Skip to main content

Verso Um

Esimene värss

Texto

Tekst

vāco vegaṁ manasaḥ krodha-vegaṁ
jihvā-vegam udaropastha-vegam
etān vegān yo viṣaheta dhīraḥ
sarvām apīmāṁ pṛthivīṁ sa śiṣyāt
vāco vegaṁ manasaḥ krodha-vegaṁ
jihvā-vegam udaropastha-vegam
etān vegān yo viṣaheta dhīraḥ
sarvām apīmāṁ pṛthivīṁ sa śiṣyāt

Sinônimos

Synonyms

vegam — desejo; manasaḥ — da mente; krodha — da ira; vegam — desejo; jīhvā — da língua; vegam — desejo; udara-upastha — do estômago e dos órgãos genitais; vegam — desejo; etān — esses; vegān — desejos; yaḥ — quem quer que; viṣaheta — seja capaz de tolerar; dhīraḥ — sóbria; sarvām — todos; api — certamente; imām — este; pṛthivīm — mundo; saḥ — esta personalidade; śiṣyāt — pode fazer discípulos.

vācaḥ — kõne; vegam — soovi; manasaḥ — mõistuse; krodha — viha; vegam — soovi; jihvā — keele; vegam — soovi; udara-upastha — kõhu ja genitaalide; vegam — soovi; etān — neid; vegān — soove; yaḥ — igaüks, kes; viṣaheta — suudab taluda; dhīraḥ — tasakaalukas; sarvām — kogu; api — kindlasti; imām — seda; pṛthivīm — maailma; saḥ — see isiksus; śiṣyāt — suudab juhendada õpilasi.

Tradução

Translation

Uma pessoa sóbria, que seja capaz de tolerar o desejo de falar, as exigências da mente, as ações da ira e os impulsos da língua, do estômago e dos órgãos genitais, é qualificada para fazer discípulos em todo o mundo.

Tasakaalukas inimene, kes suudab ohjeldada oma kõnet, mõistuse poolt esitatavaid nõudeid ning keele, kõhu ja genitaalide soove ega tegutse vihast ajendatult, omab vajalikke omadusi selleks, et võtta vastu õpilasi kõikjal maailmas.

Comentário

Purport

No Śrīmad-Bhāgavatam (6.1.9-10), Parīkṣit Mahārāja fez muitas perguntas inteligentes a Śukadeva Gosvāmī. Uma dessas perguntas foi: “Por que é que as pessoas se submetem à expiação se não conseguem controlar os sentidos?” Um ladrão, por exemplo, talvez saiba perfeitamente bem que poderá ser preso por roubar e poderá até mesmo ver um ladrão sendo preso pela polícia, mas, mesmo assim, continuará a roubar. Adquirimos experiência pela audição e pela visão. Uma pessoa menos inteligente adquire experiência vendo, ao passo que uma pessoa mais inteligente adquire experiência ouvindo. Quando uma pessoa inteligente ouve que nos livros de lei e nos śastras, ou escrituras, é dito que roubar não é bom, e quando ouve que um ladrão é castigado ao ser preso, ela se abstém de roubar. Uma pessoa menos inteligente terá primeiro que ser presa e castigada pelo roubo para aprender a parar de roubar. Entretanto, um patife, um tolo, pode ter a experiência tanto do ouvir quanto do ver e pode até ser castigado, mas mesmo assim continuará roubando. Mesmo que essa pessoa se submeta à expiação e seja castigada pelo governo, logo que sair da cadeia ela há de roubar outra vez. Se o castigo ministrado na prisão é considerado uma expiação, qual é o benefício dessa expiação? Assim, Parīkṣit Mahārāja indagou:

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.9 – 10) esitas Parīkṣit Mahārāja Śukadeva Gosvāmīle hulga arukaid küsimusi. Üks nendest küsimustest kõlas: „Mis mõte on inimeste patukahetsustel, kui nad ei suuda kontrollida oma meeli?" Näiteks varas võib väga hästi teada, et varastamise eest pannakse teda vangi, ja ta võib olla isegi vahetult näinud, kuidas politsei varga arreteerib, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Kogemusi omandatakse kuulmise ja nägemise kaudu. Inimene, kes omab vähest arukust, omandab kogemusi nägemise kaudu, ning see, kellel on arukust rohkem, kogub neid kuulmise abil. Kui arukas inimene kuuleb seaduseraamatutest ja śāstratest ehk pühakirjadest, et varastamine ei ole hea ning et arreteerimise korral peab varas kandma karistust, siis hoidub ta varastamisest. Vähem aruka inimese puhul on selleks, et õpetada teda vargusest hoiduma, vaja teda esmalt arreteerida ning varastamise eest karistada. Täiesti rumal inimene või lurjus võib aga olla nii kuulnud kui näinud ja võib-olla isegi karistada saanud, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Isegi kui selline inimene kahetseb oma pattu ning kui valitsus karistab teda, sooritab ta uue varguse niipea kui ta vanglast vabaneb. Kui vanglas rakendatavat karistust peetakse patukahetsuseks, siis mis kasu on sellisest patukahetsusest? Seetõttu esitas Parīkṣit Mahārāja küsimuse:

dṛṣṭa-śrutābhyāṁ yat pāpaṁ
jānann apy ātmano ’hitam
karoti bhūyo vivaśaḥ
prāyaścittam atho katham


kvacin nivartate ’bhadrāt
kvacic carati tat punaḥ
prāyaścittam atho ’pārthaṁ
manye kuñjara-śaucavat
dṛṣṭa-śrutābhyāṁ yat pāpaṁ
jānann apy ātmano ’hitam
karoti bhūyo vivaśaḥ
prāyaścittam atho katham


kvacin nivartate ’bhadrāt
kvacic carati tat punaḥ
prāyaścittam atho ’pārthaṁ
manye kuñjara-śaucavat

