Skip to main content

Sedemnajsta mantra

Seitsmeteistkümnes Mantra

Besedilo

Tekst

vāyur anilam amṛtam
athedaṁ bhasmāntaṁ śarīram
oṁ krato smara kṛtaṁ smara
krato smara kṛtaṁ smara
vāyur anilam amṛtam
athedaṁ bhasmāntaṁ śarīram
oṁ krato smara kṛtaṁ smara
krato smara kṛtaṁ smara

Synonyms

Synonyms

vāyuḥ — življenjski zrak; anilam — celoten zrak; amṛtam — neuničljiv; atha — zdaj; idam — to; bhasmāntam — ko se spremeni v pepel; śarīram — telo; oṁ — o Gospod; krato — o uživalec vseh žrtvovanj; smara — prosim, spominjaj se; kṛtam — vse, kar sem storil; smara — prosim, spominjaj se; krato — o vrhovni koristnik; smara — prosim, spominjaj se; kṛtam — vse, kar sem storil Zate; smara — prosim, spominjaj se.

vāyuḥ — eluõhk; anilam — kogu õhu mahuti; amṛtam — hävimatu; atha — nüüd; idam — see; bhasmāntam — peale tuhaks põletamist; śariram — keha; oṁ — O Jumal; kratah — ohverduste nautija; smara — palun mäleta; kṛtam — kõike, mida ma olen teinud; smara — palun mäleta; kṛtaḥ — Kõrgeim osasaaja; smara — palun mäleta; kṛtam — kõike, mida ma olen teinud Sinu heaks; smara — palun mäleta.

Translation

Translation

Naj minljivo telo zgori v pepel in naj se dih življenja razblini v zrak! Zdaj, o moj Gospod, se, prosim, spomni vseh mojih žrtvovanj, in ker si vrhovni uživalec, se, prosim, spomni vsega, kar sem storil Zate.

Las see kõdunev keha põleb tuhaks, las eluõhk seguneb kogu ülejäänud õhuga. O, mu Jumal nüüd palun sind, tuleta meelde kõik mu ohvrid ja kuna Sina oled see, kellele on kõik ohvrid määratud, palun Sind, meenuta, mida ma olen Sinu heaks teinud.

Purport

Purport

Minljivo materialno telo je kot vsiljeno oblačilo. Bhagavad-gītā (2.20) jasno pravi, da živo bitje po uničenju snovnega telesa ne preneha obstajati. Živo bitje ni nikoli brez osebnosti ali brezoblično. Ravno nasprotno – brezoblično je materialno oblačilo, ki pa se upodobi po obliki neuničljive osebnosti. Slabo izobraženi ljudje, ki mislijo, da je živo bitje izvorno brez oblike, se motijo. Ta mantra potrjuje dejstvo, da živo bitje obstaja tudi po uničenju materialnega telesa.

See ajutine materiaalne keha on kindlalt võõras riietus. "Bhagavad-gītās" (2.13, 18.30) on selgelt öeldud, et peale materiaalse keha hävingut elusolend ei hävine ega kaota ka oma identiteeti. Seetõttu pole elusolend kunagi isikusetu ega vormitu, vastupidi — vormitu on too materiaalne kest, mis võtab enesele hävimatu isiksuse kuju. Ükski elusolend ei ole vormitu, millisena kujutavad teda enesele ette väheste teadmistega inimesed. Sellist arvamust kinnitab ka "Śrī Īśopaniṣadi" seitsmeteistkümnes mantra, kus on öeldud, et elusolend eksisteerib ka peale materiaalse keha olematuks muutumist.

   V materialnem svetu narava mojstrsko ustvari razne vrste teles, ki jih živa bitja dobijo skladno s svojimi željami po čutnem uživanju. Če si želijo okušati iztrebke, dobijo prašičje telo, ki je kot nalašč za ta namen. Kdor se hoče prehranjevati z živalskim mesom in krvjo, lahko dobi tigrsko telo, ki je opremljeno z ustreznimi zobmi in kremplji. Ljudem pa ni namenjeno meso in niti najpreprostejša ljudstva nimajo želje po okušanju iztrebkov. Človeški zobje so oblikovani za žvečenje in mletje sadja in zelenjave, čeprav imamo tudi podočnika, da lahko primitivni ljudje jedo meso, če si to želijo.

