Juhenduste nektar

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.9 – 10) esitas Parīkṣit Mahārāja Śukadeva Gosvāmīle hulga arukaid küsimusi. Üks nendest küsimustest kõlas: „Mis mõte on inimeste patukahetsustel, kui nad ei suuda kontrollida oma meeli?" Näiteks varas võib väga hästi teada, et varastamise eest pannakse teda vangi, ja ta võib olla isegi vahetult näinud, kuidas politsei varga arreteerib, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Kogemusi omandatakse kuulmise ja nägemise kaudu. Inimene, kes omab vähest arukust, omandab kogemusi nägemise kaudu, ning see, kellel on arukust rohkem, kogub neid kuulmise abil. Kui arukas inimene kuuleb seaduseraamatutest ja śāstratest ehk pühakirjadest, et varastamine ei ole hea ning et arreteerimise korral peab varas kandma karistust, siis hoidub ta varastamisest. Vähem aruka inimese puhul on selleks, et õpetada teda vargusest hoiduma, vaja teda esmalt arreteerida ning varastamise eest karistada. Täiesti rumal inimene või lurjus võib aga olla nii kuulnud kui näinud ja võib-olla isegi karistada saanud, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Isegi kui selline inimene kahetseb oma pattu ning kui valitsus karistab teda, sooritab ta uue varguse niipea kui ta vanglast vabaneb. Kui vanglas rakendatavat karistust peetakse patukahetsuseks, siis mis kasu on sellisest patukahetsusest? Seetõttu esitas Parīkṣit Mahārāja küsimuse:

Ta võrdles patukahetsust elevandi suplemisega. Elevant võib end jões väga kenasti puhtaks pesta, kuid niipea kui ta kaldale astub, heidab ta üle kogu keha tolmu. Mis kasu ta pesemisest sedasi saab? Analoogsel moel kordavad paljud vaimse praktikaga tegelevad inimesed Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, loobumata seejuures mitmete keelatud tegevuste sooritamisest, arvates, et mahā-mantra kordamine heastab nende solvangud. Eksisteerib kümme solvangut, mida inimene võib Jumala püha nime korrates sooritada ning antud solvang kannab nimetust nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ – patuste tegevuste sooritamine lootuses Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamise puhastavale jõule. Mõningad kristlased käivad kirikus oma patte pihtimas, arvates, et pattude pihtimine preestrile ja teatud askeeside sooritamine vabastab neid nädala jooksul sooritatud pattude järelmõjudest. Seetõttu alustavad nad taas patuseid tegevusi niipea kui laupäev on möödas ja saabunud on pühapäev, eeldades, et järgmisel laupäeval antakse neile taas andeks. Mahārāja Parīkṣit, oma aja kõige arukam kuningas, mõistis sedalaadi prāyaścitta ehk patukahetsuse hukka. Śukadeva Gosvāmī, kes oli samavõrd arukas, nagu Mahārāja Parīkṣiti vaimsele õpetajale kohane, vastas kuningale ning kinnitas, et viimase arusaam patukahetsusest on õige. Patust tegu ei ole võimalik heastada jumalakartliku teoga. Tõeline prāyaścitta ehk patukahetsus tähendab meis uinunud Kṛṣṇa teadvuse äratamist.

Tõeline patukahetsus seisneb tõeliste teadmisteni jõudmises ning selle eesmärgi saavutamiseks eksisteerib üldtunnustatud protsess. On teada, et kui inimene peab kinni hügieenireeglitest, ei jää ta haigeks. Selleks, et taastada oma algsed teadmised, peab inimene läbi tegema koolituse, järgides samuti teatud printsiipe. Nendele printsiipidele tuginevat elu nimetatakse tapasyaks. Inimene saab järkhaaval tõusta tõeliste teadmiste ehk Kṛṣṇa teadvuse tasandile, kui ta sooritab askeese ja järgib tsölibaati (brahmacaryat), kontrollib mõistust ja meeli, annetab oma vara, kõneleb üksnes tõtt, peab kinni puhtusest ning praktiseerib yoga- āsanaid. Kui inimesele langeb aga osaks õnn suhelda puhta pühendunuga, siis võib ta tõusta kergesti kõrgemale kõikidest müstilises joogas antud ettekirjutustest mõistuse kontrollimiseks, tingimusel, et ta järgib lihtsalt Kṛṣṇa teadvuse reguleerivaid printsiipe, hoidudes ebaseaduslikust seksist, liha söömisest, uimastavate ainete tarbimisest ja hasartmängudes osalemisest ning kui ta rakendab end Kõigekõrgema Jumala teenimisse autoriteetse vaimse õpetaja juhendamise all. Sellist lihtsat protsessi soovitab meile Śrīla Rūpa Gosvāmī.

Esiteks peab inimene kontrollima oma kõnevõimet. Igaühel meist on võime kõneleda – niipea kui meile avaneb võimalus, hakkame me rääkima. Kui me ei kõnele Kṛṣṇa teadvust puudutavatel teemadel, kõneleme me kõiksugu rumalusi. Samamoodi nagu kärnkonn kõneleb põllul krooksudes, soovib igaüks, kellel on keel, kõneleda isegi juhul kui tal ei ole midagi arukat öelda. Ometigi on kärnkonna krooksumine vaid kutse mao jaoks: „Palun tule siia ja söö mind ära." Ehkki ta kutsub sedasi enda juurde surma, jätkab konn krooksumist. Materialistide ja impersonalistidest māyāvāda filosoofide kõnelemist võib võrrelda taolise konnade krooksumisega. Nad räägivad alati rumalusi ning kutsuvad sedasi enda juurde surma, mis neid oma haardesse võtab. Kõne kontrollimine ei tähenda aga põhimõttelist vaikimist (mauna välist protsessi), nagu arvavad māyāvāda filosoofid. Selline vaikimine võib teatud aja jooksul näida kasulikuna, kuid lõppkokkuvõttes ei anna see midagi. Kõne kontrollimine, mida soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, seisneb kṛṣṇa-kathā positiivses protsessis – oma kõne rakendamises Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa ülistamisse. Keelt võib kasutada Jumala nime, kuju, omaduste ja mängude ülistamiseks. Neid, kes jutlustavad kṛṣṇa-kathād, ei suuda surm kunagi oma küüniste vahele haarata. Selline on kõnelemissoovi ohjeldamise tähtsus.

Mõistuse rahutust või tujukust (mano-vega) on võimalik allutada kontrollile, kui inimene suudab keskendada oma mõistuse Kṛṣṇa lootosjalgadele. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31) öeldakse:

Kṛṣṇa on just nagu päike ja māyā on kui pimedus. Seal, kus paistab päike, ei saa eksisteerida pimedust. Samamoodi ei ole võimalik, et māyā mõju ärritaks mõistust, milles viibib Kṛṣṇa. Kõiki materiaalseid mõtteid keelav joogaprotsess ei aita meid. Püüd luua mõistuses vaakum on kunstlik. Seda vaakumit ei ole võimalik säilitada. Kui inimene mõtleb aga pidevalt Kṛṣṇast ja sellest, kuidas Teda võimalikult hästi teenida, siis saavutab ta automaatselt kontrolli mõistuse üle.

Analoogsel viisil on võimalik ohjeldada ka viha. Me ei saa viha täielikult maha suruda, ent kui me vihastame nende peale, kes teotavad Jumalat või Jumala pühendunuid, siis me ohjeldame oma viha Kṛṣṇa teadvuses. Jumal Caitanya Mahāprabhu vihastas kahe kaabaka, vendade Jagāi ja Mādhāi peale, kes teotasid Nityānanda Prabhud ja lõid Teda. Jumal Caitanya kirjutas Oma „Śikṣāṣṭakas": tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā. „Inimene peab olema alandlikum kui rohulible ja sallivam kui puu." Seda kuuldes võib tekkida küsimus, miks siis Jumal ilmutas Oma viha. Antud värsi mõte seisneb aga selles, et inimene peab olema valmis taluma kõiki solvanguid iseenda aadressil, ent kui teotatakse Kṛṣṇat või Tema puhast pühendunut, muutub tõeline pühendunu vihaseks ja käitub kui tuli solvajate vastu. Krodhast, vihast, ei ole võimalik vabaneda, kuid seda on võimalik rakendada õigel moel. Just viha tõttu süütas Hanumān Laṅkā saare, ometigi kummardatakse teda kui Jumal Rāmacandra suurimat pühendunut. See tähendab, et ta kasutas oma viha õigel moel. Veel üheks näiteks on Arjuna. Ta ei soovinud võidelda, kuid Kṛṣṇa õhutas temas viha: „Sa pead võitlema!" Ilma vihata ei ole võimalik võidelda, kuid viha allub kontrollile, kui seda kasutada Jumala teenimiseks.

Mis puutub keele soovidesse, siis me kõik kogeme, et keel tahab süüa maitsvaid toite. Me ei tohiks lubada keelel süüa vastavalt selle valikule, vaid peaksime keelt kontrollima, süües prasādamit. Pühendunu on seisukohal, et ta sööb üksnes juhul, kui Kṛṣṇa annab talle prasādamit. See on viis, kuidas saavutada kontroll keele nõudmiste üle. Prasādamit tuleb süüa ettenähtud aegadel, vältides einestamist restoranides või kohvikutes lihtsalt keele või kõhu kapriiside rahuldamiseks. Kui me peame kinni põhimõttest süüa üksnes prasādamit, suudame me saavutada kontrolli kõhu ja keele nõudmiste üle.

Analoogselt saab kontrollile allutada ka genitaalide nõuded – seksuaalse impulsi – kui me ei kasuta genitaale asjatult. Neid tuleb kasutada üksnes Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamiseks ja mitte mingil muul eesmärgil. Kṛṣṇa teadvuse liikumine pooldab abielu, mis on suunatud Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamisele, mitte genitaalide rahuldamisele. Niipea kui lapsed on pisut suuremaks kasvanud, saadetakse nad meie gurukula koolidesse, kus neid õpetatakse saama täies Kṛṣṇa teadvuses viibivateks pühendunuteks. Sellised Kṛṣṇat teadvustavad lapsed on väga vajalikud ning seepärast on neil, kes suudavad ilmale tuua Kṛṣṇat teadvustavaid järglasi, lubatud oma genitaale kasutada.

Kui inimene on saavutanud täieliku edu Kṛṣṇa teadvuse praktikas meelte ja mõistuse kontrollimiseks ettenähtud meetodite järgimises, omab ta kõiki vajalikke omadusi selleks, et saada autoriteetseks vaimseks õpetajaks.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura kirjutab oma „Anuvṛtti" nime kandvas selgituses „Upadeśāmṛtale", et samastades end mateeriaga, tekivad meis kolme laadi soovid – soov kõneleda, mõistuse soovid või nõudmised ja kehalised nõudmised. Kui elusolend langeb nende kolme iha ohvriks, muutub tema elu kasutuks. Seda, kes osutab neile nõudmistele või ihadele vastupanu, nimetatakse tapasvīks ehk inimeseks, kes praktiseerib askeese. Tänu sellisele askeesile (tapasyale) suudab inimene hoiduda materiaalse energia, Jumala Kõrgeima Isiksuse välise energia ohvriks langemisest.

Kui me räägime soovist kõneleda, peame me siinkohal silmas mõttetut juttu, mida kõnelevad impersonalistidest māyāvādī filosoofid või inimesed, kes sooritavad karmalisi tegevusi (mida tähistatakse terminiga karma-kaṇḍa) või materialistid, kes tahavad lihtsalt nautida elu ilma igasuguste piiranguteta. Kõik selleteemalised kõned ja kirjutised on kõnelemissoovi praktilised avaldumised. Paljud inimesed räägivad rumalusi ja kirjutavad köidete kaupa kasutuid raamatuid. Kõik see on kõnelemissoovi tagajärg. Osutamaks vastupanu sellisele kalduvusele, peame me muutma oma kõne teemaks Śrī Kṛṣṇa. Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.10 – 11):

„Üksnes Jumal suudab pühitseda kogu universumi atmosfääri, ning sõnad, mis ei kirjelda Tema hiilgust, sarnanevad pühakute arvates vareste palverännaku paigale. Täiuslikud isiksused ei leia sellisest paigast mitte mingeid naudinguid, sest nende elukohaks on transtsendentaalne maailm."

„Samal ajal on selline kirjandus, mis on täis piiritu ja kõigekõrgema Jumala nime, kuulsuse, kuju ja mängude transtsendentaalse hiilguse kirjeldusi, teistlaadi looming. See on täis transtsendentaalseid sõnu, mille eesmärgiks on tekitada revolutsioon selle maailma eksiteele sattunud tsivilisatsioonis, kus elatakse jumalakartmatut elu. Isegi juhul, kui sellised transtsendentaalsed teosed ei oma täiuslikku vormilist teostust, kuulavad, laulavad ja tunnustavad neid puhastunud isiksused, kes on läbinisti ausad."

Sellest võib järeldada, et üksnes juhul, kui me kõneleme Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimisest, suudame me hoiduda mõttetust jutust. Me peame alati püüdma kasutada kõnevõimet üksnes eesmärgiga saavutada Kṛṣṇa teadvus.

Mis puudutab püsimatule mõistusele omast rahutust, siis see jaguneb kaheks. Esimene jaotus kannab nimetust avirodha-prīti ehk piiramatu kiindumus ning teine jaotus on virodha-yukta-krodha ehk viha, mis tekib pettumusest. Māyāvādīde filosoofia tunnistamine, karma-vādīde usk oma tegevuse viljadesse ja usk materiaalsetele soovidele tuginevatesse plaanidesse moodustavad avirodha-prīti jaotuse. Jñānīd, karmīd ja materialistlikud planeerijad köidavad tavaliselt tingimustest sõltuvate hingede tähelepanu, ent kui materialistid ei suuda oma plaane täide viia ning nende projektid kohtavad ebaedu, muutuvad nad vihaseks. Materiaalsete soovide täitumata jäämine tekitab viha.

Samamoodi võib keha nõudmised jagada kolme kategooriasse – nõudmised, mida esitavad keel, magu ja genitaalid. Pole raske märgata, et need kolm organit asuvad kehas füüsiliselt ühel joonel. Kehalised nõudmised saavad alguse keelest. Kui inimene suudab ohjeldada keele nõudmisi, piirates selle tegevust prasādami söömisega, saavutab ta automaatselt kontrolli ka mao ja genitaalide nõudmiste üle. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura on antud teemal kirjutanud järgmist:

„Oo, Jumal! See materiaalne keha on tükk teadmatust ning meeled on teerajad, mis viivad surma. Ühel või teisel põhjusel oleme me langenud sellesse materiaalsete meeleliste naudingute ookeani ning kõikidest meeltest kõige täitmatum ja kontrollimatum on keel. Selles maailmas on keele alistamine väga raske. Kuid Sina, kallis Kṛṣṇa, oled sedavõrd lahke meie vastu, et oled andnud meile selle suurepärase prasādami, et aidata meil oma keelt kontrollida. Nüüd söögem prasādamit kuni täieliku rahulduseni ja ülistagem Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat ning palugem armastusega Jumal Caitanya ja Prabhu Nityānanda abi."

Eksisteerib kuus rasat (maitset) ning kui inimene laseb end mõnel neist rasadest mõjutada, langeb ta keele nõudmiste kontrolli alla. Mõnedele inimestele meeldib süüa liha, kala, krabisid, mune ja teisi toite, mis on tekkinud seemnest ja verest ning mida süüakse surnud kehade kujul. Teised on seevastu kiindunud juurviljade, ronitaimede, spinati või piimatoodete söömisse, kuid seda kõike siiski vaid oma keele nõudmiste rahuldamiseks. Kṛṣṇa teadvust praktiseeriv inimene peab loobuma söömisest oma meelelise rahulduse nimel, sealhulgas liialt suure koguse selliste maitseainete nagu ts̆illi ja tamarind kasutamisest. Beetlilehtede ning -pähklite ning nendest valmistatavas närimissegus kasutatavate maitseainete, haritakī, tubaka, LSD, marihuaana, oopiumi, alkoholi, kohvi ja tee tarbimine tähendab keelatud kalduvuste rahuldamist. Kui me suudame teha oma harjumuseks süüa üksnes Kṛṣṇale pakutud toitu, siis on meil võimalik pääseda māyā ohvriks langemisest. Jumal Kṛṣṇa Ise on andnud meile ettekirjutuse, milliseid toite sobib Temale pakkuda – nendeks on juurviljad, teraviljad, puuviljad, piimasaadused ja vesi. Kui inimene sööb aga prasādamit üksnes selle hõrgutava maitse pärast ja sööb seetõttu liiga palju, langeb ta samuti keele nõudmiste ohvriks. Śrī Caitanya Mahāprabhu õpetas meile, et väga maitsvaid toite tuleb vältida isegi juhul, kui tegu on prasādamiga. Kui me pakume jumalusele maitsvaid toite kavatsusega neid hõrgutavaid roogi seejärel ise süüa, siis on meie tegevus suunatud keele nõudmiste rahuldamisele. Ning ka siis, kui me võtame vastu rikka inimese küllakutse põhjusel, et ta pakub meile maitsvaid toite, püüame me tegelikult rahuldada vaid keele nõudmisi. „Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 6.227) öeldakse:

„Inimene, kes tormab ringi, püüdes rahuldada oma keelt ning kes on alati kiindunud mao ja genitaalide soovide rahuldamisse, ei suuda jõuda Kṛṣṇani."

Nagu eespool öeldud, keel, kõht ja genitaalid asuvad kõik ühel joonel ja kuuluvad samasse kategooriasse. Jumal Caitanya rääkis: bhāla nā khaibe āra bhāla nā paribe. „Ärge kunagi kandke luksuslikke rõivaid ja ärge sööge hõrgutavaid roogi." (Cc. Antya 6.236)

Sellise analüüsi põhjal võib järeldada, et haige magu on üheks tunnuseks sellest, et inimene ei oma kontrolli kõhu soovide üle. Kui me soovime süüa rohkem kui vaja, tekitame me oma elus automaatselt suurel hulgal ebamugavusi. Kui me aga peame kinni paastudest sellistel päevadel nagu ekādaśī ja janmāṣṭami, suudame me kõhu nõudeid ohjeldada.