Ele comparou a expiação a um banho de elefante. O elefante pode tomar um ótimo banho no rio, mas, assim que sai da água, ele atira lama por todo o seu corpo. De que adianta, então, o seu banho? De modo semelhante, muitos espiritualistas cantam o mahā-mantra Hare Kṛṣṇa e, ao mesmo tempo, fazem muitas coisas proibidas, julgando que seu canto neutralizará suas ofensas. Das dez espécies de ofensas que se pode cometer enquanto se canta o santo nome do Senhor esta se chama nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ: cometer atividades pecaminosas se apoiando no cantar do mahā-mantra Hare Kṛṣṇa. Da mesma maneira, certos cristãos vão à igreja confessar seus pecados, julgando que o fato de confessarem perante um padre e executarem alguma penitência aliviá-los-á dos resultados de seus pecados semanais. Logo que acaba o sábado e vem o domingo, eles começam suas atividades pecaminosas outra vez, esperando serem perdoados no próximo sábado. Esta classe de prāyaścitta, ou expiação, é condenada por Parīkṣit Mahārāja, o rei mais inteligente de sua época. Śukadeva Gosvāmī, igualmente inteligente, como convém ao mestre espiritual de Mahārāja Parīkṣit, respondeu ao rei e confirmou ser correta a sua declaração a respeito da expiação. Não se pode neutralizar uma atividade pecaminosa com uma atividade piedosa. Deste modo, a real prāyaścitta, expiação, é o despertar de nossa adormecida consciência de Kṛṣṇa.

Ta võrdles patukahetsust elevandi suplemisega. Elevant võib end jões väga kenasti puhtaks pesta, kuid niipea kui ta kaldale astub, heidab ta üle kogu keha tolmu. Mis kasu ta pesemisest sedasi saab? Analoogsel moel kordavad paljud vaimse praktikaga tegelevad inimesed Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, loobumata seejuures mitmete keelatud tegevuste sooritamisest, arvates, et mahā-mantra kordamine heastab nende solvangud. Eksisteerib kümme solvangut, mida inimene võib Jumala püha nime korrates sooritada ning antud solvang kannab nimetust nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ – patuste tegevuste sooritamine lootuses Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamise puhastavale jõule. Mõningad kristlased käivad kirikus oma patte pihtimas, arvates, et pattude pihtimine preestrile ja teatud askeeside sooritamine vabastab neid nädala jooksul sooritatud pattude järelmõjudest. Seetõttu alustavad nad taas patuseid tegevusi niipea kui laupäev on möödas ja saabunud on pühapäev, eeldades, et järgmisel laupäeval antakse neile taas andeks. Mahārāja Parīkṣit, oma aja kõige arukam kuningas, mõistis sedalaadi prāyaścitta ehk patukahetsuse hukka. Śukadeva Gosvāmī, kes oli samavõrd arukas, nagu Mahārāja Parīkṣiti vaimsele õpetajale kohane, vastas kuningale ning kinnitas, et viimase arusaam patukahetsusest on õige. Patust tegu ei ole võimalik heastada jumalakartliku teoga. Tõeline prāyaścitta ehk patukahetsus tähendab meis uinunud Kṛṣṇa teadvuse äratamist.

A expiação verdadeira implica em se chegar ao conhecimento real, sendo que para isto existe um processo padrão. Quem segue um processo regulado de higiene não adoece. Um ser humano se destina a ser educado segundo determinados princípios, de forma que possa restabelecer seu conhecimento original. Essa vida metódica é descrita como tapasya. Pode-se gradualmente elevar-se ao padrão do conhecimento verdadeiro, ou à consciência de Kṛṣṇa, praticando austeridade e celibato (brahmacarya), controlando a mente e os sentidos, renunciando a posses em caridade, sendo manifestamente veraz, mantendo-se limpo e praticando yoga-āsanas. Contudo, alguém que tenha a fortuna de associar-se com um devoto puro pode facilmente ultrapassar todas as práticas de controle da mente executadas através do processo do yoga místico, por simplesmente seguir os princípios reguladores da consciência de Kṛṣṇa - o abster-se do sexo ilícito, do consumo de carne, da intoxicação e dos jogos de azar - e pelo simples fato de se ocupar a serviço do Senhor Supremo, sob a orientação do mestre espiritual genuíno. Este processo fácil está sendo recomendado por Śrīla Rūpa Gosvāmī.

Tõeline patukahetsus seisneb tõeliste teadmisteni jõudmises ning selle eesmärgi saavutamiseks eksisteerib üldtunnustatud protsess. On teada, et kui inimene peab kinni hügieenireeglitest, ei jää ta haigeks. Selleks, et taastada oma algsed teadmised, peab inimene läbi tegema koolituse, järgides samuti teatud printsiipe. Nendele printsiipidele tuginevat elu nimetatakse tapasyaks. Inimene saab järkhaaval tõusta tõeliste teadmiste ehk Kṛṣṇa teadvuse tasandile, kui ta sooritab askeese ja järgib tsölibaati (brahmacaryat), kontrollib mõistust ja meeli, annetab oma vara, kõneleb üksnes tõtt, peab kinni puhtusest ning praktiseerib yoga- āsanaid. Kui inimesele langeb aga osaks õnn suhelda puhta pühendunuga, siis võib ta tõusta kergesti kõrgemale kõikidest müstilises joogas antud ettekirjutustest mõistuse kontrollimiseks, tingimusel, et ta järgib lihtsalt Kṛṣṇa teadvuse reguleerivaid printsiipe, hoidudes ebaseaduslikust seksist, liha söömisest, uimastavate ainete tarbimisest ja hasartmängudes osalemisest ning kui ta rakendab end Kõigekõrgema Jumala teenimisse autoriteetse vaimse õpetaja juhendamise all. Sellist lihtsat protsessi soovitab meile Śrīla Rūpa Gosvāmī.

