaalse looduse üle valitsemiseks, kuid lõplik kontrollija on Jumal Ise Paramātmāni, Ülihinge, täielikul kujul, kes on üks puruṣadest.

Seetõttu on ātmānina tuntud inimolendi ja Paramātmānina tuntud Jumala vahel tohutud erinevused. Paramātmān on kontrollija ja ātmān on kontrollitav; seetõttu ei saa nad olla samal tasemel. Paramātmān tegutseb täielikult koos ātmāniga ning seetõttu teatakse Teda elusolendi alalise kaaslasena.

Too Jumala kõikeläbiv loomus, mis eksisteerib kõigis ärkveloleku ja magamise tingimustes ning samuti algolekus ja millest saab alguse jīva-śakti (elujõud) nii tingimustest sõltuva kui ka vabanenud hinge juures-on tuntud Brahmana. Seega on Jumal nii Paramātmāni, kui ka Brahma Algallikas ja seetõttu ka kõige elusolendite ja kogu eksisteeriva Algallikas. See, kes teab seda, pühendub otsekohe Jumala teenimisele. Taoline puhas ja teadlik pühendunu on Jumalasse kiindunud kogu hinge ja südamega ning ükskõik, millal kohtub selline pühendunu omataolistega, pole neil muud teha, kui kiita Jumalat Tema transtsendentaalsete tegude eest. Need, kes pole jõudnud sellise täiuslikkuseni nagu puhastunud pühendunud, need, kes on jõudnud vaid Jumala Brahma või Paramātmāni väljendumise tunnetuseni, ei oska puhastunud pühendunute tegusid hinnata. Kuid Jumal aitab selliseid pühendunuid alati, andes nende südamesse vajaliku teadmise ja erilise kingitusena hajutab Ta kogu rumaluse pimeduse. Seda ei oska yogid või filosoofid enestele ette kujutada, sest nad sõltuvad suuremal või väiksemal määral ainult iseenese jõust. Nagu on öeldud "Kaṭha Upaniṣadis", saavad Jumalat tunda vaid need, kellele Ta sellise kingituse teeb ja mitte teised. Sellised erilised kingitused saavad osaks vaid Temale puhastunult pühendunuile. "Śrī Īśopaniṣad" viitab siin Jumala taolisele kingitusele, mis on teiselpool brahmajyoti mõjupiirkonda.

See ajutine materiaalne keha on kindlalt võõras riietus. "Bhagavad-gītās" (2.13, 18.30) on selgelt öeldud, et peale materiaalse keha hävingut elusolend ei hävine ega kaota ka oma identiteeti. Seetõttu pole elusolend kunagi isikusetu ega vormitu, vastupidi — vormitu on too materiaalne kest, mis võtab enesele hävimatu isiksuse kuju. Ükski elusolend ei ole vormitu, millisena kujutavad teda enesele ette väheste teadmistega inimesed. Sellist arvamust kinnitab ka "Śrī Īśopaniṣadi" seitsmeteistkümnes mantra, kus on öeldud, et elusolend eksisteerib ka peale materiaalse keha olematuks muutumist.

Materiaalses maailmas on materiaalse looduse suurepärane töökoda, milles luuakse kõige erinevamaid elusolendite kehi vastavalt nende meelte rahuldamise kalduvustele. See, kes tahtis proovida väljaheidete maitset, saab keha, mis vastab taolisele kalduvusele, sea keha. Tiigril on selline keha, et ta saab elada teiste loomade verd nautides ja nende liha süües. Inimolend pole määratud sööma ei väljaheiteid ega liha, sest tema hammaste kuju on teistsugune. Ka puudub tal vähemgi tahtmine väljaheidete maitsmiseks, seda ka isegi kõige algelisema eluviisi juures. Inimeste hammaste ehitus on selline, et nad saavad närida puu-ja juurvilju. Neil on kaks silmahammast nii, et nad saavad süüa ka liha.

