Kaheksas Mantra

Osma mantra

Tekst

Besedilo

sa paryagāc chukram akāyam avraṇam
asnāviraḿ śuddham apāpa-viddham
kavir manīṣī paribhūḥ svayambhūr
yāthātathyato ’rthān vyadadhāc chāśvatībhyaḥ samābhyaḥ

Synonyms

saḥ — see isik; paryagāt — peab tõeliselt teadma; śukram — kõikvõimas; akāyam — kehatu; avraṇam — ühegi etteheiteta; asnāviram — soonteta; śuddham — antiseptiline; apāpa-viddham — raviv; kaviḥ — kõiketeadja; maniṣi — filosoof; paribhūḥ — kõigist suurim; svayambhūḥ — enesega rahulduv; yāthātathyataḥ — täpselt kohane; arthān — ihaldusväärsed; vyadadhāt — määrab; śāśvatibhyaḥ — igivana; samābhyaḥ — aeg.

saḥ — tak človek; paryagāt — gotovo resnično pozna; śukram — vsemogočnega; akāyam — neutelešenega; avraṇam — neomadeževanega; asnāviram — brez žil; śuddham — razkuževalnega; apāpa-viddham — zaščitnega; kaviḥ — vseveden; manīṣī — modrec; paribhūḥ — največji od vseh; svayambhūḥ — samozadosten; yāthātathyataḥ — v skladu z; arthān — željami; vyadadhāt — nagradi; śāśvatībhyaḥ — vekomaj; samābhyaḥ — vek.

Translation

Selline inimene peab tõesti teadma kõigist suurimat, kes on kehatu, kõiketeadja, väljaspool etteheiteid, saasteta, puhas, riivamatu, enesega rahulduv filosoof, kes igivanast ajast alates täidab kõigi soovid.

Tak človek gotovo resnično pozna najmogočnejšega Vsevišnjega Gospoda, neutelešenega, vsevednega, neoporečnega, brezžilnega, čistega, neomadeževanega in samozadostnega modreca, ki od vekomaj izpolnjuje vsakogaršnje želje.

Purport

Siin on Jumala Absoluutse Isiku transtsendentaalse ja igavese vormi kirjeldus. Kõrgem Jumal ei ole vormitu. Tal on Tema transtsendentaalne vorm, mis ei sarnane ilmalikule. Elavad on saanud oma kehad materiaalselt looduselt ning nad töötavad nagu masinad. Keha füsioloogiline ja anatoomiline ehitus omab mehaanilist struktuuri soonte ja kõige muu kaasnevaga. Jumala transtsendentaalses kehas pole midagi, mis sarnaneks soontega. On selgelt öeldud, et ta on kehatu. See tähendab, et tema keha ja hinge vahel ei ole mingit vahet, samuti pole Ta saanud oma keha looduselt nagu meie. Kehalise elu materiaalses kontseptsioonis on hing erinev jämedast välisest kestast ja peenest mõistusest. Kõrgem Jumal on taolisest eraldusest siiski erinev. Kõrgema Jumala puhul ei ole vaimu ja keha vahel mingit vahet. Ta on Lõplik Tervik ja Tema vaim ning keha ja Tema Ise on üks.

To je opis večne božanske podobe Absolutne Božanske Osebnosti. Vsevišnji Gospod ni brezobličen. Ima duhovno podobo, ki se povsem razlikuje od teles tega sveta. Materialna telesa živih bitij delujejo enako kot stroji. Njihova anatomija z žilami in drugimi organi je mehanska, duhovno telo Vsevišnjega Gospoda pa takih organov ne potrebuje. Ta mantra jasno pravi, da Gospod ni utelešen, kar pomeni, da ni razlike med Njegovim telesom in dušo. Prav tako se v nasprotju z nami ni prisiljen utelesiti po zakonih narave. Duša se v pogojenem stanju razlikuje od grobega telesa in subtilnega uma. Vsevišnji Gospod pa je Popolna Celota, zato ni razlike med Njim samim ter Njegovim telesom in umom – vsi so eno in isto.

