Skip to main content

TEXTO DOS

Teine värss

Texto

Tekst

atyāhāraḥ prayāsaś ca
prajalpo niyamāgrahaḥ
jana-saṅgaś ca laulyaṁ ca
ṣaḍbhir bhaktir vinaśyati
atyāhāraḥ prayāsaś ca
prajalpo niyamāgrahaḥ
jana-saṅgaś ca laulyaṁ ca
ṣaḍbhir bhaktir vinaśyati

Palabra por palabra

Synonyms

ati-āhāraḥ — comer demasiado o acumular demasiado; prayāsaḥ — esforzarse demasiado; ca — y; prajalpaḥ — conversaciones frívolas; niyama — reglas y regulaciones; āgrahaḥ — demasiado apego por (o agrahaḥ - demasiada negligencia con respeto a); jana-saṅgah — asociarse con personas de mentalidad mundana; ca — y; laulyam — ardiente anhelo o codicia; ca — y; śaḍbhiḥ — mediante estos seis; bhaktiḥ — servicio devocional; vinaśyati — es destruido.

ati-āhāraḥ — liigne söömine või liigse vara kogumine; prayāsaḥ — liigsete jõupingutuste tegemine; ca — ja; prajalpaḥ — tühi jutt; niyama — reeglite suhtes; āgrahaḥ — liigselt suur kiindumus (või agrahaḥ — liigselt suur hoolimatus); jana-saṅgaḥ — suhtlemine ilmalike inimestega; ca — ja; laulyam — kirglik ihaldamine või ahnus; ca — ja; ṣaḍbhiḥ — nende kuue läbi; bhaktiḥ — pühendunud teenimine; vinaśyati — hävib.

Traducción

Translation

Cuando alguien se enreda demasiado en las siguientes seis actividades, queda arruinado su servicio devocional; (1) Comer más de lo necesario, o acumular más fondos de los requeridos; (2) esforzarse demasiado por cosas mundanas que son muy difíciles de obtener; (3) hablar innecesariamente sobre temas mundanos; (4) seguir las reglas y las regulaciones de las Escrituras únicamente por seguirlas y no para avanzar espiritualmente, o rechazar las reglas y regulaciones de las Escrituras y trabajar independiente o caprichosamente; (5) asociarse con personas de inclinaciones mundanas que no se interesan en cultivar conciencia de Kṛṣṇa; y (6) codiciar logros mundanos.

Eksisteerib kuus tegevust, millesse takerdumine mõjub hävitavalt pühendunud teenimisele: (1) liigne söömine või liigse vara kogumine; (2) liigsed jõupingutused raskesti saavutatavate ilmalike eesmärkide nimel; (3) asjatu kõnelemine ilmalikel teemadel; (4) pühakirjades antud reeglite järgimine üksnes nende järgimise nimel ja mitte eesmärgiga vaimselt areneda, või pühakirjades antud reeglite eiramine ning sõltumatu ja isiklikest soovidest lähtuv tegutsemine; (5) suhtlemine ilmalike inimestega, kes ei tunne huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu; (6) ilmalike saavutuste ihaldamine.

Significado

Purport

La existencia humana tiene por objeto llevar una vida sencilla con pensamientos elevados, Ya que todos los seres vivientes condicionados están bajo el control de la tercera energía del Señor, este mundo material está concebido de tal forma que uno esté obligado a trabajar. La Suprema Personalidad de Dios posee tres Energías o potencias primarias. La primera se llama antaraṅga-śakti, o sea la potencia interna La segunda se llama taṭastha-śakti, o sea la potencia marginal, La tercera se llama bahiraṅga-śakti, o sea la potencia externa. Estando subordinadas como sirvientas eternas de la Suprema Personalidad de Dios, las jīvātmās, o sea las entidades vivientes atómicas, tienen que permanecer ya sea bajo el control de la potencia interna o el de la externa, Cuando ellas están bajo el control de la potencia interna, exhiben su actividad natural y constitucional, a saber, dedicarse constantemente al servicio devocional del Señor En El Bhagavad-gītā (9.13) se afirma esto:

Inimelu eesmärk on lihtne eluviis ja ülev mõtlemine. Kuna kõik tingimustest sõltuvad elusolendid asuvad Jumala kolmanda energia mõju all, on see materiaalne maailm loodud sel moel, et igaüks on sunnitud töötama. Jumala Kõrgeim Isiksus omab kolme energiat ehk potentsi. Esimest neist nimetatakse antaraṅga-śaktiks ehk sisemiseks energiaks. Teine energia kannab nimetust taṭastha-śakti ehk marginaalne energia ning kolmandaks energiaks on bahiraṅga-śakti ehk väline energia. Elusolendid moodustavad marginaalse energia ning asuvad sisemise ja välise energia vahel. Jumala Kõrgeima Isiksuse igaveste teenritena peavad jīvātmād ehk aatomisuurused elusolendid alluma kas sisemise või välise energia kontrollile. Kui nad asuvad sisemise energia kontrolli all, ilmutavad nad oma loomulikku, algolemuslikku tegevust – pidevat Jumala pühendunud teenimist. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.13):

mahātmānas tu māṁ pārtha
daivīṁ prakṛtim āśritāḥ
bhajanty ananya-manaso
jñātvā bhūtādim avyayam
mahātmānas tu māṁ pārtha
daivīṁ prakṛtim āśritāḥ
bhajanty ananya-manaso
jñātvā bhūtādim avyayam

“¡Oh, hijo de Pṛthā! Aquellos que no están alucinados, las grandes almas, están bajo la protección de la naturaleza divina. Ellos se dedican completamente al servicio devocional pues Me reconocen como la original e inagotable Suprema Personalidad de Dios”.