Loomade ja inimeste kehad on elusolendeile mitteomased ja vahetuvad vastavalt olendi meelte rahuldamise soovile. Tolles evolutsiooni tsüklis vahetatakse neid kehi üksteise järel: vees elunevast olendist, ajal kui maailm on kaetud veega kuni taime eluni, taimest ussini, ussist linnuni, linnust loomani, ja loomast inimeseni. Elu kõrgeim arenguaste on inimese kujul, kus see omab kogu vaimse tarkuse teadvust. Kõrgeimat vaimset arenguastet on kirjeldatud antud mantras: inimene peab loobuma sellest kehast, mis saab tuhaks ja laskma hingeõhul seguneda õhu igavese reservuaariga. Elusolendi tegusid viib ellu mitmesugune õhu liikumine ning kokkuvõtlikult nimetatakse seda prāṇa-vāyuks. Yogīd õpivad kontrollima keha õhku ning hing on mõeldud tõusma ühest õhuringist teiseni, kuni ta jõuab brahma-randhrani, ehk kõrgeima õhuringini. Siis võib täiuslik yogī kanda end üle sellele planeedile, millisele ta soovib minna. Protsess seisneb ühe keha loobumisest ja teise üleminekus ning selliste kehade vahetamise kõrgeim täiuslikkus on võimalik, kui elusolend on võimeline materiaalsest kehast üldse loobuma, nagu on viidatud antud mantras. Sel juhul võib ta siseneda vaimsesse atmosfääri, kus ta arendab välja täielikult erineva, vaimse keha, mis ei pea kunagi läbi tegema surma ega muundamisi.

Selles materiaalses maailmas peab inimene vahetama materiaalse looduse sunnil oma keha vastavalt meelte rahuldamise soovile. Selliste soovide väljenduseks on elu väljendus erinevate liikide kujul, alates eosest kuni kõige täiuslikumate materiaalsete kehadeni, nagu Brahmā ja pooljumalad. Neil kõigil on materiaalsed kehad, millel on erinev vorm ja erinev intelligents. Tark isik näeb ühtsust mitte kehade erinevuses, vaid vaimses ühtsuses. Vaimne säde, mis on Kõigekõrgema Jumala osake, on sama nii sea kui pooljumala kehas. Kehad on erinevad vastavalt elusolendite jumalakartlikele või siis pahelistele tegudele. Inimkeha on hästi arenenud ja teadlik iseenese ehitusest ning kõige täiuslikum inimene alistub peale mitmeid arenenud ümbersünde Jumalale, Vedade õpetust järgides. Teadmise kultuur jõuab täiuslikkuseni alles siis, kui ta jõuab punktini, kus ta alistub Kõigekõrgemale Jumalale, keda hüütakse Vāsudevaks. Kuid siis, kui teadvustatakse oma vaimset identsusest ja sellega ei kaasne teadmine, et elusolendid on terviku identsed osad, millest kunagi ei saa tervikut, langeb too olend uuesti alla materiaalsesse atmosfääri, isegi peale seda kui ta on saanud üheks brahmajyotiga.

Brahmajyoti, mida kiirgab Jumala transtsendentaalne keha, on tulvil sädemeid. Vaimsed sädemed, indiviidid, kes tajuvad oma eksistentsi täielikult, soovivad vahel saada meelte nautijateks ning nii saavad nad koha materiaalses maailmas, muutudes valekäskijateks, kes alluvad tegelikult soovide sunnile. Too ülemvõimu ihaldamine on elusolendi materiaalne haigus ning taolise meelte rahuldamise tungi tõttu rändab ta selles materiaalses maailmas läbi erinevate kehade. Seetõttu ei ole brahmajyotiga üheks saamine veel küps tarkus. Täiuslikkuse kõrgeim aste on Täielik Jumalale alistumine ning vaimse teenimise arendamine.

Selles mantras palub inimolend, et ta peale seda, kui on loobunud oma materiaalsest kehast ja materiaalsest õhust, pääseks vaimsesse kuningriiki. Pühendunu palub, et Jumal mäletaks tema tegusid ja tema ohvreid, nüüd, enne, kui ta keha tuhastub. Selline palve on esitatud surma hetkel, tehtud tegudest ja lõppsihist täiesti teadlik olles. Too, kes alistub täielikult materiaalsetele seadustele, mäletab oma materiaalse eksisteerimise ajal korda saadetud nurjatusi ning saab seetõttu peale surma teise materiaalse keha. "Bhagavad-gītās" (8.6) kinnitatakse seda tõde:

"Selles on öeldud, et surma hetkel võtab mälu enesega kaasa sureva olendi kalduvused ning järgmine elu saavutatakse selle mõtlemise tasandil."

