Skip to main content

VERSO 14

TEXT 14

Texto

Tekst

na māṁ karmāṇi limpanti
na me karma-phale spṛhā
iti māṁ yo ’bhijānāti
karmabhir na sa badhyate
na māṁ karmāṇi limpanti
na me karma-phale spṛhā
iti māṁ yo ’bhijānāti
karmabhir na sa badhyate

Sinônimos

Synonyms

na — nunca; mām — a Mim; karmāṇi — todas as espécies de trabalho; limpanti — afetam; na — nem; me — Meu; karma-phale — em ação fruitiva; spṛhā — aspiração; iti — assim; mām — a Mim; yaḥ — aquele que; abhijānāti — conhece; karmabhiḥ — pela reação deste trabalho; na — nunca; saḥ — ele; badhyate — fica enredado.

na — mitte kunagi; mām — Mind; karmāṇi — igasugune töö; limpanti — mõjutavad; na — ega; me — Minu; karma-phale — karmalistes tegevustes; spṛhā — püüdlus; iti — sel moel; mām — Mind; yaḥ — see, kes; abhijānāti — teab; karmabhiḥ — sellise töö mõjul; na — mitte kunagi; saḥ — tema; badhyate — sattub köidikuisse.

Tradução

Translation

Não há trabalho que Me afete, tampouco Eu aspiro aos frutos da ação. Aquele que entende esta verdade sobre Mim também não se enreda nas reações do trabalho fruitivo.

Ei ole ühtegi tööd, mis Mind mõjutaks, ning Ma ei püüdle ka ühegi tegevuse viljade poole. See, kes mõistab seda tõde Minust, ei satu samuti kunagi karmaliste tegevuste resultaatide köidikuisse.

Comentário

Purport

Assim como há leis constitucionais no mundo material que dizem que o rei não pode cometer erros, ou que o rei não está sujeito às leis do Estado, similarmente, embora o Senhor seja o criador deste mundo material, Ele não é afetado pelas atividades do mundo material. Ele cria e permanece alheio à criação, ao passo que as entidades vivas estão enredadas nos resultados fruitivos das atividades materiais porque têm a propensão de assenhorear-se dos recursos materiais. O proprietário de um estabelecimento não é responsável pelas atividades certas ou erradas dos trabalhadores, mas os próprios trabalhadores são responsáveis. As entidades vivas ocupam-se em suas respectivas atividades para o prazer dos sentidos, e estas atividades não são decretadas pelo Senhor. Para apurar o gozo dos sentidos, as entidades vivas ocupam-se em trabalhar neste mundo, e, aspiram à felicidade celestial após a morte. O Senhor, sendo completo em Si mesmo, não sente atração pela aparente felicidade celestial. Os semideuses celestiais estão apenas Lhe prestando seus serviços. O proprietário nunca deseja a felicidade rudimentar talvez desejada por seus trabalhadores. Ele está alheio às ações e reações materiais. Por exemplo, as chuvas não são responsáveis pelos diferentes tipos de vegetação que aparecem na terra, embora, sem essas chuvas, não haja possibilidade de a vegetação crescer. O smṛti védico faz a seguinte confirmação deste fato:

Nii nagu materiaalses maailmas eksisteerivad põhiseadused, mis kinnitavad kuninga puutumatust ning seda, et kuningas on eksimatu, nõnda ei mõjuta materiaalse maailma tegevused Jumalat, ehkki Ta on Ise kogu materiaalse maailma loojaks. Jumal loob, jäädes Ise loomest lahusseisvaks, samas kui elusolendid satuvad materiaalsete tegevuste karmaliste resultaatide köidikuisse, sest nad tahavad materiaalsete varade üle valitseda. Ettevõtte omanik ei vastuta oma tööliste õigete või ekslike tegude eest, vastutus langeb ikkagi töölisele endale. Elusolendid tegelevad enese meelelise rahuldamisega ning see ei ole Jumala poolt ettekirjutatud toimimisviis. Saamaks paremaid ja suuremaid meelelisi naudinguid, hõivavad elusolendid end teatud tegevusega ning loodavad pärast surma taevaliku õnne osaliseks saada. Jumal aga, olles Eneses täiuslik, ei leia niinimetatud taevalikus õnnes midagi kütkestavat. Taevalikud pooljumalad on vaid Jumala teenrid. Omanik ei ihalda kunagi sellist madalat õnne, mida ihaldavad tema töölised. Jumal on kõikidest materiaalsetest tegudest ja nende tulemustest kõrgemal seisev. Näiteks vihm ei vastuta sellest eest, millised taimed maa seest kasvavad, ehkki ilma vihmata poleks nende taimede kasvamine võimalik. Vedalik smṛti kinnitab seda fakti järgmiselt:

