Skip to main content

VERSO 13

TEXT 13

Texto

Tekst

dehino ’smin yathā dehe
kaumāraṁ yauvanaṁ jarā
tathā dehāntara-prāptir
dhīras tatra na muhyati
dehino ’smin yathā dehe
kaumāraṁ yauvanaṁ jarā
tathā dehāntara-prāptir
dhīras tatra na muhyati

Sinônimos

Synonyms

dehinaḥ — do corporificado; asmin — neste; yathā — como; dehe — no corpo; kaumāram — infância; yauvanam — juventude; jarā — velhice; tathā — do mesmo modo; deha-antara — de transferência do corpo; prāptiḥ — obtenção; dhīraḥ — o sóbrio; tatra — nisto; na — nunca; muhyati — fica iludido.

dehinaḥ — kehastunud; asmin — selles; yathā — nagu; dehe — kehas; kaumāram — poisiiga; yauvanam — noorus; jarā — vanadus; tathā — samamoodi; deha-antara — ühest kehast teise ülekandumine; prāptiḥ — saavutus; dhīraḥ — tasakaalukas; tatra — seeläbi; na — mitte kunagi; muhyati — on segadusse aetud.

Tradução

Translation

Assim como a alma encarnada passa seguidamente, neste corpo, da infância à juventude e à velhice, da mesma maneira, a alma passa para um outro corpo após a morte. Uma pessoa sóbria não se confunde com tal mudança.

Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse, noorukist täiskasvanusse ja täiskasvanust vanurisse, kannab ta end peale surma üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest muutusest segadusse viia ei lase.

Comentário

Purport

Como toda entidade viva é uma alma individual, cada uma está mudando seu corpo a cada momento, às vezes manifestando-se como criança, às vezes como jovem e às vezes como velho. No entanto, a mesma alma espiritual está lá e não sofre mudança alguma. Finalmente na hora da morte, esta alma individual muda de corpo e transmigra para outro corpo; e como existe a certeza de que no próximo nascimento ela vai ter outro corpo — material ou espiritual — não havia motivo para Arjuna lamentar-se devido à morte, nem de Bhīṣma nem de Droṇa, com os quais ele estava tão preocupado. Ao contrário, devia alegrar-se com o fato de estarem trocando seus corpos velhos por novos, e por conseguinte rejuvenescendo sua energia. Tais mudanças de corpo refletem a variedade de prazer e de sofrimento, conforme as atividades executadas durante vida. Logo, Bhīṣma e Droṇa, sendo almas nobres, com certeza teriam corpos espirituais na próxima vida, ou pelo menos viveriam em corpos celestiais que lhes propiciariam um prazer material superior. Assim, em nenhum dos casos havia motivo de lamentação.

Iga elusolend materiaalses maailmas on individuaalne hing, kes pidevalt vahetab kehasid, avaldudes algul lapsena, siis täiskasvanuna ja lõpuks vanurina. Ometigi on pidevalt kohal üks ja seesama vaimne hing, kes ei tee läbi mingeid muutusi. Surmahetkel lahkub hing sellest kehast ja asetub uude kehasse. Kuna hing kandub surmahetkel alati üle uude kehasse, olgu see siis vaimne või materiaalne, polnud Arjunal mingit põhjust lahinguväljale kogunenute saatuse üle sel viisil muretseda, sealhulgas ei Bhīṣma ega ka Droṇa saatuse üle, kelle pärast ta suurimat muret tundis. Pigem oleks tal olnud põhjust rõõmustada nende kehavahetuse üle, sest seeläbi omandaksid nad uue, noore inimese energia. Sellised kehavahetused toovad kaasa mitmeid uusi naudinguid või kannatusi vastavalt elusolendi eelmises elus sooritatud tegudele. Seega omandaksid Bhīṣma ja Droṇa õilsate hingedena oma järgmise sünniga kindlasti vaimsed kehad või sünniksid vähemalt taevalikel planeetidel, kus nad võiksid tunda materiaalse eksistentsi kõrgeimaid naudinguid. Kummalgi juhul poleks kurvastuseks mingit põhjust.

Qualquer homem que tenha perfeito conhecimento da constituição da alma individual, da Superalma e da natureza — material e espiritual — é chamado dhīra, ou um homem muito sóbrio. Tal pessoa jamais se deixa iludir pela mudança de corpos.