Primeiramente, é necessário controlar nossa faculdade de falar. Cada um de nós tem o poder da fala; logo que temos uma oportunidade, pomo-nos a falar. Quando não falamos acerca da consciência de Kṛṣṇa, falamos toda espécie de disparate. No campo, um sapo fala coaxando, e, similarmente, todos que tem língua querem falar, mesmo que tudo o que tenham a dizer seja sem propósito. Porém, o coaxar do sapo simplesmente convida a cobra: “Por favor, venha me comer”. Não obstante, apesar de estar convidando a morte, o sapo continua coaxando. Podemos comparar a conversa dos materialistas e dos filósofos māyāvādīs impersonalistas com o coaxar das rãs e dos sapos. Eles estão sempre falando disparates e, por conseguinte, convidando a morte a pegá-los. Controlar a fala, entretanto, não quer dizer impor-se o silêncio (o processo externo de mauna), como pensam os filósofos māyāvādīs. O silêncio pode parecer útil por algum tempo, mas, por fim, mostrará ser um fracasso. O significado de fala controlada comunicado por Śrīla Rūpa Gosvāmī advoga o processo positivo de kṛṣṇa-kathā, ou seja, ocupar o processo da fala na glorificação do Supremo Senhor Śrī Kṛṣṇa. A língua pode, então, glorificar o nome, a forma, as qualidades e os passatempos do Senhor. O pregador de kṛṣṇa-kathā é sempre transcendental às garras da morte. Esta é a importância de se controlar o desejo de falar.

Esiteks peab inimene kontrollima oma kõnevõimet. Igaühel meist on võime kõneleda – niipea kui meile avaneb võimalus, hakkame me rääkima. Kui me ei kõnele Kṛṣṇa teadvust puudutavatel teemadel, kõneleme me kõiksugu rumalusi. Samamoodi nagu kärnkonn kõneleb põllul krooksudes, soovib igaüks, kellel on keel, kõneleda isegi juhul kui tal ei ole midagi arukat öelda. Ometigi on kärnkonna krooksumine vaid kutse mao jaoks: „Palun tule siia ja söö mind ära." Ehkki ta kutsub sedasi enda juurde surma, jätkab konn krooksumist. Materialistide ja impersonalistidest māyāvāda filosoofide kõnelemist võib võrrelda taolise konnade krooksumisega. Nad räägivad alati rumalusi ning kutsuvad sedasi enda juurde surma, mis neid oma haardesse võtab. Kõne kontrollimine ei tähenda aga põhimõttelist vaikimist (mauna välist protsessi), nagu arvavad māyāvāda filosoofid. Selline vaikimine võib teatud aja jooksul näida kasulikuna, kuid lõppkokkuvõttes ei anna see midagi. Kõne kontrollimine, mida soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, seisneb kṛṣṇa-kathā positiivses protsessis – oma kõne rakendamises Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa ülistamisse. Keelt võib kasutada Jumala nime, kuju, omaduste ja mängude ülistamiseks. Neid, kes jutlustavad kṛṣṇa-kathād, ei suuda surm kunagi oma küüniste vahele haarata. Selline on kõnelemissoovi ohjeldamise tähtsus.

A inquietude ou inconstância da mente (mano-vega) é controlada quando podemos fixá-la nos pés de lótus de Kṛṣṇa. O Caitanya-Caritāmṛta (Madhya 22.31) diz:

Mõistuse rahutust või tujukust (mano-vega) on võimalik allutada kontrollile, kui inimene suudab keskendada oma mõistuse Kṛṣṇa lootosjalgadele. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31) öeldakse:

kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra
kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra

Kṛṣṇa é como o sol e māyā, como a escuridão. Estando o sol presente, não há a possibilidade de existir escuridão. Analogamente, se Kṛṣṇa encontra-Se presente na mente, não é possível que a influência de māyā a agite. O processo ióguico de negar todos os pensamentos materiais não é a solução. Tentar criar um vazio na mente é artificial. O vazio não permanecerá. Porém, se sempre pensarmos em Kṛṣṇa e em como servi-lO melhor, nossa mente será controlada naturalmente.

Kṛṣṇa on just nagu päike ja māyā on kui pimedus. Seal, kus paistab päike, ei saa eksisteerida pimedust. Samamoodi ei ole võimalik, et māyā mõju ärritaks mõistust, milles viibib Kṛṣṇa. Kõiki materiaalseid mõtteid keelav joogaprotsess ei aita meid. Püüd luua mõistuses vaakum on kunstlik. Seda vaakumit ei ole võimalik säilitada. Kui inimene mõtleb aga pidevalt Kṛṣṇast ja sellest, kuidas Teda võimalikult hästi teenida, siis saavutab ta automaatselt kontrolli mõistuse üle.

De forma similar, a ira pode ser controlada. Não podemos parar com a ira por completo, mas, se nos irritamos apenas com aqueles que blasfemam o Senhor ou os devotos do Senhor, podemos, através do processo da consciência de Kṛṣṇa, controlar nossa ira. O Senhor Caitanya Mahāprabhu ficou irado com os irmãos heréticos Jagāi e Mādhāi, que blasfemaram e feriram Nityānanda Prabhu. Em Seu Śikṣāṣṭaka, o Senhor Caitanya escreveu que tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā: “Devemos ser mais humildes que a grama e mais tolerantes que a árvore”. Pode ser, então, que se pergunte por que o Senhor manifestou Sua ira. O importante é que devemos estar dispostos a tolerar todos os insultos contra nossa própria pessoa, mas, quando Kṛṣṇa ou Seu devoto puro são blasfemados, um devoto genuíno se zanga e atua como o fogo contra os ofensores. Não podemos parar com krodha, a ira, mas podemos aplicá-la corretamente. Foi com raiva que Hanuman incendiou Laṅkā, mas ele é adorado como o maior devoto do Senhor Rāmacandra. Isto quer dizer que ele utilizou sua ira de maneira correta. Arjuna serve como outro exemplo. Ele não desejava lutar, mas Kṛṣṇa incitou-lhe a ira: “Tens de lutar!” Não é possível lutar sem ira. Entretanto, a ira é controlada quando utilizada a serviço do Senhor.

