Skip to main content

VERSO 63

TEXT 63

Texto

Tekst

krodhād bhavati sammohaḥ
sammohāt smṛti-vibhramaḥ
smṛti-bhraṁśād buddhi-nāśo
buddhi-nāśāt praṇaśyati
krodhād bhavati sammohaḥ
sammohāt smṛti-vibhramaḥ
smṛti-bhraṁśād buddhi-nāśo
buddhi-nāśāt praṇaśyati

Sinônimos

Synonyms

krodhāt — da ira; bhavati — ocorre; sammohaḥ — ilusão perfeita; sammohāt — da ilusão; smṛti — da memória; vibhramaḥ — confusão; smṛti-bhraṁśāt — depois da confusão da memória; buddhi-nāśaḥ — perda da inteligência; buddhi-nāśāt — e da perda da inteligência; praṇaśyati — a pessoa cai.

krodhāt — vihast; bhavati — leiab aset; sammohaḥ — täiuslik illusioon; sammohāt — illusioonist; smṛti — mälu; vibhramaḥ — segadus; smṛti- bhraṁśāt — pärast mälu tuhmumist; buddhi-nāśaḥ — arukuse kaotamine; buddhi-nāśāt — ja arukuse kaotamisest; praṇaśyati — elusolend langeb.

Tradução

Translation

Da ira, surge completa ilusão, e da ilusão, a confusão da memória. Quando a memória está confusa, perde-se a inteligência, e ao perder a inteligência, cai-se de novo no poço material.

Vihast sünnib täielik illusioon ning illusiooni tagajärjel tekib mälus segadus. Kui mälus on tekkinud segadus, kaob arukus ning kui elusolend on kaotanud oma arukuse, langeb ta taas materiaalse maailma ookeani.

Comentário

Purport

Śrīla Rūpa Gosvāmī nos deu esta orientação:

Śrīla Rūpa Gosvāmī annab oma teoses „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.258) järgmise juhenduse:

prāpañcikatayā buddhyā
hari-sambandhi-vastunaḥ
mumukṣubhiḥ parityāgo
vairāgyaṁ phalgu kathyate
prāpañcikatayā buddhyā
hari-sambandhi-vastunaḥ
mumukṣubhiḥ parityāgo
vairāgyaṁ phalgu kathyate

(Bhakti-rasāmṛta-sindhu 1.2.258)

(Bhakti-rasāmṛta-sindhu 1.2.258)

Pelo desenvolvimento da consciência de Kṛṣṇa, entendemos que tudo tem sua utilidade no serviço do Senhor. Aqueles que estão sem conhecimento da consciência de Kṛṣṇa tentam evitar artificialmente os objetos materiais, e como resultado, embora desejem libertar-se do cativeiro material, eles não atingem a perfeita fase de renúncia. Sua aparente renúncia chama-se phalgu, ou menos importante. Por outro lado, quem é consciente de Kṛṣṇa sabe como usar tudo a serviço do Senhor; por isso, não se torna vítima da consciência material. Por exemplo, para um impersonalista, o Senhor, ou o Absoluto, sendo impessoal, não pode comer. Enquanto um impersonalista tenta evitar os bons comestíveis, o devoto sabe que Kṛṣṇa é o desfrutador supremo e que Ele come tudo o que Lhe é oferecido com devoção. Assim, após oferecer alimentos saborosos ao Senhor, o devoto aceita os restos, chamados prasādam. Assim, tudo fica espiritualizado, e não há o perigo de uma queda. O devoto toma prasādam em consciência de Kṛṣṇa, ao passo que o não-devoto a rejeita, por considerá-la material. Portanto, devido à sua renúncia artificial, o impersonalista não pode gozar a vida, e por esta razão, uma leve agitação da mente volta a arrastá-lo para o poço da existência material. Diz-se que tal alma, mesmo que se eleve até atingir a liberação, torna a cair porque não pratica o serviço devocional.

Kṛṣṇa teadvust arendades saab inimene teada, et kõigel eksisteerival on Jumala teenimises kindel kasutus. Need, kes püüavad kunstlikult vältida materiaalseid objekte, kuid ei oma teadmisi Kṛṣṇa teadvusest, ei jõua loobumuse täiuslikule tasandile, ehkki nad ihaldavad materiaalsetest köidikutest vabanemist. Nende niinimetatud loobumust nimetatakse phalguks ehk vähemtähtsaks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, seevastu teab, kuidas kasutada kõike Jumala teenimiseks ning seepärast ei lange ta materialistliku teadvuse ohvriks. Näiteks impersonalisti arusaamades ei saa Jumal ehk Absoluut, olles impersonaalne, süüa. Sel ajal kui impersonalistid püüavad vältida häid roogasid, teab pühendunu, et Kṛṣṇa on kõige kõrgem nautija ning et Ta sööb kõike, mida Talle on pühendumuses pakutud. Sedasi võtab pühendunu pärast roogade Jumalale pakkumist endale nende ülejäägid, mida nimetatakse prasādamiks. Sedasi muutub tema tegevus vaimseks ning tänu sellele kaob ka langemise oht. Pühendunu sööb prasādamit Kṛṣṇa teadvuses, samas kui mittepühendunu hoidub toidust kui mateeriast. Impersonalist ei saa seega oma loobumuse kunstlikkuse tõttu elu nautida, ning väikseimgi mõistuse vääratus kisub ta taas tagasi materiaalse eksistentsi ookeani. Öeldakse, et selline hing, ehkki ta jõuab vabanemiseni, langeb uuesti materiaalsesse maailma, sest ta ei ole praktiseerinud Jumala pühendunud teenimist.