Bg. 1.32-35
Devanagari
किं नो राज्येन गोविन्द किं भोगैर्जीवितेन वा ।
येषामर्थे काङ्क्षितं नो राज्यं भोगाः सुखानि च ॥ ३२ ॥
त इमेऽवस्थिता युद्धे प्राणांस्त्यक्त्वा धनानि च ।
आचार्याः पितरः पुत्रास्तथैव च पितामहाः ॥ ३3 ॥
मातुलाः श्वशुराः पौत्राः श्यालाः सम्बन्धिनस्तथा ।
एतान्न हन्तुमिच्छामि घ्नतोऽपि मधुसूदन ॥ ३४ ॥
अपि त्रैलोक्यराज्यस्य हेतोः किं नु महीकृते ।
निहत्य धार्तराष्ट्रान्नः का प्रीतिः स्याज्जनार्दन ॥ ३५ ॥
येषामर्थे काङ्क्षितं नो राज्यं भोगाः सुखानि च ॥ ३२ ॥
त इमेऽवस्थिता युद्धे प्राणांस्त्यक्त्वा धनानि च ।
आचार्याः पितरः पुत्रास्तथैव च पितामहाः ॥ ३3 ॥
मातुलाः श्वशुराः पौत्राः श्यालाः सम्बन्धिनस्तथा ।
एतान्न हन्तुमिच्छामि घ्नतोऽपि मधुसूदन ॥ ३४ ॥
अपि त्रैलोक्यराज्यस्य हेतोः किं नु महीकृते ।
निहत्य धार्तराष्ट्रान्नः का प्रीतिः स्याज्जनार्दन ॥ ३५ ॥
Verse text
kiṁ no rājyena govinda
kiṁ bhogair jīvitena vā
yeṣām arthe kāṅkṣitaṁ no
rājyaṁ bhogāḥ sukhāni ca
kiṁ bhogair jīvitena vā
yeṣām arthe kāṅkṣitaṁ no
rājyaṁ bhogāḥ sukhāni ca
ta ime ’vasthitā yuddhe
prāṇāṁs tyaktvā dhanāni ca
ācāryāḥ pitaraḥ putrās
tathaiva ca pitāmahāḥ
prāṇāṁs tyaktvā dhanāni ca
ācāryāḥ pitaraḥ putrās
tathaiva ca pitāmahāḥ
mātulāḥ śvaśurāḥ pautrāḥ
śyālāḥ sambandhinas tathā
etān na hantum icchāmi
ghnato ’pi madhusūdana
śyālāḥ sambandhinas tathā
etān na hantum icchāmi
ghnato ’pi madhusūdana
api trailokya-rājyasya
hetoḥ kiṁ nu mahī-kṛte
nihatya dhārtarāṣṭrān naḥ
kā prītiḥ syāj janārdana
hetoḥ kiṁ nu mahī-kṛte
nihatya dhārtarāṣṭrān naḥ
kā prītiḥ syāj janārdana
Synonyms
kim — mis kasu; naḥ — meile; rājyena — on kuningriigist; govinda — oo, Kṛṣṇa; kim — mis; bhogaiḥ — naudinguga; jīvitena — elades; vā — kumbki; yeṣām — kellest; arthe — heaks; kāṅkṣitam — on ihaldatud; naḥ — meie poolt; rājyam — kuningriik; bhogāḥ — materiaalne nauding; sukhāni — kogu õnn; ca — samuti; te — kõik nad; ime — need; avasthitāḥ — asetsevad; yuddhe — sellel lahinguväljal; prāṇān — elusid; tyaktvā — loovutades; dhanāni — rikkusi; ca — samuti; ācāryāḥ — õpetajad; pitaraḥ — isad; putrāḥ — pojad; tathā — samuti nagu; eva — kindlasti; ca — samuti; pitāmahāḥ — vanaisad; mātulāḥ — emapoolsed onud; śvaśurāḥ — äiad; pautrāḥ — poja- ja tütrepojad; śyālāḥ — naiste vennad; sambandhinaḥ — sugulased; tathā — samuti nagu; etān — kõiki neid; na — mitte kunagi; hantum — tappa; icchāmi — ma soovin; ghnataḥ — olla tapetud; api — isegi; madhusūdana — oo, deemon Madhu tapja (Kṛṣṇa); api — isegi kui; trai-lokya — kolme maailma; rājyasya — kuningriigi nimel; hetoḥ — vahetusena; kim nu — rääkimatagi sellest; mahī-kṛte — Maa nimel; nihatya — tappes; dhārtārāṣṭrān — Dhṛtarāṣṭra pojad; naḥ — meie; kā — mis; prītiḥ — nauding; syāt — saab olla; janārdana — oo, kõikide elusolendite alalhoidja.