Materiaalses maailmas on materiaalse looduse suurepärane töökoda, milles luuakse kõige erinevamaid elusolendite kehi vastavalt nende meelte rahuldamise kalduvustele. See, kes tahtis proovida väljaheidete maitset, saab keha, mis vastab taolisele kalduvusele, sea keha. Tiigril on selline keha, et ta saab elada teiste loomade verd nautides ja nende liha süües. Inimolend pole määratud sööma ei väljaheiteid ega liha, sest tema hammaste kuju on teistsugune. Ka puudub tal vähemgi tahtmine väljaheidete maitsmiseks, seda ka isegi kõige algelisema eluviisi juures. Inimeste hammaste ehitus on selline, et nad saavad närida puu-ja juurvilju. Neil on kaks silmahammast nii, et nad saavad süüa ka liha.

   V vsakem primeru pa je materialno telo, naj bo živalsko ali človeško, živemu bitju tuje. Spreminja se skladno z našo željo po zadovoljevanju čutov. V razvojnem krogu živo bitje menja telo za telesom. Ko je bil svet poln vode, se je utelesilo v povodni živalski obliki. Nato je prešlo v rastlinsko življenje, postalo črv, ptica, sesalec in končno človek. Človeška oblika, kadar je opremljena s popolnim razumevanjem duhovnega znanja, predstavlja vrhunec razvoja. Ta mantra opisuje najvišjo razvojno stopnjo duhovnega zavedanja: opustiti bi morali materialno telo, ki se bo spremenilo v pepel, in pustiti dihu življenja, da se razblini v večno zajetje zraka. Gibanje več vrst zraka v telesu, ki so skupaj znane kot prāṇa-vāyu, živemu bitju omogoča delovanje telesa. Jogiji se večinoma učijo nadzorovati telesni zrak. Duša naj bi se dvigovala iz enega zračnega vrtinca do drugega, dokler se ne dvigne do najvišjega, brahma-randhre. Od tod se lahko popolni jogi prenese, na kateri koli planet želi. Najprej mora opustiti eno vrsto telesa in nato vstopiti v drugo. Najvišjo popolnost pa dosežemo, če smo zmožni dokončno opustiti materialno telo, kot predlaga ta mantra, in vstopiti v duhovno ozračje, kjer lahko razvijemo povsem drugo vrsto telesa – duhovno, ki je neumrljivo in nespremenljivo.

Loomade ja inimeste kehad on elusolendeile mitteomased ja vahetuvad vastavalt olendi meelte rahuldamise soovile. Tolles evolutsiooni tsüklis vahetatakse neid kehi üksteise järel: vees elunevast olendist, ajal kui maailm on kaetud veega kuni taime eluni, taimest ussini, ussist linnuni, linnust loomani, ja loomast inimeseni. Elu kõrgeim arenguaste on inimese kujul, kus see omab kogu vaimse tarkuse teadvust. Kõrgeimat vaimset arenguastet on kirjeldatud antud mantras: inimene peab loobuma sellest kehast, mis saab tuhaks ja laskma hingeõhul seguneda õhu igavese reservuaariga. Elusolendi tegusid viib ellu mitmesugune õhu liikumine ning kokkuvõtlikult nimetatakse seda prāṇa-vāyuks. Yogīd õpivad kontrollima keha õhku ning hing on mõeldud tõusma ühest õhuringist teiseni, kuni ta jõuab brahma-randhrani, ehk kõrgeima õhuringini. Siis võib täiuslik yogī kanda end üle sellele planeedile, millisele ta soovib minna. Protsess seisneb ühe keha loobumisest ja teise üleminekus ning selliste kehade vahetamise kõrgeim täiuslikkus on võimalik, kui elusolend on võimeline materiaalsest kehast üldse loobuma, nagu on viidatud antud mantras. Sel juhul võib ta siseneda vaimsesse atmosfääri, kus ta arendab välja täielikult erineva, vaimse keha, mis ei pea kunagi läbi tegema surma ega muundamisi.