Mis puudutab genitaalide ihasid, siis jagunevad ka need kahte kategooriasse – kohaseks ja sündsusetuks ehk seaduslikuks ja ebaseaduslikuks seksuaaleluks. Kui mees jõuab sugulise küpsuseni, võib ta vastavalt śāstrates antud reeglitele abielluda ning kasutada oma genitaale korralike laste sigitamiseks. See on seaduslik ja religioosne. Vastasel juhul võib juhtuda, et ta laseb genitaalide rahuldamiseks käiku mitmed kunstlikud vahendid, loobudes seejuures kõikidest piirangutest. Kui inimene astub aga ebaseaduslikku seksuaalellu, mille hulka śāstrates loetakse nii vahetu seksuaalvahekord kui ka sellest mõtlemine, selle planeerimine, sellest rääkimine või genitaalide rahuldamine kunstlike vahenditega, satub ta māyā küüniste vahele. Need juhendused puudutavad mitte ainult perekondlikke inimesi, vaid ka tyāgīsid ehk loobumusliku elukorralduse kohaselt elavaid isiksusi. Śrī Jagadānanda Paṇḍita kirjutab oma raamatu „Prema-vivarta" seitsmendas peatükis:

„Mu kallis vend, olles vastu võtnud loobumusliku elukorralduse, ei tohiks sa kuulata jutte tavalistel maistel teemadel, ja teistega kohtudes ei tohiks sa ka ise sellistel teemadel kõneleda. Ära mõtle naistest isegi unes. Sa oled vastu võtnud loobumusliku elukorralduse tõotusega, mis keelab sulle naistega suhtlemise. Kui sa soovid suhelda Śrī Caitanya Mahāprabhuga, pead sa alati meeles pidama, mis juhtus Choṭa Haridāsaga, kelle Jumal hülgas. Ära soo hõrgutavaid roogi ega kanna peeneid rõivaid. Ole alati alandlik ja teeni Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat oma südame sügavustes."

Kokkuvõtteks võib öelda, et inimest, kes suudab kontrollida nii kõnet, mõistust, viha, keelt, kõhtu kui ka genitaale, tuleb nimetada svāmīks või gosvāmīks. Sõna svāmī tähendab „valitseja" ja gosvāmī tähendab „go ehk meelte valitseja". Kui inimene võtab vastu loobumusliku elukorralduse, omandab ta automaatselt tiitli svāmī. See aga ei tähenda, et temast saab oma suguvõsa, kogukonna või ühiskonna valitseja – ta peab olema oma meelte valitseja. Seni, kuni inimene ei ole oma meelte valitseja, tuleb teda nimetada mitte gosvāmīks, vaid go-dāsaks – meelte teenriks. Järgides Vṛndāvana kuue Gosvāmī eeskuju peavad kõik svāmīd ja gosvāmīd rakendama end armastusega ja täielikult Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Go-dāsad teevad vastupidist – nemad teenivad oma meeli ja materiaalset maailma. Selles seisneb kogu nende tegevus. Prahlāda Mahārāja kirjeldas go-dāsasid sõnaga adānta-go, mis viitab isikule, kelle meeled ei ole allutatud kontrollile. Adānta-go jaoks ei ole võimalik Kṛṣṇa teenriks saamine. Prahlāda Mahārāja räägib „Śrīmad-Bhāgavatamis" (7.5.30):

„Nende jaoks, kes on otsustanud jätkata oma eksistentsi selles materiaalses maailmas meeleliste naudingute nimel, ei ole Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine võimalik ei isiklike jõupingutuste, teiste inimeste juhenduste ega ühiste arutelude abil. Ohjeldamatud meeled tirivad neid teadmatuse pimedaimatesse regioonidesse ning nõnda sooritavad nad hullumeelsetena tegevusi, mille kohta öeldakse „läbi näritu uuesti närimine."

Inimelu eesmärk on lihtne eluviis ja ülev mõtlemine. Kuna kõik tingimustest sõltuvad elusolendid asuvad Jumala kolmanda energia mõju all, on see materiaalne maailm loodud sel moel, et igaüks on sunnitud töötama. Jumala Kõrgeim Isiksus omab kolme energiat ehk potentsi. Esimest neist nimetatakse antaraṅga-śaktiks ehk sisemiseks energiaks. Teine energia kannab nimetust taṭastha-śakti ehk marginaalne energia ning kolmandaks energiaks on bahiraṅga-śakti ehk väline energia. Elusolendid moodustavad marginaalse energia ning asuvad sisemise ja välise energia vahel. Jumala Kõrgeima Isiksuse igaveste teenritena peavad jīvātmād ehk aatomisuurused elusolendid alluma kas sisemise või välise energia kontrollile. Kui nad asuvad sisemise energia kontrolli all, ilmutavad nad oma loomulikku, algolemuslikku tegevust – pidevat Jumala pühendunud teenimist. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.13):

„Oo, Pṛthā poeg, suured hinged, kes ei ole sattunud eksiteele, viibivad jumaliku looduse kaitse all. Nad rakendavad end täielikult pühendunud teenimisse, sest teavad, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, algne ja ammendamatu."

Sõna mahātmā viitab suuremeelsele, mitte omakasupüüdlikule isiksusele. Omakasupüüdlikud inimesed, olles alati hõivatud oma meelte rahuldamisega, laiendavad vahel oma tegevusi eesmärgiga mõne „ismi" nagu natsionalismi, humanitarismi või altruismi abil teistele inimestele head teha. Nad võivad loobuda isiklikust meelelisest naudingust kellegi teise – näiteks oma suguvõsa, kogukonna või rahvusliku või ülemaailmse ühiskonna – meelelise naudingu nimel. Kõik see on tegelikult vaid isiklike meelte rahuldamise laiendamine kogukondlikule ja ühiskondlikule tasandile. Materiaalsest seisukohast võib selline tegevus olla vägagi üllas, kuid vaimses mõttes ei oma see mitte mingit väärtust. Sellise tegevuse aluseks on kas isiklikud või üldised meelelised naudingud. Üksnes juhul, kui inimene rahuldab Kõigekõrgema Jumala meeli, võib teda nimetada mahātmāks ehk suuremeelseks isiksuseks.

Sõnad daivīṁ prakṛtim ülal tsiteeritud „Bhagavad-gītā" värsis viitavad Jumala Kõrgeima Isiksuse sisemise energia ehk naudinguenergia kontrollile. See naudinguenergia avaldub Śrīmatī Rādhārāṇī või Tema ekspansiooni Lakṣmī ehk õnnejumalannana. Kui individuaalsed hinged, jīvad, asuvad sisemise energia kontrolli all, siis on nende ainsaks tegevuseks Kṛṣṇa ehk Viṣṇu rahuldamine. Selline on mahātmā positsioon. Isiksust, kes ei ole mahātmā, nimetatakse durātmāks ehk omakasupüüdlikuks inimeseks. Sellised ebaterve mõistusega durātmād seatakse Jumala välise energia, mahāmāyā kontrolli alla.

Selles materiaalses maailmas alluvad õigupoolest kõik elusolendid mahāmāyāle, mille ülesandeks on põhjustada neile kolme liiki kannatusi, mis kannavad nimetusi adhidaivika-kleśa (pooljumalate poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks põuad, maavärisemised ja tormid), adhibhautika-kleśa (kannatused, mida põhjustavad teised elusolendid nagu näiteks putukad ja vaenlased) ja adhyātmika-kleśa (keha ja mõistuse poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks mentaalsed ja füüsilised häired). Daiva-bhūtātma-hetavaḥ: tingimustest sõltuvad hinged, kes välise energia kontrolli all asudes alluvad nimetatud kolme liiki kannatustele, on sunnitud taluma mitmeid erinevaid probleeme.

Peamine probleem, millega tingimustest sõltuvad hinged silmitsi seisavad, on sünni, vananemise, haiguste ja surma kordumine. Materiaalses maailmas on elusolend sunnitud keha ja hinge kooshoidmiseks tööd tegema, ent kuidas on seda tööd võimalik sooritada nii, et see oleks kooskõlas Kṛṣṇa teadvuse praktikaga?

Keha alalhoidmiseks on kõigil vaja teravilja, riideid, raha ja mitmeid teisi asju, kuid inimene ei tohiks neid koguda rohkem kui on möödapääsmatu tema esmaste vajaduste rahuldamiseks. Kui me järgime seda loomulikku põhimõtet, ei teki meil keha alalhoidmisega mitte mingeid probleeme.

Loodus on seadnud nii, et evolutsiooniredeli madalamal astmel asuvad elusolendid ei tegele liigse söömise või kogumisega. Seetõttu ei esine loomariigis majanduslikke probleeme ega vahendite puudujääki. Kui avalikku paika asetada kotitäis riisi, lendavad kohale linnud, kes söövad mõne tera ning seejärel lahkuvad. Inimene, seevastu, võtab aga kogu koti endaga kaasa. Ta sööb ära nii palju, kui tema kõhtu vähegi mahub ja säilitab ülejäänu tagavarana. Pühakirjades aga keelatakse inimesel koguda rohkem kui ta vajab (atyāhāra). Kogu tänapäeva maailma kannatuste põhjuseks on just selle põhimõtte eiramine.

Liigne vara kogumine ning liigne söömine põhjustavad ka prayāsat ehk ebavajalikke jõupingutusi. Jumal on seadnud nii, et kõik inimesed võiksid elada kogu maailmas väga rahulikult, kui neil oleks pisut maad ja piimaandev lehm. Ei ole mingit vajadust elatise hankimiseks ühest paigast teise sõita, sest teravilju kasvatada ning lehma pidada on võimalik paikselt. Sellise eluviisi juures lahenevad kõik majanduslikud probleemid. Õnneks on inimesele antud kõrgem arukus, et ta saaks arendada Kṛṣṇa teadvust, ehk teisisõnu öeldes, mõista Jumalat, oma suhteid Temaga ja elu lõplikku eesmärki – armastust Jumala vastu. Kahjuks ei hooli aga niinimetatud tsiviliseeritud inimene Jumala teadvustamisest ning kasutab oma arukust lihtsalt selleks, et koguda rohkem vara, kui ta vajab ja süüa vaid keele rahuldamiseks. Jumal on loonud maailma nii, et üle kogu maailma on inimestel võimalik omada piisavalt piima- ja teraviljasaadusi, kuid selle asemel, et rakendada oma kõrgemat arukust Jumala teadvuse arendamisse, kasutavad niinimetatud arukad inimesed oma arukust paljude ebavajalike ja soovimatute asjade loomiseks. Nad avavad tehaseid, tapamaju, bordelle ja viinapoode. Kui inimestele antakse nõu mitte koguda liiga palju varandust, mitte süüa liiga palju või mitte töötada asjatult kunstlike mugavuste nimel, arvavad nad, et neil soovitatakse tagasi pöörduda primitiivse elulaadi juurde. Enamik inimesi ei tunne soovi vastu võtta lihtsat eluviisi ja ülevat mõtlemist. Seetõttu on nad õnnetud.

Inimelu mõte seisneb Jumala teadvustamises ning selle eesmärgi saavutamiseks on inimesele antud kõrgem arukus. Need, kes usuvad, et selle kõrgema arukuse mõte seisneb kõrgema arengutaseme saavutamises, peaksid järgima vedalikus kirjanduses antud juhendusi. Saades selliseid juhendusi kõrgematelt autoriteetidelt, võib inimene jõuda täiuslike teadmiste tasandile ja anda oma elule tõelise tähenduse.

Śrī Sūta Gosvāmī kirjeldab „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.9) inimesele kohast dharmat järgmisel moel:

„Kõikide ettekirjutatud kohustuste [dharma] eesmärgiks on kahtlematult lõplik vabanemine ja seega ei tohiks mitte mingil juhul nende täitmise sihiks seada materiaalset kasu. Pealegi ei tohiks isiksus, kes tegeleb kõrgeima ettekirjutatud teenimisega [dharmaga], mitte kunagi kasutada materiaalseid hüvesid meeleliste naudingute suurendamiseks."

Esimene samm tsiviliseeritud inimühiskonna suunas koosneb ettekirjutatud kohustustest, mida tuleb täita vastavalt pühakirjade juhendustele. Inimese kõrgemat arukust tuleb kasutada selleks, et mõista, milles seisneb tema peamine dharma. Inimühiskonnas eksisteerib mitmeid erinevaid religioosseid kontseptsioone – budism, hinduism, kristlus, islam, judaism jne – ,sest inimühiskond, kus puudub religioon, ei ole kõrgem loomaühiskonnast.

Nagu eespool öeldud (dharmasya hy āpavargyasya nārtho 'rthāyopakalpate), ei ole religiooni eesmärgiks mitte leiva andmine, vaid inimese juhtimine vabanemisele. Mõningad inimühiskonnad loovad niinimetatud religioosse süsteemi, et saavutada materiaalset arengut, kuid selline eesmärk on kaugel tõelise dharma otstarbest. Religioon peab juhtima inimese Jumala seaduste mõistmise juurde, sest nende seaduste täpne järgimine võimaldab tal vabaneda materiaalseist köidikuist. See on religiooni tegelik eesmärk. Kahjuks võtavad inimesed atyāhāra ehk materiaalse õitsengu liigse ihaldamise tõttu religiooni vastu vaid sellise sihi saavutamiseks. Ometigi, tõeline religioon juhendab inimest, kuidas tunda rahuldust, omades vaid hädavajalikku miinimumi ja arendades samal ajal Kṛṣṇa teadvust. Ehkki me vajame majanduslikku arengut, lubab tõeline religioon seda üksnes materiaalse eksistentsi möödapääsmatute vajaduste rahuldamiseks. Jīvasya tattva jijñāsā: elu tõeline eesmärk on esitada küsimusi Absoluutse Tõe kohta. Kui meie jõupingutused (prayāsa) ei ole suunatud Absoluutse Tõe kohta küsimuste esitamisele, siis me teeme üha suuremaid jõupingutusi üksnes oma kunstlike vajaduste rahuldamiseks. Vaimset teed käiv inimene ei tohi kulutada oma jõuvarusid ilmalike eesmärkide saavutamisele.

Veel üheks takistuseks vaimse arengu teel on prajalpa ehk asjatu kõnelemine. Kui me kohtume mõne oma sõbraga, hakkame otsekohe asjatult ajama juttu, mis pole tähtsam konnade krooksumisest. Kui meil on vaja rääkida, peame me kõnelema Kṛṣṇa teadvuse liikumisest. Need, kes ei kuulu Kṛṣṇa teadvuse liikumisse, loevad huviga läbi kuhjade viisi ajalehti, ajakirju ja romaane, lahendavad ristsõnu ja tegelevad paljude teiste mõttetute asjadega. Sel moel inimesed vaid raiskavad oma väärtuslikku aega ja energiat. Läänemaailmas tegelevad eakad inimesed, kes on aktiivsest elust tagasi tõmbunud, kaardimängu, kalapüüdmise, teleri vaatamise ja kasutute aruteludega ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Kõik need ja teised samalaadsed tähtsusetud tegevused kuuluvad prajalpa kategooriasse. Arukad inimesed, kes tunnevad huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, ei tohiks kunagi osaleda sellistes tegevustes.

Väljend jana-saṅga viitab suhtlemisele inimestega, kes ei ole huvitatud Kṛṣṇa teadvusest. Selliste isiksustega suhtlemisest tuleb rangelt hoiduda. Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura soovitas meile seetõttu elada üksnes Kṛṣṇa teadvust praktiseerivate pühendunute keskel (bhakta-sane vāsa). Inimene peab alati olema hõivatud Jumala teenimisega Jumala pühendunute keskel. Suhtlemine nendega, kes tegelevad samade asjadega, on inimesele suureks abiks oma alal arenemises. Sel põhjusel loovad materialistlikud inimesed oma ettevõtmiste edendamiseks erinevaid ühinguid ja klubisid. Ärimaailmas eksisteerivad näiteks sellised institutsioonid nagu fondibörs ja kaubanduskoda. Samamoodi oleme meie asutanud Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu, et anda inimestele võimalus suhelda nendega, kes ei ole Kṛṣṇat unustanud. Vaimne suhtlemine, mida meie liikumine – ISKCON – pakub, suureneb iga päevaga. Paljud inimesed maailma erinevaist paigust liituvad selle ühinguga, et äratada eneses uinunud Kṛṣṇa teadvus.

Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura liigitab oma kommentaaris, mis kannab nime „Anuvṛtti", mõistuse tasandil spekuleerijate ning impersonalistidest filosoofide tohutud jõupingutused teadmisi omandada samuti atyāhāra ehk liigse kogumise kategooriasse. Vastavalt „Śrīmad-Bhāgavatami" kinnitustele on filosoofidest spekulantide püüdlused kirjutada suurel hulgal raamatuid täiesti kasutud, sest nende teosed on täis kuiva filosoofiat, milles puudub Kṛṣṇa teadvus. Atyāhāra kategooriasse kuulub ka karmīde tegevus, kes kirjutavad köidete kaupa raamatuid majanduslikust arengust. Atyāhārast juhinduvad kõik, kellel puudub soov arendada Kṛṣṇa teadvust ja kelle ainsaks huviks on koguda üha rohkem ja rohkem materiaalset omandit, olgu siis teaduslike teadmiste või raha kujul.

Karmīd töötavad tulevaste põlvkondade jaoks üha suurema ja suurema rahasumma kogumise nimel üksnes seetõttu, et ei tea, milline positsioon neid tulevikus ees ootab. Omamata vähimatki ettekujutust, millisesse olukorda nad satuvad järgmises elus, on nende ainsaks huviks oma poegade ja pojapoegade jaoks üha suurema rahasumma kogumine. Selle kohta on teada mitmeid näitlikke lugusid. Kord kogus üks väljapaistev karmī oma poegadele ja pojapoegadele tohutu varanduse, kuid seejärel sündis ta vastavalt oma karmale ühe saapaparandaja majas, mis asus lähestikku majaga, mille ta oli eelmises elus oma lastele püstitanud. Juhtus nii, et kui see saapaparandaja astus sisse oma kunagisse majja, peksid tema endised pojad ja pojapojad teda saabastega. Juhul, kui karmīdes ja jñānīdes ei teki huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, jätkavad nad lihtsalt oma elu raiskamist viljatute tegevuste peale.