Analoogsel viisil on võimalik ohjeldada ka viha. Me ei saa viha täielikult maha suruda, ent kui me vihastame nende peale, kes teotavad Jumalat või Jumala pühendunuid, siis me ohjeldame oma viha Kṛṣṇa teadvuses. Jumal Caitanya Mahāprabhu vihastas kahe kaabaka, vendade Jagāi ja Mādhāi peale, kes teotasid Nityānanda Prabhud ja lõid Teda. Jumal Caitanya kirjutas Oma „Śikṣāṣṭakas": tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā. „Inimene peab olema alandlikum kui rohulible ja sallivam kui puu." Seda kuuldes võib tekkida küsimus, miks siis Jumal ilmutas Oma viha. Antud värsi mõte seisneb aga selles, et inimene peab olema valmis taluma kõiki solvanguid iseenda aadressil, ent kui teotatakse Kṛṣṇat või Tema puhast pühendunut, muutub tõeline pühendunu vihaseks ja käitub kui tuli solvajate vastu. Krodhast, vihast, ei ole võimalik vabaneda, kuid seda on võimalik rakendada õigel moel. Just viha tõttu süütas Hanumān Laṅkā saare, ometigi kummardatakse teda kui Jumal Rāmacandra suurimat pühendunut. See tähendab, et ta kasutas oma viha õigel moel. Veel üheks näiteks on Arjuna. Ta ei soovinud võidelda, kuid Kṛṣṇa õhutas temas viha: „Sa pead võitlema!" Ilma vihata ei ole võimalik võidelda, kuid viha allub kontrollile, kui seda kasutada Jumala teenimiseks.

Quanto aos impulsos da língua, todos nós temos experiência de que a língua quer comer pratos saborosos. De um modo geral, não devemos permitir que a língua coma de acordo com a sua escolha, senão que devemos controlá-la, fornecendo-lhe prasāda. A atitude do devoto é que ele só comerá quando Kṛṣṇa lhe der prasāda. É assim que se controla o impulso da língua. Deve-se comer prasāda em horas marcadas e não se deve comer em restaurantes nem confeitarias simplesmente para satisfazer os caprichos da língua ou do estômago. Se nos mantivermos fiéis ao princípio de apenas comer prasāda, os impulsos do estômago e da língua poderão ser controlados.

Mis puutub keele soovidesse, siis me kõik kogeme, et keel tahab süüa maitsvaid toite. Me ei tohiks lubada keelel süüa vastavalt selle valikule, vaid peaksime keelt kontrollima, süües prasādamit. Pühendunu on seisukohal, et ta sööb üksnes juhul, kui Kṛṣṇa annab talle prasādamit. See on viis, kuidas saavutada kontroll keele nõudmiste üle. Prasādamit tuleb süüa ettenähtud aegadel, vältides einestamist restoranides või kohvikutes lihtsalt keele või kõhu kapriiside rahuldamiseks. Kui me peame kinni põhimõttest süüa üksnes prasādamit, suudame me saavutada kontrolli kõhu ja keele nõudmiste üle.

De forma semelhante, os impulsos dos órgãos genitais, o desejo sexual, podem ser controlados quando não são usados desnecessariamente. Os órgãos genitais devem ser usados para gerar uma criança consciente de Kṛṣṇa. Caso contrário, não devem ser usados. O movimento da consciência de Kṛṣṇa estimula o casamento, não para a satisfação dos órgãos genitais, mas para a geração de filhos conscientes de Kṛṣṇa. Quando as crianças crescem um pouco, elas são mandadas para as nossas escolas Gurukula, onde são educadas para que possam se tornar devotos plenamente conscientes de Kṛṣṇa. São necessárias muitas de tais crianças conscientes de Kṛṣṇa, de modo que uma pessoa capaz de gerar uma prole consciente de Kṛṣṇa tem a permissão de utilizar seus órgãos genitais.

Analoogselt saab kontrollile allutada ka genitaalide nõuded – seksuaalse impulsi – kui me ei kasuta genitaale asjatult. Neid tuleb kasutada üksnes Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamiseks ja mitte mingil muul eesmärgil. Kṛṣṇa teadvuse liikumine pooldab abielu, mis on suunatud Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamisele, mitte genitaalide rahuldamisele. Niipea kui lapsed on pisut suuremaks kasvanud, saadetakse nad meie gurukula koolidesse, kus neid õpetatakse saama täies Kṛṣṇa teadvuses viibivateks pühendunuteks. Sellised Kṛṣṇat teadvustavad lapsed on väga vajalikud ning seepärast on neil, kes suudavad ilmale tuua Kṛṣṇat teadvustavaid järglasi, lubatud oma genitaale kasutada.

Quando uma pessoa adquire bastante experiência dos métodos de controle consciente de Kṛṣṇa, ela pode se habilitar para ser um mestre espiritual genuíno.

Kui inimene on saavutanud täieliku edu Kṛṣṇa teadvuse praktikas meelte ja mõistuse kontrollimiseks ettenähtud meetodite järgimises, omab ta kõiki vajalikke omadusi selleks, et saada autoriteetseks vaimseks õpetajaks.

Em sua explicação Anuvṛtti ao Upadeśāmṛta, Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura escreve que nossa identificação material cria três classes de impulsos - o impulso de falar, o impulso ou as exigências da mente e as exigências do corpo. Quando uma entidade viva cai vítima destas três classes de impulsos, sua vida se torna pouco auspiciosa. Uma pessoa que treina a resistência a essas exigências ou impulsos chama-se tapasvī, ou “aquele que prática austeridades”. Com tal tapasya, pode-se superar a opressão imposta pela energia material, a potência externa da Suprema Personalidade de Deus.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura kirjutab oma „Anuvṛtti" nime kandvas selgituses „Upadeśāmṛtale", et samastades end mateeriaga, tekivad meis kolme laadi soovid – soov kõneleda, mõistuse soovid või nõudmised ja kehalised nõudmised. Kui elusolend langeb nende kolme iha ohvriks, muutub tema elu kasutuks. Seda, kes osutab neile nõudmistele või ihadele vastupanu, nimetatakse tapasvīks ehk inimeseks, kes praktiseerib askeese. Tänu sellisele askeesile (tapasyale) suudab inimene hoiduda materiaalse energia, Jumala Kõrgeima Isiksuse välise energia ohvriks langemisest.

