Skip to main content

Enajsta mantra

Üheteistkümnes Mantra

Besedilo

Tekst

vidyāṁ cāvidyāṁ ca yas
tad vedobhayaḿ saha
avidyayā mṛtyuṁ tīrtvā
vidyayāmṛtam aśnute
vidyāṁ cāvidyāṁ ca yas
tad vedobhayaḿ saha
avidyayā mṛtyuṁ tīrtvā
vidyayāmṛtam aśnute

Synonyms

Synonyms

vidyām — pravo znanje; ca — in; avidyām — nevednost; ca — in; yaḥ — kdor; tat — to; veda — pozna; ubhayam — oboje; saha — hkrati; avidyayā — z negovanjem nevednosti; mṛtyum — ponavljajočo se smrt; tīrtvā — preseže; vidyayā — z negovanjem znanja; amṛtam — neumrljivost; aśnute — uživa.

vidyām — tõeline teadmine; ca — ja; avidyām — rumalus; ca — ja; yaḥ — isik, kes; tat — see; veda — teab; ubhayam — mõlemad; saha — samaaegselt; avidyayā — rumaluse viljelemisega; mṛtyum — korduv surm; tīrtvā — ületatud; vidyayā — teadmiste viljelemisega; amṛtam — surematus; aśnute — naudib.

Translation

Translation

Le kdor vzporedno spoznava poti nevednosti in duhovnega znanja, se lahko dvigne nad vpliv ponavljajočih se rojstev in smrti ter uživa poln blagoslov neumrljivosti.

Ainult see võib ületada korduva sünni ja surma mõju ja nautida surematuse täielikku õndsust, kes on võimeline ühteaegu mõistma mitteteadmise teed ja transtsendentaalse tarkuse teed.

Purport

Purport

Od začetka stvarjenja materialnega sveta si vsi prizadevamo doseči večno življenje, zakoni narave pa so tako neusmiljeni, da se nihče ne more izmakniti objemu smrti. Nihče noče umreti, ostareti ali zboleti, toda naravni zakon nikomur ne dovoli, da bi bil odporen proti tovrstnim težavam. Pred njimi nas ni rešilo niti napredno materialno znanje. Znanost lahko izumi jedrsko bombo in tako pospeši smrt, ne more pa odkriti ničesar, kar bi nas zaščitilo pred krutim prihodom starosti, bolezni in smrti.

Alates materiaalse maailma algusest püüavad kõik saavutada alalist elu, kuid looduse seadus on nii karm, et mitte keegi pole veel surma käest pääsenud. Mitte keegi ei taha surra. See on fakt. Samuti ei taha keegi jääda vanaks või haigeks. Kuid looduse seadused ei võimalda kellelgi immuunsust surma, vanaduse või haiguste suhtes. Materiaalse teadmise areng pole neid elu probleeme lahendanud. Materiaalne teadus võib avastada tuumarelva, et surma protsessi kiirendada, kuid ei ole võimeline avastama midagi, mis võiks kaitsta inimest haiguste või vanaduse eest või päästa surma julmadest kätest.

   Purāṇe opisujejo življenje materialno zelo naprednega kralja Hiraṇyakaśipuja. Z materialnimi sposobnostmi in močjo svoje nevednosti je hotel premagati neizprosno smrt in se zato podvrgel tako strogi askezi, da je s svojimi mističnimi močmi vznemiril prebivalce vseh planetnih sestavov. Prisilil je vesoljnega stvarnika polboga Brahmo, da je sestopil k njemu. Prosil ga je za blagoslov amare, neumrljivosti. Brahmā mu je pojasnil, da mu tega blagoslova ne more dati, saj celo sam – stvarnik materialnega sveta in vladar vseh planetov – ni amara. Bhagavad-gītā (8.17) nas uči, da Brahmā sicer živi zelo dolgo, ni pa neumrljiv.