Kui inimene võtab vastu pühakirjade mõningad reeglid vahetu kasu nimel – tegevusviis, mida toetavad utilitaristid – nimetatakse tema tegevust niyama-āgrahaks, ning kui ta eirab śāstrate antud reegleid, mille otstarbeks on vaimse arengu saavutamine, nimetatakse tema tegevust niyama-agrahaks. Sõna āgraha tähendab „innukus vastu võtta" ja agraha tähendab „kõrvale hoidumine". Lisades kummagi nendest sõnadest sõnale niyama („reeglid"), moodustub sõna niyamāgraha. Seega on sõna niyamāgraha kahemõtteline ja selle tähendus sõltub kontekstist. Neile, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, ei soovitata järgida pühakirjades antud reegleid majandusliku arengu nimel. Nad peavad väga hoolikalt järgima neid reegleid eesmärgiga areneda Kṛṣṇa teadvuses ja rangelt kinni pidama reguleerivatest printsiipidest, astumata ebaseaduslikku seksuaalellu, tarvitamata toiduks liha ning hoidudes hasartmängudes osalemisest ja uimastavate ainete tarbimisest.

Kṛṣṇa teadvusest huvitatud inimesed peavad vältima suhtlemist māyāvādīdega, kes vaid teotavad vaiṣṇavaid ehk pühendunuid. Bhukti- kāmīd, kes on huvitatud materiaalsest õnnest; mukti-kāmīd, kes ihaldavad ühtesulamist kujutu Absoluudiga (Brahmaniga) ja siddhi-kāmīd, kes ihaldavad täiuslikkuse saavutamist müstilises joogas kuuluvad kõik atyāhārīde hulka. Selliste inimestega suhtlemine on äärmiselt ebasoovitatav.

Soov avardada oma mõistust müstilises joogas täiuslikkuse saavutamise läbi, soov sulada Brahmani eksistentsi ja soov saavutada materiaalne õitseng, mis lubaks rahuldada kõiki meile pähe tulevaid ideid, on ahnuse (laulya) erinevad avaldumised. Kõik katsed saavutada sellist materiaalset edu või niinimetatud vaimset arengut on takistuseks Kṛṣṇa teadvuses arenemise teel.

Sõjad, mis tänapäeval kapitalistide ja kommunistide vahel toimuvad, on põhjustatud nende soovimatusest tunnistada Śrīla Rūpa Gosvāmī nõuannet atyāhārast hoidumise kohta. Tänapäeva kapitalistid koguvad rohkem varandust kui vajavad, samas kui kommunistid, kes kadestavad nende õitsengut, püüavad kõiki rikkusi ja omandit riigistada. Kahjuks ei tea aga kommunistid, kuidas rikkuse probleemi lahendada ja vara laiali jagada. Seetõttu juhul, kui kapitalistide varandus langeb kommunistide kätesse, jäävad probleemid ikkagi lahenduseta. Vastupidiselt nendele kahele filosoofiale väidetakse Kṛṣṇa teadvuse ideoloogias, et kogu rikkus kuulub Kṛṣṇale ning seepärast pole nii kaua, kuni seda ei anta Kṛṣṇa käsutusse, võimalik inimkonna majanduslikke probleeme lahendada. Rikkuse andmine kommunistide või kapitalistide kätesse ei lahenda mitte midagi. Kui viiekümne kroonine rahasedel vedeleb tänaval, võib keegi selle üles korjata ja endale taskusse panna. Selline inimene ei ole aus. Teine inimene võib seda rahatähte nähes otsustada see sinnapaika jätta, mõeldes, et ta ei tohi puutuda seda, mis kuulub kellelegi teisele. Ehkki ta ei varasta raha isiklike huvide rahuldamiseks, ei ole ta siiski teadlik ka selle õigest kasutusest. Kolmas inimene, kes seda viiekümne kroonist rahatähte näeb, võib selle üles korjata, otsida üles inimese, kes selle kaotas ning raha tagasi viia. Selline inimene ei varasta raha isiklikuks kulutamiseks ega jäta seda ka hooletult tänavale vedelema. Korjates raha üles ja viies selle tagasi inimesele, kes oli selle kaotanud, on ta ühtaegu nii aus kui ka tark.

Raha ülekandmine kapitalistidelt kommunistidele ei lahenda tänapäeva poliitilisi probleeme, sest kogemus kinnitab, et kui raha satub kommunistide kätte, kasutavad nad seda enese meeleliseks rahuldamiseks. Maailma rikkused kuuluvad tegelikult Kṛṣṇale ning igal elusolendil, nii inimesel kui ka loomal, on sünnikohane õigus kasutada Jumala omandit enese ülalpidamiseks. Kui keegi võtab rohkem, kui ta enda ülalpidamiseks vajab – olgu ta kapitalist või kommunist – siis on ta varas ning peab kandma karistust vastavalt loodusseadustele.

Maailma rikkusi tuleks kasutada kõikide elusolendite heaoluks, sest selline on Emakese Maa plaan. Kõigil on õigus elada, kasutades Jumala rikkust. Kui inimestele saab selgeks kunst, kuidas teaduslikult kasutada Jumala omandit, ei tungi nad enam teiste õiguste kallale. Siis on võimalik luua ideaalne ühiskond. Sellise vaimse ühiskonna peamine printsiip on kirja pandud „Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras:

„Kõik elav ja elutu selles universumis kuulub Jumalale ja on Tema poolt juhitav. Seepärast peab igaüks võtma ainult seda hädavajalikku, mis on temale eraldatud nagu tema osa ja hoiduma ülejäänust, hästi teades, kellele kõik kuulub."

Kṛṣṇa teadvuses viibivad pühendunud teavad väga hästi, et see materiaalne maailm on loodud vastavalt Jumala täiuslikule plaanile, mille kohaselt on kõigil elusolendeil võimalik rahuldada oma elulised vajadused ilma, et nad peaksid tungima kellegi teise elu või õiguste kallale. Sellise täiusliku plaani kohaselt on kõigile antud võimalus saada oma osa materiaalseid rikkusi vastavalt oma tegelikule vajadusele. Sel moel saavad kõik elada rahus, järgides põhimõtet „Lihtne eluviis ja ülev mõtlemine". Kahjuks kasutavad aga materialistid, kes ei oma usku Jumala plaani ega ka vähimat soovi vaimselt areneda, neile Jumala poolt antud arukust üksnes materiaalse omandi suurendamiseks. Oma materiaalse positsiooni parandamiseks leiutavad nad mitmeid sotsiaalseid süsteeme nagu kapitalism ja materialistlik kommunism. Nad ei ole huvitatud Jumala seadustest või kõrgemast eesmärgist. Ihaldades alati täita oma lõputuid soove meeli rahuldada, paistavad nad silma oskusega ekspluateerida oma kaaslasi – teisi elusolendeid.

Kui inimühiskond vabaneb nendest elementaarsetest puudustest, mida Śrīla Rūpa Gosvāmī käesolevas värsis loetleb (atyāhāra jne), jõuab lõpule igasugune vaenulikkus inimeste ning loomade, kapitalistide ning kommunistide ja kõikide teiste vahel. Lisaks sellele lahenevad kõik majanduslikust ja poliitilisest väärkorraldusest ja ebastabiilsusest tulenevad probleemid. Sellise puhta teadvuse äratamiseks on vaja omandada korralik vaimne haridus ja järgida praktikat, mida Kṛṣṇa teadvuse liikumine teaduslikult meile pakub.

See Kṛṣṇa teadvuse liikumine pakub võimaluse rajada vaimne ühiskond, tänu millele on võimalik saavutada ülemaailmne rahu. Iga arukas inimene peab puhastama oma teadvuse ning vabanema ülalmainitud kuuest takistusest pühendunud teenimise teel, pöördudes varjupaiga leidmiseks täie siirusega Kṛṣṇa teadvuse liikumise poole.

Pühendunud teenimine ei ole sentimentaalne spekulatsioon või väljamõeldud ekstaas. Selle olemuseks on praktiline tegevus. Śrīla Rūpa Gosvāmī annab oma raamatus „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.1.11) pühendunud teenimisele järgmise määratluse:

„Uttamā bhakti ehk puhas pühendumus Jumala Kõrgeimale Isiksusele, Śrī Kṛṣṇale, eeldab pühendunud teenimise sooritamist moel, mida Jumal on heaks kiitnud. Selline pühendunud teenimine peab olema vaba igasugustest tagamõtetest ja viljadele suunatud karmast, impersonaalsest jñānast ja teistest enesekesksetest soovidest."

Bhakti on teatud laadi praktika. Niipea kui me kasutame sõna „praktika", peame me silmas tegevust. Vaimne praktika ei seisne passiivses meditatsioonis, nagu mõned pseudojoogid õpetavad. Selline passiivne meditatsioon võib olla kasulik neile, kes ei oma teadmisi pühendunud teenimisest ning seetõttu võime me vahel leida juhendusi, milles seda soovitatakse vahendina häirivate materiaalsete tegevuste peatamiseks. Meditatsioon tähendab kõikide mõttetute tegevuste lõpetamist vähemalt teatud ajaks. Kuid pühendunud teenimise läbi on võimalik teha lõpp mitte üksnes kõikidele mõttetutele ilmalikele tegevustele, vaid ka hõivata end mõtestatud tegevusega. Śrī Prahlāda Mahārāja soovitab:

Pühendunud teenimise üheksa protsessi on järgmised:

Śravaṇam ehk kuulamine on esimene samm transtsendentaalsete teadmiste omandamise teel. Pühendunu ei tohi kuulata mitteautoriteetseid isiksusi, vaid peab pöörduma väärilise inimese poole, nagu seda soovitatakse „Bhagavad-gītās" (4.34):

„Ürita teada saada tõde, pöördudes vaimse õpetaja poole. Esita talle alandlikult küsimusi ning teeni teda. Eneseteadvustamiseni jõudnud hinged suudavad anda sulle teadmisi, sest nemad on näinud tõde."

Ka „Muṇḍaka Upaniṣadis" soovitatakse: tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet. „Selleks, et mõista transtsendentaalset teadust, peab inimene pöörduma autoriteetse vaimse õpetaja poole." Seega ei ole transtsendentaalsete salajaste teadmiste omandamine alandliku kuulamise teel lihtsalt väljamõeldis. Śrī Caitanya Mahāprabhu andis Śrīla Rūpa Gosvāmīle sellel teemal järgmise juhenduse:

„Ekseldes Brahmā poolt loodud kõiksuses, omandavad üksikud õnnelikud hinged bhakti-latā-bīja, pühendunud teenimise ronitaime seemne. See kõik on võimalik üksnes guru ja Kṛṣṇa armulikkusest." (Cc. Madhya 19.151) Materiaalne maailm on vangla elusolendeile, kes oma algselt olemuselt on ānandamaya – need, kes otsivad naudingut. Nad tahavad tegelikult vabadust sellest maailmast, milles õnn sõltub tingimustest, ent teadmata teed vabanemisele, on nad sunnitud rändama ühest eluliigist teise ja ühelt planeedilt teisele. Sel moel rändavad elusolendid läbi kogu materiaalse universumi. Ent kui kellelegi langeb osaks õnn kohtuda puhta pühendunuga ning kuulata teda kannatlikult, siis astub ta pühendunud teenimise teele. Selline võimalus avaneb inimesele, kes on siiras. Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing pakub sellist võimalust kogu inimkonnale. Kui keegi õnneliku juhuse läbi kasutab seda võimalust rakendada end pühendunud teenimisse, avaneb talle otsekohe tee vabanemisele.

Me peame kasutama seda võimalust pöörduda tagasi koju, tagasi Jumala juurde, väga entusiastlikult. Ilma entusiasmita ei ole eduni jõudmine võimalik. Isegi materiaalses maailmas peab inimene omama suurt entusiasmi selleks, et saada oma tegevusalal edukaks. Tudeng, ärimees, kunstnik – igaüks, kes soovib oma tegevusvaldkonnas saada edukaks, peab omama entusiasmi. Samamoodi on entusiasm äärmiselt oluline pühendunud teenimises. Entusiasm tähendab tegutsemist – kuid kelle nimel? Vastus on: kṛṣṇārthākhila-ceṣṭā („Bhakti-rasāmṛta-sindhu") – me peame alati tegutsema Kṛṣṇa heaks.

Kõikidel eluetappidel peame me bhakti-joogas täiuslikkuse saavutamiseks sooritama pühendunud teenimist vaimse õpetaja juhendamise all. Ekslik oleks arvata, et me peame oma tegevusi piirama või kitsendama. Kṛṣṇa on kõikeläbiv ning seetõttu ei ole mitte miski Kṛṣṇast sõltumatu. Kṛṣṇa Ise kinnitab seda „Bhagavad-gītās" (9.4):

„Oma mitteavaldunud kujul läbin Ma kogu seda universumit. Kõik elusolendid asuvad Minus, kuid Mina ei asu neis." Vaimse õpetaja juhendamise all tuleb meil muuta kõik Kṛṣṇa teenimist soodustavaks. Näiteks kasutame me käesoleval ajal diktofoni. Selle leiutanud materialist lõi selle ärimeeste ja ilmalikel teemadel kirjutavate autorite jaoks. Kindlasti ei mõelnud ta kunagi selle kasutamisest Jumala teenimiseks, kuid meie kasutame diktofoni just Kṛṣṇa teadvust õpetavate raamatute kirjutamiseks. Loomulikult jääb kogu diktofoni loomise protsess Kṛṣṇa energia tegevussfääri. Kõik selle instrumendi osad, sealhulgas elektroonika, kujutavad endast materiaalse energia viie põhilise elemendi – bhūmi, jala, agni, vāyu ja ākāśa – kombineerumise ja vastastikuse mõju tagajärge. Samuti kasutas leidur selle keeruka masina valmistamiseks oma aju, ent Kṛṣṇa oli see, kes andis talle nii masina loomiseks vajalikud koostisosad kui ka aju. Kṛṣṇa kinnitab: mat-sthāni sarva-bhūtāni. „Kõik on sõltuv Minu energiast." Seepärast ei ole pühendunul raske mõista, et kuna mitte miski ei ole Kṛṣṇa energiast sõltumatu, tuleks kõike kasutada Tema teenimiseks.

Jõupingutusi, mis on sooritatud arukusega ja Kṛṣṇa teadvuses, nimetatakse utsāhaks ehk entusiasmiks. Pühendunud oskavad leida õige tee, kuidas kasutada kõike Jumala teenimiseks (nirbandhaḥ kṛṣṇa- sambandhe yuktaṁ vairāgyam ucyate). Pühendunud teenimise sooritamine ei tähenda mitte passiivset meditatsiooni, vaid praktilist tegevust vaimse elu kontekstis.

Selliseid tegevusi tuleb sooritada kannatlikult. Kannatamatust tuleb Kṛṣṇa teadvuses vältida. Näiteks see Kṛṣṇa teadvuse liikumine algatati üheainsa inimese poolt ning algul ei leidnud see mitte mingit vastukaja, ent kuna me jätkasime kannatlikult pühendunud teenimist, hakkasid inimesed vähehaaval mõistma selle liikumise tähtsust ning nüüdseks osalevad nad innukalt selle töös. Pühendunud teenimise sooritamises ei tohi olla kannatamatu. Me peame kuulama vaimse õpetaja juhendusi ning täitma neid kannatlikult, lootes guru ja Kṛṣṇa armulikkusele. Kṛṣṇa teadvuse praktika edukaks sooritamiseks on vaja nii kannatlikkust kui ka veendumust. Äsja abiellu astunud tüdruk loodab loomulikult saada oma abikaasalt lapsi, kuid tal ei tasu loota, et tema lapsed sünnivad kohe pärast pulmi. Loomulikult võib ta püüda kohe peale abiellu astumist last saada, kuid ta peab alistuma oma mehele, olles kindel, et aja jooksul tema laps areneb ja tuleb lõpuks ilmale. Samamoodi tähendab alistumine pühendunud teenimises, et meis tekib veendumus. Pühendunu mõtleb: avaśya rakṣibe kṛṣṇa. „Kṛṣṇa kaitseb mind kindlasti ja aitab mul sooritada pühendunud teenimist edukalt." Seda nimetatakse veendumuseks.

Nagu eespool juba selgitatud, ei tohi pühendunu olla passiivne, vaid peab suure entusiasmiga järgima reguleerivaid printsiipe – tat-tat-karma- pravartana. Reguleerivate printsiipide eiramine hävitab pühendunud teenimise. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises on kehtestatud neli reguleerivat printsiipi – keelatud on astuda ebaseaduslikku seksuaalellu, tarvitada toiduks liha, osaleda hasartmängudes ja tarvitada uimastavaid aineid. Pühendunu peab järgima neid printsiipe suure entusiasmiga. Kui ta muutub nende järgimises loiuks, pidurdab ta sellega kahtlematult oma vaimset arengut. Seetõttu annab Rūpa Gosvāmī soovituse: tat-tat-karma- pravartanāt. „Pühendunu peab rangelt kinni pidama vaidhī bhakti reguleerivatest printsiipidest." Lisaks nimetatud neljale keelule (ehk yamale), eksisteerivad ka positiivsed reguleerivad printsiibid (niyamad), näiteks nagu kuueteistkümne ringi mahā-mantra kordamine japa-mālā palvehelmestel. Neid reguleerivaid printsiipe tuleb järgida kõrvalekaldumatult ja entusiastlikult. Seda nimetatakse tat-tat-karma-pravartanaks ehk mitmekesiseks tegevuseks pühendunud teenimises.