   V materialnem svetu nas narava prisili, da zaradi raznovrstnih želja po zadovoljevanju čutov menjamo telo. Živo bitje izpolnjuje svoje želje v raznih življenjskih vrstah – od klic do najpopolnejših materialnih teles, kot jih imajo Brahmā in polbogovi. Vse te vrste teles so zgrajene iz različno upodobljene snovi. Moder človek ne vidi enosti v raznovrstnosti teles, temveč v duhovni naravi. Duhovna iskra, delec Vsevišnjega Gospoda, je ista, ne glede na to, ali se utelesi kot prašič ali polbog. Telo dobimo skladno s svojimi pobožnimi in grešnimi dejanji. Človeško telo je izjemno razvito in ima polno zavest. Bhagavad-gītā (7.19) pravi, da se najpopolnejši človek preda Gospodu šele po številnih življenjih, ki jih je posvetil razvijanju znanja. Znanje doseže vrhunec, ko se predamo Vsevišnjemu Gospodu, Vāsudevi. Drugače smo spet prisiljeni pasti na materialno raven, tudi če spoznamo svojo duhovno naravo, saj nismo dojeli, da so vsa živa bitja večni delci celote in da sama nikoli ne morejo postati celota. Pasti moramo, tudi če postanemo eno z brahmajyotijem.

Selles materiaalses maailmas peab inimene vahetama materiaalse looduse sunnil oma keha vastavalt meelte rahuldamise soovile. Selliste soovide väljenduseks on elu väljendus erinevate liikide kujul, alates eosest kuni kõige täiuslikumate materiaalsete kehadeni, nagu Brahmā ja pooljumalad. Neil kõigil on materiaalsed kehad, millel on erinev vorm ja erinev intelligents. Tark isik näeb ühtsust mitte kehade erinevuses, vaid vaimses ühtsuses. Vaimne säde, mis on Kõigekõrgema Jumala osake, on sama nii sea kui pooljumala kehas. Kehad on erinevad vastavalt elusolendite jumalakartlikele või siis pahelistele tegudele. Inimkeha on hästi arenenud ja teadlik iseenese ehitusest ning kõige täiuslikum inimene alistub peale mitmeid arenenud ümbersünde Jumalale, Vedade õpetust järgides. Teadmise kultuur jõuab täiuslikkuseni alles siis, kui ta jõuab punktini, kus ta alistub Kõigekõrgemale Jumalale, keda hüütakse Vāsudevaks. Kuid siis, kui teadvustatakse oma vaimset identsusest ja sellega ei kaasne teadmine, et elusolendid on terviku identsed osad, millest kunagi ei saa tervikut, langeb too olend uuesti alla materiaalsesse atmosfääri, isegi peale seda kui ta on saanud üheks brahmajyotiga.

   Iz prejšnjih manter smo izvedeli, da je brahmajyoti, ki izhaja iz Gospodovega transcendentalnega telesa, poln duhovnih isker oziroma posameznih živih bitij, ki se v polnosti zavedajo svojega obstoja. Ta bitja hočejo včasih uživati s čutili, zato morajo v materialni svet, kjer si domišljajo, da so gospodarji, v resnici pa so sužnji svojih čutov. Želja po gospodovanju je materialna bolezen, saj se moramo pod urokom čutnega uživanja seliti iz ene vrste telesa, ki je na voljo, v drugo. Če postanemo eno z brahmajyotijem, še ne pomeni, da imamo zrelo znanje. Stanje najvišje popolnosti dosežemo šele, ko se povsem predamo Gospodu in razvijemo čut za duhovno služenje.

