Skip to main content

VERSO 28

TEXT 28

Texto

Tekst

avyaktādīni bhūtāni
vyakta-madhyāni bhārata
avyakta-nidhanāny eva
tatra kā paridevanā
avyaktādīni bhūtāni
vyakta-madhyāni bhārata
avyakta-nidhanāny eva
tatra kā paridevanā

Sinônimos

Synonyms

avyakta-ādīni — imanifestos no começo; bhūtāni — todos os que são criados; vyakta — manifestos; madhyāni — no meio; bhārata — ó descendente de Bharata; avyakta — imanifestos; nidhanāni — quando destruídos; eva — é tudo assim; tatra — portanto; — que; paridevanā — lamentação.

avyakta-ādīni — alguses mitteavaldunud; bhūtāni — kõik, mis loodud; vyakta — avaldunud; madhyāni — keskel; bhārata — oo, Bharata järglane; avyakta — mitteavaldunud; nidhanāni — pärast hävitamist; eva — see kõik on nii; tatra — seepärast; — mis; paridevanā — kurtmine.

Tradução

Translation

Todos os seres criados são imanifestos no seu começo, manifestos no seu estado intermediário, e de novo imanifestos quando aniquilados. Então, qual a necessidade de lamentação?

Kõik loodud eluvormid on algul mitteavaldunud seisundis, avaldunud oma vahepealses seisundis, ning taas mitteavaldunud pärast nende hävitamist. Milleks siis nende pärast kurvastada?

Comentário

Purport

Aceitando que existam duas classes de filósofos, uma que acredita na existência da alma e outra que não acredita na existência da alma, em nenhum caso justifica-se o fato de alguém ficar lamentando-se. Os que não acreditam na existência da alma são chamados de ateus pelos seguidores da filosofia védica. Mas mesmo que, à guisa de argumento, aceitemos esta teoria ateística, continuaria não havendo motivo para lamentação. Mesmo que não levemos em conta a existência separada da alma, os elementos materiais permanecem imanifestos antes da criação. Deste estado sutil, da não-manifestação, surge a manifestação, assim como do éter gera-se o ar; do ar, gera-se o fogo; do fogo, a água; e da água, a terra. Da terra, ocorrem muitas variedades de manifestações. Tomemos, por exemplo, um grande arranha-céu manifestado da terra. Quando ele é demolido, a manifestação volta a ser imanifesta e na etapa final permanece como átomos. Prevalece a lei da conservação de energia, mas no decorrer do tempo as coisas são manifestas ou imanifestas — esta é a diferença. Então, que motivo há para lamentação quer na fase de manifestação, quer na de não-manifestação? O ponto é que, mesmo na fase imanifesta, as coisas não se perdem. Tanto no começo quanto no fim, todos os elementos permanecem imanifestos, e só no período intermediário é que eles são manifestos, e isto a rigor não faz nenhuma diferença materialmente.

Võttes arvesse, et eksisteerib kahte liiki filosoofe – neid, kes usuvad hinge olemasolusse ning neid, kes hinge olemasolusse ei usu – ei ole kummagi filosoofiat järgides kurvastamiseks mingit põhjust. Vedatarkuste järgijad nimetavad hinge olemasolusse mitteuskujaid ateistideks. Isegi juhul, kui me oletame, et me aktsepteerime seda ateistlikku teooriat, ei ole meil kurvastamiseks ikkagi mingit põhjust. Erinevalt iseseisvalt eksisteerivast hingest, on materiaalsed elemendid enne maailma loomist mitteavaldunud olekus. Sellest peenekoelisest mitteavaldunud seisundist tekib avaldumine, täpselt nii nagu eetrist tekib õhk, õhust tekib tuli, tulest tekib vesi ning veest maa. Maa on allikaks paljudele erinevatele avaldumistele. Näiteks on suured pilvelõhkujad tekkinud maast. Kui see pilvelõhkuja lammutada, muutub avaldunu taas mitteavaldunuks ning saab lõpuks jälle lihtsalt aatomeiks. See ei eita energia jäävuse seadust, kuid aja möödudes vaheldub materiaalsete asjade avaldunud ja mitteavaldunud seisund – selles seisnebki erinevus. Miks peaksime me siis kurvastama millegi pärast, olgu see siis avaldunud või mitteavaldunud seisundis? Ka mitteavaldunud seisundis ei lakka mitte miski eksisteerimast. Alguses ja lõpus on kõik materiaalsed elemendid mitteavaldunud seisundis ning ainult vahepealsel ajal on nad avaldunud seisundis, kuid materiaalsest seisukohast lähtudes ei oma see tähtsust.

E se aceitamos a conclusão védica que consta no Bhagavad-gītā segundo a qual estes corpos materiais acabam perecendo no transcorrer do tempo (antavanta ime dehāḥ), sendo que a alma é eterna (nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ), então devemos sempre lembrar-nos de que o corpo é como uma roupa; portanto, por que lamentar a mudança de uma roupa? O corpo material não tem uma existência verdadeiramente relacionada com a alma eterna. É algo parecido com um sonho. Num sonho, podemos pensar que voamos no céu, ou sentamo-nos numa quadriga como um rei, mas quando acordamos, podemos ver que não estamos nem no céu nem sentados na quadriga. A sabedoria védica encoraja a auto-realização, tomando-se como base a não-existência do corpo material. Logo, em qualquer dos casos, quer se acredite na existência da alma, ou não se acredite na existência da alma, não há motivo de lamentação pela perda do corpo.

Kui me aktsepteerime ka „Bhagavad-gītās" ära toodud vedakirjanduse järeldust, et need materiaalsed kehad on aja jooksul hävivad (antavanta ime dehāḥ), samas kui hing on igavene (nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ), siis tuleb meil alati meeles pidada, et keha on kui rõivad, ja miks peaksime me kurvastama rõivaste vahetuse üle? Igavese hingega võrreldes materiaalset keha praktiliselt ei eksisteerigi. See on justkui unenägu. Unes võime me näha, et me lendame taevas või sõidame kuningana kaarikus, kuid üles ärgates, saame aru, et tegelikult ei lenda me mööda taevast ega istu kaarikus. Vedakirjanduses soovitatakse inimesel tegeleda eneseteadvustamise praktikaga just materiaalse keha olematusele tuginedes. Seepärast pole ei hinge eksisteerimisse uskudes ega ka seda eitades põhjust keha kaotuse üle kurvastada.