"Brahma-saṁhitās" on Kõrgema Jumala keha kirjeldatud samal kombel. Seal on Teda kirjeldatud nagu sac-cid-ānanda-vigrahat. See tähendab, et ta esindab transtsendentaalset eksistentsi, tarkust ja õndsust. Vedalikus kirjanduses on öeldud, et Tal on täiesti eriline transtsendentaalne keha ning seetõttu on Teda kirjeldatud kehatuna. Tema kehatus tähendab, et Tal ei ole meiega sarnanevat kuju või vormi, mida me võiksime tajuda. Edasi on "Brahma- saṁhitās" öeldud, et Jumal võib kõigi oma keha osadega teha seda, mida ta ise soovib. On öeldud, et Ta võib ükskõik millise kehaosaga teha teiste meelte tööd. See tähendab, et Jumal võib Oma kätega käia ja võtta vastu asju jalgadega. Ta võib Oma käte ja jalgadega näha ning süüa silmadega. Śruti mantras on öeldud, et Tema käed ja jalad ei sarnane meie omadega, need on erinevad, kuid nende abil saab Ta vastu võtta, mida iganes me talle pakume ning, et Ta käib kiiremini kõigist. "Śrī Īśopaniṣadi" kaheksas mantra kinnitab seda, öeldes, et Ta on kõikvõimas.

Vsevišnjega Gospoda podobno opiše tudi Brahma-saṁhitā (5.1). Opredeli Ga kot sac-cid-ānanda-vigraho, kar pomeni, da je Gospod utelešenje večnosti, vednosti in blaženosti. Kot tak ne potrebuje ločenega telesa in uma, kot jih potrebujemo bitja v materialnem svetu. Vedski spisi jasno pravijo, da se Gospodovo duhovno telo popolnoma razlikuje od našega – zato Ga včasih opisujejo kot brezobličnega. To pomeni, da si Njegove podobe, ki je popolnoma drugačna od naše, ne moremo niti zamisliti. Brahma-saṁhitā (5.32) tudi pravi, da lahko vsak del Gospodovega telesa opravlja naloge drugih delov oziroma čutov. Tako Gospod lahko hodi z rokami, sprejema z nogami, gleda z rokami in stopali, jé z očmi itd. V śruti-mantrah piše, da Gospod nima takšnih rok in nog kot mi, ima pa drugačne, s katerimi lahko sprejema vse, kar Mu darujemo, in teče hitreje od kogar koli. To z besedo śukram (vsemogočen) potrjuje tudi ta mantra.

Jumala palvekuju, arcā-vigraha, mis on pandud templitesse üles ācārjade poolt, kes on Jumalani jõudnud seitsmendas mantras kirjeldatud viisil, ei ole samuti erinev Jumala algupärasest kujust. Jumala algupärane kuju on Śrī Kṛṣṇa. Śrī Kṛṣṇa levib lõputu arvu kujude näol, nagu näiteks Baladeva, Rāma, Nṛsiṁha, Varāha jne., kuid kõik need on Jumala Isik.

Seega on arcā-vigraha, mille poole palvetatakse templites, Jumala levimise vorm. Palvetades arcā-vigraha poole võib jõuda Jumalani, kes võtab teenimise vastu oma kõikvõimsa energia abil ning ei tee ühtegi etteheidet. Arcā-vigraha laskub ācāryade, pühade õpetajate palvel, ning tegutseb täpselt Tema kõikvõimsa energia abil. Rumalad inimesed, kellel pole aimu nendest "Śrī Iśopaniṣadi" mantratest ega teistest śruti-mantratest, arvavad, et arcā-vigraha, kelle poole palvetavad pühendunud, on tehtud materiaalsest ainest. Rumalate inimeste puuduliku nägemise jaoks või kaniṣṭha-adhikāride meelest on kuju materiaalne. Kuid sellised väheste teadmistega inimesed ei tea, et Jumal, olles kõiketeadja ja kõikvõimas, võib muundada vaimu aineks ja vastupidi, nagu Ta soovib.