Brahmajyoti, mida kiirgab Jumala transtsendentaalne keha, on tulvil sädemeid. Vaimsed sädemed, indiviidid, kes tajuvad oma eksistentsi täielikult, soovivad vahel saada meelte nautijateks ning nii saavad nad koha materiaalses maailmas, muutudes valekäskijateks, kes alluvad tegelikult soovide sunnile. Too ülemvõimu ihaldamine on elusolendi materiaalne haigus ning taolise meelte rahuldamise tungi tõttu rändab ta selles materiaalses maailmas läbi erinevate kehade. Seetõttu ei ole brahmajyotiga üheks saamine veel küps tarkus. Täiuslikkuse kõrgeim aste on Täielik Jumalale alistumine ning vaimse teenimise arendamine.

   V tej mantri živo bitje prosi, da bi lahko po zapustitvi materialnega telesa in diha vstopilo v Božje duhovno kraljestvo. Bhakta moli k Božanski Osebnosti, naj se spomni njegovih dejanj in žrtvovanj, preden se mu telo spremeni v pepel. To molitev izgovarja v času smrti, pri čemer se popolnoma zaveda svojih preteklih dejanj in končnega cilja. Kdor je popolnoma pod oblastjo materialne narave, se spominja gnusnih dejanj, ki jih je storil v zdajšnjem življenju, zato po smrti dobi novo snovno telo. Bhagavad-gītā (8.6) potrjuje to resnico:

Selles mantras palub inimolend, et ta peale seda, kui on loobunud oma materiaalsest kehast ja materiaalsest õhust, pääseks vaimsesse kuningriiki. Pühendunu palub, et Jumal mäletaks tema tegusid ja tema ohvreid, nüüd, enne, kui ta keha tuhastub. Selline palve on esitatud surma hetkel, tehtud tegudest ja lõppsihist täiesti teadlik olles. Too, kes alistub täielikult materiaalsetele seadustele, mäletab oma materiaalse eksisteerimise ajal korda saadetud nurjatusi ning saab seetõttu peale surma teise materiaalse keha. "Bhagavad-gītās" (8.6) kinnitatakse seda tõde:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

»Katero koli stanje bivanja ima človek v mislih, ko zapusti telo, o Kuntījin sin, to stanje nedvomno doseže.« Naša nagnjenja um torej prenese v naslednje življenje.

"Selles on öeldud, et surma hetkel võtab mälu enesega kaasa sureva olendi kalduvused ning järgmine elu saavutatakse selle mõtlemise tasandil."

   Umirajoči človek se za razliko od preproste živali, ki nima razvitega uma, lahko kot sanj spominja dejanj svojega življenja. Ker ima zato misli vedno polne materialnih želja, ne more razviti duhovnega telesa in vstopiti v Božje kraljestvo. Bhakte pa z vdanim služenjem Gospodu razvijejo ljubezen do Boga, in tudi če se ob smrti svojega služenja ne spominjajo, ga Gospod ne pozabi. Bhakta v tej molitvi prosi Gospoda, naj ne pozabi njegovih žrtvovanj, vendar se Gospod tudi brez take molitve vedno spominja služenja Svojega čistega bhakte.

Erinevalt lihtsatest loomadest, kellel puudub arenenud mälu, võib inimolend oma möödunud elu tegusid mäletada justkui öiseid unenägusid ja seetõttu on mälu koormatud materiaalsetest ihadest ega saa siseneda vaimse kehana kuningriiki. Pühendunud arendavad aga kõigest hoolimata armastustunnet Jumala vastu usuteenistuse abil. Ning isegi kui pühendunu ei mäleta surma hetkel oma jumalateenistust, ei unusta Jumal teda. See palve on mõeldud Jumalale pühendunu poolt toodud ohvrite meenutamiseks, kuid Jumal ei unusta puhastunud pühendunu pühendunud teenimist ka ilma meeldetuletuseta.