nimitta-mātram evāsau
sṛjyānāṁ sarga-karmaṇi
pradhāna-kāraṇī-bhūtā
yato vai sṛjya-śaktayaḥ
nimitta-mātram evāsau
sṛjyānāṁ sarga-karmaṇi
pradhāna-kāraṇī-bhūtā
yato vai sṛjya-śaktayaḥ

“Nas criações materiais, o Senhor é apenas a causa suprema. A causa imediata é a natureza material, pela qual a manifestação cósmica se torna visível.” Os seres criados são de muitas variedades, tais como os semideuses, os seres humanos e os animais inferiores, e todos eles estão sujeitos às reações de suas atividades passadas, boas ou más. O Senhor apenas lhes dá condições favoráveis ao desenvolvimento dessas atividades e ao andamento dos modos da natureza, mas nunca Se torna responsável pelas atividades presentes e passadas por eles executadas. No Vedānta-sūtra (2.1.34), confirma-se que vaiṣamya nairghṛṇye na sāpekṣatvāt: o Senhor nunca tem parcialidade por nenhuma entidade viva. A entidade viva é responsável por seus próprios atos. O Senhor apenas lhe dá facilidades através da natureza material, ou energia externa. Qualquer um que seja plenamente versado em todas as complexidades desta lei do karma, ou atividades fruitivas, não é afetado pelos resultados de suas atividades. Em outras palavras, aquele que compreende esta natureza transcendental do Senhor é uma pessoa experiente na consciência de Kṛṣṇa, e por isso nunca se sujeita às leis do karma. Quem não conhece a natureza transcendental do Senhor e pensa que as atividades do Senhor visam os resultados fruitivos, tal qual as atividades realizadas pelos seres vivos comuns, decerto enreda-se nas reações fruitivas. Mas quem conhece a Verdade Suprema é uma alma liberada, fixa em consciência de Kṛṣṇa.

„Materiaalses loomes on Jumal kõige ainus ja kõrgeim põhjus. Materiaalne loodus on vahetu põhjus, mis muudab kosmilise avaldumise nähtavaks." Loodud olendeid on väga erinevaid. Nendeks on nii pooljumalad, inimesed kui ka madalamad loomad ning kõik nad alluvad oma varasemate heade või halbade tegude järelmõjudele. Jumal annab neile ainult nende tegevuste sooritamiseks vastavad vahendid ning reguleerib neid materiaalse looduse guṇadega, kuid Ta ei kanna kunagi vastutust ei elusolendite varasemate ega praeguste tegude eest. „Vedānta-sūtras" (2.1.34) kinnitatakse: vaiṣamya- nairghṛṇye na sāpekṣatvāt. Jumal suhtub alati kõikidesse elusolenditesse võrdselt. Elusolend vastutab oma tegude eest ise. Jumal annab talle materiaalse looduse ehk Oma välise energia abil ainult vahendid nende sooritamiseks. See, kes on täielikult teadlik kõikidest karma ehk töö viljade nimel sooritatud tegude seaduste keerukatest üksikasjadest, ei satu oma tegevuste tulemuste mõju alla. Teisisõnu öeldes omab inimene, kes mõistab Jumala transtsendentaalset olemust, Kṛṣṇa teadvusest suuri kogemusi ning seetõttu ei allu ta ka karma seadustele. See, kes ei mõista Jumala transtsendentaalset olemust ning kes arvab, et ka Jumala tegevused on suunatud resultaatide saamisele samamoodi nagu tavalise elusolendi tegevusedki, satub kindlasti karmaliste järelmõjude köidikuisse. Seevastu inimene, kes mõistab Absoluutset Tõde, on kindlalt Kṛṣṇa teadvuses viibiv, vabanemiseni jõudnud hing.