Vooruse guṇas sooritatud jumalakartlike tegude resultaat on puhas ning seepärast on igasugusest illusioonist vabanenud targad alati õnnelikud. Kire guṇas sooritatud teod seevastu toovad endaga kaasa ainult kannatusi. Kõik materiaalse õnne saavutamiseks sooritatud teod on edutud. Kui keegi tahab näiteks ehitada pilvelõhkujat, peavad selle valmimiseks paljud inimesed kannatusi kogema. Ehituse finantseerimise eest vastutav isik peab nägema suurt vaeva vajaliku rahasumma kogumiseks ning ehitustöölised peavad orjade kombel tööd rügama. Paljud inimesed peavad seetõttu kannatusi kogema. Seepärast öeldaksegi „Bhagavad-gītās", et iga kire guṇa mõju all sooritatud tegu toob alati kaasa palju kannatusi. Selline tegevus võib küll pakkuda ka mõningast niinimetatud „mentaalset õnne" – „See maja või see raha kuulub minule" – kuid see pole tegelik õnn.

Mis puutub teadmatuse guṇas sooritatud tegudesse, siis ei oma sellise tegevuse sooritaja mitte mingeid teadmisi ning seetõttu toovad tema teod talle juba selles elus kannatusi ning pärast surma omandab ta looma keha. Looma elu on alati täis kannatusi, ehkki māyā ehk illusoorse energia mõjuvallas olevad loomad seda ise ei mõista. Vaeste loomade tapmine on samuti teadmatuse guṇa valitsemise tagajärg. Loomatapjad ei tea, et tulevikus omandab tapetud loom keha, mis võimaldab tal tappa oma tapja. Selline on looduse seadus. Kui inimühiskonnas keegi tapab teise inimese, puuakse ta üles, sest selline on riigi seadus. Oma teadmatuse tõttu ei mõista aga inimesed, et eksisteerib kõikehõlmav, Kõigekõrgema Jumala poolt valitsetav riik. Iga elusolend on Kõigekõrgema Jumala poeg ning Jumalale ei meeldi isegi mitte sipelga tapmine. Sellise teo eest tuleb maksta. Seega on loomade tapmine, keelele naudingu pakkumiseks, märk sügavaimast teadmatusest. Inimesel pole vaja loomi tappa, sest Jumal on võimaldanud talle palju muud suurepärast toitu. Kui keegi lubab endale toiduks liha, tuleb seda inimest pidada teadmatuses tegutsejaks, kelle tulevik on väga tume. Kõikide loomade tapmisest on kõige pahelisem lehmade tapmine, sest lehmad annavad meile piima, võimaldades sellega paljusid naudinguid. Lehma tapmine on sügavaimas teadmatuses sooritatud tegu. Vedakirjanduses öeldakse, et see, kes on saanud küllaldaselt piima, kuid soovib tappa ka lehma, viibib sügavaimas teadmatuses. Seda ütleb värss gobhiḥ prīṇita-matsaram. („Ṛg Veda" 9.4.64) Vedakirjandusest võime leida ka palve, milles öeldakse:

„Mu Jumal, Sa oled lehmade, brāhmaṇate, kogu inimühiskonna ja maailma heasoovija." („Viṣṇu Purāṇa" 1.19.65) Selles palves palutakse eriti kaitset lehmadele ja brāhmaṇatele. Brāhmaṇad on vaimse hariduse sümbol, ning lehm sümboliseerib kõige väärtuslikumat toitu. Neid kahte elusolendite kategooriat – brāhmaṇaid ja lehmi – tuleb igati kaitsta. See oleks märk tõesti arenenud tsivilisatsioonist. Kaasaegses inimühiskonnas on aga vaimsed teadmised hüljatud ning lehmade tapmist toetatakse igati. Sellest tuleb teha järeldus, et tänapäeva inimühiskond areneb vales suunas, kiirendades ise enda hävingut. Ühiskond, mis õpetab oma kodanikke tegutsema nii, et nad järgmises elus omandaksid looma keha, pole kindlasti mitte inimühiskond. Tänapäeva inimühiskond on tugevalt eksitatud kire ja teadmatuse guṇadest. Käesolev aeg on väga ohtuderohke, mistõttu kõik riigid peaksid võimaldama inimestele Kṛṣṇa teadvuse praktiseerimist, lihtsaimat protsessi, mis suudaks päästa inimkonna suurimast ohust.