Bg. 7.24

Pooljumalate kummardajaid nimetatakse selles värsis vähese arukusega inimesteks ning sama öeldakse ka impersonalistide kohta. Jumal Kṛṣṇa räägib siin Arjunaga isiklikul kujul, kuid siiski väidavad impersonalistid oma teadmatuse tõttu, et Kõigekõrgemal Jumalal pole kuju. Yāmunācārya, Rāmānujācārya õpilasjärgnevusahelasse kuuluv Jumala suur pühendunu, on sellel teemal kirja pannud väga kohase värsi. Ta ütleb:

„Mu kallis Jumal, sellised pühendunud nagu Vyāsadeva ja Nārada tunnevad Sind kui Jumala Isiksust. Erinevate vedalike pühakirjade mõistmise läbi võib inimene õppida tundma Sinu omadusi, kuju ja tegevusi ning seeläbi aru saada, et Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus. Kuid need, kes viibivad kire ja teadmatuse guṇade mõju all (deemonid ja mittepühendunud), ei suuda Sind mõista. Nad ei ole lihtsalt võimelised Sind mõistma. Ükskõik kui oskuslikud mittepühendunud „Vedānta", „Upaniṣadide" ning teiste vedalike pühakirjade arutamises ka oleks, ei suuda nad mõista Jumala Isiksust." („Stotra-ratna" 12)

„Brahma-saṁhitās" öeldakse, et Jumala Isiksust pole võimalik mõista üksnes vedānta uurimise läbi. Jumala Isiksust on võimalik mõista üksnes Kõigekõrgema Jumala armu läbi. Seepärast öeldakse käesolevas värsis selgelt, et vähese arukusega inimesed on mitte ainult pooljumalate kummardajad, vaid ka mittepühendunud, kes spekuleerivad vedānta filosoofia üle, kuid kelles pole vähimatki jälge tõelisest Kṛṣṇa teadvusest ning kes ei suuda mõista Jumala isiksuslikku olemust. Inimestele, kes arvavad, et Absoluutne Tõde on impersonaalne, antakse käesolevas värsis nimetus abuddhayaḥ, mis tähendab „need, kes ei tea Absoluutse Tõe lõplikku olemust". „Śrīmad- Bhāgavatamis" öeldakse, et Kõrgeima teadvustamine algab impersonaalse Brahmani teadvustamisest ning jätkub iga elusolendi südames asetseva Paramātmā teadvustamisega, kuid Absoluutse Tõe lõplik teadvustamine tähendab Jumala Isiksuse teadvustamist. Tänapäeva impersonalistid on oma eelkäijatest veelgi väiksema arukusega, sest nad ei järgi isegi oma suurt eelkäijat Śāṅkarācāryat, kes rõhutas, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Impersonalistid, kes seega ei tea Kõrgeimat Tõde, arvavad, et Kṛṣṇa oli lihtsalt Devakī ja Vasudeva poeg või prints või väga võimas elusolend. Ka selline eksiarvamus mõistetakse „Bhagavad-gītās" (9.11) hukka: avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritam. „Ainult rumalad peavad Mind tavaliseks inimeseks."

On fakt, et keegi ei suuda mõista Kṛṣṇat ilma pühendunud teenimiseta ning Kṛṣṇa teadvuse arendamiseta. „Bhāgavatamis" (10.14.29) kinnitatakse seda:

„Mu Jumal, kui inimesele saab osaks kasvõi tilgake Sinu lootosjalgade armust, siis võib ta mõista Sinu isiksuslikkuse ülevust. Kuid need, kes püüavad mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust spekulatsioonide abil, ei suuda Sind tundma õppida, ehkki nad võivad tegeleda „Vedade" uurimisega aastaid." Keegi ei suuda mõista Kõrgeimat Jumala Isiksust, Kṛṣṇat, või Tema kuju, omadusi või nime lihtsalt spekulatsioonide või vedaliku kirjanduse arutamise läbi. Jumala Kõrgeimat Isiksust tuleb mõista Tema pühendunud teenimise läbi. Ainult siis, kui inimene on täielikult süvenenud Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimisse, mis algab mahā-mantra – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – kordamisega, võib ta jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmiseni. Mittepühendunutest impersonalistid arvavad, et Kṛṣṇa keha oli loodud materiaalse looduse poolt ning et Tema tegevused, keha ja kõik muu on māyā. Selliseid impersonaliste nimetatakse māyāvādīdeks. Nad ei tea, mis on lõplik tõde.

Käesoleva peatüki kahekümnendas värsis öeldakse selgelt: kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ prapadyante 'nya-devatāḥ. „Need, kes on pimestatud ihadest, alistuvad erinevatele pooljumalatele." On teada, et lisaks Jumala Kõrgeimale Isiksusele eksisteerivad ka pooljumalad, kes elavad oma erinevatel planeetidel ning ka Jumalal endal on Oma planeet. Kahekümne kolmandas värsis öeldakse: devān deva-yajo yānti mad-bhaktā yānti mām api. „Pooljumalate kummardajad lähevad erinevate pooljumalate planeetidele ning Jumal Kṛṣṇa pühendunud lähevad Kṛṣṇaloka planeedile." Ehkki „Bhagavad-gītās" sellest kõigest selgelt räägitakse, kinnitavad arutud impersonalistid ikkagi, et Jumal on tegelikult kehatu ning et Tema avaldumisvormid on vaid väljamõeldis. Kas „Gītāt" uurides leiame me, et pooljumalad ja nende elupaigad on impersonaalsed? On täiesti ilmne, et ei pooljumalad ega Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa ei ole impersonaalsed. Nad on kõik isiksused: Jumal Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus ning Tal on Oma planeet, samuti on pooljumalatel oma planeedid.

Monistide väide, et lõplik tõde on tegelikult kehatu ning et kõik selle avaldumisvormid on väljamõeldised, ei pea seega paika. Käesolevas värsis öeldakse selgelt, et need pole väljamõeldised. „Bhagavad-gītāst" saame me teada, et nii pooljumalate kui ka Kõigekõrgema Jumala avaldumisvormid eksisteerivad üheaegselt ning et Jumal Kṛṣṇa on sac-cid-ānanda, igavesed õndsust täis teadmised. Ka „Vedad" kinnitavad, et Kõrgeim Absoluutne Tõde on ānanda-mayo 'bhyāsāt ehk Oma olemuselt täis õndsust ja naudinguid ning et Jumal on piiritute heade omaduste varamu. „Gītās" ütleb Jumal, et ehkki Ta on aja (sündimatu), ilmutab Ta End. Need on faktid, mida me peaksime „Bhagavad-gītāst" mõistma. Me ei saa aru, kuidas võiks Jumala Kõrgeim Isiksus olla impersonaalne. Impersonalistidest monistide teooria, et Jumala isiksuslik avaldumine on väljamõeldis, on vale, vähemalt seni, kuni me lähtume sellest, mida öeldakse „Gītās". Siin kinnitatakse selgelt, et Kõrgeim Absoluutne Tõde, Jumal Kṛṣṇa, on isiksuslik ning omab keha.