   V Bhagavad-gīti (9.30–34) Gospod nazorno opiše Svoj zaupen odnos z bhaktami: »Tistega, ki vdano služi Gospodu, je treba imeti za svetega, tudi če zagreši najnizkotnejše dejanje, saj je njegova odločnost pravilno usmerjena. Kmalu postane kreposten in doseže trajni mir. O Kuntījin sin, smelo razglasi, da Moj bhakta nikoli ne propade! O Pṛthin sin, tisti, ki poiščejo zavetje v Meni, tudi če so nižjega rodu – ženske, vaiśye (trgovci) in śūdre (delavci) – lahko dosežejo najvišji cilj. Koliko bolj šele to velja za krepostne brāhmaṇe, bhakte in svete kralje! Ker si prišel v ta minljivi svet, poln trpljenja, Mi torej služi z ljubeznijo in vdanostjo. Zmeraj misli Name, postani Moj bhakta, izkazuj Mi spoštovanje in Me obožuj. Tako popolnoma zatopljen v misli Name boš nedvomno prišel k Meni.«

Ja "Gītās" (9.30-34) ütleb Kṛṣṇa Ise: "Seda, kes on hõivatud pühendunud teenimisega tuleb pühaks pidada hoolimata kõige vastikumatest tegudest, sest ta on õiges seisundis. Õige pea muutub ta õiglaseks ning saavutab kestva rahu. Oo, Kuntī poeg, Ma luban, et Minule pühendunu ei hukku iial. Oo, Pṛthā poeg, kõik, kes tulevad minu kaitse alla, olgu see siis naisterahvas, kaupmees või madalas perekonnas sündinud, kõik jõuavad Kõrgeima Sihtpunktini. Kuivõrd palju kõrgemad on sel juhul brāhmanid, õiglased pühendunud ja pühakutest kuningad. Selles armetus maailmas on nad määratud teenima pühendunult Jumalat. Asu Minu teenistusse ning alistu mulle. Kui sa oled Minusse täielikult süvenenud, tuled sa kindlasti Minu juurde."

   Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura takole pojasnjuje te verze: »Čeprav je Kṛṣṇov bhakta lahko navidezno su-durācāra (nizkoten), ga moramo imeti za svetega. Razumeti bi morali pravi pomen besede su-durācāra. Pogojena duša mora delovati na dveh ravneh – za vzdrževanje telesa in za samospoznavanje. Družbeni položaj, umski razvoj, čistost, red, hranjenje in boj za obstanek so namenjeni vzdrževanju telesa. Za samospoznavanje pa na vseh življenjskih področjih delujemo kot Gospodov bhakta. Ker pogojena duša ne more opustiti skrbi za telo, mora obe vrsti dejavnosti opravljati vzporedno. Postopoma pa vse manj deluje na telesni ravni in sorazmerno več na duhovni. Vse dokler se delež vdanega služenja pri bhakti ne poveča do prave mere, obstaja možnost, da občasno izrazi posveten značaj. Vedeti pa moramo, da táko stanje ne bo trajalo dolgo, saj se bo po Gospodovi milosti kmalu dvignil nad svoje pomanjkljivosti. Zato je pot vdanega služenja Gospodu edina prava pot. Tistega, ki je na pravi poti, tudi občasni izrazi posvetnega značaja ne bodo zavrli pri napredovanju na poti samospoznavanja.«

"Bhagavad-gītās" (9.30-34) kirjeldab Jumal oma lähedasi suhteid pühendunutega. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura seletab "Gītā" värsse järgmiselt: "Peab vastu võtma pühendunu, kes on õigel pühakute teel, isegi kui tollel tundub olevat lõtv iseloom. Peab aru saama sõnade lõtv iseloom tegelikust tähendusest. Tingimustest sõltuval vaimul tuleb tegutseda kahes funktsioonis, ühelt poolt peab ta hoolitsema oma keha säiitamise eest, teiselt poolt aga jõudma eneseteostuseni. Ühiskondlik staatus, vaimne areng, puhtus, lihtsus, toitumine ja võitlus eksistentsi eest — seda kõike peab ta tegema keha alalhoiu huvides. Eneseteostuslikku osasse kuuluvad teod Jumalale pühendununa, mida ta samuti korda saadab. Need kaks erinevat funktsiooni kulgevad paralleelselt, sest tingimustest sõltuv hing ei saa loobuda keha alalhoiust. Keha alalhoiuks tehtavate tegude osakaal väheneb vastavalt usulise tegevuse tõusule. Ning senikaua, kuni pühendumuse teenistus ei jõua õige eesmärgini, võib juhtuda, et isik satub juhuslikku maailmatusse. Kuid tuleb märkida, et taoline maailmatus ei saa kaua kesta, sest tänu Jumala armulikusele lõpetatakse selline ebatäiuslikkus väga ruttu. Seetõttu on pühendumise tee ainuõige tee. Õigel teel olles ei takista isegi juhuslik ilmalik ilming isikut tegemast edusamme eneseteostuse alal."