„Oo, Pṛthā poeg, suured hinged, kes ei ole sattunud eksiteele, viibivad jumaliku looduse kaitse all. Nad rakendavad end täielikult pühendunud teenimisse, sest teavad, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, algne ja ammendamatu."

La palabra mahātmā se refiere a aquellos que son compresivos, sin una mentalidad tullida. Las personas de mentalidad tullida, siempre ocupadas en satisfacer sus sentidos, a veces extienden sus actividades para hacer el bien a otras personas mediante algún “ismo”, tal como el nacionalismo, el humanitarismo o el altruismo, Puede que ellos rechacen la complacencia personal de sus sentidos de otros, tales como sus familiares, los miembros de su comunidad o de su sociedad-ya sea nacional o internacional, En realidad, todo esto es una complacencia extendida. Sólo se puede llamar mahātmā, o persona comprensiva, a aquel que complace los sentidos del Señor Supremo.

Sõna mahātmā viitab suuremeelsele, mitte omakasupüüdlikule isiksusele. Omakasupüüdlikud inimesed, olles alati hõivatud oma meelte rahuldamisega, laiendavad vahel oma tegevusi eesmärgiga mõne „ismi" nagu natsionalismi, humanitarismi või altruismi abil teistele inimestele head teha. Nad võivad loobuda isiklikust meelelisest naudingust kellegi teise – näiteks oma suguvõsa, kogukonna või rahvusliku või ülemaailmse ühiskonna – meelelise naudingu nimel. Kõik see on tegelikult vaid isiklike meelte rahuldamise laiendamine kogukondlikule ja ühiskondlikule tasandile. Materiaalsest seisukohast võib selline tegevus olla vägagi üllas, kuid vaimses mõttes ei oma see mitte mingit väärtust. Sellise tegevuse aluseks on kas isiklikud või üldised meelelised naudingud. Üksnes juhul, kui inimene rahuldab Kõigekõrgema Jumala meeli, võib teda nimetada mahātmāks ehk suuremeelseks isiksuseks.

En el verso de El Bhagavad-gītā recién citado, las palabras daivīṁ prakṛtim se refiere al control que ejerce la potencia interna, o sea la potencia dadora de placer, de la Suprema Personalidad Dios. Esta potencia dadora de placer se manifiesta como Śrīmatī Rādhārāṇī, o como la expansión de Ella, Lakṣmī la diosa de la fortuna. Cuando las almas individuales jīva están bajo el control de la energía interna, su única actividad es satisfacer a Kṛṣṇa, o sea Viṣṇu. Ésa es la posición del mahātmā. Si uno no es un mahātmā, entonces es un durātmā, o sea una persona de mentalidad tullida, Tales durātmā, mentalmente tullidos son puestos bajo el control de la potencia externa del Señor, mahāmāyā.

Sõnad daivīṁ prakṛtim ülal tsiteeritud „Bhagavad-gītā" värsis viitavad Jumala Kõrgeima Isiksuse sisemise energia ehk naudinguenergia kontrollile. See naudinguenergia avaldub Śrīmatī Rādhārāṇī või Tema ekspansiooni Lakṣmī ehk õnnejumalannana. Kui individuaalsed hinged, jīvad, asuvad sisemise energia kontrolli all, siis on nende ainsaks tegevuseks Kṛṣṇa ehk Viṣṇu rahuldamine. Selline on mahātmā positsioon. Isiksust, kes ei ole mahātmā, nimetatakse durātmāks ehk omakasupüüdlikuks inimeseks. Sellised ebaterve mõistusega durātmād seatakse Jumala välise energia, mahāmāyā kontrolli alla.

Todas las entidades vivientes dentro de este mundo material están en realidad bajo el control de mahāmāyā, cuya tarea es someterla a las tres clases de sufrimientos: adhidaivika-kleśa (los sufrimientos que causan los semidioses, tales como las sequías, los sismos y las tormentas); adhibhautika-kleśa (los sufrimientos causados por otras entidades vivientes, tales como los insectos o los enemigos), y adhyātmika-kleśa (los sufrimientos causados por el cuerpo y la mente de uno, tales como las enfermedades físicas y mentales). Daiva bhūtātma-hetavah: las almas condicionadas sufren diversas dificultades, al estar sujetas a estos tres sufrimientos debido al control de la energía externa.

Selles materiaalses maailmas alluvad õigupoolest kõik elusolendid mahāmāyāle, mille ülesandeks on põhjustada neile kolme liiki kannatusi, mis kannavad nimetusi adhidaivika-kleśa (pooljumalate poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks põuad, maavärisemised ja tormid), adhibhautika-kleśa (kannatused, mida põhjustavad teised elusolendid nagu näiteks putukad ja vaenlased) ja adhyātmika-kleśa (keha ja mõistuse poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks mentaalsed ja füüsilised häired). Daiva-bhūtātma-hetavaḥ: tingimustest sõltuvad hinged, kes välise energia kontrolli all asudes alluvad nimetatud kolme liiki kannatustele, on sunnitud taluma mitmeid erinevaid probleeme.

El principal problema al que se enfrentan las almas condicionadas es la repetición del nacimiento, la vejez, las enfermedades y la muerte. En el mundo material uno tiene que trabajar para mantener juntos el cuerpo y el alma, pero, ¿cómo realizar ese trabajo de manera que favorezca la ejecución del proceso de conciencia de Kṛṣṇa? Todo el mundo requiere posesiones tales como granos alimenticios, ropa dinero y otras cosas necesarias para mantener el cuerpo, pero uno no debe acumular más de lo que necesite para satisfacer sus verdaderas necesidades básicas, Si se sigue este principio natural, no habrá ninguna dificultad para mantener el cuerpo.