Purāṇadest võime me teada saada Hiraṇyakaśipu tegevusest: see kuningas oli materiaalselt väga arenenud ja oma materialistlike saavutuste ja oma ebateaduse jõul, tahtis ta võita surma. Ta võttis ette teatud meditatsiooni, mis oli sedavõrd tugeva mõjuga, et kõik planeetide süsteemid said tänu tema müstilistele võimetele häiritud. Ta sundis universumi looja, pooljumala Brahmā, tulema alla tema juurde ja palus siis temalt õnnistust amaraks, selleks, kes ei sure, saamiseks. Brahmā keeldus seda tegemast, sest isegi tema, kes on materialse looja ning võib käsutada kõiki planeete, pole ise amara. Tema elu on "Bhagavad-gītā" (8.17) kinnitust mööda pikk, kuid see ei tähenda, et ta ei peaks surema.

   Hiraṇya pomeni »zlato«, kaśipu pa »mehka postelja«. To dvoje (denar in ženske) je zanimalo zvitega kralja Hiraṇyakaśipuja, ki je z neumrljivostjo hotel v njih resnično uživati. Ker pa mu Brahmā tega ni mogel dati, ga je prosil za številne druge blagoslove, da bi tako posredno dosegel, kar je hotel. Hiraṇyakaśipu si je zaželel, da ga ne bi ubil ne človek, ne žival, ne bog, ne kakšno drugo živo bitje med 8.400.000 življenjskimi vrstami. Prosil ga je tudi, da ne bi umrl ne na kopnem, ne v zraku, ne v vodi, niti od kakršnega koli orožja. Hiraṇyakaśipu je tako nespametno mislil, da ga bo izpolnitev teh želja zavarovala pred smrtjo. Čeprav mu je Brahmā izpolnil vse te želje, ga je končno ubil Vsevišnji Gospod, ki je sestopil v pol levji pol človeški podobi kot Nṛsiṁha. Gospod ni uporabil orožja, temveč ga je ubil s Svojimi kremplji. Nṛsiṁha, to izjemno bitje, ki je presegalo vse Hiraṇyakaśipujeve predstave, ga ni pokončalo ne na kopnem, ne v zraku, ne v vodi, temveč v Svojem naročju.

Hiraṇya tähendab kulda ning kaśipu tähendab pehmet voodit. Too härra oli huvitatud neist kahest asjast, rahast ja naistest ning ta tahtis surematuna nautida sellist elu. Ta palus Brahmālt paljusid asju, lootes sel teel täita oma surematuks saamise soovi. Ta palus õnnistust selleks, et teda ei saaks tappa ükski inimene, loom, jumal ega ükski 8 400 000 elusolendi liigist. Ta palus samuti, et ta ei sureks maal, õhus ega vees ning tema vastu ei saaks kasutada mitte ühtegi relva jne., jne. Hiraṇyakaśipu mõtles rumalalt, et sel teel garanteerib ta endale surematuse. Lõpuks, kui Brahmā oli talle seda kõike lubanud, tappis tema Jumala Isiksus, kes oli võtnud poolinimese-poollõvi kuju. Tema vastu ei kasutatud ühtegi relva, v. a. Jumala küüned ning ta tapeti suurepärase elusolendi põlvedel, mida ta ei osanud enesele ettegi kujutada.

   Najpomembnejše pri tej zgodbi je, da celo Hiraṇyakaśipu, najmogočnejši materialist, kljub premišljenemu načrtovanju ni postal neumrljiv. Kaj bi lahko potem dosegli sodobni neznatni Hiraṇyakaśipuji, ki jim vsaka malenkost izjalovi načrte?

Mõte on selles, et isegi Hiraṇyakaśipu, kõige võimsam kõigist materialistidest, ei suutnud oma erinevate plaanide abil saada surematuks. Mida rääkida sel juhul veel tänapäeva väikestest hiraṇyakaśipudest, kes teevad plaane, mis on juba algusest peale määratud läbikukkumisele.

   Śrī Īśopaniṣad nas uči, naj ne poskušamo samostojno zmagati v boju za obstanek. Vsi se borijo, da bi preživeli, materialni zakoni pa so tako ostri, da se nihče ne more dvigniti nadnje. Če hočemo živeti večno, se moramo pripraviti na vrnitev k Bogu.