Erinevalt lihtsatest loomadest, kellel puudub arenenud mälu, võib inimolend oma möödunud elu tegusid mäletada justkui öiseid unenägusid ja seetõttu on mälu koormatud materiaalsetest ihadest ega saa siseneda vaimse kehana kuningriiki. Pühendunud arendavad aga kõigest hoolimata armastustunnet Jumala vastu usuteenistuse abil. Ning isegi kui pühendunu ei mäleta surma hetkel oma jumalateenistust, ei unusta Jumal teda. See palve on mõeldud Jumalale pühendunu poolt toodud ohvrite meenutamiseks, kuid Jumal ei unusta puhastunud pühendunu pühendunud teenimist ka ilma meeldetuletuseta.

Ja "Gītās" (9.30-34) ütleb Kṛṣṇa Ise: "Seda, kes on hõivatud pühendunud teenimisega tuleb pühaks pidada hoolimata kõige vastikumatest tegudest, sest ta on õiges seisundis. Õige pea muutub ta õiglaseks ning saavutab kestva rahu. Oo, Kuntī poeg, Ma luban, et Minule pühendunu ei hukku iial. Oo, Pṛthā poeg, kõik, kes tulevad minu kaitse alla, olgu see siis naisterahvas, kaupmees või madalas perekonnas sündinud, kõik jõuavad Kõrgeima Sihtpunktini. Kuivõrd palju kõrgemad on sel juhul brāhmanid, õiglased pühendunud ja pühakutest kuningad. Selles armetus maailmas on nad määratud teenima pühendunult Jumalat. Asu Minu teenistusse ning alistu mulle. Kui sa oled Minusse täielikult süvenenud, tuled sa kindlasti Minu juurde."

"Bhagavad-gītās" (9.30-34) kirjeldab Jumal oma lähedasi suhteid pühendunutega. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura seletab "Gītā" värsse järgmiselt: "Peab vastu võtma pühendunu, kes on õigel pühakute teel, isegi kui tollel tundub olevat lõtv iseloom. Peab aru saama sõnade lõtv iseloom tegelikust tähendusest. Tingimustest sõltuval vaimul tuleb tegutseda kahes funktsioonis, ühelt poolt peab ta hoolitsema oma keha säiitamise eest, teiselt poolt aga jõudma eneseteostuseni. Ühiskondlik staatus, vaimne areng, puhtus, lihtsus, toitumine ja võitlus eksistentsi eest — seda kõike peab ta tegema keha alalhoiu huvides. Eneseteostuslikku osasse kuuluvad teod Jumalale pühendununa, mida ta samuti korda saadab. Need kaks erinevat funktsiooni kulgevad paralleelselt, sest tingimustest sõltuv hing ei saa loobuda keha alalhoiust. Keha alalhoiuks tehtavate tegude osakaal väheneb vastavalt usulise tegevuse tõusule. Ning senikaua, kuni pühendumuse teenistus ei jõua õige eesmärgini, võib juhtuda, et isik satub juhuslikku maailmatusse. Kuid tuleb märkida, et taoline maailmatus ei saa kaua kesta, sest tänu Jumala armulikusele lõpetatakse selline ebatäiuslikkus väga ruttu. Seetõttu on pühendumise tee ainuõige tee. Õigel teel olles ei takista isegi juhuslik ilmalik ilming isikut tegemast edusamme eneseteostuse alal."

Impersonalistliku suuna esindajad eitavad neid pühendunud teenimise eeliseid, sest nad on haaratud Jumala brahmajyotist. Nad ei ole võimelised brahmajyotit läbima nagu paneb ette eelmine mantra, ega usu nad ka Jumaluse Isiksusse. Nende tegevus piirdub põhiliselt semantikaga, mõtlemise poolt loodud sõnadega zqongleerimisega. Selliselt jätkavad nad viljatut tööd, mida kinnitab ka "Bhagavad-gītā" kaheteistkümnes peatükk.