Peamine probleem, millega tingimustest sõltuvad hinged silmitsi seisavad, on sünni, vananemise, haiguste ja surma kordumine. Materiaalses maailmas on elusolend sunnitud keha ja hinge kooshoidmiseks tööd tegema, ent kuidas on seda tööd võimalik sooritada nii, et see oleks kooskõlas Kṛṣṇa teadvuse praktikaga?

Keha alalhoidmiseks on kõigil vaja teravilja, riideid, raha ja mitmeid teisi asju, kuid inimene ei tohiks neid koguda rohkem kui on möödapääsmatu tema esmaste vajaduste rahuldamiseks. Kui me järgime seda loomulikku põhimõtet, ei teki meil keha alalhoidmisega mitte mingeid probleeme.

Las entidades vivientes inferiores de la escala evolutiva por arreglo de la naturaleza, no comen ni acumulan más de lo necesario. En consecuencia, en el reino animal generalmente no hay ningún problema económico ni escasez de los artículos de primera necesidad. Si se deja un saco de arroz en un lugar público, los pájaros vendrán a comer unos pocos granos y se irán. Sin embargo, el ser humano se llevará todo el saco. Él se comerá todo lo que le quepa en el estómago, y luego tratará de guardar lo que sobre. Según las Escrituras, está prohibido este acto de acumular más de lo necesario (atyāhāra). El mundo entero está sufriendo ahora debido a eso.

Loodus on seadnud nii, et evolutsiooniredeli madalamal astmel asuvad elusolendid ei tegele liigse söömise või kogumisega. Seetõttu ei esine loomariigis majanduslikke probleeme ega vahendite puudujääki. Kui avalikku paika asetada kotitäis riisi, lendavad kohale linnud, kes söövad mõne tera ning seejärel lahkuvad. Inimene, seevastu, võtab aga kogu koti endaga kaasa. Ta sööb ära nii palju, kui tema kõhtu vähegi mahub ja säilitab ülejäänu tagavarana. Pühakirjades aga keelatakse inimesel koguda rohkem kui ta vajab (atyāhāra). Kogu tänapäeva maailma kannatuste põhjuseks on just selle põhimõtte eiramine.

El acumular y comer más de lo necesario también ocasiona prayāsa, o sea un esfuerzo innecesario. Por disposición de Dios, cualquier persona de cualquier parte del mundo puede vivir muy pacíficamente si tiene alguna tierra y una vaca lechera. El hombre no necesita trasladarse de un lugar a otro para ganarse la vida, ya que puede producir granos alimenticios localmente y obtener leche de las vacas. Con eso se puede resolver todos los problemas económicos. Afortunadamente, el hombre ha recibido una inteligencia superior para cultivar conciencia de Kṛṣṇa, o sea la comprensión de Dios, su relación con Él, y la meta final de la vida: amor por Dios. Desafortunadamente, el supuesto hombre civilizado, sin darle importancia a la comprensión de Dios, utiliza su inteligencia para adquirir más de lo necesario y comer sólo para satisfacer la lengua. Por disposición de Dios, hay suficientes facilidades para producir leche y granos para los seres humanos de todo el mundo, pero en vez de usar su inteligencia superior para cultivar conciencia de Dios, los supuestos hombres inteligentes emplean mal su inteligencia produciendo muchas cosas innecesarias e indeseables. Si se le aconseja a la gente que no acumule demasiados bienes, ni coma en exceso, ni trabaje innecesariamente para adquirir comodidades artificiales, ellos pensarán que se les está aconsejando regresar a una forma de vida primitiva. A la gente generalmente no le gusta adoptar la vida sencilla con pensamientos elevados. Así es su desafortunada situación.

Liigne vara kogumine ning liigne söömine põhjustavad ka prayāsat ehk ebavajalikke jõupingutusi. Jumal on seadnud nii, et kõik inimesed võiksid elada kogu maailmas väga rahulikult, kui neil oleks pisut maad ja piimaandev lehm. Ei ole mingit vajadust elatise hankimiseks ühest paigast teise sõita, sest teravilju kasvatada ning lehma pidada on võimalik paikselt. Sellise eluviisi juures lahenevad kõik majanduslikud probleemid. Õnneks on inimesele antud kõrgem arukus, et ta saaks arendada Kṛṣṇa teadvust, ehk teisisõnu öeldes, mõista Jumalat, oma suhteid Temaga ja elu lõplikku eesmärki – armastust Jumala vastu. Kahjuks ei hooli aga niinimetatud tsiviliseeritud inimene Jumala teadvustamisest ning kasutab oma arukust lihtsalt selleks, et koguda rohkem vara, kui ta vajab ja süüa vaid keele rahuldamiseks. Jumal on loonud maailma nii, et üle kogu maailma on inimestel võimalik omada piisavalt piima- ja teraviljasaadusi, kuid selle asemel, et rakendada oma kõrgemat arukust Jumala teadvuse arendamisse, kasutavad niinimetatud arukad inimesed oma arukust paljude ebavajalike ja soovimatute asjade loomiseks. Nad avavad tehaseid, tapamaju, bordelle ja viinapoode. Kui inimestele antakse nõu mitte koguda liiga palju varandust, mitte süüa liiga palju või mitte töötada asjatult kunstlike mugavuste nimel, arvavad nad, et neil soovitatakse tagasi pöörduda primitiivse elulaadi juurde. Enamik inimesi ei tunne soovi vastu võtta lihtsat eluviisi ja ülevat mõtlemist. Seetõttu on nad õnnetud.

El objetivo de la vida humana es comprender a Dios, y el ser humano recibe una inteligencia superior para lograrlo. Los que creen que esta inteligencia superior tiene por objetivo alcanzar un estado superior, deben seguir las instrucciones de las Escrituras védicas. Cuando alguien recibe esas instrucciones dadas por las autoridades superiores, puede situarse realmente en el estado donde hay conocimiento perfecto, y darle un verdadero significado a la vida.

