Bg. 13.8-12

Vähese arukusega inimesed mõistavad vahel siin kirjeldatud teadmiste omandamise protsessi valesti ning arvavad, et tegu on vaid tegevusvälja elementide vastastikuse mõjuga, kuid tegelikult on õigeks teadmiste omandamise protsessiks käesolevas värsis kirjeldatud meetod. Kui inimene võtab omaks selle meetodi, siis on tal võimalik jõuda Absoluutse Tõeni. Käesolevas värsis kirjeldatud meetodi puhul ei räägita seega mitte kahekümne nelja elemendi vastastikustest mõjutustest, vaid sellest, kuidas nende elementide ahelaist vabaneda. Kehastunud hing on sattunud keha püünisesse. Tema keha on kahekümne neljast elemendist moodustunud kest ning siinkohal kirjeldatud teadmiste omandamise protsess on vahendiks sellest vabanemiseks. Kõige olulisem aspekt selle teadmiste omandamise protsessi juures on ära toodud üheteistkümnenda värsi esimeses reas: mayi cānanya-yogena bhaktir avyabhicāriṇī. „Teadmiste omandamine kulmineerub Jumala puhtas pühendunud teenimises." Seega, kui inimesel pole võimalik rakendada end Jumala transtsendentaalsesse teenimisse või kui ta võimalusest hoolimata sellest loobub, siis ei oma ülejäänud üheksateistkümne nimetatud tegevuse praktiseerimine sisuliselt mitte mingit väärtust. Kui aga inimene rakendab end täies Kṛṣṇa teadvuses Jumala pühendunud teenimisse, siis avalduvad ülejäänud üheksateist omadust temas iseenesest. Nagu öeldud „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.18.12), arenevad pühendunud teenimise tasandile jõudnud inimeses välja kõik teadmistest tulenevad head omadused: yasyāsti bhaktir bhagavaty akiñcanā sarvair guṇais tatra samāsate surāḥ. Nagu öeldud kaheksandas värsis, on vaimse õpetaja vastuvõtmine äärmiselt oluline. See on äärmiselt oluline ka nende jaoks, kes on asunud praktiseerima Jumala pühendunud teenimist. Vaimne elu algab tõelise vaimse õpetaja vastuvõtmisega. Jumala Kõrgeim Isiksus Śrī Kṛṣṇa ütleb siin selgelt, et selline teadmiste omandamise protsess on õige tee. Kõik muud väited on vaid mõttetu spekulatsioon.

Me võime analüüsida kõiki neid erinevaid omadusi, mida siin on teadmisteks nimetatud. Alandlikkus tähendab seda, et inimene ei püüdle teiste austuse nautimise poole. Materialistlik elukäsitlus paneb meid ihaldama austust teiste inimeste poolt, kuid täiuslikke teadmisi omava inimese seisukohast – sellise inimese seisukohast, kes teab, et ta ei ole keha – on nii kehaline austus kui ka häbistus tähtsusetud. Inimene ei peaks püüdlema selle materiaalse pettuse poole. Inimesed ihaldavad tihti olla kuulsad oma religiooni poolest ning seetõttu liitutakse vahel, religiooni printsiipe mõistmata, mõne grupiga, kes tegelikult ei järgi religioosseid printsiipe, ning seejärel püütakse end esitleda religioosse juhina. Kui inimene tahab aga tegelikult vaimses teaduses edu saavutada, peab ta hindama oma arengut käesolevas värsis nimetatud omaduste alusel.

Vägivallast hoidumise all mõistetakse tavaliselt elusolendi keha tapmisest või hävitamisest hoidumist, kuid tegelikult tähendab vägivallast hoidumine mitte põhjustada teistele kannatusi. Oma teadmatuse tõttu on inimesed kinni materialistliku elukäsitluse püünises ning kannatavad seetõttu pidevalt materiaalsete vaevade käes. Tõusmata vaimsete teadmiste tasandile pole võimalik vägivallast loobuda. Seepärast peaks igaüks püüdma jagada inimestele tegelikke teadmisi, mille abil nad suudaksid valgustuda ning lahkuda sellest materiaalse maailma vanglast. See on vägivallast hoidumine.