"Śrī Īśopaniṣad" õpetab meid, et me ei teeks ühepoolseid plaane eksistentsi eest võideldes. Kõik võitlevad eksistentsi eest, kuid materiaalse looduse seadus on sedavõrd karm ja kiire, et kellelgi pole selle eest pääsu. Et saavutada alalist elu, peab olema ettevalmistatud tagasiminekuks Jumala juurde.

   Pot vrnitve k Bogu je drugačna znanost in naučiti se je moramo iz razodetih vedskih spisov, kot so Upaniṣade, Vedānta-sūtra, Bhagavad-gītā in Śrīmad-Bhāgavatam. Da bi na tem svetu postali srečni, po odhodu iz materialnega telesa pa dosegli večno in blaženo življenje, moramo preučevati te svete spise in si pridobiti transcendentalno znanje. Pogojeno živo bitje je pozabilo na svoj večni odnos z Bogom in je zmotno prepričano, da je njegov začasni rojstni kraj vse, kar obstaja. Gospod je po Svoji dobroti razodel zgoraj omenjene svete spise v Indiji in druge spise drugje po svetu, ker je želel pozabljivo človeštvo spomniti, da ni doma v materialnem svetu. Živo bitje je duhovno, zato je lahko srečno samo, če se vrne v duhovni dom.

Jumala juurde tagasimineku protsess on tarkuse omaette haru, mida võib õppida sellistest Vedalikest Pühakirjadest nagu Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā", "Śrīmad-Bhāgavatam" jne. Seetõttu peab selles elus õnnelikuks saamiseks ja igavese elu õndsuse saavutamiseks peale materiaalsest kehast lahkumist, õppima tundma püha kirjandust ning jõudma transtsendentaalse tarkuseni. Tingimustest sõltuv elusolend on unustanud oma sidemed Jumalaga ning peab seda sünnikohta, mis on ajutine, kõigeks. Jumal on oma lahkuses jätnud Indiasse ülalmainitud pühakirjad ning teistesse maadesse teised pühakirjad, et tuletada unustavale inimolendile meelde, et tema kodu ei ole materiaalses maailmas. Elusolend on vaimne olend ning võib olla õnnelik vaid minnes tagasi oma vaimsesse koju, Jumala juurde.

   Vsevišnji Gospod pošlje Svoje verodostojne služabnike iz duhovnega kraljestva, da bi širili to sporočilo, s pomočjo katerega se lahko vrnemo k Njemu, včasih pa se s tem namenom pojavi sam. Ker smo vsa živa bitja Njegovi ljubljeni otroci, Njegovi delci, je Bogu zaradi našega nenehnega trpljenja v materialnih okoliščinah bolj hudo kot nam. Materialna nesreča nas posredno opominja, da ne spadamo v mrtvo snov. Pametna živa bitja običajno prepoznajo ta opozorila in se posvetijo negovanju vidye, božanskega znanja. Ljudje imamo za to najboljšo priložnost, in kdor ne razvija tega znanja, se imenuje narādhama, najnižji med ljudmi.

Jumala Isiksus saadab oma kuningriigist täiuslikke teenreid propageerima Jumala juurde tagasiminekut ning vahel tuleb Ta Ise, et seda teha. Kõik elusolendid on Tema armastatud pojad, Tema osad, seetõttu tunneb Jumal materiaalsetes oludes kestvate kannatuste pärast suuremat kurbust, kui meie ise. Materiaalse maailma kannatused on samal ajal ka kaudseks meeldetuletuseks meie ebasobivusest surnud mateeriaga ning intelligentsed elusolendid panevad neid märke tähele ning seovad end vidyā kultuuriga ehk transtsendentaalse teadmisega. Inimese elu on parim võimalus vaimse tarkuse arendamiseks ning inimolendeid, kes ei kasuta ära inimelu võimalusi, nimetatakse narādhamadeks, inimolendeist madalamateks.