   Ugodnosti, ki jih prinaša vdano služenje Gospodu, pa ne veljajo za impersonaliste, ki so navezani na Gospodov brahmajyoti. V prejšnjih mantrah smo izvedeli, da ne morejo vstopiti v brahmajyoti, ker nimajo vere v Božansko Osebnost. Večinoma se ukvarjajo s praznim razglabljanjem in žongliranjem z besedami. Kot potrjuje dvanajsto poglavje Bhagavad-gīte (12.5), je zato jalov ves njihov trud.

Impersonalistliku suuna esindajad eitavad neid pühendunud teenimise eeliseid, sest nad on haaratud Jumala brahmajyotist. Nad ei ole võimelised brahmajyotit läbima nagu paneb ette eelmine mantra, ega usu nad ka Jumaluse Isiksusse. Nende tegevus piirdub põhiliselt semantikaga, mõtlemise poolt loodud sõnadega zqongleerimisega. Selliselt jätkavad nad viljatut tööd, mida kinnitab ka "Bhagavad-gītā" kaheteistkümnes peatükk.

   Vse ugodnosti, ki jih ta mantra omenja, zlahka dobimo v nenehnem stiku z osebnim vidikom Absolutne Resnice. V osnovi vdano služenje Gospodu obsega devet vrst duhovnih dejavnosti: (1) poslušanje o Gospodu, (2) slavljenje Gospoda, (3) premišljevanje o Njem, (4) služenje Njegovim lotosovim stopalom, (5) čaščenje Gospoda, (6) posvečanje molitev Gospodu, (7) služenje Gospodu, (8) uživanje v prijateljskem druženju z Njim in (9) izročitev vsega Gospodu. Teh devet načel vdanega služenja (vsa skupaj ali vsako posebej) bhakti pomaga ostati v stalni povezavi z Gospodom. Tako se Ga ob koncu življenja zlahka spominja. Naslednji sloviti Gospodovi bhakte so že z enim od teh načel, po katerem so živeli, lahko dosegli najvišjo popolnost: (1) S poslušanjem o Gospodu je želeni cilj dosegel junak Śrīmad-Bhāgavatama, mahārāja Parīkṣit. (2) S slavljenjem Gospoda je popolnost dosegel Śukadeva Gosvāmī, ki je izgovoril Śrīmad-Bhāgavatam. (3) Z molitvijo h Gospodu je cilj dosegel Akrūra, (4) mahārāja Prahlāda s premišljevanjem o Njem, (5) mahārāja Pṛthu s čaščenjem Gospoda, (6) Lakṣmī, boginja sreče, s služenjem Njegovim lotosovim stopalom, (7) Hanumān z osebnim služenjem Gospodu, (8) Arjuna s prijateljevanjem z Njim in (9) mahārāja Bali z izročitvijo Gospodu vsega, kar je imel.

