Skip to main content

Bg. 4.7

Devanagari

यदा यदा हि धर्मस्य ग्लानिर्भवति भारत ।
अभ्युत्थानमधर्मस्य तदात्मानं सृजाम्यहम् ॥ ४.७ ॥

Tekst

yadā yadā hi dharmasya
glānir bhavati bhārata
abhyutthānam adharmasya
tadātmānaṁ sṛjāmy aham

Synonyms

yadā yadā — ükskõik, millal ja ükskõik, kus; hi — kindlasti; dharmasya — religiooni; glāniḥ — vastuolud; bhavati — ilmuvad; bhārata — oo, Bharata järglane; abhyutthānam — ülemvõim; adharmasya — ateismi; tadā — sel ajal; ātmānam — ise; sṛjāmi — ilmun; aham — Mina.

Translation

Oo, Bharata järglane! Kui kunagi, ükskõik millal ja ükskõik kus, religiooni praktiseerimine unarusse vajub ning ateism võimust võtab, siis laskun Ma Ise.

Purport

Antud värsis on oluline sõna sṛjāmi. Seda sõna ei saa kasutada loome tähenduses, sest nagu kinnitatakse eelmises värsis, ei ole Jumala keha või kuju kunagi loodud, sest kõik Tema erinevad kehad eksisteerivad igavesti. Seega viitab sõna sṛjāmi asjaolule, et Jumal avaldab End sellisena nagu Ta on. Ehkki Jumal ilmub kindlaks määratud ajal, nimelt ühe Brahmā päeva seitsmenda Manu kahekümne kaheksandal aastatuhandel, dvāpara- yuga lõpus, ei oma Ta mingit kohustust sellistest ettekirjutustest kinni pidada, sest Jumalal on täielik vabadus toimida Oma tahte kohaselt. Seepärast ilmub Ta Omal soovil alati, kui ateism on muutunud domineerivaks ning tegelik religioon kadunud. Religiooni põhimõtted on kirja pandud „Vedades" ning kõik, mis käib vastu „Vedades" kirja pandud regulatsioonide täpsele täitmisele, kuulub seega uskmatuse alla. „Bhāgavatamis" öeldakse, et „Vedade" põhimõtted on Jumala seadused. Ainult Jumal võib luua religioosse süsteemi. „Vedasid" tunnistataksegi kui teadmisi, mida algselt Jumal Ise Brahmāle viimase südames rääkis. Seega on dharma ehk religiooni põhimõtted Jumala Kõrgeima Isiksuse otsesed korraldused (dharmaṁ tu sākṣād bhagavat-praṇītam). Nendest põhimõtetest räägitakse selgelt ka „Bhagavad-gītās". „Vedade" eesmärgiks on kehtestada need põhimõtted Kõigekõrgema Jumala korralduse kohaselt ning „Bhagavad- gītā" lõpus ütleb Jumal otse, et religiooni ülim mõte on Temale alistumine ja ei miski muu. Vedalikud põhimõtted toovad inimese lähemale täielikule Jumalale alistumisele ning millal iganes hakkavad nende järgimist segama deemonlikud põhimõtted, ilmub Jumal Ise. „Bhāgavatamis" antakse meile mõista, et Jumal Buddha on Kṛṣṇa kehastus, kes ilmus siis, kui materialism oli muutunud ohjeldamatuks ning „Vedade" õpetusi oli hakatud kasutama ettekäändena materialistlikuks tegevuseks. Ehkki „Vedades" räägitakse teatud reeglitest, mis puudutavad loomade ohverdamist kindlatel eesmärkidel, hakkasid deemonlike kalduvustega inimesed ohverdama loomi, heites kõrvale kõik vedalikud põhimõtted. Jumal Buddha ilmus, et teha lõpp sellisele mõttetule tegevusele ja kehtestada vedalikud vägivallast loobumise põhimõtted. Seega täidab iga avatāra ehk Jumala kehastus kindlat missiooni, mis on kõikidel juhtudel pühakirjades kirja pandud. Kedagi ei tohi tunnistada avatāraks, kui temast ei räägita pühakirjades. Pole seejuures tõsi, nagu ilmuks Jumal ainult India pinnal. Ta võib ilmuda ükskõik millal ja ükskõik kus. Igas Oma kehastuses räägib Ta religioonist just nii palju, kui antud inimesed antud tingimustes mõista suudavad. Kuid Tema eesmärk on alati sama – juhtida inimesi Jumala teadvuse juurde, et nad elaksid religioosseid põhimõtteid järgides. Mõnikord laskub Ta isiklikult, mõnikord saadab Ta Oma autoriteetse esindaja (Oma poja või teenri kujul) ning vahel ilmub Ta varjatud kujul.

„Bhagavad-gītā" põhimõtted jutustati Arjunale (nagu ka teistele ülevatele isiksustele), sest ta oli väga kõrgelt arenenud isiksus, võrreldes tavaliste inimestega maailma teistes osades. See, et kaks pluss kaks võrdub neljaga, on matemaatiline põhimõte, mis kehtib nii algklasside aritmeetikatunnis kui ka keskkooli või ülikooli matemaatikatunnis. Ometigi eksisteerivad elementaarne ja kõrgem matemaatika. Oma kõikides inkarnatsioonides õpetab Jumal samu põhimõtteid, kuid nad on vastavalt ümbritsevatele tingimustele kas elementaarsed või üksikasjalikud, kõrgemad põhimõtted. Religiooni kõrgemad põhimõtted algavad vaimse ja ühiskondliku elu nelja staatuse aktsepteerimisega, mida selgitatakse hiljem lähemalt. Kõikide inkarnatsioonide ühine missioon on äratada kõikjal Kṛṣṇa teadvus. Vaid ümbritsevatest tingimustest sõltuvalt on selline teadvus avalduv või mitteavalduv.