Inimelu mõte seisneb Jumala teadvustamises ning selle eesmärgi saavutamiseks on inimesele antud kõrgem arukus. Need, kes usuvad, et selle kõrgema arukuse mõte seisneb kõrgema arengutaseme saavutamises, peaksid järgima vedalikus kirjanduses antud juhendusi. Saades selliseid juhendusi kõrgematelt autoriteetidelt, võib inimene jõuda täiuslike teadmiste tasandile ja anda oma elule tõelise tähenduse.

En El Śrīmad-Bhāgavatam (1.2.9) Śrī Sūta Gosvāmī describe de estas manera el dharma humano correcto:

Śrī Sūta Gosvāmī kirjeldab „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.9) inimesele kohast dharmat järgmisel moel:

dharmasya hy āpavargyasya
nārtho ’rthāyopakalpate
nārthasya dharmaikāntasya
kāmo lābhāya hi smṛtaḥ
dharmasya hy āpavargyasya
nārtho ’rthāyopakalpate
nārthasya dharmaikāntasya
kāmo lābhāya hi smṛtaḥ

“Ciertamente que el propósito de todas las actividades ocupacionales [dharma] es alcanzar la liberación final. Nunca deben efectuarse éstas para obtener una ganancia material. Además aquel que está dedicado al servicio ocupacional más elevado [dharma], no debe utilizar nunca la ganancia material para cultivar la complacencia de los sentidos”.

„Kõikide ettekirjutatud kohustuste [dharma] eesmärgiks on kahtlematult lõplik vabanemine ja seega ei tohiks mitte mingil juhul nende täitmise sihiks seada materiaalset kasu. Pealegi ei tohiks isiksus, kes tegeleb kõrgeima ettekirjutatud teenimisega [dharmaga], mitte kunagi kasutada materiaalseid hüvesid meeleliste naudingute suurendamiseks."

El primer paso de la civilización humana lo componen las actividades ocupacionales efectuadas según los mandatos de las Escrituras. La inteligencia superior del ser humano debe ser entrenada para que comprendan el dharma básico, En la sociedad humana existen diversos conceptos religiosos descritos como hindú, cristiano, hebreo, mahometano, budista, etc., ya que sin religión, la sociedad humana no es mejor que la sociedad animal.

Esimene samm tsiviliseeritud inimühiskonna suunas koosneb ettekirjutatud kohustustest, mida tuleb täita vastavalt pühakirjade juhendustele. Inimese kõrgemat arukust tuleb kasutada selleks, et mõista, milles seisneb tema peamine dharma. Inimühiskonnas eksisteerib mitmeid erinevaid religioosseid kontseptsioone – budism, hinduism, kristlus, islam, judaism jne – ,sest inimühiskond, kus puudub religioon, ei ole kõrgem loomaühiskonnast.

Como se afirmó antes (dharmasya hy āpavargyasya nārtho 'rthāyopakalpate), la religión existe para alcanzar la emancipación, y no para conseguir pan. A veces la sociedad humana manufactura algún supuesto sistema de religión encaminado a lograr el progreso material, pero eso está lejos del objetivo del dharma verdadero. Religión significa comprender las leyes de Dios, ya que la ejecución correcta de estas leyes lo conduce a uno finalmente fuera del enredo material. Ése es el verdadero propósito de la religión. Desafortunadamente la gente adopta la religión para prosperar materialmente, esto debido a atyāhāra, o sea un deseo excesivo por alcanzar esa prosperidad. Sin embargo, la verdadera religión educa a la gente para que esté satisfecha con lo indispensable en la vida mientras cultiva conciencia de Kṛṣṇa. Aunque necesitamos el desarrollo económico, la verdadera religión lo permite únicamente para que provea lo más indispensable de la existencia material. Jivasya tattva jijñāsā: el verdadero propósito de la vida es preguntar sobre la Verdad Absoluta. Si nuestro esfuerzo (prayāsa) no es para preguntar acerca de la Verdad Absoluta, únicamente incrementaremos el esfuerzo por satisfacer mis necesidades artificiales. El aspirante espiritual debe evitar el esfuerzo mundano.

Nagu eespool öeldud (dharmasya hy āpavargyasya nārtho 'rthāyopakalpate), ei ole religiooni eesmärgiks mitte leiva andmine, vaid inimese juhtimine vabanemisele. Mõningad inimühiskonnad loovad niinimetatud religioosse süsteemi, et saavutada materiaalset arengut, kuid selline eesmärk on kaugel tõelise dharma otstarbest. Religioon peab juhtima inimese Jumala seaduste mõistmise juurde, sest nende seaduste täpne järgimine võimaldab tal vabaneda materiaalseist köidikuist. See on religiooni tegelik eesmärk. Kahjuks võtavad inimesed atyāhāra ehk materiaalse õitsengu liigse ihaldamise tõttu religiooni vastu vaid sellise sihi saavutamiseks. Ometigi, tõeline religioon juhendab inimest, kuidas tunda rahuldust, omades vaid hädavajalikku miinimumi ja arendades samal ajal Kṛṣṇa teadvust. Ehkki me vajame majanduslikku arengut, lubab tõeline religioon seda üksnes materiaalse eksistentsi möödapääsmatute vajaduste rahuldamiseks. Jīvasya tattva jijñāsā: elu tõeline eesmärk on esitada küsimusi Absoluutse Tõe kohta. Kui meie jõupingutused (prayāsa) ei ole suunatud Absoluutse Tõe kohta küsimuste esitamisele, siis me teeme üha suuremaid jõupingutusi üksnes oma kunstlike vajaduste rahuldamiseks. Vaimset teed käiv inimene ei tohi kulutada oma jõuvarusid ilmalike eesmärkide saavutamisele.

