Skip to main content

VERSO 7

TEXT 7

Texto

Tekst

mamaivāṁśo jīva-loke
jīva-bhūtaḥ sanātanaḥ
manaḥ-ṣaṣṭhānīndriyāṇi
prakṛti-sthāni karṣati
mamaivāṁśo jīva-loke
jīva-bhūtaḥ sanātanaḥ
manaḥ-ṣaṣṭhānīndriyāṇi
prakṛti-sthāni karṣati

Sinônimos

Synonyms

mama — Minha; eva — decerto; aṁśaḥ — partícula fragmentária; jīva-loke — no mundo da vida condicional; jīva-bhūtaḥ — a entidade viva condicionada; sanātanaḥ — eterna; manaḥ — com a mente; ṣaṣṭhāni — os seis; indriyāṇi — sentidos; prakṛti — na natureza material; sthāni — situada; karṣati — está lutando arduamente.

mama — Minu; eva — kindlasti; aṁśaḥ — lahusseisev osake; jīva-loke — tingimustest sõltuva eluga maailmas; jīva-bhūtaḥ — tingimustest sõltuv elusolend; sanātanaḥ — igavene; manaḥ — mõistusega; ṣaṣṭhāni — kuus; indriyāṇi — meeled; prakṛti — materiaalses looduses; sthāni — asetsev; karṣati — peab rasket võitlust.

Tradução

Translation

As entidades vivas neste mundo condicionado são Minhas eternas partes fragmentárias. Por força da vida condicionada, elas empreendem árdua luta com os seis sentidos, entre os quais se inclui a mente.

Elusolendid selles tingimustest sõltuvas maailmas on Minu igavesed lahusseisvad osakesed. Tingimustest sõltuva elu tõttu peavad nad rasket võitlust kuue meelega, sealhulgas mõistusega.

Comentário

Purport

Neste verso, descreve-se com clareza a identidade do ser vivo que é eternamente parte integrante fragmentária do Senhor Supremo. Ninguém deve ficar pensando que ele assume individualidade em sua vida condicionada e em seu estado liberado se torna uno com o Senhor Supremo. Ele é eternamente fragmetário. De maneira bem clara se diz: sanātanaḥ. Segundo a versão védica, o Senhor Supremo manifesta e apresenta inúmeras expansões, sendo que as expansões primárias chamam-se viṣṇu-tattva e as expansões secundárias chamam-se entidades vivas. Em outras palavras, o viṣṇu-tattva é uma expansão pessoal, e as entidades vivas são expansões separadas. Através de Sua expansão pessoal, Ele Se manifesta sob várias formas, tais como Senhor Rāma, Nṛsiṁhadeva, Viṣṇumūrti e todas as Deidades predominantes nos planetas Vaikuṇṭha. As expansões separadas, as entidades vivas, são servos eternos. As expansões pessoais da Suprema Personalidade de Deus, as identidades individuais da Divindade, estão sempre presentes. De modo semelhante, as expansões separadas, as entidades vivas, têm suas identidades. Como partes integrantes fragmentárias do Senhor Supremo, as entidades vivas também possuem porções fragmentárias das qualidades dEle, e uma delas é a independência. Toda entidade viva, como alma individual, tem sua individualidade pessoal, e uma forma diminuta de independência. Com o abuso dessa independência, ela se torna uma alma condicionada, e com o uso apropriado da independência ela está sempre liberada. Em qualquer dos casos, ela é eterna, uma qualidade própria do Senhor Supremo. Em seu estado liberado, ela está livre desta condição material e presta serviço transcendental ao Senhor; em sua vida condicionada, ela é dominada pelos modos da natureza material e esquece o serviço transcendental amoroso ao Senhor, e então tem que lutar mui arduamente para sobreviver no mundo material.