Veelgi enam, selleks, et saavutada edu pühendunud teenimises, peab inimene loobuma ebasoovitavast suhtluskonnast, see tähendab suhtlemisest karmīde, jñānīde, joogide ja teiste mittepühendunutega. Kord pöördus üks perekondlikku elu elav pühendunu Śrī Caitanya Mahāprabhu poole palvega selgitada vaiṣṇava filosoofia üldiseid põhimõtteid ning Śrī Caitanya Mahāprabhu vastas talle otsekohe: asat-saṅga- tyāga, — ei vaiṣṇava-ācāra. „Vaiṣṇava tunnuseks on see, et ta on loobunud suhtlemisest ilmalike inimeste ehk mittepühendunutega." Seetõttu on Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura andnud meile soovituse: tāṅdera caraṇa sevi bhakta-sane vāsa. „Inimene peab elama koos puhaste pühendunutega ja järgima reguleerivaid printsiipe, mille on kehtestanud varasemad ācāryad – kuus Gosvāmīt (nimelt Śrī Rūpa Gosvāmī, Śrī Sanātana Gosvāmī, Śrī Jīva Gosvāmī, Śrī Raghunātha dāsa Gosvāmī, Śrī Gopāla Bhaṭṭa Gosvāmī ja Śrī Raghunātha Bhaṭṭa Gosvāmī). Kui inimene elab pühendunute keskel, ei ole tal kuigivõrd võimalust suhelda mittepühendunutega. Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing avab mitmeid keskuseid lihtsalt selleks, et kutsuda inimesi elama pühendunute keskel ning järgima vaimse elu reguleerivaid printsiipe.

Jumala pühendunud teenimine tähendab transtsendentaalseid tegevusi. Transtsendentaalne tasand on puhas materiaalse looduse kolme guṇa saastavast mõjust. Seda nimetatakse viśuddha-sattvaks – puhta vooruse tasandiks ehk vooruseks, mis on vaba madalamate omaduste – kire ja teadmatuse – saastavast mõjust. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises me nõuame, et kõik pühendunud tõuseksid hommikul vara, enne kella nelja, osaleksid maṅgala-āratil ehk hommikusel jumalateenistusel, seejärel loeksid „Śrīmad-Bhāgavatami", osaleksid kīrtanal ja nii edasi. Sedasi tegeleme me iga päev kakskümmend neli tundi pidevalt pühendunud teenimisega. Seda tähendab sato vṛtti – järgida minevikus elanud ācāryate eeskuju, kes oskasid kasutada iga oma hetke Kṛṣṇa teadvuses tegutsemiseks.

Kui pühendunu järgib täpselt Rūpa Gosvāmī poolt käesolevas värsis antud nõuannet – tegutsedes entusiastlikult, veendunult ja kannatlikult, loobudes ebasoovitavast suhtlemisest, järgides reguleerivaid printsiipe ning viibides alati pühendunute keskel – siis pole kahtlust, et ta areneb pühendunud teenimises. Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura mainib seda värssi selgitades, et teadmiste arendamine filosoofiliste spekulatsioonide kaudu, maise külluse kogumine karmaliste tegevuste protsessi abil ning soov omandada yoga-siddhisid ehk materiaalseid täiuslikkusi on kõik vastuolus pühendunud teenimise printsiipidega. Pühendunu peab olema selliste ajutiste tegevuste suhtes täiesti ükskõikne ja pöörama oma tähelepanu hoopis pühendunud teenimise reguleerivatele printsiipidele. „Bhagavad-gītās" (2.69) kinnitatakse:

„See, mis on öö kõigile elusolendeile, on ärkamise aeg end kontrolliva inimese jaoks; ning kõikide elusolendite ärkamise aeg on öö endasse süvenenud targale."

Jumala pühendunud teenimine on iga elusolendi jaoks elulise tähtsusega. See on inimelu ihaldatud eesmärk ja kõrgeim täiuslikkus. Me peame selles veenduma, nagu selleski, et mitte ükski tegevus peale pühendunud teenimise, nagu näiteks mõistuse spekulatsioonid, karmaline tegevus ja püüd omandada müstilisi võimeid, ei too meile kunagi igavest kasu. Täielik veendumus pühendunud teenimise protsessis võimaldab meil jõuda ihaldatud eesmärgini, samas kui püüdlused käia mõnd teist teed lõpevad üksnes rahutusega. „Śrīmad-Bhāgavatami" seitsmendas laulus öeldakse: „Inimene peab omama kindlat veendumust, et need, kes on loobunud pühendunud teenimisest teistele eesmärkidele suunatud ränkade askeeside nimel, ei ole saavutanud puhast mõistust hoolimata erakordsetest askeesidest, sest nad ei oma teadmisi Jumala transtsendentaalsest armastuslikust teenimisest."

Seejärel räägitakse seitsmendas laulus: "Ehkki mõistuse tasandil spekuleerijad ja karmīd võivad olla sooritanud suuri askeese, on nad sunnitud langema, sest neil puuduvad teadmised Jumala lootosjalgadest." Jumala pühendunud, seevastu, ei lange aga kunagi. Jumala Kõrgeim Isiksus kinnitab „Bhagavad-gītās" (9.31) Arjunale: kaunteya pratijānīhi na me bhaktaḥ praṇaśyati. „Oo, Kuntī poeg, kuuluta julgelt, et Minu pühendunu ei hukku kunagi."

Samuti lausub Kṛṣṇa „Bhagavad-gītās" (2.40):

„Nendes püüdlustes ei kohata ei kaotust ega kahju ning väikseimgi edasiliikumine sellel teel võib kaitsta inimest hirmsaimategi ohtude eest."

Pühendunud teenimine on sedavõrd puhas ja täiuslik, et see, kes on kord sellega algust teinud, jõuab isegi vastu oma tahtmist lõpliku eduni. Vahel võib mõni inimene loobuda oma tavapärastest materiaalsetest tegevustest ja mõne sentimendi tõttu pöörduda varjupaiga saamiseks Kõigekõrgema Jumala lootosjalgade juurde, tehes sedasi algust pühendunud teenimisega. Isegi kui selline ebaküps pühendunu seejärel langeb, ei kaota ta mitte midagi. Teisest küljest, mis kasu saab aga see, kes täidab ettekirjutatud kohustusi vastavalt oma varṇale ja āśramale, kuid ei rakenda end pühendunud teenimisse? Ehkki langenud pühendunu võib sündida järgmises elus madalas perekonnas, jätkab ta ikkagi pühendunud teenimist, tasandilt, mille ta eelmises elus saavutas. Pühendunud teenimine on ahaituky apratihatā – sel puudub materiaalne põhjus ning mitte mingid materiaalsed põhjused või tõkked ei suuda seda katkestada või lõplikult peatada. Seepärast peab pühendunu olema kindel oma tegevuses ja mitte ilmutama suurt huvi karmīde, jñānīde ja joogide tegevuste vastu.

Karmīd, jñānīd ja müstilise jooga praktiseerijad omavad kahtlematult mitmeid häid omadusi, kuid pühendunu iseloomus arenevad kõik head omadused automaatselt. Ta ei pea selleks tegema mitte mingeid täiendavaid jõupingutusi. Nagu kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.18.12), avalduvad kõik pooljumalate head omadused järk-järgult isiksuses, kes on saavutanud puhta pühendunud teenimise tasandi. Kuna pühendunu ei tunne huvi ühegi materiaalse tegevuse vastu, ei saa mateeria teda saastada. Ta saavutab otsekohe transtsendentaalse elu tasandi. Seevastu selline inimene, kes rakendab end maistesse tegevustesse – olgu ta siis niinimetatud jñānī, joogi, karmī, filantroop, natsionalist või kes iganes – ei suuda kunagi saavutada kõrgeimat, mahātmā tasandit. Ta jääb durātmāks ehk omakasupüüdlikuks inimeseks. „Bhagavad-gītās" (9.13) kinnitatakse:

„Oo, Pṛthā poeg, suured hinged, kes ei ole sattunud eksiteele, viibivad jumaliku looduse kaitse all. Nad rakendavad end täielikult pühendunud teenimisse, sest teavad, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, algne ja ammendamatu."

Kuna kõik Jumala pühendunud asuvad Tema kõrgema energia kaitse all, ei ole neil mingit vajadust pöörduda teele, mida käivad karmīd, jñānīd või joogid ning sel moel pühendunud teenimise teelt kõrvale kalduda. Sellist tähendust omavad sõnad utsāhān niścayād dhairyāt tat-tat-karma-pravartanāt – tegeleda pühendunud teenimise reguleeritud praktikaga entusiasmi, kannatlikkuse ja veendumusega. Sel moel avaneb inimesele võimalus pühendunud teenimises takistusteta edasi areneda.

Selles värsis selgitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, kuidas sooritada pühendunud teenimist teiste pühendunute suhtes. Selline pühendunud teenimine hõlmab kuute laadi tegevusi: (1) pühendunutele kingituste tegemine, (2) pühendunutelt kingituste vastuvõtmine, (3) oma mõistuse avamine teistele pühendunutele, (4) nende poole pöördumine palvega avada meile oma mõistust Jumala teenimise teemadel, (5) pühendunute pakutud prasādami ehk vaimse toidu austamine ning (6) pühendunute toitmine prasādamiga. Kogenud pühendunu selgitab ja kogenematu pühendunu kuulab tema õpetusi. See on sõnade guhyam ākhyāti pṛcchati tähendus. Kui pühendunu jagab prasādamit, Jumala Kõrgeimale Isiksusele pakutud toidu jäänuseid, peame me pühendunud teenimise vaimu säilitamiseks selle prasādami vastu võtma kui Jumala armulikkuse, mida Ta läbi puhaste pühendunute meile annab. Me peaksime kutsuma puhtaid pühendunuid oma koju, pakkuma neile prasādamit ja olema valmis rahuldama neid igas mõttes. Selline on sõnade bhuṅkte bhojayate caiva tähendus.

Isegi tavalises ühiskonnas on kahe armastava sõbra vahelistes suhetes nende kuue tegevuse sooritamine möödapääsmatu. Näiteks kui üks ärimees soovib luua sidemed teise ärimehega, korraldab ta hotellis pidusöögi, mille käigus ta kõneleb avameelselt oma plaanidest. Seejärel küsib ta oma ärisõbralt, kuidas ta peaks toimima ning mõnikord vahetavad nad vastastikku kingitusi. Seega sooritatakse nimetatud kuut tegevust alati, kui on tegu prīti ehk armastusega lähedastes suhetes. Eelmises värsis andis Śrīla Rūpa Gosvāmī nõuande loobuda suhtlemisest ilmalike inimestega ja suhelda vaid pühendunutega (saṅga-tyāgāt sato vṛtteḥ). Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing on rajatud selleks, et võimaldada pühendunutel luua ülalnimetatud kuuele armastusavaldusele tuginevaid suhteid. Selle ühingu algatajaks oli üksainus inimene, ent kuna inimesed pakuvad meile oma abi ja tunnustavad vastastikuste teenete poliitikat, on meie ühing nüüd laienemas üle kogu maailma. Me tunneme rõõmu, et inimesed annetavad väga heldekäeliselt meie ühingu tegevuse laiendamise heaks ning võtavad vaimustusega vastu kõik tagasihoidlikud kingitused, mida me neile tänutäheks teeme – raamatud ja ajakirjad, mis kõnelevad üksnes Kṛṣṇa teadvusest. Vahel korraldame me Hare Kṛṣṇa festivale ja kutsume ühingu eluaegseid toetajaid ja sõpru osa saama pidustustest, kostitades neid prasādamiga. Ehkki enamik meie ühingu toetajatest on pärit ühiskonna kõrgklassist, tulevad nad sellegipoolest meie üritustele ja võtavad vastu selle vähese prasādami, mida meil on võimalik neile pakkuda. Vahel esitavad meie ühingu toetajad ja pooldajad väga usalduslikke küsimusi pühendunud teenimise meetodite kohta ning me püüame neile neid meetodeid selgitada. Sel moel levib meie ühing edukalt üle kogu maailma ja kõikide maade haritlaskond hakkab järk-järgult hindama Kṛṣṇa teadvuse ühingu tegevust. Kṛṣṇa teadvuse ühingu elu toitub nimetatud kuut laadi vastastikustest armastusavaldustest ühingu liikmete vahel ning seetõttu tuleb kõikidele inimestele anda võimalus suhelda ISKCONi pühendunutega, sest nimetatud kuuele printsiibile rajanevate vastastikuste suhete läbi võib tavaline inimene endas äratada uinunud Kṛṣṇa teadvuse. „Bhagavad-gītās" (2.62) kinnitatakse, et inimese soovid ja taotlused kujunevad vastavalt tema suhtluskonnale – saṅgāt sañjāyate kāmaḥ. Sageli öeldakse, et seda, milline on inimene, võib kindlaks teha tema sõprade järgi, ning kui tavaline inimene suhtleb pühendunutega, arendab ta endas kahtlematult temas uinunud Kṛṣṇa teadvust. Igal elusolendil on loomupärane võime mõista Kṛṣṇa teadvust ja kui ta sünnib inimkehas, on Kṛṣṇa teadvus temas juba teatud määral välja arenenud. „Śrī Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.107) öeldakse:

„Puhas armastus Kṛṣṇa vastu asub igavesti elusolendite südametes. Seda pole võimalik omandada välisest allikast. Kui süda kuulamise ja kordamise käigus puhastub, ärkab elusolend loomulikul moel unest." Kuna kõik elusolendid omavad loomupäraselt Kṛṣṇa teadvust, tuleb kõigile anda võimalus kuulda Kṛṣṇast. Piisab kuulamisest ja kordamisest – śravaṇaṁ kīrtanam – , et elusolendi süda vahetult puhastuks ja et selles ärkaks otsekohe algne Kṛṣṇa teadvus. Kṛṣṇa teadvus ei ole südame jaoks midagi sunniviisilist – see juba eksisteerib seal. Kui inimene kordab Jumala Kõrgeima Isiksuse püha nime, puhastub süda kogu materiaalsest saastast. Jumal Śrī Caitanya Mahāprabhu lausub Oma „Śrī Śikṣāṣṭaka" esimeses salmis:

„Kogu au Śrī Kṛṣṇa saṅkīrtanale, mis puhastab südame täielikult tolmust, mis sinna pikkade aastate jooksul on kogunenud ja kustutab tingimustest sõltuva eksistentsi ning korduvate sündide ja surmade kahjutule. Saṅkīrtana liikumine on suurim õnnistus kogu inimkonnale, sest see levitab õnnistava kuu kiiri. Selles lasub kõikide transtsendentaalsete teadmiste hing. See suurendab transtsendentaalse õndsuse ookeani ja võimaldab meil täiel määral maitsta nektarit, mida me alati ihaldame."

Korrates mahā-mantrat, puhastab inimene südant mitte üksnes iseendal, vaid ka igaühel, kes juhtub kuulma transtsendentaalset helivibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Kuuldes lihtsalt seda transtsendentaalset helivibratsiooni, puhastuvad isegi need hinged, kes on kehastunud loomade, putukate, puude ning teiste madalamate eluvormidena. Sedasi valmistavad nad end ette täielikuks Kṛṣṇa teadvuseks. Sellest rääkis Ṭhākura Haridāsa, kui Caitanya Mahāprabhu küsis temalt, kuidas on võimalik materiaalsest vangistusest vabastada neid elusolendeid, kes asuvad inimkehadest madalamates kehades. Ṭhākura Haridāsa vastas, et pühade nimede kordamine on sedavõrd mõjuvõimas, et isegi juhul, kui keegi kordab neid sügaval dz̆unglis, võimaldab selle helivibratsiooni kuulmine sealsetel puudel ja loomadel arendada endas Kṛṣṇa teadvust. Śrī Caitanya Mahāprabhu kinnitas seda isiklikult. Kui Ta kõndis läbi Jhārikhaṇḍa metsa, loobusid tiigrid, maod, hirved ja kõik teised loomad oma loomupärasest vihavaenust ning ühinesid saṅkīrtanaga, hakates laulma ja tantsima. Loomulikult ei ole meil võimalik Śrī Caitanya Mahāprabhu tegevusi jäljendada, kuid me peaksime järgima Tema eeskuju. Me ei ole sedavõrd võimsad, et võiksime lummata tiigreid, madusid, kasse ja koeri ning meelitada neid tantsima, ent andes inimestele võimaluse kuulda Jumala pühasid nimesid, on meil võimalik tuua paljusid inimesi üle kogu maailma Kṛṣṇa teadvuse juurde. Jumala püha nime levitamine on suurepärane näide annetamisest või heategevusest (ehk dadāti põhimõttest). Samadele alustele tuginedes peame me järgima ka pratigṛhṇāti põhimõtet – me peame olema nõus ja valmis vastu võtma transtsendentaalset kingitust. Mõistmaks selle materiaalse maailma olemust, peame me esitama küsimusi Kṛṣṇa teadvuse liikumise kohta ja avama oma mõistuse teistele pühendunutele. Sedasi on meil võimalik praktiseerida guhyam ākhyāti pṛcchati põhimõtet.

Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu pühendunud kutsuvad ühingu kõikides harudes selle toetajaid ning pooldajaid koos nendega einestama, korraldades pühapäeviti „armastuse pidusööke". Paljud huvi tundvad inimesed tulevad prasādamit austama ning mil iganes võimalik, kutsuvad pühendunuid oma kodudesse ja toidavad neid ohtralt prasādamiga. Sel moel saavad kasu nii ühingu liikmed kui ka tavalised inimesed. Inimesed peaksid loobuma suhtlemisest niinimetatud joogide, jñānīde, karmīde ja filantroopidega, sest selline suhtlemine ei too kellelegi kasu. Kui inimene soovib tõepoolest saavutada inimelu eesmärki, peaks ta suhtlema Kṛṣṇa teadvuse liikumise pühendunutega, sest see on ainus liikumine, kus õpetatakse, kuidas arendada endas armastust Jumala vastu. Religioonil on inimühiskonnas eriline otstarve – just religioon eristab inimühiskonda loomaühiskonnast. Loomadel pole kirikut, mos̆eed või religioosset õpetust. Ent ükskõik kui primitiivne inimühiskond maailma mõningates paikades ka poleks, kõikjal eksisteerib teatud religioosne õpetus. Seda omavad isegi hõimudena dz̆unglites elavad pärismaalased. Kui religioosse õpetuse järgimine aitab inimesel edasi arenedes jõuda Jumala armastamise tasandile, võib seda õpetust pidada efektiivseks. „Śrīmad-Bhāgavatami" esimeses laulus (1.2.6) öeldakse:

„Kogu inimkonna kõrgeim tegevus [dharma] on see, mille abil inimestel on võimalik saavutada transtsendentaalse Jumala armastuslik pühendunud teenimine. Selleks, et hing tunneks täielikku rahuldust, peab selline pühendunud teenimine olema katkematu ning vaba isiklikest tagamõtetest."