Otro impedimento es prajalpa, el hablar innecesariamente. Cuando nos reunimos con algunos amigos, de inmediato comenzamos a hablar innecesariamente, lo cual suena igual a unos sapos que croan. Si tenemos que hablar, debemos hablar acerca del movimiento de conciencia de Kṛṣṇa. Aquellos que no pertenecen al movimiento de conciencia de Kṛṣṇa se interesan en leer montones de periódicos, revistas y novelas, en resolver crucigramas, y en hacer muchos otros disparates. De este modo la gente simplemente pierde su valioso tiempo y energía. Los ancianos de los países occidentales, retirados de la vida activa, juegan a los naipes, pescan, ven televisión y tienen debates sobre ideas sociopolíticas inútiles. Todas estas actividades frívolas y otras más, están incluidas dentro de la categoría de prajalpa. Las personas inteligentes interesadas en desarrollar conciencia de Kṛṣṇa, nunca deben participar en tales actividades.

Veel üheks takistuseks vaimse arengu teel on prajalpa ehk asjatu kõnelemine. Kui me kohtume mõne oma sõbraga, hakkame otsekohe asjatult ajama juttu, mis pole tähtsam konnade krooksumisest. Kui meil on vaja rääkida, peame me kõnelema Kṛṣṇa teadvuse liikumisest. Need, kes ei kuulu Kṛṣṇa teadvuse liikumisse, loevad huviga läbi kuhjade viisi ajalehti, ajakirju ja romaane, lahendavad ristsõnu ja tegelevad paljude teiste mõttetute asjadega. Sel moel inimesed vaid raiskavad oma väärtuslikku aega ja energiat. Läänemaailmas tegelevad eakad inimesed, kes on aktiivsest elust tagasi tõmbunud, kaardimängu, kalapüüdmise, teleri vaatamise ja kasutute aruteludega ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Kõik need ja teised samalaadsed tähtsusetud tegevused kuuluvad prajalpa kategooriasse. Arukad inimesed, kes tunnevad huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, ei tohiks kunagi osaleda sellistes tegevustes.

El término jana-saṅga se refiere a asociarse con personas que no están interesadas en desarrollar conciencia de Kṛṣṇa. Uno debe evitar estrictamente semejante compañía. Por eso Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura nos ha recomendado vivir sólo en compañía de los devotos conscientes de Kṛṣṇa (bhakta-sane vāsa). Uno siempre debe dedicarse a servir al Señor en compañía de los devotos del Señor. El asociarse con gente dedicada a un tipo similar de actividad es muy conducente a progresar en dicha actividad. En consecuencia, las personas materialistas forman diversas asociaciones y clubes para intensificar sus esfuerzos. Por ejemplo, en el mundo de los negocios encontráramos instituciones tales como la bolsa de valores y la cámara de comercio. En forma similar, nosotros hemos establecido la Sociedad Internacional para la Conciencia de Kṛṣṇa, para darle a la gente la oportunidad de asociarse con aquellos que no han olvidado a Kṛṣṇa. Esta compañía espiritual que ofrece nuestro movimiento “ISKCON” está incrementando día a día. Mucha gente de diferentes partes del mundo está uniéndose a esta Sociedad, para despertar su conciencia de Kṛṣṇa latente.

Väljend jana-saṅga viitab suhtlemisele inimestega, kes ei ole huvitatud Kṛṣṇa teadvusest. Selliste isiksustega suhtlemisest tuleb rangelt hoiduda. Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura soovitas meile seetõttu elada üksnes Kṛṣṇa teadvust praktiseerivate pühendunute keskel (bhakta-sane vāsa). Inimene peab alati olema hõivatud Jumala teenimisega Jumala pühendunute keskel. Suhtlemine nendega, kes tegelevad samade asjadega, on inimesele suureks abiks oma alal arenemises. Sel põhjusel loovad materialistlikud inimesed oma ettevõtmiste edendamiseks erinevaid ühinguid ja klubisid. Ärimaailmas eksisteerivad näiteks sellised institutsioonid nagu fondibörs ja kaubanduskoda. Samamoodi oleme meie asutanud Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu, et anda inimestele võimalus suhelda nendega, kes ei ole Kṛṣṇat unustanud. Vaimne suhtlemine, mida meie liikumine – ISKCON – pakub, suureneb iga päevaga. Paljud inimesed maailma erinevaist paigust liituvad selle ühinguga, et äratada eneses uinunud Kṛṣṇa teadvus.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura escribe en su comentario Anuvṛtti, que el esfuerzo excesivo hecho por los especuladores mentales o los filósofos áridos para adquirir conocimiento, cae dentro de la categoría de atyāhāra (acumular más de lo necesario). Según El Śrīma-Bhāgavatam, es enteramente vano el esfuerzo que hacen los especuladores filosóficos al escribir muchísimos libros sobre el desarrollo económico, también cae dentro de la categoría de atyāhāra. Quedan también incluidos dentro del control de atyāhāra todos los que no tienen ningún deseo por desarrollar conciencia de Kṛṣṇa y que únicamente se interesan en poseer más y más cosas materiales, ya sea en la forma de conocimiento científico o de ganancia monetaria.

Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura liigitab oma kommentaaris, mis kannab nime „Anuvṛtti", mõistuse tasandil spekuleerijate ning impersonalistidest filosoofide tohutud jõupingutused teadmisi omandada samuti atyāhāra ehk liigse kogumise kategooriasse. Vastavalt „Śrīmad-Bhāgavatami" kinnitustele on filosoofidest spekulantide püüdlused kirjutada suurel hulgal raamatuid täiesti kasutud, sest nende teosed on täis kuiva filosoofiat, milles puudub Kṛṣṇa teadvus. Atyāhāra kategooriasse kuulub ka karmīde tegevus, kes kirjutavad köidete kaupa raamatuid majanduslikust arengust. Atyāhārast juhinduvad kõik, kellel puudub soov arendada Kṛṣṇa teadvust ja kelle ainsaks huviks on koguda üha rohkem ja rohkem materiaalset omandit, olgu siis teaduslike teadmiste või raha kujul.

