Bg. 7.4

Teadus Jumalast analüüsib Jumala ja Tema erinevate energiate algolemuslikku positsiooni. Materiaalset loodust nimetatakse prakṛtiks ning „Sātvata- tantras" kirjeldatakse seda kui erinevate puruṣa inkarnatsioonidena (ekspansioonidena) avalduva Jumala energiat:

„Materiaalse maailma loomiseks omandab Jumal Kṛṣṇa Oma täieliku ekspansioonina kolme Viṣṇu kuju. Esimene neist, Mahā-Viṣṇu, loob kogu materiaalse energia, mida tuntakse mahat-tattva nime all. Teine, Garbhodakaśāyī Viṣṇu, siseneb kõikidesse universumitesse, et tekitada seal mitmekesisus. Kolmas, Kṣīrodakaśāyī Viṣṇu, viibib kõikides universumites kui kõikeläbiv Ülihing, Paramātmā. Ta asub isegi aatomites. Igaüks, kes tunneb neid kolme Viṣṇut, võib saavutada vabanemise materiaalsetest köidikutest."

See materiaalne maailm on Jumala ühe energia ajutine avaldumine. Kõiki materiaalse maailma tegevusi juhivad Jumal Śrī Kṛṣṇa eespool nimetatud kolm ekspansiooni, kolm Viṣṇut. Neid puruṣaid nimetatakse inkarnatsioonideks. Need, kes ei tunne teadust Jumalast (Kṛṣṇast), arvavad, et see materiaalne maailm on mõeldud elusolenditele naudingu pakkumiseks, ning et elusolendid on puruṣad – materiaalse energia põhjused, valitsejad ja nautijad. „Bhagavad-gītā" kinnituste kohaselt on selline ateistlik järeldus ekslik. Vaatlusaluses värsis öeldakse, et Kṛṣṇa on kogu materiaalse avaldumise algne põhjus. Seda kinnitatakse ka „Śrīmad- Bhāgavatamis". Materiaalse avaldumise koostisosad on Jumala erinevad energiad. Isegi brahmajyoti, impersonalistide lõppeesmärk, on vaimses taevas avalduv vaimne energia. Brahmajyotis ei ole erinevalt Vaikuṇṭha planeetidest vaimset mitmekesisust, kuid impersonalistid seavad selle brahmajyoti endale lõppeesmärgiks. Paramātmā avaldumine on samuti Kṣīrodakaśāyi Viṣṇu ajutine kõikeläbiv aspekt. Paramātmā avaldumine pole igavene, kuna see ei eksisteeri vaimses maailmas. Seega on Absoluutne Tõde tegelikult Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa. Ta on täiuslik, energiaid omav isiksus, kellele kuuluvad erinevad lahusseisvad ja sisemised energiad.

Nagu eespool mainitud, koosneb materiaalne energia põhimõtteliselt kaheksast erinevast avaldumisest. Neist kaheksast nimetatakse esimest viit, nimelt maad, vett, tuld, õhku ja taevast, viieks hiiglaslikuks loomeks või jämedakoeliseks loomeks, mille hulka kuuluvad ka viie meele ihaldusobjektid. Need on füüsilise heli, puudutuse, kuju, maitse ja lõhna avaldumised. Materialistlik teadus uurib üksnes neid kümmet elementi, heites kõrvale ülejäänud kolm avaldumist, nimelt mõistuse, arukuse ja vale ego. Filosoofid, kes tegelevad mõttetegevusega, ei oma samuti täiuslikke teadmisi, sest nad ei tea kõige algset allikat – Kṛṣṇat. Vale ego – arusaamad „Mina olen" ja „See on minu oma", mis on materiaalse eksistentsi peamine alus – hõlmab ka kümmet materiaalsete tegevuste jaoks mõeldud meeleelundit. Arukus viitab kogu materiaalsele loomele, mida nimetatakse mahat-tattvaks. Jumala kaheksast eraldiseisvast energiast avalduvad materiaalse maailma kakskümmend neli elementi, mis on ateistliku sāṅkhya filosoofia uurimisobjektideks. Need kakskümmend neli elementi lähtuvad Kṛṣṇast ning seisavad Temast eraldi, kuid ateistliku sāṅkhya filosoofia järgijad, kelle teadmiste pagas on vähene, ei tea, et Kṛṣṇa on kõikide põhjuste põhjus. „Bhagavad-gītās" selgitatakse, et sāṅkhya filosoofia uurimisobjekt on vaid Kṛṣṇa välise energia avaldumine.