Quando comentamos em relação ao desejo de falar, referimo-nos à conversa inútil, como, por exemplo, as conversas dos filósofos māyāvādīs impersonalistas, ou das pessoas ocupadas em atividades fruitivas (tecnicamente chamadas karma-kāṇḍa), ou dos materialistas que querem simplesmente gozar a vida sem restrições. Todas estas conversas ou textos são demonstrações práticas do desejo de falar. Há muitas pessoas falando despropositadamente e escrevendo muitos volumes de livros inúteis, e tudo isto é o resultado do desejo de falar. Para que neutralizemos esta tendência, devemos desviar nossa conversa para o tema “Kṛṣṇa”. Explica-se isto no Śrīmad-Bhāgavatam (1.5.10-11):

Kui me räägime soovist kõneleda, peame me siinkohal silmas mõttetut juttu, mida kõnelevad impersonalistidest māyāvādī filosoofid või inimesed, kes sooritavad karmalisi tegevusi (mida tähistatakse terminiga karma-kaṇḍa) või materialistid, kes tahavad lihtsalt nautida elu ilma igasuguste piiranguteta. Kõik selleteemalised kõned ja kirjutised on kõnelemissoovi praktilised avaldumised. Paljud inimesed räägivad rumalusi ja kirjutavad köidete kaupa kasutuid raamatuid. Kõik see on kõnelemissoovi tagajärg. Osutamaks vastupanu sellisele kalduvusele, peame me muutma oma kõne teemaks Śrī Kṛṣṇa. Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.10 – 11):

na yad vacaś citra-padaṁ harer yaśo
jagat-pavitraṁ pragṛṇīta karhicit
tad vāyasaṁ tīrtham uśanti mānasā
na yatra haṁsā niramanty uśik-kṣayāḥ
na yad vacaś citra-padaṁ harer yaśo
jagat-pavitraṁ pragṛṇīta karhicit
tad vāyasaṁ tīrtham uśanti mānasā
na yatra haṁsā niramanty uśik-kṣayāḥ

“As pessoas santas consideram que as palavras que não descrevem as glórias do Senhor, o qual é a única pessoa que pode santificar a atmosfera de todo o universo, são como um lugar de peregrinação para corvos. Uma vez que as pessoas plenamente perfeitas são habitantes da morada transcendental, elas não sentem prazer num lugar como esse.”

„Üksnes Jumal suudab pühitseda kogu universumi atmosfääri, ning sõnad, mis ei kirjelda Tema hiilgust, sarnanevad pühakute arvates vareste palverännaku paigale. Täiuslikud isiksused ei leia sellisest paigast mitte mingeid naudinguid, sest nende elukohaks on transtsendentaalne maailm."

tad-vāg-visargo janatāgha-viplavo
yasmin prati-ślokam abaddhavaty api
nāmāny anantasya yaśo ’ṅkitāni yat
śṛṇvanti gāyanti gṛṇanti sādhavaḥ
tad-vāg-visargo janatāgha-viplavo
yasmin prati-ślokam abaddhavaty api
nāmāny anantasya yaśo ’ṅkitāni yat
śṛṇvanti gāyanti gṛṇanti sādhavaḥ

“Por outro lado, a literatura que é repleta de descrições das glórias transcendentais do nome, da fama, das formas, dos passatempos, etc. do ilimitado Senhor Supremo, é uma criação diferente, plena de palavras transcendentais voltadas para o objetivo de provocar uma revolução nas vidas ímpias da desorientada civilização deste mundo. Tais textos transcendentais, mesmo que compostos imperfeitamente, são ouvidos, cantados e aceitos por homens purificados, que são inteiramente honestos.”

„Samal ajal on selline kirjandus, mis on täis piiritu ja kõigekõrgema Jumala nime, kuulsuse, kuju ja mängude transtsendentaalse hiilguse kirjeldusi, teistlaadi looming. See on täis transtsendentaalseid sõnu, mille eesmärgiks on tekitada revolutsioon selle maailma eksiteele sattunud tsivilisatsioonis, kus elatakse jumalakartmatut elu. Isegi juhul, kui sellised transtsendentaalsed teosed ei oma täiuslikku vormilist teostust, kuulavad, laulavad ja tunnustavad neid puhastunud isiksused, kes on läbinisti ausad."

A conclusão a que chegamos é que só podemos nos abster da conversa inútil e sem propósito quando conversamos a respeito do serviço devocional à Suprema Personalidade de Deus. Devemos nos esforçar sempre por usar nossa capacidade de falar tendo como objetivo exclusivo a compreensão da consciência de Kṛṣṇa.

Sellest võib järeldada, et üksnes juhul, kui me kõneleme Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimisest, suudame me hoiduda mõttetust jutust. Me peame alati püüdma kasutada kõnevõimet üksnes eesmärgiga saavutada Kṛṣṇa teadvus.

Quanto às agitações da mente oscilante, estas se dividem em duas categorias. A primeira chama-se avirodha-prīti, ou apego irrestrito, e a outra se chama virodha-yukta-krodha, a ira que resulta da frustração. A adesão à filosofia dos māyāvādīs, a crença nos resultados fruitivos dos karma-vādīs e em planos baseados em desejos materialistas se chama avirodha-prīti. De um modo geral, os jñānīs, os karmīs e os planejadores materialistas atraem a atenção das almas condicionadas, mas, quando não conseguem realizar seus planos e quando esses planos são frustrados, esses materialistas ficam irados. A frustração dos desejos materiais produz a ira.

Mis puudutab püsimatule mõistusele omast rahutust, siis see jaguneb kaheks. Esimene jaotus kannab nimetust avirodha-prīti ehk piiramatu kiindumus ning teine jaotus on virodha-yukta-krodha ehk viha, mis tekib pettumusest. Māyāvādīde filosoofia tunnistamine, karma-vādīde usk oma tegevuse viljadesse ja usk materiaalsetele soovidele tuginevatesse plaanidesse moodustavad avirodha-prīti jaotuse. Jñānīd, karmīd ja materialistlikud planeerijad köidavad tavaliselt tingimustest sõltuvate hingede tähelepanu, ent kui materialistid ei suuda oma plaane täide viia ning nende projektid kohtavad ebaedu, muutuvad nad vihaseks. Materiaalsete soovide täitumata jäämine tekitab viha.