Los karmīs sólo trabajan para acumular más y más dinero para las generaciones futuras, debido a que desconocen su propia posición futura, Estando interesados únicamente en conseguir más y más dinero para sus hijos y nietos, dichos tontos ni siquiera saben cuál será su propia posición en la próxima vida. Hay muchos incidentes que ilustran este punto. Una vez un gran karmī acumuló una inmensa fortuna para sus hijos y nietos, pero ms tarde, conforme a su karma, él nació en la casa de un zapatero situada cerca del edificio que había construido en su vida anterior para sus hijos. Sucedió que cuando ese mismo zapatero fue a su antigua casa, sus hijos y nietos pasados lo golpearon a zapatazos. A menos que los karmīs y los jñānīs se interesen en el proceso de conciencia de Kṛṣṇa, solamente continuarán desperdiciando su vida en actividades infructuosas.

Karmīd töötavad tulevaste põlvkondade jaoks üha suurema ja suurema rahasumma kogumise nimel üksnes seetõttu, et ei tea, milline positsioon neid tulevikus ees ootab. Omamata vähimatki ettekujutust, millisesse olukorda nad satuvad järgmises elus, on nende ainsaks huviks oma poegade ja pojapoegade jaoks üha suurema rahasumma kogumine. Selle kohta on teada mitmeid näitlikke lugusid. Kord kogus üks väljapaistev karmī oma poegadele ja pojapoegadele tohutu varanduse, kuid seejärel sündis ta vastavalt oma karmale ühe saapaparandaja majas, mis asus lähestikku majaga, mille ta oli eelmises elus oma lastele püstitanud. Juhtus nii, et kui see saapaparandaja astus sisse oma kunagisse majja, peksid tema endised pojad ja pojapojad teda saabastega. Juhul, kui karmīdes ja jñānīdes ei teki huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, jätkavad nad lihtsalt oma elu raiskamist viljatute tegevuste peale.

Se llama niyama-āgraha al hecho de adoptar algunas reglas y regulaciones de las Escrituras para derivar algún beneficio inmediato, tal como lo abogan los utilitarios; y se llama niyama-agraha significa “afán por adoptar”, y agraha significa “no adoptar”. Agregando cualquiera de estas dos palabras a la palabra niyama (“reglas y regulaciones”), se forma la palabra niyamāgraha. Así pues, el término niyamāgraha tiene un significado doble que se entiende conforme a la combinación particular de palabras. Los interesados en el proceso de conciencia de Kṛṣṇa no deben ansiar adoptar reglas y regulaciones con la finalidad de mejorar económicamente; en vez de eso deben adoptar muy fielmente las reglas y regulaciones de las Escrituras para avanzar en el sendero de conciencia de Kṛṣṇa. Ellos deben seguir estrictamente los principios regulativos evitando la vida sexual ilícita, comer carne, los juegos de azar y drogarse o embriagarse.

Kui inimene võtab vastu pühakirjade mõningad reeglid vahetu kasu nimel – tegevusviis, mida toetavad utilitaristid – nimetatakse tema tegevust niyama-āgrahaks, ning kui ta eirab śāstrate antud reegleid, mille otstarbeks on vaimse arengu saavutamine, nimetatakse tema tegevust niyama-agrahaks. Sõna āgraha tähendab „innukus vastu võtta" ja agraha tähendab „kõrvale hoidumine". Lisades kummagi nendest sõnadest sõnale niyama („reeglid"), moodustub sõna niyamāgraha. Seega on sõna niyamāgraha kahemõtteline ja selle tähendus sõltub kontekstist. Neile, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, ei soovitata järgida pühakirjades antud reegleid majandusliku arengu nimel. Nad peavad väga hoolikalt järgima neid reegleid eesmärgiga areneda Kṛṣṇa teadvuses ja rangelt kinni pidama reguleerivatest printsiipidest, astumata ebaseaduslikku seksuaalellu, tarvitamata toiduks liha ning hoidudes hasartmängudes osalemisest ja uimastavate ainete tarbimisest.

Uno debe evitar también asociarse con māyāvādīs, quienes solamente blasfeman en contra de los vaiṣṇavas (devotos). Se clasifica como atyāhārīs a los bhukti-kārmīs, que se interesan en la felicidad material, a los mukti- karmīs, que desean liberarse al fundirse en la existencia del Absoluto carente de forma (Brahman), y a los siddhi-kārmīs, que desean perfeccionar la práctica del yoga místico. No es conveniente en absoluto asociarse con tales personas.

Kṛṣṇa teadvusest huvitatud inimesed peavad vältima suhtlemist māyāvādīdega, kes vaid teotavad vaiṣṇavaid ehk pühendunuid. Bhukti- kāmīd, kes on huvitatud materiaalsest õnnest; mukti-kāmīd, kes ihaldavad ühtesulamist kujutu Absoluudiga (Brahmaniga) ja siddhi-kāmīd, kes ihaldavad täiuslikkuse saavutamist müstilises joogas kuuluvad kõik atyāhārīde hulka. Selliste inimestega suhtlemine on äärmiselt ebasoovitatav.

Quedan incluidos dentro de la categoría de avaricia (laulya), los deseos de desarrollar la mente al perfeccionar la práctica del yoga místico, al fundirse en la existencia del Brahman, o al desarrollar una prosperidad material caprichosa. Todos los intentos por adquirir semejantes beneficios materiales o supuesto avance espiritual, son estorbos en el sendero de conciencia de Kṛṣṇa.