   Pot avidye oziroma napredka materialnega znanja, namenjenega zadovoljevanju čutov, vodi v krog ponavljajočih se rojstev in smrti. Ker je živo bitje duhovno, se nikoli ne rodi ali umre. Rojstvo in smrt se nanašata samo na zunanje telesno prekrivalo duše, duhovnega bitja. Smrt lahko primerjamo z odložitvijo oblačil, rojstvo pa z njihovim oblačenjem. Nespametni ljudje, povsem zatopljeni v negovanje avidye (nevednosti), se ne zmenijo za ta kruti zakon. Očarani od lepote slepilne energije, vedno znova doživljajo enako trpljenje in se iz naravnih zakonov ničesar ne naučijo.

Avidyā tee ehk meelte rahuldamise tee tähendab nii surma kui sünni kordamist. Inimolendil, niisugusena nagu ta on vaimselt, ei ole ei sündi ega surma. Sünd ja surm puudutab vaimse hinge välist katet, keha. Seda on võrreldud välise riietuse selgapanemisega ja seljast ära võtmisega. Rumalad inimolendid, kes on labasel kombel süvenenud avidyā kultuurisse, mitteteadmisse, ei hooli sellest julmast protsessist ning olles võlutud illusoorse energia ilust, teevad nad samu asju korduvalt, ilma looduse seadustest õppust võtmata.

   Ljudje se moramo zato nujno posvetiti negovanju vidye, transcendentalnega znanja. Čutno uživanje v bolni materialni pogojenosti moramo kar najbolj obrzdati, saj nas sicer vodi v nevednost in smrt. Ne smemo pa si misliti, da živa bitja nimajo duhovnih čutil. Izvorna duhovna telesa živih bitij imajo vsa čutila, ki pa se zdaj izražajo v snovi in jih prekrivata telo in um. Delovanje duhovnih čutov se izkrivljeno izraža v delovanju materialnih čutov. V bolnem stanju pogojenosti se s snovjo prekrita duša, duhovno bitje, posveča materialnim dejavnostim. Pravo čutno uživanje je možno samo, če ozdravimo od materialistične bolezni in zaživimo v čistem duhovnem telesu, popolnoma osvobojenem materialne onesnaženosti. Bolnik mora ozdraveti, preden lahko s čuti spet zares uživa. Človeško življenje torej ne bi smelo biti namenjeno sprevrženemu čutnemu uživanju, temveč duhovni ozdravitvi. Poslabšanje materialne bolezni ni znamenje znanja, temveč avidye, nevednosti. Če hočemo ozdraveti, si ne bi smeli zvišati vročine s 40  C na 42,5  C, temveč bi si jo morali zbiti na normalnih 36,6  C. To bi moral biti cilj človeškega življenja. Sodobna vročična civilizacija pa je usmerjenja k povečevanju vročine, ki se je v obliki jedrske energije dvignila že na 42,5  C. Nespametni politiki medtem tarnajo, da gre lahko svet vsak hip k vragu. To je posledica razvijanja materialnega znanja in zanemarjanja najpomembnejšega vidika življenja – negovanja duhovnega znanja. Śrī Īśopaniṣad nas tukaj opozarja, naj ne hodimo po tej nevarni poti, ki vodi v smrt. Prav nasprotno – razviti bi morali kulturo duhovnega znanja in se tako popolnoma izviti iz neusmiljenega prijema smrti.

Vidyā kultuur, ehk transtsendentaalne tarkus, on inimolendi jaoks põhiline. Too piiramatu meeleline nauding selles meeltehaiges materiaalses keskkonnas, peaks olema nii piiratud kui võimalik. Sellel kehalisel kujul on meelte nauding teeks rumalusse ja surma. Elusolend ei ole ilma vaimsetest tunnetest. Kõigil elusolendeil on nende algsel, vaimsel kujul, olemas samad meeled, mis on nüüd materiaalsed, kaetud keha ja mõistusega. Materiaalsete meelte tegevus on vaimse mineviku moonutatud peegeldus. Hinge hõivatus materiaalse katte all on hinge haiguslik olukord. Tõeline nauding on võimalik alles peale haiguse kõrvaldamist. Meie puhtal vaimsel kujul, peale materiaalsest rüvetatusest vabanemist, on võimalik puhas meelte nauding. Seetõttu ei peaks inimelu eesmärk olema moonutatud meelte nauding, vaid materiaalse haiguse ravi. Materiaalse haiguse raskendamine ei näita tarkust. See näitab avidyā, rumaluse, kultiveerimist.