Kõiki selles "Śrī Īśopaniṣadi" mantras mainitud soodustusi võib pälvida kerge vaevaga, kui olla pidevas kokkupuutes Absoluutse Tõe Isikulise suunaga. Jumala pühendunud teenimine seisneb pühendunu jaoks põhiliselt üheksast transtsendentaalsest tegevusest: 1. Jumalasse puutuva kuulamine; 2. Jumala kiitmine; 3. Jumala meelespidamine; 4. Jumala lootosjalgade teenimine; 5. Jumala kummardamine; 6. Jumala poole palvetamine; 7. Jumala teenimine; 8. sõbralik ühendus Jumalaga; 9. Jumalale kõige loovutamine. Need üheksa põhimõtet koos või ükshaaval võetuna aitavad pühendunul olla pidevas kokkupuutes Jumalaga ning seetõttu on pühendunul elu lõpus kerge Jumalat meeles pidada. Ainult ühe antud põhimõtte omaksvõtmine aitas kõrgeima täiuslikkuseni jõuda järgmistel kuulsatel Jumalale pühendunutel. 1. Ainult kuulamise läbi jõudis soovitud tulemuseni Mahārāja Parīkṣit, "Śrīmad-Bhāgavatami" kangelane. 2. "Śrīmad-Bhāgavatami" kõneleja, Śukadeva Gosvāmī jõudis täiuslikkuseni Jumalat kiites. 3. Akrūra jõudis soovitud tulemuseni palvetades. 4. Prahlāda Mahārāja saavutas soovitud tulemuse meelespidamisega. 5. Pṛthu Mahārāja saavutas täiuslikkuse kummardamisega. 6. Õnnejumalanna Lakṣmī saavutas täiuslikkuse Jumala lootusjalgade teenimisega. 7. Hanumān saavutas soovitud tulemuse Jumalale kasu tuues. 8. Arjuna saavutas tulemuse sõpruse kaudu. 9. Mahārāja Bali saavutas tulemuse loovutades kõik, mis tal oli.

   To mantro Śrī Īśopaniṣad, pa tudi praktično vse mantre vedskih hvalnic, strnjeno pojasnjuje Vedānta-sūtra, podrobneje pa Śrīmad-Bhāgavatam, ki je zreli plod vedskega drevesa modrosti. Śrīmad-Bhāgavatam pojasnjuje to mantro že v prvih odgovorih Śukadeve Gosvāmīja mahārāji Parīkṣitu na samem začetku njunega srečanja. Poslušanje in opevanje znanosti o Bogu je temeljno načelo življenja, posvečenega vdanemu služenju Gospodu. Bhāgavatam je izgovoril Śukadeva Gosvāmī, poslušal pa ga je mahārāja Parīkṣit. Slednji je poizvedoval od prvega, ker je bil ta najbolj vzvišen duhovni učitelj svojega časa, večji od vsakega velikega jogija ali svetega moža.

Antud mantra selgituse ja praktiliselt kõigi Vedalike hümnide selgitused võib leida kokkuvõetuna "Vedānta-sūtras" ning samuti on neid hästi seletatud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Śrīmad-Bhāgavatam" on Vedaliku puu küpsenud vili. Antud mantra selgitus on "Śrīmad-Bhāgavatamis" olemas Mahārāja Parīkṣiti ja Śukadeva Gosvāmī kohtumise alguses esitatud küsimuste ja vastuste näol. Kuulamine ja Jumala teadusest laulmine on pühendumise teenistuses olija elu peamine põhimõte ning nii kuulas Mahārāja Parīkṣit kogu "Bhāgavatami" ning Śukadeva Gosvāmī laulis seda. Mahārāja Parikṣit küsitles Śukadevat, sest Śukadeva oli suurem vaimne õpetaja, kui ükskõik milline tolleaegne kuulus yogī või transtsendentalist.

   Glavno vprašanje mahārāje Parīkṣita je bilo: »Kaj je dolžnost vsakega človeka, še posebej pred smrtjo?« Śukadeva Gosvāmī je odgovoril:

Mahārāja Parīkṣiti küsimus oli: "Milline on iga inimese kohustus, eriti surma hetkel?" Śukadeva Gosvāmī vastas:

tasmād bhārata sarvātmā
bhagavān īśvaro hariḥ
śrotavyaḥ kīrtitavyaś ca
smartavyaś cecchatābhayam
tasmād bhārata sarvātmā
bhagavān īśvaro hariḥ
śrotavyaḥ kīrtitavyaś ca
smartavyaś cecchatābhayam