Soov avardada oma mõistust müstilises joogas täiuslikkuse saavutamise läbi, soov sulada Brahmani eksistentsi ja soov saavutada materiaalne õitseng, mis lubaks rahuldada kõiki meile pähe tulevaid ideid, on ahnuse (laulya) erinevad avaldumised. Kõik katsed saavutada sellist materiaalset edu või niinimetatud vaimset arengut on takistuseks Kṛṣṇa teadvuses arenemise teel.

La moderna guerra que libran los capitalistas y comunistas, se debe a que han eludido el consejo de Śrīla Rūpa Gosvāmī referente a atyāhāra. Los capitalistas modernos acumulan más riqueza de la necesaria, y los comunistas, envidiando su prosperidad, quieren nacionalizar todas las riquezas y propiedades. Desafortunadamente los comunistas no saben cómo resolver el problema de la riqueza y su distribución. En consecuencia no se soluciona nada cuando la riqueza de los capitalistas cae en manos de los comunistas. En oposición a estas dos filosofías, la ideología consciente de Kṛṣṇa afirma que toda la riqueza le pertenece a Kṛṣṇa. Así que, no podrá solucionarse el problema económico de la humanidad, a menos que toda la riqueza pase a ser administrada por Kṛṣṇa. No puede resolverse nada al poner la riqueza en manos de los comunistas o de los capitalistas. Si hay un billete de cien dólares tirado en la calle, puede que alguien lo recoja y lo guarde en su bolsillo, pero esa persona no es honesta. Puede que otro hombre vea el dinero y decida dejarlo ahí, pensando que no deber tocar la propiedad ajena. Aunque este segundo hombre no se roba el dinero, ignora su uso correcto. El tercer hombre que ve el billete de cien dólares, puede que lo recoja, encuentre al hombre que lo ha perdido y se lo entregue. Este hombre no se roba el dinero, para gastárselo, ni lo abandona permitiendo que se quede en la calle. Este hombre es tanto honesto como sabio al tomarlo y entregarlo a la persona que lo ha perdido.

Sõjad, mis tänapäeval kapitalistide ja kommunistide vahel toimuvad, on põhjustatud nende soovimatusest tunnistada Śrīla Rūpa Gosvāmī nõuannet atyāhārast hoidumise kohta. Tänapäeva kapitalistid koguvad rohkem varandust kui vajavad, samas kui kommunistid, kes kadestavad nende õitsengut, püüavad kõiki rikkusi ja omandit riigistada. Kahjuks ei tea aga kommunistid, kuidas rikkuse probleemi lahendada ja vara laiali jagada. Seetõttu juhul, kui kapitalistide varandus langeb kommunistide kätesse, jäävad probleemid ikkagi lahenduseta. Vastupidiselt nendele kahele filosoofiale väidetakse Kṛṣṇa teadvuse ideoloogias, et kogu rikkus kuulub Kṛṣṇale ning seepärast pole nii kaua, kuni seda ei anta Kṛṣṇa käsutusse, võimalik inimkonna majanduslikke probleeme lahendada. Rikkuse andmine kommunistide või kapitalistide kätesse ei lahenda mitte midagi. Kui viiekümne kroonine rahasedel vedeleb tänaval, võib keegi selle üles korjata ja endale taskusse panna. Selline inimene ei ole aus. Teine inimene võib seda rahatähte nähes otsustada see sinnapaika jätta, mõeldes, et ta ei tohi puutuda seda, mis kuulub kellelegi teisele. Ehkki ta ei varasta raha isiklike huvide rahuldamiseks, ei ole ta siiski teadlik ka selle õigest kasutusest. Kolmas inimene, kes seda viiekümne kroonist rahatähte näeb, võib selle üles korjata, otsida üles inimese, kes selle kaotas ning raha tagasi viia. Selline inimene ei varasta raha isiklikuks kulutamiseks ega jäta seda ka hooletult tänavale vedelema. Korjates raha üles ja viies selle tagasi inimesele, kes oli selle kaotanud, on ta ühtaegu nii aus kui ka tark.

El simple hecho de transferir la riqueza de los capitalistas a los comunistas no puede resolver el problema de la política moderna, pues se ha demostrado que cuando un comunista obtiene dinero, lo utiliza para complacer sus sentidos. La riqueza del mundo, en realidad, le pertenece a Kṛṣṇa, y toda entidad viviente, hombre y animal, tiene derechos por nacimiento de usar la propiedad de Dios para su propia manutención. Cuando alguien toma más de lo necesario para mantenerse-ya sea él un capitalista o un comunista-se convierte en un ladrón, y como tal, está sujeto al castigo las leyes de la naturaleza.

Raha ülekandmine kapitalistidelt kommunistidele ei lahenda tänapäeva poliitilisi probleeme, sest kogemus kinnitab, et kui raha satub kommunistide kätte, kasutavad nad seda enese meeleliseks rahuldamiseks. Maailma rikkused kuuluvad tegelikult Kṛṣṇale ning igal elusolendil, nii inimesel kui ka loomal, on sünnikohane õigus kasutada Jumala omandit enese ülalpidamiseks. Kui keegi võtab rohkem, kui ta enda ülalpidamiseks vajab – olgu ta kapitalist või kommunist – siis on ta varas ning peab kandma karistust vastavalt loodusseadustele.