Gospodova tempeljska podoba (arcā-vigraha), katere čaščenje so vzpostavili verodostojni ācārye, ki so Boga spoznali v duhu sedme mantre, se ne razlikuje od izvorne Gospodove podobe, Śrī Kṛṣṇe. Śrī Kṛṣṇa se razširi v nešteto oblik, kot na primer Baladevo, Rāmo, Nṛsiṁho in Varāho. Vsi so ena Božanska Osebnost. Gospod se razširi tudi v arcā-vigraho, ki jo častimo v templjih. S čaščenjem arcā-vigrahe se lahko takoj povežemo z Gospodom, ki s Svojo vsemogočno energijo sprejema naše služenje. Arcā-vigraha sestopi na prošnjo ācārij, svetih učiteljev, in vsemogočni Gospod v njej deluje enako kot v drugih duhovnih podobah. Nespametni ljudje ali kaniṣṭha-adhikārīji, ki nimajo znanja Śrī Īśopaniṣad ali drugih śruti-manter, mislijo, da je arcā-vigraha, ki jo častijo Gospodovi čisti bhakte, narejena iz materialnih sestavin. Kot táko jo vidijo s svojimi nepopolnimi očmi, ne vedo pa, da lahko vsemogočni in vsevedni Gospod po Svoji volji preoblikuje materialno energijo v duhovno in duhovno v materialno.

"Bhagavad-gītās" (9.11-12) kahetseb Jumal väheste teadmistega inimeste halvenenud olukorda, kes peavad Jumala keha materiaalseks, kuna Ta tuleb alla sellesse maailma inimese kujul. Sellised vähese informatsiooniga inimesed ei tea Jumala kõikvõimsusest. Seetõttu ei avalda Jumal end mõtlejatele kogu oma olekus. Teda on võimalik tunnetada ainult vastavalt Temale alistumise määrale. Ning inimolendite tingimused on halvenenud ainult tänu sellele, et me oleme unustanud oma sidemed Jumalaga.

V Bhagavad-gīti (9.11–12) Gospod izrazi obžalovanje nad padlim položajem ljudi skromnega znanja, ki Ga omalovažujejo, ker v ta svet sestopi kot človek. Taki neizobraženi ljudje ne poznajo Gospodove vsemogočnosti, zato se Bog spekulativnim umovalcem ne razodene v celoti. Gospoda lahko spoznamo le toliko, kolikor se Mu predamo. Živa bitja smo pogojena samo zato, ker smo pozabila svoj odnos z Bogom.

Selles mantras nagu paljudes teistes Vedade mantrates on selgelt öeldud, et Jumal annab inimestele soovid ning täidab siis need vastavalt inimeste omadustele. Kui inimene tahab saada ülemkohtu prokuröriks, siis ei pea tal olema mitte ainult sobivad omadused selleks, vaid sõltub ka autoriteedist, kes määrab talle selle tiitli. Ainult vajalike teadmiste omandamisest on vähe, et seda positsiooni tõeliselt saavutada. Sellele kohale määratakse inimene kõrgema autoriteedi poolt. Samuti määrab Jumal inimolendile naudinguid vastavalt tema omadustele, teiste sõnadega — karma seaduse põhjal. Kuid neist omadustest on Jumala armuta siiski vähe.

Tako ta kot številne druge vedske mantre jasno pravijo, da Gospod od vekomaj daje živim bitjem vse, kar potrebujejo. Vsako željo posameznega živega bitja izpolni sorazmerno glede na to, kar si zasluži. Če hočemo postati vrhovni sodnik, sama usposobljenost ni dovolj – potrebujemo tudi potrditev višjega organa, ki nam tak naslov lahko podeli. Usposobljenost še ne zagotavlja položaja – vedno ga mora odobriti višja avtoriteta. Tako tudi Gospod odobri uživanje živega bitja sorazmerno glede na njegovo usposobljenost, ta pa mu sama po sebi ne more zagotoviti želenega cilja. Vedno potrebujemo še Gospodovo milost.