Hea tervise jaoks ei peaks palavikku tõstma 41-42 kraadile. Temperatuuri peaks viima tagasi normaalsele, 36.6 kraadile. See peaks olema inimelu eesmärk. Materiaalse tsivilisatsiooni kaasaegne suund on aga tõsta palavikuliselt materiaalsete olude taset, mis on seetõttu jõudnud aatomienergia kujul 42le kraadile, kusjuures rumalad poliitikud karjuvad, et maailm võib iga hetk põrgu minna. Selline on materiaalse tarkuse ja elu kõige tähtsama osa, vaimse tarkuse eitamise tulemus."Śrī Īśopaniṣadis"on hoiatatud, et me ei pea käima sellel ohtlikul rajal, mis viib surma. Vastupidi, me peame arendama vaimse tarkuse kultuuri, et vabaneda lõplikult surma julmadest kätest.

   To pa ne pomeni, da ne bi smeli več vzdrževati telesa. Delovanja ne moremo ustaviti, prav kakor telesne temperature z zdravljenjem ne odpravimo v celoti. Lahko bi rekli, da moramo iz slabe kupčije potegniti kar največ. Pri negovanju duhovnega znanja si moramo pomagati tako s telesom kot umom – zato ju moramo za dosego svojega cilja vzdrževati. Normalno telesno temperaturo moramo vzdrževati na 36,6  C. Veliki modreci in svetniki Indije so to vedno skušali doseči z uravnoteženim razvojem duhovnega in materialnega znanja. Nikoli niso odobravali zlorabljanja človeškega razuma z obolelim zadovoljevanjem čutov.

See ei tähenda, et igasugune tegevus keha säilitamiseks tuleks lõpetada. See ei tule üldse kõne alla, sest ei tule ju ka haiguse ravimise juures kõne alla inimese temperatuuri täielik ärakaotamine. Me oleme püüdnud asja seletada kasutades väljendust: teha parim halva tehingu juures! Vaimse teadmise kultuuri tarkus tuleb saavutada selle keha, selle mõistuse abil, seetõttu on eesmärgi saavutamiseks tarvis säilitada keha ja mõistus. Temperatuur tuleb hoida 36,6 kraadi juures ja mitte lasta tal rumalal kombel tõusta 42 kraadini. India suured targad ja pühakud tahtsid temperatuuri säilitada tasakaalustatud materiaalse ja vaimse tarkuse programmi abil. Nad ei lubanud kunagi kasutada intelligentsi valesti, haige meelelise rahulduse tarbeks.

   Obolelo človeško delovanje, namenjeno čutnemu zadovoljevanju, Vede uravnavajo z načeli osvoboditve. Ta postopek vsebuje vero, gospodarski razvoj, zadovoljevanje čutov in osvoboditev, vendar dandanes ljudi vera in osvoboditev ne zanimata. V življenju jih zanima samo eno – čutno zadovoljevanje – in da bi dosegli svoj cilj, se posvečajo razvijanju gospodarstva. Zavedeni ljudje mislijo, da je treba vero vzdrževati, ker ta koristi gospodarskemu razvoju, ki je nujno za čutno zadovoljevanje. Držijo se določenih verskih obredov, da bi si tako po smrti zagotovili nadaljnje čutno zadovoljstvo v nebesih. To ni pravi smisel vere. Ta je v resnici namenjena samospoznanju, skrb za blagostanje pa je koristna le za vzdrževanje krepkega in zdravega telesa. Zdrav duh v zdravem telesu bi morali gojiti samo zato, da bi spoznali vidyo, pravo znanje, ki je cilj človeškega življenja. Njegov smisel ni v oslovskem garanju ali negovanju avidye, namenjene čutnemu zadovoljevanju.