Kui inimühiskonna liikmed soovivad tõepoolest leida meelerahu, sisemist tasakaalu ja sõbralikke suhteid inimeste ja rahvaste vahel, peavad nad järgima Kṛṣṇa teadvuse religioosset õpetust, mis võimaldab neil arendada endas oma uinunud armastust Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu. Niipea kui inimesed pöörduvad Kṛṣṇa teadvuse juurde, täituvad nende mõistused otsekohe rahu ja sisemise tasakaaluga.

Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura annab seda värssi käsitledes hoiatuse kõikidele pühendunutele, kes on hõivatud Kṛṣṇa teadvuse liikumise laiendamisega, mitte astuda kõnelustesse māyāvādīdest impersonalistidega, kes on alati meelestatud selliste teistlike liikumiste vastu. Maailm on täis māyāvādīsid ja ateiste ning maailma poliitilised parteid kasutavad nende filosoofiaid ära materialismi propageerimiseks. Vahel asuvad māyāvādīd ja teised ateistid ise mõnd tugevat parteid toetama, et Kṛṣṇa teadvuse liikumise vastu võidelda. Nad ei taha, et Kṛṣṇa teadvuse liikumine kasvaks, sest see jagab inimestele haridust Jumala teadvusest. Selline on ateistide tegutsemisviis. Mao toitmine piima ja banaanidega ei too mitte mingit kasu, sest madu ei tunne sellest kunagi rahuldust. Vastupidi, piima juues ja banaane süües muutub madu veelgi mürgisemaks (kevalaṁ viṣa-vardhanam). Kui joota maole piima, suureneb tema mürgi hulk. Analoogselt ei tohiks me avada oma mõistust maosarnastele māyāvādīdele ja karmīdele. Sellisest avameelsusest pole kunagi mingit kasu. Kõige parem on vältida nendega suhtlemist täielikult ja mitte esitada neile usalduslikke küsimusi, sest māyāvādīd ja karmīd ei suuda meile head nõu anda. Samuti ei tohiks me māyāvādīsid ja ateiste endale külla kutsuda ega vastu võtta nendepoolseid küllakutseid, sest selliste lähedaste suhete tõttu võime me sattuda nende ateistlike vaadete mõju alla (saṅgāt sañjāyate kāmaḥ). See värss keelab meil anda midagi māyāvādīdele ja ateistidele või neilt midagi vastu võtta. Ka Śrī Caitanya Mahāprabhu hoiatas: viṣayīra anna khāile duṣṭa haya mana. „Toit, mille on valmistanud ilmalik inimene, saastab selle sööja mõistust." Asumata väga kõrgel vaimsel tasandil, ei suuda pühendunu kõikide inimeste annetusi Kṛṣṇa teadvuse liikumise edasiseks edendamiseks ära kasutada, seepärast ei tohiks ta põhimõtteliselt māyāvādīde või ateistide annetusi vastu võtta. Enamgi veel – Śrī Caitanya Mahāprabhu keelas pühendunutel suhelda isegi tavaliste inimestega, kes on liigselt kiindunud materiaalsetesse meelelistesse naudingutesse.

Järeldus on see, et me peame alati suhtlema pühendunutega, järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, järgima ācāryate eeskuju ning täies kuulekuses täitma vaimse õpetaja korraldusi. Sel moel suudame me pühendunud teenimises areneda ning äratada endas uinunud Kṛṣṇa teadvuse. Pühendunu, kes ei ole ei algaja ega ka mahā- bhāgavata (äärmiselt arenenud pühendunu), vaid asub pühendunud teenimise keskmisel tasandil, peab suhtuma armastusega Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, sõbrustama pühendunutega, olema lahke teadmatuses viibivate inimeste vastu ja hoiduma suhtlemisest kadedate ja deemonlike isikutega. Käesolevas värsis mainitakse meetodit Jumala Kõrgeima Isiksusega armastuslike suhete loomiseks ja pühendunutega sõbrustamiseks. Dadāti põhimõtte kohaselt peab edasijõudnud pühendunu kulutama vähemalt viiskümmend protsenti oma sissetulekust Jumala ja Tema pühendunute teenimisele. Śrīla Rūpa Gosvāmī näitas ise oma eluga sellist eeskuju. Kui ta otsustas oma ametikohalt tagasi astuda, annetas ta viiskümmend protsenti elu jooksul teenitud rahast Kṛṣṇa teenimiseks ja kakskümmend viis protsenti oma sugulastele. Ülejäänud kakskümmend viis protsenti säilitas ta isiklikeks hädaolukordadeks. Sellist eeskuju peaksid järgima kõik pühendunud – olenemata pühendunu sissetulekust peaks ta viiskümmend protsenti sellest kulutama Kṛṣṇa ja Tema pühendunute heaks. Sel moel on tal võimalik järgida dadāti põhimõtet.

Järgmises värsis annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile teada, millise vaiṣṇavaga on sobilik sõbrustada ja kuidas vaiṣṇavaid teenida.

Selleks, et arukalt rakendada eelmises värsis nimetatud kuut vastastikuste armastuslike suhete põhimõtet, peame me hoolikalt valima, kellega suhelda. Śrīla Rūpa Gosvāmī soovitab meile käesolevas värsis rajada oma suhted vaiṣṇavatega vastavalt nende arenguastmele. Ta selgitab siinkohal, kuidas suhelda kolme laadi pühendunutega – kaniṣṭha- adhikārī, madhyama-adhikārī ja uttama-adhikārīga. Kaniṣṭha-adhikārī on algaja pühendunu, kes on saanud hari-nāma pühitsuse vaimselt õpetajalt ning kes üritab korrata Kṛṣṇa püha nime. Sellist pühendunut tuleb austada oma mõistuses kui kaniṣṭha-vaiṣṇavat. Madhyama-adhikārī on saanud vaimse pühitsuse vaimselt õpetajalt, kes on hõivanud ta täielikult Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Madhyama- adhikārīt tuleb pidada pühendunud teenimises keskmisele tasemele jõudnuks. Uttama-adhikārī on aga täiuslik pühendunu, kes on saavutanud pühendunud teenimises äärmiselt kõrge tasandi. Uttama-adhikārī on vaba soovist teisi teotada ning tema süda on laitmatult puhas. Ta on teadvustanud puhta Kṛṣṇa teadvuse olemuse. Śrīla Rūpa Gosvāmī kinnitab, et sellise mahā-bhāgavata ehk täiusliku vaiṣṇava teenimine ja temaga suhtlemine on pühendunule äärmiselt kasulik.

Pühendunu ei tohi jääda pidama kaniṣṭha-adhikārī ehk pühendunud teenimise madalaimale tasandile, kus ta on huvitatud üksnes templis asuva jumaluse teenimisest. Sellist pühendunut kirjeldatakse „Śrīmad- Bhāgavatami" üheteistkümnendas laulus (11.2.47):

„Inimest, kes teenib ustavalt templis asuvat jumalust, kuid kes ei tea, kuidas käituda pühendunute ja teiste inimestega, nimetatakse prākṛta- bhaktaks ehk kaniṣṭha-adhikārīks."

Seepärast peab pühendunu tõusma kõrgemale kaniṣṭha-adhikārī tasandilt ja saama madhyama-adhikārīks. Madhyama-adhikārīt kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (11.2.46) järgmiselt:

„Madhyama-adhikārī on pühendunu, kes kummardab Jumala Kõrgeimat Isiksust kui kõrgeimat armastuse objekti, sõbrustab Jumala pühendunutega, on armulik teadmatuses asuvate elusolendite vastu ning väldib suhtlemist nendega, kes on loomult kadedad."

Selline on õige lähenemine pühendunud teenimise praktikale ning siinkohal annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile nõu, kuidas suhelda erinevate pühendunutega. Me võime praktilise kogemuse põhjal veenduda, et eksisteerib erinevaid kategooriaid vaiṣṇavaid. Enamik prākṛta-sahajiyāid kordavad Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, kuid on samas ometigi kiindunud naistesse, rahasse ja uimastavatesse ainetesse. Ehkki sellised isikud võivad korrata Jumala püha nime, ei ole nad veel piisavalt puhastunud. Selliseid inimesi peab mõttes austama, kuid nendega suhtlemist tuleb vältida. Nende süütude hingede vastu, kes on halva suhtluskonna tõttu valele teele sattunud, tuleb ilmutada armulikkust, kui nad avaldavad soovi saada tõeseid juhendusi puhastelt pühendunutelt. Algajale pühendunule, kes on juba saanud pühitsuse tõeliselt vaimselt õpetajalt ning püüab täie tõsidusega täita tema korraldusi, tuleb aga avaldada lugupidamist.

Kṛṣṇa teadvuse liikumine on avatud kõigile, olenemata inimese kastikuuluvusest, usutunnistusest või nahavärvist. Me kutsume kõiki üles ühinema selle liikumisega, istuma meie keskel, sööma prasādamit ja kuulama Kṛṣṇast. Kui me näeme, et inimene on tõepoolest huvitatud Kṛṣṇa teadvusest ja soovib saada pühitsust, siis me võtame ta vastu õpilaseks Jumala püha nime kordamises. Kui algaja pühendunu on juba saanud pühitsuse ja tegeleb pühendunud teenimisega vastavalt vaimse õpetaja korraldustele, tuleb ta otsekohe tunnistada tõeliseks vaiṣṇavaks ning talle tuleb avaldada lugupidamist. Paljude selliste vaiṣṇavate hulgas võib leiduda ehk üks, kes tegeleb väga tõsiselt Jumala teenimisega ning järgib rangelt kõiki reguleerivaid printsiipe, korrates japa helmestel ettenähtud arv ringe mahā-mantrat ja mõeldes pidevalt Kṛṣṇa teadvuse liikumise laiendamise võimalustest. Selline vaiṣṇava tuleb tunnistada uttama-adhikārīks, väga kõrgele tasemele jõudnud pühendunuks, ning temaga suhtlemise poole tuleb alati püüelda.

"Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 4.192) kirjeldatakse meetodit, mille abil pühendunus areneb kiindumus Kṛṣṇasse.

„Kui pühendunu alistub pühitsuse saamise hetkest alates täielikult Jumala teenimisele, hakkab Kṛṣṇa temasse suhtuma kui Endaga samaväärsesse."

Śrīla Jīva Gosvāmī selgitab dīkṣā ehk vaimse pühitsuse tähendust oma raamatus „Bhakti-sandarbha" (868):

„Tänu dīkṣāle kaob inimeses vähehaaval huvi materiaalsete naudingute vastu ning ta huvitub järk-järgult vaimsest elust."

Me võime leida sellest hulgaliselt näiteid, eriti Euroopas ja Ameerikas. Paljud meie liikumise õpilased, kes on pärit rikastest ja lugupeetud perekondadest, kaotavad kiiresti igasuguse huvi materiaalsete naudingute vastu ning ilmutavad soovi astuda vaimsesse ellu. Ehkki nad on pärit väga rikastest peredest, nõustuvad paljud neist elama tingimustes, mis ei võimalda suuri mugavusi. Õigupoolest on nad Kṛṣṇa nimel valmis nõustuma igasuguste elamistingimustega – nende ainus soov on elada templis ja suhelda vaiṣṇavatega. Kui inimene muutub sedavõrd ükskõikseks materiaalsete naudingute suhtes, on ta vääriline kandidaat vaimselt õpetajalt pühitsuse saamiseks. „Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.13) antakse vaimses elus edasi arenemiseks ettekirjutus: tapasā brahmacaryeṇa śamena ca damena ca. Kui inimene tõepoolest soovib saada dīkṣāt, peab ta olema valmis sooritama askeese, järgima tsölibaati ning kontrollima mõistust ja keha. Kui inimene on selleks valmis ja soovib vaimselt valgustuda (divyaṁ jñānam), siis väärib ta pühitsust. Divyaṁ jñānam kohta kasutatakse terminit tad-vijñāna, mis tähendab „teadmised Kõigekõrgemast". Tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet – kui inimene tunneb huvi Absoluutse Tõe transtsendentaalse teema vastu, tuleb talle anda pühitsus. Selline inimene peab dīkṣā saamiseks pöörduma vaimse õpetaja poole. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamist" (11.3.21) leiame korralduse: tasmād guruṁ prapadyeta jijñāsuḥ śreya uttamam. „Kui inimene tunneb tõsist huvi Absoluutse Tõe transtsendentaalse teaduse vastu, peab ta pöörduma vaimse õpetaja poole."

Vaimset õpetajat tohib vastu võtta ainult juhul, kui soovitakse järgida tema juhendusi. Vaimset õpetajat ei tohi vastu võtta lihtsalt moe pärast, et näidata end vaimses elus edasijõudnud inimesena. Inimene, kes tahab vastu võtta vaimset õpetajat, peab olema jijñāsu. See tähendab, et ta peab omama väga tugevat soovi saada tõeliselt vaimselt õpetajalt teadmisi. Küsimused, mida õpilane esitab, peavad käsitlema üksnes transtsendentaalset teadust (jijñāsuḥ śreya uttamam). Sõna uttamam viitab sellele, mis asub väljaspool materiaalseid teadmisi. Tama tähendab „selle materiaalse maailma pimedus" ja ut tähendab „transtsendentaalne". Tavaliselt pakuvad inimestele huvi ilmalikud teemad, ent kui inimeses on selline huvi kadunud ja ta huvitub üksnes transtsendentaalsetest teemadest, on ta valmis pühitsust saama. Kui pühendunu saab tõeliselt vaimselt õpetajalt tõelise pühitsuse ning kui ta rakendab end täie tõsidusega Jumala teenimisse, siis tuleb teda pidada madhyama-adhikārīks.

Kṛṣṇa pühade nimede kordamine on sedavõrd ülendav, et kui inimene kordab Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat solvanguteta – vältides hoolikalt kümne solvangu sooritamist – jõuab ta järkhaaval kindlasti tasandile, millel mõistab, et Jumala püha nime ja Jumala Enda vahel ei ole mitte mingit erinevust. Sellisele tasemele jõudnud pühendunu väärib algajate pühendunute sügavaimat lugupidamist. Pühendunu peab kindlalt teadma, et kordamata Jumala püha nime solvanguteta, ei ole Kṛṣṇa teadvuses arenemine võimalik. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.69) öeldakse:

„Seda, kelle usk on nõrk ja kergesti murtav, nimetatakse algajaks pühendunuks, kuid järgides Kṛṣṇa teadvuse protsessi, tõuseb ta aja jooksul esmaklassilise pühendunu tasemele." Kõik alustavad oma pühendumuslikku elu algaja positsioonist, ent kui pühendunu kordab korralikult ettekirjutatud arv ringe hari-nāmat, jõuab ta järk-järgult arenedes lõpuks kõrgeimale, uttama-adhikārī tasandile. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises kohustame me oma õpilasi kordama iga päev kuusteist ringi, sest Lääneriikide inimesed ei suuda palvehelmestel mahā-mantrat korrates pikaajaliselt keskenduda. Seepärast ongi meie ettenähtud normiks miinimum arv ringe. Ometigi tavatses Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura öelda, et igaüht, kes ei korda päevas vähemalt kuuskümmend neli ringi japat (sada tuhat nime), tuleb pidada langenuks (patita). Tema hinnangu kohaselt oleme me kõik praktiliselt langenud, ent kuna me püüame teenida Kõigekõrgemat Jumalat kogu tõsidusega ja kahemõtteliste eesmärkideta, võime me loota Jumal Śrī Caitanya Mahāprabhu armulikkuse peale, sest Jumal Caitanya on tuntud kui patita-pāvana – langenute päästja.

Kui Śrīla Satyarāja Khān, Śrī Caitanya Mahāprabhu väljapaistev pühendunu küsis Jumalalt, kuidas vaiṣṇavat ära tunda, andis Jumal Caitanya vastuse:

„Kui te kuulete kedagi kasvõi korra lausumas „Kṛṣṇa", tuleb teda otsekohe tunnistada parimaks tavaliste inimeste seas." (Cc. Madhya 15.106) Jumal Caitanya Mahāprabhu jätkas:

„Inimest, kes ilmutab huvi Kṛṣṇa püha nime kordamise vastu või kellele meeldib korrata Kṛṣṇa nimesid, tuleb pidada vaiṣṇavaks ning austada vähemalt mõistuses." (Cc. Madhya 15.111) Ühele meie sõpradest, kuulsale inglise muusikule, hakkas meeldima Kṛṣṇa pühade nimede kordamine ja isegi oma plaatidel mainib ta Kṛṣṇa püha nime korduvalt. Ta avaldab oma kodus lugupidamist Kṛṣṇa piltidele ja võtab austavalt vastu Kṛṣṇa teadvuse jutlustajaid. Ta on Kṛṣṇa nimest ja Tema tegevustest igas mõttes väga heal arvamusel ning nähes, kuidas see härrasmees järk- järgult Kṛṣṇa teadvuses edasi areneb, avaldame me talle täielikku lugupidamist. Sellisele inimesele tuleb alati lugupidamist avaldada. Järelikult peab vaiṣṇava austama igaühte, kes püüab Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda, korrates regulaarselt püha nime. Teisest küljest oleme me olnud tunnistajaiks sellele, kuidas mitmed meie kaasaegsed, kes olid väidetavalt väljapaistvad jutlustajad, on tasahaaval langenud materiaalse elukäsitluse tasandile, kuna nad olid hooletud Jumala püha nime kordamise suhtes.

Sanātana Gosvāmīle juhendusi andes jagas Jumal Caitanya pühendunud teenimise kolme kategooriasse.