Harilikult ei tea inimene, mida Jumalalt paluda või millise koha jaoks end ette valmistada. Kui aga too inimolend teab enesele määratud kohta, siis palub ta, et teda võetaks vastu Jumala transtsendentaalsesse liitu, et Teda armastusega teenida. Selle asemel, et paluda just seda, palub inimolend materiaalse looduse mõjutustel paljusid teisi asju ning tema mõistust on "Bhagavad-gītās" (2.41) kirjeldatud kui jagunenud või viltust. Vaimne intelligents on üks, kuid selle vastandeid on palju. "Śrīmad-Bhāgavatamis" on öeldud, et isik, kes on võlutud välise energia ajutisest ilust, unustab oma tõelise eesmärgi, milleks on tagasiminek Jumala juurde. Unustanud selle, püütakse kõike korraldada erinevate plaanide ja programmide järgi, mida on võrreldud lõputu mõtisklemisega juba läbimõeldud keeldumise üle. Kuid Jumal on nii armuline, et Ta laseb unustaval elusolendil seda teha ilma tema tegutsemisesse vahele segamata. Kui elusolend tahab minna põrgusse, siis laseb Jumal temal sinna ka minna, ilma vahele segamata; ning kui ta tahab minna tagasi koju, tagasi Jumala juurde, siis aitab Jumal teda selleski.

Živa bitja običajno ne vemo, kaj prositi Gospoda, niti po čem hrepeneti. Ko spoznamo svoj naravni položaj, pa prosimo Gospoda, naj nas sprejme v Svojo božansko družbo, da bi Mu ljubeče služili. Na žalost živa bitja, ki so pod vplivom materialne narave, prosijo za številne druge reči in Bhagavad-gītā (2.41) jih opiše kot tiste, ki imajo razpršen razum. Duhovni razum se osredotoči na eno samo stvar, posvetnega pa vleče na vse strani. Śrīmad-Bhāgavatam (7.5.30–31) pravi, da tisti, ki jih prevzame začasna lepota zunanje energije, pozabijo na pravi smisel življenja – vrnitev k Bogu. V taki pozabi kujejo številne načrte za izboljšanje svojega življenja, vendar je to enako žvečenju že prežvečenega. Kljub temu je Gospod tako dober, da pozabljivemu živemu bitju dopusti neovirano hoditi po svoji poti. Ta mantra Śrī Īśopaniṣad uporabi zelo primerno besedo yāthātathyataḥ, ki kaže na to, da Gospod nagrajuje živa bitja v skladu z njihovimi željami. Če si živo bitje želi v pekel, mu Gospod to brez vmešavanja dopusti, če pa se želi vrniti k Njemu, mu na tej poti pomaga.

Jumalat on siin kirjeldatud sõnaga paribhūḥ, suurim kõigist. Teisi elusolendeid on aga kirjeldatud nagu kerjuseid, kes Teda paluvad. Ning Jumal täidab nende palved. Kui teised elusolendid oleksid Jumalaga võrdse võimuga, kui nad oleksid sama kõikvõimsad, kõiketeadjad, siis ei saaks kõne alla tullagi Jumalalt nn. vabastamise kerjamine. Inimolendi tõeline vabanemine on tagasitulek Jumala juurde. Kui vabanemist kujutatakse ette millegi abstraktsena, siis jääb see vaid müüdiks ning kerjamine meelte rahuldamise tarbeks võib jätkuda igavesti; kuni kerjus ei tule mõistusele ega tunneta enesele tegelikult määratud kohta.

Bog je tukaj opisan kot paribhūḥ, največji od vseh – nihče Mu ni enak ali večji od Njega – druga živa bitja pa so opredeljena kot berači, ki prosijo Gospoda za različne dobrine. Gospod prinaša živim bitjem tisto, kar si želijo. Če bi imela živa bitja enako moč kot Bog, če bi bila vsemogočna in vsevedna, Ga ne bi za nič prosila – niti za tako imenovano osvoboditev. Prava osvoboditev je vrnitev k Bogu. Osvoboditev, kakršno si predstavljajo impersonalisti, je mit, beračenje za čutno zadovoljevanje pa se nikoli ne konča, če berača ne sreča duhovna pamet in ne spozna svojega naravnega položaja.

