Skip to main content

Īśo 14

Tekst

sambhūtiṁ ca vināśaṁ ca
yas tad vedobhayaḿ saha
vināśena mṛtyuṁ tīrtvā
sambhūtyāmṛtam aśnute

Synonyms

sambhūtim — igavene Jumala Isiksus, Tema transtsendentaalne nimi, kuju, omadused, ajaviited ja asupaik; ca — ja; vināśam — pooljumalate materiaalne avaldus, inimesed, loomad, jne, koos nende valelike nimedega ja uhkusega; ca — samuti; yaḥ — see, kes; tat — see; veda — teab; ubhayam — mõlemat; saha — koos; vināśena — kõigega, mis on hukule määratud; mṛtyum — surm; tīrtvā — ületab; sambhūtyā — Jumala igavene kuningriik; amṛtam — surematus; aśnute — naudib.

Translation

Inimene peaks teadma täiuslikult Jumala Kõrgemat Isiksust ja Tema transtsendentaalset nime, nagu ka seda ajutist materiaalset teost tema surelike pooljumalatega, inimestega ja loomadega. Saavutades need teadmised ületab inimene surma ja efemeerse kosmilise avalduse ning naudib igaveses Jumala kuningriigis igavest elu, täis õndsust ja teadmisi.

Purport

Tsivilisatsioon on oma nn. teadmiste arenguga loonud palju materiaalseid asju, kaasa arvatud kosmoselaevad ja aatomienergia. Kuid ta pole suutnud luua situatsiooni, milles inimene ei peaks surema, uuesti sündima, vananema või kannatama haiguste all. Kui intelligentne inimene tõstab need küsimused mõne teadlase ees, siis väidab too väga targalt, et materiaalse teaduse progress jätkub ning lõpuks on võimalik muuta inimene eatuks ja surematuks. Materialistidest teadlaste sellised vastused tõestavad nende materiaalse looduse täielikku mittetundmist. Materiaalses looduses allub kõik mateeria karmidele seadustele ning peab läbi tegema tema eksistentsi kuus etappi: sünd, kasvamine, elu kestvus, muundumine, allakäik ning lõpuks surm. Kõik, mis puutub kokku materiaalse loodusega, peab alluma neile kuuele astmele ning seetõttu ei saa keegi, ei inimene, puu, pooljumal ega loom jääda sellesse maailma igavesti elama.

Erinevate liikide elu pikkus võib olla erinev. Jumal Brahmā, selle materiaalse maailma tähtsaim elusolend võib elada miljoneid ja miljoneid aastaid, samal ajal kui mõni väike pisik elab vaid mõne tunni, kuid sellel ei ole tähtsust. Mitte keegi selles materiaalses maailmas ei saa elada igavesti. Asjad sünnivad või neid luuakse teatud tingimustes, nad jäävad mõneks ajaks püsima ning kui neis on elu, siis nad kasvavad, loovad põlvkondi, vähenevad siis pikapeale ning lõpuks nad hävitatakse. Selle seaduse järgi peavad, kui mitte täna siis homme surema isegi Brahmād (erinevates universumites on miljoneid Brahmāsi, kusjuures iga järgnev on eelmisest suurem). Seetõttu nimetatakse kogu materiaalset maailma Mṛtyulokaks, surma asupaigaks.

Materiaalsed teadlased ja poliitikud püüavad seda kohta muuta surematuks, kuna nad ei tea midagi surematust vaimsest loodusest, sest nad ei tunne Vedalikku kirjandust. Vedalik kirjandus on tulvil tarkust, mis on küpseks saanud kogemuse läbi. Kuid kaasaegsetel inimestel on vastumeelne omandada Vedadest teadmisi.

"Viṣṇu Purāṇast" (6.7.61) teame me, et Jumal Viṣṇul, Jumal Isiksusel, on erinevaid energiaid, mida tuntakse parā-ülema ja aparā-alama energiana. Materiaalne energia, milles me praegu asetseme, on avidyā- alam energia ning tänu sellele energiale on võimalik materiaalne loomine. Kuid on olemas teine, kõrgem energia, mida nimetatakse parā śaktiks, kus kõik erineb sellest alamast materiaalsest loodusest. Too loodus on igavene ehk Jumala surematu looming (Bg 8.20).

Kõik materiaalsed planeedid (kõrgemalseisvad, alumised ja vahepealsed), sealhulgas ka Päike ja Kuu ja Veenus on universumis laiali puistatud. Need planeedid eksisteerivad vaid Brahmā eluajal. Mõned planeedid kaotatakse Brahmā päeva lõpus ning luuakse Brahmā järgmise päeva jooksul uuesti. Ülemistel planeetidel kehtib meist erinev ajaaarvestus. Paljudel ülemistel planeetidel võrdub üks meie aasta nende kahekümne nelja tunniga. Maa neli ajastut (Satya, Tretā, Dvāpara ja Kali) kestavad ülemistel planeetidel kakskümmend kaks tuhat aastat ja viis kuud. Kui sellist ajapikkust korrutada tuhandega, siis saame Brahmā ühe päeva pikkuse. Brahmā öö on tema päevaga ühepikkune. Kui sellised päevad ja ööd panna kokku kuudeks ja aastateks siis Brahmā eluea pikkus on sada sellist aastat, tema elu lõpus hukkub ka universum.