De forma semelhante, as exigências do corpo podem ser divididas em três categorias - as exigências da língua, do estômago e dos órgãos genitais. Podemos observar que, no que diz respeito ao corpo, estes três sentidos se situam fisicamente numa linha reta, e que as exigências corpóreas começam com a língua. Se alguém consegue restringir as exigências da língua, limitando suas atividades ao comer de prasāda, os impulsos do estômago e dos órgãos genitais podem ser controlados de maneira automática. A este respeito, Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura diz:

Samamoodi võib keha nõudmised jagada kolme kategooriasse – nõudmised, mida esitavad keel, magu ja genitaalid. Pole raske märgata, et need kolm organit asuvad kehas füüsiliselt ühel joonel. Kehalised nõudmised saavad alguse keelest. Kui inimene suudab ohjeldada keele nõudmisi, piirates selle tegevust prasādami söömisega, saavutab ta automaatselt kontrolli ka mao ja genitaalide nõudmiste üle. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura on antud teemal kirjutanud järgmist:

śarīra avidyā jāla,     jaḍendriya tāhe kāla,
jīve phele viṣaya-sāgare
tā’ra madhye jihvā ati,     lobhamāyā sudurmati,
tā’ke jetā kaṭhina saṁsāre
śarīra avidyā jāla,     jaḍendriya tāhe kāla,
jīve phele viṣaya-sāgare
tā’ra madhye jihvā ati,     lobhamāyā sudurmati,
tā’ke jetā kaṭhina saṁsāre
kṛṣṇa baḍa dayāmaya,     karibāre jihvā jaya,
sva-prasāda-anna dila bhāi
sei annāmṛta khāo,     rādhā-kṛṣṇa-guṇa gāo,
preme ḍāka caitanya-nitāi
kṛṣṇa baḍa dayāmaya,     karibāre jihvā jaya,
sva-prasāda-anna dila bhāi
sei annāmṛta khāo,     rādhā-kṛṣṇa-guṇa gāo,
preme ḍāka caitanya-nitāi

“Ó Senhor! Este corpo material é um monte de ignorância, e os sentidos são uma rede de caminhos que conduzem à morte. De alguma forma, caímos no oceano do gozo material dos sentidos, e de todos os sentidos a língua é o mais voraz e incontrolável. Neste mundo, é muito difícil conquistar a língua, mas Tu, querido Kṛṣṇa, és muito bondoso conosco. Mandas esta prasāda gostosa para nos ajudar a conquistar a língua; por isso, tomemos esta prasāda para nossa plena satisfação e glorifiquemos Suas Onipotências Śrī Śrī Rādhā e Kṛṣṇa, e, com amor, invoquemos a ajuda do Senhor Caitanya e Prabhu Nityānanda.”

„Oo, Jumal! See materiaalne keha on tükk teadmatust ning meeled on teerajad, mis viivad surma. Ühel või teisel põhjusel oleme me langenud sellesse materiaalsete meeleliste naudingute ookeani ning kõikidest meeltest kõige täitmatum ja kontrollimatum on keel. Selles maailmas on keele alistamine väga raske. Kuid Sina, kallis Kṛṣṇa, oled sedavõrd lahke meie vastu, et oled andnud meile selle suurepärase prasādami, et aidata meil oma keelt kontrollida. Nüüd söögem prasādamit kuni täieliku rahulduseni ja ülistagem Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat ning palugem armastusega Jumal Caitanya ja Prabhu Nityānanda abi."

Existem seis espécies de rasas (sabores), e, se uma pessoa se deixa agitar por qualquer um deles, ela se vê dominada pelos impulsos da língua. Algumas pessoas se sentem atraídas pelo comer de carne, peixes, caranguejos, ovos e outras coisas produzidas por sêmen e sangue e comidas sob a forma de cadáveres. Há outras que se sentem atraídas por comer legumes, verduras, espinafre ou produtos lácteos, mas tudo para a satisfação das exigências da língua. As pessoas conscientes de Kṛṣṇa devem abandonar tal comer que visa ao gozo dos sentidos - incluindo o uso de quantidades extras de condimentos, como pimenta e tamarindo. Muitos se entregam ao uso de haritakī, nozes de betel, diversos condimentos usados para se fazer pan, tabaco, LSD, maconha, ópio, álcool, café e chá a fim de satisfazerem exigências ilícitas. Se pudermos nos treinar a aceitar apenas os restos do alimento oferecido a Kṛṣṇa, será possível livrarmo-nos da opressão imposta por māyā. Legumes, cereais, frutas, produtos lácteos e água são alimentos apropriados para se oferecer ao Senhor, como prescreve o próprio Senhor Kṛṣṇa. Entretanto, se alguém aceita prasāda só por causa de seu gosto saboroso e, desta maneira, come em excesso, também cai vítima de tentar satisfazer as exigências da língua. Śrī Caitanya Mahāprabhu nos ensinou a evitar pratos muito saborosos, mesmo no caso de estarmos comendo prasāda. Se oferecemos pratos saborosos à Deidade com a intenção de comer essa comida gostosa, vemo-nos envolvidos em tentar satisfazer às exigências da língua. Se aceitamos o convite de um homem rico com a intenção de receber alimentos gostosos, também estamos tentando satisfazer as exigências da língua. O Caitanya-Caritāmṛta (Antya 6.227) declara:

Eksisteerib kuus rasat (maitset) ning kui inimene laseb end mõnel neist rasadest mõjutada, langeb ta keele nõudmiste kontrolli alla. Mõnedele inimestele meeldib süüa liha, kala, krabisid, mune ja teisi toite, mis on tekkinud seemnest ja verest ning mida süüakse surnud kehade kujul. Teised on seevastu kiindunud juurviljade, ronitaimede, spinati või piimatoodete söömisse, kuid seda kõike siiski vaid oma keele nõudmiste rahuldamiseks. Kṛṣṇa teadvust praktiseeriv inimene peab loobuma söömisest oma meelelise rahulduse nimel, sealhulgas liialt suure koguse selliste maitseainete nagu ts̆illi ja tamarind kasutamisest. Beetlilehtede ning -pähklite ning nendest valmistatavas närimissegus kasutatavate maitseainete, haritakī, tubaka, LSD, marihuaana, oopiumi, alkoholi, kohvi ja tee tarbimine tähendab keelatud kalduvuste rahuldamist. Kui me suudame teha oma harjumuseks süüa üksnes Kṛṣṇale pakutud toitu, siis on meil võimalik pääseda māyā ohvriks langemisest. Jumal Kṛṣṇa Ise on andnud meile ettekirjutuse, milliseid toite sobib Temale pakkuda – nendeks on juurviljad, teraviljad, puuviljad, piimasaadused ja vesi. Kui inimene sööb aga prasādamit üksnes selle hõrgutava maitse pärast ja sööb seetõttu liiga palju, langeb ta samuti keele nõudmiste ohvriks. Śrī Caitanya Mahāprabhu õpetas meile, et väga maitsvaid toite tuleb vältida isegi juhul, kui tegu on prasādamiga. Kui me pakume jumalusele maitsvaid toite kavatsusega neid hõrgutavaid roogi seejärel ise süüa, siis on meie tegevus suunatud keele nõudmiste rahuldamisele. Ning ka siis, kui me võtame vastu rikka inimese küllakutse põhjusel, et ta pakub meile maitsvaid toite, püüame me tegelikult rahuldada vaid keele nõudmisi. „Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 6.227) öeldakse:

jihvāra lālase yei iti-uti dhāya
śiśnodara-parāyaṇa kṛṣṇa nāhi pāya
jihvāra lālase yei iti-uti dhāya
śiśnodara-parāyaṇa kṛṣṇa nāhi pāya

“Quem corre daqui para ali, tentando satisfazer seu paladar, e vive apegado aos desejos de seu estômago e órgãos genitais, não é capaz de alcançar Kṛṣṇa.”

„Inimene, kes tormab ringi, püüdes rahuldada oma keelt ning kes on alati kiindunud mao ja genitaalide soovide rahuldamisse, ei suuda jõuda Kṛṣṇani."

Como se declarou anteriormente, a língua, o estômago e os órgãos genitais estão todos situados numa linha reta, sendo classificados dentro da mesma categoria. O Senhor Caitanya diz bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe: “Não se vestir luxuosamente e não comer alimentos deliciosos”. (Cc. Antya 6.236)

Nagu eespool öeldud, keel, kõht ja genitaalid asuvad kõik ühel joonel ja kuuluvad samasse kategooriasse. Jumal Caitanya rääkis: bhāla nā khaibe āra bhāla nā paribe. „Ärge kunagi kandke luksuslikke rõivaid ja ärge sööge hõrgutavaid roogi." (Cc. Antya 6.236)

Aqueles que sofrem de doenças do estômago não conseguem controlar os impulsos da barriga, pelo menos de acordo com esta análise. Ao desejarmos comer mais do que o necessário, criamos automaticamente muitas inconveniências em nossa vida. Contudo, se observamos dias de jejum como o Ekādaśī e o Janmāṣṭamī, podemos restringir as exigências do estômago.

Sellise analüüsi põhjal võib järeldada, et haige magu on üheks tunnuseks sellest, et inimene ei oma kontrolli kõhu soovide üle. Kui me soovime süüa rohkem kui vaja, tekitame me oma elus automaatselt suurel hulgal ebamugavusi. Kui me aga peame kinni paastudest sellistel päevadel nagu ekādaśī ja janmāṣṭami, suudame me kõhu nõudeid ohjeldada.

Quanto aos impulsos dos órgãos genitais, existem dois – o próprio e o impróprio, ou o sexo legal e o ilícito. Um homem devidamente maduro pode se casar segundo as regras e regulações dos śastras e usar seus órgãos genitais para gerar bons filhos. Isto é legal e religioso. De outro modo, ele poderá adotar muitos meios artificiais para satisfazer as exigências dos órgãos genitais e pode ser que não se sujeite a nenhuma restrição. Uma pessoa que se entrega à vida sexual ilícita, como definem os śastras, seja por pensar, por planejar, por comentar, ou por realmente ter relações sexuais, ou por satisfazer os órgãos genitais por intermédio de meios artificiais, fica presa nas garras de māyā. Estas instruções se aplicam não apenas aos chefes de família, como também aos tyāgīs, ou aqueles que se encontram na ordem de vida renunciada. Em seu livro Prema-vivarta, Capítulo Sete, Śrī Jagadānanda Paṇḍita diz:

Mis puudutab genitaalide ihasid, siis jagunevad ka need kahte kategooriasse – kohaseks ja sündsusetuks ehk seaduslikuks ja ebaseaduslikuks seksuaaleluks. Kui mees jõuab sugulise küpsuseni, võib ta vastavalt śāstrates antud reeglitele abielluda ning kasutada oma genitaale korralike laste sigitamiseks. See on seaduslik ja religioosne. Vastasel juhul võib juhtuda, et ta laseb genitaalide rahuldamiseks käiku mitmed kunstlikud vahendid, loobudes seejuures kõikidest piirangutest. Kui inimene astub aga ebaseaduslikku seksuaalellu, mille hulka śāstrates loetakse nii vahetu seksuaalvahekord kui ka sellest mõtlemine, selle planeerimine, sellest rääkimine või genitaalide rahuldamine kunstlike vahenditega, satub ta māyā küüniste vahele. Need juhendused puudutavad mitte ainult perekondlikke inimesi, vaid ka tyāgīsid ehk loobumusliku elukorralduse kohaselt elavaid isiksusi. Śrī Jagadānanda Paṇḍita kirjutab oma raamatu „Prema-vivarta" seitsmendas peatükis:

vairāgī bhāi grāmya-kathā nā śunibe kāne
grāmya-vārtā nā kahibe yabe milibe āne


svapane o nā kara bhāi strī-sambhāṣaṇa
gṛhe strī chāḍiyā bhāi āsiyācha vana


yadi cāha praṇaya rākhite gaurāṅgera sane
choṭa haridāsera kathā thāke yena mane


bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe
hṛdayete rādhā-kṛṣṇa sarvadā sevibe
vairāgī bhāi grāmya-kathā nā śunibe kāne
grāmya-vārtā nā kahibe yabe milibe āne


svapane o nā kara bhāi strī-sambhāṣaṇa
gṛhe strī chāḍiyā bhāi āsiyācha vana


yadi cāha praṇaya rākhite gaurāṅgera sane
choṭa haridāsera kathā thāke yena mane


bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe
hṛdayete rādhā-kṛṣṇa sarvadā sevibe