Inimese tegevust, mis on haige tänu meelelise rahulduse loomusele, on reguleeritud Vedades lunastuse põhimõtte all. Sellel süsteemil on neli alajaotust: religioon, majanduslik areng, meelte rahuldamine ja lunastus. Antud momendil ei ole inimestel mingit huvi ei religiooni ei lunastuse vastu. Nende elul on vaid üks eesmärk, milleks on meelte rahuldamine ning selle tarbeks teevad nad mitmesuguseid plaane majanduse edasiarendamiseks. Valel teel olev inimene mõtleb, et religioon peaks jääma alles, toetamaks majanduslikku arengut ning majanduslik areng on vajalik meelte rahuldamiseks. Ning selleks, et kindlustada meelte edasist rahuldamist peale surma, on olemas mingi religioossete vaatluste süsteem. Kuid see pole lunastuse põhimõtete eesmärk. Religiooni tee on tegelikult eneseteostuse tee. Majanduslik areng on vajalik vaid keha hea ja terve seisundi säilitamise eesmärgiks. Inimene peaks elama tervet elu ja omama kainet mõistust, selleks, et jõuda vidyā, tõelise tarkuseni, mis on inimelu eesmärk. See elu pole mõeldud selleks, et töötada nagu eesel või teha seda avidyā kultuuri või meelelise rahulduse pärast.

   Pot vidye najpopolneje opisuje Śrīmad-Bhāgavatam, ki človeka vodi k temu, da življenje posveti iskanju Absolutne Resnice. Spoznavamo jo postopoma kot Brahman, Paramātmo in končno Bhagavāna, Božansko Osebnost. Absolutno Resnico spoznajo ljudje odprtega duha, ki si z upoštevanjem osemnajstih načel Bhagavad-gīte, opisanih v komentarju k deseti mantri, pridobijo znanje in nenavezanost. Glavni namen teh načel je, da na duhovni ravni začnemo ljubeče in vdano služiti Božanski Osebnosti. Zato spodbujamo vse ljudi, naj se naučijo umetnosti vdanega služenja Gospodu.

Vidyā teest on suurepäraselt räägitud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Bhāgavatam" suunab inimest kasutama oma elu Absoluutse Tõe kohta teadmiste kogumiseks. Absoluutset Tõde võib tunnetada sammhaaval: nagu Brahmat, Paramātmāt ning viimaks nagu Bhagavāni, Jumala Isiksust. Seda Absoluutset Tõde võivad tunnetada avara mõistusega inimesed, kes on jõudnud tarkuse ja eraldatuseni, järgides ülalkirjeldatud "Bhagavad-gītā" kaheksateistkümmet printsiipi. Nende kaheksateistkümne punkti juures on kesksel kohal Jumala transtsendentaalse vaga teenimise saavutamine. Seetõttu on soovitatud inimestele kõigist klassidest õppida Jumala teenimise kunsti.

   Śrīla Rūpa Gosvāmī v Bhakti-rasāmṛta-sindhuju, ki smo ga izdali pod naslovom The Nectar of Devotion (Nektar vdanosti), opisuje zanesljivo pot k vidyi. Śrīmad-Bhāgavatam (1.2.14) takole povzema razvijanje vidye:

tasmād ekena manasā
bhagavān sātvatāṁ patiḥ
śrotavyaḥ kīrtitavyaś ca
dhyeyaḥ pūjyaś ca nityadā

»Zato bi morali s povsem osredotočeno pozornostjo nenehno poslušati o Vsevišnjem Gospodu, zaščitniku bhakt, Ga slaviti, se Ga spominjati in častiti.«

   Vera, gospodarski razvoj in čutno zadovoljevanje so le razne oblike nevednosti, če jih ne usmerimo k razvijanju vdanega služenja Gospodu. To nam razodevajo naslednje mantre Śrī Īśopaniṣad.

Nagu "Śrī Īśopaniṣadis" edasi on ära näidatud, on religioossus, majanduslik areng ja meelte rahuldamine ilma Jumala transtsendentaalse teenimise saavutamise eesmärgita mitteteadmise erinevad vormid. Seetõttu peab praegusel ajal vidyā viljelemiseks alati kuulama, laulma ja palvetama konsentreeritud tähelepanuga, mis on suunatud Jumala Isiksusele, kes on kõigi transtsendentalistide Jumal.