Selles värsis öeldakse selgelt, kes elusolend tegelikult on. Elusolend on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, ning seda igavesti. Pole tõsi nagu muutuks ta isiksuseks tingimustest sõltuvas elus ning vabanemiseni jõudes saaks ta Kõigekõrgema Jumalaga üheks. Ta on igavesti iseseisev olend, nagu seda sõnaga sanātanaḥ ka rõhutatakse. Vedaliku filosoofia kohaselt ilmutab Kõigekõrgem Jumal End lugematute ekspansioonidena, millest esmaseid ekspansioone nimetatakse viṣṇu-tattvaks ning teisejärgulisi ekspansioone elusolenditeks. Teisisõnu öeldes kuuluvad viṣṇu-tattvasse Kṛṣṇa isiklikud ekspansioonid ning elusolendid on Temast lahus olevad ekspansioonid. Tema isiksuslikud ekspansioonid on kõik kehaliselt erinevad. Siia kuuluvad ekspansioonid nagu Jumal Rāma, Nṛsiṁhadeva, Viṣṇumūrti ning kõik Vaikuṇṭha planeetidel valitsevad jumalused. Kṛṣṇa eraldiseisvad ekspansioonid ehk elusolendid on igavesti Tema teenrid. Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikud ekspansioonid ehk Jumala erinevad isiksuslikud kehastused eksisteerivad igavesti. Ning samamoodi omavad ka eraldiseisvad ekspansioonid – elusolendid oma identiteeti. Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakestena omavad nad väikestes kogustes samu omadusi, mida Kõigekõrgem Jumalgi, ning üheks nendest omadustest on sõltumatus. Iga elusolend kui individuaalne hing omab isiklikku individuaalsust ning vähesel määral sõltumatust. Seda sõltumatust valesti kasutades saab elusolendist tingimustest sõltuv hing, kuid oma sõltumatuse õige kasutuse läbi võib ta alati saavutada vabanemise. Mõlemal juhul on ta oma olemuselt igavene, samuti nagu ka Kõigekõrgem Jumal. Vabanenud tasandil on ta vaba materiaalsetest tingimustest ning teenib transtsendentaalselt Jumalat, tingimustest sõltuvas elus valitsevad teda aga materiaalse looduse guṇad ning seeläbi unustab ta Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise. Selle tagajärjel peab ta materiaalses maailmas oma olemasolu eest kogu jõuga võitlema.

Todas as entidades vivas, não só os seres humanos, os gatos e os cachorros, mas até mesmo os grandes controladores do mundo material — Brahmā, o Senhor Śiva e até Viṣṇu — são partes integrantes do Senhor Supremo. Todas elas são manifestações eternas, e não temporárias. A palavra karṣati (“lutando” ou “pelejando”) é muito significativa. A alma condicionada está presa, como se estivesse acorrentada por grilhões de ferro. Ela está atada ao falso ego, e a mente é o agente principal a conduzi-la nesta existência material. Quando a mente está no modo da bondade, suas atividades são boas; quando a mente está no modo da paixão, suas atividades são penosas; e quando a mente está no modo da ignorância, ela assume espécies de vida inferiores. Entretanto, neste verso fica claro que a alma condicionada está coberta pelo corpo material, que possui mente e sentidos, e quando ela se liberta, esta cobertura material perece, mas seu corpo espiritual se manifesta em sua capacidade individual. Existe a seguinte informação no Mādhyandināyana-śruti: sa vā eṣa brahma-niṣṭha idaṁ śarīraṁ martyam atisṛjya brahmābhisampadya brahmaṇā paśyati brahmaṇā śṛṇoti brahmaṇaivedaṁ sarvam anubhavati. Aqui se declara que ao abandonar esta encarnação material e entrar no mundo espiritual, a entidade viva readquire seu corpo espiritual, no qual ela pode ver a Suprema Personalidade de Deus face a face. Ela pode ouvi-lO e falar com Ele face a face, e pode compreender a Personalidade Suprema como Ele é. No smṛti também se compreende que vasanti yatra puruṣāḥ sarve vaikuṇṭha-mūrtayaḥ: nos planetas espirituais, todos vivem em corpos que se assemelham ao da Suprema Personalidade de Deus. Quanto à estrutura corpórea, não há diferença entre as entidades vivas, que são partes integrantes, e as expansões de viṣṇu-mūrti. Em outras palavras, quando liberada, a entidade viva recebe um corpo espiritual pela graça da Suprema Personalidade de Deus.