„Inimest, kes ei ole vääramatu śāstrates antud teadmiste tundmises, kuid kes on arendanud endas välja tugeva usu Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisse ning kes samal ajal tegeleb kõigutamatult ettekirjutustega kooskõlas oleva pühendunud teenimisega, tuleb pidada madhyama- adhikārīks. Sellisele isiksusele on osaks langenud äärmiselt suur õnn." (Cc. Madhya 22.67) Madhyama-adhikārī on śraddhāvān, kõigutamatut usku omav inimene, kes omab kõiki eeldusi pühendunud teenimises edasi arenemiseks. Seepärast öeldakse „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.64):

„Inimest tuleb pidada algajaks, edasijõudnud või kõrgeima tasandi saavutanud pühendunuks vastavalt sellele, kuivõrd tugevaks on kasvanud tema śraddhā [usk]." Veel ühes „Caitanya-caritāmṛta" värsis (Madhya 22.62) öeldakse:

„Tegeledes Kṛṣṇa transtsendentaalse teenimisega, täidab inimene ka kõiki teisejärgulisi kohustusi. Seda tugevat ja sügavat usku, mis soodustab pühendunud teenimise sooritamist, nimetatakse śraddhāks." Kṛṣṇa teadvus algabki śraddhāst, usust Kṛṣṇasse. Usu all peame me silmas tugevat usku. „Bhagavad-gītā" sõnad kujutavad endast autoriteetseid juhendusi usku omavatele inimestele ja kõik Kṛṣṇa poolt „Bhagavad-gītās" kõneldav tuleb vastu võtta otseselt, ilma tõlgitsusteta. Just sedasi võttis „Bhagavad-gītāt" vastu Arjuna. Pärast „Bhagavad-gītā" ärakuulamist, ütles ta Kṛṣṇale: sarvam etad ṛtaṁ manye yan māṁ vadasi keśava. „Oo, Kṛṣṇa, ma tunnistan kõike, mida Sa oled mulle öelnud, kui täielikku tõde." (Bg. 10.14)

Selline on tee „Bhagavad-gītā" õigele mõistmisele ja seda nimetatakse śraddhāks. Keelatud on vastu võtta üksnes mõnd „Bhagavad-gītā" osa, tõlgitsedes seda isiklikest huvidest lähtudes, ja heita ülejäänud osad kõrvale. See ei ole śraddhā. Śraddhā tähendab kõikide „Bhagavad-gītā" juhenduste vastuvõtmist. Eriti tähtis on seejuures „Bhagavad-gītā" viimane juhendus: sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja. „Hülga kõik religioonid ning alistu Minule." (Bg. 18.66) Kui inimene peab täpselt kinni sellest juhendusest, saab tema tugev usk aluseks tema arengule vaimses elus.

Kui inimene pühendab end täielikult Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisele, teadvustab ta järk-järgult oma vaimset olemust. Sevonmukhe hi jihvādau svayam eva sphuraty adaḥ („Bhakti-rasāmṛta-sindhu" 1.2.234) – Kṛṣṇa avab End üksnes inimesele, kes kordab järjekindlalt Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat. Jumala Kõrgeimat Isiksust pole võimalik teadvustada kunstlike meetoditega. Me peame Jumalat järjekindlalt teenima. Jumala teenimine algab keelest (sevonmukhe hi jihvādau), mis tähendab, et me peame alati kordama Jumala pühasid nimesid ja sööma kṛṣṇa-prasādamit. Me ei tohiks korrata või süüa midagi muud. Kui seda protsessi järjekindlalt järgida, avab Jumal End pühendunule.

Kui inimene teadvustab, et ta on Kṛṣṇa igavene teener, kaotab ta huvi kõige muu vastu peale Kṛṣṇa teenimise. Mõeldes alati Kṛṣṇast ja otsides võimalusi Kṛṣṇa nime levitamiseks, mõistab ta, et tema ainsaks ülesandeks on levitada Kṛṣṇa teadvuse liikumist üle kogu maailma. Sellist inimest tuleb pidada uttama-adhikārīks ning võimalus temaga suhelda tuleb otsekohe vastu võtta vastavalt kuuele protsessile (dadāti pratigṛhṇāti jne). Selline edasijõudnud uttama-adhikārī vaiṣṇavast pühendunu on tõepoolest isiksus, keda tunnistada oma vaimse õpetajana. Tema käsutusse peab inimene andma kõik, mis tal on, sest pühakirjades kinnitatakse, et kõik, mida me omame, tuleb anda vaimsele õpetajale. Eriti oluline on see brahmacārī jaoks, kes peab käima teistelt inimestelt almuseid korjamas, et need seejärel oma vaimsele õpetajale tuua. Samas ei tohiks mitte keegi, kes ei ole veel oma vaimset olemust teadvustanud, edasijõudnud pühendunu ehk mahā-bhāgavata käitumist jäljendada, sest taolise jäljendamise tagajärjeks on lõppkokkuvõttes langemine.

Antud värsis annab Rūpa Gosvāmī pühendunutele soovituse omada piisavalt arukust eristamaks üksteisest kaniṣṭha-adhikārīt, madhyama- adhikārīt ja uttama-adhikārīt. Pühendunu peab samuti olema teadlik iseenda positsioonist ja mitte püüdma jäljendada pühendunut, kes asub temast kõrgemal tasandil. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura andis praktilise juhenduse, kuidas uttama-adhikārī vaiṣṇavat ära tunda, öeldes, et selline pühendunu paistab silma võime poolest teha paljudest langenud hingedest vaiṣṇavad. See, kes ei ole saavutanud uttama-adhikārī tasandit, ei tohiks astuda vaimse õpetaja positsiooni. Ka algaja või keskmisel arenguastmel asuv vaiṣṇava võib vastu võtta õpilasi, kuid viimased peavad asuma temaga samal tasandil ja seejuures ei ole õpilastel võimalik tema puuduliku juhendamise abil elu lõpliku eesmärgi poole väga kiiresti liikuda. Seepärast peab õpilane hoolikalt valima oma vaimseks õpetajaks just uttama-adhikārī tasandil asuva pühendunu.

Hingele omase tegevuse ehk teisisõnu öeldes, Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise – śuddha-bhakti – sooritamine saab võimalikuks alles pärast vabanemise saavutamist. „Bhagavad-gītās" (14.26) öeldakse:

„Inimene, kes rakendab end täielikult pühendunud teenimisse, langemata sellelt teelt üheski olukorras, tõuseb kohe materiaalse looduse guṇadest kõrgemale ning jõuab sedasi Brahmani tasandile."

Sõnad avyabhicāriṇī bhakti tähendavad „puhas pühendumus". Inimene, kes tegeleb pühendunud teenimisega, peab olema vaba materiaalsetest motiividest. Meie teadvus peab Kṛṣṇa teadvuse liikumises muutuma. Kui teadvus on suunatud materiaalsetele naudingutele, siis nimetatakse seda materiaalseks teadvuseks, ja kui see on suunatud Kṛṣṇa teenimisele, siis on tegu Kṛṣṇa teadvusega. Alistunud hing teenib Kṛṣṇat ilma materiaalsete huvideta (anyābhilāṣitā-śūnyam). Jñāna- karmādy-anāvṛtam – puhtaks bhakti-joogaks nimetatakse vankumatut pühendunud teenimist, mis on transtsendentaalne kehaliste ja mõistuslike tegevuste nagu jñāna (mõistuse spekulatsioonid) ja karma (viljadele suunatud töö) suhtes. Bhakti-jooga on hinge loomulik tegevus ja kui inimene rakendab end vankumatult puhtasse pühendunud teenimisse, on ta juba saavutanud vabanemise (sa guṇān samatītyaitān). Kṛṣṇa pühendunu ei allu materiaalsetele tingimustele, isegi kui näib, et tema keha on materiaalsetest tingimustest sõltuv. Seetõttu ei tohi puhast pühendunut vaadelda materialistlikust seisukohast. Seni, kuni inimene ei ole ise saanud tõeliseks pühendunuks, ei suuda ta teist pühendunut täielikult mõista. Nagu selgitatud eelmises värsis, eksisteerib kolme laadi pühendunuid – kaniṣṭha-adhikārī, madhyama-adhikārī ning uttama-adhikārī. Kaniṣṭha-adhikārī ei suuda pühendunut ja mittepühendunut teineteisest eristada. Ta tegeleb üksnes jumaluse kummardamisega templis. Madhyama-adhikārī, seevastu, suudab pühendunut ja mittepühendunut eristada ja oskab vahet teha ka pühendunu ja Jumala vahel. Seetõttu suhtub ta Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, pühendunusse ja mittepühendunusse erinevalt.

Mitte keegi ei tohiks kritiseerida puhta pühendunu kehalisi puudeid. Kui ta omab selliseid puudeid, ei tasu neile tähelepanu pöörata. Arvesse tuleb võtta vaimse õpetaja peamist ülesannet, milleks on pühendunud teenimine – Kõigekõrgema Jumala puhas teenimine. Nagu öeldud „Bhagavad-gītās" (9.30):

Isegi kui pühendunu näib vahel sooritavat jälestusväärseid tegusid, tuleb teda ikkagi pidada sādhuks ehk pühaks isiksuseks, sest oma tegelikus positsioonis on tema tegevuseks Jumala armastuslik teenimine. Teisisõnu öeldes, teda ei tohi pidada tavaliseks inimeseks.

Puhtasse pühendunusse, kes tegeleb Jumala teenimisega, tuleb suhtuda lugupidavalt isegi juhul, kui ta ei ole sündinud brāhmaṇa või gosvāmī perekonnas. Tegelikult ei saa ühtegi perekonda nimetada gosvāmī perekonnaks materiaalsetel alustel, kastilise kuuluvuse või pärimisõiguse järgi. Tiitlit gosvāmī võivad tegelikult kanda üksnes puhtad pühendunud. Seepärast me räägimegi Vṛndāvana kuuest Gosvāmīst, eesotsas Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmīga. Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmī olid tegelikult saanud muhameedlasteks ning seetõttu võtnud endile nimed Dabira Khāsa ja Sākara Mallika, kuid Śrī Caitanya Mahāprabhu Ise tegi neist gosvāmīd. Seega ei ole tiitel gosvāmī päritav. Sõna gosvāmī viitab inimesele, kes suudab kontrollida oma meeli, kes on nende valitsejaks. Pühendunu ei allu meelte kontrollile, vaid on ise meelte kontrollijaks. Järelikult tuleb teda nimetada svāmīks või gosvāmīks isegi juhul, kui ta ei ole sündinud gosvāmī perekonnas.

Sellise määratluse kohaselt on gosvāmīd, kes on Śrī Nityānanda Prabhu ja Śrī Advaita Prabhu järeltulijad, kahtlematult pühendunud, kuid see ei tähenda, et teistest suguvõsadest pärit pühendunud ei vääri samasugust austust. Kõikidesse pühendunutesse tuleb suhtuda võrdselt, omistamata tähtsust sellele, kas nad on pärit varasemate ācāryate või tavalisest perekonnast. Mitte keegi ei tohiks mõelda mõnest pühendunust: „Oh, ta on Euroopa gosvāmī," ja suhtuda temasse üleolevalt. Samuti ei tohiks mitte keegi mõelda: „Tema on nityānanda-vaṁśa- gosvāmī." Kui me hakkasime Kṛṣṇa teadvuse liikumises andma tiitlit gosvāmī Euroopa päritolu vaiṣṇavatele, tekitas see varjatud protesti laine. Vahel teatavad inimesed Euroopa pühendunutele ka otse näkku, et nende sannyāsa või gosvāmī tiitel ei ole tõeline. Kuid antud värsis kinnitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, et Euroopast pärit gosvāmī ei erine mitte millegi poolest ācāryate perekonnas sündinud gosvāmīst.

Teisest küljest ei tohiks pühendunu, kes on saanud tiitli gosvāmī, kuid kes pole sündinud brāhmaṇast või Nityānanda või Advaita Prabhu suguvõsasse kuuluvast gosvāmīst kohatult uhkeks minna, mõeldes, et temast on saanud gosvāmī. Ta peab alati meeles pidama, et niipea, kui temas tekib materiaalne uhkus, järgneb otsekohe langemine. Kṛṣṇa teadvuse liikumine on transtsendentaalne teadus ning selles pole kohta kadedusele. See liikumine on mõeldud paramahaṁsadele, kes on täielikult vabad igasugusest kadedusest (paramaṁ nirmatsarāṇām). Pühendunu ei tohi muutuda kadedaks olenemata sellest, kas ta on pärit gosvāmīde suguvõsast või on pälvinud gosvāmī tiitli. Niipea kui pühendunus tekib kadedus, langeb ta paramahaṁsa tasandilt.

Me peame mõistma, et kui me pöörame tähelepanu vaiṣṇava kehalistele puudustele, sooritame me solvangu selle vaiṣṇava lootosjalgade suhtes. Vaiṣṇava lootosjalgade solvang on äärmiselt tõsine solvang. Śrī Caitanya Mahāprabhu nimetas seda solvangut hātī-mātāks ehk hullunud elevandiks. Hullunud elevandi tegevused võivad mõjuda laastavalt, eriti kui ta peaks tungima hästi korrastatud iluaeda. Seetõttu peame me alati olema väga ettevaatlikud, et mitte solvata ühtegi vaiṣṇavat. Iga pühendunu peab olema valmis kuulda võtma vanemate vaiṣṇavate juhendusi ning vanemad vaiṣṇavad peavad olema valmis aitama nooremaid vaiṣṇavaid igas mõttes. Pühendunu positsioon teiste pühendunute suhtes sõltub tema vaimsest arengust Kṛṣṇa teadvuses. On lubamatu vaadelda puhta vaiṣṇava tegevusi materialistlikust seisukohast. Eriti kahjulik on puhta pühendunu vaatlemine materialistlikust seisukohast algaja pühendunu jaoks. Puhta pühendunu üle otsustades ei tohiks lähtuda tema välimusest, vaid tuleks püüda näha tema sisemisi omadusi ja mõista, kuidas ta tegeleb Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Sel moel on võimalik vältida materialistlikku lähenemist puhtale pühendunule ning saada järk-järgult ise puhastunud pühendunuks.

Need, kes arvavad, et Kṛṣṇa teadvus on piiratud teatud kindla inimeste või pühendunute ringiga, või teatud territooriumiga, omavad tavaliselt kalduvust pöörata tähelepanu pühendunu välimusele. Sellised algaja tasemel asuvad pühendunud, kes ei suuda väärtustada ülevat teenimist, mida sooritavad edasijõudnud vaiṣṇavad, püüavad alandada mahā-bhāgavataid iseenda tasandile. Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse jutlustamise käigus puutume me kokku sellise probleemiga, sest kahjuks ümbritsevad meid algaja tasandil asuvad vaimsed vennad, kes ei tunnusta Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse levitamise nimel sooritatavaid erakordseid tegevusi. Nad püüavad lihtsalt asetada meid omaenda tasandile ja kritiseerivad meid kõiges. Me kahetseme sügavalt nende naiivseid tegusid ja vähest teadmiste pagasit. Isiksust, keda on volitatud levitama Kṛṣṇa teadvust ning kes tegeleb Jumala lähedase teenimisega, ei tohi pidada tavaliseks inimeseks, sest pühakirjades kinnitatakse, et Kṛṣṇa teadvuse liikumise levitamine üle kogu maailma on võimalik üksnes sellise isiksuse jaoks, keda Kṛṣṇa Ise on volitanud seda ülesannet täitma.

Kui keegi kritiseerib puhast pühendunut, sooritab ta sedasi solvangu (vaiṣṇava-aparādha), mis on suureks takistuseks ja ohuks kõigile, kes soovivad Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda. Solvates vaiṣṇava lootosjalgu, ei saa inimene oma tegevusest mitte mingit vaimset kasu. Seepärast peame me väga hoolikalt vältima kadedust Jumala poolt volitatud vaiṣṇava ehk śuddha-vaiṣṇava suhtes. Samuti on solvanguks arvata, et meil on õigus sellist Jumala poolt volitatud vaiṣṇavat karistada, püüda anda talle nõu või teda parandada. Algajat vaiṣṇavat ja edasijõudnud vaiṣṇavat on võimalik teineteisest eristada nende tegevuse põhjal. Edasijõudnud vaiṣṇava omab alati vaimse õpetaja rolli, samas kui algajat pühendunut peetakse alati tema õpilaseks. Õpilane ei tohi kunagi olla oma vaimse õpetaja nõuandjaks ja samuti ei ole vaimne õpetaja kohustatud järgima nende pühendunute juhendusi, kes ei ole tema õpilased. Selline on Śrīla Rūpa Gosvāmī poolt kuuendas värsis antud nõuande peamine mõte.

Jumal Kṛṣṇa püha nime, Tema omaduste, mängude jne olemuseks on absoluutne tõde, ilu ja õndsus. Nad on loomupäraselt väga magusad, justnagu karamellkompvek, mis meeldib kõigile. Teadmatust võrreldakse seevastu kollatõvega, mida põhjustavad sapieritised. Kollatõppe haigestunud inimese keel ei suuda nautida karamellkompveki meeldivat maitset. Vastupidi, kollatõbe põdev inimene tunneb kõiges magusas väga kibedat maitset. Samamoodi võtab avidyā (teadmatus) inimeselt võime nautida Kṛṣṇa nime, omaduste, kuju ja mängude transtsendentaalset maitset. Ent kui inimene sellest haigusest hoolimata pöördub suure hoolikuse ja tähelepanuga Kṛṣṇa teadvuse poole, hakates kordama püha nime ja kuulama jutustusi Kṛṣṇa transtsendentaalsetest mängudest, hävib tema teadmatus ja tema keel suudab tunda Kṛṣṇa transtsendentaalse looduse ja kõige Temaga seotu magusat maitset. Selline vaimne tervenemine saab võimalikuks üksnes läbi Kṛṣṇa teadvuse regulaarse praktiseerimise.