“Meu querido irmão, estás na ordem de vida renunciada e não deves ouvir conversas sobre coisas mundanas comuns, nem deves conversar a respeito de coisas mundanas ao te encontrares com outras pessoas. Não penses em mulheres nem sequer em sonhos. Aceitaste a ordem de vida renunciada com um voto que proíbe de te associares com mulheres. Se desejas associar-te com Caitanya Mahāprabhu, lembra-te sempre do incidente de Choṭa Haridāsa e de como o Senhor o rejeitou. Não comas pratos luxuosos nem te vistas com roupas finas, mas permanece sempre humilde e serve a Suas Onipotências Śrī Śrī Rādhā-Kṛṣṇa no fundo de teu coração.”

„Mu kallis vend, olles vastu võtnud loobumusliku elukorralduse, ei tohiks sa kuulata jutte tavalistel maistel teemadel, ja teistega kohtudes ei tohiks sa ka ise sellistel teemadel kõneleda. Ära mõtle naistest isegi unes. Sa oled vastu võtnud loobumusliku elukorralduse tõotusega, mis keelab sulle naistega suhtlemise. Kui sa soovid suhelda Śrī Caitanya Mahāprabhuga, pead sa alati meeles pidama, mis juhtus Choṭa Haridāsaga, kelle Jumal hülgas. Ära soo hõrgutavaid roogi ega kanna peeneid rõivaid. Ole alati alandlik ja teeni Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat oma südame sügavustes."

Em conclusão, quem pode controlar estes seis itens - a fala, a mente, a ira, a língua, o estômago e os órgãos genitais - deve ser considerado um svāmī, ou gosvāmī. Svāmī quer dizer “senhor”, e gosvāmī significa “o senhor dos go”, ou sentidos. Aquele que aceita a ordem de vida renunciada assume automaticamente o título de svāmī. Isto não quer dizer que ele é o senhor de sua família, comunidade ou sociedade; ele tem de ser o senhor de seus sentidos. Quem não é senhor de seus sentidos não deve ser chamado de gosvāmī, mas sim de go-dāsa, ou seja, servo dos sentidos. Seguindo os passos dos Seis Gosvāmīs de Vṛndāvana, todos os svamīs ou gosvāmīs devem ocupar-se plenamente no transcendental serviço amoroso ao Senhor. Em oposição a isto, os go-dāsas se dedicam a serviço dos sentidos ou a serviço do mundo material. Esta é a sua única ocupação. Prahlāda Mahārāja descreve ainda o go-dāsa como adānta-go, isto é, alguém cujos sentidos não estão controlados. Um adānta-go não pode tornar-se servo de Kṛṣṇa. No Śrīmad-Bhāgavatam (7.5.30), Prahlāda Mahārāja diz:

Kokkuvõtteks võib öelda, et inimest, kes suudab kontrollida nii kõnet, mõistust, viha, keelt, kõhtu kui ka genitaale, tuleb nimetada svāmīks või gosvāmīks. Sõna svāmī tähendab „valitseja" ja gosvāmī tähendab „go ehk meelte valitseja". Kui inimene võtab vastu loobumusliku elukorralduse, omandab ta automaatselt tiitli svāmī. See aga ei tähenda, et temast saab oma suguvõsa, kogukonna või ühiskonna valitseja – ta peab olema oma meelte valitseja. Seni, kuni inimene ei ole oma meelte valitseja, tuleb teda nimetada mitte gosvāmīks, vaid go-dāsaks – meelte teenriks. Järgides Vṛndāvana kuue Gosvāmī eeskuju peavad kõik svāmīd ja gosvāmīd rakendama end armastusega ja täielikult Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Go-dāsad teevad vastupidist – nemad teenivad oma meeli ja materiaalset maailma. Selles seisneb kogu nende tegevus. Prahlāda Mahārāja kirjeldas go-dāsasid sõnaga adānta-go, mis viitab isikule, kelle meeled ei ole allutatud kontrollile. Adānta-go jaoks ei ole võimalik Kṛṣṇa teenriks saamine. Prahlāda Mahārāja räägib „Śrīmad-Bhāgavatamis" (7.5.30):

matir na kṛṣṇe parataḥ svato vā
mitho ’bhipadyeta gṛha-vratānām
adānta-gobhir viśatāṁ tamisraṁ
punaḥ punaś carvita-carvaṇānām
matir na kṛṣṇe parataḥ svato vā
mitho ’bhipadyeta gṛha-vratānām
adānta-gobhir viśatāṁ tamisraṁ
punaḥ punaś carvita-carvaṇānām

“Para aqueles que decidem continuar sua existência neste mundo material a fim de satisfazerem seus sentidos, não há possibilidade de que se tornem conscientes de Kṛṣṇa, nem através do esforço pessoal, nem por meio da instrução de outros, tampouco por conferências conjuntas. Eles são arrastados pelos sentidos desenfreados para a mais escura região da ignorância e, assim, ocupam-se loucamente no que se chama ‘mastigar o mastigado’.”

„Nende jaoks, kes on otsustanud jätkata oma eksistentsi selles materiaalses maailmas meeleliste naudingute nimel, ei ole Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine võimalik ei isiklike jõupingutuste, teiste inimeste juhenduste ega ühiste arutelude abil. Ohjeldamatud meeled tirivad neid teadmatuse pimedaimatesse regioonidesse ning nõnda sooritavad nad hullumeelsetena tegevusi, mille kohta öeldakse „läbi näritu uuesti närimine."