Kõik elusolendid, mitte ainult inimesed, kassid ja koerad, vaid ka materiaalse maailma võimsad valitsejad Brahmā, Śiva ja isegi Viṣṇu on kõik Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed. Nad on kõik igavesed, mitte ajalikud avaldumised. Sõna karṣati („võideldes" või „kähmluses") on selles värsis väga oluline. Tingimustest sõltuv hing on kinni seotud, ta on otsekui raudahelatesse pandud. Teda seob vale ego ning mõistus on tema peamiseks juhtijaks materiaalses eksistentsis. Kui mõistus on vooruse guṇa mõju all, on elusolendi tegevused vooruslikud; kui see on kire guṇa mõjuvallas, on tema tegevused tülitekitavad, ning kui seda valitseb teadmatuse guṇa, rändab elusolend elu madalamatesse liikidesse. Selles värsis antakse aga selgelt mõista, et materiaalne keha, mõistuse ja meeltega, katab tingimustest sõltuvat hinge vaid ajutiselt. Kui hing vabaneb, see materiaalne keha hävib, kuid tema individuaalne olemus avaldub tema vaimse keha näol. „Mādhyandināyana-śrutis" antakse meile järgmine informatsioon: sa vā eṣa brahma-niṣṭha idaṁ śarīraṁ martyam atisṛjya brahmābhisampadya brahmaṇā paśyati brahmaṇā śṛṇoti brahmaṇaivedaṁ sarvam anubhavati. Siin öeldakse, et kui elusolend lahkub materiaalsest kehast ning siseneb vaimsesse maailma, omandab ta seal taas oma vaimse keha, milles ta võib näha Jumala Kõrgeimat Isiksust näost näkku. Ta võib Temaga vahetult kõnelda, Teda vahetult kuulata ning mõista Teda sellisena nagu Ta on. Ka smṛtis öeldakse: vasanti yatra puruṣāḥ sarve vaikuṇṭha-mūrtayaḥ. Sellest võib mõista, et vaimsetel planeetidel elavad kõik elusolendid samalaadsetes kehades nagu Jumala Kõrgeim Isiksus. Mis puutub keha ülesehitusse, siis pole Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakeste – elusolendite ning viṣṇu-mūrti ekspansioonide vahel mingit erinevust. Teisisõnu öeldes saab elusolend vabanemise hetkel Jumala Kõrgeima Isiksuse armust endale vaimse keha.

As palavras mamaivāṁśaḥ (“partes integrantes fragmentárias do Senhor Supremo”) são também muito significativas. A porção fragmentária do Senhor Supremo não é como uma peça material quebrada. Já aprendemos no Segundo Capítulo que o espírito não pode ser cortado em pedaços. Este fragmento não se sujeita a condições materiais. Ele não é como a matéria, que pode ser cortada em pedaços e unida novamente. Esta concepção não se aplica aqui, porque se usa a palavra sanātana (“eterna”). A porção fragmentária é eterna. Também se afirma no início do Segundo Capítulo que a porção fragmentária do Senhor Supremo está presente em todo e qualquer corpo individual (dehino ’smin yathā dehe). Esta porção fragmentária, quando liberada do enredamento corpóreo, atinge o céu espiritual e revive seu corpo espiritual original num planeta espiritual e passa a associar-se com o Senhor Supremo. Entretanto, compreende-se aqui que a entidade viva, sendo parte integrante fragmentária do Senhor Supremo, é qualitativamente una com o Senhor, assim como as partes integrantes do ouro também são ouro.

Ka väljend mamaivāṁśaḥ („Kõigekõrgema Jumala väikesed lahutamatud osakesed") on siinkohal väga tähtis. Kõigekõrgema Jumala väikese osakese olemust ei saa võrrelda mõne purunenud materiaalse asja tükiga. Juba teisest peatükist saime me teada, et hinge ei saa tükkideks lõigata. Materiaalsete vahenditega pole Jumala osakest võimalik mõista. Seda ei saa võrrelda millegi materiaalsega, mida on võimalik teha tükkideks ning siis taas kokku seada. Sellist materialistlikku kontseptsiooni ei saa antud värsi mõistmiseks kohaldada, sest siin on kasutatud ka sõna sanātana („igavene"). See väike osake on igavene. Teise peatüki alguses öeldakse, et Kõigekõrgema Jumala väikene lahutamatu osake viibib igas individuaalses kehas (dehino 'smin yathā dehe). Kui see väike osake on vabanenud kehalistest köidikutest, taastab ta oma algse vaimse keha vaimses taevas, vaimsel planeedil, ning naudib seal suhtlemist Kõigekõrgema Jumalaga. Selle värsi põhjal võime me mõista, et olles Kõigekõrgema Jumala väike lahutamatu osake, omab iga elusolend samu omadusi mida Jumalgi, täpselt samamoodi nagu väikseimadki kullatükikesed on ikkagi kuld.