Kui materiaalses maailmas asuv inimene huvitub rohkem materialistlikust elulaadist kui Kṛṣṇa teadvusest, tuleb teda pidada haigeks. Oma normaalses seisundis jääb elusolend alati Jumala igaveseks teenriks (jīvera 'sva-rūpa' haya — kṛṣṇera 'nitya-dāsa'). Kui elusolendil tekib huvi Jumal Kṛṣṇa māyāks nimetatava energia väliste omaduste vastu ja ta unustab seetõttu Kṛṣṇa, kaotab ta oma terve seisundi. Māyā maailm kannab nime durāśraya, mis tähendab „vale või halb varjupaik". Sellel, kes loodab durāśraya peale, jääb oodata vaid imet. Kõik materiaalses maailmas elavad elusolendid püüavad õnnelikuks saada ning ehkki nende materiaalsed ettevõtmised täielikult nurjuvad, ei suuda nad teadmatuse tõttu oma vigu mõista. Inimesed püüavad ühte viga parandada, tehes teise vea. Selline on materiaalses maailmas toimuv olelusvõitlus. Kui aga sellises olukorras asuvale inimesele soovitatakse pöörduda Kṛṣṇa teadvuse poole ja saada seeläbi õnnelikuks, ei võta ta seda nõuannet kuulda.

Me levitame seda Kṛṣṇa teadvuse liikumist üle kogu maailma just selleks, et ravida inimesi terveks nende täielikust teadmatusest. Olles juhitud pimedate liidrite poolt, satuvad lihtsad inimesed eksiteele. Inimühiskonna juhid – poliitikud, filosoofid ja teadlased – on pimedad, kuna nad ei oma Kṛṣṇa teadvust. „Bhagavad-gītās" nimetatakse neid, kes elavad ateistlikku elu ja kel seetõttu puuduvad tõelised teadmised, patusteks kurikaeladeks ja kõige madalamateks inimeste hulgas.

„Need uskmatud, kes on läbinisti rumalad, kes on madalaimad inimkonna seas, kelle teadmised on varastanud illusioon, ning kes omavad deemonite ateistlikku loomust, ei alistu Minule." (Bg. 7.15)

Sellised inimesed ei alistu kunagi Kṛṣṇale ning nad püüavad tõkestada nende inimeste jõupingutusi, kes soovivad leida varjupaika Kṛṣṇa juures. Kui sellistest ateistidest saavad ühiskonna liidrid, täitub kogu atmosfäär teadmatusega. Sellises atmosfääris elades ei teki inimestel suurt entusiasmi Kṛṣṇa teadvuse liikumist omaks võtta, täpselt samamoodi nagu kollatõbe põdev inimene ei tunne karamellkompveki magusust. Ometigi peab ta teadma, et peale karamellkompveki ei ole kollatõve vastu teisi ravimeid. Analoogselt ei ole tänapäeval segadusse sattunud inimkonnale maailma korda seadmiseks ühtegi teist ravimit peale Kṛṣṇa teadvuse, peale Jumala pühade nimede kordamise: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Ehkki haige inimese jaoks ei pruugi Kṛṣṇa teadvus olla väga meeldiv, annab Śrīla Rūpa Gosvāmī ikkagi soovituse, mille kohaselt igaüks, kes soovib paraneda materiaalsuse haigusest, peab asuma selle protsessi hoolika ja tähelepaneliku praktiseerimise juurde. Tema ravi saab alguse Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisest, sest Jumala püha nime korrates vabaneb mateeriast sõltuv inimene kõikidest valedest arusaamadest (ceto-darpana-mārjanam). Avidyā ehk vale arusaam oma vaimsest olemusest loob aluse ahaṅkārale ehk valele egole südames.

Tegelik haigus paikneb meie südames. Kui inimese mõistus ja teadvus on aga puhastunud, ei ole tema jaoks ükski materiaalne haigus enam ohtlik. Selleks, et puhastada mõistust ja südant kõikidest valedest arusaamadest, on vaja korrata Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat. See on lihtne ja samal ajal kasulik. Korrates Jumala püha nime, pääseb inimene otsekohe materiaalse eksistentsi lõõmavast tulekahjust.

Jumala püha nime kordamises eksisteerib kolm tasandit – solvangutega kordamise tasand, solvangute vähendamise tasand ja puhta kordamise tasand. Kui algaja pühendunu hakkab kordama Hare Kṛṣṇa mantrat, sooritab ta tavaliselt palju solvanguid. Püha nime kordamises eksisteerib kümme peamist solvangut ja kui pühendunu suudab neid vältida, jõuab ta vähehaaval järgmisele tasandile, mis asub solvangutega kordamise ja puhta kordamise vahel. Kui inimene saavutab puhta kordamise tasandi, saab temast otsekohe vabanenud isiksus. See tasand kannab nimetust bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpanam. Kohe, kui inimene pääseb materiaalse eksistentsi lõõmavast tulekahjust, suudab ta tunda transtsendentaalse elu maitset.

Selleks, et vabaneda materiaalsuse haigusest, tuleb järelikult omaks võtta Hare Kṛṣṇa mantra kordamise protsess. Kṛṣṇa teadvuse liikumine ongi rajatud eelkõige selleks, et luua atmosfäär, milles inimestel oleks võimalus asuda kordama Hare Kṛṣṇa mantrat. Selleks, et seda protsessi alustada, on vaja omada usku. Kui Hare Kṛṣṇa mantra kordamise käigus inimese usk tugevneb, võib ta astuda meie ühingu liikmeks. Me saadame saṅkīrtana gruppe üle kogu maailma ning nad on kogenud, et isegi maailma kõige ligipääsematutes paikades, kus puuduvad igasugused teadmised Kṛṣṇast, meelitab Hare Kṛṣṇa mahā-mantra tuhandeid inimesi meie liikumise juurde. Osades paikades on inimesed hakanud pühendunuid jäljendama, ajades endil samuti pead kiilaks ja korrates Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat juba mõni päev pärast selle mantra kuulmist. See on ehk küll kõigest jäljendamine, kuid millegi hea jäljendamine on teretulnud nähtus. Osadel sellistest jäljendajatest tekib aja jooksul huvi saada vaimselt õpetajalt pühitsus ning nad pöörduvad sellise palvega meie poole.

Kui inimene on siiras, saab ta pühitsuse. See tasand kannab nimetust bhajana-kriyā. Seejärel rakendab ta end tõeliselt pühendunud teenimisse, korrates regulaarselt Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat – kuusteist ringi päevas – ja hoidudes ebaseaduslikust seksuaalelust, uimastavate ainete tarbimisest, liha söömisest ja hasartmängudes osalemisest. Bhajana- kriyā abil puhastub inimene materialistliku elu saastast. Ta loobub restoranides ja hotellides käimisest, et nautida seal niinimetatud maitsvaid toite, mille valmistamiseks on kasutatud liha ja sibulat; ta ei tunne enam huvi suitsetamise või tee ja kohvi joomise vastu ning ta loobub mitte ainult ebaseaduslikust seksuaalelust, vaid hakkab seksi täielikult vältima. Samuti ei paku talle enam huvi raisata oma aega spekulatsioonide või hasartmängude peale. Sel moel puhastub inimene kõigest ebasoovitavast (anartha-nivṛtti). Sõna anartha viitab sellele, mis on ebasoovitav. Kui inimene kiindub Kṛṣṇa teadvuse liikumisse, siis saab ta võitu anarthade üle.

Vabanedes kõigest ebasoovitavast, muutub inimene Kṛṣṇa teenimises sihikindlaks. Enamgi veel – ta kiindub pühendunud teenimisse ja kogeb sellest ekstaasi. See tasand kannab nimetust bhāva ning sellel tasandil ärkab inimeses uinunud armastus Jumala vastu. Sedasi vabaneb tingimustest sõltuv hing materiaalsest eksistentsist ning kaotab huvi kehalise elukäsitluse, sealhulgas materiaalse külluse, materiaalsete teadmiste ja kõikide materiaalsete kiindumuste vastu. Sellisele tasandile jõudes mõistab pühendunu, kes on Jumala Kõrgeim Isiksus ja mida kujutab endast Tema energia, mida nimetatakse māyāks.

Pühendunut, kes on saavutanud bhāva tasandi, ei suuda māyā enam häirida, isegi kui ta puutub sellega kokku, sest ta suudab näha māyā tegelikku positsiooni. Māyā tähendab Kṛṣṇa unustamist ning Kṛṣṇa teadvus ja Kṛṣṇa unustamine on justkui valgus ja vari. See, kes seisab varjus, ei saa ära kasutada võimalusi, mida pakub valgus ning seda, kes püsib valguses, ei suuda varju tekitatud pimedus häirida. Pöördudes Kṛṣṇa teadvuse juurde, jõuab inimene aja jooksul vabanemiseni ja seejärel ei lahku ta valgusest – pimedus ei suuda teda enam puudutada. Seda kinnitatakse „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31):

„Kṛṣṇa sarnaneb päikesepaistele ja māyā pimedusele. Seal, kus paistab päike, pole kohta pimedusele. Niipea kui inimene pöördub Kṛṣṇa teadvuse poole, haihtub illusiooni pimedus – välise energia mõju – otsekohe."

Kuna mõistus võib olla inimesele nii vaenlane kui ka sõber, tuleb kindlat praktikat järgides teha sellest sõber. Kṛṣṇa teadvuse liikumise ülesandeks ongi anda inimestele väljaõpe, kuidas leida oma mõistusele pidev rakendus Kṛṣṇa teenimises. Mõistus sisaldab sadu ja tuhandeid muljeid mitte ainult sellest, vaid ka paljudest varasematest eludest. Vahel tekitavad need teineteisega kokku puutudes vastakaid kujutelmi. Sel moel võib mõistuse tegevus muutuda tingimustest sõltuvale hingele ohtlikuks. Neile, kes õpivad psühholoogiat, on teada mõistuse erinevad psühholoogilised muutused. „Bhagavad-gītās" (8.6) öeldakse:

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab."

Surmahetkel loovad elusolendi mõistus ja arukus teatud liiki keha peentasandilise vormi tema järgmiseks eluks. Kui mõistus peaks ootamatult mõtlema millestki mitte eriti meeldivast, on elusolend sunnitud sündima järgmises elus just sellises kehas. Ent kui inimene suudab surmahetkel mõelda Kṛṣṇast, on tal võimalik siirduda vaimsesse maailma, Goloka Vṛndāvanale. Hinge rändamine ühest kehast teise on äärmiselt peen protsess ning seetõttu soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī pühendunutel allutada oma mõistus praktikale, mis võimaldaks neil unustada kõik muu peale Kṛṣṇa. Samuti tuleb keelt õpetada kõnelema üksnes Kṛṣṇast ja sööma üksnes kṛṣṇa-prasādamit. Seejärel annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile juhenduse: tiṣṭhan vraje. See tähendab, et pühendunu peab asuma elama Vṛndāvanasse või mõnda teise Vrajabhūmi osasse. Vrajabhūmi, Vṛndāvana ümbruskond, on kaheksakümne nelja krośa suurune territoorium. Üks krośa võrdub pisut enam kui kolme ruutkilomeetriga. Kui inimene asub elama Vṛndāvanasse, peab ta leidma varjupaiga mõne seal elava edasijõudnud pühendunu juures. Sedasi toimides peaks ta mõtlema alati Kṛṣṇast ja Tema mängudest. Śrīla Rūpa Gosvāmī on seda veelgi üksikasjalikumalt selgitanud „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.294):

„Pühendunu peab alati elama Vraja transtsendentaalses kuningriigis. Kṛṣṇaṁ smaran janaṁ cāsya preṣṭham – ta peab alati tegelema Śrī Kṛṣṇa ja Tema armastatud kaaslaste meenutamisega. Järgides Śrī Kṛṣṇa armastatud kaaslaste eeskuju ja saades nende igavese juhendamise osaliseks, võib pühendunu omandada vastupandamatu soovi teenida Jumala Kõrgeimat Isiksust."

Seejärel ütleb Rūpa Gosvāmī „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.295):

„Vraja transtsendentaalses kuningriigis [Vraja-dhāmas] peab pühendunu teenima Kõigekõrgemat Jumalat, Śrī Kṛṣṇat, samasuguste tunnetega nagu Kṛṣṇa kaaslased, valides neist ühe oma vahetuks juhendajaks, kelle eeskuju järgida. See meetod on sobilik nii neile, kes asuvad sādhana tasandil [tasand, kus vaimse praktika järgija viibib materiaalseis köidikuis] kui ka neile, kes on jõudnud sādhya tasandile [Jumala teadvustamise tasand] ja saanud siddha-puruṣaks ehk vaimse täiuslikkuse saavutanud hingeks."

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura on andnud käesolevale värsile järgmise kommentaari: „Inimene, kes ei ole endas veel välja arendanud huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, peaks loobuma kõikidest materiaalsetest motiividest ja distsiplineerima oma mõistust, järgides vaimset arengut edendavaid reguleerivaid printsiipe – see tähendab ülistades ja meenutades Kṛṣṇat ning Tema nime, keha, omadusi, mänge jne. Arendades sedasi välja isu tegeleda nimetatud tegevustega, peab pühendunu püüdma elada Vṛndāvanas, veetes oma aega Kṛṣṇa nime, kuulsuse, mängude ja omaduste pideva meenutamisega kogenud pühendunu juhendamise ja kaitse all. Selles seisneb kõikide pühendunud teenimise arendamist puudutavate juhenduste tuum.

Algajana peaks pühendunu pidevalt kuulama kṛṣṇa-kathād. Seda nimetatakse śrāvaṇa-daśāks ehk kuulamise tasandiks. Kuulates pidevalt Kṛṣṇa püha nime ning Tema keha, omaduste ja mängude kirjeldusi, saavutab pühendunu varaṇa-daśā – nõusoleku tasandi. Sellele tasandile jõudes tekib temas kiindumus kṛṣṇa-kathā kuulamisse. Kui ta suudab korrata Jumala pühasid nimesid ekstaasis, saavutab ta meenutamise ehk smaraṇāvasthā tasandi. Mäletamine, mõtisklusse süvenemine, meditatsioon, pidev meenutamine ja transs on järk-järgulise kṛṣṇa-smaraṇa arendamise viis etappi. Algul võib Kṛṣṇa mäletamine aeg-ajalt katkeda, kuid hiljem muutub see katkematuks. Kui mäletamine on muutunud katkematuks, kasvab see keskendumiseks, mida nimetatakse meditatsiooniks. Kui meditatsioon süveneb ja muutub pidevaks, nimetatakse seda anusmṛtiks. Saavutades katkematu, pideva anusmṛti, jõuab pühendunu samādhi ehk vaimse transi tasandile. Arenedes täieliku smaraṇa- daśā ehk samādhini, hakkab hing mõistma oma algolemuslikku positsiooni. Sel hetkel suudab ta täiuslikult ja selgelt mõista oma igavesi suhteid Kṛṣṇaga. Seda nimetatakse sampatti-daśāks ehk elu täiuslikkuseks.

„Śrī Caitanya-caritāmṛtas" soovitatakse algajatele pühendunutele, et nad loobuksid kõikidest omakasupüüdlikest soovidest ja rakendaksid end lihtsalt Jumala reguleeritud pühendunud teenimisse vastavalt pühakirjade ettekirjutustele. Sel moel arendab pühendunu järk-järgult välja kiindumuse Kṛṣṇa nime, kuulsuse, keha, omaduste jms vastu. Olles endas välja arendanud sellise kiindumuse, suudab ta teenida Kṛṣṇa lootosjalgu spontaanselt, ilma et ta peaks selleks järgima isegi reguleerivaid printsiipe. Seda tasandit nimetatakse rāga-bhaktiks ehk pühendunud teenimiseks spontaanses armastuses. Sellel tasandil asudes võib pühendunu järgida eeskuju, mida näitab mõni Kṛṣṇa igavestest kaaslastest Vṛndāvanas. Seda nimetatakse rāgānuga-bhaktiks. Kui pühendunu soovib omandada Kṛṣṇa lehma, kepi, Kṛṣṇa käes oleva flöödi või Tema kaela ümber rippuvate lillede positsiooni, on tal võimalik tegeleda rāgānuga-bhakti ehk spontaanse pühendunud teenimisega śānta-rasas. Dāsya-rasas järgib pühendunu selliste teenrite nagu Citraka, Patraka või Raktaka eeskuju. Sakhya-rasas ehk sõprussuhetes võib pühendunu saada selliseks Kṛṣṇa sõbraks nagu näiteks Baladeva, Śrīdāmā või Sudāmā. Vātsalya-rasas, mida iseloomustab vanemlik kiindumus, võib pühendunu saada Nanda Mahārājale või Yaśodāle sarnase positsiooni, ning mādhurya-rasas, mida iseloomustavad armastuslikud suhted, võib ta juhenduda sellistest eeskujudest nagu Śrīmatī Rādhārāṇī või Tema sõbrannad, nagu näiteks Lalitā, ja Tema teenijannad (mañjarīd), nagu Rūpa ja Rati. See on kõikide pühendunud teenimise kohta käivate juhenduste tuum."

Vaimne maailm moodustab kolm neljandikku Jumala Kõrgeima Isiksuse loomest ning on selle kõige ülevamaks osaks. Loomulikult on vaimne maailm kõrgem materiaalsest maailmast, ent Mathurāt ja sellega külgnevaid piirkondi – kuigi need on avaldunud materiaalses maailmas – peetakse vaimsest maailmast kõrgemaks, sest Mathurā oli Jumala Kõrgeima Isiksuse ilmumise paigaks. Vṛndāvanat peetakse Mathurāst veel kõrgemaks, kuna sealsed kaksteist transtsendentaalset metsa (dvādaśa-vana) – Tālavana, Madhuvana, Bahulāvana ja teised – on kuulsad Jumala erinevate mängude toimumispaigana. Seega peetakse Vṛndāvanaks nimetatavaid metsi Mathurāst kõrgemaks, kuid nendest metsadest on veelgi kõrgem jumalik Govardhana mägi, sest Kṛṣṇa tõstis selle Oma lootosesarnase ilusa käega vihmavarjuks Oma kaaslastele – Vraja elanikele – , et kaitsta neid paduvihmade eest, mida saatis raevunud Indra, pooljumalate kuningas. Govardhana mägi on ühtlasi paigaks, kus Kṛṣṇa koos Oma karjustest sõpradega lehmi karjatas ning pealegi käisid Kṛṣṇa ja Tema armastatuim, Śrī Rādhā, just siin kohtamas, et avaldada Oma armumänge. Govardhana jalamil asuv Rādhā-kuṇḍa on aga kõigist nimetatud paikadest kõrgem, kuna siin voolab armastus Kṛṣṇa vastu üle kallaste. Edasijõudnud pühendunud eelistavad elada Rādhā-kuṇḍa ääres, sest see paik on täis mälestusi Kṛṣṇa ja Rādhārāṇī igavestest armusuhetest (rati-vilāsa).

„Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya-līlā) räägitakse, et kui Jumal Śrī Caitanya Mahāprabhu külastas esimest korda Vrajabhūmit, ei suutnud Ta kohe Rādhā-kuṇḍa asukohta leida. Sellest kirjeldusest võime mõista, et Ta otsis Rādhā-kuṇḍa täpset asukohta. Lõpuks leidis Ta siiski selle püha paiga, kus asus vaid väike tiik. Ta kastis End sellesse tiiki ning ütles siis Oma pühendunutele, et see on tõeline Rādhā-kuṇḍa. Hiljem kaevasid Jumal Caitanya pühendunud, eesotsas kuue Gosvāmī, sealhulgas Rūpa ja Raghunātha dāsaga, selle tiigi suuremaks ning tänapäeval võime me sellest kohast leida Rādhā-kuṇḍa järve. Śrīla Rūpa Gosvāmī pöörab Rādhā-kuṇḍale niivõrd palju tähelepanu põhjusel, et Śrī Caitanya Mahāprabhu soovis seda leida. Kes küll loobuks siis Rādhā-kuṇḍa ääres elamisest ja püüaks asuda elama kuhugi mujale? Mitte ükski transtsendentaalset arukust omav inimene ei tee seda. Teised vaiṣṇava sampradāyad ei suuda ometigi Rādhā-kuṇḍa tähtsust teadvustada. Samuti ei mõista Rādhā-kuṇḍa vaimset tähtsust ja jumalikku loodust need, kes ei ole huvitatud Jumal Caitanya Mahāprabhu pühendunud teenimisest. Seepärast kummardavad Rādhā-kuṇḍat peamiselt gauḍīya vaiṣṇavad – Jumal Śrī Kṛṣṇa Caitanya Mahāprabhu järgijad.

Käesoleval ajal on peaaegu kõik inimesed hõivatud ühe või teise karmalise tegevusega. Neid, kes ihaldavad oma tööst materiaalset kasumit, nimetatakse karmīdeks ehk oma töö viljade nimel tegutsevateks inimesteks. Kõik elusolendid selles materiaalses maailmas on langenud māyā nõiduse kütkesse. Seda kirjeldatakse „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61):

Targad on liigitanud Jumala Kõrgeima Isiksuse energiad kolme kategooriasse: vaimseks, marginaalseks ja materiaalseks energiaks. Materiaalset energiat peetakse kolmanda klassi energiaks (tṛtīyā śaktiḥ). Elusolendid, kes viibivad materiaalse energia alluvuses, rügavad vahel tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead. On aga ka karmīsid, kelles kas selle elu jooksul või, pärast jumalakartlike tegude sooritamist, järgmises elus tekib tugev huvi erinevate „Vedades" kirjeldatud ohvritalituste läbiviimise vastu. Sedasi avaneb neile tänu nende poolt sooritatud jumalakartlikele tegudele võimalus tõusta paradiisiplaneetidele. Need, kes sooritavad ohverdusi täpses kooskõlas vedalike juhendustega, tõusevad Kuule ning Kuust kõrgematele planeetidele. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.21) – kṣīṇe puṇye martya-lokaṁ viśanti – pärast seda, kui nende niinimetatud jumalakartlike tegude viljad on ammendunud, pöörduvad nad taas tagasi Maale, mida nimetatakse martya-lokaks ehk surma asupaigaks. Ehkki sellised inimesed võivad tänu oma jumalakartlikele tegudele tõusta paradiisiplaneetidele ja ehkki nad võivad seal nautida elu tuhandete aastate jooksul, on nad jumalakartlike tegude viljade ammendudes ikkagi sunnitud tagasi pöörduma sellele planeedile.

Selline on karmīde positsioon, sõltumata sellest, kas nad elavad jumalakartlikku või patust elu. Sellel planeedil võime me leida palju ärimehi, poliitikuid ja teisi inimesi, kes on huvitatud üksnes materiaalsest õnnest. Nad püüavad kõikvõimalike vahenditega raha teenida, pööramata tähelepanu, kas nende teguviis on jumalakartlik või patune. Selliseid inimesi nimetatakse karmīdeks ehk veendunud materialistideks. Mõningaid karmīsid nimetatakse ka vikarmīdeks – need on inimesed, kes tegutsevad vedalikest teadmistest juhendumata. Need, kes toetuvad oma tegevuses vedalikele teadmistele, sooritavad ohverdusi Jumal Viṣṇu rahuldamiseks ja Temalt õnnistuste saamiseks. Sel moel on neil võimalik tõusta kõrgematesse planetaarsüsteemidesse. Sellised karmīd asuvad vikarmīdest kõrgemal tasandil, sest nad peavad kinni „Vedade" juhendustest ja on kindlasti kallid Kṛṣṇale. Kṛṣṇa ütleb „Bhagavad- gītās" (4.11): ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Ma tasun igaühele just niivõrd, kuivõrd ta Mulle alistub." Kṛṣṇa on sedavõrd lahke, et Ta täidab isegi karmīde ja jñānīde soovid, rääkimata bhaktade soovidest. Ehkki karmīd tõusevad vahel kõrgematesse planetaarsüsteemidesse, peavad nad pärast surma omandama uue materiaalse keha nii kaua, kuni nad ei vabane kiindumusest karmalistesse tegevustesse. Kui inimene tegutseb jumalakartlikult, võib ta omandada uue keha pooljumalate keskel kõrgemates planetaarsüsteemides või mõne teise positsiooni, milles tal on suuremad võimalused nautida materiaalset õnne. Seevastu need, kes sooritavad jumalakartmatuid tegevusi, degradeeruvad ning sünnivad loomade, puude ja taimedena. Seepärast ei tunnusta targad pühad isiksused karmīsid, kes ei hooli vedalikest juhendustest (s.t. kes on vikarmīd). „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.5.4) kinnitatakse:

„Materialistid, kes rügavad tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead, on tegelikult hullud. Üksnes meelte rahuldamise nimel sooritavad nad kõikvõimalikke jälestusväärseid tegusid. Arukale inimesele ei ole üldsegi kohane sooritada materialistlikke tegevusi, sest selliste tegevuste tulemusena peab elusolend taas vastu võtma uue materiaalse keha, mis on täis kannatusi." Inimelu eesmärk on pääseda välja tingimustest, milles elusolend on sunnitud kannatama kolme laadi hädade käes, mis materiaalse eksistentsiga kaasas käivad. Kahjuks on aga karmīd hullud raha teenimise järele ja püüavad iga hinnaga omandada ajutisi materiaalseid mugavusi, riskides seeläbi degradeeruda elu madalamatesse liikidesse. Oma rumalusest teevad materialistid hulganisti plaane, kuidas selles materiaalses maailmas õnnelikuks saada. Nad ei peatu järele mõtlema, et nad elavad vaid mõned aastad, millest on sunnitud kulutama suurema osa raha teenimisele, mille abil meeli rahuldada. Lõpuks saabub aga surm, mis katkestab kõik nende tegevused. Materialistid ei mõtle selle peale, et pärast sellest kehast lahkumist võivad nad sündida madalamate loomade, taimede või puude kehades. Kõik nende tegevused vaid tõkestavad seetõttu elu eesmärgi saavutamist. Nad mitte üksnes ei sünni teadmatuses, vaid ka tegutsevad teadmatuses, arvates, et pilvelõhkujate, suurte autode, auväärsete positsioonide jms näol langevad neile osaks materiaalsed hüved. Materialistid ei tea, et järgmises elus on nad sunnitud degradeeruma ning kõik nende tegevused ei too neile midagi muud peale parābhava ehk kaotuse. Selline on „Śrīmad-Bhāgavatami" (5.5.5) seisukoht: parābhavas tāvad abodha-jātaḥ.

Inimene peaks seepärast lausa põlema soovist mõista ātma-tattvat – teadust hingest. Nii kaua kui inimene ei omanda teadmisi ātma-tattvast, mille läbi ta mõistab, et tema olemuseks on hing ja mitte keha, jääb ta teadmatusse. Tuhandetest ja isegi miljonitest teadmatuses viibivatest inimestest, kes raiskavad oma aega üksnes meelte rahuldamisele, tõuseb ehk ainult üks teadmiste tasandile, kus mõistab elu kõrgemaid väärtusi. Sellist inimest nimetatakse jñānīks. Jñānī teab, et karmalised tegevused seovad teda materiaalse eksistentsiga ja sunnivad teda rändama ühest kehast teise. Nagu „Śrīmad-Bhāgavatamis" osutatakse terminiga śarīra- bandha (seotud kehalise eksistentsiga), on inimese mõistus nii kaua, kuni ta ei loobu kõikidest meeleliste naudingute kontseptsioonidest, alati süvenenud karmasse ehk viljadele suunatud tegevusse ning see asjaolu sunnib teda vastu võtma üha uusi ja uusi kehasid.

Kuna jñānī on loobunud vähemalt pimedast meelte nautimisest, peetakse teda karmīst kõrgemal tasandil asuvaks. Selline on Jumala Kõrgeima Isiksuse seisukoht. Ent kuigi jñānī võib olla vabanenud karmīde teadmatusest, peetakse teda ikkagi teadmatuses (avidyās) viibivaks, kui ta pole jõudnud pühendunud teenimise tasandile. Ehkki inimest võidakse pidada jñānīks ehk sügavaid teadmisi omavaks isiksuseks, tuleb tema teadmisi pidada ebapuhtaks, kuna tal puudub teave pühendunud teenimisest ning ta ei tegele seetõttu Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgade otsese kummardamisega.

Kui jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, tõuseb ta kiiresti tavalisest jñānīst kõrgemale tasandile. Sellist kõrgelt arenenud isiksust kirjeldatakse sõnadega jñāna-vimukta-bhakti-parama. Sellest, kuidas jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, räägitakse „Bhagavad- gītās" (7.19), kus Kṛṣṇa ütleb:

„Pärast paljusid sünde ja surmasid alistub see, kes tõepoolest omab teadmisi, Minule, teades, et Mina olen kõikide põhjuste põhjus ja kõik eksisteeriv. Selline suur hing on väga haruldane." Inimene on tõeliselt tark, kui ta alistub Kṛṣṇa lootosjalgadele, kuid sellist mahātmāt ehk suurt hinge on võimalik kohata äärmiselt harva.

Asudes tegelema pühendunud teenimisega vastavalt reguleerivatele printsiipidele, võib inimene selliste suurte pühendunute nagu Nārada, Sanaka ja Sanātana eeskuju järgides saavutada Jumala spontaanse armastamise tasandi. Seejärel tunnistab Jumala Kõrgeim Isiksus teda teistest kõrgemal tasandil asuva isiksusena. Pühendunud, kes on arendanud endas välja armastuse Jumala vastu, asuvad kahtlematult väga ülevas positsioonis.

Kõikidest sellistest pühendunutest peetakse kõrgeimateks gopīsid, sest nad ei mõtle millelegi muule peale Kṛṣṇa rahuldamise. Seejuures ei oota nad Kṛṣṇalt mitte mingeid vastuteeneid. Vahel põhjustab Kṛṣṇa neile tohutuid kannatusi, lahkudes nende juurest, ent sellegipoolest ei suuda nad Kṛṣṇat unustada. Kui Kṛṣṇa lahkus Vṛndāvanast Mathurāsse, sattusid gopīd äärmiselt suurde masendusse ja kogu nende ülejäänud elu möödus lihtsalt Kṛṣṇast lahus viibimise pärast pisaraid valades. See tähendab, et teatud mõttes ei lahkunud nad kunagi Kṛṣṇa juurest, sest Kṛṣṇast mõtlemise ja Temaga suhtlemise vahel ei ole mitte mingit erinevust. Õigupoolest on vipralambha-sevā – Kṛṣṇast mõtlemine Temast lahus viibides, nii nagu seda tegi Śrī Caitanya Mahāprabhu – märksa ülevam Kṛṣṇa vahetust teenimisest. Kõikidest pühendunutest, kes on arendanud endas välja pühendumusliku armastuse Kṛṣṇa vastu, on niisiis kõige kõrgemas positsioonis gopīd ning kõikidest gopīdest on kõige kõrgem Śrīmatī Rādhārāṇī. Mitte keegi ei suuda Teda pühendunud teenimises ületada. Isegi Kṛṣṇa ei suuda mõista Tema meeleolu. Sel põhjusel omandaski Jumal Kṛṣṇa Śrīmatī Rādhārāṇī positsiooni ja ilmus Śrī Caitanya Mahāprabhuna, püüdes mõista Tema transtsendentaalseid tundeid.

Sel moel jõuab Śrīla Rūpa Gosvāmī järkhaaval järelduseni, et Śrīmatī Rādhārāṇī on Kṛṣṇa ülevaim pühendunu ning Tema kuṇḍa (järv), Śrī Rādhā-kuṇḍa, on kõige ülevam paik. Seda seisukohta toetab ka tsitaat „Laghu-bhāgavatāmṛtast" (Uttara-khaṇḍa 45), mis on ära toodud „Śrī Caitanya-caritāmṛtas":

„Paik, kus Śrīmatī Rādhārāṇi käib ujumas [Rādhā-kuṇḍa], on Kõigekõrgemale Jumalale, Kṛṣṇale [Viṣṇule] sama kallis kui Śrīmatī Rādhārāṇī Ise. Ta on kõrgeim gopī kõikide gopīde hulgast, sest just Tema vastu tunneb Jumal suurimat armastust."

Seetõttu peab igaüks, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, leidma varjupaiga Rādhā-kuṇḍa ääres ja praktiseerima selles paigas pühendunud teenimist kogu elu. Sellise järelduseni jõuab Rūpa Gosvāmī käesolevas „Upadeśāmṛta" värsis.

Miks omab Rādhā-kuṇḍa väga ülevaid omadusi? Selle järve ülevuse põhjuseks on tõsiasi, et see kuulub Śrīmatī Rādhārāṇīle, kes on Śrī Kṛṣṇale kallim kui keegi teine. Kõikidest gopīdest armastab Kṛṣṇa kõige rohkem just Teda ja nagu kirjutavad suured targad, on Tema järv, Śrī Rādhā-kuṇḍa, Kṛṣṇale sama kallis kui Rādhā Ise. Kṛṣṇa armastus Rādhā-kuṇḍa ja Śrīmatī Rādhārāṇī vastu ei erine teineteisest mitte milleski. Isegi väljapaistvad isiksused, kes on end täielikult hõivanud pühendunud teenimisega, jõuavad väga harva Rādhā-kuṇḍani, rääkimata tavalistest pühendunutest, kes tegelevad vaid vaidhī bhakti praktikaga.

Öeldakse, et kui pühendunule avaneb võimalus kasvõi ühe korra kasta end Rādhā-kuṇḍasse, areneb temas otsekohe välja puhas armastus Kṛṣṇa vastu, mis on väga lähedane armastusele, mida kogevad Kṛṣṇa suhtes gopīd. Śrīla Rūpa Gosvāmī selgitab, et isegi juhul, kui inimesel ei ole võimalust elada pidevalt Rādhā-kuṇḍa kallastel, peaks ta ennast kastma sellesse järve nii mitu korda kui võimalik. See on üks tähtsaimaid punkte pühendunud teenimise praktikas. Kommenteerides antud värssi, kirjutas Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura, et Śrī Rādhā-kuṇḍa on äärmiselt hinnatud paik neile, kes soovivad lähendada oma pühendunud teenimist Śrīmatī Rādhārāṇī sõbrannade (sakhīde) ja lähedaste teenijannade (mañjarīde) tasandile. Elusolendid, kelles põleb ind pöörduda tagasi Jumala transtsendentaalsesse kuningriiki, Goloka Vṛndāvanale, omandades vaimsed kehad (siddha-dehad), peaksid elama Rādhā-kuṇḍa kallastel, leides varjupaiga Śrī Rādhā lähedaste teenijannade juures ja rakendades end nende juhenduste kohaselt Śrī Rādhā pidevasse teenimisse. See on kõige ülevam meetod neile, kes tegelevad pühendunud teenimisega Śrī Caitanya Mahāprabhu kaitse all. Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura kirjutas sedasama värssi käsitledes, et isegi sellistel suurtel tarkadel ja pühendunutel nagu Nārada ja Sanaka ei ole võimalust Rādhā-kuṇḍa äärde tulla ning end sellesse kasta. Mida rääkida siis tavalistest pühendunutest! Kui kellelegi langeb osaks tohutu õnn tulla Rādhā-kuṇḍa äärde ja kasta end sellesse kasvõi korra, võib ta seeläbi endas välja arendada samasuguse transtsendentaalse armastuse Kṛṣṇa vastu, mida kogevad gopīd. Siinkohal antakse ühtlasi soovitus asuda elama Rādhā-kuṇḍa kallastele ja süveneda Jumala armastuslikku teenimisse. Pühendunul on vaja regulaarselt kasta end Rādhā-kuṇḍasse ja öelda lahti kõikidest materiaalsetest arusaamadest, leides varjupaiga Śrī Rādhā ja Teda abistavate gopīde juures. Kui inimene järgib sellist praktikat kogu elu, siis pöördub ta pärast kehast lahkumist tagasi Jumala juurde, et teenida Śrī Rādhāt samamoodi, nagu ta sellest mõtiskles Rādhā-kuṇḍa kallastel elades. Me võime seega teha järelduse, et elada Rādhā-kuṇḍa kallastel ja kasta end iga päev selle vette, on pühendunud teenimise kõrgeim täiuslikkus. Sellist positsiooni on väga raske saavutada isegi suurtel tarkadel ja pühendunutel nagu Nārada. Śrī Rādhā-kuṇḍa hiilgusel pole seetõttu piire. Teenides Rādhā-kuṇḍat, avaneb inimesele võimalus saada Śrīmatī Rādhārāṇī abiliseks gopīde igavese juhendamise all.