Sallivus tähendab seda, et inimene on valmis kannatama teistepoolseid solvanguid ja lugupidamatut käitumist. Kui inimene tegeleb vaimsete teadmiste arendamisega, siis saab talle osaks solvanguid ja lugupidamatut käitumist paljude teiste inimeste poolt. Selleks tuleb valmis olla, sest sellist suhtumist tingib materiaalne loodus. Isegi vaid viie aastane poiss Prahlāda sattus vaimseid teadmisi arendades hädaohtu, kui ta isa muutus tema pühendumuse suhtes vaenulikuks. Prahlāda isa püüdis teda paljudel viisidel tappa, kuid ometigi suhtus Prahlāda oma isasse sallivalt. Vaimseid teadmisi arendades võime me oma teel sattuda vastamisi paljude takistustega, kuid me peaksime jääma kõikide teiste suhtes sallivaks ning jätkama sihikindlalt oma progressi.

Lihtsus tähendab seda, et inimene peaks loobuma igasugusest diplomaatiast ning kõnelema tegelikku tõde otse ja keerutamata isegi oma vaenlasele. Mis puutub vaimse õpetaja vastuvõtmisse, siis on see ülimalt oluline, sest ilma vaimse õpetaja juhendusteta pole võimalik vaimses teaduses areneda. Pühendunu peab pöörduma vaimse õpetaja poole täie alandlikkusega ning teenima teda kõikvõimalikel viisidel nii, et vaimne õpetaja oleks rahuldatud ning võiks anda õpilasele oma õnnistuse. Kuna tõeline vaimne õpetaja on Kṛṣṇa esindaja, võib õpilane tema õnnistuse läbi saada koheselt edasijõudnud pühendunuks ka siis, kui ta ei järgi kõiki ettekirjutusi, ehkki nende järgimine on märksa lihtsam inimese jaoks, kes on endast kõike andvalt teeninud vaimset õpetajat.

Puhtus on vaimses elus arenemiseks äärmiselt oluline. Puhtus on kahesugune: väline ja sisemine. Väline puhtus tähendab enda pesemist, kuid sisemise puhtuse saavutamiseks peab inimene mõtlema alati Kṛṣṇast ning kordama Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Sedasi toimides puhastab inimene oma mõistuse sinna minevikus kogunenud karma tolmust.

Vankumatus tähendab seda, et inimene omab suurt sihikindlust vaimses elus arenemiseks. Omamata sellist sihikindlust, ei saa keegi tõeliselt areneda. Enesekontroll tähendab lahtiütlemist kõigest vaimset arengut takistavast. Inimene peab harjuma keelduma kõigest, mis takistab tema vaimset arengut. See on tõeline loobumus. Meeled on väga tugevad ning ihaldavad alati naudinguid. Meelte ebavajalikele nõudmistele ei tohi aga järele anda. Meeli tuleb rahuldada vaid keha tervena hoidmiseks, et täita oma kohustusi vaimse arengu teel. Tähtsaim ja kontrollimatuim meel on keel. Kui inimene suudab kontrollida oma keelt, siis on ülimalt tõenäoline, et ta suudab kontrollida ka teisi meeli. Keele funktsiooniks on maitsta ning tekitada helisid. Seepärast tuleb keel panna regulaarselt maitsma üksnes Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid ning kordama Hare Kṛṣṇa mantrat. Mis puutub silmadesse, siis ei tohiks neil lasta vaadata mitte midagi muud peale Kṛṣṇa imeilusa kuju. Sedasi saavutame me kontrolli nägemismeele üle. Samuti tuleb kõrvad panna kuulama lugusid Kṛṣṇast ning nina tundma Kṛṣṇale pakutud lillede lõhna. Selline on pühendunud teenimise protsess ning käesolevast värsist võime mõista, et „Bhagavad-gītās" selgitatakse lihtsate sõnadega just nimelt pühendunud teenimise teadust. Pühendunud teenimine on selle keskne ning ühtlasi ainus huviobjekt. Vähese arukusega „Bhagavad- gītā" kommenteerijad püüavad juhtida lugeja mõistust teistele teemadele, kuid tegelikult pole „Bhagavad-gītās" ühtegi teist teemat peale pühendunud teenimise.

