Ehkki laialdaselt trükitud ja loetud eraldiseisva teosena, on „Bhagavad- gītā" algupäraselt üks episood iidsest sanskritikeelsest eeposest „Mahābhārata". „Mahābhārata" jutustab meile sündmustest, mis jõuavad välja käesoleva kali ajastuni. Selle ajastu alguses, umbkaudu viis tuhat aastat tagasi jutustaski Jumal Kṛṣṇa „Bhagavad-gītā" Oma sõbrale ja pühendunule Arjunale.

Nende vestlus – üks suuremaid filosoofilisi ja religioosseid vestlusi, mille tunnistajaks inimkond on eales olnud – leidis aset vahetult enne seda, kui algas suur vennatapusõda saja Dhṛtarāṣṭra poja ja nende onupoegade Pāṇḍavate, Pāṇḍu poegade vahel.

Dhṛtarāṣṭra ja Pāṇḍu olid vennad, kes sündisid Kuru dünastias, mis sai alguse kuningas Bharataga, Maa varasema valitsejaga, kelle nimest teose pealkiri „Mahābhārata" tulenebki. Kuna Dhṛtarāṣṭra, vanem poeg, sündis aga pimedana, sai troonile, mis muidu oleks kuulunud talle, tema noorem vend Pāṇḍu.

Kui aga Pāṇḍu juba noores eas suri, võttis Dhṛtarāṣṭra tema viis last – Yudhiṣṭhira, Bhīma, Arjuna, Nakula ja Sahadeva oma hoole alla, ja tõusis seeläbi ise troonile. Seega kasvasid nii Dhṛtarāṣṭra kui Pāṇḍu pojad üles samas kuningakojas. Neid mõlemaid treenis sõjakunstis selle ala suur asjatundja Droṇa ja muid elutarkusi õpetas neile kõrgelt lugupeetud suguvõsa „vanaisa" Bhīṣma.

Ometigi tundsid Dhṛtarāṣṭra pojad, eriti vanim neist, Duryodhana, Pāṇḍavate vastu sügavat kadedust ja vihavaenu. Ning pimeda ja pahatahtliku Dhṛtarāṣṭra sooviks sai, et kuningriigi päriksid tema pojad, mitte Pāṇḍavad.

Ning sedaviisi mõtles Duryodhana Dhṛtarāṣṭra nõusolekul välja plaani noorte Pāṇḍu poegade tapmiseks, ning vaid tänu nende onu Vidura ning nende onupoja, Jumal Kṛṣṇa hoolitsusele ja kaitsele, õnnestus neil pääseda eluga mitmetest nende vastu suunatud vandenõudest.

Śrī Kṛṣṇa polnud mitte tavaline inimene, vaid Kõigekõrgem Jumal Ise, kes oli laskunud Maale ning mängis printsi rolli ühes tolle aja dünastiatest. Niiviisi oli ta ühtlasi ka Pāṇḍu naise Kuntī, ehk teisisõnu Pāṇḍavate ema, Pṛthā, vennapoeg. Seega olles ühtlasi nii religioossete printsiipide igavene alalhoidja kui Pāṇḍu õiglameelsete poegade sugulane, võttis Ta viimased Oma kaitse alla.

Lõpuks õnnestus aga kavalal Duryodhanal siiski meelitada Pāṇḍavad osa võtma ühisest hasartmängust. Ning selle saatusliku võistluse käigus said Duryodhana ja tema vennad oma valdusse Pāṇḍavate kombeka ja pühendunud naise Draupadī, keda nad püüdsid seejärel terve kuningate ja printside kogu ees häbistavalt paljaks kiskuda. Kṛṣṇa jumaliku vahelesekkumise läbi ta siiski pääses sellest, kuid ebaausa hasartmängu tulemusena jäid petetud Pāṇḍavad ilma oma kuningriigist ja olid sunnitud järgnenud kolmteist aastat veetma eksiilis.

Kolmeteistkümne aasta järel, eksiilist koju tagasi naastes, nõudsid Pāṇḍavad õigustatult, et Duryodhana neile nende kuningriigi tagasi annaks, kuid viimane ei nõustunud seda mingi hinna eest loovutama. Kuna nad olid printsid, siis oli nende ülesandeks valitseda ning nad vähendasid oma nõudmist üksnes viiele külale, kuid Duryodhana vastas neile ülbelt, et ta ei anna neile mitte jalatäitki maad.

Siiani olid Pāṇḍavad vaatamata kõigele alati tagasihoidlikult ja aupaklikult käitunud, kuid nüüd näis sõda juba vältimatuna.

Kõik maailma printsid jaotusid kahte leeri, ühed ühinesid Dhṛtarāṣṭra poegadega, teised Pāṇḍavatega. Kṛṣṇast Endast sai aga Pāṇḍu poegade käskjalg, ning Ta läks rahupalvega Dhṛtarāṣṭra õukonda. Kui Tema palved tagasi lükati, polnud sõja alguses enam kahtlust.

Kõrgete moraalinormidega Pāṇḍavad tundsid Kṛṣṇas ära Jumala Kõrgeima Isiksuse, samas kui Dhṛtarāṣṭra jumalakartmatud pojad seda ei mõistnud. Vaatamata sellele tegi Kṛṣṇa ettepaneku, et Ta osaleb lahingus nii nagu seda soovib vastaspool. Jumalana ei astu Ta isiklikult võitlusse, kuid juhul, kui keegi soovib kasutada Kṛṣṇa armeed, saab Kṛṣṇast vastaspoole nõuandja ja abistaja. Duryodhana, poliitiline geenius, kasutas sedasi ära võimaluse saada oma käsutusse kogu Kṛṣṇa sõjavägi, samal ajal kui Pāṇḍavad said oma soovi kohaselt enda poolele Kṛṣṇa Enda.

Sel viisil sai Kṛṣṇast Arjuna vankrijuht, võttes Enda peale selle meisterliku vibuküti vankri juhtimise. Sellega olemegi jõudnud hetkeni, mil „Bhagavad-gītā" algab – kaks armeed on üles rivistunud, valmis astuma võitlusse, ning Dhṛtarāṣṭra pärib murelikult oma nõuandjalt Sañjayalt: „Mida nad teevad?"

Taust on selgunud, nüüd veel vaid paar märkust, mis puudutavad käesolevat tõlget ja kommentaare.

Tavapäraselt on tõlkijad armastanud „Bhagavad-gītāt" inglise keelde tõlkides, lükata Kṛṣṇa isik tahaplaanile, et teha ruumi omaenda filosoofilistele kontseptsioonidele. Nad suhtuvad „Mahābhāratasse" kui mingisse veidrasse ürgaegsesse mütoloogiasse, ning Kṛṣṇast saab nende jaoks vaid poeetiline vahend, kes esitab mõne anonüümse geeniuse ideid, või parimal juhul suhtutakse Temasse kui ühte vähetähtsasse ajaloolisse isikusse.

Kuid Kṛṣṇa isik on nii „Bhagavad-gītā" eesmärk kui ka sisu, vähemasti niikaua kui „Gītāl" ise enda eest kõnelda lastakse.

Käesolev tõlge aga, ja kommentaar, mis sellega kaasneb, püüavad juhtida lugejat Kṛṣṇale lähemale, mitte Temast eemale. Nii omandab „Bhagavad-gītā" terviku kooskõlalisuse ja täie mõistetavuse. Kuna Kṛṣṇa on nii „Gītā" jutustajaks kui lõplikuks eesmärgiks, esitab käesolev tõlge seda väärtuslikku pühakirja selle tõeses olemuses.

Kirjastajad