»Kdor koli se želi osvoboditi vsega strahu, mora nenehno poslušati o Gospodu, Božanski Osebnosti, vrhovnem nadzorniku vsega, ki odpravlja vse težave in je Nadduša vseh živih bitij, Ga slaviti in se Ga spominjati.« (Bhāgavatam 2.1.5)

"Iga inimene, kes soovib kõigist muredest vabaneda, peaks alati kuulama ja kiitma Jumalat, Kes on kõige Kõrgeim Juhtija, kõigi raskuste Kustutaja ja kõigi elusolendite Ülihing." (Bhāg. 2.1.5)

   Večina ljudi v tako imenovani človeški družbi ponoči ali spi ali se vdaja spolnosti, podnevi pa si prizadeva za čim večji zaslužek ali pa nakupuje za družino. Ljudje imajo zelo malo časa za pogovor o Vsevišnjem Gospodu ali za poizvedovanje o Njem. Na vse mogoče načine so zavrgli Božji obstoj – najbolj pa tako, da Ga imajo za brezosebnega oziroma brezčutnega. V vedski književnosti – naj bo v Upaniṣadah, Vedānta-sūtri, Bhagavad-gīti ali Śrīmad-Bhāgavatamu – piše, da je Gospod vrhovno čuteče bitje, ki je nad vsemi drugimi. Njegove slavne dejavnosti se ne razlikujejo od Njega samega. Zato ne bi smeli poslušati in govoriti o neumnostih, ki jih počnejo posvetni politiki ali tako imenovani veliki možje naroda, temveč bi si morali življenje zastaviti tako, da se lahko posvetimo božanskemu delovanju in ne zapravimo niti trenutka. Śrī Īśopaniṣad nas vodi k takemu življenju.

Niinimetatud inimühiskond on öösel hõivatud magamisega või seksuaalsete vajaduste rahuldamisega. Päeval püüavad mehed teenida nii palju raha, kui vähegi võimalik või tegelevad kokkuostude tegemisega perekonna säilitamise huvides. Inimestel on väga vähe aega Jumalast rääkimiseks või Tema kohta teadmiste kogumiseks. Nad on Jumala eksisteerimise küsimuse mitmes mõttes kõrvale heitnud, seda eriti väites, et Ta olevat ebaisikuline, s. t. ilma meeleliste tunnetuseta. Kuid Vedalikus kirjanduses, olgu see siis Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā" või "Śrīmad- Bhāgavatam" — kõigis neis pühakirjades on öeldud, et Jumal on aistmisvõimeline Olend ja Ta on üle kõigist teistest elusolenditest. Ning Tema kuulsusrikkad teod on identsed Tema Enesega. Seetõttu ei tohiks rahulduda ainult maailma poliitikutest ja ühiskonna nn. suurtest meestest rääkimisega, vaid oma elu tuleks korraldada nii, et ei mööduks isegi sekundit, ilma et see ei oleks seotud Jumalaga ühenduses oleva tegevusega. "Śrī Īśopaniṣad" suunab meid just sellise elu poole.

   Česa se bomo spominjali ob smrti, ko bomo povsem obnemogli, in kako bomo lahko molili k vsemogočnemu Gospodu, naj se spominja naših žrtvovanj, če nam vdano služenje ne pride v navado? Žrtvovanje pomeni, da se ne zmenimo za želje svojih čutov. Te umetnosti bi se morali naučiti tako, da že med tem življenjem čute zaposlimo s služenjem Gospodu. Sadovi, ki jih prinaša takšno delovanje, nam bodo ob smrti koristili.

Mida võib inimene mäletada hetkel, kui ta sureb ja keha on paigast nihkunud ning kuidas saab ta paluda Kõikvõimast Jumalat, et Too meenutaks tema ohvreid? Ohverdamine tähendab meeleliste huvide ohverdamist. Inimene peab õppima oma meeli kasutama Jumala teenimiseks eluajal, nii et ta võiks tulemust kasutada surma hetkel.