Vale ego tähendab enese samastamist oma kehaga. Kui inimene mõistab, et ta ei ole mitte see keha, vaid vaimne hing, siis on ta jõudnud oma tegeliku ego juurde. Ego on alati olemas. Kuid erinevalt valest egost ei mõisteta tegelikku ego hukka. Vedalikus kirjanduses öeldakse („Bṛhad- āraṇyaka Upaniṣad" 1.4.10): ahaṁ brahmāsmi. „Mina olen Brahman, mina olen vaim." Tajumus, et „mina olen" on olemas ka eneseteadvustamise, vabanemise tasandil. See tajumus, et „mina olen" on ego. Kui see seostatakse oma võltskehaga, siis on tegu vale egoga. Juhul kui see seostatakse aga tegelikkusega, siis on tegu tõelise egoga. Eksisteerib klass filosoofe, kes ütlevad, et me peaksime vabanema oma egost, kuid me ei saa oma egost vabaneda, sest ego tähendab identiteeti. Vabanema peame me aga loomulikult enese ekslikust samastamisest oma kehaga.

Inimene peab püüdma mõista sünni, surma, vanaduse ja haiguste vastuvõtmisest tulenevaid kannatusi. Mitmetes vedalikes pühakirjades kirjeldatakse sündi. „Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse väga kujundlikult mittesündinu maailma, lapse viibimist ema üsas, tema kannatusi seal jne. Neist kirjeldustest võib selgelt järeldada, et sündimine on väga kannatusterohke protsess. Kuna me oleme aga unustanud, kui suuri kannatusi me emaüsas viibides taluma pidime, ei püüa me sünni ja surma kordumise vastu leida mingit lahendust. Samuti räägitakse autoriteetsetes pühakirjades kannatustest, mida inimene on sunnitud taluma surma hetkel. Neid teemasid tuleks arutleda. Mis puutub vanadusse ja haigustesse, siis neid kogevad kõik. Mitte keegi ei taha olla haige ja mitte keegi ei taha vananeda, kuid ei vanadust ega haigusi pole võimalik vältida. Nii kaua kui me ei võta selle materiaalse elu ning sünni, surma, vanaduse ja haiguste suhtes pessimistlikku seisukohta, pole meil ajendit vaimses elus arengu saavutamiseks.

Mis puutub sõltumatusse seostest laste, naise ja koduga, siis ei mõelda selle all tunnete puudumist nende suhtes. Need on inimese loomupärased kiindumusobjektid. Ent kui nad saavad takistavaks vaimse arengu teel, siis peaks hoiduma neisse kiindumast. Parim meetod kodu meeldivaks teha on Kṛṣṇa teadvus. Kui inimene viibib täies Kṛṣṇa teadvuses, suudab ta luua oma koju äärmiselt õnneliku atmosfääri, sest Kṛṣṇa teadvuse meetod on väga lihtne. Tuleb vaid korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, süüa Kṛṣṇale pakutud toidu jäänuseid; vestelda vedalikes raamatutes nagu „Bhagavad- gītā" ja „Śrīmad-Bhāgavatam" käsitletud teemadel ning teenida jumalust. Need neli tegevust teevad inimese õnnelikuks. Neid tuleks õpetada kõikidele oma pere liikmetele. Kogu pere võib hommikuti ja õhtuti teatud ajaks kokku istuda ning korrata koos Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Kui inimene suudab muuta oma pereelu Kṛṣṇa teadvuse arendamisele kaasa aitavaks, kui kogu pere järgib nelja reguleerivat põhimõtet, siis pole mingit vajadust vahetada perekondlikku elu loobumusliku elu vastu. Kui aga peresisene atmosfäär on inimese vaimset arengut takistav, sest vaimsete teadmiste arendamine pole teistele pere liikmetele meelepärane, tuleks perekondlikust elust loobuda. Nii nagu Arjuna, peaksime ka meie ohverdama kõik Kṛṣṇa teenimise ning teadvustamise nimel. Arjuna ei tahtnud oma sugulasi tappa, ent kui ta mõistis, et need sugulased olid vaid takistuseks Kṛṣṇa teadvustamise teel, järgis ta Kṛṣṇa nõuannet ning astus võitlusse ja tappis oma sugulased. Inimene peaks alati jääma sõltumatuks pereeluga seotud õnnest ja kannatustest, sest selles maailmas ei saa keegi olla kas läbinisti õnnelik või läbinisti õnnetu.