Kõiki selles "Śrī Īśopaniṣadi" mantras mainitud soodustusi võib pälvida kerge vaevaga, kui olla pidevas kokkupuutes Absoluutse Tõe Isikulise suunaga. Jumala pühendunud teenimine seisneb pühendunu jaoks põhiliselt üheksast transtsendentaalsest tegevusest: 1. Jumalasse puutuva kuulamine; 2. Jumala kiitmine; 3. Jumala meelespidamine; 4. Jumala lootosjalgade teenimine; 5. Jumala kummardamine; 6. Jumala poole palvetamine; 7. Jumala teenimine; 8. sõbralik ühendus Jumalaga; 9. Jumalale kõige loovutamine. Need üheksa põhimõtet koos või ükshaaval võetuna aitavad pühendunul olla pidevas kokkupuutes Jumalaga ning seetõttu on pühendunul elu lõpus kerge Jumalat meeles pidada. Ainult ühe antud põhimõtte omaksvõtmine aitas kõrgeima täiuslikkuseni jõuda järgmistel kuulsatel Jumalale pühendunutel. 1. Ainult kuulamise läbi jõudis soovitud tulemuseni Mahārāja Parīkṣit, "Śrīmad-Bhāgavatami" kangelane. 2. "Śrīmad-Bhāgavatami" kõneleja, Śukadeva Gosvāmī jõudis täiuslikkuseni Jumalat kiites. 3. Akrūra jõudis soovitud tulemuseni palvetades. 4. Prahlāda Mahārāja saavutas soovitud tulemuse meelespidamisega. 5. Pṛthu Mahārāja saavutas täiuslikkuse kummardamisega. 6. Õnnejumalanna Lakṣmī saavutas täiuslikkuse Jumala lootusjalgade teenimisega. 7. Hanumān saavutas soovitud tulemuse Jumalale kasu tuues. 8. Arjuna saavutas tulemuse sõpruse kaudu. 9. Mahārāja Bali saavutas tulemuse loovutades kõik, mis tal oli.

Antud mantra selgituse ja praktiliselt kõigi Vedalike hümnide selgitused võib leida kokkuvõetuna "Vedānta-sūtras" ning samuti on neid hästi seletatud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Śrīmad-Bhāgavatam" on Vedaliku puu küpsenud vili. Antud mantra selgitus on "Śrīmad-Bhāgavatamis" olemas Mahārāja Parīkṣiti ja Śukadeva Gosvāmī kohtumise alguses esitatud küsimuste ja vastuste näol. Kuulamine ja Jumala teadusest laulmine on pühendumise teenistuses olija elu peamine põhimõte ning nii kuulas Mahārāja Parīkṣit kogu "Bhāgavatami" ning Śukadeva Gosvāmī laulis seda. Mahārāja Parikṣit küsitles Śukadevat, sest Śukadeva oli suurem vaimne õpetaja, kui ükskõik milline tolleaegne kuulus yogī või transtsendentalist.

Mahārāja Parīkṣiti küsimus oli: "Milline on iga inimese kohustus, eriti surma hetkel?" Śukadeva Gosvāmī vastas:

"Iga inimene, kes soovib kõigist muredest vabaneda, peaks alati kuulama ja kiitma Jumalat, Kes on kõige Kõrgeim Juhtija, kõigi raskuste Kustutaja ja kõigi elusolendite Ülihing." (Bhāg. 2.1.5)

Niinimetatud inimühiskond on öösel hõivatud magamisega või seksuaalsete vajaduste rahuldamisega. Päeval püüavad mehed teenida nii palju raha, kui vähegi võimalik või tegelevad kokkuostude tegemisega perekonna säilitamise huvides. Inimestel on väga vähe aega Jumalast rääkimiseks või Tema kohta teadmiste kogumiseks. Nad on Jumala eksisteerimise küsimuse mitmes mõttes kõrvale heitnud, seda eriti väites, et Ta olevat ebaisikuline, s. t. ilma meeleliste tunnetuseta. Kuid Vedalikus kirjanduses, olgu see siis Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā" või "Śrīmad- Bhāgavatam" — kõigis neis pühakirjades on öeldud, et Jumal on aistmisvõimeline Olend ja Ta on üle kõigist teistest elusolenditest. Ning Tema kuulsusrikkad teod on identsed Tema Enesega. Seetõttu ei tohiks rahulduda ainult maailma poliitikutest ja ühiskonna nn. suurtest meestest rääkimisega, vaid oma elu tuleks korraldada nii, et ei mööduks isegi sekundit, ilma et see ei oleks seotud Jumalaga ühenduses oleva tegevusega. "Śrī Īśopaniṣad" suunab meid just sellise elu poole.