Se debe utilizar la riqueza del mundo para el bienestar de todas las entidades vivientes, ya que ése es el plan de la Madre Naturaleza. Todos tienen derecho de vivir usando la riqueza del Señor. Cuando la gente aprenda el arte de utilizar científicamente la propiedad del Señor, no usurpará más los derechos de los demás, Entonces se podrá formar una sociedad ideal. El primer mantra del Śrī Īśopaniṣad enuncia el principio básico de dicha sociedad espiritual:

Maailma rikkusi tuleks kasutada kõikide elusolendite heaoluks, sest selline on Emakese Maa plaan. Kõigil on õigus elada, kasutades Jumala rikkust. Kui inimestele saab selgeks kunst, kuidas teaduslikult kasutada Jumala omandit, ei tungi nad enam teiste õiguste kallale. Siis on võimalik luua ideaalne ühiskond. Sellise vaimse ühiskonna peamine printsiip on kirja pandud „Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras:

īśāvāsyam idaṁ sarvaṁ
yat kiñca jagatyāṁ jagat
tena tyaktena bhuñjīthā
mā gṛdhaḥ kasya svid dhanam
īśāvāsyam idaṁ sarvaṁ
yat kiñca jagatyāṁ jagat
tena tyaktena bhuñjīthā
mā gṛdhaḥ kasya svid dhanam

“El Señor posee y controla todo lo animado e inanimado que hay en el universo. Por eso, uno debe aceptar solamente las cosas que necesita para sí mismo, las cuales están reservadas a quién pertenecen”.

„Kõik elav ja elutu selles universumis kuulub Jumalale ja on Tema poolt juhitav. Seepärast peab igaüks võtma ainult seda hädavajalikku, mis on temale eraldatud nagu tema osa ja hoiduma ülejäänust, hästi teades, kellele kõik kuulub."

Los devotos conscientes de Kṛṣṇa saben muy bien que el Señor ha concebido este mundo material con una disposición perfecta, de manera que satisfaga todas las necesidades vitales de todos los seres vivientes, sin que unos tengan que inmiscuirse en las vidas de otros, o usurpar sus derechos.

Esta disposición perfecta le provee a todo el mundo la cuota adecuada de riqueza conforme a sus verdaderas necesidades, para que todos puedan así vivir pacíficamente conforme al principio de “llevar una vida sencilla con pensamientos elevados”. Los materialistas que desafortunadamente no tienen fe en el plan de Dios, y que tampoco aspiran a lograr un desarrollo espiritual superior, emplean mal la inteligencia que Dios les ha dado, sólo para acrecentar sus posesiones materiales, Ellos ingenian muchos sistemas -tales como el capitalismo y el comunismo materialista- para mejorar su posición material. Ellos no están interesados en las leyes de Dios, ni en una meta superior, Ansiando siempre satisfacer sus deseos ilimitados por complacer sus sentidos, ellos sobresalen por sus habilidades para explotar a los otros seres vivientes.

Kṛṣṇa teadvuses viibivad pühendunud teavad väga hästi, et see materiaalne maailm on loodud vastavalt Jumala täiuslikule plaanile, mille kohaselt on kõigil elusolendeil võimalik rahuldada oma elulised vajadused ilma, et nad peaksid tungima kellegi teise elu või õiguste kallale. Sellise täiusliku plaani kohaselt on kõigile antud võimalus saada oma osa materiaalseid rikkusi vastavalt oma tegelikule vajadusele. Sel moel saavad kõik elada rahus, järgides põhimõtet „Lihtne eluviis ja ülev mõtlemine". Kahjuks kasutavad aga materialistid, kes ei oma usku Jumala plaani ega ka vähimat soovi vaimselt areneda, neile Jumala poolt antud arukust üksnes materiaalse omandi suurendamiseks. Oma materiaalse positsiooni parandamiseks leiutavad nad mitmeid sotsiaalseid süsteeme nagu kapitalism ja materialistlik kommunism. Nad ei ole huvitatud Jumala seadustest või kõrgemast eesmärgist. Ihaldades alati täita oma lõputuid soove meeli rahuldada, paistavad nad silma oskusega ekspluateerida oma kaaslasi – teisi elusolendeid.

Cuando la sociedad humana abandone estas faltas primarias que enumeran Śrīla Rūpa Gosvāmī (atyāhāra, etc.), cesará toda la enemistad que existe entre los hombres y los animales, los capitalistas y los comunistas, etc. Además se resolverán todos los problemas debidos al desequilibrio y a la inestabilidad política y económica. Esta conciencia pura se despierta mediante la educación y prácticas espirituales adecuadas que ofrece científicamente el movimiento de conciencia de Kṛṣṇa.

Kui inimühiskond vabaneb nendest elementaarsetest puudustest, mida Śrīla Rūpa Gosvāmī käesolevas värsis loetleb (atyāhāra jne), jõuab lõpule igasugune vaenulikkus inimeste ning loomade, kapitalistide ning kommunistide ja kõikide teiste vahel. Lisaks sellele lahenevad kõik majanduslikust ja poliitilisest väärkorraldusest ja ebastabiilsusest tulenevad probleemid. Sellise puhta teadvuse äratamiseks on vaja omandada korralik vaimne haridus ja järgida praktikat, mida Kṛṣṇa teadvuse liikumine teaduslikult meile pakub.

Este movimiento de conciencia de Kṛṣṇa propone crear una sociedad espiritual que pueda traerle paz al mundo. Todo hombre inteligente debe purificar su conciencia y liberarse de los seis factores ya mencionados, que impiden la ejecución del servicio devocional, refugiándose de todo corazón en este movimiento de conciencia de Kṛṣṇa.

See Kṛṣṇa teadvuse liikumine pakub võimaluse rajada vaimne ühiskond, tänu millele on võimalik saavutada ülemaailmne rahu. Iga arukas inimene peab puhastama oma teadvuse ning vabanema ülalmainitud kuuest takistusest pühendunud teenimise teel, pöördudes varjupaiga leidmiseks täie siirusega Kṛṣṇa teadvuse liikumise poole.