Bg. 11.52

Käesoleva peatüki neljakümne kaheksandas värsis lõpetas Jumal Kṛṣṇa Oma kõiksuse kuju ilmutamise ning andis Arjunale teada, et seda kuju pole võimalik näha ei paljude jumalakartlike tegude, ohverduste ega muu sellise tulemusena. Nüüd kasutatakse sõna su-durdarśam, mis näitab, et Kṛṣṇa kahekäeline kuju on veelgi salajasem. Kṛṣṇa kõiksuse kuju nägemine võib saada võimalikuks, lisades sellistele tegevustele, nagu ohverdused, „Vedade" uurimine ja filosoofilised spekulatsioonid, kasvõi mõningase pühendunud teenimise varjundi. Ilma bhakti varjundita pole see aga kindlasti võimalik, nagu eespool juba selgitatud. Kṛṣṇa kahekäelist kuju on aga veelgi raskem näha, see on raske isegi selliste pooljumalate nagu Brahmā ja Śiva jaoks. Nad ihaldavad Teda näha ning „Śrīmad-Bhāgavatamist" leiame me kinnituse, et ajal, kui sai teatavaks, et Kṛṣṇa viibib Oma ema Devakī üsas, tulid kõik pooljumalad taevast seda imet, Kṛṣṇat, vaatama ning nad palvetasid Jumala poole, ehkki nad Teda tol hetkel ei näinud. Nad jäid ootama, et Teda näha. Rumalad inimesed võivad Kṛṣṇat pilgata, pidades Teda tavaliseks inimeseks, ning avaldada lugupidamist mitte Kṛṣṇale, vaid millelegi impersonaalsele, mis asetseb Temas, kuid see on absurdne suhtumine. Kṛṣṇa kahekäelist keha ihaldavad näha isegi sellised pooljumalad nagu Brahmā ja Śiva.

Ka „Bhagavad-gītās" (9.11) on öeldud: avajānanti māṁ mūḍhā mānuṣīṁ tanum āśritaḥ. „Kṛṣṇat ei saa näha rumalad inimesed, kes Teda pilkavad." Nagu kinnitatud „Brahma-saṁhitās" ja nagu kinnitatud Kṛṣṇa Enda poolt „Bhagavad-gītās", on Kṛṣṇa keha täielikult vaimne, igavene ning täis õndsust. Tema keha ei sarnane kunagi materiaalse kehaga. Kuid mõningate inimeste jaoks, kes uurivad Kṛṣṇat, lugedes „Bhagavad-gītāt" ja teisi vedalikke pühakirju, on Kṛṣṇa suureks probleemiks. Materiaalsetest arusaamadest lähtudes on Kṛṣṇa küll tähelepanuväärne ajalooline isiksus ja kõrgelt haritud filosoof, kuid ikkagi tavaline inimene, kes hoolimata Oma võimsusest oli sunnitud võtma vastu materiaalse keha. Sedasi jõutakse järelduseni, et Absoluutne Tõde on impersonaalne, ning arvatakse, et Oma impersonaalsest aspektist omandas Kṛṣṇa isiksusliku aspekti, mis kuulub materiaalsesse maailma. Selline on materialistlik arutlus Kõigekõrgemast Jumalast. Spekulatsioonide läbi tehakse Tema kohta veel üks järeldus. Need, kes otsivad tõde, mõtisklevad samuti Kṛṣṇast ning peavad Teda vähem tähtsaks kui Kõigekõrgema kõiksuse kuju. Sedasi järeldatakse, et Kṛṣṇa kõiksuse kuju, mida Ta ilmutas Arjunale, on tähtsam kui Kṛṣṇa isiksuslik kuju. Nende arvates on Kõigekõrgema isiksuslik kuju midagi ebareaalset. Nad usuvad, et Absoluutne Tõde ei saa lõppkokkuvõttes olla isiksus. Kuid „Bhagavad-gītā" neljandas peatükis on selgelt öeldud, milline on õige transtsendentaalsete teadmiste omandamise tee: Kṛṣṇast tuleb teadmisi omandada autoriteetidelt. See on tegelik vedalik meetod ning neile, kes tegelikult peavad kinni vedalikest põhimõtetest, kuulavad Kṛṣṇast autoriteetsetest allikatest ning teevad seda korduvalt, muutub Ta armsaks. Me oleme juba korduvalt selgitanud, et Kṛṣṇa on kaetud Oma yoga-māyā energiaga. Igaüks ei saa Teda näha. Teda võib näha ainult see, kellele Ta Ise End ilmutab. Seda kinnitatakse vedalikes pühakirjades. Jumalale alistunud hing suudab mõista Absoluutset Tõde sellisena nagu see tegelikult on. Pideva Kṛṣṇa teadvuse arendamise ja Kṛṣṇa pideva teenimise läbi avab transtsendentalist oma vaimsed silmad ning näeb Kṛṣṇat, kes avaneb tema ees. Isegi pooljumalad ei suuda seda saavutada, mistõttu Kṛṣṇa mõistmine on raske isegi nende jaoks. Enim arenenud pooljumalad loodavad alati näha Kṛṣṇat Tema kahekäelisel kujul. Eelnevast järeldub, et ehkki Kṛṣṇa kõiksuse kuju on väga raske näha ning et see ei ole võimalik mitte igaühe jaoks, on veelgi raskem mõista Tema isiksuslikku, Śyāmasundara kuju.