Mida võib inimene mäletada hetkel, kui ta sureb ja keha on paigast nihkunud ning kuidas saab ta paluda Kõikvõimast Jumalat, et Too meenutaks tema ohvreid? Ohverdamine tähendab meeleliste huvide ohverdamist. Inimene peab õppima oma meeli kasutama Jumala teenimiseks eluajal, nii et ta võiks tulemust kasutada surma hetkel.

See alistumise protsess ja Jumalalt põhjuseta armu palumine viib pühendunut edasi Täieliku eneseteostuse teel. Jumala poole pöördutakse nagu tule poole, sest Ta võib muuta kõik tuhaks, kaasaarvatud alistunud hinge patud. Nagu on kirjeldatud eelmises mantras on Absoluudi tõeline ja lõplik aspekt Jumala Isiksus. Tema brahmajyoti ebaisikuline väljendus on Jumala nägu kattev sära. Viljakas tegevus, ehk karma-kāṇḍa tee eneseteostusel, on püüdluste madalaim aste. Niipea, kui taoline tegevus kaldub kasvõi veidi kõrvale Vedade reguleerivatest põhimõtetest, muutuvad need teod vikarmaks, ehk tegutseja huvide vastasteks tegudeks. Taoline vikarma on illusioonide kütkeis olevate elusolendite meelelise rahuldamise otsimine ning seetõttu on nad takistuseks eneseteostuse teel.

Eneseteostus on võimalik inimese elus, kuid pole võimalik teistes eluvormides. On olemas 8 400 000 liiki ehk eluvormi, millest eluvorm inimesena, brāhmaṇliku kultuuri omadustega, omab ainukesena võimalust omandada transtsendentaalset teadmist. Brāhmaṇlik kultuur tähendab tõearmastust, meelte kontrolli, kannatlikust, lihtsust, täit teadmust, täielikku usku Jumalasse, ning mitte kõrge päritolu üle uhkuse tundmist. Brāhmaṇi pojal on võimalus brāhmaṇiks saada, just nii nagu suure mehe pojal on võimalus suureks meheks saada. Kuid taoline sünniõigus pole kõik, sest inimesel tuleb endal omandada brāhmaṇlikud omadused. Niipea, kui too inimene tunneb uhkust brāhmaṇi pojana sündimisest ja loobub tõelise brāhmaṇi omaduste omandamisest, madaldub ta ning kaldub eneseteostuse teest kõrvale ja tema elu missioon inimesena on kaotatud.

"Bhagavad-gītās" (6.41-42) kinnitab Jumal meile, et yogī-bhraṣṭad, ehk eneseteostuse teelt langenud hing saab võimaluse oma vigade parandamiseks sündides hea brāhmani või rikka kaupmehe pojana. See on parim võimalus eneseteostuseks, kui saadakse rikka mehe või hea brāhmaṇi pojaks Ja kui illusioonide kütkeis olles kasutab inimene antud võimalust valesti, siis on tulemuseks see, et ta kaotab Kõigevägevama Jumala poolt antud soodsa võimaluse, milleks on elu inimesena.