Inimest, kes omab täielikke teadmisi individuaalse hinge, Ülihinge ja nii materiaalse kui ka vaimse looduse olemusest, nimetatakse dhīraks ehk kõige häirimatumaks inimeseks. Selline inimene ei satu keha vahetumisest eales segadusse.

A teoria māyāvādī da unidade da alma espiritual não pode ser aceita, baseando-se em que, sendo porção fragmentária, a alma espiritual não pode ser cortada em pedaços. Nesta divisão em diferentes almas individuais, o Supremo Se tornaria partível ou mutável, e isto iria contra o princípio de que a Alma Suprema é imutável. Como se confirma no Gītā, as porções fragmentárias do Supremo existem eternamente (sanātana) e são chamadas kṣara; isto é, elas têm a tendência de cair nesta natureza material. Estas porções são eternamente fragmentárias, e mesmo após a liberação, a alma individual permanece a mesma — fragmentária. Mas ao libertar-se, ela vive com a Personalidade de Deus uma vida eterna em bem-aventurança e conhecimento. A teoria do reflexo pode ser aplicada à Superalma, que está presente em todo e cada corpo individual e é conhecida como Paramātmā. Esta Superalma é diferente da entidade viva individual. Quando o céu está refletido na água, os reflexos representam o Sol, a Lua e as estrelas também. As estrelas podem ser comparadas às entidades vivas, e o Sol ou a Lua, ao Senhor Supremo. A alma espiritual individual fragmentária é representada por Arjuna, e a Alma Suprema é a Personalidade de Deus, Śrī Kṛṣṇa. Eles não estão no mesmo nível, como ficará evidente no começo do Quarto Capítulo. Se Arjuna está no mesmo nível de Kṛṣṇa, e Kṛṣṇa não é superior a Arjuna, então esta relação em que um é instrutor e outro é instruído não faz sentido. Se ambos estão iludidos pela energia ilusória (māyā), então não há necessidade de um ser o instrutor e o outro, o instruído. Tal instrução seria inútil porque, nas garras de māyā, ninguém pode ser um instrutor autorizado. Nestas circunstâncias, admite-se que o Senhor Kṛṣṇa é o Senhor Supremo, superior em posição à entidade viva, Arjuna, que é uma alma em esquecimento, iludida por māyā.

Māyāvādīde teooria vaimse hinge ainulisusest pole vastuvõetav, sest vaimset hinge ei ole võimalik osakesteks jagada. Selline erinevateks individuaalseteks hingedeks jagunemine teeks Kõigekõrgema muudetavaks ja lõhestatavaks, mis on aga vastuolus Kõrgeima Hinge muutumatuse printsiibiga. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", eksisteerivad kõik Kõrgeima fragmentaarsed osakesed igavesti (sanātana) ning nad kannavad nime kṣara, mis tähendab, et nad omavad kalduvust langeda materiaalsesse loodusse. Selliste fragmentaarsete osakeste omadused jäävad alati samaks ning ka pärast vabanemist jäävad individuaalsed hinged ühtmoodi fragmentaarseteks. Saavutades kord vabanemise, hakkab individuaalne hing elama koos Jumala Isiksusega igavest elu, mis on täis õndsust ja teadmisi. Ülihing, kes asetseb igas individuaalses kehas ning keda nimetatakse Paramātmāks, on erinev individuaalsest elusolendist. Seda on võimalik selgitada peegeldusteooria abil. Kui taevas peegeldub veepinnal, peegelduvad seal nii tähed kui ka Päike ja Kuu. Tähti võib võrrelda elusolenditega ning Päikest või Kuud Kõigekõrgema Jumalaga. „Bhagavad-gītās" esindab individuaalset vaimset hinge Arjuna ning Kõrgeim Hing on Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Nad ei asetse samal tasandil, nagu selgub neljanda peatüki alguses. Kui Arjuna oleks Kṛṣṇaga samal tasandil ning Kṛṣṇa ei olekski Arjunast kõrgemalseisev, muutuks nende kui juhendaja ja juhendatava vahekord mõttetuks. Kui nad mõlemad oleksid eksitatud illusoorsest energiast ehk māyāst, poleks ühel neist mingit vajadust olla juhendatav ega teisel juhendaja. Selline juhendamine oleks mõttetu, sest māyā haardes ei saa keegi olla autoriteetne juhendaja. Kuid „Gītās" kinnitatakse, et Jumal Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal, kõrgemalseisev elusolendist, Arjunast, unustavast hingest, kes on māyā poolt eksitusse viidud.