Elusolendid, kes elutsevad Päikesel ja Kuul ning samuti need, kes asuvad Martyaloka süsteemis, mille hulka kuulub ka Maa ja paljud planeedid, mis asuvad Maast allpool, ujutatakse Brahmā öö ajal üle. Sel ajal eluavaldused puuduvad, ehkki nende eksisteerimine jätkub vaimselt. Sellist mitteavaldumise staadiumit nimetatakse avyaktaks. Sama avyakta staadium tuleb Brahmā elu lõpul, kui hävineb kogu universum. Peale nende mitteavaldumiste staadiumite on olemas veel teine, vaimne atmosfäär ehk loodus, milles on tohutu arv vaimseid planeete, mis eksisteerivad igavesti, ka siis kui selle materiaalse universumi planeedid on hävinud. Kosmiline avaldus erinevate Brahmāde jurisdiktsioonides on Jumala energia ühe neljandiku osa näitamine ning seda energiat nimetatakse alamaks. Väljaspool Brahma võimu olevat vaimset loodust nimetatakse tri-pād-vibhūtiks, Jumala energia kolmeks neljandikuks ja see on kõrgem energia, ehk parā prakṛti.

Valitsev Kõrgem Isik vaimses looduses on Jumal Śrī Kṛṣṇa. Temani võib jõuda vaid tingimusteta pühendunud teenimisega ja ei millegi muuga. Selles ei aita jñāna (filosoofia) protsess ega yoga (müstitsism) ning veel vähem toob tulemusi karma (viljakandev töö). Karmīd, ehk viljakad töötajad, võivad end viia ülesse Svargaloka planeetideni, kaasa arvatud Päikese ja Kuuni. Jñānīnid ning yogaga tegelejad võivad jõuda veelgi kõrgemale, näiteks Brahmalokani; ning, kui nad muutuvad pühendunud teenimise läbi veelgi võimekamateks, siis lastakse neil siseneda vaimsesse loodusesse, kas siis vaimse taeva valgustatud kosmilisse sfääri (Brahman) või nende omadustele vastavatele planeetidele. Kõigest hoolimata on aga kindel, et ilma väljaõppeta pühendunud teenimiseks ei saa keegi jõuda vaimsetele planeetidele, mida nimetatakse Vaikuṇṭhadeks.

Materiaalsetel planeetidel püüavad kõik alates Brahmāst kuni sipelgani peremehetseda materiaalse looduse üle. Seda nimetatakse materiaalseks haiguseks. Seni kuni kestab see materiaalne haigus, tuleb elusolendil kas pooljumala, inimese, või looma kujul jätkata kehade vahetamise protsessi ning kannatada lõpuks välja mitteavaldumise tingimused kaht liiki katastroofide ajal: Brahmā öö ajal ja Brahmā elu lõpus. Kui me tahame lõpetada korduva sünni ja surma protsessi ning sellega kaasneva vanaduse ja haigused, siis peame me püüdma jõuda vaimsetele planeetidele, kus kõigil ja igal neist on valitsevaks Kujuks Jumal Kṛṣṇa Tema täieliku pikenduse abil.

Mitte keegi ei saa valitseda Kṛṣṇa üle. Kõik, kes püüavad domineerida materiaalse looduse üle, on tingimustest sõltuvad hinged, kes alluvad materiaalse looduse seadustele ning kannatavad korduva sünni ja surma hoope. Jumal tuleb uuesti taastama religiooni põhimõtteid, kus peamiseks on Temale alistumise arendamine. Jumal räägib sellest "Gītās" (18.66), kuid rumalad inimesed on seda õpetust valesti tõlgendanud ning eksitanud inimesi valele teele. Nad kiirustavad haiglate avamisega, kuid ei ole huvitatud enese harimisest vaimsesse kuningriiki jõudmiseks. Neid on õpetatud huvi tundma vaid tööde vastu, mis toovad ajutist kergendust, kuid ei saa elusolendit tegelikult mitte kunagi õnnelikuks teha. Nad avavad mitmesuguseid ühiskondlikke ja poolriiklikke institutsioone, et lahendada looduse hävitava jõu probleemi. Kuid nad ei tea kuidas rahustada ületamatut loodust. Paljud inimesed kuulutavad ennast suurteks "Bhagavad-gītā" tundjateks, kuid nad jätavad tähele panemata seal äramärgitud võimaluse materiaalse looduse rahustamiseks. "Gītās" on selgelt öeldud, et võimast loodust on võimalik rahustada vaid Jumalast teadlikuks saamise äratamisega (Bg. 7.14).

"Śrī Īśopaniṣad" õpetab selles mantras, et on vaja täielikult tunda nii sambhūtit kui vināśat — mõlemaid. Teades vaid vināśat, ajutist materiaalset avaldust, pole võimalik mitte midagi päästa: looduses valitseb pidevalt häving. Haiglate avamisega pole võimalik päästa sellest hävingust mitte kedagi, ükskõik kui suuri pingutusi ka ei tehtaks. Inimesi on võimalik päästa vaid igavese õndsuse ja tarkuse tundmisega. Kogu Vedalik skeem on mõeldud inimestele igavese elu saavutamise kunsti õpetamiseks. Inimesi meelitavad valele teele tihti teistsugused ajutiselt ligitõmbavad asjad, mis põhinevad meelelisel rahuldusel, kui selliste asjade teenimine, mis juhib neid kõrvale põhilisest, on kõige alandavam.

Seepärast peame me päästma oma kaasinimesi õigel kombel. Kas inimest tuleb päästa õiges mõttes? Ei ole olemas tõe armastamist ja mitte armastamise küsimust. Tõde eksisteerib. Kui me tahame pääseda korduvatest sündidest ja surmadest, siis peame me alustama Jumala pühendunud teenimisega. Sellise vajaduse juures pole võimalik teha mitte mingisuguseid kompromisse.