Reguleerivad põhimõtted on sellised, et seda, kes neid järgib, edutatakse viljaka töö tasemelt transtsendentaalse teadmuse tasemele ning tänu trastsendentaalsele teadmisele muutub ta peale paljusid ümbersünde täiuslikuks, juhul, kui ta alistub Jumalale. Taoline on üldine asjade käik. Kuid too, kes alistub Jumalale juba algusest saadik, nagu on öeldud antud mantras, jõuab neist progressi staadiumitest kõrgemale lihtsalt pühendunu seisukohtade omaksvõtmisega. Nagu on "Bhagavad-gītās" (18.66) öeldud, võtab Jumal taolise alistunud hinge Oma hoole alla ja vabastab Ta tema eksimuste tagajärgedest. Karma-kāṇḍa tegevuses on palju patust, jñāna-kāṇḍa, filosoofilise arengu teel on aga taolisi tegusi vähem. Kuid Jumala pühendunud teenimise, bhakti teel puuduvad patused teod praktiliselt üldse. See, kellest saab Jumalale pühendunu, saab head omadused Jumalalt Eneselt, mille juures pole vaja brahmaṇiks sündida. Pühendunust saab automaatselt täiuslik brahmaṇ, kes võib ohvritalitlust juhtida, isegi juhul, kui ta pole sündinud brāhmaṇi perekonnas. Jumal on sedavõrd kõikvõimas, et Ta võib brahmaṇi perekonnas sündinud inimesest teha madala koerasööja või vastupidi, madala päritoluga koerasööjast võib pühendunud teenimise jõul saada rohkem, kui täiuslikust brāhmaṇist.

Kõikvõimas Jumal, kes asub kõigi südames, võib oma tõelist pühendunut juhtida õige tee valikul. Taolisi juhtnööre saab pühendunu isegi siis, kui ta ise sooviks midagi muud. Sest Jumal annab tegijale võimaluse ainult tegija vastutusel, kuid Temale pühendunut juhib Jumal selliselt, et ta ei tegutse kunagi valesti. "Śrīmad- Bhāgavatamis" (11.5.42) on öeldud;

"Jumal on Temale pühendunu vastu sedavõrd armuline, et kui too langebki vikarma segaduste ohvriks, tegutsedes Vedade juhiste vastaselt, siis teeb Jumal need vead pühendunu südames heaks, sest taoline pühendunu on Jumalale väga kallis."

Antud mantras palub pühendunu, et Jumal annaks talle oma südames andeks. Eksimine on inimlik: tingimustest sõltuv hing kaldub tihti vigu tegema ja ainuke abivahend taoliste tundmatute eksimuste vastu on Jumala Lootosejalgade ees alistumine, et Ta võiks pühendunut juhtida. Jumal võtab täielikult alistunud hinged oma hoole alla, järelikult võib kõik probleemid lahendada lihtsalt jumalale alistudes ja Tema juhendamise järgi tegutsedes. Taolisi juhendeid antakse kahel viisil; esiteks pühakute, pühakirjade ja vaimse õpetaja kaudu ning teiseks otseselt Jumala poolt, kes asub kõigi südameis. Nii on pühendunu kõigiti kaitstud.

Vedalik tarkus on transtsendentaalne ning teda pole võimalik mõista ilmaliku õppimisprotseduuri kaudu. Vedalikke mantraid on võimalik mõista Jumala armu läbi ja vaimse õpetaja abiga. Kui inimene läheb vaimse õpetaja katuse alla, siis võib öelda, et ta on saanud Jumala armu osaliseks. Jumal ilmub pühendunule vaimse õpetaja näol. Nii juhivad pühendunut vaimne õpetaja, Vedalikud käsud ja Jumal Ise ning nii ei saa taoline pühendunu langeda uuesti materiaalsete illusioonide võrku. Selliselt kaitstud pühendunu jõuab kindlasti täiuslikkuse lõplikku sihtpunkti. Antud "Śrī Īśopaniṣadi" mantra viitab kogu protsessile, mida on põhjalikumalt seletatud "Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.17-20).

Jumala hiilgusest laulmine ning selle kuulamine on iseenesest sügava lugupidamise akt. Jumal tahab, et kõik seda teeksid, sest Ta on kõikide elusolendite Heasoovija. Selliselt Jumala hiilgusest lauldes ja seda laulu kuulates puhastutakse ebasoovitavatest asjadest, mis on inimese sisemuses ja inimese pühendumus Jumalasse leiab kinnitust. Sel moel omandab pühendunu brāhmaṇlikud omadused ja madalad omadused haihtuvad täielikult. Ta saab taolise pühendumuse teel valgustatuks ning teab Jumala teed ning seda, kuidas Temani jõuda. Kõik kahtlused kaovad ja inimesest saab puhastunud pühendunu.