Translation
Oo, Govinda, mis kasu on meile kuningriigist, õnnest või elust endastki, kui kõik need, kelle jaoks me võime seda kõike soovida, on nüüd rivistunud siia lahinguväljale? Oo, Madhusūdana, nüüd, mil õpetajad, isad, pojad, vanaisad, emapoolsed onud, võõrasisad, pojapojad, naiste vennad ja kõik teised sugulased seisavad minu ees ja on valmis loobuma oma elust ja varandusest, miks peaksin ma tahtma neid tappa, isegi kui nad vastasel juhul tapaksid mind? Oo, kõigi elusolendite alalhoidja, ma pole valmis nendega võitlema, ka mitte kolme maailma, rääkimata siis Maa nimel. Mis rõõmu saab meile pakkuda Dhṛtarāṣṭra poegade tapmine?
Purport
Arjuna pöördub selles värsis Kṛṣṇa poole nimega Govinda põhjusel, et Kṛṣṇa on kõikide lehmade ja meelte naudingute allikas. Kasutades seda tähelepanuväärset sõna, viitab Arjuna asjaolule, et Kṛṣṇa peaks mõistma, mis rahuldaks Arjuna meeli. Kuid Govinda ülesandeks pole mitte meie meelte rahuldamine. Kui me püüame rahuldada Govinda meeli, rahulduvad meie meeled iseenesest. Materiaalses maailmas tahavad kõik rahuldada iseenda meeli ning soovivad teha Jumalast vastavate soovide täitjat. Jumal rahuldab elusolendite meeli just niivõrd, kuivõrd nad seda väärivad, mitte aga vastavalt elusolendite eneste himudele. Kui aga inimene valib vastupidise tee, s.t. kui ta püüab rahuldada Govinda meeli, soovimata vähimalgi määral oma meelte rahuldamist, siis täituvad Govinda armulikkuse läbi kõik elusolendi soovid. Arjuna tugev kiindumus oma suguvõsa ja perekonna vastu ilmneb siin osaliselt tänu Arjuna loomulikule kaastundele nende suhtes. Seetõttu polegi ta valmis võitlusse astuma. Kõik tahavad esitleda oma rikkusi sõpradele ja sugulastele, kuid Arjuna kardab, et kui kõik ta sõbrad ja sugulased lahinguväljal surma saavad, pole tal pärast võitu oma külluslikku varandust enam kellegagi jagada. See on tüüpiline materialistlik elukäsitlus. Transtsendentaalne elu on aga teistsugune. Kuna pühendunu tahab täita Jumala soove, võib ta Jumala soovi kohaselt Tema teenimiseks vastu võtta kõikvõimalikke rikkusi, ent Jumala tahte vastaselt ei tohiks pühendunu võtta vastu viiesendistki. Arjuna ei tahtnud oma sugulasi tappa ning soovis, et kui selleks on vajadus, teeks Kṛṣṇa seda Ise. Sel hetkel Arjuna ei teadnud veel, et tegelikult oli Kṛṣṇa nad kõik juba tapnud, ammu enne nende lahinguväljale saabumist, ning temast pidi saama ainult Kṛṣṇa tööriist. See tõsiasi avaldatakse järgnevates peatükkides. Siira pühendununa ei soovinud Arjuna oma petistest onupoegadele ja vendadele kätte maksta, kuid see oli Jumala plaan, et kõik nad pidid hukkuma. Jumala pühendunu ei ihalda väärititoiminule kätte maksta, kuid Jumal ei salli lurjuste poolt pühendunute vastu sooritatud kuritegusid. Jumal võib andestada sellele, kes on teinud kurja Talle Endale, kuid Ta ei andesta kellelegi, kes on teinud kurja Tema pühendunutele. Seepärast oligi Jumal otsustanud tappa sellised lurjused, ehkki Arjuna tahtis neid välja vabandada.