Kõrgem Jumal on enesega rahulduv. Kui Jumal Kṛṣṇa ilmus 5 000 aastat tagasi maa peale, siis tõi Ta erinevate tegudega esile kõik Jumaluse avaldused. Oma lapsepõlves tappis Ta mitu võimsat deemonit, mille juures ei tulnud kõne allagi taolise jõu saamine mingist teisest allikast. Ta tõstis ülesse Govardhana künka, ta tantsis koos gopīdega, ilma, et teda oleks ühiskonna poolt kuidagi piiratud või, et keegi oleks talle kuidagi saanud etteheiteid teha. Ja ehkki gopīd lähenesid talle rikkaliku armastusega, kiitis Jumal Kṛṣṇa ühinemist gopīdega isegi Jumal Caitanya, keda tunti range sannyāsinina ning jüngrite ettekirjutuste paindumatu järgijana. Selle kinnituseks on "Śrī Iśopaniṣadis" öeldud, et Jumal on śuddham (antiseptiline) ja apāpa-viddham (raviv), puhas ja rüvetamatu. Antiseptiline on ta selles mõttes, et kui mõni selle maailma ebapuhas olend Teda puudutab, siis saab ta puhtaks. Sõna raviv viitab Tema liidule, millest räägitakse "Bhagavad-gītās" (9.30-31). On öeldud, et isegi piinlikult täpne ja hoolas pühendunu võib olla algselt olnud sudurācāra, halvasti käituv. Sellest hoolimata võetakse ta vastu, sest ta on õigel teel. Selline on Jumala liidu raviv toime. Jumal on apāpa-viddham, mis tähendab, et mingisugune patt ei saa Teda puudutada. Isegi kui Ta teeb midagi, mis võib näida patusena on need teod puhtad ning ei tule kõne allagi, et Jumal oleks ekslik. Ta on puhtaim kõigist ning tihti võrreldakse Teda Päikesega. Päike eraldab niiskust maailma kõige erinevamatest ja puutumatutest paikadest, kuid jääb ise puhtaks. Ta puhastab ebameeldivaid asju neid steriliseerides. Kui juba Päike on sedavõrd võimas, olles vaid materiaalne objekt, siis võime me kujutleda Kõikvõimsa Jumala puhtust ja jõudu.

Samo Vsevišnji Gospod je samozadosten. Ko se je Gospod Kṛṣṇa pred pet tisoč leti pojavil na zemlji, se je z uprizarjanjem Svojih dejavnosti povsem razodel kot Božanska Osebnost. V otroštvu je ubil veliko mogočnih demonov, kot na primer Aghāsuro, Bakāsuro in Śakaṭāsuro, vendar si Svoje moči ni pridobil iz kakšnega zunanjega vira. Hrib Govardhano je dvignil, ne da bi kdaj vadil dvigovanje uteži. Z gopījami je plesal ne oziraje se na družbene omejitve, pa je kljub temu Njegovo ravnanje neoporečno. Čeprav so se Mu gopīje približale z željo po ljubezenskem razmerju, je njihov odnos častil celo Gospod Caitanya, ki je bil dosleden sannyāsī in se je neupogljivo držal strogih duhovnih načel. Śrī Īśopaniṣad potrjuje, da je Gospod vedno čist in neomadeževan, ter Ga opiše kot śuddham (razkuževalnega) in apāpa-viddham (zaščitnega). Razkuževalen je v smislu, da se ob stiku z Njim celo nečiste stvari očistijo, beseda »zaščiten« pa kaže, kakšno moč ima druženje z Njim. Bhagavad-gītā (9.30–31) pravi, da je na začetku bhakta lahko na videz su-durācāra, neprimernega vedenja, vendar ga moramo imeti za čistega, ker je na pravi poti. To je zaradi zaščitne narave druženja z Gospodom. Bog je apāpa-viddham še zato, ker se Ga greh ne more dotakniti. Tudi če deluje na videz grešno, Njegova dejanja v resnici prinašajo najvišje dobro, saj greh Nanj ne vpliva. Pogosto Ga primerjamo s soncem, saj je v vseh okoliščinah śuddham (najčistejši). Sonce izpari vlago iz številnih nedotakljivih stvari na zemlji, pa vendar ostaja čisto. V resnici s svojo razkuževalno močjo gnusne stvari očiščuje. Če je že sonce, ki je materialno, tako močno, si lahko le skušamo predstavljati, kakšno očiščujočo moč ima vsemogočni Gospod.