Õnn ning kannatused on materiaalse eluga kaasas käivad nähtused. Ning nagu soovitatud „Bhagavad-gītās", tuleb õppida neid kannatlikult taluma. Inimene ei saa õnne ja kannatuste tulekut ega minekut kunagi takistada ning seetõttu tuleb tal materialistlikust eluviisist lahti öelda ning säilitada tasakaal nii õnne kui ka kannatuste puhul. Tavaliselt oleme ihaldatut saavutades väga õnnelikud, ning kui meile langeb osaks midagi soovimatut, oleme me ahastuses. Ent kui me viibime vaimsel tasandil, ei lase me ennast sellistest asjadest häirida. Et jõuda vaimsele tasandile, peame me aga siduma end alati Jumala pühendunud teenimisega. Kṛṣṇa vankumatu pühendunud teenimine tähendab üheksa pühendunud teenimise protsessi praktiseerimist. Need üheksa protsessi – laulmine, kuulamine, jumaluse teenimine, lugupidamise avaldamine jne – on ära toodud üheksanda peatüki viimases värsis. Inimene peab neid üheksat protsessi järgima.

Kui inimene on harjunud järgima vaimse elu põhimõtteid, ei taha ta enam omada suhteid materialistlike inimestega. Sellised suhted muutuvad talle vastumeelseteks. Me võime ise hinnata oma arengut, küsides, kuivõrd tugevat tahet me omame elamaks üksildases paigas, vabana soovimatust suhtlusest. Loomulikult ei tunne pühendunu kiindumust ebavajaliku sportimise, kinos käimise või mõne seltskondliku ürituse nautimise suhtes, sest ta mõistab, et see on vaid aja raiskamine. Maailmas on palju õpetlasi ja filosoofe, kes uurivad seksuaalelu või muud taolist, kuid „Bhagavad-gītā" õpetuse kohaselt ei oma taolised uuringud või filosoofilised spekulatsioonid mitte mingit väärtust. See on rohkemal või vähemal määral mõttetu töö. „Bhagavad-gītā" õpetuse kohaselt peaks inimene filosoofiliste teadmiste abil uurima hinge olemust. Nagu soovitatud antud värsis, peaks inimene uurima, milline on tema tegelik olemus.

Mis puutub eneseteadvustamisse, siis on siinkohal selgelt öeldud, et selle eesmärgi saavutamiseks on eriti kasulik praktiseerida bhakti-joogat. Kui räägitakse pühendunud teenimisest, tuleb arvesse võtta Ülihinge ning individuaalse hinge vastastikuseid suhteid. Individuaalne hing ning Ülihing ei saa olla üks ja seesama, vähemasti mitte bhakti, pühendumusliku elukäsitluse kohaselt. Siin öeldakse selgelt, et Kõrgeima Hinge teenimine individuaalse hinge poolt on igavene, nityam. Seega on bhakti ehk pühendunud teenimine igavene. Inimene peaks alati kindlaks jääma sellele filosoofilisele veendumusele.

Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.11): vadanti tat tattva- vidas tattvaṁ yaj jñānam advayam. „Need, kes tõepoolest tunnevad Absoluutset Tõde, teavad, et seda teadvustatakse kolmel eri tasandil, nimelt Brahmanina, Paramātmāna ja Bhagavānina." Bhagavān on Absoluutse Tõe teadvustamise viimane aste, seepärast peaks inimene püüdma jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmise tasandile ning rakendama end Jumala pühendunud teenimisse. See on teadmiste täiuslikkus.

See Kõrgeima Tõe, Jumala Absoluutse Isiksuse teadvustamise protsess, mis algab alandlikkusest, on kui trepp, mis juhib inimese esimeselt korruselt ülemistele. Hetkel viibivad paljud inimesed selle trepi esimestel astmetel, mõned on jõudnud teisele korrusele jne, kuid seni, kuni inimene pole jõudnud viimasele korrusele, Kṛṣṇa mõistmiseni, ei ole tema teadmised veel täiuslikud. Inimene, kes tahab arendada vaimseid teadmisi, kuid samal ajal konkureerida Jumalaga, ei saavuta mingit edu. Siin öeldakse selgelt, et alandlikkuseta pole võimalik jõuda asjade tegeliku olemuse mõistmiseni. Kõrkuse tipp on pidada ennast Jumalaks. Ehkki elusolend saab pidevalt materiaalse looduse rangete seaduste käest valusaid lööke, arvab ta oma teadmatuse tõttu ikkagi: „Mina olen Jumal." Teadmiste omandamine saab seega alguse amānitvast, alandlikkusest. Inimene peab olema alandlik ning teadma, et ta on Kõigekõrgemale Jumalale alluv. Keeldudes allumast Kõigekõrgemale Jumalale, satub inimene materiaalse looduse alluvusse. Igaüks peaks teadma seda tõde ning olema selles veendunud.